lg 1 p 1 sätete kohaselt võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan joobeseisundile viitavate tunnuste korral kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist. Joobeseisundi 2 kontrollimise või tuvastamise protseduurile võib allutada sõidukijuhi või muu isiku, kui on alust kahtlustada, et isik on toime pannud süüteo, mille koosseisuliseks tunnuseks on joobeseisund, alkoholi piirmäära ületamine või narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamine. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et võib joobeseisundi kontrollimise ja tuvastamise protseduurile allutada ka sõidukijuhi, kui see on vajalik ohu ennetamiseks liikluses.
lg 1 sätete kohaselt kontrollib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. Enne tõendusliku alkomeetri kasutamist on menetlusalusele isikule allkirja vastu tutvustatud
Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemus jälgitav, kui selle on teinud pädev mõõtja, kasutades taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit ning järgides mõõtemetoodikat.
lg 7 alusel 19.06.2014.a Vabariigi Valitsuse määrusega nr 87 on kehtestatud nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele. Menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus etanoolisisaldust alkomeetriga mõõtnud ametnik on läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe. Mõõtevahend oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-18-00122) ning tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja mõõteseadme väljatrüki kohaselt on mõõtmisel järgitud mõõtemetoodikat ja isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise mõõteprotseduuri ja mõõtetulemuste töötlemise nõudeid. Seega on mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel. Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholi olla 0,10 milligrammi või rohkem. Menetlusalusel isikul tuvastati lõpliku mõõtetulemusena 0,32 mg/1. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärteo raskusastet, väärteo asjaolusid ja menetlusaluse isiku isikut ning õiguskorrakaitsmise huvidega. Karistuse eesmärk ei ole võimalus anda isikule valida temale meelepärasem ja temale sobivaim karistus. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina tuleb kõikidele liiklejatele näidata, et liiklusreeglite eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku mõjutamine edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on menetlusalusel isikul 1 kehtiv kriminaalkaristus KarS § 424 järgi ja 1 kehtiv väärteokaristus LS § 224 lg 1 järgi (mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20-0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10-0,24 milligrammi). Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ning kuivõrd mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, nõuab selle juhtimine juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus liiklusohutust tagavate õigusaktide täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid korduvalt eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. 3 Menetlusalune isik on ütlustes avaldanud, et tarbis laevas õlut. Samas oli menetlusalusel isikul olemas ka teadmine, et ta peab mootorsõidukiga laevast maha sõitma ning, et mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis on karistatav ja ühe karistusliigina võidakse kohaldada ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. See teadmine aga ei takistanud juhti viimaks end alkoholi tarvitamisega mootorsõidukijuhile keelatud seisundisse ning hiljem ka asumast mootorsõidukit juhtima. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesolevas väärteoasjas ei ole rikutud väärteomenetlusõigust ning menetlusalusele isikule määratud karistus vastab üleastumise raskusele ja on põhjendatud. Lähtudes eeltoodust palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Kaebuse esitaja on kohtule saadetud kirjas märkinud, et kaebaja on nõus asja kirjaliku menetlusega. Taolisest nõusolekust saab järeldada, et kaebuse esitaja ei soovi kohtuistungist osa võtta. Samuti nõustus kirjaliku menetlusega ka kohtuväline menetleja oma kohtule esitatud vastuses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et kirjalikus menetluses tugineb kohus vaid kohtule esitatud ja väärteotoimikus olevatele tõenditele ning täiendavaid tõendeid ei kogu. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 13.10.2018 kell 10:44 kuni 10:50 D.R-i seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 9510 EE ARKM-0084, mis oli taadeldud (taatlemistunnistuse nr TTRC-18-00122). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,38 mg ja 0,37 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,32 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev 4 mõõtja V K, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,32 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida ta on ka ise tunnistanud. Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,32 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud ning lõike 3 p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isiku on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja LS § 224 väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhi- kui ka lisakaristusena. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Arvestades, et LS § 224 lg 2 kohaselt võib isikut karistada juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni, siis on menetlusalusele isikule karistus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,32 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 kohaselt miinimummäära lähedane määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,32 mg/l, mis vastab kergele joobele. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki 5 juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates teadma oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Seda enam, et menetlusalune isik tunnistas ka ise, et tarbis laeva peal õlut, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima ning ei kontrollinud enne sõitma asumist enda juhile lubatavat seisundit. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et menetlusalune isik oli vägagi teadlik oma juhile keelatud seisundist ja sellises seisundis sõiduki juhtimine saab olla toime pandud vaid teadlikult ja tahtlikult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. LS § 224 lg 2 toime pandud väärteo eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Hinnates D.R-i süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,32 mg/l kohta. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära mõttes alla keskmise ja alammäära lähedane (0,25–0,74). Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud tahtlikult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära ületavas seisundis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ise ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus ning kohus peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Samas hinnates menetlusaluse isiku alla keskmist süüd ja kergendava asjaolu olemasolu on kohtuväline menetleja määranud karistuse sanktsioonimäära keskmises määras. Kohtu hinnangul peab aga kahetsus mõjutama karistust kergendamise suunas, mida antud juhul kohtuvälise menetleja tehtud otsusest ei nähtu. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki, s.o eesmärki mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, tuleb karistuse määramisel hinnata isiku käitumist süüteole eelnevalt ja sellele järgnevalt, millest saab järeldada isiku üldist õiguskuulekust või selle puudumist. Seetõttu tuleb arvesse võtta ka süüteole eelnenud perioodil määratud karistusi ja tema käitumist liikluses üldises plaanis. Kui vaadata väärteoasjas leiduvaid karistusregistri andmeid, siis tuleb tunnistada, et kaebuse esitajat on varem karistatud LS § 224 lg 1 ettenähtud süüteo toimepanemise eest rahatrahviga, mille täitmise kohta aga info puudub ja tegemist on kehtiva karistusega. Samuti on menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt teda 19.01.2015 tehtud otsusega karistatud liiklusalase kuriteo (KarS § 424) toimepanemise eest. Seega eelnev leebe rahaline karistus väärteo eest ja tingimisi kohaldamata jäetud vangistus ei ole soovitud mõju avaldanud ning menetlusalune isik jätkab liiklusalaste rikkumiste, sh samalaadse rikkumise korduvat toimepanemist. 6 Kohtuväline menetleja on määranud põhikaristuse ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras, mis menetlusaluse isiku süü suurusest ja eri- ja üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtudes on kohtu arvates põhjendamatult range. Menetlusaluse isiku süü on alla keskmise ja esineb ka kergendav asjaolu ning kohus peab võimalikuks määrata karistus alla keskmist sanktsioonimäära sellepärast, et menetlusalune isik pani ühe teoga toime ühe liiklusalase väärteo ning isiku süü on LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära mõttes oluliselt alla keskmise. Seega kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on süü suuruse ja kergendava asjaolu esinemise mõttes ebaproportsionaalne. Kuigi omaks võetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral mõista karistuse üle keskmise määra kui korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest, siis antud juhul on kaebuse esitaja süü oluliselt alla keskmise, mis kohtu arvates peaks välistama karistuse määramise keskmises määras. Seetõttu kohus leiab, et menetlusalusele isikule määratud põhikaristust tuleb mõnevõrra kergendada ning menetlusalusele isikule saab karistuse mõista vastavalt menetlusaluse isiku süüle alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida, mida menetlusalune isik aga ei teinud. Puutuvalt karistuse liiki leiab kohus, et kaebuse esitaja suhtes põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on põhjendatud. Väärteotoimikus leiduvatest kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat karistatud liiklusalaste süütegude toimepanemise eest rahatrahviga ning ka tingimisi vangistusega. Seega senine kaebuse esitaja mõjutamine rahatrahviga ei ole kaebuse esitajat karistusliigina mõjutanud ega sundinud teda edaspidi hoiduma liiklusalaste väärtegude, vähemalt samalaadsete väärtegude toimepanemisest ning vaatamata rahatrahvi määramisele on jäetud rahatrahv tasumata. Sellistest asjaoludest saab tulla järeldusele, et rahatrahvina kohaldatav põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja kaebuse esitaja on ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult korduvast nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks isiku liiklusest kõrvaldamise. Seetõttu kaebuses esitatud lubadus trahvid kohe aasta alguses ära tasuda näitab seda, et kaebuse esitaja on valmis trahvi, s.h varasemat ja senini tasumata trahvi tasuma vaid siis, kuid talle juhtimisõigus alles jääb. Kohus loeb sellist lubadust paljasõnaliseks ega saa sellise lubadusega karistuse liigi valikul arvestada. Karistuse liigi valik tuleneb siiski kaebuse esitaja senisest käitumisest liikluses ja see käitumine näitab seda, et kaebuse esitajat saab õiguskuulekusele mõjutada vaid teda liiklusest eemaldades, millega tagatakse nii süü heastamine kui ka teiste liiklejate turvalisus. Edasi nähtub kohtule esitatud kaebusest, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust igapäevaselt töö tegemiseks ja kuigi see põhjendus on inimlikust aspektist arusaadav, siis see põhjendus ei ole ei süüd vähendavaks ega põhikaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete ning enda naise abistamiseks vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud 7 ebamugavused edasise elu korraldamisel. Juhtimisõiguse vajalikkusest kaebuses toodud põhjendustel oli kaebuse esitaja teadlik ka laevas alkoholi tarvitades, kuid see teadmine teda alkoholi tarvitamisest hoiduma ei sundinud. Teadmine sellise teo karistatavusest oli kaebuse esitajal juba varasemate karistuste pinnalt olemas, kuid see teadmine teda õiguskuulekusele ei sundinud. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine harjumuspärane elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui ta oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest, s.o laevas enne maha sõitu alkoholi tarvitamisest. Arvestades kaebuse esitaja karistusandmeid saab üheselt järeldada, et kaebuse esitaja on oma varasema elukogemuse pinnalt teadlik nii alkoholi mõjust nagu ka sellest, missugused on karistatused alkoholi mõju all olles sõiduki juhtimise eest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on täiesti piisavad selleks, et kohaldada kaebuse esitaja suhtes põhikaristusena just juhtimisõiguse äravõtmist ning ei kaebuses esitatud väited ega väärteotoimiku materjalid ei anna alust teiseliigilise karistuse kohaldamiseks. Kohut muudab ettevaatlikuks ka kaebuses antud teine lubadus, mille kohaselt lubab kaebuse esitaja, et selliseid eksimusi enam ei kordu ja ta soetab endale ka kindluse mõttes korraliku alkomeetri. Selline lubadus viitab üheselt sellele, et kaebuse esitajal on plaanis ka edaspidi alkoholi tarvitada ja oma seisundi kindlakstegemiseks soetab endale indikaatorvahendi, et teada saada alkoholisisaldust organismis. Samas on kaebuse esitajat nüüdseks juba kolmel korral karistatud sõiduki juhtimise eest juhile keelatud seisundis ja ükski kord ei ole sellisest seisundist teadmine kaebuse esitajat sõiduki juhtimiselt eemale hoidnud. Sellises seisundis ei saaks kaebuse esitaja ei S tööd teha, S oma abikaasale appi tõtata ega ka abikaasat transportida, kuivõrd soetatav alkomeeter ei muuda alkomeetri kasutaja keelatud seisundit lubatud seisundiks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine. Küll peab kohus võimalikuks kergendada menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja otsusega määratud põhikaristuse määra, mis tingib nii esitatud kaebuse osalise rahuldamise, kui ka vaidlustatud otsuse osalise tühistamise. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.