1-17-5830 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 14. november 2017, Tallinn Kohtuasja number 1-17-5830 Kohtukoosseis Meelika Aava, Orvi Koik, Sten Lind Apelleeritud koh

§ 199

lg 2 p 8,9 ja § 424 järgi lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav F.K Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava F.K apellatsioon läbi vaatamata ja tagastada. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 4. septembri 2017. a otsusega lühimenetluses tunnistati F.K süüdi ja karistati karistusseadustiku (

) § 199 lg 2 p 8,9 järgi 1 aasta vangistusega ja

§ 424

järgi 6 kuu vangistusega.

§ 64lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 22.

veebruari

1. a kohtuotsue järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 7 kuu 29 päeva võrra ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 7 kuud 29 päeva vangistust algusega
2. maist
4. F.K tunnistati

§ 199

lg 2 p 8,9 järgi süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna pani uuesti Maardu linnas toime kolm vargust, neist ühe korterist ning kaks Maxima kauplusest. Korterist varastas ta televiisori ning kauplusest alkohoolseid jooke. Lisaks sellele tunnistati F.K süüdi

§ 424järgi süüdi selles, et ta 5.

aprillil 2017 Harjumaal Maardu linnas juhtis mootorsõidukit narkootilise joobe seisundis.

1. Apellatsioonitähtaeg lõppes
2. novembril
4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav F.K, kes vaidlustab kohtuotsust mõistetud karistuse osas, sest mõistetud karistus ei vasta tema süü suurusele. Taotleb vangistuse tähtaja lühendamist. Apellatsiooni motiivide kohaselt tunnistas ta end toimepandud kuritegudes täielikult süüdi ja kahetses. Tekitatud kahju ei ole suur. Kauplusele Maxima tekitas ta kahju vaid 187,96 euro suuruses summas. Kannatanu SD-le on televiisor tagastatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Esmalt märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
6. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtukolleegium leiab, et praeguses asjas tehtud maakohtu otsuses selliseid eksimusi ei esine.

§ 199

lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Seega on vangistuse keskmine määr 2 aastat 6 kuud. Apelleeritud kohtuotsusega mõisteti F.K-le kolme vargusepisoodi eest vangistus 1 aastaks, s.o alla sanktsiooni keskmist määra. Kohus arvestas k aristuse mõistmisel kahe kvalifitseeriva asjaolu esinemist, s.o. sissetungimisega ja süstemaatiliselt. Tegemist ei olnud mitte ühe, vaid kolme lõpuleviidud vargusega. Tegemist on isikuga, kes paneb vargusi toime vaatamata sellele, et teda on varem samaliigiliste kuritegude toimepanemise eest karistatud. Viimase kohtuotsusega asendati talle mõistetud vangistus üldkasuliku tööga, kuid ta ei teinud sellest ära ühtegi tundi, vaid asus katseajal uuesti toime panema vargusi. Seega ei ole varasemad karistused süüdistatava käitumisele mõju avaldanud, mistõttu teda tuleb karistada rangema karistusega. Kohus on karistuse mõistmisel arvesse võtnud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. 2

§ 424järgi ei ole F.K vaidlustanud.

Kuna vargus ja mootorsõiduki joobes juhtimine on eriliigilised kuriteod , mis on sätestatud karistusseadustiku erinevates koosseisudes, siis on maakohus mõistnud F.K-le põhjendatult

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on

1. märtsi
2. a otsuses nr. 3-1-1-20-16 märkinud, et

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. Kuna praeguses kriminaalasjas ei ole F.K-le mõistetud karistus mitte

§ 199

lg 2 sanktsiooni ülemmääras, vaid alla keskmist määra, siis on maakohus kohaldanud

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel põhjendatult karistuste liitmise põhimõtet.

Kuna kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses, siis vähendas maakohus mõistetud liitkaristust

§ 238lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra ja mõistis liitkaristuseks 1 aasta vangistust.

Kuivõrd F.K pani uued kuriteod toime katseajal, siis on maakohus kohaldanud tema suhtes põhjendatult

§ 65

lg 2 sätteid ja suurendanud mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Apellatsioonis ei esitatud asjaolusid, mis võimaldaksid F.K-le mõistetud vangistuse tähtaja lühendamist. Selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. 6. Seega on süüdistatava F.K apellatsioon karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 läbi vaatamata. 3