← Eesti

4-19-4128/24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 27. november 2019 Kohtuasja number 4-19-4128 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kohtuasi Väärteoasi A.R-i

) § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime

§ 227lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

  1. Kuna väärteoprotokolli oli märgitud, et A.R ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 35 km/h, palus kohtuväline menetleja kohtuistungil kohtul väärteoprotokolli parandada ja lugeda rikkumise kirjelduseks, et A.R ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h. MAAKOHTU OTSUS
  2. A.R tunnistati Viru Maakohtu
  3. septembri
  4. a otsusega süüdi

§ 227

lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises ja talle mõisteti karistuseks 7 päeva aresti.

§ 227

lg 5 p 2 alusel võeti A.R-ilt lisakaristusena ära sõiduki juhtimisõigus kolmeks kuuks.

  1. Maakohus leidis, et A.R-i süü temale esitatud süüdistuses on tõendatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et
  2. juulil 2019 kell 22.04 teostas Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna patrullpolitseinik T.K. Lääne-Viru maakonnas, Vinni vallas, Rakvere-Rannapungerja tee
  3. km-l Rakvere suunas riikliku järelevalve korras A.R-i poolt juhitud mootorratta liikumiskiiruse mõõtmist, kasutades liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet, mis oli kinnitatud sõidukile. Protokollist nähtub, et tegemist oli valgeajal kattega asulavälise kahesuunalise teega, kus mõlemas sõidusuunas oli üks sõidurada. Ilmastik oli sademeteta ja teeolud kuivad. Patrullsõiduk seisis paremal ning mõõtmine toimus paigalseistes. Mootorsõiduk liikus ühel sõidurajal, kus oli veel mitu sõidukit, lähenes patrullsõidukile ning sooritas möödasõitu. Kiirusemõõteseadme helisignaal oli ühtlane ning sõiduki kiirust jälgiti seadme ekraanilt. Seadmel lukustati näit, lugemiks oli 140 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus on +/- 5 km/h, seega ületas A.R lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu, juht tutvus näiduga ning kinnitas seda allkirjaga protokollis. Seade oli testitud
  4. juulil 2019 kell 11.
  5. Seade oli töökorras. Mõõtmise ajal kasutati videotehnikat.
  6. A.R-i süü on tõendatud ka kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli juurde kuuluva videosalvestusega. Videosalvestisest nähtub samuti, et
  7. juulil 2019 kell 22.04 sooritas mootorratas Yamaha YZF-R1, r/m XXX möödasõitu autode kolonnist ning sõiduauto kiiruseks luges kiirusmõõteseade 140 km/h. A.R-i süü on tõendatud ka tema kohtus antud ütlustega, mille kohaselt ta tunnistas süüteo toimepanemist ja kahetses. A.R-i ütluste kohaselt sõitis ta mööda kruusateid. Tema ees liikus kaks sõiduautot ja ta hoidis pikivahet. Järsku tema ees sõitev auto pidurdas ja siis tagurdas tagumine auto. Teda see ei häirinud, kuna tal oli pikk vahe. Päras seda jätkas tema ees sõitev auto väga ebastabiilse kiirusega sõitmist, kurvis tõmbas kiiruse 70 ja siis 90 peale, siis jälle 60 peale. Seejärel A.R vaatas, et on pikk sirge lõik ja otsustas mööda sõita ega pannud tähele, et kiirus läks liiga suureks.
  8. Tõendamist leidis, et

§ 227

lg 3 sätestatud väärteo on süüliselt ja õigusvastasel toime pannud menetlusalune isik. Menetlusalusele isikule heidetakse ette, et ta ületas sõidukiirust vähemalt 45 km/h.

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis.

§ 227lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 2

(9)trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. A.R on oma tegevusega realiseerinud

§ 227

lg 3 järgi kvalifitseeritud väärteokoosseisu, kuna ta juhtis mootorsõidukit kiirusega 140 + /- 5 km/h teel, kus lubatud suurim sõidukiirus on 90 km/h. Sellega ületas ta suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 45 km/h. Seega on A.R-i süüdistuses

§ 227lg 3 järgi täidetud objektiivne süüteokoosseis.

Kohus leiab, et A.R pani toime süüteo otsese tahtlusega. Menetlusalune isik A.R kinnitas, et ta tahtis sõiduautodest mööda sõita, ning kui tuli pikk sirge teelõik, sõitiski neist mööda ega pannud tähele, et kiirus läks liiga suureks. Seega teadis A.R, et ta teostas süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis või vähemalt möönis seda. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei esine VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud.

  1. KarS § 48 kohaselt võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni kolmkümmend päeva. Menetlusaluse isiku karistust kergendavaks asjaoluks on KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt puhtsüdamlik kahetsus, raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et menetlusalust isikut tuleb karistada väärteo toimepanemise eest arestiga alla sanktsiooni keskmist määra, milleks on arest 7 päeva. Kohus leiab, et käesoleval ajal on põhjendatud menetlusalusele isikule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kolmeks kuuks. Õiguskorra kaitsmise huvides tuleb isikule määrata karistus, mis peab andma hinnangu normikehtivusse ja avaldama õiglase karistuse mõju ühiskonnas. Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitsvaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramise, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema.
  2. Karistusregistri väljavõtte kohaselt oli menetlusalusel isikul süüteo toimepanemise ajal üks kehtiv väärteokaristus. Viimase samalaadse väärteo on A.R toime pannud
  3. mail
  4. Nimelt on
  5. mail 2019 Politsei- ja Piirivalevameti Põhja prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusjärelevalvekeskuse Patrulltalituse poolt A.R karistatud

§ 227lg 2 järgi rahatrahviga 33 trahviühikut summas 132 eurot.

Rahatrahv tasuti

  1. mail
  2. Käesolev süütegu on seega toime pandud vähem kui kaks kuud pärast eelmise samaliigilise süüteo toimepanemist. See annab alust asuda seisukohale, et isik ei ole varasemast karistusest endale mingeid järeldusi teinud. Kuivõrd ainult rahatrahvi kohaldamine ei mõjutanud isikut edaspidi lubatud suurima sõidukiiruse ületamise toimepanemisest hoiduma, on kohtu hinnangul põhjendatud ka lisakaristuse kohaldamine. Kuna üksnes rahatrahvi määramine ei ole oma eripreventiivset eesmärki täitnud, tuleb isiku tähelepanu juhtida sellele, et liiklusalaste süütegude jätkuv toimepanemine ei ole ühiskonnas aktsepteeritav käitumine ning sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kui eripreventiivne eesmärk peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kohtu hinnangul on määratud karistusega järgitud ka õiguskorra kaitsmise huvid, mis peab üldperventiivselt andma signaali, et riik kohaldab lubatud suurima sõidukiiruse ületamisel lisakaristust. APELLATSIOON
  3. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusaluse isiku A.R-i kaitsja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja lõpetada menetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel seoses väljumisega teokirjelduse piiridest või alternatiivselt kvalifitseerida väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi (lubatud kiiruse ületamine 35 km/h) ja kohaldada karistusena ainult rahatrahvi või alternatiivselt määrata karistuseks üksnes rahatrahv või alternatiivselt asendada 3

(9)karistuseks määratav arest üldkasuliku tööga ning jätta menetlusaluse isiku õigusabikulud Eesti Vabariigi kanda.
  1. Apellatsiooni kohaselt tunnistab A.R jätkuvalt oma süüd ning avaldab juhtunu pärast kahetsust. A.R-i jaoks oli tegemist esmakordse kohtuskäiguga ning tema jaoks ei olnud arusaadavad protsessinormid, tema õigused ja võimalused selles menetluses. Maakohus ei arutanud asja kogu ulatuses. Maakohtu otsusest ja toimikus olevatest materjalidest ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud, kas kasutatud mõõtevahend oli taadeldud. Mõõtevahendi taatlemise kohta puudub isegi formaalne viide ka kohtuvälise menetleja esitatud materjalides. Samuti ei nähtu, et maakohus oleks kontrollinud, kas tegemist oli pädeva mõõtjaga. Mõõtetulemuse jälgitavuse kontrollimine ei ole seotud sellega, kas menetlusalune isik tunnistab oma süüd. Apellant on seisukohal, et mõõtetulemuse jälgitavuse esmaseid kriteeriume (pädev mõõtja ning taadeldud mõõtevahend) ei saanud maakohus lugeda üldtuntuks ning nende asjaolude kohta puuduvad ka igasugused tõendid. Menetlusalune isik ise ei teadnud, millise kiirusega ta sõitis, kuna möödasõidu ajal ei keskendunud ta oma mootorratta spidomeetrile.
  2. Maakohus on tuginenud kiirusemõõteseade videosalvestusele. Paraku sellist tõendit kohtuistungil ei uuritud. Kohtuotsust ei saa rajada tõendile, mida ei ole kohtuistungil vahetult uuritud. Kuna tõendi vahetu uurimata jätmine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, siis toob juba ainuüksi see asjaolu kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Videosalvestusel ei ole kuulda Doppleri helisignaali. Kuna selgelt on kuulda liiklusmüra ja isegi politseiniku jutt, siis tähendab eeltoodu, et seadmel oli Doppleri helisignaal täielikult välja lülitatud või see ei töötanud üldse. Riigikohus on
  3. juuni
  4. a lahendis nr 4-17-5471 selgelt väljendanud seisukohta, et Doppleri helisignaali väljalülitamine muudab võimatuks mõõtmise usaldusväärsuse hindamise. Antud juhul on mõõteprotokolli kantud valeandmed, kuna väljalülitatud Doppleri signaali korral ei saanud politseinik T.K. kuulda ka Doppleri signaali ühtlust. Selle väite muudab ebausaldusväärseks ka videosalvestuselt selgelt nähtav asjaolu, et mootorratturi kiirus väheneb nii visuaalselt kui mõõtevahendi näidu järgi oluliselt. Kui mõõdetava objekti kiirus ei ole ühtlane, siis ei saa olla ühtlane ka Doppleri signaal.
  5. Menetlusalusele isikule koostatud väärteoprotokollis on vastuolu – teokirjelduse kohaselt heidetakse ette lubatud sõidukiiruse ületamist 35 km/h võrra, mis vastab liiklusseaduse § 227 lg 2 koosseisule. See koosseis ei võimalda üldse maakohtu poolt kohaldatud karistusliigi ehk aresti kohaldamist. VTMS § 87 kohaselt on maakohus seotud väärteo kirjeldusega, kvalifikatsiooni osas on kohtuvälisel menetlejal ja kohtul õigus kvalifikatsiooni muutmiseks, jäädes väärteokirjelduse piiridesse. Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja esindaja istungil öelnud, et väärteoprotokollis on viga ning palunud kohtul see parandada. Maakohus aga ei saa parandada väärteoprotokolli, kuna selleks puudub kohtul pädevus. VTMS § 68 lg 2 sätestab – kui protokolli koostades tuleb tõendusteavet täiendada või muuta väärteo kvalifikatsiooni, täiendatakse protokolli. Väärteoprotokolli muutmisel või täiendamisel on taas kohustus seda tutvustada menetlusalusele isikule ning anda talle võimalus vastulause esitamiseks. Kohtumenetluses väärteoprotokolli muutmine ega täiendamine ei ole lubatud. Seda on rõhutanud Riigikohus
  6. septembri
  7. a lahendis nr 3-1-1-43-
  8. Eeltoodust tulenevalt puudus kohtuvälisel menetlejal alus väärteoprotokolli muutmiseks kohtumenetluses ning maakohtul puudus pädevus väljuda VTMS § 87 alusel ka koostatud väärteoprotokolli piiridest. Apellant on seisukohal, et tegemist ei ole pelgalt kirjavea parandamisega, kuna liiklusseaduse § 227 konkreetse lõike kohaldamine ei ole seotud mitte mõõdetud kiirusega, vaid sellega, kui palju mõõdetud kiirus on suurem kehtestatud piirkiirusest. Maakohus ei ole kohtuistungil ega kohtuotsuses võtnud seisukohta väärteokirjelduse muutmise osas. Maakohus on üksnes asjaolude kirjelduses viidanud kohtuvälise menetleja esindaja taotlusele, kuid ei ole 4
(9)sisuliselt seda taotlust lahendanud. Vastuolu teokirjelduse ning kvalifikatsiooni vahel on jäänud seega lahendamata ning maakohus on rikkunud sellega VTMS § 87 sätestatud põhimõtet arutada väärteoasja väärteoprotokolli piirides. Ebaselgused tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks.
  1. Maakohtule on kohtuvälise menetleja poolt esitatud menetlusaluse isiku kohta
  2. detsembril 2017 koostatud väärteootsus. Kui üldjuhul esitab kohtuväline menetleja karistusregistri väljavõtte, siis seekord on pidanud menetleja vajalikuks esitada ka otsuse sisu ehk teokirjelduse. Karistusregistris seda väärtegu ei ole. Kuivõrd karistusregistrisse mittekantud karistus kohtuistungil avaldati, siis oleks pidanud maakohus kohtuotsuses sõnaselgelt väljendama, et sellele tõendile otsuse tegemisel ei tugineta. Jääb kahtlus, et kohtunikku võis mõjutada ka see varasem karistusotsus. Apellandi jaoks jääb arusaamatuks miks ei ole maakohus seda kohtuistungil avaldatud tõendit sõnaselgelt tõendite hulgast välistanud.
  3. Maakohtu otsuses puudub põhistus, miks oli vajalik kohaldada menetlusaluse isiku suhtes aresti ning miks ei kaalunud maakohus KarS § 69 alusel aresti asendamist üldkasuliku tööga. Aresti kohaldamiseks on maakohus toonud esile vaid üldpreventiivsed põhjendused, kuid konkreetsele isikule karistust määrates peavad esinema ka eripreventiivsed alused. Maakohus on leidnud, et varasem rahatrahv ei ole menetlusalusele isikule mõju avaldanud ning seetõttu on maakohus otsustanud korraga määrata kaks uut varem sama isiku suhtes mittekohaldatud karistusliiki. Apellant on seisukohal, et analoogselt vangistusele kohalduvad KarS § 56 lg 2 põhimõtted ka aresti kohaldamisele ning põhjendamisele. A.R-i suhtes on vaid ühel korral kohaldatud rahatrahvi, varem ei ole kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmist ning puuduvad põhjendused, miks arestist kergemaliigilise karistuse kohaldamine ei võimalda saavutada karistuse eesmärke. Seega on maakohus jätnud täitmata põhistamiskohustuse, mis on VTMS § 150 lg 1 p 7 kohaselt väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine.
  4. Apellant on seisukohal, et maakohus ei ole karistusliigi ja kohaldamise viisi valikul analüüsinud rikkumise toimepanemise asjaolusid – sündmuskoht oli maantee, kus jalakäijaid liigub vähe. Sündmus toimus valgel ajal ning üksnes möödasõidu ajal. Kuigi maakohus ei ole kohtuistungil uurinud videosalvestust, on ta sellele tuginenud otsuse tegemisel. Videosalvestus kinnitab möödasõitu, valget aega ning kiiruse vähendamist pärast möödasõidu lõpetamist ning enne politsei peatamismärguande andmist. Arvestada tuleb sellega, et politsei mootorratas oli varjatud kohas – salvestusel ei ole üldse näha mõõdetud sõidukit, kuna politsei oli põõsa varjus. Kui politseimootorratta juurest ei olnud näha mõõdetav sõiduk, siis ei saanud ka mõõdetava sõiduki juht näha politsei mootorratast. Selline läbi põõsa mõõtmine oli kuni
  5. juulini 2019 keelatud, kuid alates
  6. juulist 2019 on tühistatud nõue, mille kohaselt kiiruse mõõtmine oli keelatud, kui kiirusmõõturi ja mõõteobjekti vahel on segavaid mõjureid (VV
  7. juuni
  8. a määrus nr 78 § 8 p 4). Riik on järjest tühistanud kiiruse mõõtmisel piiranguid, mistõttu ei ole enam võimalik ei menetlusalusel isikul ega kohtul kontrollida, kas mõõtmisel järgiti elementaarseid nõudeid.
  9. Kiirusenäidu ilmumisel tabloole tuleb arvestada, et see toimub viitega – esiteks kiiruse vähendamiseks peab juht vastu võtma otsuse selle vähendamiseks (juhi reageerimisaeg liikluses on üldteadaolevalt 1 sekund), teiseks peab sõiduki kiirus ka reaalselt vähenema ning kolmandaks peab kiirusemõõteseade teostama mõõtmistoimingud ning tablool fikseeruma ka kiirus. Videosalvestusel süttivad politseimootorrattal vilkurid kell 22.04.05 ning hetk enne seda on kiirusemõõteseadme aknas ilmunud näit 89 ehk lubatud piirkiirusest madalam kiirus. See tähendab, et enne vilkurite töölerakendumist on mootorrattur otsustanud kiirust vähendada (reageerimisaeg 1 sekund), seejärel kiirus vähenes 140-lt 89-le ning siis seade fikseeris uue 5
(9)kiiruse. Alles pärast neid sündmusi on politseiametnik sisse lülitanud sinised vilkurid. Seega lõpetas menetlusalune isik oma süüteo toimepanemise politsei sekkumisest sõltumatult ja omal algatusel. Nimetatu tõendab, et menetlusalune isik loobus edasisest kiiruseületamisest ning kavatses jätkata liikumist lubatud kiirusega. Tuvastatud kiirus oli isegi väärteoprotokolli parandust arvestades vaid 4 km/h üle kvalifikatsiooniks märgitud paragrahvi dispositsiooni alammäära, mis tähendab, et kui mõõdetud kiirus oleks olnud 5 km/h väiksem, siis ei oleks seadusandja üldse ette näinud aresti kohaldamise võimalust. Eeltoodud asjaoludel ei ole üksnes üldpreventiivsetel põhjendustel aresti kohaldamine põhjendatud.
  1. Maakohus on õigesti tuvastanud, et menetlusalune isik ei ole varem aresti kandnud. Kuna maakohus isegi ei küsinud menetlusaluse isiku arvamust ja valmisolekut üldkasuliku töö tegemiseks, siis ei saanud maakohus ka kaaluda sellist karistuse asendamise võimalust. Kuna menetlusalusel isikul puuduvad sellekohased kogemused ja teadmised, siis ei saanud ta ka ise esitada vastavat taotlust. Just seetõttu olekski pidanud maakohus põhjalikumalt selgitama menetlusalusele isikule tema õiguseid ja võimalusi väärteomenetluses. Menetlusalune isik on küll varem toime pannud lubatud sõidukiiruse ületamise, kuid see toimus teise sõidukiga ja teistel asjaoludel. Varasem kiiruseületamine oli ka määras, mis ei võimaldanud aresti kohaldamist. Seetõttu ei nõustu apellant kohtu seisukohaga, et menetlusalusele isikule ei ole mingit mõju avaldanud varasem rahatrahv. Mootorrattaga sõitmine ei ole loomulikult kergendav asjaolu, kuid üldteadaolevalt on mootorratta kiirendusvõime parem ning möödasõiduks sõidukiiruse suurendamine on tavapärane. Tegemist oli lühiajalise ning inimliku põhjendusega kiiruse suurendamisega, mitte järjepideva kihutamisega. A.R ei ole lugupidamatu Eesti õiguskorra suhtes. Igapäevase liikluses osalejana järgib ta liiklusnõudeid, kuid väga suure läbisõidu juures on ette tulnud ka eksimusi. Antud olukorras on A.R ületanud konkreetse sanktsiooninormi alampiiri üksnes mõne kilomeetri võrra ning on loobunud edasisest kiiruseületamisest veel enne, kui ta nägi politseinikku. Ta on oma tegu kahetsenud ning on valmis tegema üldkasulikku tööd kui ka ringkonnakohus peab vajalikuks karistusena aresti kohaldamist. POOLTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL
  2. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri esindaja palus ringkonnakohtu istungil jätta vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
  3. Menetlusalune isik ja tema kaitsja jäid apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada.
  5. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks või asja saatmiseks tagasi maakohtule uueks arutamiseks seetõttu, et maakohus on väärteoprotokolli piiridest väljunud. Väärteoprotokollist nähtub selgelt, et A.R juhtis
  6. juulil 2019 kell 22:04 Lääne-Viru maakonnas, Vinni vallas mootorratast kiirusega 140 + /- 5 km/h teel, kus lubatud suurim sõidukiirus on 90 km/h. Sellega rikkus ta protokolli kohaselt

§ 15

lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime

§ 227lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kuigi protokolli oli lisaks märgitud, et A.R ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 35 km/h, võimaldab ringkonnakohtu hinnangul rikkumise kirjeldus selgelt mõista, et tegemist oli arvutusveaga ja tegelikult ületas A.R kiirust mitte vähem kui 45 km/h. Seetõttu ei too väärteoprotokolli märgitud arvutusviga kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et väärteomenetluse seadustik ei näe ette võimalust kohtuistungil kohtuvälise menetleja taotlusel 6

(9)väärteoprotokolli parandada. Kuigi maakohus oleks pidanud jätma vastava taotluse rahuldamata, mitte tähelepanuta, ei too see kaasa kohtuotsuse tühistamist. Maakohus on õigesti lähtunud rikkumise kirjeldusest, mille kohaselt sõitis A.R kiirusega 140 + /- 5 km/h teel, kus lubatud suurim sõidukiirus on 90 km/h. Seega ei ole maakohus asja arutamisel väljunud väärteoprotokolli teokirjelduse piiridest ega sellega menetlusõigust oluliselt rikkunud.
  1. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonis esitatud väitega, et maakohus oleks pidanud väärteoprotokollile lisatud videosalvestist kohtuistungil vahetult uurima. Maakohtu
  2. septembri
  3. a istungi protokollist nähtub, et seda ei tehtud. Kuna ringkonnakohtul oli võimalik vastav rikkumine kõrvaldada, uuriti videosalvestist vahetult ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohtu
  4. novembri
  5. a istungil mängiti videosalvestus ette ja võimaldati nii kohtuvälisel menetlejal kui ka menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal esitada videos nähtu kohta oma seisukohti. Seega on ringkonnakohtul võimalik videosalvestisele kui tõendile KrMS § 15 lg 2 p 1 alusel kohtuotsuse tegemisel tugineda.
  6. Kolleegiumil ei tekkinud salvestuse uurimise järel kahtlust selle lubatavuses ega usaldusväärsuses. Kuigi videost Doppleri helisignaali kuulda ei olnud, tõendab videosalvestis sellegipoolest usaldusväärselt, et A.R juhtis mootorratast kiirusega 140 + /- 5 km/h nagu väärteoprotokollis on ette heidetud. Riigikohus on
  7. oktoobri
  8. a otsuses väärteoasjas nr 4-17-5471/19 leidnud, et veendumus Doppleri helisignaali nõuetekohasuses võib tekkida ka toetudes muudele tuvastatud asjaoludele ja kogutud tõenditele, mh näiteks väärteoprotokolli tehtud märkele signaali kohta ja tunnistaja ütlustele. Mõõtmist teostanud patrullpolitseinik T.K. on
  9. juuli
  10. a kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli märkinud, et kiirusemõõteseadme helisignaal oli mõõtmise ajal ühtlane. Seega on võimalik Doppleri helisignaali nõuetekohasuses veenduda väärteoprotokolli tehtud märke alusel. Lisaks nähtub nii protokollist kui ka sellega kooskõlas olevalt videosalvestiselt, et mõõtmise hetkel oli kuiv ja ilma sademeteta valge aeg ning mõõtmist teostati hea nähtavusega asulavälisel teel. Kuigi toimiku materjalide hulgas ei olnud mõõteseadme taatlemise tunnistust, nähtub mõõteseadme kasutamise protokollist, et seadet testiti
  11. juulil 2019 kell 11 ning see oli töökorras. Kohtuvälise menetleja esindaja esitas ringkonnakohtu istungil tõendina kiirusmõõtur Stalker DSR 2X taatlustunnistuse, mis kinnitab, et A.R-i mootorsõiduki kiiruse mõõtmisel kasutatud seade oli taadeldud
  12. novembril 2018 ja see vastas nõuetele. Samuti esitas kohtuvälise menetleja esindaja ringkonnakohtule tõendi selle kohta, et mõõtmist teostanud patrullpolitsenik T.K. on läbinud
  13. novembril 2005 „Pädeva mõõtja koolituse“. Eeltoodule tuginedes ei ole põhjust kahelda kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli märgitus, et kiiruse mõõtmisel on mõõtmise nõudeid järgitud, kuigi videosalvestiselt mõõtmise usaldusväärsust kinnitavat signaali kuulda ei ole.
  14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et A.R-i süü

§ 227lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises on tõendatud.

A.R tunnistas maakohtu istungil, et ületas

  1. juulil
  2. a kiirust, kui teostas möödasõitu eesolevast sõidukist, kuid ei pannud spidomeetri täpset näitu tähele.
  3. juuli
  4. a mõõteseadme protokollist ja sellele lisatud videosalvestiselt nähtub, et patrullpolitseinik mõõtis tema suunas sõitva lähima kiireima sõiduki kiiruseks 140 +/- 5 km/h. Ringkonnakohus tuvastas, et videosalvestiselt nähtub, et kiireimaks sõidukiks oli A.R-i juhitav mootorrattas, mis lõpetas möödasõidu eesolevast autost esimesena. Seega on kogutud tõendid omavahel kooskõlas ja nende alusel on võimalik tõsikindalt tuvastada, et A.R pani toime väärteoprotokollis kirjeldatud teo. Järelikult ei ole maakohus A.R-i süüditunnistamisel

§ 227lg 3 järgi eksinud. Osas, milles 7

(9)ringkonnakohus maakohtu otsusega nõustub ja mida apellatsioonis vaidlustatud ei ole, kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ei korda. 25. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et maakohus on A.R-ile liiga rasket karistust mõistes materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kolleegiumi hinnangul ei ole A.R-ile aresti kohaldamine ja temalt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine põhjendatud. Maakohus jättis arvesse võtmata, et A.R ületas kiirust lühikese ajavahemiku vältel, üksnes möödasõidu ajal ning ta vähendas kiirust kohe pärast möödasõidu lõpetamist. Tegemist oli asulavälise teega, mille nähtavus oli hea ja teeolud kuivad.

§ 227

lg 3 näeb ette karistuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis. Seega jääb A.R-i kiiruseületus (45 km/h) nimetatud vahemiku alumise piiri lähedale. Lisaks kahetses A.R toimepandut. Seega ei ole aresti kohaldamine ja lisakaristusena A.R-ilt juhtimisõiguse äravõtmine tema süü suurust arvestades põhjendatud.

  1. Ringkonnakohus leiab, et eripreventiivsed kaalutlused annavad alust A.R-ile sanktsiooni keskmisest määrast raskema karistuse kohaldamiseks. Nimelt ületas A.R kiirust ka vähem kui kaks kuud enne vaidlusaluse väärteo toimepanemist. Toimiku materjalidest nähtub, et teda karistati
  2. mail 2019

227 lg 2 alusel rahatrahviga 132 eurot lubatud sõidukiiruse ületamise eest mitte vähem kui 23 km/h. Ringkonnakohus nõustub seejuures apellatsioonis esitatud väitega, et veelgi varasemat kustunud väärteokaristust ei või karistuse mõistmisel arvesse võtta. Vastupidiselt kaitsja seisukohale ei saa aga pelgalt

  1. detsembri
  2. a väärteootsuse toimikusse lisamisest järeldada, et kohus on karistuse mõistmisel kustunud karistusele tuginenud. Maakohus on õigesti märkinud, et A.R on üks kehtiv väärteokaristus ning sellest ka karistuse põhjendamisel lähtunud.
  3. A.R-i süü suurust ja tema varasemat väärteokaristust arvesse võttes peab kolleegium põhjendatuks mõista A.R-ile karistuseks rahatrahvi, mis ületab sanktsiooni keskmist määra. Ringkonnakohus mõistab A.R-ile karistuseks rahatrahvi 150 trahviühikut, summas 600 eurot. Lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ringkonnakohus vajalikuks ei pea. Kuigi A.R on ka varem kiiruse ületamise eest rahatrahviga karistatud, tehti seda oluliselt väiksemas määras – 33 trahviühikut, summas 132 eurot. Seega on oluliselt suurema rahatrahviga võimalik mõjutada isikut edaspidi samalaadsete rikkumiste toimepanemisest hoiduma.
  4. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 4, § 151 lg 1 p-st 4 tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  5. septembri
  6. a otsuse osas, millega mõisteti A.R-ile karistuseks 7 päeva aresti ja temalt võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks kuuks ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab A.R-ile karistuseks rahatrahvi 150 trahviühikut – summas 600 eurot. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
  7. A.R-i kaitsja on apellatsioonis taotlenud ka õigusabikulude riigi kanda jätmist. A.R-i kaitsja poolt Tartu Ringkonnakohtule esitatud arvete kohaselt tuli A.R maksta kaitsjale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 936 eurot (sh käibemaks 156 eurot). Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli koostatud arvete kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamiseks viis tundi ja ringkonnakohtu istungil osalemiseks üks tund. Sõidukulu suuruseks oli 180 eurot 360 km eest, millele lisandus käibemaks 36 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja 100 euro suurune tunnitasu mõistliku suurusega ning märgitud aja- ja sõidukulu põhjendatud. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, tuleb 936 eurot 8

(9)apellatsioonimenetluse kuluna VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 185 lg 1 alusel riigilt A.R-i kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.