Obsah (7)

§ 274§ 321§ 319§ 3211§ 331§ 183§ 310

KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg 19. juuni 2013 Kriminaalasja number 1-12-12020 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Agu Timmi, Maarika Kuusk Kriminaalasi K.F-i

§ 274

lg 1 alusel lõpetada kriminaalmenetlus, kuna süüdistatava käitumine vastab väärteo tunnustele.

1. Jätta E.R. tsiviilhagi K.F-ilt 90 euro väljamõistmiseks läbi vaatamata, selgitades, et tsiviilhagi võib esitada tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.
2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Karl Saavo kaudu 151,20 eurot 20 senti, sealhulgas käibemaks 25 eurot 20 senti, advokaat Valli Murdele tema poolt K.F-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. 1
3. Maakohtu otsusega K.F-ilt välja mõistetud menetluskulu, s.o kaitsja tasu advokaat Valli Murde poolt süüdistatav K.F-ile osutatud õigusabi eest 539 eurot, ning apellatsioonimenetluses kaitsja tasu advokaat Valli Murde poolt süüdistatav K.F-ile osutatud õigusabi eest 151,20 eurot, jätta riigi kanda.
4. Ülejäänud maakohtu otsusega väljamõistetud menetluskulud jätta samuti riigi kanda.
5. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib 10 päeva jooksul alates kohtumääruse Tartu Ringkonnakohtu kantselei kaudu teatavaks tegemisest esitada määruskaebuse Riigikohtule. Süüdistatav võib määruskaebuse esitada üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu
6. Maakohus tunnistas K.F-i süüdi KarS § 199 lg 1 järgi ja mõistis talle 30 päevamäära suuruse rahalise karistuse 185,70 eurot. Maakohus rahuldas E.R. tsiviilhagi ning mõistis K.F-ilt välja 90 eurot E.R. i kasuks õigusvastase teoga põhjustatud kahju hüvitamiseks. Lisaks tuleb maakohtu otsuse kohaselt K.F hüvitada menetluskulud kokku summas 1059,59 eurot.
7. K.F süüdistatakse selles, et ta ajavahemikul
8. a juuni algusest kuni 16.07.2011 XXX võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis ära E.R. i garaaži välisseina kõrval oleva töölaua alt 6 kahe ja kolme meetri pikkust metalltoru ja nende sees olnud torujuppe ja lattrauda, millega tekitas kannatanule varalist kahju 300 eurot. Süüdistuse kohaselt pani K.F võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil toime KarS § 199 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
9. Maakohtu hinnangul on K.F-i süü võõra vallasasja varguses E.R. i garaaži välisseina kõrval oleva töölaua juurest tõendatud kannatanu E.R. i, tunnistaja E.H. , süüdistatav K.F-i ja tunnistaja J.H. ütluse ning süüdistatava poolt esitatud fotodega, kust nähtub metalltorude paiknemise koht enne metalltorude varguse aega. Uuritud tõendid tõendavad, et E.R. kasutas XXX oma elukohas olevat garaaži kokkuleppe korras üksinda ning garaaži kõrval oleva laua all ja riiulitel paiknesid varguse esemeks olevad metalltorud, mis kuulusid E.R. i omandisse. Torude olemasolu ja asjaolu, et torusid oli vähemalt 10, kinnitavad kannatanu E.R. i, tunnistajate E. ja J.H. ütlused ja süüdistatav K.F-i ütlused. Metalltorude kuulumine E.R. i omandisse ja valdusesse oli teada nii süüdistatavale kui ka tunnistajatele. Nii süüdistatav kui ka tunnistajad on öelnud, et garaaži ümber asusid E.R. ile kuuluvad asjad. Torud kui vallasasjad olid K.F-ile võõrad – nad ei olnud kellegi muu kui E.R. i omandis. Ehkki torud ei olnud ruumis või muul piiritletud alal, teadsid teised, sh K.F , et see on E.R. i omand. Esitatud fotodelt nähtub ja süüdistatava ja tunnistajate ütlused kinnitavad, et maja ja kõrvalhoonete ümbruses oli muidki esemeid (näiteks küttepuud, autokummid), mis olid just konkreetse isiku omandis ja sellest teadmisest peeti kinni. Maakohus leidis, et uuritud tõendid tõendavad torude äravõtmist ajavahemikus
10. a juuni algusest kuni 16.07.2011 õhtupoolikuni K.F-i poolt. Tunnistajate E.H. ja J.H. ütlused kirjeldava torude võtmist K.F-i poolt: ta võttis toru või kaks korraga kätte ja viis need ümber nurga. Süüdistatav käis tookord hilisel ajal torusid võtmas mitmel korral järjest. Tunnistajate ütlusi toetab foto nr 1, millel on näha akna asukoht, kust sündmuse toimumist nähti ning sündmuspaiga asukoht akna suhtes. K.F-i kui isiku, kes tassis E.R. i omandisse kuuluvaid metalltorusid, tundsid tunnistajad ära seetõttu, et on aastaid üksteist teadnud ning vaatamata hämarusele õues olid kindlad K.F-i isikus. Sündmuse toimepanemise täpne 2 kuupäev on teadmata, kuid tunnistajate ja kannatanu ütluste koosmõjus toimus metalltorude äravõtmine K.F-i poolt hiliskevadel või varasuvel, mis on süüdistuse poolt määratletud
11. a juuni algusest. Metalltorude kadumine avastati 16.07.2011 – seega ajavahemikus
12. a juuni – 16.07.
13. Kannatanu on avalduse esitanud ja kohtueelsel uurimisel üle kuulatud 18.07.
14. Maakohtu otsuse kohaselt on kannatanu andnud hinnangu, mille kohaselt on temalt ära võetud kuus toru: torusid oli vähemalt 10 ja osa neist on alles. Tunnistaja E.H. on andnud ütlusi, et K.F viis korraga kaks toru: kummaski käes üks ja ta käis ikka mitu korda. Tunnistaja J.H. nägi kahe toru viimist. Seejuures esmalt jälgis torude viimist E.H. üksi ja siis juhtis ta sellele ka J.H. tähelepanu. Selliste kannatanu ja tunnistajate H. de ütlustega kogumis luges maakohus tõendatuks äraviidud torude arvu- kuus toru. Maakohtu otsuse kohaselt kuulusid äravõetud metalltorud E.R. i omandisse ja olid E.R. i valduses. Võttes ära E.R. ile kuuluvad metalltorud E.R. i poolt määratud asukohast ning viies torud ära nende senisest asukohast E.R. ile mitteteadaolevasse kohta, murdis K.F oma tegevusega E.R. i valduse metalltorude suhtes ning kehtestas uueks valdajaks enda. Omaniku nõusolek metalltorude võtmiseks puudus. E.R. i valdus lõpetati sellega, et torud võeti ära nende senisest asukohast, mis kannatanule teada oli ja torudele kehtestati uus valdus – nad pandi kohta, kus kannatanul ei olnud võimalust teostada oma valdust nende üle. Süüdistatava käitumine – kannatanule kuuluvate asjade äraviimine ainult süüdistatavale teadaolevasse paika – kujutab endast asja endale pidamist. Sellises käitumises väljendub kavatsus senine omanik kestvalt torudest ilma jätta. K.F on torud võtnud ära ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Ta on endale loonud torude äravõtmisega omanikusarnase seisundi ja jätnud omaniku kestvalt ilma oma asjadest ehk on teo toime pannud kavatsetusega. K.F seadis eesmärgiks E.R. ile kuuluvate metalltorude äravõtmise, saavutas oma tegevusega kannatanu torude üle oma võimu ja tal tekkis võimalus torudega oma äranägemise järgi tegutsema hakata. Varguse esemeks olevate asjade väärtuseks on kohtuistungil hinnatud 90 eurot. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendamist leidnud, et E.R. ilt varastatud raudtorude sees asusid torujupid ja lattrauad. Nii süüdistatava kui ka tunnistaja J.H. ütluste järgi on kohus tuvastanud, et varastatud raudtorude läbimõõt oli 63 mm ning torud olid kõik ühesuurused. Antud juhul puuduvad tõendid, et varguse esemeks olevate torude sees paiknes veel torusid või lattrauda – tunnistajad ei olnud seda varem uurinud ega näinud. Lisaks ei ole võimalik, et ühesuurused torud mahuksid üksteise sisse. Samuti puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et ära viidi ka lattrauda – tunnistajad ei näinud torude sisse ning lattraua eraldi äraviimist nad ei ole ka näinud. Kui tunnistaja J.H. nägi K.F-i poolt toru äraviimist püstiasendis, siis püstiasendis oleva toru sees lattraud ei püsiks, vaid kukuks välja. Seda ei ole aga nähtud. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud, et K.F-i poolt toime pandud varguse esemeks olid raudtorude sees asuvad torujupid ja lattrauad. Seetõttu jättis maakohus tõendamist leidnud süüdistusest välja sõnad “ja nende sees olnud torujuppe ja lattrauda“. Maakohtu hinnangul ei ole tõendatud ka asjaolu, et süüdistatav K.F kasutas varguse esemeks olevaid metalltorusid aiapostidena. Kuigi nii kannatanu kui ka tunnistajate ütlustest nähtub, et isik asus pärast metalltorude äraviimist endale uut aeda ehitama ning kasutas aiapostidena analoogseid metalltorusid, siis puuduvad tõendid selle kohta, et aia tegemiseks on kasutatud varastatud metalltorusid. Süüteo kvalifitseerimiseks KarS §199 lg 1 järgi ei ole oluline varguse objekti edasine saatus süüteo toimepanija valduses ja see ei ole tõendamisese. Teole õigusliku hinnangu andmiseks ehk kvalifitseerimiseks on oluline, et äravõetud vara õiguspärase omaniku valdus on murtud ja on lõppenud õiguspärase omaniku võimalus oma valdust ja omandiõigust teostada. Sellega on vargus kui kuritegu lõpule viidud. Hinnates uuritud tõendite usaldusväärsust, leidis maakohus, et süüdistatava ja kannatanu omavahelised halvad suhted aastate jooksul ei anna alust lugeda tunnistajate E. ja J.H. ütlusi ebausaldusväärseteks ja valeütlusteks. Nii süüdistatav K.F kui ka kannatanu E.R. on 3 kinnitanud nendevaheliste mitmete konfliktide ja vaenuseisundi olemasolu ning nad mõlemad on esitanud teineteise vastu korduvaid kaebusi. Ka tunnistajad H. seletasid, et nad on K.F-i ja E.R. i halbadest suhetest teadlikud. Samas kinnitasid mõlemad tunnistajad, et see ei sega neid õigust rääkimast. J.H. kinnitas, et K.F ei ole temale midagi halba teinud ning tal ei ole põhjust kellelegi kätte maksta. Maakohus järeldas, et E. ja J. H. , nähes K.F torusid kandmas, ei käitunud asjast huvitunult või erapoolikult ja ka kohtuistungil selle kohta ütlusi andes rääkisid nad oma silmadega nähtust ega loonud kunstlikke süütõendeid. Maakohtu otsuse kohaselt on nii E.H. kui ka J.H. asunud elama uude elukohta, nad ei suhtle kanatanu ega süüdistatavaga. Ka menetlusosalised ei viidanud tunnistajate H. de ristküsitlemise käigus vastuoludele nende ütlustes võrreldes kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. See tähendab, et tunnistajate ütlused on olnud ühetaolised alates kohtueelse uurimise algusest ja kirjeldavad tegelikkuses asetleidnut. Maakohus oli seisukohal, et ka kannatanu E.R. i ütluste sisu ja ütluste andmise viis osutavad kannatanu ütluste objektiivsusele ja pigem erapooliku huvi puudumisele asjas ning kannatanu ütlustes ei sisaldu märke väljamõeldistest. Seega ei ole alust süüdistatav K.F-i kaitsepositsioonil, mille kohaselt tunnistajad ja kannatanu soovivad K.F-ile kätte maksta ja sellest on kantud ka nende tegevus ja ütlused. Maakohus märkis, et K.F eitab E.R. i torude äravõtmist: ta teab küll, et torud olid olemas, aga tal puudus nende võtmiseks vajadus – ta kasutab metalli oma igapäevatöös, ostab suurtes kogustes metalli nii torudena kui muul kujul ja tal puudus vajadus E.R. i torusid võtta, pealegi olid need auklikud ja kasutuskõlbmatud. K.F-i sõnul on varastamine tema eetika ja moraaliga vastuolus. Maakohtu hinnangul ei ole vaidluse all asjaolu, et sepatööd tegev K.F suurtes kogustes metalli ostab või oma tööks kasutab. Samas ei ole see vaidlustamata asjaolu selline, mis reaalses elus ja füüsiliselt teeks võimatuks E.R. i poolt kohale toodud torude äravõtmise ja endale pidamise. Maakohus leidis, et tunnistajate J.H. ja E.H. ütlused, mis kirjeldavad K.F torusid kandmas, on piisavad ja nendega on ümber lükatud K.F-i eitus, et ta ei ole E.R. i torusid võtnud. Maakohtu otsuse kohaselt on K.F küll väitnud, et varastamine on tema eetika ja moraaliga vastuolus, kuid see ei välista tema süüdistamist varguses. Maakohtu hinnangul oli K.F-i teo motiiviks süüdistatava ja kannatanu omavahelistest konfliktsetest suhetest tulenev emotsioon. Maakohus ei tuvastanud K.F-i poolt toime pandud teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ega K.F-i süüd välistavaid asjaolusid ning leidis, et K.F tuleb süüdi tunnistada.
15. Maakohtu otsuse kohaselt on kannatanu E.R. esitanud kohtule tsiviilhagi süüdistatava vastu, milles soovib, et süüdiolev isik hüvitaks temale vargusega tekitatud varalise kahju summas 300 eurot. VÕS § 1043 alusel palub isik kohtul süüdlaselt välja mõista talle õigusvastaselt tekitatud kahju. Kohtuistungil vähendas kannatanu oma tsiviilhagi summani 90 eurot. Kannatanu on tsiviilhagi esitanud kohtueelse uurimise käigus 18.07.
16. Kaitsja on märkinud 30.12.2012 eelistungil tsiviilhagi puudutavas osas, et vaidlustab kaitseaktis torude kuuluvuse. Maakohus luges selle tsiviilhagile vastuvaidlemiseks ning otsustas tsiviilhagi menetlusse võtta. Maakohtu otsuse kohaselt kannatanu täiendavaid kirjalikke tõendeid torude väärtuse kohta ei esitanud. Kahju hüvitamise nõue koosneb metalltorude väärtuse kogusummast, mille hüvitamise nõudmine toimub VÕS § 127 lg 1, § 128 lg 3 ja § 132 lg 1 alusel. Torude väärtust ei teadnud kannatanu, tunnistajad ega ka süüdistatav. Kohtuistungil antud tunnistajate J. H. , E.H. ja kannatanu E.R. i ütlustega on tõendatud, et torud ei olnud kasutuskõlbmatu ja väärtusetu vanaraud, kannatanu kavatses neid kasutada veetorustiku ehituseks, tunnistaja J.H. kasutas valgustussüsteemi ehituseks ning torusid sai ketaslõikuriga lõigata. Samas ei olnud tegemist uue kaubaga: need olid varem katlamajades kasutuses olnud. Kohtuistungil selgus, et varguse esemeks olnud metalltorude väärtuseks võib olla keskmiselt 90 eurot, mitte vähem. Kannatanu on selliste torude hinda küsinud isikult, kes selle valdkonnaga tegeleb. Maakohtu hinnangul saab kannatanu kui tsiviilhageja ütlus olla tõendiks, eriti olukorras, kus hageja on üle kuulatud hoiatatuna valeütluste andmise eest ja selline tõendi kogumise viis on 4 aktsepteeritav ka TsMS § 2681 järgi. Selline hinnamääratlus langeb kokku süüdistatava K.F-i ütlustega hinna kohta, millest on arvutatav 1 meetri hind 7,5 eurot. Varguse objektiks oli 6 toru à 2 meetrit, kokku 12 meetrit, seega 12 korda 7,5 on 90 eurot. Järelikult on hageja nõude suurus 90 eurot kahju suurusena tõepärane. Kuna varguse esemeks olnud metalltorusid ei ole võimalik E.R. ile tagastada (nende asukoht ei ole teada), tuleb nende väärtus hüvitada K.F . Kannatanu kahjud on otseses põhjuslikus seoses süüdistatava õigusvastase käitumisega ja kannatanul on õigus nõuda nende kahjude heastamist VÕS § 127 lg 1, § 128 lg 3, § 132 lg 1 ja § 1043 alusel. Eeltoodust tulenevalt otsustas maakohus tsiviilhagi summas 90 eurot rahuldada.
17. Maakohus K.F-i käitumises vastutust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Maakohus märkis, et maksustatava tulu tõendi kohaselt on K.F deklareerinud
18. a maksustatavat tulu koos abikaasaga ning deklareeritud tulu on ümberarvestatud tuluks, mille isik oleks saanud üksinda pärast tulumaksu mahaarvamist, s.o tulu kogusummas 58 744 krooni (3754,43 eurot). Isiku keskmine päevasissetulek on olnud 96,86 krooni, s.o 6,19 eurot. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et K.F ei ole kriminaalkorras karistatud ning väärteokorras on isikut karistatud neljal korral, millest üks on kehtiv väärteokaristus. Maakohtu otsuse kohaselt taotles prokurör K.F-ile rahaliseks karistuseks 30 päevamäära, s.o kogusummas 185,70 eurot. Maakohtu hinnangul on antud juhul karistuseesmärke võimalik rahalise karistusega saavutada. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata isik, millest võib järeldada kõrget karistustundlikkust. Maakohus hindas K.F-i süü suurust varastatu koguse, väärtuse ja teo toimepanemise viisi järgi: äravõetuks oli kuus toru ja tekitatud kahju 90 eurot, mis võimaldab küll kvalifitseerida teo kuriteona, kuid on vähemalt kolm korda väiksem kui miinimumpalk. Seega ei ole süüdistatava süü suur ja sellele vastab sobiva karistusliigina kergeim karistus, s.o rahaline karistus. Süü suurust mõjutab ka võimalik teo motiiv: kannatanu ja süüdistatava vahelised suhted on aastaid halvad olnud, vastastikku on esitatud erinevaid kaebusi ning see võis süüdistatava viia ka käsitletava teo toimepanemiseni. Maakohus märkis, et KarS § 199 lg 1 kohaselt on karistuseks võimalik mõista rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. KarS § 44 lg 1 kohaselt võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. K.F töötab XXX erialal ja omab sissetulekut. Maakohtu hinnangul tuleb K.F-ile mõista rahaline karistus seaduses sätestatud miinimummääras, s.o 30 päevamäära. Selleliigilise karistuse mõistmisega on arvestatud ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Arvestades isiku keskmist päevasissetulekut, mis on 6,19 eurot, on isikule mõistetav rahaline karistus, s.o 30 päevamäära, 185,70 eurot.
19. Maakohtu otsuse kohaselt on käesolevas asjas menetluskuludeks sundraha 480 eurot, paljunduskulu 0,45 eurot, kutsete saatmise kulu 3,62 eurot, tunnistajale makstav hüvitis 36 eurot ning õigusabi kulu kohtu üldmenetluses 539,52 eurot. Seega on menetluskulud kokku 1059,59 eurot. Maakohtu hinnangul on põhjendatud rahuldada kaitsja taotlus menetluskulude hüvitamiseks ositi, et tagada menetluskulude tasumine. Maakohus määras K.F-ile kohustuse hüvitada menetluskulud 12 kuu jooksul igakuiste maksetena 88,30 eurot kuus kuu viimaseks päevaks. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu
20. K.F-i kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja K.F-i õigeksmõistmist. Apellant taotleb kriminaalasja arutamist süüdistatava osavõtul suulises menetluses. 7.
21. Apellatsiooni kohaselt jääb kaitsja oma 27.03.2013 kaitsekõnes avaldatud seisukohtade juurde. Nimelt leiab apellant, et ei ole piisavalt tõendatud, et kannatanul olid olemas metalltorud, mille kaitsealune väidetavalt varastas. Kohtuliku uurimise käigus on tuvastatud, et kannatanu kogus vanametalli, sh metalltorusid alates
22. aastast, kuid kannatanu 5 kontrollis viimati metalli olemasolu umbes aastal
23. a ning avastas metalltorude kadumise 16.07.
24. Kannatanu ei saanud täpselt arvutada, kui palju metalltorusid tegelikult kadus ning palju alles jäi – ta ei mäletanud seda ning torujuppide ja lattraua olemasolu kinnitavad tõendid puuduvad. Apellant leiab, et sellest tulenevalt on kahtlane teha järeldust, et kannatanul olid vallasasjadena olemas metalltorud, mis varastati hiljemalt 16.07.
25. Asjaolu, et mingeid torusid ja muud metalli tunnistajad ja ka süüdistatav nägid, ei ole piisav tõend konkreetsete vallasasjade olemasolu kinnitamiseks. Kõik nägid, et kannatanul on vanametalli, kuid kirjeldada esemeid vajaliku täpsustusega ja detailselt pole keegi suutnud. Kohtuotsuse kohaselt on K.F-i süü tõendamist leidnud tunnistajate E.H. ja J.H. ütlustega. 26.03.2013 ja 27.03.2013 istungite protokollidest nähtub aga, et süüdistatava ja nimetatud tunnistajate vahelised suhted olid väga konfliktsed. Ka süüdistatava ja kannatanu vahel valitseb vihavaen. Süüdistatava enda kinnituse kohaselt on nende vahel käesoleva ajani käimas kohtumenetlused. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et eeltoodu ei anna alust lugeda tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseks. Apellandi hinnangul ei nähtu kohtuotsusest, mis alusel on loetud tunnistajate nn kinnitust piisavaks nende ütluste usaldusväärseks pidamisel. Kaitsja leiab, et ei ole eluliselt usutav, et esiteks tunnistajad, kellel oli süüdistatava vastu vihavaen, ei oleks koheselt teavitanud kannatanut varguse toimepanemisest, ning teiseks, et süüdistatav oleks niivõrd lohakas või ükskõikne, et julges nn vaenlaste akna all panna toime varguse. Apellant leiab, et nimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks oleks kohus pidanud pöörama tähelepanu ka sellele, et süüdistatav kinnitas, et varastamine on vastuolus tema eetika ja moraaliga. Kohus küll revideeris süüdistatava nimetatud väidet, kuid tegi sellest kummalise järelduse, et K.F-i teo motiiviks oli süüdistatava ja kannatanu omavahelistest konfliktsetest suhetest tulenev emotsioon. Apellandi hinnangul jättis maakohus tähelepanuta, et süüdistatava näol on tegemist 66-aastase inimesega, keda pole varem kordagi kriminaalkorras karistatud. Seega ei ole loogiline ega eluliselt usutav, et selline inimene paneb järsku toime varguse, kusjuures teo toimepanemise motiiviks on konfliktsetest suhetest tulenev emotsioon. Kaitsja hinnangul on maakohus eiranud tõendite vaba hindamise põhimõtteid, sest asjas esinenud kahtlused ei ole kõrvaldatud. 7.
26. Apellatsiooni kohaselt on kohtuliku uurimise käigus püütud kindlaks teha väidetavalt varastatud kuue metalltoru väärtust, kuid kannatanu on avaldanud, et tal ei ole kuskilt vastavaid tõendeid võtta. 27.03.2013 istungil teatas kannatanu, et vana töökaaslase sõnade kohaselt võis metalltorude väärtuseks olla 80-100 eurot. Apellant leiab, et esitatud hagi ei ole põhjendatud. Apellandi hinnangul oleks pidanud pöörduma metallikokkuostuga tegeleva äriühingu poole palvega väljastada vanametalli kokkuostu hinnad
27. a suve seisuga, sest vallasasja turuhinnaks loetakse selle kohalik keskmine müügihind. Samuti ei ole kõrvaldatud kahtlusi selle kohta, et kannatanul oli olemas kuus metalltoru, mille süüdistatav väidetavalt varastas. Kirjalikud taotlused
28. Kaitsja esitas 03.06.2013 ringkonnakohtule ka taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks. Kaitsja leiab, et tegemist on

§ 321

lg-s 6 kirjeldatud olukorraga ning taotleb kriminaaltoimiku materjalidele juurde tunnistajate Ü.A. ja A.A. ütluste vastuvõtmist. Taotluse kohaselt saavad nimetatud tunnistajad anda ütlusi selle kohta, kuidas 04.05.2013 XXX külas garaaži välisseina kõrval pärast küttepuude eemaldamist leiti metalltorusid, mis väidetavalt olid varastatud kannatanu E.R. ilt. Kaitsja esitas taotlusele lisaks metalltorusid kujutavad fotod. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 6

1. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale ja andnud võimaluse süüdistatavale, kaitsjale ja prokurörile apellatsioonimenetluses seisukohtade esitamiseks, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu.
2. Esmalt lahendab ringkonnakohus K.F-i kaitsja poolt 03.06.2013 esitatud taotluse. 10.1.

§ 319

lg 2 kohaselt esitatakse apellatsioon otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Tartu Maakohtu 27.03.2013 otsuse edasikaebamise korrast nähtuvalt oli apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral kohtuotsus kättesaadav kohtukantseleis 15.04.2013. Seega lõppes

§ 319lg-st 2 tulenevalt apellatsioonitähtaeg 30.04.2013.

Käsitletava taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks esitas kaitsja 03.06.2013. Järelikult oli taotlus esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Kehtivas õiguses annab

§ 3211

lg 2 apellandile õiguse esitada pärast apellatsioonitähtaja möödumist uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Ringkonnakohus märgib, et see apellatsioonimenetluse piiride ületamine on aktsepteeritav vaid äärmiselt piiratud tingimustel. Kaitsja palub taotluses vastu võtta täiendavad tõendid, mis kaitsja arvates tõendavad, et 04.05.2013 leiti XXX külas garaaži välisseina kõrval pärast küttepuude eemaldamist metalltorud, mis olid väidetavalt varastatud E.R. ilt. Ringkonnakohus leiab küll, et metalltorude avastamine pidi saama apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist, kuid siiski ei ole ringkonnakohtu arvates kaitsja taotlus piisavalt põhjendatud, et seda võiks pidada otsustava tähtsusega kriminaalasja õigeks lahendamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul puudub kaitsja taotluses põhistus, et avastatud metalltorud on needsamad, mis kannatanu E.R. ilt varastati. Taotluses on piirdutud öelduga, et „…leiti metalltorusid, mis väidetavalt olid varastatud kannatanu E.R. ilt“ ning et „…nn varastatud torud asuvad seal (garaaži välisseina kõrval) pikka aega ja keegi ei ole neid liigutanud“. Võimalikule seotusele on vaid napisõnaliselt viidatud, ilma et oleks selgitatud, millele tuginedes võib avastatud metalltorusid pidada E.R. ilt varastatuks. Ringkonnakohtul puudub taotluses kirjeldatu põhjal veendumus, et esitatud tõendid võiksid omada sellist tõendusjõudu, mis aitaks kriminaalasja õigemini lahendada. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus kaitsja taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks rahuldamata. 10.2. Nii apellatsioonis kui ka kirjalikus taotluses on kaitsja palunud kriminaalasja arutada suulises menetluses. Erandina näeb

§ 331

lg 1² ette võimaluse, et apellatsioonimenetluse poole taotlusel või kohtu enda initsiatiivil vaadatakse kriminaalasi läbi suulises menetluses. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-17-13 asunud seisukohale, et poolte sellekohased taotlused pole kohtule siduvad. See tähendab, et ringkonnakohtul on asja läbivaatamise vormi otsustamisel kaalutlusõigus. Ringkonnakohus ei pea käesoleval juhul vajalikuks lahendada kriminaalasja suulises menetluses. Apellatsioonis ei toonud kaitsja välja uusi seisukohti ega tõendeid vahetuks esitamiseks, mida kriminaalasja arutamisel maakohtus polnud juba esitatud. Ringkonnakohus märgib kirjaliku taotluse kohta, et kuigi taotluses esitas kaitsja uued tõendid, ei ole neile kaitsja poolt omistatud oluline tähtsus põhjendatud (vt p 10.1). See tähendab, et kaitsja poolt pole apellatsioonis ja kirjalikus taotluses väljatoodul selles mõttes olulist mõju K.F-i kaitseõigusele, mis tingiks kriminaalasja läbivaatamise suulises menetluses. Seetõttu vaatab ringkonnakohus asja läbi kirjalikus menetluses

§ 331lg 1¹ kohaselt.

1. K.F-i kaitsja leiab apellatsioonis, et ei ole piisavalt tõendatud metalltorude olemasolu kannatanul, mille K.F väidetavalt varastas. Apellandi arvates asjaolu, et mingeid torusid 7 ja muud metalli tunnistajad ja ka süüdistatav nägid, ei ole piisav tõend konkreetsete vallasasjade olemasolu kinnitamiseks. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul tõi maakohus selgelt välja, millele tuginedes ta leidis, et kannatanu hoidis varguse esemeks olnud metalltorusid oma töölaua juures. Nii nähtub maakohtu otsusest, et torude olemasolu kinnitavad kannatanu E.R. i, tunnistajate E. ja J.H. ütlused ning süüdistatav K.F-i ütlused. Ringkonnakohus viitab, et kohtuistungi protokoll sisaldab kannatanu ristküsitlust, mille käigus kannatanu vastas, et ta kasutas garaaži, mille kõrval töölaua all hoidis metalltorusid ning mis olid umbes 2-3 meetri pikkused (tl 39). Metalltorude olemasolu kinnitas tunnistaja E.H. , kelle ütluste kohaselt kogus kannatanu garaaži kõrvale laua alla üle kahe meetri pikkuseid metalltorusid (tl 40). Lisaks nägi E.H. , kuidas K.F võttis üle kahe meetri pikkuseid torusid E.R. i töölaua juurest (tl 41). Tunnistaja J.H. väitis, et E.R. il olid riiulid kuuri seina küljes, kus ta hoidis torujuppe ning kui ta nägi K.F neid sealt võtmas, siis tundus toru pikkuseks olevat kuskil 1,5 kuni 1,6 meetrit (tl 53-54). Ka süüdistatav K.F ütlustest nähtub, et ta oli varasemalt näinud garaaži kõrval kümmekond raudtoru, mis olid 2-3 meetri pikkusega (tl 41). Ringkonnakohus märgib, et süüdistusaktis on K.F-ile esitatud süüdistus kahe ja kolme meetri pikkuste metalltorude varguses. Seega on nii kannatanu, tunnistajad kui ka süüdistatav antud ütlustes kirjeldanud selliste tunnustega metalltorude olemasolu E.R. il, mille varguses K.F süüdistatakse. Ringkonnakohtu arvates on paljasõnaline ka apellandi väide, et vajaliku täpsusega pole keegi suutnud varastatud esemeid kirjeldada. Ringkonnakohtu arvates võib lugeda küllaldaseks kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütlustes antud kirjeldusi torude kohta, et tunnistada tõendatuks metalltorude olemasolu kannatanul. Ringkonnakohus ei pea eeltoodu põhjal õigeks kaitsja väidet, et metalltorude olemasolu kannatanul pole piisavalt tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul tunnistas maakohus põhjendatult tõendatuks, et kannatanu E.R. kasutas XXX oma elukohas garaaži kokkuleppe korras üksinda ning garaaži kõrval oleva laua all ja riiulitel paiknesid metalltorud, mis kuulusid E.R. i omandisse.
2. Apellant on seisukohal, et süüdistatava ja tunnistajate vahel esinesid väga konfliktsed suhted. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et see ei anna alust lugeda tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseks. Apellandi hinnangul ei nähtu maakohtu otsusest, mis alusel on loetud tunnistajate nn kinnitust piisavaks nende ütluste usaldusväärseks pidamisel. Ringkonnakohtu arvates on maakohus andnud motiveeritud hinnangu selle kohta, miks tunnistajate E. ja J.H. ütlusi võib lugeda usaldusväärseks. Maakohtu otsusest tulenevalt ei täheldatud vastuolusid E. ja J.H. kohtuistungil antud ütlustes võrreldes kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Samuti märkis maakohus, et mõlemad tunnistajad kinnitasid, et teadlikkus kannatanu ja süüdistatava vahelistest halbadest suhetest ei sega neid õigust rääkimast. Tunnistaja J.H. kinnitas, et K.F ei ole temale midagi halba teinud ning tal ei ole põhjust kellelegi kätte maksta. Maakohus jõudis järeldusele, et E. ja J. H. , nähes K.F torusid kandmas, ei käitunud asjast huvitunult või erapoolikult ja ka kohtuistungil selle kohta ütlusi andes rääkisid nad oma silmadega visuaalselt tajutust ega loonud kunstlikke süütõendeid. Ringkonnakohus jagab maakohtu veendumust ning leiab, et eelnevalt osutatu annab pigem alust pidada E. ja J.H. ütlusi usaldusväärseteks. Vastupidisele arvamusele tuginemiseks peaks ringkonnakohtu arvates esinema konkreetne faktiline asjaolu, mille alusel võiks öelda, et E. ja J.H. andsid sihilikult valeütlusi, selleks et kahjustada K.F . Ringkonnakohtu hinnangul ainuüksi halbade suhete olemasolu ei ole piisav, et lugeda tunnistajate E. ja J.H. ütlusi valeütlusteks ning ebausaldusväärseteks. Eeltoodust lähtuvalt ei loe ringkonnakohus tõendatuks, et tunnistajate E. ja J.H. ning süüdistatava K.F-i vaheliste suhete tõttu tuleb pidada E. ja J.H. ütlusi ebausaldusväärseteks. 8 12.
3. Apellant asub seisukohale, mille kohaselt pole eluliselt usutav, et K.F oleks niivõrd lohakas või ükskõikne, et julgeks vaenlaste akna all panna toime varguse. Samuti pole apellandi jaoks eluliselt usutav, et K.F 66-aastasena ning varasemalt karistamata kuriteo toime paneks. Apellant viitab ka, et K.F kinnitas kohtuistungil, et kuriteo toimepanemine on tema eetika ja moraaliga vastuolus. Ringkonnakohtu arvates pole kaitseväited elulise ebausutavuse kohta õiguslikult relevantsed ega tõenda käesolevas kriminaalasjas K.F-i võimalikku vastutuse puudumist varguses. Seetõttu peab ringkonnakohus neid väiteid asjassepuutumatuks. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kaitseväite K.F-i eetika ja moraali kohta, kuivõrd see on tõenduslikult ebaoluline.
4. Apellandi hinnangul ei ole kõrvaldatud kahtlusi selle kohta, et kannatanul oli olemas kuus metalltoru, mille süüdistatav väidetavalt varastas. Ringkonnakohus nõustub siinkohal apellandi seisukohaga. Maakohus tõi välja kannatanu hinnangu, et temalt on ära võetud kuus toru, kuna torusid oli vähemalt 10 ja osa on neist alles. Maakohus tugines ka tunnistaja E.H. antud ütlustele, et K.F viis korraga kaks toru – kummaski käes üks – ja ta käis ikka mitu korda, ning tunnistaja J.H. ütlustele, kes nägi kahe toru äraviimist. Maakohus märkis, et esmalt jälgis torude äraviimist E.H. üksi ja siis juhtis ta sellele ka J.H. tähelepanu. Maakohus luges kannatanu ja tunnistajate ütlustega kogumis tõendatuks, et ära viidi kuus toru. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu poolt tuvastatu ei anna alust kahelda, et K.F varastas E.R. ilt metalltorusid. Küll aga on ringkonnakohtu hinnangul maakohus tõendeid hinnates jõudnud ekslikule järeldusele, et K.F varastas just kuus metalltoru. Tõendite põhjal, millele maakohus tugines, on meelevaldne ega ole üheselt järeldatav kuue metalltoru vargust. Ringkonnakohus esitab järgnevalt vaidlusküsimuses seisukoha selle kohta, mida saab tõendatuks lugeda. Kannatanu E.R. andis kohtueelsel uurimisel ütlusi ning väitis, et temalt varastati „kindlasti kuus toru“ (tl 35). Kohtuistungil vastas E.R. kohtu küsimusele, et mille järgi kannatanu kuus toru varastatuks luges. E.R. i sõnade kohaselt „täpset arvestust ei olnud, umbes arvestasin, kui palju kadunud oli“ (tl 40). Kannatanu antud ütlustest ilmnes, et töölaua juures oli üle kümne toru ning ta ei vaadanud täpselt järgi, mitu toru sinna alles oli jäänud (tl 40). Nagu väljatoodust nähtub, erinevad kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlused kohtueelsel uurimisel antud ütlustest. Ringkonnakohtu hinnangul iseloomustab kannatanu öeldut kohtuistungil märgatav ebakindlus varastatud metalltorude arvu osas. Ringkonnakohus pöörab tähelepanu asjaolule, et kannatanu ei kinnita kohtuistungil kordagi, et temalt just nimelt kuus metalltoru varastati. Ringkonnakohtu arvates pole kannatanu ütlused järjepidevad ega ühetaolised, mistõttu ei saa tema antud ütlustest järeldada, et K.F varastas kuus metalltoru. Tunnistaja E.H. ütluste kohaselt nägi ta öösel kuskil
5. a K.F käimas mitu korda kannatanu töölaua juures võtmas metalltorusid ning vedamas need enda kuuri. Metalltorud olid üle kahemeetrised. Tunnistaja ütlustes väljendub, et ta ei lugenud, mitu korda K.F käis, kuid tema meelest oli K.F kaks toru mõlemas käes, nii et ühes käes oli toru ja teises käes oli toru. E.H. vastas kohtuistungil ka, et ta nägi K.F torusid tassimas kaks korda kindlasti, kuid ei jälginud ning läks teise tuppa (tl 41). Ringkonnakohtu hinnangul on E.H. ütlustega tõendatud, et K.F käis kaks korda E.R. i töölaua juures ning võttis mõlemal korral kaks toru sealt endaga kaasa, mis tähendab, et K.F võttis neli metalltoru. Seda, et K.F ka kolmandat korda võis käia E.R. i töölaua juures, E.H. tõsikindlalt ei 9 kinnita. E.H. antud ütlustest nähtuvalt nägi ta ainult kaks korda K.F E.R. i töölaua juurest metalltorusid võtmas ning rohkem ei jälginud ja lahkus teise tuppa. Ringkonnakohus leiab, et E.H. ütlustega ei leia objektiivset kinnitust, et K.F käis rohkem kui kaks korda E.R. i töölaua juures. Seega ei saa ringkonnakohtu arvates ka E.H. ütlustest järeldada, et K.F varastas kuus metalltoru. Tunnistaja J.H. antud ütluste kohaselt nägi ta koos E.H. ga
6. a kevade või suve alguses öösel, kuidas K.F võttis kuuri eest E.R. ile kuuluvast riiulist torusid (tl 53). J.H. ütlustest tulenes, et E.H. vaatas varem aknast välja ning teatas J. H. le, et K.F tassib torusid (tl 53). Ringkonnakohus märgib, et J.H. väidete kohaselt nägi ta kahe toru äraviimist K.F-i poolt E.R. i riiulilt (tl 53). Seega ei anna ringkonnakohtu arvates J.H. ütlused alust veenduda selles, et E.R. ilt varastati kuus metalltoru. Ringkonnakohtu hinnangul pole küllaldane eeltoodud tõendeid kogumis hinnates jõuda ühesele järeldusele, et E.R. ilt varastati kuus metalltoru. Ringkonnakohtu arvates saab kannatanu ja tunnistajate ütluste pinnalt kujuneda veendumus kõige rohkem nelja metalltoru vargusest.
7. Olles eelnevalt jõudnud seisukohale, et K.F saab vastutada vaid nelja metalltoru varguse eest, leiab ringkonnakohus, et varastatud metalltorude koguväärtus ei täida KarS § 199 lg 1-s varguse koosseisu tunnuseid. Kannatanu E.R. märkis algselt esitatud tsiviilhagi hinnaks 300 eurot. Kohtuistungil teatas ta, et helistas mehaanikust vanale töökaaslasele, kelle öeldu kohaselt maksab 6 kasutatud raudtoru 80-100 eurot. Kannatanu vähendas saadud teabe pinnalt oma nõuet 90 euroni (tl 54). Süüdistatava K.F-i ütluste kohaselt, kes tegeleb antud ütlustest nähtuvalt metalliostuga, maksavad 4 tükki 6-meetrist toru 180 eurot (tl 42). Prokurör leidis, et kannatanu ja tunnistajate hinnangud kattuvad, kuna tema arvutuste kohaselt maksavadki K.F-i väidetule tuginedes 6 kahemeetrist toru 90 eurot. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kuigi eeltoodu ei pruugi väljendada täpselt tegelikku keskmist turuhinda, pole menetlusosalised alternatiive esitanud ning kohus võib väljatoodule tuginedes järeldusi teha. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kui arvestada kuue sarnase metalltoru koguväärtusena 90 eurot, siis saab öelda, et ühe metalltoru väärtus võrdub summaga 15 eurot. Kuna ringkonnakohus tunnistas tõendatuks nelja metalltoru varguse K.F-i poolt, siis tuleb asuda seisukohale, et K.F-i poolt varastatu koguväärtus ei vasta summale, mis realiseeriks KarS § 199 lg 1 koosseisu. Ringkonnakohus järeldab seega K.F-i teos väärteokoosseisu tunnuste olemasolu.
8. Eeltoodu alusel tuleb maakohtu otsus K.F-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 1 järgi tühistada. See ei too aga kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, kuna ringkonnakohtu hinnangul on väärteo toimepanemine süüdistatava poolt leidnud tõendamist, kuid sellekohast otsust ringkonnakohus teha ei saa (vt RKKKo 3-1-1-52-12, p 17).

§ 274

lg 1 alusel lõpetab ringkonnakohus kriminaalmenetluse määrusega, kuna süüdistatava K.F-i tegevus vastab väärteo tunnustele. 16. Maakohtu otsusega süüdistatavatelt välja mõistetud menetluskulud (paljunduskulu, kutsete saatmise kulu, tunnistajale makstav hüvitis ning kaitsjate poolt õigusabi osutamise eest kantud kulud) jäävad riigi kanda

§ 183alusel.

10 16.1 Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 7 sätestab, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. K.F-i kaitsja advokaat V. Murde esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja V. Murde taotlus riigi õigusabi tasu hüvitamiseks ning väljamõistmiseks on kooskõlas RÕS-s sätestatuga, arvestades siinjuures koostatud apellatsiooni mahtu, ning kuulub seega 151, 20 euro (s.h käibemaks 25,20 eurot) osas rahuldamisele.

§ 183

kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamise korral hüvitab menetluskulud riik, mis

§-le 175 lg 1 p 4 alusel koosnevad ka määratud kaitsjale makstud tasust seoses ettevalmistusega apellatsioonimenetluses. 17. Ringkonnakohus lõpetab

§ 274lg 1 alusel kriminaalmenetluse ning jätab sellest tulenevalt kannatanu E.R.

i tsiviilhagi K.F-ilt 90 euro väljamõistmiseks

§ 310lg 2 alusel läbi vaatamata.

Ringkonnakohus märgib, et

§ 274

lg 4 järgi kui tsiviilhagi jäi kriminaalmenetluse lõpetamisel läbi vaatamata, võib hagi esitada tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. 18. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes

§ 274

lg-st 1 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse täies ulatuses ning lõpetab käesolevas kriminaalasjas menetluse. Tiit Lõhmus Agu Timmi 11 Maarika Kuusk