4-19-4689/24

4-19-4689 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2019, Tallinn, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-19-4689 Kohtukoosseis eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja Väärteoasi O.Z (ik XXX) väärteoasi LS § 201 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsus Kaebuse esitaja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivmenetleja Enel Kuiv, apellatsioon RESOLUTSIOON
4. Harju Maakohtu
5. oktoobri
6. a otsus O.Z väärteoasjas nr 4-19-4689 jätta muutmata.
7. Kohtuvälise menetleja apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. O.Z-ile heidetakse 17.08.
9. a väärteoprotokolli nr AB1391952 kohaselt ette seda, et ta 17.08.
10. a kell 04.49 Tallinnas Männiku tee 100 juhtis mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, olles varasemalt LS § 91 lg 2 p 3 alusel mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Maakohtu otsus
11. Harju Maakohtu 10.10.
12. a otsusega väärteoasjas nr 4-19-4689 tunnistati O.Z süüdi LS § 201 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks arest 21 päeva, mis asendati 21 tunni üldkasuliku tööga, mis tuleb ära teha 2 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Seoses O.Z karistamisega märkis maakohus, et kuivõrd LS § 201 lg 2 näeb ette alternatiivsed karistuse liigid, siis tuleb tuvastada kas menetlusaluse isiku suhtes on võimalik 1 kohaldada kergemaliigilist karistust. Karistusregistri andmetest nähtub, et menetlusalusel isikul on karistusregistri õiendi järgi 14 kehtivat väärteokaristust, samas aga on osad neist karistustest ilmselgelt aegunud ning peaksid olema arhiveeritud. Asjassepuutuvateks väärteokaristustusteks karistuse määramise seisukohalt on 12.03.2019 mõistetud karistus 21.01.2019 toimunud rikkumise eest LS § 201 lg 2, LS § 203 ja LKindlS § 81 järgi, millega menetlusalust isikut karistati arestiga 18 päeva, mis on asendatud 18 tunni üldkasuliku tööga. Karistus on täidetud 25.04.
14. aasta juulis ja augustis on menetlusalust isikut karistatud kolmel korral ÜTS § 85 lg 1 rikkumiste eest rahatrahvidega kokku kolmel korral ning kõik rahatrahvid on menetlusaluse isiku poolt ka tasutud 02.07.
15. Samuti on menetlusalust isikut karistatud 28.12.2017 LS § 261 lg 1 eest rahatrahviga 360 eurot ja 13.03.2019 KarS § 218 lg 1 eest rahatrahviga 120 eurot, millised on menetlusaluse isiku poolt jäetud tasumata. 03.07.2012 on menetlusalust isikut karistatud LS § 201 lg 1 eest rahatrahviga 200 eurot (tasutud 12.09.2018) ja 06.08.2012 LS § 201 lg 2 eest rahatrahviga 560 eurot (tasutud 20.12.2018). Käesoleva väärteo on menetlusalune isik toime pannud 17.08.
16. Kohtu hinnangul annavad eeltoodud andmed aluse järelduseks, et varasemad karistused rahatrahvide näol ei ole soovitud mõju avaldanud ning menetlusalune isik jätkab liiklusalaste süütegude toimepanemisega enda ja kaasliiklejate ohustamist, juhtides jätkuvalt mootorsõidukit vaatamata sellele, et tal puudub mootorsõiduki juhtimisõigus. Seega, kuna n-ö kergemad karistusliigid rahatrahvide näol on menetlusaluse isiku peal ära proovitud ja need ei ole teda õiguskuulekusele suunanud, siis pole talle järjekordse rahatrahvi määramine otstarbekas. Seega tuleb isiku suhtes kohaldada raskemaliigilist karistust, s.t aresti. Käesolevas väärteoasjas jääb menetlusaluse isiku süü väärteo toimepanemisel keskmise määra juurde. Karistust raskendavad asjaolud menetlusaluse isiku käitumises puuduvad. Menetlusalune isik on oma tegu tunnistanud ning avaldanud kahetsust toimunu üle. Kohus ei pidanud võimalikuks seda kahetsust aga kergendava asjaoluna arvestada, kuivõrd materjalidest nähtuvalt on isik korduvalt samalaadsete tegude eest karistatud, kuid jätkab ikkagi süütegude toimepanemist. Tegemist on süsteemse liiklusnõuete eiramisega, kuivõrd menetlusalust isikut on viimati alles
17. aasta märtsis karistatud samasuguse rikkumise eest ning see pole tema käitumisele mõju avaldanud. Järelikult ei anna isiku poolt sellise kahetsuse väljendamine alust rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest kui kergendavast asjaolust. Isik oleks varahommikuse tööleminemise vajaduse pidanud läbi mõtlema varem ning takso mittesaamise võimalusega sellisel kellajal ka arvestama. Samas tuleb arvesse võtta seda, et väärteo toimepanemine toimus varahommikusel ajal (kell 04.49), mil üldine liikluskoormus asulasisesel teel on kindlasti väiksem kui päevasel ajal, seetõttu on võimalik oht teistele isikutele ka tunduvalt väiksem. Eeltoodut kokku võttes leidis kohus, et menetlusalusele isikule tuleb karistus mõista ettenähtud sanktsiooni keskmisest suuremas määras, mis ületaks ka viimase rikkumise eest mõistetud karistuse määra (18 päeva aresti, mis asendati üldkasuliku tööga) ning mis paraku isikule positiivset mõju uute süütegude toimepanemise vältimise mõttes ei avaldanud. Kui isikule pole varasemad karistused mõju avaldanud, saab teda preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt karistada üle sanktsiooni keskmise määra isegi siis, kui tema süü ei ole keskmisest suurem (RKKK 3-1-1-58-13 p 8). Üldpreventsiooni arvestades, leidis kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest vähemalt aresti kandmise ajaks, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seda toetab ka eripreventsiooni saavutamise eesmärk, kuivõrd varasemad karistused ei ole menetlusalust isikut mõjutanud ning järjest uute süütegude toimepanemine ei saa hakata süüdlase olukorda kergendama. Seetõttu leidis kohus, et menetlusalusele isikule tuleb karistus mõista ettenähtud sanktsioonimäära keskmisest määrast kõrgemas määras ning võtta arvesse ka seda, et üha uute süütegude toimepanemine ja tulemuseta jäänud karistuse kohaldamine ei saa süüdlase olukorda kergendama hakata. Seetõttu pidas kohus võimalikuks mõista karistuse üle ettenähtud 2 sanktsiooni keskmise määra ja mõistab karistuseks 21 päeva aresti. Kuivõrd isikul on olemas kindel töökoht ja perekond (kaks alaealist last) ning tegemist on töövõimelise noore inimesega, kes on valmis ja andnud nõusoleku üldkasuliku töö tegemiseks, pidas kohus veelkord võimalikuks aresti asendamist üldkasuliku tööga. Seejuures juhtis kohus tähelepanu asjaolule, et üldkasulik töö ei ole iseseisev ja arestist n-ö leebem karistusliik vaid tegemist on ainult aresti asenduskaristusega. Seetõttu ei irdu määratud karistus ka üldisest kohtupraktikast ja seaduse mõttest, mille kohaselt peab iga järgmine karistus, mis ei ole isikut positiivselt mõjutanud hoiduma uutest süütegudest, olema varasemast raskem. Samuti tuleb aresti uuesti asendamisel üldkasuliku tööga võtta arvesse seda, et menetlusalune isik on varasemalt mõistetud 18 tundi üldkasulikku tööd korrektselt ja õigeaegselt ära teinud, mis näitab positiivselt tema suhtumist ja arusaamist karistuse kandmisse. Kohus oli seisukohal, et kaks kuud on mõistlik periood, mille kestel on menetlusalusel isikul võimalik mõistetud karistus põhitöö kõrvalt ära teha. Apellatsioon
18. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivmenetleja E. Kuiv, kes palub tühistada Harju Maakohtu 10.10.
19. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega kohaldada menetlusaluse isiku suhtes karistusena LS § 201 lg 2 alusel aresti 10 päeva. 3.
20. Esiteks märgib apellant kaebuses, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 3.
21. Apellant on seisukohal, et maakohus on vaidlustatavas otsuses karistust mõistes kohaldanud ebaõigelt materiaalõigust VTMS § 149 p 1 mõistes, jättes kohaldamata LS § 201 lg 2 sätestatud karistusliigi olukorras, kus kõnealust karistusliiki oleks pidanud kohaldama. Apellant on seisukohal, et maakohtu poolt määratud karistuse s.o 21 üldkasuliku töö tunni tagajärjed ei ole proportsionaalsed O.Z poolt toime pandud väärteoga. Menetlusalusele isikule maakohtu poolt mõistetud karistus ei saavuta oma preventiivset eesmärki ega kaitse õiguskorra huve. Karistuse mõistmisel ei ole kohus järginud karistuse kohaldamise aluseid KarS § 56 lg 1 järgi ega ka diskretsiooni põhimõtteid. Määratud karistus ei ole kooskõlas seaduse nõuetega ning ei ole apellandi hinnangul väärteo asjaolusid arvestades õige ega õiglane. Maakohus ei ole karistuse mõistmisel võtnud arvesse menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärteo raskusastet, väärteo asjaolusid ega menetlusaluse isiku isikut ning täielikult on arvestamata jäetud õiguskorra kaitsmise huvid. O.Z puhul ei täida karistusliigina reaalne arest mitte ainult tema süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Aresti kohaldamine aktualiseerub juhtudel, mil kergemaliigilised karistused (rahatrahv ja aresti asenduskaristus ÜKT) ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisavad ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et enamohtlike liiklusalaste väärtegude toimepanek on muutumas O.Z puhul tema elustiiliks. Apellant peab oluliseks juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et O.Z teades, et teda on korduvalt liiklusalaste süütegude toimepanemise eest karistatud, sh viimati 5 kuud tagasi s.o 12.03.2019 (juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimine), oleks pidanud seda enam jälgima oma käitumist. Apellant leiab, et liiklusreegli nõuete jätkuva eiramisega väljendab menetlusalune isik oma ükskõikset suhtumist kehtestatud liiklusalastesse käitumisnormidesse ja teistesse liiklejatesse. Maakohtu poolt kohaldatud järjekordse aresti asenduskaristuse s.o üldkasuliku töö tegemise kaudu ei tunneta O.Z ilmselgelt oma vastutust liikluses osalejana ega pane teda aru saama, milline käitumine on lubatud ja milline mitte. Liikluskasvatuse eesmärk on kujundada üksteisega arvestavaid liiklejaid, kellel on ohutu liiklemise harjumused ja kes tajuvad liikluskeskkonda ning hoiduvad käitumast teisi liiklejaid ohustavalt ja liiklust takistavalt. Iga õigusvastase teo toimepanemine ohustab üldist turvalisust. Üldohtlike süütegude kaitstavaks õigushüveks on eelkõige inimese elu. Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal 3 viisil (RKL 3-1-1-6-17 p 18). Liiklusõnnetuste jätkuv suur arv näitab, et leebe karistuspraktika ei vähenda, vaid kasvatab raskete tagajärgedega liiklusõnnetuste arvu. Apellant on seisukohal, et riik peab andma selge signaali, et mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas ja sellega enamohtliku väärteo toimepanemine ei ole ühiskonnas aktsepteeritud ning on riigi poolt rangelt karistatav. Rangema karistusliigi eesmärk on äratada mootorsõiduki juhtide tähelepanu ning kutsuda neid kaasa mõtlema, miks juhtuvad liiklusõnnetused, milles saavad viga ja hukkuvad süütud inimesed. Korduvalt liiklusreegleid teadlikult ja tahtlikult eirav juhtimisõigust mitte omav mootorsõidukijuht ei hinda ilmselgelt oma suutlikkust kriitilise pilguga, ta on julge ja võtab hetkeemotsioonide ajel liikluses vastu ohtlikke otsuseid. Vaatamata sellele, et O.Z käitumises 17.08.2019 oht lõplikult ei realiseerinud ja kõrvalised isikud ning kaasliiklejad vigastada ja nende vara kahjustada ei saanud, tuleb toimepandud süütegu pidada äärmiselt ohtlikuks teguviisiks. Juht, kes ei suuda kinni pidada juhile kehtestatud reeglitest ning arvestada liikluses osaledes kaasliiklejatega, on seetõttu mootorsõiduki juhina liikluses ohtlik. Apellant on seisukohal, et O.Z poolt toimepandud õiguserikkumise iseloomu arvestades on tema suhtes karistusliigina aresti kohaldamine LS § 201 lg 2 alusel 10 päeva ilmselgelt proportsionaalne. Riigikohus on korduvalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-10-03, p 7 ja 3-1-1-122-13 p 10) asunud seisukohale, Praegusel juhul on tegemist eelkirjeldatud olukorraga, kuid kuivõrd O.Z mootorsõiduki juhtimisõigust ei ole ja teda süüdistatakse korduvas juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimises, tuleb ohu vältimiseks tema suhtes karistusena kohaldada aresti. Isikute karistamise peamine eesmärk on süütegude toimepanemise puhul nende poolse korduva süüteo toimepanemise ära hoidmine. Apellant on seisukohal, et menetlusalusele isikule maakohtu poolt määratud karistus aresti asenduskaristuse näol ei täida piisavalt preventiivset eesmärki, hoidmaks ära uute liiklusalaste süütegude toimepanemist menetlusaluse isiku poolt. Karistusregistri andmetel on O.Z üldkasulikule tööle määramise kaudu seaduskuulekale käitumisele püütud mõjutada. Järjekordsed üldkasuliku töö tunnid ei kinnita menetlusaluse isiku seaduskuulekust ja soovi teha talle määratud karistusest vajalikud järeldused, selline karistus on isikule üksnes sümboolne. Lähtudes eeltoodust ja võttes arvesse O.Z isikut ning tema poolt toime pandud süüteo asjaolusid, on menetlusalusele isikule LS § 201 lg 2 alusel karistusena 10 päevase aresti kohaldamine esiteks proportsionaalne ning teiseks vältimatult vajalik, sest menetlusalusele isikule maakohtu poolt mõistetud karistus ei saavuta oma preventiivset eesmärki.
22. 05.11.
23. a edastas ringkonnakohus O.Z-ile teate kohtuvälise menetleja poolt apellatsiooni esitamise kohta, edastades ühtlasi O.Z-ile ka apellatsiooni koopia. Kohus selgitas teates samuti isikule, et tal on õigus 7 päeva jooksul apellatsiooni esitamise kohta teate saamisest alates esitada selgitusi ja vastuväiteid kaebusele ning suulise menetluse taotlus. O.Z sai teate kätte 12.11.
24. a.
25. Kuivõrd O.Z ei pidanud vajalikuks kaebuse läbivaatamist suulises menetluses, siis määras ringkonnakohus 20.11.
26. a määrusega vaadata kohtuvälise menetleja kaebus läbi kirjalikus menetluses ning andis sama määrusega kohtumenetluse pooltele õiguse esitada seisukohti ja taotlusi kuni 29.11.
27. a. 25.11.
28. a kinnitas O.Z korraldava määruse kättesaamist. Ringkonnakohtu poolt antud tähtaja jooksul kohtumenetluse pooled täiendavaid seisukohti ega taotlusi ei esitanud. 4 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
29. Kohtuväline menetleja vaidlustab oma apellatsioonis maakohtu otsust O.Z karistuse osas, paludes kohaldada O.Z-ile aresti 10 päeva. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. Käesoleval juhul on maakohus põhjendanud O.Z-ile mõistetud karistust, seda, miks tuleb O.Z karistada arestiga ja seda 21 päeva ning millised konkreetsed asjaolud tingivad aresti asendamise üldkasuliku tööga. Maakohus on isiku varasemaid korduvaid väärteokaristusi, s.h analoogse süüteo eest, arvesse võttes leidnud, et O.Z tuleb karistada arestiga keskmisest määrast suuremas määras. Lisaks on maakohus karistust mõistes järginud ka põhimõtet mõista igal järgneval korral raskem karistus kui eelmisel korral, kuivõrd eelmine kord karistati O.Z samalaadse süüteo eest karistusega 18 päeva aresti (mis asendati ÜKT-ga). Maakohus leidis põhjendatult ka, et tulenevalt isikulistest asjaoludest, nimelt sellest, et isik tegi eelmisel korral korrektselt ja õigeaegselt ÜKT ära, mis näitab tema arusaamist karistuse kandmisest, tal on kindel töökoht ja alaealised lapsed, siis sellest tulenevalt oli taas maakohtu hinnangul võimalik asendada O.Z karistus arest 21 päeva sama arvu ÜKT tundidega.
30. Kohtuväline menetleja leiab, et O.Z peaks sel korral karistusena kandma aresti 10 päeva, kuid kohtuväline menetleja on jätnud tähelepanuta alljärgnevad asjaolud. Nimelt, sisuliselt taotleb kohtuväline menetleja O.Z karistuse kergendamist, kuivõrd taotleb isikule 21 päeva aresti asemel aresti 10 päeva, s.o alla poole sanktsiooni keskmisest määrast, samal ajal aga pöörates ringkonnakohtu tähelepanu isiku ohtlikkusele ning karistuse üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele. Maakohus on põhjendanud, miks tuleb üle keskmises sanktsioonimääras O.Z-ile karistus mõista. Kaebaja on küll soovinud menetlusalusele isikule rangemat karistust, kuid tegelikult on seega taotlenud hoopis karistuse määra vähendamist. Tõsi, kohtuväline menetleja on seda tehes ilmselgelt soovinud saavutada eesmärki, et ÜKT tundide tegemise asemel peaks O.Z kandma just aresti, kuid ometi ei ole ta taotlenud aresti ÜKT-ga asendamata jätmist, millisel juhul oleks isik pidanud kandma 21 päevase aresti, mis aga kaebuses väljatoodud asjaolude pinnalt oleks võinud seega vastata just nimelt isiku süü suurusele, tema isikule, teo raskusele ja ohtlikkuse tasemele liikluses ning samuti pidanud silmas edaspidiste õigusrikkumiste ärahoidmist, millised põhjalikud argumendid on kohtuväline menetleja ringkonnakohtule esitatud kaebuses selliselt välja toonud, kuid ometi on taotletud isiku karistamist 10 päeva arestiga. Kaebuse väidete pinnalt võiks pigem eeldada, et isiku süü on kaebaja arvates keskmisest suurem ja tema varasema käitumise ning edaspidise õiguskuuleka käitumise tagamise seisukohast just karistus keskmisest määrast kõrgemas määras peaks olema proportsionaalne hoidmaks ära edaspidiseid analoogseid süütegusid O.Z poolt. Samas taotletakse kaebuses O.Z-ile aresti 10 päeva, mis jääb alla sanktsiooni keskmise määra ja mis viitab seega sellele, et isiku süü ei olegi tegelikult sedavõrd suur (on pigem alla keskmise) ja tegu ise sedavõrd raske nagu kaebuses kirjeldati. Kusjuures VTMS § 151 lg 3 mõttest tulenevalt võidakse tühistada maakohtu otsus ja raskendada isiku karistust just kohtuvälise menetleja apellatsiooni alusel. Käesoleval juhul taotleb aga kohtuväline menetleja sisuliselt kergema karistuse mõistmist (aresti mõistmist väiksemas määras, kui maakohus mõistis, kuigi samal ajal taotletakse sisuliselt aresti ÜKT-ga asendamata jätmist). Kohtuväline menetleja leiab esitatud kaebuses, et maakohus on mõistnud isikule karistusena 21 tundi ÜKT-d, kuid tegelikult on maakohus mõistnud isikule karistusena aresti 21 päeva, mille aga pidanud võimalikuks asendada ÜKT-ga. Seega ei saa nõustuda kaebuse väidetega, et maakohus jättis kohaldamata LS § 201 lg 2 eest ettenähtud karistusliigi. Kuigi kaebuse sisust on põhimõtteliselt võimalik aru saada, et kaebusega taotletav eesmärk on O.Z poolt aresti kandmine (mitte ÜKT tegemine), siis eeltoodud asjaoludega seoses on juba maakohus juhtinud tähelepanu asjaolule, et üldkasulik töö ei ole iseseisev ja arestist n-ö leebem karistusliik, vaid tegemist on ainult aresti asenduskaristusega, mistõttu ei irdu määratud 5 karistus ka üldisest kohtupraktikast ja seaduse mõttest, mille kohaselt peab iga järgmine karistus, mis ei ole isikut positiivselt mõjutanud uutest süütegudest hoiduma, olema varasemast raskem. Seega on maakohus otsuses juba selgitanud, et ÜKT ei ole iseseisev karistuse liik nagu sisuliselt leitakse ringkonnakohtule esitatud kaebuses. Karistuse liigiks on arest, mida kohus isikule mõistnud ongi. Maakohus on aga pidanud isikulistest asjaoludest tulenevalt võimalikuks arest ÜKT-ga asendada. Ringkonnakohus nõustub seejuures maakohtuga, et O.Z puhul on see sel korral veel põhjendatud. Selge on aga see, et isikule ei anta lõputult võimalusi. Kui isik peaks aga veel mootorsõidukit juhtimisõiguse puudumisel juhtima, on järgmisel korral tegemist kuriteoga KarS § 4231 mõttes ja seega sellise käitumise tagajärjed vägagi tõsised.
31. Ringkonnakohus ei saa nõustuda kaebuse väidetega, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel võtnud arvesse menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärteo raskusastet, väärteo asjaolusid ega menetlusaluse isiku isikut ning on arvestamata jätnud ka õiguskorra kaitsmise huvid, kuivõrd maakohus on otsusest nähtuvalt neid asjaolusid arvesse võtnud ja nende asjaoludega seoses oma seisukohad esitanud. Ringkonnakohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et tegemist on kahtlemata raske süüteoga, mis võib ohustada ka kaasliiklejaid, selline käitumine ei ole kuidagi ühiskonnas aktsepteeritav, et isik korduvalt mootorsõiduki juhtimisõigust omamata sõiduki rooli istub ja selliselt liikluses osaleb, kuid seda on maakohus karistuse mõistmisel ka arvesse võtnud, mõistes isikule keskmisest määrast kõrgemas määras karistuse. Samuti on ringkonnakohtu hinnangul alus arvata, et maakohtu poolt mõistetud karistus (keskmisest määrast suurem karistus) mõjutab O.Z edaspidi selliste süütegude korduvast toimepanemisest hoiduma ja maakohtu poolt mõistetud karistus saavutab seega preventiivse eesmärgi.
32. Kokkuvõtvalt asub ringkonnakohus seisukohale, et maakohtu poolt mõistetud karistus on vastavuses väärteo raskuse ja menetlusaluse isikuga ning kaebuses esitatud väited ei anna alust 21 päevase aresti, mis oli asendatud 21 tunni üldkasuliku tööga, tühistamiseks ja aresti mõistmiseks 10 päeva ulatuses, mistõttu puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab seetõttu kohtuvälise menetleja apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
33. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus esitatud apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu 10.10.
34. a otsuse muutmata. 6