4-19-3093/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. septembril
2. a X kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-19-3093 Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidearu Väärteoasi D.R-i kaebus Keskkonnainspektsiooni (KKI) 17.02.
3. a otsuse peale väärteoasjas nr 940019000042 Kohtuväline menetleja KKI e-posti aadress: valve@kki.ee Menetlusalune isik D.R isikukood: XXX; elukoht: XXXX; e-posti aadress: Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 1, kohus otsustas:
4. Jätta D.R-i kaebus rahuldamata ja KKI 17.02.
5. a otsus väärteoasjas nr 940019000042 muutmata.
6. Edastada kohtuotsus D.R-ile ja KKI-le. Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtuotsusest teada või pidi teada saama. Menetluse käik
7. 15.03.
8. a koostas kohtuväline menetleja väärteoprotokolli (tl-d 28-30) selle kohta, et 13.01.
9. a sõitis D.R maastikusõidukiga X maakonnas X vallas X külas AlamPedja looduskaitseala Palupõhja piiranguvööndis, Kärevere külas Kärevere sihtkaitsevööndis 1 ning X vallas X külas Emajõe luha sihtkaitsevööndis omamata selleks kaitseala valitseja nõusolekut. Oma tegevusega rikkus D.R looduskaitseseaduse (LKS) § 10 lg 1 alusel kehtestatud Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskirja § 4 lg-s 7 sätestatut ning pani toime LKS § 71 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.
10. KKI 17.05.
11. a otsusega väärteoasjas nr 940019000042 (tl-d 21-27) karistati D.R LKS § 71 lg 1 järgi alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistusega, s.o 70 trahviühiku ehk 280 euro suuruse rahatrahviga.
12. 01.06.
13. a esitas D.R Tartu Maakohtule eelnimetatud otsuse peale kaebuse (tl-d 1-5), taotledes KKI otsuse tühistamist. Kaebuses märgitakse, et kuna D.R-i teele ei jäänud ühtki kaitseala tähistavat märki, siis ei teadnud ta, et sõidab oma ATV-ga kaitsealal. Ka olustik ei viidanud mitte ühelgi moel sellele, et tegemist oleks nn kaitstud alaga: seal olid raie-alad, hooldatud heinamaad, niidetud teeääred, mootorsõidukite jäljed. Kui arvestada veel ka Kärevere kaugust Pedja jõe suudmest, siis ei saanud D.R ühegi teadmise alusel eristada kaitseala piire looduses. Lisaks oli ta kaitsealale sunnitud sõitma kohalike elanike jälitustegevuse, ähvarduste ja sõidutee blokeerimise tõttu – tal ei olnudki teist valikut. Seega ei olnud tema käitumine karistusseadustiku (KarS) § 39 lg-st 1 tulenevalt süüline ning väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Veel leitakse kaebuses, et juhul, kui menetlusaluse isiku tegevus olekski olnud süüline, siis on määratud rahatrahv liiga suur. Nimelt on otsuses märgitud, et D.R-ile määratud karistus jääb alla sanktsiooni keskmist määra. See on aga meelevaldne. Nii nähtub karistuspraktikast, et kaitseala kaitsenõuete rikkumise ehk mootorpaadiga keelatud kohas sõitmise eest on isikut karistatud 100 euro suuruse trahviga (4-15-6157), isikut, kes Lahemaa Rahvuspargis seiklusmootorrattaga kaitsealal raba pinnast lõhkus, karistati 200 euro suuruse trahviga (4-17-1650); isik, kes sõitis suvisel ajal Lahemaa rahvuspargis väljaspool teid, sai 60 euro suuruse trahvi (4-18-5452). Seega ei vasta karistus kehtivale karistuspraktikale ning ebaõige on ka kohtuvälise menetleja seisukoht keskmisest karistusest. Lisaks ei arvestanud kohtuväline menetleja karistuse määramisel kaitseala kaitseeesmärkidega. Tema tegu leidis aset südatalvisel ajal metsateede külmunud ja lumisel pinnasel. Seega ei saanud mitte ühelgi moel kahjustada ega ka seada ohtu mingit looduskooslust. Mitte ühegi kaitstava loomaliigi elupaika ta ei rikkunud ning ühegi kaitstava looma- ja linnuliigi paaritumist ja pesitsust ta ei häirinud. Ta ei saanud kahjustada ka mitte ühtegi kaitsealust taime, sest neil teedel oli juba teiste sõidukitega sõidetud. Veelgi enam, selles piirkonnas on samal perioodil lubatud eeskirja kohaselt nii jahipidamine kui ka metsatööd (sh metsamaterjali väljavedu). Seetõttu taotleb D.R alternatiivselt otsuse tühistamist karistuse osas ning oluliselt selle vähendamist.
14. Kohtuväline menetleja esitas kohtule kirjaliku seisukoha (tl-d 16-18), milles ei nõustu kaebusega, vaid palub jätta selle rahuldamata ja otsuse muutmata. Tema põhjendused on järgmised. 2 Usutav ei ole see, et D.R ei teadnud, et sõidab looduskaitsealal. Isegi kui pidada võimalikuks, et D.R sõitma minnes alguses ei saanud aru, et on jõudnud kaitsealale, siis alates hetkest, kui tunnistajad E.N. ja J.V. selgitasid D.R-ile ja temaga koos olnud V.S., et selles kohas on ATV-ga sõitmine keelatud, teadis D.R, et ta viibib looduskaitsealal. Mis puudutab nn jälitustegevust ja teede blokeerimist, siis kui D.R oleks kohe kohalike elanike tähelepanu juhtimisele reageerinud ja kaitsealalt lahkunud, ei oleks keegi teda enam peatada üritanud. Ainus põhjus, miks D.R püüdis teesulgusid ja kontakte kohalike elanike ja jahimeestega vältida, oli soov vältida karistust. Viide KarS § 39 lg-le 1, mille kohaselt isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu, on asjakohatu. Asjaolu, et Suure Emajõe ümbruses on palju kaitsealasid, on üldteada. Isegi kui oletada, et D.R konkreetse kaitseala piire ja seal valitsevaid piiranguid ei teadnud, siis juhiloa omanikuna teadis ta liiklusseaduse § 153 lgst 1 tulenevat nõuet, mille kohaselt maastikul, välja arvatud ranna ja kalda piiranguvööndis võib maastikusõidukiga sõita või seda parkida üksnes maaomaniku või –valdaja loal, ning et ranna ja kalda piiranguvööndis võib maastikusõidukiga sõita ning parkida looduskaitseseaduses sätestatud korras. Lisaks on D.R ülekuulamisel selgitanud, et ta kohtus vanema naise, väikese lapse ja mehega, kes ütlesid, et seal ei tohi sõita. Seega oli D.R teadlik, et viibib alal, kus maastikusõidukiga sõitmine on keelatud, ja järelikult ei olnud eksimus teo keelatusest isiku jaoks mitte kuidagi vältimatu. KKI ei nõustu ka sellega, nagu oleks D.R-ile määratud karistus ebaõiglane. KKI on otsuse tegemisel lähtunud Riigikohtu praktikast ning arvestanud kõigi karistuse suurust kujundavate asjaoludega.
15. Kohtumenetluse pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses (vt tl-d 4 ja 16). Kohtu seisukoht
16. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on KKI-le kui kohtumenetluse teisele poolele saatnud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat. 3
17. LKS § 31 lg 1 kohaselt on looduskaitseala piiranguvöönd kaitseala maa- või veeala, kus majandustegevus on küll lubatud, kuid üksnes LKS-is sätestatud kitsendustega. Sama paragrahvi lg 2 p 10 sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis mh keelatud ka sõidukiga, maastikusõidukiga või ujuvvahendiga sõitmine, välja arvatud liinirajatiste hooldamiseks vajalikeks töödeks ja maatulundusmaal. Sihtkaitsevöönd on LKS § 30 lg 1 ls 1 kohaselt kaitseala maa- või veeala seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks. Ka seal, juhul kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, ei ole sõiduki, maastikusõiduki või ujuvvahendiga sõitmine lubatud (LKS § 30 lg 2 p 5). LKS § 10 lg 1 alusel kehtestatud Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskirja § 4 lg 7 ls-te 1 ja 2 kohaselt on kogu nimetatud kaitsealal lubatud sõidukiga sõitmine teedel, maastikusõidukiga sõitmine on kaitsealal lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. Sama lõike
18. lause järgi on sõidukiga sõitmine väljaspool teid ja maastikusõidukiga sõitmine kaitseala valitseja nõusolekuta lubatud vaid järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemisega seotud tegevuses ning koosluste hooldamisel, liinirajatiste hooldustöödel, maatulundusmaal metsa- ja põllumajandustöödel ning sihtkaitsevööndis kaitseala valitseja nõusolekul teostatavas teadustegevuses. Seejuures sätestab Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskirja § 3, et selle kaitseala valitsejaks on Keskkonnaamet. LKS § 71 lg 1 näeb ette väärteokaristuse füüsilise isiku poolt kaitstava loodusobjekti kasutamisvõi kaitsenõuete rikkumise eest.
19. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et 13.01.
20. a sõitis D.R maastikusõidukiga X maakonnas X vallas Palupõhja külas Alam-Pedja looduskaitseala Palupõhja piiranguvööndis, X külas Kärevere sihtkaitsevööndis ja X vallas X külas Emajõe luha sihtkaitsevööndis ning et selline sõitmine ei olnud mingitki pidi seotud Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskirja § 4 lg 7 ls-s 3 nimetatud lubatavate tegevustega. Need asjaolud on üheselt tõendatud kogumis tunnistajate A.A., E.N., M.K.ja J.V.ütluste (vt vastavalt tl-d 3436, 37-38, 43-47 ja 48-54) ning liiklusregistri väljatrükiga Toyota Land Cruiser 150 andmete kohta (vt tl 33). Ka menetlusalune isik D.R ise ei ole seda oma ütlustes eitanud (vt tl-d 39-41). Kaebuseski ei ole ta nende asjaolude osas vastuväiteid esitanud. D.R ei ole vastuväiteid esitanud selleski osas, et looduskaitseala valitseja ehk Keskkonnaameti nõusolekut tal Alam-Pedja looduskaitsealal sõitmiseks ei olnud, ning järelikult ei ole vaieldav see, et menetlusalune isik objektiivselt rikkus Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskirja § 4 lg-s 7 toodud nõuet ning realiseeris LKS § 71 lg-s 1 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu tunnused.
21. Küll aga on menetlusalune isik oma kaebuses vastuväitena toonud välja selle, et tema ei olnud teadlik asjaolust, et ta sõitis oma maastikusõidukiga kaitsealal. Kaebuses märgitult ei viidanud olustik mitte ühelgi moel sellele, et tegemist oleks nn kaitstud alaga: seal olid raiealad, hooldatud heinamaad, niidetud teeääred, mootorsõidukite jäljed. Kui arvestada Kärevere kaugust Pedja jõe suudmest, ei saanud D.R ühegi teadmise alusel eristada kaitseala piire looduses. Kui ta oleks näinud tähist, poleks ta kaitsealale sõitnud. Tal ei olnud GPS-seadet ja telefoni akugi oli tühi. Ka hilisema pimedal ajal jälitamise käigus, kui ta oleks ületanud loodukaitse märke, oleks ta valinud teise tee. (Vt tl 2.) 4 Kohus leiab sarnaselt kohtuvälise menetlejaga, et D.R-i väited sellise teadmatuse kohta ei vasta tegelikkusele. Hiljemalt siis, kui D.R peatati E.N. ja tema ema poolt, kes ütlesid, et seal ei tohi sõita, kuna tegu on looduskaitsealaga (vt E.N. ütlused tl 38, J.V.ütlused tl 49 ning Agu D.R-i enda ütlused tl 40), pidi ta aru saama (teadma), et sõidab oma maastikusõidukiga Alam-Pedja looduskaitsealal. Kuna J.V.ning E.N. ütlustest selgub, et eelnimetatud vestlus toimus X küla juures enne politseisse helistamist, ning A.A. ütlustest, et politsei sai väljakutse kella 13.33 ajal (vt tl 35), siis sai D.R looduskaitsealal viibimisest teadlikuks juba Palupõhja küla lähedal mitu tundi enne seda, kui ta lõpetas kaitseala territooriumil sõitmise. Seega leiab kohus, et subjektiivsest küljest oli D.R-i käitumises olemas otsene tahtlus KarS § 16 lg 3 järgi, mis sätestab, et isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.
22. Kohus ei tuvastanud D.R-i tegevuses õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Menetlusaluse isiku väide, et ta oli looduskaitsealale sunnitud sõitma kohalike elanike jälitustegevuse, ähvarduste ja sõidutee blokeerimise tõttu, sest tal ei olnud teist valikut, ei rajane tegelikele asjaoludele ega ole tõsiseltvõetav. Väärteomaterjalidest nähtuvalt tegutsesid nii kohalikud elanikud, keskkonnakaitseinspektor kui lõpuks koguni politsei D.R-i ja tema kaaslaste poolt toime pandava väärteorikkumise tõkestamisega. See asjaolu oli teada ka D.R-ile endale, sest nagu kohus märkis juba eespool (vt käesoleva kohtuotsuse p 9), ütlesid kohalikud elanikud talle, et seal on keelatud maastikusõidukiga sõita ning palusid tal sealt ühtlasi lahkuda (vt tunnistajate E.N. ütlused tl 38 ja J.V.ütlused tl 49 ning menetlusaluse isiku ütlused tl 40). Seega ei olnud D.R õigusvastasust välistavas hädaseisundis KarS § 29 mõttes.
23. Ka menetlusaluse isiku süüd välistavaid asjaolusid kohus ei täheldanud. Õige ei ole D.R-i seisukoht, et tema teadmatus looduskaitseala territooriumil liiklemise osas, samuti aga looduskaitsealale nn sunnitud sisenemine sõidutee blokeerimise tõttu ning jälitajate ja ähvarduste eest põgenemiseks välistavad tema käitumises karistatavuse eelduseks oleva süü olemasolu. Kohus selgitab, et D.R-i teadmatus looduskaitse alal viibimise kohta oleks juriidiliselt käsitletav eksimusena süüteokoosseisu asjaolus (KarS § 17) ning et tegu on kolmeastmelise deliktistruktuuri (koosseisupärasus, õigusvastasus, süü) koosseisupärasuse, mitte aga süü tasandile jääva asjaoluga. Mis puudutab looduskaitsealale sisenemist sõidutee blokeerimise tõttu või selleks, et nn jälitajate eest põgeneda, siis seegi ei ole süü tasandile jääv asjaolu, vaid printsiibis oleks kaalumisele saanud tulla hädaseisund KarS § 29 mõttes, mis jääb aga deliktistruktuuri õigusvastasuse tasandile. Seejuures peab kohus vajalikuks üle korrata, et mõlemat kaitseväidet, s.o teadmatust ning looduskaitsealale nn sunnitud sisenemist kohus vastavatel tasanditel ka kontrollis ning jõudis järeldusele, et kumbki ei vasta tegelikult tõele (vt käesoleva kohtuotsuse p-d 9, 10). Süü oleks puudunud D.R-i käitumises juhul, kui ta ei oleks teadnud õigusnormist tulenevat keeldu sõita liikluskaitsealal maastikusõidukiga ilma valitseja vastava nõusolekuta ning selline teadmatus oleks olnud talle vältimatu (eksimus teo keelatuses ehk keelueksimus KarS § 39 järgi). Sellele aga, et D.R ei teadnud õigusnormist tulenevat keeldu, ei ole menetlusalune oma ütlustes ega ka kaebuses kordagi viidatud. 5
24. Seega on karistatavuseeldused D.R-i käitumises olemas.
25. LKS § 71 lg 1 kohaselt karistatakse kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. KarS § 47 lg-le 1 vastavalt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, kusjuures trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. Kohtuväline menetleja karistas D.R rahatrahviga 70 trahviühikut ehk 280 eurot, seega oluliselt alla LKS § 71 lg-s 1 sätestatud rahatrahvi keskmist trahvimäära, mis on 151,5 trahviühikut. Siinkohal märgib kohus – ning sellele on juhtinud tähelepanu juba ka kohtuväline menetleja (vt käesoleva kohtuotsuse p 4) –, et ekslik on menetlusaluse isiku seisukoht, nagu kujuneks keskmine trahvimäär praktikas kohaldatud karistuste aritmeetilisest keskmisest. Tegelikult saadakse trahvimäära keskmine konkreetse normi sanktsioonis ette nähtud karistusliigi raamidest.
26. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
27. Kohus D.R-i puhul karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei tuvastanud. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud. Süü suuruse määratlemisel tuleb arvestada D.R-i suhtumise intensiivsusega oma teosse, st sellega, et ta pani oma teo toime otsese tahtlusega. Samuti tuleb arvestada sellega, et D.R ei lõpetanud rikkumist, kui tema tähelepanu sellele juhiti, vaid jätkas seda vähemalt paari tunni vältel. Samas tuleb arvestada sellegagi et D.R pani väärteo toime talvel, kui maapinnas oli külmunud ja lume all, ning järelikult ei kahjustanud ta kõnealuse kaitseala kaitse-eesmärke. Neile asjaoludele tuginevalt leiab kohus, et D.R-i süü on keskmine.
28. Mis puutub karistuse eripreventiivsesse eesmärki, siis tuleb möönda, et D.R-i näol on tegu isikuga, kes ei ole varem keskkonnaalaseid rikkumisi toime pannud. Sellest võiks teha järelduse justkui poleks eripreventiivne eesmärk temale karistuse mõistmisel olulisel kohal. Samas leiab kohus, et käsitletava teo asjaoludest (õigusrikkumise jätkamine veel pärast sellele tähelepanu juhtimist) saab järeldada D.R-i negatiivset meelestatust vastavasse õiguskorda ja seega peaks D.R-ile mõistetav karistus siiski olema selline, mis paneks isikut enam oma teo üle järele mõtlema ning mõjutaks teda analoogset rikkumist tulevikus enam mitte toime panema.
29. Lisaks tuleb ülpreventiivses mõttes arvestada sellega, et kahetusväärselt tihti tuleb ette, et maastikusõidukitega sõidetakse looduskaitsealadel ning kahjustatakse seal kaitstavaid looduskooslusi või kaitsealuste liikide elupaiku. Ehkki käesolev rikkumine ei päädinud keskkonnale kahju tekitamisega, on arvukalt ka selliseid juhtumeid, kus keskkonnale tekitatakse olulist kahju, kuna rikutud looduskoosluste, elupaikade või maapinna endisel kujul taastumine võib halvemal juhul võtta aastaid kuni aastakümneid. Seega on üldsuse huvides, et 6 õiguskaitseorganid suhtuvad sellistesse üleastumistesse tähelepanelikult ja ning näitavad karistuse kohaldamisega, et sellist käitumist ei sallita.
30. Lähtudes ülaltoodust, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt D.R-ile määratud karistus ei ole põhjendamatult range. Järelikult tuleb KKI 17.05.
31. a otsus jätta muutmata. Peet Teidearu Kohtunik / / 7