Obsah (24)

§ 181§ 180§ 179§ 175§ 183§ 339§ 3051§ 340§ 338§ 341§ 335§ 185§ 337§ 154§ 258§ 34§ 35§ 61§ 63§ 220§ 44§ 10§ 1091§ 399

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. juuni 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-10503 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Pavel Go

§ 181lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Vello Kunmani kasuks menetluskulude summas 39 310.

57 euro väljamõistmises. Uue otsusega

1. Süüdi tunnistada Vello Kunman KarS § 297 lg 1 ( alates 01.01.2015 KarS § 298 lg 1) järgi ja karistada rahalise karistusega 150 päevamäära (arvestades päevamäära suuruseks 100 eurot), so summas 15 000 eurot.
2. Süüdi tunnistada Kalev Kallo KarS § 4021 lg 1- § 22 lg 3 järgi kohaldades karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 sätteid ja jätta maakohtu poolt mõistetud karistus muutmata. 3.

§ 180

lg 1 alusel välja mõista Vello Kunmanilt Eesti Vabariigi kasuks menetluskuluna

§ 179lg 1 p 9 ettenähtud sundraha summas 876.00 eurot.

Maakohtu menetluses valitud kaitsjate tasud jätta Vello Kunmani kanda. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga rahalise karistuse ja menetluskulu tasumiseks edastatakse Vello Kunmanile eraldi dokumendina.

1. Muuta Harju Maakohtu
2. jaanuari 2020 otsuse põhiosa, jättes seal välja COVID 19 viirust puudutav põhjendus.
3. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
4. K.Kallo kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.
5. Välja mõista Eesti Vabariigilt apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks - Kalev Kallo ( ik: 34812060319 ) kasuks 1513.20 eurot, - Vello Kunmani ( ik: 35205260315) kasuks 1980.00 eurot, - A.Ti ( ik: xxxxxxxxxxx) kasuks 1566.00 eurot, - A.K ( ik: xxxxxxxxxxx) kasuks 2610.00 eurot, - E.S ( ik: xxxxxxxxxxx) kasuks 504.00 eurot. 2 Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
6. Süüdistus 1.1 Kalev Kallot süüdistatakse altkäemaksu vahendamises H.Tilt E.Sle, samuti E.S poolt altkäemaksu võtmisele kaasaaitamises ning H.Ti poolt altkäemaksu andmisele kaasaaitamises. Altkäemaks, mida K. Kallo vahendas ning mille andmisele ning võtmisele kaasa aitas, seisnes selles, et H.T andis E.Sle altkäemaksu, andes MTÜ-le Eesti Keskerakond kui kolmandale isikule muu soodustuse selle eest, et ta oma ametiseisundit kasutades korraldab kinnistu aadressil Mäekalda 14, Tallinn, vahetuse Tallinna linnale kuuluva kinnistu vastu aadressil L. Koidula 34a, Tallinn. Eeltooduga pani K. Kallo toime KarS § 296 lg 1 järgi sätestatud kuriteo, s.o altkäemaksu vahendamise, KarS § 294 lg 1 - § 22 lg 3 sätestatud kuriteo, s.o altkäemaksu võtmisele kaasaaitamise ning KarS § 298 lg 1 - § 22 lg 3 sätestatud kuriteo, s.o altkäemaksu andmisele kaasaaitamise. Samuti on Kalev Kallot süüdistatakse H.Ti poolt E.S esinduses MTÜ-le Eesti Keskerakond suures ulatuses keelatud annetuse tegemisele kaasaaitamises, millega pani K. Kallo toime suures ulatuses (KarS § 121 p 2) keelatud annetuse tegemisele kaasaaitamise ning keelatud annetuse vastuvõtmisele kaasaaitamise, s.o KarS § 4021 lg 1 - § 22 lg 3 sätestatud kuriteo. 1.
7. Vello Kunmani süüdistatakse V.Ri vahendusel altkäemaksu lubamises E.S le, kes nõustus MTÜ-le Eesti Keskerakond kui kolmandale isikule vara lubamisega selle eest, et ta oma ametiseisundit kasutades korraldab eramu aadressil Sihi 108, Tallinn, ehitustegevuse jätkamise lubamise. E.Sle altkäemaksu lubamisega pani V. Kunman toime KarS § 298 lg 1 sätestatud kuriteo. Kuni 31.12.2014.a kehtinud KarS redaktsiooni järgi oli kirjeldatud tegu karistatav KarS § 297 lg 1 järgi pistise lubamisena. 1.
8. A.Ti süüdistatakse selles, et tema AS Ehitusfirma Rand ja Tuulberg nõukogu liikmena andis E.Sle altkäemaksu selle eest, et E.S korraldab oma ametiseisundit kasutades ühispakkujate OÜ Astlanda Ehitus ning Ehitusfirma Rand ja Tuulberg AS ühispakkumuse SA Tallinna Kultuurikatel riigihankele Kultuurikatla hoonesiseste kommunikatsioonisüsteemide / Vude ehitushange edukaks tunnistamise. Eeltooduga pani A.T toime KarS § 298 lg 2 p 3 sätestatud kuriteo, s.o altkäemaksu andmise suures ulatuses (KarS § 121 p 2). Kuni 31.12.2014 kehtinud KarS redaktsiooni järgi olid kirjeldatud teod karistatavad KarS § 297 lg 2 p 3 järgi pistise andmisena suures ulatuses. 1.
9. A.Kt süüdistatakse KarS § 298 lg 2 p 1 alusel altkäemaksu lubamises ning andmises E.Sle vastutasuna selle eest, et E.S oma ametiseisundit kasutades korraldab Estkompexim Toitlustus OÜ-le äriruumide aadressil Mündi tn 2 / Raekoja plats 10 / Saiakang 1, Tallinn, asuvate äriruumide kümneks aastaks rendile andmise ning ajavahemikul 25.01.2015 kuni 27.01.2015 INTA
10. kongressi korraldamise Meriton Grand Conference & Spa hotellis Tallinnas. Vastutasuna andis A.K E.Sle vara, milleks oli osaliselt tasutud puhkusereis Hispaaniasse 30.09.2014 kuni 10.10.2014, 17.01.2015 hotellitoa kasutamine Meriton Grand Conference & Spa hotellis ning 16.10.2001 E.S ning A.Ki vahel sõlmitud laenulepingu pikendamine 02.12.
11. E.S ja A.K olid ühel meelel, et A.Ki poolt lubatud ning üle antud vara on vastutasuks E.S poolt tema ametiseisundi kasutamise eest. 3 Eeltoodu alusel pani A.K toime KarS § 298 lg 2 p1 sätestatud kuriteo, s.o altkäemaksu lubamise ja andmise vähemalt teist korda. Kuni 31.12.2014 toime pandud teod olid kuni 31.12.2014 kehtinud KarS redaktsiooni järgi karistatavad KarS § 297 lg 2 p 1 järgi pistise andmisena.
12. Harju Maakohtu otsus 2.
13. Maakohus mõistis Kalev Kallo õigeks KarS § 4021 lg 1 - § 22 lg 3 järgi esitatud süüdistuses. Tunnistas Kalev Kallo süüdi KarS § 296 lg 1, § 294 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 298 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning mõistis talle KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. Täpsustava määrusega kohaldas KarS § 68 lg 1 sätteid ja luges kantud karistuseks eelvangistuses viibitud 1 päeva. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jättis mõistetud vangistuse (1 aasta ja 6 kuud) täitmisele pööramata tingimusel, et Kalev Kallo ei pane temale määratud 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel arvestas Kalev Kallole määratud katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 14.01.2020.a. Maakohus mõistis Kalev Kallolt välja

§ 180

lg 1 alusel menetluskuluna

§ 175

lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 876 eurot, mille kohustas tasuma 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 2.2. Maakohus mõistis Vello Kunmani õigeks KarS § 298 lg 1 järgi esitatud süüdistuses.

§ 181

lg 1 alusel mõistis Eesti Vabariigilt Vello Kunmani kasuks välja tema poolt kantud õigusabikulud kogusummas 39 310 (kolmkümmend üheksa tuhat kolmsada kümme) eurot ja 57 (viiskümmend seitse) senti (sh käibemaks). 2.3. Maakohus mõistis A.Ti õigeks KarS § 298 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses.

§ 181

lg 1 alusel mõistis Eesti Vabariigilt A.Ti kasuks välja tema poolt kantud õigusabikulud kogusummas 116 269 (sada kuusteist tuhat kakssada kuuskümmend üheksa) eurot ja 72 (seitsekümmend kaks) senti (sh käibemaks). 2.4. Maakohus lõpetas kriminaalmenetluse seoses menetluses mõistliku aja möödumisega A.K suhtes.

§ 183

lg 1 alusel mõistis Eesti Vabariigilt A.K kasuks välja tema poolt kantud õigusabikulud kogusummas 79 197 (seitsekümmend üheksa tuhat ükssada üheksakümmend seitse) eurot (ilma käibemaksuta).

1. Apellatsioonid 3.
2. Prokuratuuri hinnangul on A.Ki suhtes menetluse lõpetamisel mõistliku menetlustähtaja möödumisel kohus oluliselt rikkunud menetlusõigust

§ 339

lg 1 p 8 ja

§ 339lg 2 mõttes.

Taotletakse A.Ki suhtes tehtud kohtulahendi täielikku tühistamist ning kriminaalasja tagastamist maakohtule A.Ki suhtes kohtuotsuse tegemiseks. V. Kunmani ja A.Ti puudutavas on maakohus prokuratuuri hinnangul rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust

§ 3051

lg 1 mõttes ning eiranud kohtupraktikas omaks võetud seisukohta, mille kohaselt peab kohtuotsusest selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Kohus on kõnealuste kuriteoepisoodide puhul hinnanud isikulisi tõendeid ühekülgselt ning jätnud hindamata mitmed prokuröri osundatud kaudsed ja 4 dokumentaalsed tõendid, millel võib olla tähtsust kriminaalasja lahendamisel. Ühtlasi on kohus jätnud kõnealuste kuriteoepisoodide puhul need tõendid ebausaldusväärseks tunnistamata ning nõuetekohaselt hindamata kogumis ning on käsitlenud tõendeid selektiivselt. Prokuratuuri hinnangul on s elline tõendite valikuline ja osaline hindamine rikkunud nii kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kuid viitab ka ühekülgsele kohtulikule uurimisele. Need minetused on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

A.Ti suhtes on maakohus ebaõigesti kohaldanud ka materiaalõigust. Võttes arvesse, et prokuratuuri hinnangul on kõnealused minetused kõrvaldatavad apellatsioonimenetluses, taotleb prokuratuur apellatsioonis ringkonnakohtu poolt juhindudes

§ 340lg 4 p 3 maakohtu otsuse tühistamist nii V.

Kunmani kui A.Ti õigeksmõistmises, nende süüdimõistmist ringkonnakohtu poolt ning neile karistuse mõistmist. K. Kallot puudutava osas leiab, et K. Kallo õigeksmõistmisel on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning sisustanud ebaõigesti KarS § 4021 sätestatud kuriteokoosseisu. Ühtlasi leiab, et ka K. Kallot puudutavas osas on maakohus otsuse tegemisel rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust ning on käsitlenud tõendeid selektiivselt. Kohus on jätnud andmata omapoolse hinnangu olulistele tõenditele. Seega on maakohus ka K. Kallo suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme

§ 339lg 2 mõttes.

Seetõttu taotleb maakohtu otsuse tühistamist K. Kallo õigeksmõistmises, tema süüdimõistmist ringkonnakohtu poolt ka KarS § 4021 sätestatud kuriteos ning talle nimetatud teo eest karistuse mõistmist. Ühtlasi leiab prokuratuur, et K. Kallole maakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta tema süü suurusele ning taotleb K. Kallole raskema karistuse mõistmist. Lisaks eelnevale vaidlustab prokuratuur maakohtu lahendi osas, milles tagastati E.Sle arestitud sularaha summas 80 000 eurot. Samuti palub prokuratuur ringkonnakohtult maakohtu lahendi tühistamist menetluskulude riigi kanda jätmises osas. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 338

pp-st 2, 3, 4, § 340 lg 1, lg 4 p-st 1, §341 lg 3 ja 4 taotleb apellant: Tühistada maakohtu otsus ning teha apellatsioonis esitatud taotlustest lähtudes uus otsus alljärgnevas: Tunnistada K. Kallo süüdi KarS 4021 lg 1 – 22 lg 3 tunnustega kuriteo toimepanemises, karistada teda nimetatud teo toimepanemise eest 6 kuu pikkuse vangistusega ning KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristusega 1 aasta, 6 kuud vangistust, millest kuulub koheselt ärakandmisele vangistus 3 kuud, KarS § 73 lg 1 alusel jääb tingimisi täitmisele pööramata vangistus 1 aasta ja 6 kuud; Tunnistada V. Kunman süüdi KarS § 298 lg 1 järgi ja karistada teda 1 aasta pikkuse vangistusega, mis jätta täielikult täitmisele pööramata KarS § 73 lg 1 sätestatud 2 aastast katseaega kohaldades; Tunnistada A.T süüdi KarS § 298 lg 2 p 3 järgi ja karistada teda 2 aasta pikkuse vangistusega, millest tuleb koheselt ära kanda vangistus 3 kuud ning jätta ülejäänud karistus KarS § 73 lg 1 sätestatu kohaselt tingimisi täitmisele pööramata; KarS § 83 lg 3 p 2 konfiskeerida riigituludesse E.Sle kuuluv ning menetluses arestitud sularaha 80000 eurot; Tagastada juhindudes

§ 341

lg 3 ja 4 kriminaalasi A.Kit puudutavas osas maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas koosseisus; Tühistada maakohtu otsus kriminaalmenetluse kulude osas ning mõista süüdistatavatelt välja menetluskulud. 5 Apellant ei taotle suulist menetlust, ent taotleb

§ 335

lg 2 alusel kohtulikul uurimisel esimese astme kohtu istungi protokollide avaldamist. 3.2. K.Kallo kaitsja ei nõustu Harju Maakohtu 14.01.2020 otsusega osas, millega Kalev Kallo mõisteti süüdi KarS § 296 lg 1, § 294 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 298 lg 1 - § 22 lg 3 sätestatud kuritegudes ning vaidlustab tema süüdi tunnistamise. Samuti ei nõustu kaitsja menetluskulude koguulatuses Kalev Kallo kanda jätmisega. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist kuivõrd Harju Maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mis on viinud materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele, so Kalev Kallo alusetule süüdimõistmisele. Kalev Kallole KarS § 296 lg 1, § 294 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 298 lg 1 - § 22 lg 3 järgi esitatud süüdistus on niivõrd ebaselge ja puudulik, et sellest ei ole võimalik aru saada, milliste konkreetsete tegudega väidetav kaasaaitamine ja vahendamine toimusid. Süüdistuse tekstis ei ole piisavate faktiliste asjaoludega sisustatud, kuidas iga süüdistuses nimetatud etteheide konkreetse koosseisu realiseerib. Kokkuvõtvalt kaitsja leiab, et maakohus on isiku süüdi tunnistanud ebakonkreetse süüdistuse järgi (apellatsiooni punktid 9-29). Kohus on tõendite analüüsil jätnud tähelepanuta tõenditest tulenevad asjaolud, millised kohtu seisukohta ei toeta ning tuginenud tõenditele valikuliselt. Nii ei ole maakohus pööranud tähelepanu Kalev Kallo käitumist õigustavatele asjaoludele, millised kinnitavad kuriteokoosseisu puudumist. Samuti ei ole kohus pööranud tähelepanu tõenditest tulenevatele ebakõladele ja vastuoludele ega neid kõrvaldanud, vaid kõrvaldamata kahtlused on tõlgendatud süüdistatava kahjuks. Kokkuvõtvalt kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust ning ebaõigesti tuvastanud kuriteokoosseisude esinemise (apellatsiooni punktid 32-62). Kaitsja taotleb Kalev Kallo õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 296 lg 1, § 294 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 298 lg 1 - § 22 lg 3 järgi.

§ 185

lg 1 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337lg 1 p 2-4 või § 337 lg 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Kokkuvõtvalt kaitsja taotleb, et Tallinna Ringkonnakohus tühistaks Harju Maakohtu otsuse vaidlustatud osas ning teeks

§ 337lg 1 p 4 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega mõistetakse Kalev Kallo õigeks süüdistuses Kar

S § 296 lg 1, § 294 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 298 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning hüvitatakse talle menetluskulud kogu ulatuses, muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

1. Vello Kunmani kaitsja kirjalik seisukoht Kaitsja on seisukohal, et 14.01.2020 kohtuotsus on Vello Kunmani õigeksmõistmises seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse muutmiseks. Apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Kaitsja taotleb asja läbivaatamist kohtuistungil suulises menetluses.
2. A.Ti kaitsja kirjalik seisukoht Kaitsja taotleb apellatsiooni rahuldamata jätmist. Taotleb vaadata kriminaalasi läbi suulises menetluses.
3. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtu istungil 6 Apellandid jäävad esitatud apellatsioonide juurde ja paluvad nendes esitatud taotlused rahuldada. Kaitsjad paluvad jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUS
4. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonidega, seisukohtadega ja ära kuulanud kohtuistungil menetlusosalised, vastab esmalt K.Kallo kaitsja kriitikale puutuvalt süüdistust (I), analüüsib K.Kallo kaitsja väiteid süüdistatava tegevuses kuriteokoosseisu puudumisest (II), seejärel käsitleb prokuröri apellatsiooni (III). I.
5. K.Kallo kaitsja on apellatsioonis leidnud, et esitatud süüdistus on ebakonkreetne. Kaitsja leiab, et süüdistusest pole ühemõtteliselt selge, millist tegevust ja miks prokuratuur ühe või teise kuriteona käsitab. S üüdistuse teksti pinnalt pole võimalik kindlaks teha, millal ja kus K. Kallo asus korraldama väidetava ametialase teo toimepanemist ja kavandamist ning sõlmis selleks väidetavad kokkulepped. Selgusetuks jääb seegi, kas need väidetavad tegevused aitasid kaasa altkäemaksu võtmisele või altkäemaksu andmisele ning mil viisil. Kolleegium osutab, et K. Kallole esitatud esmane süüdistus oli oma ülesehituselt analoogne muudetud süüdistusega ( 46 kd. t.lk. 56-57). Kaitsja oma esmases kaitseaktis ( 1 kd. t.lk. 2124) on küll vastu vaielnud süüdistusele, kuid pole vähimalgi määral tuginenud süüdistuse ebakonkreetsusele või selgusetusele. Kaitsja ei ole viidanud asjaolule, et süüdistus ei vasta

§ 154

ettenähtule ega taotlenud ka sellel alusel süüdistusakti prokuratuurile tagastamist. Maakohus on rahuldanud kaitsja taotluse täiendatud kaitseakti esitamiseks ja ka täiendatud kaitseaktis ( 1 kd. t.lk. 113-116) puuduvad igasugused viited süüdistuse ebakonkreetsusele ja pole taotletud süüdistusakti prokuratuurile tagastamist. 21. märtsil 2017 toimunud eelistungil ei esitanud K.Kallo kaitsja mingeid süüdistusakti seadusele mittevastavusega seonduvaid taotlusi ( 1 kd. t.lk. 124-132). Maakohus on oma määrusega teiste hulgas ka K.Kallo esitatud süüdistuses kohtu alla andnud. Seejuures kolleegium ka osutab, et kohus on A.Ki kaitsja, A.Ti kaitsja ja H.T as enduskaitsja taotluste kohaselt käsitanud määruses ka süüdistusakti seaduslikkust vastavalt kaitsjate poolt tõstatatule ning on jõudnud järeldusele, et puuduvad

§ 258lg 1 p-s 2 ettenähtud alus ed süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks ( 1 kd.

t.lk. 135-140).

1. augustil 2017 toimunud kohtuistungil ( 1k. dt.lk. 33-60), pärast prokuröri poolt süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest ülevaate andmist, on K.Kallo kinnitanud, et süüdistus on talle arusaadav, ei tunnista oma süüd ( 1 kd. t.lk. 39).
2. juuni 2019 aasta kohtuistungil ( 46 kd. t.lk. 38-53) on prokurör esitanud K.Kallole muudetud süüdistuse ( 46 kd. t.lk. 56-57). Kohus on andnud vastavalt kaitsja taotlusele ka aja muudetud süüdistusega tutvumiseks. Pärast tutvumist on kaitsja vaid viidanud süüdistuses esinevale faktilisele veale ( 46 kd. t.lk. 45 pöördel ). Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt pole ei süüdistatav ega kaitsja maakohtus kogu menetluse vältel viidanud vigadele süüdistuses, mis oleks muutnud võimatuks või piiranuks süüdistatava kaitseõigust seonduvalt arusaamatu ja ebakonkreetse süüdistusega. Süüdistatav on kinnitanud, et süüdistus on talle arusaadav. Kolleegium leiab, et pole võimalik jõuda järeldusele, et alles pärast maakohtus väldanud kolme aastase menetluse järgselt on süüdistus muutunud ebakonkreetseks. Kaitsja poolt alles apellatsioonis esitatud etteheited süüdistuse ebakonkreetsusele on seetõttu asjakohatud. Kaitsjal on olnud võimalik kogu maakohtu menetluse jooksul vastu vaielda süüdistuses 7 esitatule ning juba kaitseaktist alates esitada oma seisukohad süüdistuses esitatud etteheidetele, süüdistaja poolt teole antud kvalifikatsioonile. Seega pole kaitseõiguse riive tuvastatav. Kaitsja poolt tehtud viide maakohtu lahendis keelatud annetuse süüdistusele tehtud etteheitele, mida on teinud kohus aga mitte süüdistatav ega kaitsja, ei tähenda, et seetõttu on võimalik teha etteheide altkäemaksu puudutavale süüdistusele. Seda enam, et kohtu poolt otsuses tehtud järeldus süüdistuse arusaamatusest süüdistatava jaoks on oletuslik ega toetu süüdistatava enda seisukohale. Kaitsja on leidnud, et maakohus on süüdistuse puuduste tõttu asunud süüdistust sisustama P.P ja E.V ütlustega. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Tunnistajate E.V ja P.P ütlustele on maakohus kui kohtulikul uurimisel vahetult uuritud isikulistele tõenditele andnud hinnangu koos teiste kohtule esitatud tõenditega ning arvestanud nendega K.Kallo süü küsimuse otsustamisel ja seda vastavalt tunnistajate ütlustest saadud teabele. Kolleegium viitab Riigikohtu lahendis nr 1-16-4665 sedastatule, et Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt peab süüdistuse tekst sisaldama kõiki faktilisi asjaolusid, mis on eelduseks isiku süüditunnistamisele. Süüdistusakti peamine funktsioon on teavitada süüdistatavat talle ette heidetava käitumise olulistest faktilistest asjaoludest ja etteheite õiguslikust sisust, tagades nii tema kaitseõigust. Samas ei pea süüdistus sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et süüdistuses on ära näidatud need etteheidetavad teod, milliseid riiklik süüdistus K.Kallole ette heidab. Samuti on nende osas ära näidatud millistele kuriteotunnustele riikliku süüdistuse arvates sellised faktilised asjaolud vastavad ning süüdistuse lõpposas on ära näidatud kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Samuti on ära näidatud süüdistuses tegude toimepanemise ajavahemik
3. jaanuar 2015 kuni
4. veebruar
5. Süüdistusest on aru saada, et altkäemaksu vahendamisena on K.Kallole ette heidetud 15.01.2015 ja 16.01.2015 toimepandut ja eraldiseisvate kaasaaitamistegudena 19.01.2015 toimepandut, mis on piisavalt konkreetne, arvestades süüdistuse sisu. On arusaadav, et süüdistuse kohaselt K.Kallo on toime pannud teod, millised pole altkäemaksu vahendamisega hõlmatud, mistõttu on alus neid eraldi inkrimineerida ja kvalifitseerida altkäemaksu andmisele ja võtmisele kaasaaitamisena, kuid käsitletud on kõiki tegusid ühtse tervikuna. Asjaolu, et kahe aselinnapea nime ja nii nendega kui ka P.P kohtumise täpne koht pole süüdistuses määratletud, ei anna alust järelduseks, et süüdistuse pinnalt pole aru saada milliseid tegusid K.Kallole ette heidetakse. Nimetatud järeldust kinnitab kogu maakohtu menetlus, kus nagu kolleegium juba eelpool märkis, ei ole kaitsja ega süüdistatava poolt tõstatatud süüdistuse alusel kaitseõiguse realiseerimise võimatuse küsimust. Eeltoodust lähtuvalt pole tuvastatav K.Kallo süüditunnistamine ebakonkreetses süüdistuses ja seeläbi

§ 339

lg 2 ettenähtud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis tõi või võis kaasa tuua ebaseadusliku kohtulahendi tegemise. II

1. Kaitsja leiab, et K.Kallo tegevuses puudub kuriteokoosseis. 8 Kohtukolleegiumi arvates on maakohtu otsus K.Kallo süüditunnistamise osas piisavalt põhjendatud. Kohus on otsuses ära näidanud millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kohtu põhjendused piisavalt veenvad. Kohtukolleegium ei tuvastanud tõendite uurimisel ja hindamisel kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Kaitsja oma apellatsioonis on esitanud uuesti maakohtus vahetult uuritud tõendeid, kuid pole maakohtu poolt tõendite usaldusväärsusele vastuargumente esitanud ega viidanud ka maakohtu poolt ebaseaduslikult arvestamata jäetud tõenditele, pole vaid nõustunud tõendikogumi alusel tehtud järeldustega. 9.
2. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et süüdistuse kohaselt on altkäemaksu vahendamisteoks, et 15.01.2015 H.T ja K.Kallo leppisid kokku, et K.Kallo edastab E.Sle H.T soovi, et E.S ametiisikuna kasutaks H.T huvides oma ametiseisundit korraldamaks kinnistute vahetamist ja H.T lubas selle eest MTÜ-le Eesti Keskerakond muu soodustusena laenu võimaldamist.
3. 01.2015 toimunud kohtumise käigus vahendaski K.Kallo E.Sle H.T soovi. Nagu maakohus on otsuses kajastanud, siis KarS § 296 sätestatud altkäemaksu vahendus eeldab objektiivse tunnusena ka altkäemaksu andja palvel või ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomist. Soodusolukorra loomine seisneb altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele, milleks on ka näiteks läbirääkimiste pidamine, kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise koosseisu objektiivsed tunnused nõuavad obligatoorselt altkäemaksuandja esialgset initsiatiivi. Kaitsja leiab, et uuritud tõenditest ei tulene süüdistuses näidatud 15.01.2015 K.Kallo ja H.T vahel sõlmitud kokkulepe. Seejuures avab kaitsja H.Ti poolt kohtuistungil antud ütluste sisu, märkides, et tema ütlustest ei tulene, et H.T oleks kinnitanud K.Kallole, et võimaldab muu soodustusena MTÜ Eesti Keskerakonnale laenu vaid vastupidi annetusteks valmis ei olnud. Siinkohal kolleegium osutab, et kaitsja on jätnud tähelepanuta, et käsitatava süüdistuse kohaselt on K.Kallole etteheidetavaks teoks altkäemaksu vahendus H.Tlt E.Sle ja altkäemaksu esemeks on muu soodustusena laenu võimaldamine MTÜ Eesti Keskerakonnale, mitte aga Füüsilise isiku annetus erakonnale. Seega pole kaitsja argumentatsioon, et kuna H.T annetuseks valmis ei olnud, mis tõesti nähtub H.T ütlustest, siis pole K.Kallo poolt vahendustegu tõendamist leidnud, asjakohane, kuna pole puutumuses esitatud süüdistusega ega anna alust K.Kallo vahendamisteos õigeksmõistmiseks. Maakohus on hinnanud H.T poolt kohtuistungil antud ütlused usaldusväärseteks ja nendele K.Kallo süüküsimuse lahendamisel ka toetunud. H.T kohtuistungil antud ütlused ( 46 kd. t.lk. 38-44) on maakohtu otsuses piisava selgusega ja mahus kajastatud, mistõttu nende kogumahus uuesti esitamist kolleegium vajalikuks ei pea. H.T on kinnitanud, et kinnistutest oli K.Kalloga juttu ka varem, kuid kui K.Kallo initsiatiivil saadi
4. jaanuar 2015 kokku, siis oli muuhulgas konkreetselt juttu ka kinnistute vahetamise teemal. Samuti on ta kinnitanud, et juba varem oli ta rääkinud K.Kallole, et ta on valmis enne valimisi erakonnale 200 000 eurot laenu andma läbi P.P, kes oli tema koostööpartner. On ka kinnitanud, et kohtumisel oli juttu ka raha teemadel ning ka sellest, et on nõus varem lubatud 200 000 laenuga, kuid nentis, et rahadega on hetkel probleem, vaatab kuidas laenudega läheb, mistõttu annetuseks valmis ei olnud. Samuti on H.T kinnitanud, et E.Sga kohtumise initsiatiiv tuli temalt, kuid kinnistute vahetamise küsimuse arutamine ei olnud E.Sga kohtumise eesmärgiks. Selles osas on tõendiks maakohtu poolt otsuse lk. 24 avatud 22.02.2016 jälitustoimingu protokoll (8 kd. t.lk. 175-178), millest nähtub 16.01.2015 aastal K.Kallo ja E.S kohtumisel toimunud vestluse sisu. Nimelt on K.Kallo selgelt andnud edasi, et telekanalid tahavad reklaami eest saada ettemaksu ning et H.T saaks mingi raha kokku, kuid ta tahaks E.Sga kohtuda. Nii 9 nähtub jälitustoimingu protokollist, et K.Kallo, rääkides H.Tst, kellega sai eelmisel päeval kokku… Seega on ekslikud kaitsja apellatsiooni väited, et 16.01.2015 pole kordagi H.T poolsest rahaliselt toetusest juttu. Samuti annab K.Kallo E.S le ka ülevaate H.T poolsest soovist maid vahetada ja seejärel uuesti edastab H.T soovi E.Sga kokku saada, et rääkida muudest asjadest aga ka sellest vahetusest, ning arvab, et nad oleksid põhimõtteliselt nõus. E.S saab aru, et tegemist on vahetusega Kadriorus. Kolleegium leiab, et eelnimetatud tõendi alusel on tuvastatav, et H.T soovis E.Sga kui Tallinna Linnapeaga ja pädeva ametiisikuga kokku saada ja rääkida muuhulgas ka MTÜ Eesti Keskerakonnale antavast laenust kui ka Kadriorus kinnistute vahetamisest. Kolleegium hindab usutavaks, et H.T ja K.Kallo said aru, et MTÜ Eesti Keskerakonnale valimiste läbiviimiseks hädavajaliku laenu andmine mõjutab E.St ette võtma oma pädevuses olevaid tegusid, et H.T soovi kinnistute vahetamiseks täita. Selliselt H.T poolt palve edastamine K.Kallole ja viimase poolt võimalikust laenu saamisest koos H.T huviga ja sooviga kinnistuid vahetada, E.Sle edastamisega on tuvastatav, et K.Kallo oli ühenduslüliks altkäemaksu andja ja –võtja vahel nagu on maakohus ka tuvastanud ning tema poolt altkäemaksu vahendamine on lõpule viidud. Asjaolu, et H.T, oma subjektiivse arvamuse kohaselt ei pidanud kinnistute vahetamise küsimust kohtumise eesmärgiks, ei anna alust tõdemuseks, et vahendamistegu pole K.Kallo poolt toime pandud. Siinkohal kolleegium ka osutab, et jälitustoimingu protokollist ( 8 kd. t.lk. 192-198) nähtub, et 19.
5. 2015 aasta kohtumisel, E.S ütleb:….. Kolleegium leiab, et selline E.S poolt väljendatu annab aluse tuvastada, et E.S võttes aluseks just K.Kallo poolt temale 16.01.2015 aastal kohtumisel edastatu, sidus H.Tlt erakonna huvides laenu saamise tema kui linnapea ja ametiisiku poolse H.T huvides teostatava vastuteenega, mis samu ti näitab ka K.Kallo poolset teadmist, et laenu andmine, mida kasutati MTÜ Eesti Keskerakonna huvides ja ametiisiku vastuteene on omavahel seotud. 9.
6. K.Kallole oli esitatud süüdistus ja ta oli süüdi tunnistatud selles, et H.T ja E.Sga kohtumisel 19.01.2015 K.Kallo teavitas, et on P.P kokku leppinud H.T poolt altkäemaksuna muu soodustuse andmise viisis. Samuti teatas, et on kinnistute vahetamisest juba rääkinud kahe aselinnapeaga, olles seega asunud korraldama ametialase teo toimepanemist, osutades nii vaimset kui füüsilist kaasabi altkäemaksu andmisele ning võtmisele. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et eelviidatud kohtumisel ei ole võimalik rääkida isikute vahelisest ekvivalentsussuhte tekkimisest, mis on aga altkäemaksu kuriteo keskseks tunnuseks. Kaitsja tõdeb, et E.S küll küsib raha erakonnale, kuid mingist võimalikust vastuteenest seoses kinnistute vahetamisega ka kaudses vormis kohtumiselt välja lugeda ei saa. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Maakohus on avanud 19.01.2015 kohtumisel räägitu olulised momendid ja kolleegium peab vajalikuks uuesti siinkohal märkida, et eelpool on juba kolleegium analoogselt maakohtuga jõudnud järeldusele, et 16.01.2015 aasta kohtumisel oli K.Kallo poolt üheselt E.Sle edastatud H.T soov kohumiseks rääkimaks nii keskerakonna huvides kasutatavast H.T poolt antavast laenust kui ka kinnistute vahetamisest, millise otsustamisprotsessis oli E.Sl kui Tallinna Linnapeal pädevus kaasa rääkida ja seda mõjutada. Samuti tuleneb jälitusprotokolli andmetest ka juba eelnevalt märgitu, et E.S poolne lause Samuti on E.S jutuajamise kestel ütelnud „ 10 .“ Seega on tuvastatav, et E.Sle on H.T soov kinnistute vahetamisest meeles ja ta avaldab arvamust, et see küsimus tuleb ära lahendada, asi ära teha, kuid H.T abiga, kes rahastaks vastutasuks valimisi, mida keskerakond tema rahalise panuseta ära ei tee. Samuti lubab H.T jutuajamise kestel, et kuigi hetkel likviidsus puudub, siis mõne aja pärast peaks võimalused avanema. Samal kohtumisel lepitakse kokku uuesti kokkusaamise osas ning K.Kallo ütleb: Samuti on maakohus asjakohaselt viidanud, et k ohtumise lõpuks ütleb veel K. Kallo: H.T vastab, et K. Kallo ütleb, et Kaitsja märgib apellatsioonis, et K.Kallo viitab kohtumise lõpus H.T kinnistuste vahetuse soovile, lisades, et need ei ole omavahel seotud, mis kaitsja arvates tõendab, et kohtumisel osalenutel oli ühine arusaam, et erakonna võimalik rahastamine pole seotud kinnistute vahetamise teemaga. Kolleegium eelnimetatud tõendi alusel sellise järeldusega nõustuda ei saa. Vestluse sisu on protokollis kajastatud äärmiselt katkendlikult ning kuna H.T jutust pole võimalik aru saada, siis pole nimetatud tõendist arusaadavalt võimalik ka tuvastada, millise H.T poolse omavahelise mitteseotuse jutuga K.Kallo nõustub. On ju H.T kohtuistungil kinnitanud, et laenust rääkis tema ja K.Kallo algatas kinnistute vahetamise taotluse viimise, seega temalt tuli ettepanek aga K.Kallo teadis, et selline soov tuli H.Tlt ( 46 kd. t.lk. 43-43 pöördel). Samuti on H.T kinnitanud, et K.Kallo poolt küsiti kohtumisel kinnistute vahetamiseks avaldust temale arusaadavalt seetõttu, et motiveerida teda P.P juhitava ettevõtte kaudu erakonnale laen u ikka andma. Seega oli ka H.Tle selge suhe laenu andmise ja E.S kui pädeva ametiisiku poolt tema huvides tehtava vastuteene vahel. Seega ei näita kaitsja poolt viidatud K.Kallo lause ebaõiguskokkuleppe puudumist. Kaitsja on leidnud, et ekvivalentsussuhte puudumisest kõneleb ka asjade edasine faktiline kulg ja nimelt, et H.Tl oli E.Sga juttu Kadrioru kinnistute vahetamisest alles esmakordselt 17.02.2015, kuid selle sündmusega pole K.Kallo puutumuses, kui ka sündmuste kronoloogiline kulgemine. Nimelt laen OÜ-le Midfield kanti üle 30.01.2015 ja 13.02.2015 ehk enne kui H.T E.Sga 17.02.2015 kohtus. Kolleegium esmalt osutab, et asjaolu, et H.T rääkis kinnistute vahetuse detailidest ja esitas sellekohase soovi põhjendused E,Sle 17.02.2015 on maakohtu poolt otsuses jälitusprotokolli avamise teel kajastatud. Samas on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et mõlemad isikud kokkusaamisel tõdevad, et K.Kallo on vahetamisest E.Sle rääkinud ja H.T ka märgib, et ka V oli öelnud, et teeme ära( 8 kd. t.lk. 208-214). Samuti ei väära sellel kokkusaamisel kinnistute vahetamisest vestlemine juba 19.01.2015 aastal toimunud kohtumisel räägitu alusel tuvastatut, mida kolleegium siinkohal kordama ei hakka. Teise ja olulisemana osutab aga kolleegium, et nii altkäemaksu andmine kui ka -võtmine on kärbitud tagajärjedeliktid. Nii on altkäemaksu andmine lõpule viidud kui altkäemaksu andja on ametiisiku suhtes näidanud üles valmisolekut, antud juhul muu soodustusena võimaldada OÜle Midfield laenu, mida kasutatakse E.S poolt juhitud MTÜ Eesti Keskerakonna valimiskampaania kulude katmiseks. Kolleegium leiab, et maakohus on nimetatud objektiivse tunnuse täidetuse otsuses tuvastanud ja kolleegium sellise järeldusega nõustub. Eelpooltoodud põhjendustel kaitsja apellatsiooni väited sellist järeldust ei kummuta. Altkäemaksu võtmine on õiguslikult lõpule viidud, kui ametisik, antud juhul KarS § 288 tähenduses E.S on altkäemaksu andja suhtes üles näidanud valmisolekut panna toime tema 11 ametiseisundi tõttu võimaliku teo ehk siis antud juhul oma pädevusest tulenevalt aidata kaasa H.T soovile kinnistute vahetamiseks. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt analüüsitud tõendid ja eelkõige 19.01.2015 aasta kohtumise vestlust kajastav jälitustoimingu protokoll sellise tunnuse tõendamist võimaldab. Asjaolu, et kinnistute vahetamise täpsemad detailid ja H.T põhjendus said E.Sle teada alles 17.02.2015, kummagi kuriteo koosseisu tunnuste täidetust ei mõjuta. Samuti pole eeltoodud põhjenduste alusel määravaks asjaolu, et H.T andis OÜ-le Midfield kahel korral laenu enne E.Sga kohtumist 17.02.2015, kuid kolleegiumi arvates kinnitab selline fakt, et sellekohane kokkulepe ja üksmeel isikute vahel oli saavutatud juba 19.01.2015 mis seega kinnitab süüdistuse paikapidavust. Kaitsja leiab, et H.T ütlustesse, kus ta tunnistab ennast süüdi, tuleb suhtuda reservatsiooniga. Kaitsja teeb etteheiteid prokuratuurile süüdistuse kergemaks muutmise osas, kuid kolleegium leiab, et prokuratuuri õigus süüdistuse muutmiseks ja sellise õiguse realiseerimine ei anna alust seada kahtluse alla H.T ütluste usaldusväärsust. Kaitsja ei ole taotlenud muudetud süüdistuse esitamisest tulenevalt H.T täiendavat ristküsitlemist, et välja selgitada kas H.T poolt kohtuistungil eelnevalt antud ütlused olid mõjutatud võimalikust menetluse lõpetamisest. Apellatsioonis viidatu, et H.T poolt süü tunnistamine on deklaratiivne kuna kõiki tema poolt antud ütlusi jälitustoimingu protokoll ei kinnita, ei anna kolleegiumi veendumuse kohaselt alust tema ütlusi hinnata ebausaldusväärsetena ja tõendikogumist välja jätta. Kaitsja on apellatsioonis, esitades osaliselt H.T kohtuistungil antud ütlused, leidnud, et 19.01.2015 aasta salvestuselt ei kostu lubadust erakonna toetamiseks ja vastutasuna Kadrioru kinnistute vahetamist. Kolleegium osutab, et selline avaldus oli tehtud juba varem K.Kallole, mida viimane juba 16.01.2015 E.Sle edastas. Pealegi andis H.T ütlusi kohtuistungil sellest, mida tema selle kohtumise ajal mõistis, mida aru sai. Asjaolu, et tema mõtted ei kajastu jälitustoimingu protokollis, ei anna alust tuvastada ütluste vastuolu protokolliga ega anna alust hinnata tema ütlusi ebausaldusväärsetena. Siinkohal kolleegium ka osutab, et kohtuistungi protokollist nähtuvalt pole kaitsja H.T ristküsitlemisel vastuolude tõttu taotlenud jälitustoimingu protokolli avaldamist. Kaitsja ei ole teinud viiteid tõenditele, milliste kõrvutamise põhjal oleks võimalik jõuda järeldusele, et ennast süüstavad ja kohtu poolt usaldusväärseteks tunnistatud ütlused on mõjutatud ja kaassüüdistatavat rõõnavad. Kaitsja on teinud viited kohtu järeldustele V.R ütlustele hinnangu andmise osas. Kuna V.R ütluste usaldusväärsuse osas maakohtu poolt tehtud järeldused on prokuröri poolt vaidlustatud, siis selles osas kolleegium esitab oma põhjendused ja annab hinnangu prokuratuuri apellatsioonile vastates. 9.
7. Kaitsja on leidnud, et K.Kallo ei osalenud altkäemaksu kuritegude toimepanemistes kaasaaitajana. Viidates jälitustoimingu protokollis 19.01.2015 kohtumise andmetele, kaitsja leiab, et K.Kallo ei asunud korraldama ametialase teo toimepanemist sellega, et rääkis kinnistute vahetamisest kahe abilinnapeaga. Kaitsja tõdeb, et E.V on andnud ütlusi, et K.Kallo tundis üldist huvi Tallinnas kinnistute vahetamise võimalikkusest, kuid sellest ei saa tuletada ametialase teo korraldamist. Kolleegium osutab, et vastavalt jälitustoimingu protokollile siis pärast seda kui K.Kallo toob vestlusse teemana sisse H.T kinnistute vahetamise taotluse esitamise, on K.Kallo sõnaselgelt E.Sle ja H.Tle kinnitanud: …… 12 Kolleegium leiab, et puudub igasugune alus arvamuseks, et K.Kallo valetas E.Sle ja H.Tle, mistõttu kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et K.Kallo julgustas H.Tt kinnistute vahetamiseks avaldust kirjutama, mõjutades nii H.Tt kui E.St sellise vahetamise võimalikkuses. Samuti on alust järelduseks, et K.Kallo oli asunud looma eeltingimusi E.S poolse vastuteene osutamise võimalikuks tegemisele. Kaitsja leiab, et H.T ja P.P olid juba september-november kokku leppinud laenu andmise võimaluse osas, mistõttu ei vasta tõele, et K.Kallo leppis P.P kokku laenu saamise viisi osas. H.T ja P.P ütluste kohaselt oli neil H.T poolt laenu andmisest, mida siis P.P sai kasutada MTÜ Eesti Keskerakonna valimiskampaania tegemiseks, juttu nii omavahel kui ka K.Kalloga. Kolleegium peab vajalikuks korrata, et kuigi protokoll kajastab vestlust lünklikult siis H.T tõdeb ( 8 kd. t.lk. 197), et ta saab aru, et tal on vaja kohe leida vahendid. Kahe nädala jooksul. Seejärel lepitakse poolte vahel kindlaks uus kohtumise aeg. K.Kallo on isikuks, kelle E,S lubab uuele kohtumisele kaasa võtta. Seejärel ütleb K.Kallo... H.T: E.S: K.Kallo: Eelnimetatu annab E.Sle ja H.Tle teabe sellest, et P.P on teadlik H.T poolt laenu andmise võimalustest ja on ka arusaadav, et P.P teab kuidas selline võimalus realiseerub, misläbi nähtub K.Kallo poolt mõlemas täideviijas teotahte tugevdamine. Tegemist on vaimse kaasabi osutamisega. Samas tuleb nõustuda kaitsjaga, et eelmärgitud lause ei anna alust tuvastada, et K.Kallo oli isikuks, kes oli P.P kokku leppinud altkäemaksu andmise detailide osas. Siinkohal kolleegium ka viitab P.P ütlustele sellest, et K.Kallo ütles talle, et on avanenud võimalus H.T kaudu rahastada valimiskampaaniat teatud kujul, kuid ta peab ise detailides kokku leppima ja arutama seda, et kuidas seda teha ( 2kd. t.lk. 139 pöördel). Eeltoodu ei muuda aga kohtu järeldust K.Kallo poolt kaasaaitamistegude toimepanemise ja tõendatuse osas, mistõttu ei too kaasa maakohtu otsuses muudatuste tegemist. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult tuvastanud K.Kallo tegevuses altkäemaksu andmisele ja võtmisele kaasaaitamisteod ning kaitsja apellatsiooni väited maakohtu põhjendusi ega järeldusi ei kummuta ega anna alust selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks. 9.
8. Kaitsja, avades jälitustoimingu protokollis kajastatu, leiab, et selle pinnalt ei ole võimalik teha järeldusi kuriteo motiivi osas. Kolleegium selles osas märgib, et K.Kallole inkrimineeritud kuriteod ei nõua subjektiivse tunnusena kuritegude toimepanemise motiivi tuvastamist, mistõttu kaitsja viited vaid ühele tõendile ei kummuta ega sea kahtluse alla maakohtu põhjendusi K.Kallo poolt inkrimineeritud kuritegude tahtlikku toimepanemist. 9.
9. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Kolleegium maakohtu tõendikogumile tuginevate põhjendatud järeldustega K.Kallo poolt mitmele erikoosseisule vastava teo toimepanemise ja süü osas nõustub ja leiab, et kaitsja apellatsiooni väited ei anna alust K.Kallo suhtes tehtud süüdimõistva otsuse tühistamiseks ja taotlus K.Kallo õigeksmõistmiseks jääb rahuldamata. 9.
10. Kaitsja on, viidates

§ 181lg 1 , leidnud, et õigeksmõistva otsuse korral hüvitab menetluskulud riik.

Ringkonnakohus ei tühista maakohtu poolt K.Kallo suhtes tehtud süüdimõistvat kohtuotsust, mistõttu koguulatuses menetluskulude riigi kanda jätmise taotlus jääb rahuldamata. 13 9.

1. Kaitsja leiab, et osaline õigeksmõistmine annab aluse osa menetluskulude süüdistatavale hüvitamiseks, mistõttu on maakohus jätnud koguulatuses kaitsjatasu K.Kallo kanda ebaseaduslikult. Kuna prokuratuur on vaidlustanud K.Kallo õigeksmõistmise, siis esitab kolleegium selles osas oma põhjendused pärast prokuratuuri apellatsiooni väidetele hinnangu andmist. III.
2. Prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuse V.Kunmani õigeksmõistmise osas. Apellant leiab, et V.Kunmani õigeksmõistmisel on maakohus rikkunud

§ 339

lg 2 tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja nimelt tõendite valikulise ja osalise hindamisega on maakohus rikkunud otsuse põhjendamiskohustust. Esmalt kolleegium peab vajalikuks osutada, et V.Kunmanile on inkrimineeritud V.R vahendusel E.Sle altkäemaksu lubamine, mistõttu saab nõustuda prokuröriga selles, et maakohus on põhjendamatult hinnanud nii V.Kunmani ja V.R ütluste usaldusväärsust kui ka V.Kunmanile süüdistuses etteheidetava teo tõendatust asjaoluga, et tegelikult mingit annetust V.Kunman ei teinud. Nimetatud asjaolu pole KarS § 298 lg-s 1 ettenähtud alternatiivse vastutuse aluse, altkäemaksu lubamise, puhul oluline ega välista vastutust. Seega on antud süüdistuse pinnalt tähendust sellel, kas kohtule on esitatud piisav seaduslike ja usaldusväärsetena hindamist võimaldavate tõendite kogum, mis kõrvaldamata kahtlusteta annavad aluse hinnata tõendatuks, et V.Kunman oli valmis tasuma ja tegi läbi V.R pakkumuse E.Sle, kui ametiisikule, temaga seotud kolmandale isikule vara üleandmiseks ja seda eesmärgiga mõjutada ametiisikut kasutama oma ametiseisundit Sihi 108 Tallinn kinnistul ehitustegevuse jätkamise võimaldamiseks. Maakohus on leidnud, et selline tõendite kogum puudub ja jääb kõrvaldamata kahtlus, et V.R tegutses omal initsiatiivil, sealjuures ka E.Sga 15.12.2014 kohtumise kokkuleppimisel kui ka kohtumisel räägitu osas. 10.

1. Prokurör leiab apellatsioonis, et erinevalt maakohtu hinnangust ei saa V.Kunmani ütlusi pidada usaldusväärseks. V.R ütluste usaldusväärsuse hindamine on toimunud vääralt. Prokurör leiab, et V.R ütlustele saab V.Kunmani süüküsimuse lahendamisel tugineda ja need on usaldusväärsed. 10.1.1 Prokurör leiab, et süüdistatava V.Kunmani ütluste riimumine teiste tõenditega ütluste usaldusväärsust ei näita. Kolleegium osutab, et Riigikohus on oma lahendites( vt nt 3-1-1-100-15, 3-1-1-89-12)) korduvalt sedastanud, et kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Maakohus on V.Kunmani ütluste usaldusväärseks tunnistamist põhjendanud muuhulgas sellega, et need riimuvad tunnistajate A. H.J( 3 kd. t.lk. 176 pöördel- 179), H.K( 3 kd. tlk. 179), H.M ( 3 kd. 179 pöördel – 181) usaldusväärsete ütlustega, millised on otsuses ka kajastatud. Siinkohal kolleegium ka koheselt märgib, et seevastu V.R ütlusi, millised riimuvad teiste tõenditega, maakohus eelnimetatud põhjenduse alusel usaldusväärseks ei pea. 14 Maakohus on hinnanud tõendatuks ja selles osas pole vaidlust, et kinnistu aadressiga Sihi tn 108, Tallinn kuulus 25.07.2013 kuni 26.
2. 2015 V.Kunmani tütrele, seejärel müüdi kinnistu M.L le, kes on V.Kunmani elukaaslane. Vaidlus puudub ka selles, et V.Kunmani tütar volitas V.Kunmani esindama teda kinnistul elamuehituseks vajalikes toimingutes, sh. projekteerimises. Samuti on tunnistajate ütlustega loetud tõendatuks, et 2014 aastal tuvastati, et Sihi 108, Tallinn ehitustegevus ei vasta kehtivale ehitusprojektile. H.M tegi omanikule, kelle esindajaks oli V.Kunman ettekirjutuse tööde peatamiseks. 2015 alguses nõuti omanikult sunniraha kuna ehitustegevus jätkus. Seejärel ehitus peatus. Lõplik lammutusettekirjutus allkirjastas A.H.J 2016 maikuus. Tunnistajate ütluste kohaselt Tallinna Linnaplaneerimise Ameti otsuseid Tallinna linnavalitsuse poolt ei mõjutatud. H.M ja A.H.J puutusid ehitustegevust kontrollides kokku V.Kunmaniga kui omaniku esindajaga, kes siis huvitus probleemidest. V.Kunmani osalusest ja huvist Sihi 108, Tallinn ehituse osas kinnitavad ka maakohtu poolt viidatud kirjalikud tõendid, millised on V.Kunmani kasutuses olevatest tööruumidest läbiotsimisel ära võetud ja vaadeldud ( 20 kd. t.lk. 91-94, 95-105). Kolleegium leiab, et V.Kunmani ütlused sellest, et ta oli puutumuses Sihi 108, Tallinn ehitusega, oli teadlik sealsetest probleemidest on riimuvad nii eelnimetatud tunnistajate ütlustega kui ka kirjalike tõenditega ning kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et selles osas antud ütlused saab hinnata usaldusväärseteks ning prokuröri apellatsioonis esitatud väited seda järeldust ei kummuta. 10.1.
3. Prokurör on apellatsiooni lk 12 maakohtu poolt V.Kunmani ütluste usaldusväärseks tunnistamise ekslikkust põhjendanud sellega, et kohus on jätnud hinnangu andmata V.Kunmani töökabinetist leitud tõenditele. Kolleegium märgib, et nagu eelpool juba on viidatud, siis on maakohus otsuse lk. 37 kajastanud kohtuistungil vahetult uuritud V.Kunmani töökohast leitud ja äravõetud ning vaadeldud dokumente, mis näitavad tema seotust Sihi 108, Tallinn kinnistul teostatud ehitustöödega, mistõttu prokuröri etteheitega ei saa nõustuda. Kolleegium ka osutab, et apellatsiooni p-s 3.50, lk 13 on prokurör viidanud kohtuotsusele ja märkinud, et kohus on andnud hinnangu eelnimetatud, K.Kunmani töökabinetist leitud, tõenditele ja nende alusel tuvastanud, et V.Kunman tegeles Sihi 108, Tallinn kinnistu elamuehituse vajalike toimingutega. Seega on prokuröri väidetes vastuolu. 10.1.
4. Prokurör on leidnud, et kuna maakohtule esitatud, eelkõige kabinetist äravõetud tõenditest nähtub K.Kunmani ütlustega võrreldes tihedam seotus Sihi 108, Tallinn kinnistuga, pole tema ütlused usaldusväärsed. Esmalt kolleegium märgib, et V.Kunmani poolt Sihi 108, Tallinn kinnistul toimuvatest ehitustöödest osavõtu aktiivsus ja rolli olulisus pole antud juhul selline asjaolu, mis oleks määrav temale esitatud süüdistuse tõendatuse küsimuse lahendamisel. Selles osas kolleegium maakohtu seisukohaga nõustub. Otsuse lk. 43 asuvatest maakohtu põhjendustes on kohus nentinud, et V.Kunman on ütlustes oma osalust maja ehitamises ja enda teadlikkust majaga seotud probleemidest mõningal määral vähendanud, kuid selline asjaolu ei ole toonud maakohtu põhjenduste kohaselt ( otsuse lk. 43, 46) V.Kunmani ütlustele hinnangu andmisel vähimatki kriitikat. Kohus on jõudnud järeldusele, et need ütlused mida V.Kunman on andnud seoses enda seotusega Sihi 108 ehitusega, on absoluutselt eluliselt usutavad ja seda igast vaatenurgast vaadatuna. Selline järeldus on kolleegiumi arvates aga vastuolus kohtu enda poolt eelnevalt tuvastatuga. V.Kunmani ütluste ( 46 kd. t.lk. 1) kohaselt tegi tütar talle volikirja Sihi 108, Tallinn elamu ehituseks, tema üldiselt nende probleemide ja asjadega ei tegelenud. Samuti on ta andnud ütlusi, et tütart kutsuti linnavalitsusse siis läks ta tütre asemel volikirja alusel põhjusel, et tütar 15 ootas last. Kuna ta asjaga kursis ei olnud võttis kaasa R.A ( 46 kd. t.lk. 1 pöördel). R.A on kindlasti kogu selle aja jooksul korra või kaks sellest ehitusest rääkinud. Võimalik, et on saatnud talle ka mõned ehitust puudutavad meilid( 46 kd. t.lk. 5 pöördel). Samas on V.Kunman ka andnud ütlusi, et R.S, kes töötas Silikaat Grupp AS peajuristina, pidi kogu temani jõudnud Sihi 108 ehitust puudutava informatsiooni V.Kunmnaile edastama( 46 kd. t.lk. 6 pöördel). Samuti on andnud H.M ja A.H.J ütluis, et nemad puutusid ehitustegevust kontrollides kokku just V.Kunmaniga. Sellise kohustuse panemine asutuse peajuristile ja kinnistu omaniku esindajana ametiisikutega suhtlemine näitab kolleegiumi arvates ennemini aktiivset huvi kinnistul toimuva vastu, mistõttu esineb tema ütlustes ebakõla. Prokurör on apellatsioonis viidanud ka V.Kunmani poolt kohtuistungil antud ütlustele, kus ta oma isiklikust seotusest maja ostnud M.L ga annab äärmiselt laveerivaid ütlusi, jättes konkreetsele küsimusele vastamata ( kd. 49 t.lk. 5 pöördel-6). Kolleegium toob siinkohal ära katke V.Kunmani ütlustest maakohtu istungil. Selline konkreetse vastus e andmata jätmine, keerutamine, küsimusest mööda rääkimine, seejuures kõige lihtsama küsimuse osas, ei anna küll neid täies ulatuses tõendite kogumist kõrvale jätta, kuid kahandab kolleegiumi arvates tõendiallika usaldusväärsust, mistõttu ei nõustu kolleegium maakohtu järeldusega, et V.Kunmani ütlused on absoluutselt usutavad ja seda igast vaatenurgast. Kui lähtuda maakohtu seisukohast, et selliste ütluste andmine on loomulik reaktsioon süüdistusele, siis tekib V.Kunmani ütlustele hinnangu andmisel küsimus, kas koguulatuses konkreetse tõe rääkimine siis inkrimineerib V.Kunmani, et vajalik on keerutamine. Seda enam, et süüdistataval on õigus ütluste andmisest keelduda, kui ta arvab, et need võivad teda inkrimineerida. V.Kunman sellist õigust ei soovinud kasutada. Võttes aluseks inkrimineeritud kuritegu saab eeltoodut kokku võttes oluliseks pidada, et nii V.Kunmani kui ka eelnimetatud tunnistajate ja kirjalike tõendite alusel on tõendamist leidnud, et Sihi 108, Tallinn kinnistul ehitamisega olid probleemid ja selle ehitusega oli seotud V.Kunman kellel oli huvi ja soov, et kinnistul eelnevalt planeeritud ehitustegevus jätkuks. V.Kunman on ka tegelikult kinnitanud, et tal oli tal oli huvi selle maja vastu juba seetõttu, et tegemist oli tema tütrele kuuluva kinnistuga ( 49 kd. t.lk. 6 pöördel). 16 10.1.
5. Maakohus on otsuse lk. 44 leidnud, et V.Kunmani ütlused on eluliselt usutavad seetõttu, et need on küllaltki detailsed, viidates seejuures sellele, et erakonna rahastamisest oli juttu viljapõllul. Prokurör ei pea sellist seisukohta põhjendatuks. Kolleegium osutab, et ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsuse seostamine muuhulgas ka ütluste detailsusega on kohtupraktikas omaks võetud. Nii on Riigikohus oma lahendis nr 31-1-89-12 sedastanud, et ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. ( vt ka Riigikohtu lahendit 3-1-1-100-15). Seega nimetatud alusel ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmine pole maakohtule etteheidetav, mistõttu on ekslik prokuröri seisukoht, et selline ütluste usaldusväärsuse hindamise kriteerium pole kooskõlas kohtupraktikas kinnistunud põhimõtetega. V.Kunman on andnud ütlusi( 49 kd. t.lk. 2 pöördel), et keskerakonna toetamisest oli V.Rga juttu 2014 aasta suvel, kui käisid koos viljapõllu peal. Samuti süüdistatav nendib, et võib-olla on sellest mitmel korral räägitud. Kinnitab, et küsis kui suur peaks see summa olema ja sai V.Rlt vastuseks, et paarkümmend tuhat oleks soliidne summa. Kaitsja küsimusele, kas pärast seda vestlust oli konkreetsemalt juttu, et V.Kunman plaanib sellise summaga erakonda toetada süüdistatav konkreetset vastust jällegi ei anna, vaid räägib, et tema lubadused peavad olema kirjalikud ja allkirjastatud vaid siis on ta lubanud, mistõttu kaitsja uuesti kordab oma küsimust, mille pealse süüdistatav vastab, et ei mäleta. Seega kolleegium leiab, et antud juhul detaili, viljapõllul erakonna rahastamisest rääkimine, ei muuda V.Kunmani ütlusi konkreetsemaks. V.R poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt ( 2 kd. t.lk.99 pöörd el) 2014 aastal ta V.Kunmaniga keskerakonna toetamist arutas. Sellest rääkisid veel augustis, kus V.Kunmaniga oli juttu ka mõnekümnest tuhandest eurost, mis mõlema arvates on soliidne summa. Seega ühtivad eeltoodud ütlused selles, et V.R ja V.Kunmani vahel oli 2014 aastal korduvalt, sh 2014 augustis juttu MTÜ Eesti Keskerakonna rahalisest toetamisest V.Kunmani poolt, mistõttu nii V.R kui V.Kunmani sellesisuliste ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda ning nende ütlustele tuginedes saab jaatada 2014 aasta augustis V.Kunmani poolset valmidust MTÜ Eesti Keskerakonna rahaliseks toetamiseks mõnekümne tuhande euroga. 10.1.
6. Kolleegium märgib, et otsuse lk 46 on kohus jõudnud järeldusele, et V.R ütlused ei ole tervikuna usaldusväärsed. Sellisest lausest saab järeldada, et kohus on kõik st koguulatuses V.R poolt antud ütlused hinnanud ebausaldusväärseteks, mis omakorda peab kaasa tooma koguulatuses tema ütluste tõendikogumist välja jätmise. Samas on aga kohus V.Kunmani süüküsimuse lahendamisel osaliselt V.R ütlustele siiski toetunud ja võtnud aluseks vaid ütlused, mis mingilgi viisil V.Kunmani kasuks räägivad. Kolleegium leiab, et selline tõendi vastuoluline ja valikuline hindamine on käsitatav

§ 339lg 2 tähenduses kriminaalmenetluse olulise rikkumisena.

10.1.6. Otsuse lk. 45, 46 on kohus V.R ütlustesse suhtunud kriitiliselt põhjendusega, et V.R on erinevates menetlusetappides andnud erinevaid ütluseid enda poolt kuriteo toimepanemisest ja V.Kunmani seotusest kuriteoga. Samuti on kohus V.R ütlustesse kriitiliselt suhtunud ka seetõttu, et V.Ri enda suhtes on kriminaalmenetluses menetlusotsus tehtud kokkuleppemenetluses. Nii nagu ka prokurör oma apellatsioonis on märkinud, siis küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud 17 ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Kohtuistungi protokolli kohaselt on V.R ristküsitlemise käigus V.Kunmani kaitsja taotluse alusel avaldatud vastuolude tõttu tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste osa, mis käsitab R.A viibimist jutuajamise juures kus V.Kunman rääkis talle Sihi 108 ehitusega seotud probleemidest ( 2 kd. t.lk. 102 pöördel). V.R on selgitanud, et on võimalik, et R.A selle ehitusloa sinna tõi, kuna kui ta läks E.S juurde, siis anti talle ehitusloa koopia kaasa. Maakohus on avaldatud osa koos V.R selgitustega ka lk 42 V.R ütlusi kajastavas otsuse osas ka esitanud, kuid pole nimetatud vastuolu olulisuse ega V.R selgituste mõistusepärasuse ja usutavuse osas põhjendusi esitanud. Prokurör on apellatsioonis märkinud, et muus osas pole poolte taotluste alusel V.R kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldatud. Kohtuistungi protokolli ( 2 kd. t.lk. 102) kohaselt on kolmanda isiku esindaja O.Nääs küsinud V.Rlt kuidas ta kohtueelsel uurimisel vastas küsimusele, kas ta on kuriteo toime pannud. V.R on kinnitanud et vastas, et ei ole. Kuna V.R ei mäletanud täpseid sõnu, on kaitsja taotlenud luba mälu värskendamiseks näidata V.Rle tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Sellele taotlusele pole keegi vastu vaielnud, kuid prokurör on teinud ettepaneku näidata vaid protokolli seda kohta, mis on vajalik. Kuigi kohtuistungi protokollist ei nähtu täpselt millist protokolli ja mis osas V.Rle mälu värskendamiseks kohtu loal esindaja näitas, on viimane kinnitanud, et näitab vaid markeeritud kohta ja tutvunud sellega vastab V.R: Seega vastuolu V.R ütlustes puudub ning mälu värskendamiseks mingi lühikese fraasi avaldamise näol pole tegemist vastuolude tõttu avaldamisega. Seega ei ole kohtuistungi protokolli kohaselt vastuolude tõttu V.R ütlusi muus osas avaldatud, sh. V.Kunmani osaluse kohta ja seetõttu puudus maakohtul seaduslik alus V.R ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel viidata vastuoludele V.R ütlustes nii enda kui V.Kunmani osaluse kohta kuriteo toimepanemises, toetudes seejuures kohtus avaldamata V.R kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Tuvastades vastuoluliste ütluste andmise erinevates menetlusetappides ristküsitlemisel avaldamata ütluste põhjal rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Maakohus on kriitiliselt suhtunud V.R ütlustesse ka põhjendusega, et V.R poolt oli tegemist katseajal toimepandud kuriteoga, siis võiski üks põhjustest kokkuleppemenetlusega nõustumiseks olla soov kiiresti kohtumenetlusest pääseda, saada karistuseks rahaline karistus ja mitte kanda reaalset vangistust. Kolleegium osutab, et V.R kuulati

1. augustil 2017 aastal toimunud kohtuistungil üle süüdistatavana ( 2 kd. t.lk. 95-109). Maakohus on alles
2. augustil 2017 ( 2 kd. t.lk. 110) teinud määruse, millega on V.R osas kriminaalasja eraldanud tema suhtes asja edasiseks arutamiseks kokkuleppemenetluses. Süüdistatava poolt kokkuleppemenetlusega nõustumine on

§ 34

lg 1 p -s 10 sätestatud õigus, mistõttu sellise, süüdistatava jaoks menetlusõiguslikke piiranguid kaasa toova menetlusliigiga nõustumine, pole isikule etteheidetav ega anna automaatselt alust seetõttu tema poolt antud ütluste usaldusväärsuses kahelda. Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korral võrdväärsena teiste tõenditega. Siinkohal kolleegium kordab, et kuna ristküsitlemise käigus pole taotletud ega ka avaldatud V.R kohtueelsel uurimisel antud ütlusi nii tema kui V.Kunmani käitumises kuriteotunnuste tuvastamist võimaldavas osas, siis pole alust jõuda järeldusele, et tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolus tema ristküsitlemisel antud ütlustega, mistõttu pole ka alust jõuda järeldusele, et nii teda ennast kui ka V.Kunmani süüstavaid ütlusi annab V.R alles 18 kohtumenetluses ja mõjutatuna tema suhtes võimalikust menetlusliigi muutumisest. Vaid lühidalt kuriteo toimepanemise eitamine kohtueelses menetluses selliseks järelduseks alust ei anna. Kolleegium ka osutab, et süüdistatavana ütluste andmisel ei saanud V.Rl olla täielik kindlus sellest, et prokurör nõustub kokkuleppemenetlusega ega ka selles, et maakohus, kes kontrollib kokkuleppe seaduslikkust, selle kinnitab. Kolleegium osutab, et

§ 34

lg 1 p 1,

§ 35

lg 2 kohaselt on süüdistataval õigus ütlusi anda ja ka oma süüd tunnistada ning selles osas kaitsetaktikat muuta ning sellise õigus kasutamine ei anna automaatselt alust tunnistada tema ütlused ebausaldusväärseteks vaid neid tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega. Siinkohal kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohtulikul uurimisel V.R poolt antud ütlustest, millistes küll tunnistab enda ebaseaduslikku käitumist, nähtub püüdlus mitte süüstada oma ütlustega V.Kunmani. Samuti osutab kolleegium Riigikohtu poolt sedastatule, et kohtupraktika kohaselt saab isiku süüdimõistmisel tugineda ka kaassüüdistatava ütlustele. Isegi kohtupraktikat eirav kokkuleppemenetluses mõistetud karistus ei anna iseenesest alust järeldada, et kaassüüdistatava ütlused on rõõnavad ja tõendina ebausaldusväärsed ( vt RKKKo nr 3-1-1-96-11). 10.1.

1. Prokurör on apellatsioonis ka kohtule ette heitnud, et V.R ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel on kohus jätnud täielikult tähelepanuta tõendid, mis viitavad sellele, et V.Kunmanile oli iseloomulik eraeluliste probleemide lahendamine enda alluvate abil. Kohus pole andnud hinnangut tõenditele, mis kaudselt V.Kunmani selliseid harjumusi tõendavad ning mis võimaldavad eluliselt usutavaks pidada ka V.R i väiteid selle kohta, et V.Kunman talle tõepoolest eraelulise korralduse andis. Maakohus on otsusel lk. 42 märkinud, et V.Ri ütlustest nähtub, et probleemid Sihi tn 108 ehitusega ei olnud mingi uudis Silikaat Grupp AS-s, sellisele järeldusele võib jõuda hinnates ka teisi tõendeid (tunnistajate R.A ja H. K ütlused). See, et V. Kunman on kaasanud Sihi tn 108 probleemide lahendamisse oma alluvad, ei ole samuti otsekohe kinnituseks sellele, et ta andis ka V.Rile korralduse lubada E.Sga kohtumisel talle altkäemaksu. Alluvate kaasamine eraelulistesse probleemidesse on pigem V. Kunmani kui firmajuhi eetika küsimus. See ei ole tõendiks selle kohta, et V.Kunman oli valmis oma alluvaid kuriteole kaasama. Seega on maakohus nentinud, et V.Kunman on kaasanud Sihi 108 kinnistu ehitusküsimustesse oma alluvaid, mistõttu ei saa nõustuda täielikult prokuröri väitega selliste tõendite tähelepanuta jätmise osas. Samas on asjakohane prokuröri etteheide, et nimetatud asjaolu pole kohus arvestanud V.R ütluste usutavusele hinnangu andmisel. Nimelt nõustub kolleegium prokuröri seisukohaga, et kuna V.Kunmanile oli omane oma alluvatele anda korraldusi tema tütrele kuuluva ehitusega seotud küsimuses , siis saab hinnata eluliselt usutavaks ka V.R ütlusi sellest, millised korraldused andis V.Kunman temale Sihi 108 probleemi lahendamiseks. 10.1.
2. Prokurör leiab, et kohus ei ole kõrvutanud V.R ütlusi jälitustoimingu protokollis kajastatud asjaoludega ega andnud hinnangut sellele, miks kohus jälitusprotokollist tajutavat ning V.R ütlustes kirjeldatut usaldusväärseks ei pea. Kohus on otsuse lk. 45 märkinud, et jälitusprotokollist nähtuv on küll kooskõlas V.R poolt kohtuistungil antud ütlustega, kuid kohtu hinnangul on see ka täiesti loomulik, sest ei ole võimalik eitada jutuajamist, mida on pealt kuulatud. Küll aga ei tähenda see seda, et V.R ütlused tuleks tervikuna usaldusväärseks lugeda. Kolleegium leiab, et tuvastades, et V.R ütlused on kooskõlas jälitustoimingu protokollis kajastatud teabega, pole alust hinnata tema ütlusi ebausaldusväärseks pelgalt seetõttu, et ta on 19 jälitustoimingu protokolli sisuga saanud tutvuda. Jälitustoimingu tegemise ajal V.R ei teadnud tema pealtkuulamisest ning puudub igasugune tõendikogum järelduseks, et V.R valetas jälitustoimingu tegemise ajal. Ajal, mil E.St pealt kuulati ei saanud V.R teada seda, et sellisele käitumisele järgneb vastutus. Maakohtu istungil ei ole taotletud ega ka avaldatud tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi nimetatud kohtumise asjaolude kohta, seega pole alust tuvastada, et kohtuistungil antud ütlustes esineks diametraalne vastuolu. Kohtu poolt märgitud viisil ütlustele hinnangu andmisel puudub üldse võimalus tunnistada süüdistatavate kohtuistungil antud ja teiste tõenditega kooskõlas olevad ütlused usaldusväärseteks kuna süüdistatavad on saanud tutvuda kõikide kohtule esitatavate tõenditega. Sisuliselt toob selline hindamine aprioorselt kaasa tõenditega tutvunud isikute ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise, mis on aga vastuolus

§ 61ettenähtud tõendite hindamise põhimõtetega.

Seega on maakohus V.R ütlustele eeltoodud põhjendusega hinnangu andmisel eiranud

§ 61

sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid.

§ 63

lg-s 1 loetelusse kuuluva jälitustoimingu protokollide kui tõendite seaduslikkust ja usaldusväärsust pole kahtluse alla seatud. 09. veebruari 2016 koostatud jälitustoimingu protokollis ( 9 kd. t.lk. 69-70) kajastatud V.R ja E.S 15.12.2014 toimunud telefonivestluse kohaselt helistab V.R E.Sle ja ütleb: Kuule. Vat…minu päälik tahab mind nagu ütelda….nagu sõnumitoojat sinu juurde lähetada. Seejärel lepitakse kokku kohtumine samale päevale kell 15.30 Tallinna Linnavalitsuses. Maakohus on eelnimetatud jälitusprotokolli kajastades jõudnud järeldusele, et V.R korraldas E.Sga kohtumise enda initsiatiivil. Kolleegium nõustub prokuröriga, et eelnimetatud vestluse pinnalt sellist järeldust teha ei saa. Eelnimetatud protokollis kajastatu annab aluse tuvastada, et V.R soovib E.Sga kokku saada ja tal on E.S jaoks sõnum V.Kunmanilt. Kohus on otsuse lk 42 tuginenud V.R ütlustele, et visiit linnapea juurde oli tal plaanis ammu enne seda kui ta läks tööasjus V.Kunmani jutule. Sellest järeldab kohus, et visiit oleks toimunud ka siis kui V.Kunmanil Sihi tn. 108 ehitusega poleks probleeme olnud, millest teeb omakorda järelduse, et V.Kunman ei andnud oma nõunikule korraldust minna E.S juurde selleks, et viimane ajaks majaehitusega seotud probleemid korda. V.R on andnud prokuröri küsimusele, et kuidas V.Kunman teadis nimetatud jõuluvisiidist ütlusi, et .. … Kolmanda isiku esindajale O.Nääsile vastab V.R …. Eelnevate V.R ütlustele tuginedes on võimalik tuvastada, et visiit oli tal V.Kunmaniga varem kokku lepitud ja oleks toimunud ka Sihi 108 avastatud probleemideta, kuid nimetatud asjaolu ei anna alust lugeda V.R ütlused ebausaldusväärseks sellest, millise V.Kunmani poolt edastatud sõnumiga ja murega ta seekord E.S juurde läks. Visiidi varasem planeerimine ja selle igal juhul toimumine ei väära V.R poolt kirjeldatud visiidi eesmärgi olemasolu ega sea tema sellekohaste ütluste, mis riimuvad eelpool esitatud jälitusprotokolli andmetega, usaldusväärsust kahtluse alla. V.R ütluste kohaselt V.Kunman väljendas, et kui lähed linnapea juurde siis räägi talle Sihi tn 108 ehitusega seotud V.Kunmani mure ära kuna ta tahab ehitusega jätkata. E.Slt oodati, et ta üritaks korrale kutsuda inspektorit. Tema vastas V.Kunmanile, et sellise informatsiooni ta linnapeale viib ja talle selle edastab. Helistas E.Sle kohtumise kokku leppimiseks V.Kunmani juuresolekul. Lisaks on V.R andnud ütlusi, et enne seda kui ta hakkas kokku leppima E.Sga 20 kohtumist, siis ütles V. Kunman talle, et kui sinna lähed, siis ütle see erakonna toetamine ka kohe ära. V.Kunman on kõike eeltoodut eitanud. Maakohus on tuvastanud V.R ütluste riimumise ka jälitustoimingu protokolli andmetega, kus on kajastatud Tallinna Linnavalitsuses 15.12.2014 asetleidnud kohtumisel V.R ja E.S vahel toimunud vestluse sisu. Nimelt nähtub jälitustoimingi protokollist ( 8 kd. t.lk. 124-129), et E.S vastab, et Seejärel ütleb V.R…… E.S V.R: S V.R: …… Siis räägitakse poliitikast ja poliitikutest kuni V.R ütleb: … . Seejärel räägib V.R E.Sle, et Vello ehitab oma tütrele Sihi 108 kinnistule maja ja millised probleemid on seal tekkinud, et linna ehitusosakonnast keegi M on sunniraha kohaldanud ja kotib teda. E.S uurib milles on probleem ning V.R võttes välja projekti räägib, et justkui oleks projektist kõrvale kaldutud. Seejärel ütleb V, R: E.S E.S küsib, et kes see ehitusametnik oli, mille peale V.R vastab, et vist M. V.R räägib, et inimene ehitab oma lapsele kodu ja nüüd ei oska enam midagi teha. Selle peale ütleb E.S: . V.R räägib projektist ja möönab, et Seejärel hakatakse valimistest rääkima ja V.R uurib, kas E.S on valimisteks valmis, mille peale E.S ütleb, et V.R lubab teda aidata ja sosistab Vestluse lõpus V.R tänab E.St, mille peale E.S vastab, et Maakohus on otsuse lk 45 jõudnud järeldusele, et V.R lubas MTÜ Eesti Keskerakonnale toetust enda initsiatiivil. Samas ei nähtu kohtuotsusest millistele tõenditele tuginevalt on maakohus sellisele järeldusele jõudnud ja miks V.R kohtuistungil nimetatud V.Kunmani korraldust kinnitavad ütlused, millised riimuvad jälitustoimingu protokolliga, on ebausaldusväärsed. Protokollist nähtuvalt on V.R koos tervitusega sellise V.Kunmani poolse 20 tuhande euro toetamise lubaduse koheselt E.Sle edastanud. Kolleegium leiab, et V.R kohtuistungil antud ütlus sellest, et kui V.Kunman poleks seda toetuse asja käskinud E.Sle ütelda, poleks ta kohtumisel seda küsimust üles tõstnud, on eluliselt usutav. Pole usutav, et alluv läheb Tallinna Linnapea juurde ja lubab, et V.Kunman annab parteile 20 tuhat eurot, kui tegelikkuses pole midagi sellist tal kästud ütelda ega lubada. Omal initsiatiivil 20 000 euro suuruse toetuse lubamise muudab ebausutavaks ka asjaolu, et puuduvad igasugused tõendid sellest, et V.R pärast E.S juures naasmist oleks pöördunud V.Kunmani poole ning tunnistanud, et ta andis V.Kunmani nimel, ilma igasuguse volituseta, linnapeale lubaduse V.Kunmani poolt MTÜ Eesti Keskerakonna rahaliseks toetamiseks. Omal initsiatiivil tegutsemisel oleks selline käitumine olnud aga vajalik kuna E.S oli toetuse saamisest 21 huvitatud. V.R ütluste kohaselt pärast E.Sga kohtumist rahastamise temaatikast V.Kunmaniga rohkem juttu ei olnud, andis vaid teada, et ta andis informatsiooni edasi, et asja uuritakse ja et võib-olla saab seda klaarida ( 2 kd. t.lk. 100-100 pöördel). Seega oli V.Kunman teadlik, et tema palve koos raha lubamisega on edastatud ja ametiisik ka palve töösse võtnud ja kokkulepe saavutatud. V.Kunman ei ole samuti andnud ütlusi sellest, et pärast kohtumist E.Sga oleks V.R temale teada andnud, et tema teadmata lubas ta E.Sle, et V.Kunman toetab MTÜ Eesti Keskerakonda. Kui V.R soovinuks E.Slt uurida toetuse saamise huvi või aidata E.St toetust saada V.Kunmanilt, oleks nendevaheline jutuajaline olnud teise sisuga. Maakohus on V.R ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel ja kogu V.R enda initsiatiivil tegutsemise järelduse tegemisel tuginenud asjaolule, et ta Sihi 108 seotud dokumente küsis ta R.Alt aga mitte V.Kunmanilt ja ligi kuu pärast E.Sga kohtumist korraldas kokkusaamise H.M ga. Esmalt kolleegium märgib, et V.R on kinnitanud oma ütlustes, et nii esialgse projekti, kui ka dokumendid küsis ja ka sai R.Alt ning ta tõesti korraldas kohtumise H.M. Nimetatud V.R ütlused on kooskõlas nii R.A kui ka H.M i ütlustega, mistõttu pole alust neid ebausaldusväärsetena käsitada. V.R ( 2kd. t.lk. 98 pöördel- 104) ja tunnistaja H.Mi ütlustega on tõendamist leidnud, et nad koos käisid Sihi tn 108 asuval objektil. H.Mi ütluste kohaselt uuris V.R ka temalt kuidas on võimalik ehitusel tekkinud probleemi seaduslikult lahendada, viidates seejuures omanikule. Ka V.R ütluste kohaselt uuris ta kuidas seaduslikult asja lahendada kuid nõustuda tuleb prokuröriga, et sellise võimaluse uurimine pärast E.S juures käimist ei välista V.R ütluste kohast V.Kunmani käitumist ega anna alust teha kaugeleulatuvaid järeldusi V.Kunmani soovide kohta probleemi lahendamiseks. Asjaolu, et V.R on andnud ütlusi ka sellest, et kuna kõik toimus kiiresti, samal päeval, siis E.S juurde minnes puudus tal adekvaatne ülevaade tegelikult Sihi 108 kinnistu probleemidest, teda jäi asi vaevama, mistõttu jaanuaris 2015, kasutades enda tutvusi, käis ta koos H.M asja uurimas. Kolleegium tõdeb, et nimetatud käigu tegi V.R enda initsiatiivil, kuid see ei anna iseenesest alust jõuda järeldusele, et 2014 aasta detsembris E.S juurde minek, erakonnale 20 000 eurot toetuse pakkumine ja seal Sihi tn 108 maja ehitusel tekkinud probleemide rääkimine, sooviga, et E.S saaks kuidagi aidata ja oma ametniku poolse „kottimise“ lõpetada, oleks tehtud V.R enda initsiatiivil ja V.Kunmani sellekohaste korraldusteta. Kokkuvõtvalt kolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohaga, et maakohus on eksinud V.R ütlustele hinnangu andmisel tõendite hindamise põhimõtete vastu

§ 61lg-te 1,2 mõttes ning toetunud V.R ütluste hindamisel kohtus uurimata tõendile.

Samuti hinnanud V.R ütlusi valikuliselt ja rikkunud ka otsuse põhjendamiskohustust, millised rikkumised on käsitatavad

§ 339

lg 2 tähenduses kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumistena, mis annavad aluse ringkonnakohtul hinnata V.R ütlusi maakohtust erinevalt. V.R ütlustele kriminaalmenetlusõiguse sätteid oluliselt rikkudes hinnangu andmisega seonduvalt on maakohus vääralt hinnanud V.Kunmani ütlused tervikuna usaldusväärseteks. Kolleegium leiab, et V.R ütlustega, millised on eespool analüüsitud , on kolleegiumi järelduse kohaselt alust V.Kunmani ütlusi kõrvutada ja neile on võimalik V.Kunmani ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel tugineda. Kolleegium leiab, et V.Kunmani ütlused sellest, et tema 15.12.2014 mingeid korraldusi V.Rle E.S ga rääkimise osas ei andnud ega ka lubanud MTÜ Eesti Keskerakonda rahaliselt toetada, on vastuolus V.R ja jälitustoimingute protokollides kajastatud andmetega, mistõttu hinnatavad selles osas ebausaldusväärsetena. V.Kunmanile inkrimineeritud kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste täidetuse tuvastamisel osutab kolleegium esmalt, et maakohus on otsuse lk 13-13 pöördel põhjendanud järeldust, et E.S oli vaidlustatud kriminaalasjas kuritegude toimepanemise ajal ametiisik KarS § 288 mõttes. 22 Nimetatud järeldust pole apellatsioonikorras vaidlustatud ja kolleegium sellega nõustudes ei pea vajalikuks põhjendust täies ulatuses korrata. Kolleegium märgib vaid, et maakohus on põhjendatult leidnud, et Tallinna Põhimääruse § 44 lg-st 1, milline on maakohtu otsuses kajastatud, tulenev pädevus võimaldas E.Sl linnavalitsuse töötajaid tööalaselt mõjutada. Samuti kolleegium nõustub maakohtuga, et kuna Tallinna Linnaplaneerimise Ameti juhataja allus oma tegevuses abilinnapea T.Aasale, siis sai linnapea sekkuda seeläbi ameti otsuste tegemisse ehk E.S sai linnapeana mõjutada ameti otsustusi. Tal oli oma ametiseisundist tulenevalt pädevus anda korraldusi oma alluvatele linnavalitsuse liikmetele ning õigus anda korraldusi ja suuniseid ka talle kaudselt allunud inimestele. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et koosseisu täidetuse osas pole oluline, kas ametiisik on valmis pakkumuse vastu võtma või ei. Kehtinud KarS § 2 97 lg 1 ja kehtiv KarS § 298 lg 1 koosseisuks piisab, kui lubaja tegutseb eesmärgiga mõjutada ametiisikut selliselt, et ametiisik kasutaks oma ametiseisundit. Oluline on, et altkäemaksu lubamisega taotletakse ametiisiku tegu, mis on seotud tema ametiseisundiga ning oleks mingilgi viisil konkretiseeritav, kuid pole oluline kas altkäemaksu lubamisega taotletakse ametiisikult ametialase teo tegemist vahetult altkäemaksu lubaja või mõne muu isiku huvides. Samuti pole oluline kas ametiisik on valmis pakkumist vastu võtma või ei. Tõendite kogumi, eelkõige V.R ütluste ja jälitustoimingu protokollide alusel on tõendatud, et V. Kunman andis V.Rle suunised ja korralduse rääkida E.Sga Sihi 108 ehitusel tekkinud probleemidest ja seda eesmärgiga, et E.S kutsuks korrale inspektori, kelle tegevuse tõttu polnud võimalik Sihi 108 kinnistul ehitustegevuse jätkamine. Samal jutuajamisel V.Kunman ka ütles V.Rle, et viimane edastaks E.Sle ka sõnumi, et ta on valmis MTÜ Eesti Keskerakonda toetama juba varem läbiräägitud summas, so 20 000 euroga. Kolleegium leiab, et V.Rle selliste suuniste ja korralduste ja rahalise toetuse lubamise andmine, annab aluse lugeda tõendatuks, et V.Kunman oli valmis toetama E.S juhitud MTÜ Eesti Keskerakonda 20 000 euroga, samas paludes ka E.Slt kui Tallinna Linnapealt vastuteenet. Kolleegium leiab, et sellise sõnumi edastamine V.R kaudu kandis endas eesmärki mõjutada E.St oma ametiseisundit kasutama V.Kunmani huvides. Jälitustoimingu protokolli andmete alusel on tõendamist leidnud, et 15.12.2014 aastal toimunud kohtumisel on V.R vahendatud V.Kunmani poolt MTÜ Eesti Keskerakonna 20 000 euro toetamise lubadus on seostatav E.S ametiseisundist tulenevast pädevusest teene osutamisega. Eelpool juba näidatud vestluse sisule lisaks on nähtub ka protokollist, et V.R ütleb sosistades……siis sahtlisse mõni sent. Vaata see oli nagu see konkreetne asi, mida ma sulle rääkisin. Saada oma….oma jeekimid, oma jeekimid…. juurde……..ja siis seda asja, et ikka mõni sent saab sahtlisse. Jälitustoimingu protokolli alusel on tuvastatav, et V.R poolt oli edastatud palve alluvate korrale kutsumiseks ja E.S lubas proovida Sihi 108 kinnistul tekkinud probleemi klaarida. Sellekohase info edastas V.R ka V.Kunmanile. Seega on tuvastatav kokkulepe, ja E.S valmidus ametiseisundist tuleneva pädevuse kasutamiseks V.R poolt vahendatud V.Kunmani huvides tegutsemiseks, et viimasel oleks võimalik Sihi 108 kinnistul jätkata ehitustöödega. V.Kunmanile koosseisu täidetuse hindamisel pole oluline tuvastada, mida konkreetselt E.S oma pädevuse piires oli valmis tegema. Kehtinud KarS § 297 lg 1 ja kehtiva KarS § 298 lg 1 subjektiivne koosseis on täidetud, kui süüdistatav paneb altkäemaksu lubamise toime vähemalt kaudse tahtluse vormis. Kriminaalasjas pole tõstatatud vaidlust selles, et süüdistuses nimetatud ajal V.Kunman teadis, et E.S on Tallinna Linnapeana ametiisik ning et E.S on MTÜ Eesti Keskerakonna esimees. Kolleegium leiab, et subjektiivse tunnuse tuvastamiseks pole vajalik, et pistise/ altkäemaksu andja teaks täpselt ametiisiku ametikohustusi. Kolleegium leiab, et tõendatud on, et V.Kunman sai aru ja eeldas, et E.Sl Tallinna Linnapeana on oma ametiseisundist tulenev pädevus 23 kontrollida, korraldada alluvate tööd ja mõjutada talle soodsas suunas Sihi 108 kinnistul tööde jätkamise osas tehtud otsustusprotsessi. Andes V.Rle suunise edastada E.Sle MTÜ Eesti Keskerakonna 20 000 euro toetuse lubaduse ning samas ka käskides rääkida probleemidest Sihi 108 krundi, millised on korraldatud E.S poolt juhitava linnavalitsuse töötjate poolt, koos sooviga, et linnapea mõjutaks neid nii, et ehitustegevus saaks jätkuda, on tuvastatav, et V.Kunman teadvustas endale võimalust, et tegemist on altkäemaksu lubamisega, kuid sellest hoolimata käitus vastavalt ja sisuliselt heaks kiites sellega, et täidab altkäemaksu lubamise koosseisu. Eeltoodust lähtuvalt kolleegium märgib, et V.Kunmani käitumises on tuvastatavad kehtinud KarS § 297 lg 1 objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, mis vastavad 01.01.2015 jõustunud, seega kehtiva KarS § 298 lg-s 1 ettenähtud tunnustele. V.Kunmanile esitatud süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni ja maakohtu poolt V.Kunmani õigeksmõistmise KarS § 298 lg 1 järgi osas märgib kolleegium, et karistusseadustiku § 5 lgte 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-39-08, p 9). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele selle kohta, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a otsus asjas nr 3-1-1-18-14, p 6). Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendites nr 3-1-1-11-15, 3-1-1-54-15 üheselt märkinud, et teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal. See tähendab, et enne 1.jaanuari 2015 toimepandud tegu tuleb ka pärast
5. jaanuari 2015 kvalifitseerida selle paragrahvi järgi, mida oleks konkreetse teo puhul kohaldatud eelmise redaktsiooni kehtivuse ajal. Seda sõltumata sellest, milline on see kuriteokoosseis, mille järgi loetakse tegu karistusseadustiku praeguse redaktsiooni kohaselt jätkuvalt karistatavaks. Selline regulatsioon on formaalne tagatis põhiseaduse (PS) § 23 lg-st 1 ja EIÕK art 7 lg-st 1 tulenevale põhimõttele, mille kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. PS § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse kindlaksmääratuse nõue eeldab omakorda, et isiku teole antav karistusõiguslik väljendus ehk kvalifikatsioon vastaks võimalikult täpselt isiku faktilisele teole. Kuid sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseerida, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. detsembri
7. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 p 23). V.Kunmanile inkrimineeritud kuritegu olid toime pandud süüdistuse kohaselt kuni 15.12.2014 (k.a.) seega on V.Kunmani tegu kvalifitseeritav KarS § 297 lg 1 järgi, mis on karistatav 01.01.2015 jõustunud kehtiva seaduse redaktsioonis KarS § 298 lg 1 järgi. Nii nagu on prokuratuur eksinud süüdistusaktis on maakohus ekslikult süüdistatava V.Kunmani õigeks mõistnud KarS § 298 lg 1 järgi ehk siis karistusseadustiku uues redaktsioonis märgitud kvalifikatsiooni järgi, mitte teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis. Süüdistatav peab lisaks süüdistuse aluseks olevatele faktilistele asjaoludele olema informeeritud ka süüdistuse õiguslikust kvalifikatsioonist. Käesolevas asjas on need nõuded täidetud, kuna süüdistuses kajastub karistusseaduse muutumisest tingitud muudatus teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seega ringkonnakohtu poolt kohaldatav õigusnorm ei ole süüdistatavale üllatuslik. 10.
8. V.Kunmani tegevuse õigusvastust kohtukolleegium ei tuvastanud. või süüvõimelisust välistavaid asjaolusid 24 10.
9. Prokurör taotles apellatsioonis V.Kunmanile KarS § 298 lg 1 järgi 1 aastase vangistuse mõistmist. KarS § 73 alusel 2 aastase katseaja määramist. Seejuures on prokurör viidanud ekslikult kehtiva KarS § 298 lg 1 sanktsioonile, jättes tähelepanuta kuriteo toimepanemisel kehtiva KarS § 297 lg 1 ettenähtud kergema sanktsiooni määra, milline aga kuulub kohaldamisele vastavalt KarS § 5 lg-le 1( vt ka eelpool viidatud ja avatud Riigikohtu lahendis sedastatut) . Prokuröri apellatsioonis esitatud karistuse liik ja määr on kolleegiumile siduv vaid mõistetava karistuse maksimaalse raskuse arvestamisel, kuid apellatsioonikohtul on KarS § 56 sätete alusel võimalik süüdistatavat karistada prokuröri poolt taotletust leebemalt, arvestades seejuures eriosa sanktsioonis ettenähtut. KarS § 297 lg 1 sanktsioon nägi ette nii rahalist karistust kui ka kuni 3 aastast vangistust. Prokurör on leidnud, et V.Kunmani süü on võrreldes teiste süüdistatavatega väiksem, kuid rahaline karistus ei mõjutaks V.Kunmani hoiduma uute kuritegude toimepanemistest. Kolleegium sellise järeldusega nõustuda ei saa ja osutab, et vastavalt KarS § 56 lg -le 2 võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Seega on vangistuse mõistmine põhjendatud kui kergemat liiki karistuse võimalused on selgelt ebapiisavad või ammendunud. Selliseid argumente pole apellatsioonis esitatud. V.Kunman on toime pannud läbi vahenduse ühekordse altkäemaksu lubamise. Kolleegium leiab, et V.Kunmani süüd ei saa pidada nii suureks, et see tingiks raskemaliigilise karistuse, vangistuse mõistmist. Prokuröri poolt apellatsioonis märgitud omakasu motiivi põhjendused on selgelt oletuslikud ega anna kolleegiumi arvates alust sellise karistust raskendava asjaoluga arvestada. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kolleegium ei tuvastanud. V.Kunmani isiku osas tuleb arvestada, et ta on 68 aastane ja teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Puuduvad igasugused alused arvamuseks, et ta võib uuesti kuritegu toime panna, mistõttu eripreventsiooni kaalutlustel pole alust temale vangistuse mõistmine. Samuti tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka asjaoluga, et V.Kunmani poolt toimepandud kuriteost 2014 aasta lõpus on möödunud apellatsioonimenetluse ajaks küllaltki pikk aeg. Kolleegium leiab, et karistuse eesmärke täidab V.Kunmani puhul ka kergemaliigilise karistuse, rahalise karistuse mõistmine. Kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 44 lg 1 nägi ette rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Kolleegium leiab, et süü suurust ja süüdase isikut ja kuriteo toimepanemisest pikema aja möödumist arvestades tuleb V.Kunmani karistada rahalise karistusega 150 päevamäära. Rahaliseks karistuseks mõistetava päevamäära suuruse arvutab kohus KarS § 44 lg 2 kohaselt süüdlase keskmise päevasissetuleku alusel. Vastavalt

§ 220

lg 1 on rahalise karistuse mõistmiseks süüdlase keskmis e päevasissetuleku arvutamiseks vajalike andmete nõudmise kohustus uurimisasutusel enne kohtueelsel menetluse lõpuleviimist. Kolleegium osutab, et antud kriminaalasjas ei ole prokuratuur kriminaalasja materjalide juurde lisanud V.Kunmani

§ 44

lg-s 3 sätestatud andmeid, ega tõendeid tema elatustaseme kohta, et kohtul oleks võimalik välja arvutada tema keskmist siss etulekut. Selliseid tõendeid ei nähtu süüdistusaktist ega ole esitatud ka kohtule täiendavate tõenditena. Ainukene tõend on Äriregistri andmed Silikaat Grupi kohta ( 20 kd. t.lk. 163-168). Selline asjaolu aga ei saa väärata kolleegiumi arvamust ja põhjendust V.Kunmanile rahalise karistuse mõistmise seaduslikkuse osas ja seega tuleb päevamäära arvestamisel lähtuda inkrimineeritud kuritegude ajal 2014 aasta detsembris kehtinud KarS § 44 lg 2 ( muudetud redaktsioon jõustus 01.01.2015) ettenähtud miinimumpäevamäära suurusest ehk 3,20 eurost. Kolleegium leiab, et kehtinud miinimumpäevamäär ei kajasta adekvaatselt V.Kunmani varalist seisu ega avalda seetõttu isikule reaalselt mõju ega tajutavaid kitsendusi. 25 KarS § 44 lg 2 sätestab, et kohus võib päevamäära suurust suurendada süüdimõistetu elatustasemest lähtudes. Süüle vastava rahalise karistuse päevamäära arvestamine peab lähtuma isiku karistustundlikkusest, mida rahalise karistuse kontekstis väljendab isiku varaline seis. Seejuures peab tuvastama üksnes süüdistatava vara ligikaudset väärtust ning selle kaudu süüdistatava elatustaset. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud elatustasemest lähtuva keskmise päevasissetuleku kindlaksmääramine lähtudes süüdistatava karistustundlikkusest ning kohtu siseveendumuse alusel. V.Kunmani poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt ( 49 kd. t.lk. 4 pöördel) on ta Järve Kaubanduskeskuse omanik ja talle kuulub 40% Silikaat Grupist, mida ta ka juhib ja juhtis ka kuriteo toimepanemise ajal. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-44-13 märkinud, et elatustaseme väljaselgitamisel on võimalik arvesse võtta ka avalikke registriandmeid. 2018 aasta avalike andmete kohaselt kuulub Silikaat Grupi kontserni rida ettevõtteid nagu Silikaat Kinnisvara OÜ, Järve Kaubanduskeskus OÜ, Lepa Keskus OÜ, Aatrium Sisustuskaubamaja jne. 2018 aasta majandusaasta aruande järgi AS Silikaat Grupi 1 aktsia nimiväärtus on 640 eurot. Aktsiakapitali koguväärtus on 25 600, so aktsiate arvuga

1. AS Silikaat Grupi, kui emaettevõtja aktsionäridele kuuluv omakapital oli 2018 aasta raamatupidamise aastaruande kohaselt 4 853 568 eurot. Ühe aktsia väärtuseks on hinnanguliselt 121 339 eurot, seega oli V.Kunmanile kuuluvate aktsiate bilansiline väärtus 2018 aasta seisuga 1 941 427 eurot. Kinnistusraamatu andmete alusel kuulub V.Kunmanile 3 kinnisasja sihtotstarbega maatulundusmaad, samuti üks elamumaa, millest kuulub V.Kunmanile ½. Ükski kinnistu pole koormatud hüpoteegiga ega laenuga. Kinnisasjade hinnanguline väärtus on võetud Maaameti tehingute andmebaasist. Hoonestamata maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja Viljandi maakonnas Põhja Sakala vallas hinnanguline väärtus on 188 194 eurot, 2 maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu Harju Maakonnas, Saku vallas hinnanguliseks väärtuseks on kokku 312 256 eurot. Kinnisasja sihtotstarbega elamumaa Tallinnas, Nõmme linnaosas pindalaga 783 m2, millest V.Kunmanile kuulub ½ hinnanguliseks väärtuseks on 715 806 eurot. Eeltoodust lähtuvalt tuleb 2014 aastal karistusseadustikus ettenähtud minimaalset päevamäära suurendada arvestades eelnevalt väljatoodud varanduslikust seisundit, majanduslikku suutlikkust ja isiklikku olukorda. Kolleegium leiab, et kuriteoga proportsionaalseks ja karistuslikult mõjuvaks on põhjendatud määrata tema elatustaset arvestades päevasissetuleku määraks 100 eurot. Seega arvestades, et rahaliseks karistuseks on 150 päevamäära tuleb V.Kunmanit karistada rahalise karistusega 15 000 eurot. 10.
2. Tulenevalt asjaolust, et ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu
3. jaanuari 2020 aasta otsuse V.Kunmani õigeksmõistmise kohta ning teeb tema suhtes süüdimõistva otsuse, kuulub kohtuotsus tühistamisele ka tema kasuks

§ 181

alusel kriminaalmenetluskuludena valitud kaitsjate tasude Eesti Vabariigilt väljamõistmise osas.

§ 180lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdistatav.

Seega jäävad valitud kaitsjatele makstud tasud süüdistatava V.Kunmani kanda. Samuti kuulub V.Kunmanilt

§ 175

lg 1 p 9 alusel menetluskuluna väljamõistmisele süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 179

lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Sundraha väljamõistmisel lähtutakse kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on alates

1. jaanuarist 2020 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 584 eurot. Eeltoodu põhjal tuleb V.Kunmanilt välja mõista sundraha 876 eurot, mis tuleb tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 26
2. Prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuse K.Kallo õigeksmõistmises KarS § 4021 lg 1- § 22 lg 3 järgi esitatud süüdistuses. 11.
3. Prokurör leiab, et kohus on vääralt sisustanud KarS § 4021 objektiivset koosseisu kui leidis, et erakonnaseaduse mõttes saab keelatud annetusena käsitleda vaid laenu, mille osapooleks on erakond. Prokurör leiab, et tegemist on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega

§ 338p 2 mõttes.

Kolleegium prokuröriga nõustub ja leiab, et kohtu põhjendus ei anna alust õigeksmõistva otsuse tegemiseks, mistõttu sellisele põhjendusele õigeksmõistva otsuse rajamisel on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Selline KarS § 4021 koosseisu kitsas tõlgendus ei arvesta olukorda kus kahe juriidilise isiku vahel sõlmitakse näilikke lepinguid, kuid vastavalt poolte tegelikule tahtele on hüve või teenuse tegelikuks saajaks tõendatult erakond, kes sellega saab keelatud annetuse. Maakohtu poolne tõlgendus annaks võimaluse varjatult rikkuda erakonnaseadusest tulenevaid põhimõtteid ja seadust ennast ilma, et sellele järgneks vastutus . Nimelt kehtestab erakonnaseaduse ( edaspidi EKS) 121 lg 1, et erakond on kohustatud demokraatia põhimõttest lähtudes tagama oma tulude ja kulude seaduslikkuse ja täieliku läbipaistvuse. Kolleegium nõustub prokuröriga ka selles, et EKS § 122 lg 3 täpsustab keelatud annetuse sisu sellega, et mistahes EKS § 122 lg-s 1 sätetatud tingimusi rikkuval viisil raha laenamist peetakse keelatud annetuseks. Seega ei seo seadusandja keelatud annetust laenu näol eeldusega, et sellena saab käsitada vaid sellist erakonda soodustatavat laenulepingut, mille pooleks on erakond. Maakohus on leidnud, et isegi kui tegemist oli näiliku tehinguga, siis laenusaajal tuli laen tagastada koos intressidega ja Retail Real Estate OÜ-l puudunuks vähimgi seaduslik võimalus nõuda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist MTÜ Eesti Keskerakonnalt. Selles osas kolleegium osutab, et antud juhul on H.T ja P.P ( 2 kd. t.lk. 138-150 pöördel) ütlustega tuvastatav, et Retail Real Estate OÜ, kus H.T oli juhatuse liige ja ainuosanik ( 22 kd. t.lk. 136-137) ja OÜ Midfield, kus juhatuse liige oli P.P, vahelise laenulepingu sõlmimise eesmärgiks ja põhjuseks, milles nad olid kokku leppinud oli see, et Retail Real Estate OÜ poolt antav laen on mõeldud ja tuleb kulutada P.P poolt MTÜ Eesti Keskerakonna huvides, kattes erakonna rahalisi kohustusi. Selline laenuleping oli vajalik H.T ja P.P ütluste kohaselt seetõttu, et seadus keelas äriühingul otse erakonnaga laenulepingut sõlmida.

1. jaanuaril 2015 sõlmitud laenulepingust ( 22 kd. t.lk. 198) ja selle
2. veebruaril 2015 sõlmitud lisast ( 22 kd. t.lk. 201) tuleneb, et laenu tagastamise kohustus lasub laenusaajana märgitud OÜ-l Midfield. P.P ütluste kohaselt ei ole ta laenu tagastanud kuna ta ei ole keskerakonnalt raha saanud. P.P on ka andnud ütlusi, et skeem oli selline, et keskerakond peab talle maksma, tema peab maksma seejärel Retail Real Estate OÜ-le ( 2 kd. t.lk. 149). Seega on P.P laenusaajana sidunud selle tagasimakse keskerakonnalt raha saamisega ehk läbi P.P oli H.Tle tegelik laenu tagasimaksja keskerakond. Selliseid ütlusi, millised on maakohus hinnanud tervikuna usaldusväärseteks, kinnitab ka kohtu poolt kajastatud Eesti Kaubandus ja Tööstuskoja Arbitraažikohtu 08.09.2017 otsus ( 46 kd. t.lk. 163-184), millest n ähtuvalt on P.P pöördunud keskerakonna vastu kohtusse. Samuti seob H.T poolt antud laenu tagastamise keskerakonnaga ka P.P ütlustes viidatud P.T poolt antud garantiikiri, mis kattis H.T kaest saadud laenu ja mida on oma otsuses ka käsitanud ja hinnanud Arbitraažikohus. Arbitraažikohtu otsusest selgub, et kohus luges tõendatuks, et Retail Real Estate OÜ laenu summas 275 000 eurot vahendas MTÜ Eesti Keskerakond ja selle eesmärgiks oli esmajoones erakonna 2015 valimiskampaania rahastamine. Seega on tegu erakonna valimiskampaaniaga seoses võetud kohustusega, mis on põhimõtteliselt tagatud garantiikirjadega. Kohus leidis, et MTÜ Eesti Keskerakonna võlgnevus Retail Real Estate OÜ laenukohustuse eest on kokku 27 396 766 eurot ja 72 senti sh põhiosa jääk 275 000 eurot, mille kohus muuhulgas ka MTÜ Eesti Keskerakonnalt Midfield OÜ kasuks välja mõistis. Maakohus on õigeksmõistva otsuse tegemisel tuginenud U.V poolt tehtud finantsanalüüsi järeldustele, millised on kajastatud otsuse lk. 33 -
3. Finantsanalüüsi ( 46 kd. t.lk. 58 -76) tõendina vastuvõtmist on taotlenud K.Kallo kaitsja juba kaitseaktis põhjendusega, et see tõend näitab Retail Real Estate OÜ ja Midfield OÜ vahelise laenulepingu asjaolusid ja tegelikku majanduslikku sisu ( 1 kd. t.lk. 113-116). Sellist taotlust kordas kaitsja 18.06.2019 kohtuistungil ( 46 kd. t.lk. 45 pöördel). Prokurör on leidnud, et analüüs on seaduslik dokumentaalne tõend ning on vastu vaielnud vaid selle tõendi lisas oleva inglisekeelse dokumendi vastuvõtmisele

§ 10lg 3 ettenähtud nõude rikkumise tõttu.

Seega pole maakohtus olnud vaidlust nimetatud tõendi seaduslikkuse ja vastuvõtmisele kuulumise osas. Prokurör on apellatsioonis leidnud, viidates

§ 1091

lg-tele 2,3,4, et kohtuistungile kaasati eelnimetatud analüüsi koostaja asjatundjana, mistõttu on välistatud dokumendis kajastatud info kasutamine kirjaliku tõendina. Kolleegium sellise

§ 63

lg 1 ettenähtud muu dokumendi tõendikogumist väljajätmist kohustava käsitusega nõustuda ei saa.

§ 1091

lg 3 p 2 kohaselt võib asjatundja üle kuulata muude asjaolude, mille kohta asjatundja oskab anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. Seega ei välista seadus, et asjatundja on oma eriteadmiste alusel koostanud dokumendi ning muuhulgas kuulatakse ta kohtuistungil üle ka selle dokumendi sisu selgitamiseks. Samas on prokuröri poolt viidatud nr 3-1-1-85-11 lahendis Riigikohus sedastanud, et mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames. Maakohus on jätnud kajastamata U.V kohtuistungil antud selgitused, vaid on toetunud üksnes asjatundja finantsanalüüsis tehtud järeldustele, mis on aga eelneva Riigikohtu lahendi pinnalt lubamatu kuna tegemist pole ekspertiisiaktiga ega ka asjatundja selgitustega tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. Tuginedes K.Kallo õigeksmõistmisel lubamatule tõendile, rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 399lg 2 mõttes.

U.V on kohtuistungil asjatundjana üle kuulatud ( 46 kd. t.lk. 46-51 pöördel). Ta on selgitanud, mis on tema arvates finantsanalüüs ja hüvena käsitanud vaid intressikulu, mis kokku hoiti, kuid mis on hüve erakonnaseaduse mõttes asjatundja selgitada ei osanud. Samuti on ta selgitanud, et lähtus oma töös materjalidest, millised olid talle antud advokaadibüroo poolt. Kriminaalasja materjalidele juurdepääsu ta ei ole taotlenud ega ka seega kõiki tõendeid arvestanud. Kogu OÜ Midfield raamatupidamisdokumentatsiooni tal samuti ei olnud. Kolleegium nõustub prokuröriga, et küsimusele kas süüdistuses kirjeldatud tegevuse puhul on tegemist keelatud annetusega erakonnaseaduse tähenduses ning kas seda saab käsitada hüvena korruptsiooni ja altkäemaksu kontekstis, on pädev vastama ja seda hindama kohus aga mitte majandusala asjatundja. Maakohus on kajastades veel ka Tallinna Halduskohtu 2015 aasta kahte otsust ja Midfield OÜ arveid MTÜ Eesti Keskerakonna Riigikogu 2015 valimiste kampaania korraldamise kohta on jõudnud järeldusel, et äriühingute vahel oli laiem majanduslik suhe aga mitte vaid seotud süüdistuses etteheidetud laenuga. Samuti on kohus leidnud, et eelnimetatud tõendid näitavad, et äriühingute vahel sõlmitud laenuleping ei olnud näiline vaid tulenes Midfield OÜ tegelikest vajadustest. Selles osas kolleegium osutab, et asjaolu, et nimetatud kahel äriühingul oli majanduslik suhe ja oldi koostööpartnerid ka väljaspool süüdistuses nimetatud laenusuhet, on leidnud kinnitust juba H.Ti ja P.P ütlustega kuid antud juhul K.Kallole inkrimineeritud kuriteotunnuste tuvastamisel 28 ei oma selline asjaolu tähtsust. Samuti on kolleegiumi arvamuse kohaselt tõendamiseseme asjaolude osas tähtsusetu Mildfield OÜ majanduslik olukord 2015 aastal nagu ka analüüs kas Retail Real Estate OÜ sõlmitud laenuleping oli äriühingutele majanduslikult kasulik või mitte. P.P on kinnitanud, et ta tegi erinevaid projekte ja ettevõte suutis oma igapäevast tegevust majandada ja finantseerida aga see tegevus ei olnud kuidagi seotud keskerakonnaga, nende võlgnevused olid üleval. Samuti on ta kinnitanud, et seis oli kriitiline, kuid tema muud tegevused hoidis ta rangelt lahus keskerakonnaga seotud tegevusega. Ta kasutades Retail Real Estate OÜ-t saadud laenu esiteks tasus keskerakonna võla summas 75 000 eurot ja natuke peale OÜ-le Marimark, teiseks maksis endale dividende summas 10 000 eurot, ülejäänud summas maksis keskerakonna erinevate reklaamide arveid. Samuti täpsustas, et võis maksta veel ka erakonna väiksemaid võlgnevusi teistele ettevõtetele. On ka kinnitanud, et ta teenis kokkuvõttes tulu, oli huvi tegevust finantseerida, teenis ka valimiskampaaniast tulu. Tasuta tööd ta ei teinud. Samuti on märkinud, et ilma Retail Real Estate OÜ-lt saadud laenuta oleks saanud tavapärast tegevust jätkata aga kindlasti ei oleks saanud teha keskerakonnale valimiskampaaniat ( 2 kd. t.lk. 149 pöördel -150). Siinkohal peab kolleegium vajalikuks osutada, et maakohtu otsuse osas, kus kohus käsitab K.Kallole esitatud altkäemaksu kuritegudega seotud süüdistust, on juba tõendite pinnalt jõudnud kohus järeldusele, et on tõendamist leidnud, et OÜ Midfield sai Retail Real Estate OÜlt laenu, et tasuda sellega MTÜ Eesti Keskerakonna arveid ( otsus lk 26). Samuti on kohus samas osas hinnanud usutavaks tunnistaja M.M poolt antud ütlused ning arvestanud ka neid kinnitavate kirjalike tõenditega ( otsuse lk 28) sellest, et MTÜ Eesti Keskerakonna reklaamikampaaniat tellinud Marimark OÜ -le tasuti P.P poolt ära veebruaris 2015 võlg, mille põhiosaks oli 75 000 eurot. Samuti on maakohus otsuse lk 29 tuginedes 04.02.2016 vaatlusprotokollile, kus kajastub Midfield OÜ tehingud, tuvastanud, et P.P kasutas Retail Real Estate OÜ-lt laekunud summat 275 000 eurot arvete tasumiseks, millised olid esitatud seoses MTÜ Eesti Keskerakond meedia/valimiskampaania läbiviimisega. Samuti esitab kohus ettevõtete loetelu, millistele on erakonna kampaaniaga seonduvalt tehtud ülekandeid OÜ Midfield poolt, kusjuures arvete aluseks on olnud nende meediakanalite ja ettevõtete ning k eskerakonna vahel sõlmitud lepingud. Seega on maakohus juba eelnevalt lugenud tõendatuks, et Retail Real Estate OÜ saadud laenuga tasuti MTÜ Eesti Keskerakonna võlad, milledest suurim oli põhiosaga 75 000 eurot ning laenu kasutati erakonna valimiskampaania tegemiseks ehk siis erakonna huvides, mille eest aga erakond koheselt maksma ei pidanud, millega oli loodud soodusolukord. Siinkohal kolleegium ka osutab, et juba K.Kallo süüdimõistva otsuse osas maakohtu poolt kui ka antud otsuses kajastatud jälitustoimingu protokollide alusel on E.S ja K.Kallo ning H.T kohtumisel vestluse sisust arusaadav, et erakonnal on vajalik H.T poolt juhitud äriühingult laen, et läbi viia valimiskampaaniat. Seega on maakohtu otsuse põhjendused ning järeldused vastuolulised, mis on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 järgi.

Kolleegium, nõustudes apellandiga, märgib, et maakohus on tuginenud suures osas lubamatule tõendile ja jätnud selle kuriteo osas analüüsimata ja kõrvutamata nii jälitustoimingu protokollide andmed kui ka H.T ja P.P ütlused, kuigi eeltoodud isikuliste tõendid on maakohus tunnistanud usaldusväärseteks ning pole ka esitanud oma põhjendusi miks nimetatud kuriteo toimepanemise tõendamisel need tõendid arvestamisele ei kuulu. Tegemist on põhjendamiskohustuse rikkumisega ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 tähenduses.

29 11.

1. Samuti on kohus leidnud, et K.Kallo keelatud annetuse andmisele kaasaaitamisteod ei ole süüdistuses konkretiseeritud. Selles osas kolleegium märgib, et süüdistuse kohaselt on K.Kallole keelatud annetusele kaasaaitamisteod analoogsed altkäemaksu kuritegudele kaasaaitamistegudega. Viimase osas aga maakohus süüdistusele mingit kriitikat ei teinud, mistõttu on ka siin tegemist vastuoluga põhjendustes. Maakohus on seejuures märkinud, et KarS § 4021 objektiivse koosseistunnust, suurt ulatust on süüdistuses sisustatud kogu laenusummaga, so 275 000 euroga, kuid samas on märgitud, et P.P võttis dividendidena ja osa sularahas välja. Selles osas kolleegium märgib, et kuriteo toimepanemise ajal 2015 kui ka kehtiv KarS § 121 p 2 kohaselt loetakse süüteo ulatust suureks, kui see ületab 40 000 eurot. Süüdistuses on eraldi välja toodud kuidas OÜ Midfield P.P esinduses kasutas Retail Real Estate OÜ-lt üle kantud laenusummat MTÜ Eesti Keskerakonna huvides ja nimelt erakonna reklaamikampaaniatega seotud kulude katteks. Seega on süüdistuse pinnalt võimalik aru saada millises ulatuses erakonna huvides laenu kasutati ning kohtu kriitika ainetu. 11.
2. Kolleegium leiab, et eeltoodud tõendite, siis eelkõige jälitustoimingute protokollide, P.P ja H.T ütluste alusel, on tuvastatav, et OÜ-le Midfield ülekantud rahasumma 275 000 eurot, oli kokkuleppeliselt nii laenulepingu osapooltega kui ka K.Kalloga, kes oli erakonna finantssekretär ning E.Sga, erakonna juhiga, mõeldud tegelikkuses MTÜ Eesti Keskerakonna meediakampaania eest tasumiseks, seejuures ka eelmise kampaania eest tasumata võlgade maksmiseks. Kuna EKS § 122 lg 1 kohaselt võib erakond sõlmida laenulepingu ainult juhul, kui laenuandja on krediidiasutus ning laenamine toimub turutingimustel, kuid krediidiasutused erakonnale laenu ei andnud, siis otsustati, et laenu andmine toimub läbi OÜ Midfield. Eeltoodud tõenditest nähtub, et isegi kui arvata nimetatud laenusummast maha P.P poolt väljavõetud dividendid ja sularaha kokku summas 10 700 eurot, siis ületab MTÜ Eesti Keskerakonna huvides kasutatud summad 40 000 eurot ehk siis on vastutuse eelduseks olev suur ulatus tõendamist leidnud. Maakohus on juba viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-50-16, kus on sisustatud keelatud annetuse mõistet ning on sedastatud, et sellena on käsitatav ka tegevus, kus juriidiline isik tasub erakonna eest kolmandale isikule tehtud reklaami eest. Samuti kui juriidiline isik tasub kolmandale isikule kulude eest, mille eest pidanuks tasuma erakond. Retail Real Estate OÜ-lt saadud summa kasutamine keskerakonna huvides lõi olukorra, kus erakond sai tasutud oma eelmised valmiskampaania võlad ja sai teha erakonnale valmiskampaaniat ja tasuda reklaami eest ajal, mil see oli vajalik. Erakond ei pidanud neid väljaminekuid kohe ise tasuma. Nagu P.P oma ütlustes ka kinnitas, siis ilma laenuta poleks erakonnale reklaami võimalik teha olnudki. EKS § 122 lg 3 kohaselt leotakse § 122 sätestatud tingimusi rikkuv tehing keelatud annetuseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu poolsed menetlusõiguse rikkumised kaasa toodud ebaõige järelduse sellest, et K.Kallole etteheidetud teos pole tuvastatav KarS § 4021 ettenähtud objektiivse koosseisu tunnused. Tõenditest nähtuvalt oli K.Kallo, kes ka maakohtu järelduste kohaselt tegeles aktiivselt erakonna rahastamisvõimaluste otsimisega, teadlik, et Retail Real Estate OÜ ei ole krediidiasutus, mistõttu ei saa erakond vahetult ise laenulepingut sõlmida. K.Kallo oli teadlik laenulepingu sõlmimise asjaoludest ja eesmärgist, et tegelikult kasutatakse laenusummat erakonna kulude katteks kui ka laenusummast. Selliselt skeemitamine toimus K.Kallo teadmisel ja nõusolekul ja seega oli tal täielik teadmine, et tegemist on keelatud annetusega suures ulatuses. 30 K.Kallole on esitatud süüdistus suures ulatuses keelatud annetuse tegemisele ja vastuvõtmisele kaasaaitamises, millised teod on analoogsed altkäemaksu vahendamise ja andmisele ja võtmisele kaasaaitamistegudega, millede osas on nii maakohus kui ka ringkonnakohus otsuses juba oma põhjendused esitanud. Kolleegium nõustub prokuröriga selles, et K.Kallo osutas keelatud annetuse andmisele ja vastuvõtmisele ainelist kaasaabi. Aitas keelatud annetuse andmisele ja võtmisele kaasa H.T E.Sga kokkusaamise korraldamisega, samuti kinnitades ja sellega ka tugevdades nii andjas kui võtjas teotahet, et P.P on teadlik ja valmis skeemi täitma. KarS § 4021 ettenähtud subjektiivne koosseis eeldab kõikide objektiivse külje asjaolude suhtest tahtlust ja koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Kolleegium leiab, et tuvastatav on, et K.Kallo teadis, et laenuraha, mida P.P kasutab kekserakonna huvides, näol on tegemist keelatud annetusega, seega sai aru, et tema tegevus keelatud annetusena laenu saamiseks, teeb võimalikuks ja toetab H.T poolt keelatud annetuse tegemist ja selle tegelikku vastuvõtmist MTÜ Eesti Keskerakonna ja E.S poolt. Kolleegium leiab, et kogutud tõendikogumi alusel on võimalik järeldada, et K.Kallo tegevuses on tuvastatavad tahtlikult toime pandud keelatud annetuse andmisele ja vastuvõtmisele kaasaaitamise koosseisulised tunnused ja tema poolt toimepandu on kvalifitseeritav KarS § 4021 lg 1 – 22 lg 3 järgi. 11.
3. K.Kallo käitumisele hinnangu andmisel tuleb lähtuda süüdistuse piiridest, teo tehioludest ja süüdistuses talle etteheidetud tegudest. Seega süüdistusest lähtuvalt on tegemist K.Kallo poolt ühe teo toimepanemisega ehk teoühtsusega. Nimelt nähtub süüdistusest, et talle inkrimineeritakse ka keelatud annetusele kaasaaitamistegudena altkäemaksu süütegudega samaseid käitumisakte, mis on toime pandud samal ajal ja samas kohas. Riigikohus on sedastanud, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvalvaataja jaoks loomulikku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Antud juhul on tegemist juba etteheidetavalt sellise olukorraga, mis tähendab, et K.Kallo on toime pannud ühe teo, mis täidab mitu süüteokoosseisu. Eeltoodust tulenevalt on ekslik prokuröri seisukoht, et kuna keelatud annetusena käsitatava raha kasutamine oli toime pandud hiljem, siis on tegemist reaalkogumiga ja karistuse mõistmisel kuulub kohaldamisele KarS § 63 lg
4. Kolleegium veelkord toonitab, et isiku käitumisele antakse hinnang süüdistuses etteheidetud tegude alusel. 11.
5. Karistuse osas kolleegium märgib, et prokuröri apellatsioonis on ebaseaduslikult taotletud K.Kallo karistamist KarS § 4021 lg 1-§ 22 lg 3 järgi 6 kuulise vangistusega. Nimelt näeb KarS § 4021 sanktsioon ette vaid rahalist karistust, mistõttu prokuröri taotlus karistada K.Kallot karistuse liigiga, mida sanktsioon üldse ette ei näe on selgelt ebaseaduslik taotlus. Kolleegium eelpool juba leidis, et K.Kallo on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, mistõttu on tegemist ideaalkogumiga, mille korral mõistetakse

§ 63lg 1 alusel üks karistus sätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse.

Maakohus on K.Kallot karistanud 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega. Prokurör, taotledes ekslikult küll liitkaristuse mõistmist KarS § 64 lg 1 ja § 63 lg 2 alusel pole taotlenud mõistetud karistusmäära raskendamist, mistõttu selleks puudub kolleegiumil seaduslik alus. K.Kallole mõistetud karistuse osas pole kaitsja otsust eraldi vaidlustanud. Prokurör on apellatsioonis vaidlustanud maakohtu poolt KarS § 73 alusel K.Kallole mõistetud vangistuse täielikult täitmisele pööramata jätmist. On taotlenud koheselt täitmisele pöörata 3 kuud vangistust. Seejuures on prokurör ka eksinud karistusmääras, mis tuleb jätta täitmisele pööramata kuna osaliselt täitmisele pööratud karistuse osa on jäetud arvestamata. Kolleegium märgib, et prokurör on toetunud samadele argumentidele, milliste alusel on maakohus juba K.Kallole karistust mõistnud ja KarS § 73 sätteid kohaldanud, mistõttu nende 31 veelkordseks arvestamiseks alused puuduvad. Kolleegium leiab, et mõistetud karistuse täies ulatuses pööramata jätmine, karistuse individualiseerimine, vastab nii süü suurusele kui ka süüdistatava isikule ja prokuröri apellatsiooni põhjendused ei anna alust jõuda maakohtust erinevale järeldusele. Kolleegium, nõustudes maakohtu järeldustega, ei tuvastanud selgeid materiaalõiguse ega menetlusõiguse rikkumisi, mis on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetu isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Seega K.Kallole mõistetud karistuse osas otsus tühistamisele ei kuule. 12. K.Kallo kaitsja ei nõustu maakohtu poolt koguulatuses menetluskulude K.Kallo kanda jätmisega kuna maakohus on teinud osaliselt õigeksmõistva otsuse. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse K.Kallo osalise õigeksmõistmise kohta, siis puudub ringkonnakohtul ka vajadus hinnata kaitsja apellatsiooni alusel maakohtu järeldust ning kohaldub

§ 180

lg 1, mille kohaselt jäävad menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetu kanda.

1. Prokurör vaidlustab maakohtu otsuse A.Ti õigeksmõistmise osas. 13.
2. Kolleegium esmalt märgib, et puudub igasugune vaidlus maakohtu poolt tõenditele tuginevas analüüsis, mis puudutab Kultuurikatla hoonesiseste kommunikatsioonisüsteemide/ Vude ehitushanke menetlusega seonduvat ja mis on kajastatud otsuse lk. 47-
3. Seetõttu kolleegium selles osas oma põhjendusi ei esita. Vaidlus puudub ka antud juhul ka selles, et A.T oli teadlik, et E.S on Tallinna Linnapeana ametiisik. 13.
4. Kolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et KarS § 298 koosseisu vajalikuks ja samas küllaldaseks tingimuseks on altkäemaksu andja ja altkäemaksu võtja vahelise ekvivalentsussuhte olemasolu. Ekvivalentsussuhe tähendab sellist pooltevahelist sidet, mille raames on pistise võtja pistise andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest (vt RKKKo 3-1-1-68-11, p 9.3) Prokuratuuri hinnangul on maakohus ekslikult märkinud, et A.Ti ja E.S omavahelisest suhtlusest ei ole võimalik tuvastada ekvivalentsussuhte olemasolu. Kohus eeldab üheselt, et A.Ti ja E.S ekvivalentsussuhe saanuks tekkida 04.11.
5. a E.S töökabinetis toimunud kohtumisel. Kohus ei anna kohtuotsuses mingitki hinnangut sellele, kas E.S ja A.Ti omavahelisest suhtlusest võiks ekvivalentsussuhte olemasolu tuvastada muudel ajahetkedel toimunud suhtluse pinnalt saab prokuratuur eelnevasse puutuvalt järeldada, et kohus on jaatanud vaid võimalust, et altkäemaksu andmisega seotud ebaõiguskokkulepet saab sõlmida vaid üheselt väljendatult ja otseselt tajutavalt. Prokuratuuri hinnangul ei ole sellisel viisil ebaõiguskokkuleppe tuvastamine ning KarS § 298 koosseisutunnuste olemasolu väljaselgitamine korrektne. Seejuures teeb prokurör viite Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-31-14 sedastatule. Selles osas kolleegium esmalt osutab, et mitte maakohus ei ole E.S ja A.Ti vahelise üksmeele sellest, et tasu on vastuteene tulevikus tehtava ametialase teo eest, sidunud 04.11.2014 aasta kohtumisega, vaid seda on teinud prokurör esitatud süüdistuses. Esitatud süüdistuses on sõnaselgelt sellise ebaõiguskokkuleppe saavutamise kohaks märgitud E.S töökabinett ja ajaks märgitud 04.11.2014 aasta kohtumine. Seega on sellekohased apellandi etteheited kohtule asjakohatud. 13.
6. 04.11.2014 aasta kohtumist kajastava jälitustoimingu protokolli ( 8 kd. t.lk. 77-85) kohaselt ütleb A.T: 32 ole homme kuidagi aega sellega tegeleda, ütleb A.T: Ä Kui E.S selgitab et tal ei . E.S selgitab, et ta saab tegeleda asjaga kui tagasi tuleb, kuid ütleb ka et tema ei ole ametlikult see, kes nende asjadega peab tegelema, et selleks on Ettevõtlusamet ja T on nõukogu esimees. Seepeale A.T: E,S Kohtumise lõpus ütleb E S Kolleegium nõustub prokuröriga selles, et eelviidatud protokollis kajastatud vestlusest kuuldu annab teha järelduse, et A.T soovib E.Slt kui linnapealt SA Tallinna Kultuurikatla hankemenetlusega seotud isikule juhiste andmist ja E.S lubab vastava inimesega ka rääkida, kuid kolleegium analoogselt maakohtuga leiab, et puuduvad igasugused viited sellele, et vestluse käigus oleks A.T selle eest lubanud E.Sle mingitki vara ning puudub alus süüdistuses tehtud järelduseks, et A.T ja E.S olid 04.11.2014 kohtumisel ühel meelel, et lubatud vara on vastutasuks E.S poolt tema ametiseisundi kasutamise eest. Samuti ei anna vestluse sisu alust rääkida altkäemaksu andmise katsest kuivõrd vähimgi viide vara andmise kavatsusele A.Ti poolt või E.S soovile tema teene eest vara saada nendevahelises vestluses puudub, mistõttu pole alust arvata, et E.S ei saanud pakkumisest aru. Apellatsioonis prokurör leiab, et eluliselt on usutav, et E.S ja A.Ti 04.11.2014 kohtumise tulemina sõlmiti ebaõiguskokkulepe sellisel viisil nagu süüdistuses kajastatud. Põhjendab eelnevat järeldust sellega, et prokuröri hinnangul süüdistuses kajastatud E.S käitumisele antav analüüs aitab tuvastada kõigi süüdistatavate, sh A.Ti süüd. Prokurör teeb viite Riigikohtu lahendile, kus on käsitatud kui tõendamise moodust. Lisab, et kuigi süüdistatavatele etteheidetavad teod on erinevad, siis on altkäemaksu andmisega nõustunud isik on sama ning ka altkäemaksuga nõustumise viis on sarnane, mistõttu saab kõiki antud menetluse esemeks olevaid tegusid analüüsida E.S kuriteo toimepanemise viisi kaudu. Kolleegium nõustub, et üldjuhul, kui on tuvastatav erinevatelt isikutelt korduvalt altkäemaksu võtmine sarnasel viisil, sama isiku poolt, on selle isiku käitumisele hinnangu andmisel võimalik kasutada tõendamise moodusena modus operandit, kuid nõustuda ei saa prokuröri seisukohaga, et seeläbi saab hinnata tõendatuks kõikide süüdistuses nimetatud isikute poolt altkäemaksu andmine. Arvesse tuleb võtta asjaolu, et E.S suhtes on menetlus lõpetatud ja tema süü küsimust süüdistuses nimetatud tegude osas pole lahendatud ega teda süüdi mõistetud. Asjaolu, et vaid süüdistuse kohaselt on E.S Tallinna Linnapeana korduvalt altkäemaksu lubamisega nõustunud või ka altkäemaksu vastu võtnud , ei anna alust lugeda modus operandi korras tõendatuks A.Ti süüd altkäemaksu andmises. Siinkohal kolleegium ka osutab, et viited A.Kile esitatud süüdistusele seonduvalt E.Sga on asjakohtud kuna ka A.Ki süü küsimust pole maakohus lahendanud. Puutuvalt K.Kallo ja V.Kunmani süüdimõistmisel tuginetud tõendikogumile, siis näitavad eelkõige analüüsitud jälitustoimingute protokolli andmed, kuid ka H.T ja V.R ütlused siiski E.S poolt hüvede lubamisega nõustumist ja selle mõju ning seost ametialase teo toimepanemisega. Eelpoolviidatud ja süüdistuses nimetatud 04.11.2014 aasta kohtumisel aga jälitustoimingu protokolli alusel midagi sellekohast tuvastada ei ole võimalik. Prokurör on viidanud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-31-14 sedastatule sellest, et korruptsioonikuritegusid menetledes saab piirduda sageli kaudsete tõenditega. Ebaõiguskokkuleppe olemasolu võib ilmneda näiteks asjaoludest, et ametiisik on saanud mõne soodustuse ja ta on pannud toime tegusid, mis on soodustuse andja huvides. 33 Prokurör hinnangul on samasugusel viisil sõlmitud ebaõiguskokkulepe ka E.S ja A.Ti vahel. Süüdistuse kohaselt on 17.11.2014 SA Tallinna Kultuurikatel juhatuse liige V.S koostanud käskkirja, millega SA Tallinna Kultuurikatel kõrvaldas ühispakkujad Antifire OÜ ja OÜ Tarfix hankemenetlusest ning tunnistas kehtetuks 21.10.2014 otsuse nende pakkujate edukaks tunnistamise osas. 16.12.2014 aastal sõlmiti SA Tallinna Kultuurikatel ja OÜ Astlanda Ehitus ning Ehitusfirma Rand ja Tuulberg AS vahel hankeleping nr 28/83 kogumahus 3 146 664, 15 eurot (käibemaksuta). V.S, kelle ütluste usaldusväärsust pole kahtluse alla pandud, on kinnitanud, et pärast seda kui ühispakkujad Antifire OÜ ja OÜ Tarfix oli tunnistatud edukaks pakkujaks oleks järgmiseks sammuks olnud lepingu sõlmimine, kuid Astlanda Ehitus OÜ ja Tand ja Tuulberg AS vaidlustas otsustuse vaidlustuskomisjonis. Eelnevalt võeti temaga ühendust ja selleks ühenduse võtjaks oli tema arvates K.H, Astlanda Ehitus OÜ esindaja, kes talle selgitas vastuvõetud pakkumuse ebaseaduslikkust. Seejärel esitati vastavad järelpärimised( 4 kd. t.lk. 92 pöördel- 96 pöördel). Kohus on tunnistaja K.V(endise nimega T) ütluste kui ka 16.03.2016 sideettevõtjalt saadud andmete protokolli ( 10 kd. tlk. 96-127) alusel lugenud tõendatuks, et päev pärast A.Tiga kohtumist helistas E.S SA Tallinna Kultuurikatel nõukogu esimehele ning selgitas, et temani on jõudnud info, et hankevõitja on esitanud valeandmeid. K.V ütluste kohaselt edastas ta E.Slt saadud info edasi hanke eest vastutavale V.Sle. Samas on K.V kinnitanud, et mingit E.S poolset survet, et hankemenetluses peaks võitjaks tunnistama ja vastava lepingu sõlmima Ehitusettevõttega Rand ja Tuulberg AS ei olnud, oli vaid info edastamine. Siinkohal kolleegium ka märgib, et V.S ütlustega on tõendatud, et temaga võttis Antifire OÜ ja OÜ Tarfix pakkumuse ebaseaduslikkuse teemal ühendust ja teatas ka otsuse vaidlustamisest esmaselt mitte K.V vaid seda tegi Astlanda Ehituse OÜ esindaja ja sellel juba järgnesid päringud ja lõpptulemusena ka siis olukord, kus ta oma käskkirjaga eelmise tühistas. Seega E.S poolt K.Vle helistamine tegelikkuses ei toonud kaasa A.Ti jaoks mingit soodustust ega anna tuvastada prokuröri poolt märgitud lahendis 3-1-1-31-14 analüüsitud ja sedastatud olukorda, milles olid tuvastatud asjaolud, kus ametiisik oli juba saanud soodustuse ja ta oli toime pannud soodustuse andja huvides tegusid. Seega on tõendatud, et A.Tilt saadud informatsiooni hankemenetluses valeandmete esitamise võimalikkusest E.S K.Vle edastas nagu ta oli lubanud, kuid eelnevatele tõenditele tuginevalt pole võimalik tuvastada ekvivalentsussuhet, et E.Sl oli alust arvestada õiguspärast ametialast tegu toime pannes, et ta saab selle eest mingit vara või soodustust. 04.11.2014 aastal toimunud kohtumise asjaolude osas on oma ütlused andnud ka süüdistatav A.T ( 49 kd. t.lk. 51-61) ja kohus on neid otsuses refereerinud ning hinnanud need usaldusväärseteks ka osas, kus viimane on kinnitanud, et soovis hankevaidluse seaduslikku lahendamist, juhtides pelgalt tähelepanu võimalikele seaduserikkumistele. Prokurör on apellatsioonis esitanud 04.11.2014 aasta kohtumisel kajastatud A.Ti poolt öeldu ja märkinud, et kohus, tunnistades A.Ti ütlused selle kohtumise asjaolude osas usaldusväärseteks, jättis tähelepanuta asjaolu, et A.T viitas üheseltmõistetavalt nii teadmisele riigihangete tegeliku vaidlustamise korra kohta kui ka sellele, et probleemi lahendamisega on kiire. A.T soovis oma mure kiirendatud lahendamist E.Slt isiklikult seoses võimalike lisakulude tekkimisega ehitusettevõttele. Jälitustoimingu protokolli kohaselt ütleb A.T:….. 34 Kolleegium osutab, et eelnevast, prokuröri poolt viidatud vestlusest on tuvastatav, et A.T väljendas, et hankemenetlust peab tegema seaduslikult, kui ka selgitamine ja tähelepanu juhtimine võimalikele seaduserikkumistele hankes, mistõttu pole mingit alust sellesisuliste kohtus antud ütluste tunnistamiseks ebausaldusväärseteks. Asjaolu, et ta pole andnud ütlusi, et kiire lahendus oli tema huvides, pole selline oluline asjaolu, mis annaks alust tema ütlusi tõendikogumist välja jätta. Siinkohal kolleegium ka osutab, et hankemenetluses vaidluse kiirendamise osas palve esitamist E.Sle ja seeläbi soodusolukorra saamist pole süüdistuses A.Tile ette heidetud. 13.
7. Süüdistuse kohaselt andis A.T E.Sle altkäemaksu kahel korral. 09.12.2014 toimunud kohtumisel 50 000 eurot ja 03.03.2015 kohtumisel 30 000 eurot. Mõlemad sündmused on seega toimunud pärast E.S poolt K.Vle helistamist. Kolleegium osutab, et kuigi KarS § 298 ettenähtud altkäemaksu lubamise ja andmise koosseisu seisukoh