← Eesti

4-20-1309/17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 1. juuni 2020 Kohtuasja number 4-20-1309 (233020001232) Kohtukoosseis Erkki Hirsnik Kohtuasi väärteoasi K.U (isikukood XXX) k

) § 227 lg-s 4 sätestatud väärteo. K.U juhitud sõidukil puudus liikluskindlustus ja seega on ta toime pannud ka liikluskindlustusseaduse (LKindlS) §-s 81 ette nähtud rikkumise.

  1. Viru Maakohus
  2. märtsi 2020 otsuses leidis, et väärteoprotokollis kirjeldatud kiiruse ületamine on tõendatud, nagu ka asjaolu, et K.U juhitud mootorsõidukil puudus kehtiv liikluskindlustus. Kohus tunnistas K.U

§ 227lg 4 ja LKindl

S § 81 järgi süüdi ning mõistis talle karistusseadustiku (KarS) § 63 lg 1 alusel

§ 227lg 4 järgi karistuseks 20 päeva aresti algusajaga 23.

märtsist 2020. Samuti võttis maakohus K.U-lt

§ 227lg 5 p 3 alusel lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 9 kuuks.

  1. K.U-le mõistetud karistust põhistas kohus järgmiselt.
  2. K.U pani toime ühe teo, mis vastab mitmele väärteokoosseisule, ja seetõttu tuleb talle juhinduvalt KarS § 63 lg-st 1 mõista karistus raskemat karistust ette nägeva

§ 227

lg 4 alusel.

§ 227

lg 4 sätestab rahalise karistuse kuni 300 trahviühikut või aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. Rahatrahvi mõistmine ei ole põhjendatud. K.U on pannud liiklusalaseid väärtegusid toime korduvalt. Neile varasematele rikkumistele on riigivõim reageerinud rahatrahvide määramistega. K.U on jätnud rahatrahvid tasumata ja jätkanud ohtlike liiklusalaste rikkumiste sooritamist. Ka pole K.U töökohta ega sissetulekut, mistõttu puudub tal lisaks eelöeldule võimalus uue võimaliku rahatrahvi tasumiseks. Samuti pole K.U õiguskuulekust võimalik saavutada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kaudu. K.U-le on

  1. jaanuari 2019 otsusega kohaldatud kõrvuti rahatrahviga ka juhtimisõiguse äravõtmist üheks kuuks. Praeguse menetluse esemeks olev rikkumine kinnitab, et ka juhtimisõigusest ilmajäämine ei taganud K.U õiguskuulekust.
  2. Eelmärgitud asjaolude esinemisel saab K.U järjepidevatele liiklusalastele õigusrikkumistele reageerida üksnes arestiga. Kohtupraktikas juurdunud üldpõhimõtte kohaselt tuleb karistuse (ka aresti) mõistmisel võtta lähtepunktiks karistust ettenägeva sanktsiooni keskmine määr, seejärel tuvastatakse süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastava karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 227lg-s 4 sätestatud väärteo eest võib kohus Kar

S §-st 48 juhindudes kohaldada kuni 30-päevast aresti. Seega on sanktsioonimäära keskmiseks 15 päeva. K.U süü on suur, kuna ta ületas sõidukiirust mitte vähem kui 77 km/h, see toimus asulasisesel teel 50 km/h mõjualas, ta tegutses kavatsetusega ning pani toime kaks väärtegu. Tema süü suurus tooks kaasa karistuse, mis jääb sanktsioonimäära maksimumi lähedale. Karistust raskendavad asjaolud K.U puhul puuduvad. Kergendava tuleb arvesse võtta tema poolt süü tunnistamist. Kergendavana on aga välistatud kahetsuse arvestamine, kuna kahetsust K.U kohtuistungil ei avaldanud ning väljendas hinnangut, et tema rikkumine polnud raske, sest teisi liiklejaid polnud ja kellelegi ta ohtu ei kujutanud. Eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi käsitledes on oluline, et K.U on liiklusalaste õigusrikkumiste eest korduvalt väärteokorras karistatud. Eelnevad karistused rahatrahvide näol on olnud tulemusetud. Seda kõike tähele pannes tuleb K.U karistada 20 päeva pikkuse arestiga. 6.

§ 227

lg 5 p 3 sätestab, et kohus võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Arvestades K.U regulaarset puudulikku liikluskäitumist mootorsõiduki juhtimisel, temast lähtuvat ohtu, samuti seda, et varem kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmine pole talle mõju avaldanud, on kohane kohaldada talle juhtimisõiguse äravõtmist keskmises määras ehk üheksaks kuuks. Tegemist on lisakaristuse määraga, mis annab K.U-le piisava tagasiside tema raskele liiklusalalasele rikkumisele, suunab teda teadvustama liiklusnõueid ja nendest kinnipidamisest vajadust ning toob eelduslikult kaasa ka arusaama edaspidiseks, et liiklusnõuded on kohustuslikuks täitmiseks. Apellatsioonimenetluse poolte seisukohad 7. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K.U . Ta taotleb kohtotsuse tühistamist osaliselt, s.o talle mõistetud põhikaristuse osas ning palub karistada ennast kas rahatrahviga või asendada arest üldkasuliku tööga. K.U leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine üheksaks kuuks on tema jaoks niigi suur karistus ning seega ei ole 20 päeva pikkune arest põhjendatud. Üheksa kuuga hakkab ta mõistma, miks ta jala käib. Ta toonitab, et tunnistab oma süüd, kahetseb, vabandab oma käitumise pärast ja lubab, et midagi sellist enam ei kordu. Ta palub arvestada, et arest on talle ka 2

(5)liialt koormav, kuna ta peab õppima ning abistama raskesti haiget ema, samuti õde ja venda ning teisi sugulasi. Ta isa suri hiljuti ning seega on ta õele ja vennale isa eest. 20 päevaga heidetakse teda aga õppeasutusest välja ning tema lähedastega võib midagi juhtuda. Lisaks mõjub aresti kandmine tema enda tervisele halvasti. Ta pole isupuuduse tõttu paar päeva söönud, tal algasid psüühilised probleemid, esineb südame kloppimist, tal on külmavärinad või palavik ja jäsemed higistavad. Veel märgib ta, et on Narva linnale vajalik inimene. Ta osaleb linna spordiüritustes ja aitab muuta linna sportlikuks. Samuti abistab ta abivajajaid, pakkudes abi ka omaalgatuslikult. 8. Kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti esindaja Dmitri Narolin esitas ringkonnakohtule oma seisukoha apellatsiooni osas. Ta märgib, et peab K.U-le mõistetud karistust põhjendatuks ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht 9. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust selle üle, et K.U on toime pannud

§ 227lg 4 ja LKindl

S § 81 järgi kvalifitseeritavad väärteod, s.t ta on ületanud lubatud suurimat sõidukiirust vähemalt 77 km/h ja teinud seda sõidukiga, millel puudus kehtiv liikluskindlustus. K.U vaidlustab temale maakohtu otsusega mõistetud põhikaristuse, s.o aresti.

  1. Ringkonnakohus peab apellatsiooni läbi vaadates seega otsustama K.U-le mõistetud põhikaristuse seaduslikkuse ja põhjendatuse üle. Seda tehes tuleb aga silmas pidada seda, et kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, siis saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri 2016 otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11 ja
  3. märtsi 2017 otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p 7).
  4. Ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsuses selliseid vigu ei ilmne. Esimese astme kohus on K.U-le mõistetud põhi- ja ka lisakaristust argumenteerinud eeskujuliku põhjalikkusega, eksimata karistust kohaldades materiaalõiguse vastu ning rikkumata väärteomenetlusõigust.
  5. Põhjendatult on maakohus valinud

§ 227lg 4 karistusvariantide hulgast just aresti.

Rahatrahvi kohaldamine välistub nii seetõttu, et K.U on viie varasema liiklusalase väärteo eest rahatrahvid tasumata kui selgi põhjusel, et tal ei ole töökohta ega sissetulekut. Järeldub ju eelnevast nii tõsiasi, et trahvid ei mõjuta K.U liiklussüütegude toimepanemisest hoiduma, kui ka see, et suure tõenäosusega jätaks ta järjekordse rahatrahvi taas maksmata. Ka juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena ei täidaks karistuse eesmärki – mõjutada K.U määral, mis tagaks tema edasise normikuulekuse. Nimelt, nagu maakohus välja tõi, on K.U varem juba karistatud juhtimisõiguse äravõtmisega (s.o lisakaristusena), ehk ilmselgelt ei ole ka see meede tema käitumise kujundamiseks mõjus. Seega selgubki, et K.U-le saab karistuseks mõista vaid aresti. Korduvate väärtegudega on K.U asetanud ennast ise olukorda, kus muu karistusliigi rakendamine pole enam otstarbekas ega võimalik. 13. Maakohus mõistis K.U-le karistuseks 20 päeva aresti. Apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis annaksid alust hinnata arestipäevade arvu liialt suureks. Tegelikult peab märkima, et K.U aresti lühendamist ka ei taotle, s.o tema eesmärk on pääseda vabaduse võtmisest üleüldse. Apellatsioonis sellekohaste väidete puudumisel ringkonnakohus karistusmäära osas omapoolset põhistamist vajalikuks ei pea. Üksikasjalik põhjendamine pole vajalik ka seetõttu, et esimese astme kohtu vastavad argumendid on asjakohased ja ammendavad, sh on kohus arvestanud nii K.U süü suuruse, karistust kergendava asjaolu kui ka karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärkidega. 3

(5)Samuti on maakohus õigesti ja sobivatel argumentidel hinnanud K.U süü suureks ja välistanud õigustatult võimaluse vaadelda karistust kergendava asjaoluna isiku kahetsust. Viimase osas nähtub kohtuistungi protokollist (tl 17–18), et järjekordset liiklusrikkumist K.U istungil kahjatsenud ei ole. Pigem vastupidi: näiteks on ta leidnud, et sirgel ja tühjal teel pole kiiruse ületamine probleem. K.U taoline arusaam näitab ilmselgelt nii tema hoolimatut liikluskäitumist, ükskõikset suhtumist liiklusnõuetesse kui ka võimetust mõista, et tema käitumisel võivad olla traagilised tagajärjed. Samuti tuleb öelda, et kõnealuse väärteo seisukohast on K.U viitamine öisele ajale ja inimtühjale tänavale ka mõneti arusaamatu. Isegi kui eeldada, et tänavatel teisi liiklejaid polnud, ohustas ta siiski vähemalt kolme inimest: peale tema enda ka kahte temaga koos autos olnut.
  1. Apellatsioonis taotleb K.U veel, et kui karistuseks jääb siiski arest, siis tuleks see asendada KarS § 69 lg 1 alusel üldkasuliku tööga. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et kuna väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 199 lg 3 kohaselt jõustub kohtuotsus aresti mõistmise kohta selle tegemisest (s.o sõltumata otsuse peale kaebamisest) ning vaidlustatud lahendist nähtuvalt hakkas K.U aresti kandma
  2. märtsil 2020, on ta karistuse nüüdseks ära kandnud. Ehk seda üldkasuliku tööga enam asendada ei saa. Ringkonnakohtul on üksnes võimalik vastata küsimusele, kas maakohus oleks pidanud ise aresti üldkasuliku tööga asendama. Vastus sellele küsimusel on eitav: K.U vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga esimese astme kohtul põhjust ei olnud, see poleks olnud kohane. Nimelt ei näe ringkonnakohus, kuidas 20 tunni ulatuses (vt asendamissuhe KarS § 69 lg 1 teine lause) üldkasuliku töö tegemine võiks olla K.U-le mõjusam karistus kui korduvad rahatrahvid. Kusjuures trahvisummad ei ole olnud väikesed ning kokku on tal tasumata trahve viie väärteootsuse järgi rohkem kui 1000 euro eest. Lisaks tuleb siingi meeles pidada ülal öeldut: K.U süü oli suur.
  3. K.U on taotlust karistada ennast rahatrahviga või asendada arest üldkasuliku tööga põhjendanud ka vajadusega hoolitseda oma ema ja õe-venna ning teiste sugulaste eest, tarvidusega õppida ning viitega endale kui aktiivsele linnakodanikule. Tema sellised väited mingit kõlapinda ei leia. Nimelt ei saa neil argumentidel olla määravat tähendust olukorras, kus süüdlase rikkumine kordub ikka ja jälle ning esineb negatiivne prognoos rikkumiste jätkamiseks edaspidi. Samuti jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, miks ei muuda K.U oma liikluskäitumist, kui ta tunnetab enda tuge pereliikmetele hädavajalikuna, vaid riskib vabaduse kaotamisega. Ka tuleb välja tuua, et K.U väidab aresti olema talle vastunäidustatud tervisest tulenevalt. Ta on loetlenud terve rea erinevaid vaevusi, mis aresti kandmisel ilmnevat. Ringkonnakohus märgib selle väite osas üksnes, et isikule tagatakse vajalik arstiabi ka aresti tingimustes. Seda, et K.U tervislik seisukord oleks kriitiline, ta tõendanud ei ole. Tegelikult ongi tema osutamine tervisehädadele täielikult paljasõnaline.
  4. Olgu veel märgitud, et maakohus karistas K.U lisaks põhikaristusele lisakaristusega – juhtimisõiguse äravõtmisega 9 kuuks kohtuotsuse jõustumisest –, lisades selgitavalt ja asjakohaselt juurde, et lisakaristuse mõistmisel koos arestiga laieneb see põhikaristuse kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale. K.U on apellatsioonis juhtimisõiguse äravõtmise küsimust puudutanud. Ta on maininud, et see meede on temale koormav ja et 9 kuuga hakkab ta mõistma, miks ta jalgsi käib. Konkreetselt selle karistuse tühistamist ta taotlenud aga ei ole. Ringkonnakohus leiabki, et K.U selline viitamine juhtimisõigusest ilmajäämisele on teeninud pigem eesmärki veenda kohut selles, et nimetatud õiguse äravõtmine on juba iseenesest talle väga mõjus ning arest ei oleks enam põhjendatud.
  5. Kuigi ringkonnakohus lähtub sellest, et K.U lisakaristust ega selle tähtaega ei vaidlusta, käsitleb kohus alljärgnevalt siiski põgusalt küsimust ka sellest, kas aresti määramisel võis juhtimisõiguse äravõtmine osutuda siiski ülemääraseks. 4
(5)
  1. Lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri 2013 otsus asjas nr 3-1-1-122-13, p 9). Maakohus leidis põhjendatult, et kuivõrd K.U puhul võib järeldada tema liiklusrikkumise jätkumise ohtu, siis poleks vaid põhikaristus tema puhul preventiivse eesmärgi saavutamiseks ja õiguskorra kaitsmiseks küllaldane, ehk vajalik on ka lisakaristus – juhtimisõiguse äravõtmine. Kohaldas kohus seda karistust K.U-le 9 kuuks ehk

§ 227lg 5 p 3 keskmises määras.

Ringkonnakohus peab lisakaristuse määra põhjendatuks. Lisakaristus nagu põhikaristuski tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele, samuti tuleb siingi lähtuda sanktsiooniraami keskmisest. Kuivõrd K.U süü liiklusrikkumises on suur ning teda on vaja senisest enam ja efektiivsemalt mõjutada süütegude toimepanemisest hoiduma, sanktsiooni keskmisest väiksema karistuse mõistmine õigustatud poleks. 19. Seetõttu ja juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ning § 147 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 23. märtsi 2020 otsuse muutmata K.U apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.