Obsah (4)

§ 200§ 68§ 199§ 21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-13355 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aa

§ 200lg 2 p 4,7 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15.

veebruari 2011 aasta otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav G.G Prokurör Ringkonnaprokurör Natalja Lebed Süüdistatav G.G , ik: xxx, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 11.08.2010. Kaitsja Vandedavokaat Leelo Viil RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 15. veebruari 2011 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-10-13355 G.G

§ 200lg 2 p 4,7 järgi süüditunnistamises ja karistamises 1 muutmata.

Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: 1. G.G-le oli esitatud süüdistus selles, et ta , isikuna, kes on varem toime pannud röövimise ja väljapressimise, uuesti isikute grupis ja vägivallaga võttis ära võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, nimelt: 25.07.2010 kella 21.30 paiku Tallinnas Mustakivi peatuses pärast seda, kui Maksim G.G haaras kannatanu A Til tagant kaelast kinni, lõi teda parema jalaga vastu vasaku jala säärt, paiskas kannatanu näoli maha, keerates seejuures tema vasaku käe selga taha, jooksis ta nende juurde, istus ühe põlvega kannatanu A Tile tagant põiki jalgu, röövis temalt teksapükste vasakust taskust mobiiltelefoni №kia 5300 väärtusega 200 krooni, milles oli varalise väärtuseta kõneajakaart, teksapükste tagataskust röövis rahakoti väärtusega 90 krooni, milles oli 35 krooni sularahas, kannatanu nimele õpilaspilet, kannatanu nimele isikutunnistus, kannatanu nimele Swedbanki pangakaart, ja jooksis koos varastatud asjadega ära. Pärast seda hoidis Maksim G.G kannatanut veel 10 sekundit, seejärel lükkas tema endast natuke ette ja jooksis ära. Röövimise tagajärjel tekitati kannatanule füüsilist valu ja varalist kahju üldsummas 325 krooni. Seega, oma tahtliku tegevusega G.G pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud vägivallaga ja isikute grupiga, isiku poolt, kes on varem toime pannud röövimise ja väljapressimise, s.o. pani toime

§ 200lg 2 p 4, 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas G.G süüdi

§ 200

lg 2 p 4,7 järgi ja karistas 3 aasta 6 kuulise vangistusega.

§ 68

lg 1 alusel luges karistusaja alguseks 11.08.2010 2 Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi veel Maksim G.G, kuid tema osas pole otsust vaidlustatud. APELLATSIOON:

1. G.G pole rahul otsusega, märgib, et tema pole oma süüd tunnistanud ning kohus pole seda ka piisavalt põhjendanud. Samas märgib, et pole rahul karistusega mis talle tema poolt toimepandud kuriteo eest mõisteti. Nimelt leiab, et ta pani toime avaliku varguse aga mitte röövimise. Avaliku varguse toimepanemises ta oma süüd tunnistab ja kahetseb. Kannatanu teda ära ei tundnud on andnud kurjategija kirjelduse osas erinevaid ütlusi. Samuti on kannatanu andud ütlusi, et temalt oli veel asju varastatud ja apellant leiab, et võib-olla keegi veel võttis kannatanu asju, enne teda. Arvab, et nii tema vend, kui kannatanu andsid uurijale meelepäraseid ütlusi, mitte tegelikult toimunust. Ei saa aru, mis põhjusel pole kannatanuga koosolnud isikut kohtusse kutsutud. Palub tema poolt toimepandu ümber kvalifitseerida ja leevendada karistust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
2. Apellant- süüdistatav toetab taotlust tema poolt toimepandu kvalifitseerimiseks avaliku vargusena ning taotleb selle alusel 1 aastase vangistuse mõistmist. Kaitsja toetab süüdistatava poolt esitatud taotlusi. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik, põhjendatud ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
3. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. Maakohtu otsus rajaneb KrMS § 15 lg 1 märgitud tõenditele ja selles on loogiliselt põhistatud seisukohti, milleni kohus tõendite hindamise tulemina jõudis. Samuti on kohus näidanud ka tõendid, millele G.G süüditunnistamine rajaneb. Seejuures on kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatuga põhjendatud, milliseid tõendeid ja miks ei lugenud kohus usaldusväärseks. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu põhistatud järeldustega ei pea vajalikuks kohtu põhjendusi uuesti korrata ja apellatsiooni alusel märgib vaid järgmist.
4. Apellatsioonis taotletakse esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning eelkõige G.G tegevuse kvalifitseerimist

§ 199

lõike 2 p 5 järgi avaliku vargusena ning tema karistamist sellega seonduvalt ka kergema karistusega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna 3 alust maakohtu otsuses toodud seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei kummuta maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud õigusliku hinnangu osas. Apellandi väide sellest, et kannatanu teda ära ei tundnud vastab tegelikkusele, kuid pole antud juhul G.G käitumisele antava juriidilise hinnangu osas oluline. G.G on ise kinnitanud kogu menetluse käigus ja seda ka apellatsioonis, et tema oli isikuks, kes võttis maas lamavalt kannatanult taskust ära mobiiltelefoni ja rahakoti ja jooksis ära. Asjade võtmine toimus pärast seda kui M.G.G tegevuse tagajärjel oli kannatanu pikali maas ja M.G.G hoidis teda kinni. Seega isegi kui võtta aluseks G.G enda ütlused on tema tegevus kvalifitseeritav röövimisena kuna tulenevalt

§ 200

lg-s 1 sätestatust moodustab röövimise objektiivse külje vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. Röövimise objektiivne koosseis tuleb lugeda täidetuks, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: a) isiku suhtes kasutati vägivalda; b)vägivalda kasutati asja hõivamiseks. Vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu on juba sooritatud, kuid selle toime kestab veel edasi/ Riigikohtu lahend 3-1-1-12-09/.

§ 21

lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (

§ 200

lg 2 p 7) on võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib

§ 21

lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja.

§ 21

lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja/ Riigikohtu lahend nr 3-1-1-100-06/. Antud juhul on maakohus seaduslikult toimepandud kuriteo tehiolude väljaselgitamiseks tuginenud kannatanu ütlustele. Siinjuures peab märkima, et ka G.G enda ütlustega on tuvastatav, et tema võttis kannatanu asjad ära ajal, mil M.G.G poolt kasutatud vägivald veel kestis, kannatanu oli maas. Kannatanu ütluste kohaselt ei saanud ta ennast liigutada ega asjade hõivamist takistada kuna teda hoiti M.G.G poolt kinni. Tõendamist on leidnud, et M.G.G haaras kannatanul kaelast, lõi vastu jalga, millest kannatanu kukkus ja seejärel hoidis kannatanut kinni, mis tegi võimalikuks kannatanult G.G poolt asjade varastamise. Seega G.G käitumine on kvalifitseeritav röövimisena kuna täidetud on

§ 200

lg 1 sätestatud objektiivne koosseis, vägivald kannatanu suhtes, mis kestis ajal, mil tema vara hõivati, teda hoiti kinni selleks, et vara hõivamine saaks edukalt toimuda. Süüdistatava väited sellest, et kannatanu andis erinevaid ütlusi temalt varastatud esemete suhtes on ekslikud. Kohtuistungi protokolli kohaselt on kannatanu andnud varastatud esemete kohta täpselt samasugused ütlused nagu on teinud seda kohtueelsel menetlusel ja nagu on röövitud esemete loetelu ära toodud ka esitatud tsiviilhagis ja ka süüdistuses. 4 Nimelt on röövitud esemeteks mobiiltelefon, rahakott, milles oli sularaha, ID kaart, pangakaart. Asjaolu, et kannatanu esitas tsiviilhagi ka uue pangakaardi ja ID kaardi saamisega seonduvate kulutuste osas, pole käsitatav asjaoluna, et kannatanult oleks röövitud muid, süüdistuses esitamata esemeid. Süüdistuses äratoodud esemete hõivamist on tunnistanud G.G ise kohtuistungil ning seega apellatsiooni väited kellegi teise poolt kannatanu röövimisest on ainetud. 7. Apellant on sidunud temale kergema, 1 aastase, vangistuse mõistmise taotluse, tema käitumisele maakohtust erineva juriidilise hinnangu andmisega. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis annaksid seadusliku aluse apellandi taotluse rahuldamiseks peab kolleegium vajalikuks karistuse osas märkida vaid järgmist.

§ 200lg 2 sanktsioon näeb ette vangistuse miinimummääraks 3 aastat.

G.G-le on

§ 200

lg 2 p 4,7 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest mõistetud 3 aasta ja 6 kuuline vangistus. Seega on süüdlasele mõistetud miinimummäärale ligilähedane karistus, ning seda vaatamata faktile, et ta on toime pannud esimese astme raske kuriteo ning teda on varem korduvalt varavastaste kuritegude toimepanemiste eest karistatud. Kohus on arvestanud karistuse mõistmisel tema puhtsüdamlikku kahetsust, kuigi G.G pole ennast röövimise toimepanemises süüdi tunnistanud. Kohtukolleegium leiab, et süüdlase karistusõiguslik kohtlemine on olnud väga leebe. Maakohu poolt mõistetud karistuse tühistamiseks seaduslikud alused ja võimalused ringkonnakohtul puuduvad. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 15. veebruari 2011 aasta otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA MALLE PREIMER 5