KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. august 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-10852 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika K

§ 50lg 1 p 1 alusel mõistetud lisakaristuse osas. Kar

S § 50 lg 1 p 1 alusel võtta K.H-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks. Muus osas jätta Viru Maakohtu kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Tühistada Viru Maakohtu

1. mai 2015 määrus millega arestiti K.H-le kuuluv sõiduauto Toyota Avensis registreerimismärgiga XXX ja vabastada arestitud vara kohtuotsuse jõustumisel aresti alt. KrMS § 175 lg 1 p 1 ja 185 lg 2 alusel välja mõista riigieelarvest K.H kasuks 144 eurot valitud kaitsjale Indrek Sirgile apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest tasutud õigusabikulude hüvitamiseks. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ESIMESE ASTME KOHTU OTSUSE SISU
2. Viru Maakohus arutas K.

§ 424

järgi esitatud süüdistust selles, et tema juhtis alkoholijoobes olles 01.05.2015 kella 22.40 paiku Lääne-Virumaal Haljala vallas Haljala alevikus Tallinna maanteel mootorsõidukit Toyota Avensis, registreerimismärk XXX . Tema väljahingatavas õhus tuvastati tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110EST, seeria nr ARDM0072, mõõtes alkoholisisaldus 1,19 mg/l kohta. LS § 69 lg 2 p 1 alusel loetakse K.H alkoholijoobes olevaks mootorsõidukijuhiks. K.H rikkus LS § 69 lg 1 (juht ei tohi olla joobeseisundis) ja § 69 lg 2 p 1 (juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem) nõudeid.

1. 10.03.2016 tegi Viru Maakohus otsuse, millega tunnistas K.H temale esitatud süüdistuses KarS § 424 järgi süüdi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus seda karistust Viru Maakohtu 15.08.2013 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 5 kuu pikkuse vangistuse võrra ja mõistis K.H-le liitkaristuseks 1 aasta 5 kuud vangistust. Mõistetud vangistuse asendas kohus KarS § 74 lg 5 ja § 69 lg-te 1, 3 alusel 510 tunni üldkasuliku tööga selle tegemise tähtajaga 2 aastat. Üldkasuliku töö tegemise ajaks allutas kohus K.H käitumiskontrollile ühes kohustusega järgida KarS § 75 lg-s 1 toodud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p-s 2 nimetatud kohustust mitte tarvitada alkoholi. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis kohus süüdistatavalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 7 kuuks.
2. Maakohus, K.H-le karistust mõistes, lähtus järgmistest kaalutlustest: süüdistatava tegevuses KarS §-des 57 ja 58 sätestatud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine; puuduvad teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud; K.H egu oli toime pandud otsese tahtlusega; K.H väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 1,19 mg/l. 3.1 Maakohus jättis rahuldamata prokuröri taotluse konfiskeerida K.H-lt tahtliku süüteo toimepanemise vahend, s.o sõiduauto. Arvestades käesolevalt mõistetavat põhikaristust ja lisakaristusena süüdistatavalt mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 7 kuuks oleks see põhjendamatult raske ja ebaproportsionaalne meede. Süüdistatav on algusest peale oma süüd tunnistanud ja teinud politseiga koostööd, kusjuures teda ei kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt tee peal, vaid ta oli ise juhtimise kodumaja ees lõpetanud. Ka ei põhjustanud süüdistatav oma teoga liikluses kuigivõrd ohtlikke olukordi. Seega saab asuda seisukohale, et K.H kuritegu iseloomustab mõnevõrra väiksem teosüü ja konfiskeerimise kohaldamine ei ole proportsionaalne ega põhjendatud. 3.1.1 Kohtu hinnangul saaks sõiduauto konfiskeerimist pidada õigustatuks üksnes siis, kui oleks piisavalt alust arvata, et K.H paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kuid süüdistatava osas on selline negatiivne prognoos tulenevalt tema isikuga seotud asjaoludest vähetõenäoline. Nimelt on K.H näol tegemist kaastöötajate ning tööandja poolt hinnatud tubli ja kohusetundliku isikuga. Samuti on tema ülalpidamisel elukaaslane koos väikelastega ja K.H töötab pere nimel. Süüdistataval on küll üks eelnev karistatus sõiduki joobes juhtimise eest
3. aastast, millega kaasnes juhtimisõiguse äravõtmine 5 kuuks, kuid ajal, mil tal juhtimisõigust ei olnud, 2 ta autorooli ka ei istunud. Enne tookordset ning pärast käesoleva süüteo toimepanemist ei ole süüdistatav õigusrikkumisi sooritanud. Märkimist väärib ka, et K.H esmakordsel karistamisel sõiduki joobes juhtimise eest oli karistus suhteliselt leebe, mis viitab väiksemale süüle. 3.1.2 Maakohus leidis veel, et kuna K.H-le kuuluv sõiduk Toyota Avensis on olnud peaaegu aasta aega juba arestitud, siis on tema suhtes sõiduki konfiskeerimist sisuliselt juba rakendatud. Lisaks on ta kohustatud olnud tasuma auto ostuks võetud laenu tagasimakseid ja seda olukorras, kus ta sõidukit kasutada ei ole saanud. Samuti on oluline, et süüdistatava ütlustest nähtuvalt on auto talle ja ta perele igapäevaselt hädavajalik tööl käimiseks ning väikelastega liiklemiseks. Tõendamist on leidnud, et rohkem mootorsõidukeid peres ei ole. Ka peab kohus usutavaks K.H kinnitust, et lapse sünd on muutnud teda vastutustundlikumaks. APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU
4. Ringkonnaprokurör M. Voogma taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o süüdistatavale mõistetud lisakaristuse ja talle kuuluva mootorsõiduki konfiskeerimata jätmise osas. Ta palub teha uue otsuse, millega võtta K.H-lt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks ning kohaldada KarS § 83 lg 1 alusel kuriteo toimepanemise vahendi, s.o mootorsõiduki Toyota Avensis konfiskeerimist. Prokuröri hinnangul ei ole kohus lisakaristuse määra valikul ning mootorsõiduki konfiskeerimata jätmisel piisavalt arvestanud KarS § 56 lg 1 nõuetega, mille tulemusel on süüdlasele mõistetud liiga leebe karistus. 4.1 Vajadust määrata K.H-le lisakaristus kestusega 1 aasta põhjendab prokurör järgmiselt. 4.1.1 Asjaolud, mille alusel tuleb K.H süü suurust hinnata: K.H mõisteti 15.08.2013 Viru Maakohtu poolt süüdi KarS § 424 järgi ja teda karistati 5 kuu pikkuse tingimisi vangistusega ning lisakaristusena võeti temalt ära juhtimisõigus 5 kuuks; K.H sooritas uue KarS § 424 järgi kvalifisteeritava kuriteo katseajal; K.H tuvastati väljahingatavas õhus alkoholi 1,19 mg/l, mis ületab lubatud piiri ligi 12 korda; K.H juhtis mootorsõidukit Haljala alevikus Tallinna maanteel, kus on tihe liiklus ning tekitas liiklusohtliku olukorra, liikudes vastassuunavööndis. Eelnimetatut arvestades, on K.H suhtes lisakaristuse kohaldamine tunduvalt alla keskmise määra liiga leebe, kuna ta on teistkordselt toime pannud samalaadse kuriteo. 4.1.2 Lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. On väljaspool igasugust vaidlust, et mootorsõiduki juhtimine sellises seisundis, nagu oli K.H, kujutab suurt ohtu kaasliiklejatele ning viitab keskmisest oluliselt kõrgemale teosüüle. Samuti ei mõjutanud süüdistatavat piisavalt eelmisel korral juhtimisõiguse äravõtmine 5 kuuks. 4.1.3 KarS § 424 asjades on keskmisest lühema tähtajaga lisakaristus põhjendatud, kui esinevad vastutust kergendavad asjaolud ja vastutust raskendavad asjaolud puuduvad. Kuivõrd antud lisakaristuse keskmine määr on 18 kuud, siis arvestades K.H tuvastatud joobeastet, tema varasemat samaliigilist kuritegu ja käesoleva kuriteo asjaolusid, tuleb tema süüga proportsionaalseks lisakaristuseks pidada juhtimisõiguse äravõtmist 1 aastaks, s.o 1/3 karistusmäära. 4.2 Prokurör põhjendab oma taotlust konfiskeerida K.H mootorsõiduk järgmiselt. 4.2.1 Kohtule vastupidiselt tuleb leida, et süüdistatav võib samalaadseid õigusrikkumisi sooritada ka edaspidi. Esiteks on K.H juba varasemalt toime pannud KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mille järgi saab hinnata ka tulevikuprognoosi – kui K.H on olemas sõiduvahend, siis ta võib tulevikus liikluskuritegusid sooritada. Teiseks ei suutnud K.H KarS § 424 järgi karistamisel talle määratud katseaega läbida ilma, et ei oleks uut samaliigilist kuritegu toime pannud. See on aga otsene viide, et varasem karistatus tingimisi vangistuse näol teda piisavalt ei mõjutanud 3 ja kuna tal oli sõiduvahend, sooritas ta uue kuriteo. Samuti tuleb arvestada seda, et K.H, olles alkoholijoobes, liikles piirkonnas, kus liiklustihedus on võrreldes kõrvalmaanteedega suurem ja liigub palju inimesi ning tema joove ületas keelatud piirmäärasid oluliselt. 4.2.2 Mootorsõiduki konfiskeerimise eesmärk ongi võtta roolijoodikult ära vahend, millega ta saab kuritegusid toime panna. See on oluline, kuna joobeseisundi puhul halveneb isiku võime hoida mootorsõidukit oma kontrolli all, mistõttu suureneb liiklusõnnetuse oht. Seega ohustab mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine liiklejate elu, tervist ja vara. Seetõttu on ka üldpreventiivselt vajalik, et korduvatelt roolijoodikutelt konfiskeeritakse see vahend, millega ta saab liiklejaid ohustada ning läbi selle kinnistub inimeste usk normikehtivusse ning karistuse jõudu. Ehk siis analoogsete kuritegude ennetamiseks ja tõsisemate tagajärgede ärahoidmiseks tuleb K.H-lt KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida tema sõiduauto kui kuriteo toimepanemise vahend. SEISUKOHT APELLATSIOONKAEBUSE OSAS
5. Prokuröri apellatsioonile esitas kirjaliku vastuse vandeadvokaat Indrek Sirk, kes palub jätta edasikaebuse rahuldamata. Kaitsja hinnangul on maakohtu poolt mõistetud lisakaristuse määr seaduslik ja põhjendatud, samuti on kohus õigesti jätnud rahuldamata prokuröri taotluse konfiskeerida K.H sõiduauto. Vandeadvokaat rõhutab, et täna puudub igasugune alus arvamuseks, mille kohaselt võiks K.H sooritada uue kuriteo. Ta on seda tõestanud oma senise käitumisega. Kohtumenetluse ajal sündis tema perre esimene laps ning ta ei ole uusi õigusrikkumisi toime pannud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Esitatud apellatsioonis ei vaidlusta prokurör maakohtu poolt K.

§ 424

järgi mõistetud põhikaristust, nõustudes süüdistatavale mõistetud karistusmäära ja selle asendamisega üldkasuliku tööga. Küll aga ei nõustu prokurör maakohtu otsustusega mitte konfiskeerida süüdistatavale kuulnud sõiduk, kui kuriteo toimepanemise vahend. Samuti vaidlustab prokurör apellatsioonis maakohtu otsustuse süüdistatavale mõistetud lisakaristuse määra osas, leides, et see ei vasta K.H süü suurusele. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, prokuröri apellatsiooni, K.H kaitsja vastuväidetega sellele ning uurinud kriminaalasja materjale, on seisukohal, et maakohtu otsus jätta konfiskeerimata K.H-le kuuluv sõiduk Toyota Avensis reg nr XXX , on seaduslik ja põhjendatud ning selles osas puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioonis esitatud väited ülalnimetatud osas ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu sellekohaste põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1 käesolevas otsuses korrata. Küll aga tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse K.

§ 50

lg 1 p 1 alusel kohaldatud lisakaristuse määra osas selle mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. K.H-le mõistetud lisakaristus K.H-le mõistetud lisakaristuse karmistamist taotleb prokurör põhjusel, et K.H süü suurus ei ole väike ning seega ei ole lisakaristuse kohaldamine alla KarS § 50 lg 1 p 1 ettenähtud lisakaristuse keskmist määra põhjendatud. Oma taolist väidet põhistab prokurör süüdistatava poolt analoogse kuriteo varasema toimepanemisega talle määratud katseajal, alkoholi lubatud piirmäära tunduva ületamisega ning asjaoluga, et K.H juhtis sõidukit Haljala alevikus. 4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-122-13 leidnud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Ülalesitatud põhimõtetest lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et prokuröri väited K.H-le lisakaristuse mõistmise määra kohta väärivad tähelepanu. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise alus isiku süü, s.o millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. Ringkonnakohus leiab, et K.H süü suurus on keskmine. Süü suuruse hindamisel arvestab ringkonnakohus asjaoluga, et süüdistatav on varasemalt toime pannud ja teda on karistatud KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on K.H Viru Maakohtu poolt

1. augustil 2013 karistatud KarS § 424 järgi kokkuleppemenetluses 5 kuulise vangistusega. Mõistetud karistust ei pööratud tingimuslikult täitmisele ning kohus määras K.H-le katseajaks 3 aastat. Seejuures kohaldati K.H suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 5 kuuks. Käsitletavas kriminaalasjas mõisteti K.H samuti süüdi KarS § 424 järgi mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes. Seega pani K.H
2. mail 2015 juba teist korda toime analoogse kuriteo ning teda ei hoidnud kuriteo toimepanemiselt tagasi isegi talle määratud katseaeg ning sellest tulenev teadmine, et seoses uue kuriteo toimepanemisega võidakse teda karistada ka reaalse vabadusekaotusega, s.o vangistusega. Ringkonnakohus arvestab süüdistatava süü suuruse määratlemisel ka asjaoluga, et K.H väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 1,19 mg/l kohta. Siinjuures on tähelepanuvääriv, et esmakordselt süüteo toimepanemisel tuvastati K.H alkoholijoove 0,94 mg/l kohta. Seega juhtis K.H mootorsõidukit veelgi suuremas joobes kui esmakordselt analoogset kuritegu toime pannes, mis ringkonnakohtu arvates suurendas veelgi tema ohtlikkust liikluses. Ringkonnakohus arvestab ka asjaoluga, et K.H juhtis mootorsõidukit Haljala alevikus, kus oht põhjustada mistahes tagajärgedega liiklusõnnetus on inimeste ja sõidukite suurema kontsentratsiooni tõttu tunduvalt suurem kui maanteel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et K.H suhtes ei esine karistust raskendavaid asjaolusid. Küll aga leiab ringkonnakohus, erinevalt maakohtust, et K.H suhtes esineb karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud süü puhtsüdamlik kahetsus. 5 Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on K.H kohtuistungil kinnitanud, et ta kahetseb väga tema poolt toimepandut ning ringkonnakohtul puudub alus kahelda süüdistatava kahetsuse siiruses. Seda enam, et kriminaalasjas puuduvad andmed süüdistatava poolt pärast
3. maid 2015 toimepandud õigusrikkumiste kohta. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et esmakordselt KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest K.H-le mõistetud lühiajaline põhi- ja lisakaristus, ei hoidnud K.H tagasi taaskord alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimisest. Süüdistatava taoline käitumine viitab aga üheselt sellele, et K.H-le esmakordse rikkumise eest mõistetud lühiajaline põhi - ja lisakaristus ei olnud piisav meede tagamaks K.H seaduskuulekus. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et sisuliselt minimaalne lisakaristuse määra suurendamine teistkordselt toimepandud samalaadse kuriteo eest on põhjendatud ning ringkonnakohus peab vajalikuks pikendada K.H kohaldatava lisakaristuse määra. K.H-le kohaldatava lisakaristuse pikkuse kindlaksmääramisel arvestab ringkonnakohus lisaks eespool käsitletud süü suurusele ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole K.H esinenud pärast
4. maid 2015 õigusrikkumisi. Seega on ringkonnakohtu jaoks usutavad süüdistatava kohtuistungil esitatud väited, et pärast lapse sündi on muutunud tema ellusuhtumine ja ta on muutunud vastustundlikumaks. K.H selgituste kohaselt kohtuistungil on tema eesmärk vaid tagada perekonna toimetulek ja turvalisus. K.H omab töökohta, mis annab talle ka selleks võimaluse. Samas iseloomustatakse teda töökohast kui kiiret, täpset ja distsiplineeritud töötajat, kelle tööst sõltub teiste töötajate igapäevatöö. Kars § 50 lg 1 p 1 ettenähtud lisakaristuse maksimaalmääraks on 36 kuud ning keskmiseks määraks 18 kuud. Ringkonnakohus leiab, arvestades K.H süü suurust, karistuse mõistmise aluseks olevate raskendavate asjaolude puudumist, vastutust kergendava asjaolu esinemist ning ka K.H isikut, et K.H suhtes on võimalik kohaldada lisakaristust, mille määr jääb mõnevõrra madalamale KarS § 50 lg 1 p 1 ettenähtud lisakaristuse keskmisest määrast, s.o 12 kuuks. Sõiduki konfiskeerimine Vaidlustades apellatsioonis maakohtu poolt K.H-le kuulunud sõiduki Toyota Avensis reg nr XXX konfiskeerimata jätmist tugineb prokurör kahele argumendile. Esmalt leiab prokurör, et K.H näol on tegemist isikuga, kelle suhtes on põhjust arvata, et ta paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka tulevikus. Seejuures tugineb prokurör Riigikohtu üldkogu otsuses nr 3-1-1-37-07 toodud seisukohtadele. Teise argumendina toob prokurör esile asjaolu, et kuivõrd K.H-le kuuluv sõiduk on arestitud, siis takistas nimelt see asjaolu K.H uusi analoogseid kuritegusid toime panemast. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri esitatud argumendid ei anna alust maakohtu sellekohase otsustuse muutmiseks. Riigikohtu üldkogu oma otsuses nr 3-1-1- 37-07 p 23 leidnud, et kuivõrd süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on üldkogu arvates materiaalses mõttes karistus, ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid 6 õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed (nt juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena) pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole alust põhjendatud väiteks, et vaid sõiduki konfiskeerimine hoiaks ära K.H poolt uute analoogsete kuritegude toimepanemise ning muud, leebemad meetmed, seda ei võimalda. Tõepoolest on K.H varasemalt toime pannud KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samas ei anna ainuüksi nimetatud asjaolu ringkonnakohtu arvates veel alust väiteks, et K.H jätkab tulevikus analoogsete kuritegude toimepanemist. Ringkonnakohus leiab, et K.H suhtes taolise negatiivse tulevikuprognoosi tegemisel ei saa mehaaniliselt lähtuda tema poolsete eksimuste arvust, vaid arvesse tuleb võtta ka teisi, süüdistatava käitumist mõjutavaid asjaolusid. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on K.H varsemalt karistatud vaid ühel korral. Tähelepanuvääriv on, et K.H ei ole karistatud väärteokorras. Ringkonnakohtu arvates viitab see asjaolule, et K.H näol ei ole tegemist süstemaatilise õiguskorra rikkujaga, kelle suhtes negatiivne tulevikuprognoos oleks igati õigustatud. Siinjuures arvestab ringkonnakohus ka sellega, et alates
5. maist 2015 ei ole K.H toime pannud ühtki õigusrikkumist, mis omakorda näitab, et süüdistatav on käesolevaks hetkeks mõistnud oma teo lubamatust ning teinud toimepandud viimasest rikkumisest enda jaoks vajalikud järeldused. Ringkonnakohus arvestab ka asjaoluga, et pärast toimepandud liikluskuritegu on muutunud K.H perekonna koosseis. Ringkonnakohtu jaoks on igati mõistetav, et lapse sünd perekonda suurendab isiku vastutust ja annab aluse eeldada K.H edaspidist õiguskuulekat käitumist. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et puudub alus väiteks, et K.H näol oleks tegemist isikuga kelle suhtes oleks piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi. Ringkonnakohtu arvates ei anna ka teine prokuröri poolt apellatsioonis esitatud argument alust K.H suhtes negatiivse tulevikuprognoosi tegemiseks. Väide, nagu ei saanuks K.H uusi liiklusalaseid õigusrikkumisi toime panna vaid seetõttu, et tema sõiduk oli arestitud, ei ole ringkonnakohtu jaoks tõsiseltvõetav. Mootorsõiduki näol on tegemist piiramatu tsiviilkäibega ja turul vabalt saadaoleva varaga ning miski ei oleks takistanud K.H hankida endale hinna poolest talle sobiv sõiduk ja sellega liikluses osaleda. Seega, ainuüksi talle kuuluva sõiduki arestimine kohtu poolt, ei ole ringkonnakohtu arvates küll põhjuseks, miks K.H ei ole pärast
6. maid 2015 toime pannud õigusrikkumisi. Pealegi on K.H ise kinnitanud, et ka pärast kuriteo toimepanemist on ta osalenud liikluses, tehes seda oma äialt laenatud sõidukiga. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse K.H-le kuuluva sõiduki mittekonfiskeerimise osas muutmata, peab ringkonnakohus vajalikuks tühistada Viru Maakohtu
7. mai 2015 määruse, millega arestiti süüdistatavale kuuluv sõiduk Toyota Avensis registreerimismärgiga XXX . Kohtukulu Prokuröri poolt esitatud apellatsioonile esitas K.H kaitsja I. Sirk omapoolsed vastuväited. K.H kaitsja taotleb esitatud vastuväidete koostamise eest hüvitada K.H-le talle 1,5 tunni ulatuses osutatud õigusabi eest õigusabikulu 144 eurot s.h käibemaks 24 eurot. 7 Hinnates kaitsja poolt esitatud vastuväidete eest menetluskulude hüvitamise põhjendatust, leiab ringkonnakohus et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis prokuröri apellatsiooniga. KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsiooni on esitanud prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd käsitletavas kriminaalasjas esitas apellatsiooni prokuratuur, millele kaitsja esitas vastuväited, siis tuleb K.H-le hüvitatav summa, s.o 144 eurot välja mõista Eesti Vabariigilt. Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau 8