← Eesti

4-19-1632/5

Obsah (4)§ 201§ 99§ 90§ 91

4-19-1632 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. märts 2019, Tallinn Väärteoasja number 4-19-1632 (2317,19,000555) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekre

§ 201lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemises ning mõista temale karistuseks arest 12 (kaksteist) päeva. 2. Kar

S § 66 lg 1 ja 3 alusel määrata aresti kandmine ositi, ning järjest kantava karistuse kestus peab olema vähemalt 2 (kaks) päeva.

  1. Mõistetud ja ositi kandmisele määratud arest 12 päeva tuleb ära kanda Põhja Prefektuuri Kinnipidamiskeskuses Linnaaru tee 5/1, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa. Mõistetud arest peab olema täies ulatuses ära kantud hiljemalt 27.05.
  2. Juhul, kui menetlusalune isik ei ole tähtaegselt mõistetud aresti ära kandnud, kohaldatakse tema suhtes sundtoomist ning kogu ära kandmata aresti ärakandmist arvestatakse alates menetlusaluse isiku kinnipidamisest ja toimetamisest karistuse ärakandmisele. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus esitada apellatsioon maakohtu kohtuotsuse peale, mis on tehtud väärteoasja arutamisel VTMS § 107 lõike 1 kohaselt. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsme päeva jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, millal maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates selle kuulutamisest, s.o alates 28.03.
  3. VTMS § 199 lg 3 sätete kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest. 1 Väärteoasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas: 10.02.2019 koostatud väärteoprotokollist nr AB157565 nähtuvalt koostati väärteoprotokoll selles, et 10.02.2019 kell 09:51 peeti E. Vilde tee 75a/1 juures, Tallinnas kinni sõiduk, mida juhtis O.O, kes juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Juht elab alaliselt Eestis, kuid esitas Ukraina B kategooria juhiloa nr XXX kehtivusega 10.01.2009 kuni 10.01.2069, mille pidi

§ 99lg 6 kohaselt vahetama Eesti juhiloa vastu.

Juht oli varem juhtimiselt kõrvaldatud. Eeltoodud tegevusega rikkus menetlusalune isik

§ 90

lg 1 p 1, 3 sätestatud keeldusid ning pani toime

§ 201lg 2 ettenähtud väärteo.

Menetlusalune isik selgitas, et väärteoprotokollis märgitud süüdistus on talle arusaadav ja tunnistab end temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises süüdi. Selgitas, et ema sattus haiglasse ja kiirustas sinna. Ühistranspordiga minek oleks palju aega võtnud, takso jaoks raha ei olnud. Kasutatud sõiduk on liisitud M OÜst, sõiduki liisis abikaasa. Abikaasa teab, et tal juhtimisõigus puudub, kuid abikaasat kodus ei olnud ja abikaasa ei teadnud, et ta auto võttis. Töötab alates 15.03.2019 optilise kaabliga tegelevas firmas L G OÜ, töötab ka puhkepäeviti. Esitatud juhiloa ostis, Ukrainas elanud ei ole, on käinud Ukrainas sugulastel külas. Oluline on jääda vabadusse ja säilitada töökoht, on alaealine laps. On valmis maksma trahvi. Kui määratakse suurem trahv, siis palub ajatada. Seni ei ole veel töölt palka saanud, kuid eeldatavalt on palk 800 euro ringis. On valmis ka sugulastelt laenama või abikaasa aitab maksta. Varasem trahv jäi tasumata, sest kandis karistust kinnipidamiskohas ning ise palus asendada arestiga, sest raha poleks kuskilt võtta olnud. Muidugi kahetseb, et nii käitus, pärast seda ei ole enam rooli läinud. Ei saanud ka autokooli lõpetada, sest karistuste tõttu oli keeld peal ning pidi ootama aasta möödumist. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et menetlusalune isik on temale

§ 201lg 2 ettenähtud väärteo toime pannud teadlikult ja tahtlikult.

Menetlusalune isik teadid, et tal juhtimisõigust ei ole ja rooli istuda ei või. Teda on korduvalt sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud juhtimisõiguse puudumise tõttu. Sellele vaatamata asus sõidukit juhtima. Seni kuni isiku pädevust ja oskusi ei ole kontrollitud ja juhtimiskogemust ei ole heaks kiidetud, on isik juhina liikluses ohtlik vaatamata tema enese hinnangule. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada KarS § 56 sätestatud karistuse alustega, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Menetlusalune isik varasemaid trahve tasunud ei ole ja trahv on asendatud arestiga. Varasemad karistused eesmärki ei ole täitnud. Rahatrahv karistusliigina oleks sümboolne ja ei sunniks kohusetundlikkusele. Arvestades teo ohtlikkust, süü suurust ja asjaolu, et menetlusalune isik ei ole teinud järeldusi, siis tuleks menetlusalune isik süüdi tunnistada

§ 201lg 2 järgi ja karistada arestiga 20 päeva.

Kohus, kontrollinud väärteoasja materjale, kuulanud ära menetlusaluse isiku süü tunnistamise ja selgitused, asub seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud täies mahus.

§ 90

lg 1 p 1 kohaselt mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest nähtuvalt O.O kehtivaid juhilubasid ei ole. Rahvastikuregistri andmete kohaselt on O.O Eesti Vabariigi kodanik, kelle alaline elukoht on Eesti Vabariigis. Menetlusalune isik esitas tema juhitud sõiduki peatamisel Ukrainas välja antud juhiloa XXX kehtivusega 10.01.2009 kuni 10.01.2069. Ukraina on Viini 1968. aasta teeliikluse konventsiooni ratifitseerinud 12.07.1974, mistõttu vastavalt

§ 99

lg 1 p 2 sätetele kehtib Ukrainas välja antud juhiluba Eestis

§ 99sätestatud tingimustel.

Liiklusseaduse § 99 lõike 1 kohaselt kehtib Eestis: 1) Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis ja Šveitsi Konföderatsioonis välja antud juhiluba; 2) Viini

  1. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba; 2 3) Genfi
  2. aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba; 4) Eestiga vastastikuse juhilubade tunnustamise rahvusvahelise lepingu sõlminud välisriigi juhiluba.

§ 99

lg 41 kohaselt

§ 99

lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud juhiluba ei kehti, kui see on välja antud isikule, kes juhiloa saamise ajal elas alaliselt Eestis. Nimetatud juhiloa saab vahetada Eesti juhiloa vastu pärast juhtimisõiguse saamiseks nõutava liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist.

§ 99

lõike 6 kohaselt Eestisse alaliselt elama asunud isiku käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 kohane juhiluba kehtib 12 kuud alates isiku alaliselt Eestisse elama asumisest. Juhiluba vahetatakse Eesti juhiloa vastu eksamiteta. Vahetatav juhiluba loovutatakse Maanteeametile. Kui juhiluba ei ole vahetatud viie aasta jooksul sellele märgitud kehtivusaja möödumisest arvates, siis vahetatakse juhiluba Eesti juhiloa vastu pärast liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist. Maanteeametil on õigus nõuda rahvusvahelist juhiluba või juhiloa notariaalset kinnitatud tõlget. Menetlusaluse isiku juhiluba XXX on juhiloa andmetel välja antud 10.01.2009. Seega kehtiks see juhiluba Eestis juhul, kui menetlusalune isik ei elaks alaliselt Eestis. Juhul, kui menetlusalune isik asunuks elama alaliselt Eestisse, pidanuks ta juhiloa

§ 99

lõike 6 alusel vahetama 12 kuu jooksul Eesti juhiloa vastu alates Eestisse alaliselt elama asumisest. Rahvastikuregistri andmete kohaselt on menetlusaluse isiku elukohana registreeritud Eesti Vabariik alates 1990st aastast ning registriandmetes puuduvad kanded Ukrainas elamise kohta. Väärteotoimikus asuvate karistusregistri andmete kohaselt on menetlusalust isikut alates 2014st aastast regulaarselt karistatud erinevate süütegude toimepanemise eest, millest saab järeldada, et menetlusaluse isiku elukoht on alaliselt olnud Eestis. Sama asjaolu kinnitas menetlusalune isik ka kohtuistungil, väites, et ta ei ole kunagi Ukrainas elanud ja on käinud seal vaid sugulastel külas. Seega on 12-kuuline juhiloa vahetamise tähtaeg möödunud ja menetlusaluse isiku esitatud juhiluba Eesti Vabariigis ei kehtiks. Kohtuistungil aga selgitas menetlusalune isik, et vaidlusaluse juhiloa ta ostis ning kohtuväline menetleja esitas kohtule andmebaasi väljavõtte, mille kohaselt on seoses vaidlusaluse juhiloa võltsimistunnustega alustatud kriminaalmenetlust. Sellest saab järeldada, et menetlusalusel isikul juhtimisõigus puudus ja menetlusalune isik rikkus

§ 90

lg 1 p 1 nõuet, juhtides mootorsõidukit vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata. Menetlusalune isik oli ka sellest teadlik, et tal juhtimisõigus puudub ja ka seda, et tema esitatud Ukraina juhiluba ei kehti ning teda on juba eelnevalt sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud vastava kategooria juhtimisõiguse puudumise tõttu

§ 91lg 2 p 3 alusel.

Lisaks eelmärgitud

§ 90

lg 1 p 1 sätestatud keelu rikkumisele oli menetlusalune isik ka isikuks, keda on varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, kuivõrd teda kõrvaldati mootorsõiduki juhtimiselt ka 26.12.2014 kui oli kinni peetud samasuguse väärteo toimepanemiselt, s.o sõiduki juhtimiselt vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumise tõttu, s.t ta oli

§ 90lg 1 p 3 märgitud isikuks.

Sellegi poolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Seega on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, s.o kavatsetult. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus

§ 90

lg 1 p 1, 3 keeldusid ja pani sellega toime

§ 201

lg 2 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on varem mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Karistuse mõistmine

§ 201

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude 3 olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning preventsioone mõistetakse karistus. Kuivõrd

§ 201

lg 2 näeb ette alternatiivsed karistuse liigid, siis tuleb tuvastada kas menetlusaluse isiku suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust. Väärteotoimikus leiduvatest karistusandmetest nähtub, et menetlusalust isikut on korduvalt samalaadsete väärtegude toimepanemise eest karistatud nii rahatrahviga kui arestiga. Seejuures on menetlusalune isik jätnud rahatrahvid tasumata ning rahatrahvid on kohtumääruste alusel asendatud arestidega. Menetlusaluse isiku selgituste kohaselt viibis ta kinnipidamiskohas karistuse kandmisel ja ta ise palus trahvid asendada arestiga, kuivõrd trahvide tasumiseks tal võimalusi ei olnud. Lisaks sellele on menetlusalust isikut korduvalt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest vangistustega. Seega on varasemad rahatrahvid jäetud tasumata ning ka arestide kohaldamine ei ole soovitud mõju avaldanud ning menetlusalune isik jätkab liiklusalaste süütegude toimepanemist. Arvestades määratud rahatrahvide tasumata jätmist ja varavastaste kuritegude toimepanemist võib asuda seisukohale, et menetlusalusel isikul puuduvad piisavad rahalised vahendid trahvide maksmiseks. Seejuures nähtub väärteoprotokollist, et menetlusalusel isikul puudub ka töine sissetulek, mistõttu ei oleks ka rahatrahv karistusena täidetav ega ka mingit mõju avaldav. Kuigi menetlusalune isik kohtuistungil selgitas, et ta töötab, siis ilmnes, et ta töötab alles alates 15.03.2019, kusjuures menetlusalune isik ei esitanud kohtule ei töölepingut ega mingeid muid andmeid tööandaja kohta, mis võiks kinnitada tema töösuhet. Samas töösuhte olemasolu ei pruugi alati tagada püsivat sissetulekut, seda eriti olukorras, kus menetlusalune isik töötab alles teist nädalat ja ta ei ole veel palka saanud. Seetõttu leiab kohus, et menetlusaluse isiku väited sissetuleku olemasolu ning tema maksevõimelisuse kohta on tõendamata. Menetlusaluse isiku väited selle kohta, et ta laenab raha sugulastelt või abikaasa aitab trahvi maksta, jätab kohus tähelepanuta, kuivõrd karistus saab puudutada vaid süüdlast ennast. Et varasemad karistused, s.h ka rahatrahv oma mõju ei avaldanud, näitab ka uue samalaadse väärteo toimepanemine. Selline asjaolu näitab, et menetlusalune isik teadlikult ignoreerib määratud karistusi ja jätkab liikluses juhina osalemist vaatamata juhtimisõiguse puudumisele. Kuivõrd menetlusaluse isiku peal on ära proovitud kõik menetlusalust isikut säästvad mõjutusvahendid ja ei rahatrahv ega ka lühiajalised arestid menetlusalust isikut õiguskuulekusele ei sunni, tuleb kohaldada teiseliigilist karistust, s.o aresti. Käesolevas väärteoasjas on menetlusaluse isiku süü väärteo toimepanemisel keskmine. Menetlusalune isik on kohtuvaidluses avaldanud ka kahetsust, kuid kohus suhtub sellisesse kahetsusse kriitikaga, kuivõrd selgitusi andes leidis menetlusalune isik, et tal ei olnud muud võimalust ema juurde haiglasse saada kui sõita autoga, kuna ühistransport võtnuks liialt palju aega ja takso jaoks raha ei jätkunud. Seega õigustas menetlusalune isik oma õigusvastast käitumist kujunenud olukorraga, kuid ta ei saa aru sellest, et sellisel juhul käitus ta teadlikult õigusvastaselt, pannes taas toime teo, milliste eest teda on juba korduvalt karistatud. Selline õigustuse esile toomine viitab sellele, et avaldatud kahetsus ei ole siiras ja tuleb jätta tähelepanuta. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest vähemalt aresti kandmise ajaks, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seda toetab ka eripreventsiooni saavutamise eesmärk, kuivõrd varasemad karistused ei ole menetlusalust isikut mõjutanud ning järjest uute süütegude toimepanemine ei saa hakata süüdlase olukorda kergendama. Seetõttu kohus, juhindudes VTMS §-dest 107 lg 1 p 1 asub seisukohale, et menetlusalune isik tuleb süüdi tunnistada temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises ja temale tuleb mõista karistusena arest. Kehtiva kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral mõista karistuse keskmist määra ületavas määras kui korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama 4 keelunormi kehtivusest. Arvestades aga menetlusaluse isiku karistusandmeid, siis tuleks asuda seisukohale, et keskmist määra ületava karistuse tingivad nii keskmisest suurem süü kui ka eelmiste karistustega võrreldes vajadus rangema karistusega mõjutada menetlusalust isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samas peab aga kohus karistuse määra valikul arvestada asjaoluga, et menetlusalust isikut on arestiga karistatud mitu aastat tagasi ja rahatrahvi asendamine toimus ajal, mil menetlusalune isik kandis karistust. Seejuures oli rahatrahv määratud aastaid tagasi ja selle asendamine arestiga toimus 2017. aastal. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ja peab võimalikuks mõista karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Kuivõrd menetlusalusel isikul on väidetavalt töökoht, leiab kohus, et menetlusalusele isikule võib anda võimaluse mõistetav arest ära kandma ositi, et menetlusalune isik ei kaotaks töökohta. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.