Obsah (6)

§ 38§ 40§ 14§ 31§ 71§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2019, Rakvere kohtumaja Väärteoasja number 4-18-4495 Kohtunik Tiit Kullerkupp Väärteoasi R.O ja H.K kaebus

§ 38lg 4 kohaselt ehituskeeld ei laiene.

Järelikult ei ole xxxx kinnistule tee rajamine õigusvastane tegu. Kaebajad tuginevad Harju Maakohtu 02.05.2016 otsusele nr 4-15-11053 (jõustunud Riigikohtu määrusega), milles kohus on asunud seisukohale, et pole mingit seaduslikku alust ega loogilist põhjust, miks peaks elamumaale kehtima õuemaast erinev õiguslik režiim

§ 38

lg 4 p 1 tähenduses, kuna looduskaitseseaduses ei ole seadusandja sõnaselgelt väljendanud, et kitsenduste seadmisel eristatakse elamumaad ja maatulundusmaa õuemaad. Ehituskeeluvööndi laiuse sätestab

§ 38

lg 1, kuid ehituskeeluvööndi laius ei ole muutumatu suurus.

§ 40

lg 1 kohaselt on Keskkonnaametil õigus ehituskeeluvööndit suurendada või vähendada, arvestades muuhulgas väljakujunenud asustust.

§ 40ei kehtesta piiranguid ehituskeeluvööndi vähendamisele.

See tähendab, et Keskkonnaamet saab ehituskeeluvööndit vähendada sellises ulatuses, et see kehtib terve kinnistu ulatuses sh ka veekaitsevööndis.

§ 14

lg 1 p 1 kohaselt ei saa kaitsealal sihtotstarvet kinnistule määrata ilma Keskkonnaameti loata. Kooskõlastades kinnistule (mis suuremas osas jääb veekaitsevööndisse) elamumaa sihtotstarbe, on Keskkonnaamet nõustunud ehituskeeluvööndi vähendamisega nullini. Seda tõendab ka Keskkonnaameti vastus, millega H.K lubatakse sõidukiga kasutatavat ala katta killustikuga. Maa-ameti kaardirakendus ei ole looduskaitseliste kitsenduste puhul tehtud erisuste puhul usaldusväärseks tõendiks, sest ei arvesta Keskkonnaameti poolt ehituskeeluvööndi vähendamise otsustega. Keskkonnainspektsioon ei ole usaldusväärselt tõendanud, et kinnistul kehtiks veekaitsevöönd. Lähtudes eelnevast on kaebuse esitajad seisukohal, et xxxx kinnistul ei ole ehituskeeluvööndit ning looduskaitseseaduse § 38 lg 3 nõudeid ei ole rikutud. Kaebuse esitajad leiavad, et tee rajamiseks ei ole vajalik kaitseala valitseja nõusolekut.

§ 31

lg 2 p 8 kohaselt kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud ehitise püstitamine. Looduskaitseseaduse § 10 lg 1 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse 11.07.2005 määruse nr 172 „xxxx maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ (edaspidi „kaitse-eeskiri“) § 12 lg 2 kohaselt on piiranguvööndis lubatud uue ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise püstitamine, arvestades käesoleva määruse § 5 punktides 5–8 sätestatut. Kaitse-eeskirja § 5 punktid 5 -8 käesoleval juhul ei kohaldu. Rajatud tee puhul ei muudetud kõlvikulist koosseisu. xxxx kinnistu on elamumaa sihtotstarbega ja jäi selleks, xxxx kinnistu on maatulundusmaa sihtotstarbega ja jäi selleks. Tee ehitamiseks xxxx kinnistule ei ole vaja kehtestada detailplaneeringut ega üldplaneeringut, sest elamumaa sihtotstarbega kinnistule ehitamiseks ei ole vaja kehtestada detailplaneeringut. xxxx kinnistule jääva väidetava rajatise puhul puuduvad tõendid selle ulatuse kohta, järelikult ei ole võimalik väita, et detailplaneeringut oli vaja xxxx kinnistule ehitamiseks. Kuna ükski kaitse-eeskirja §-s 5 nimetatud kitsendus ehitatud rajatise puhul ei kehti, on kaitse-eeskirja § 12 lg 2 kohaselt lubatud sellise ehitise püstitamine nii xxxx kui ka xxxx kinnistule ning kaebajad ei ole rikkunud kaitse-eeskirja nõudeid ning sellest lähtuvalt

§ 31lg 2 p 8 nõudeid.

Kuna süüdistusest ei selgu, millises ulatuses jääb rajatis xxxx kinnistule või veekaitsevööndisse ja nimetatud viga ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kui kohus asub seisukohale, et kinnistul ei ole ehituskeeluvööndit vähendatud nullini ja tee jääb osaliselt veekaitsevööndisse, leiavad 4 kaebajad, et väärtegu on aegunud. Keskkonnainspektsioon ei ole hinnanud menetlusaluste isikute väidet, et seda teed on ka varem killustikuga täidetud. Sellisel juhul ei saa rääkida uue tee rajamisest juulis

1. aastal. xxxx kinnistu on 26.01.2015 omandatud sõidukiga läbipääsu tagamiseks. R.O oma menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis selgitab, et antud hooviala kasutatakse väljapääsuna xxxx-xxxx maanteele alates
2. aastast. Maa-ameti kaardirakenduselt nähtub, et alal on sõidukijälgedega pinnastee alates
3. aastast. Seega saab äärmisel juhul uue tee rajamisest rääkida aastal
4. Keskkonnainspektsioon on leidnud, et tegu on toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, kuid kohtuväline menetleja ei ole otsest tahtlust tõendanud ühegi tõendiga. Menetleja on tuginenud tunnistaja K ütlustele, ning leidnud, et menetlusalune isik pidi kahtlemata teadma, et tema tegevus on keelatud ning seega on tegu toime pandud otsese tahtlusega. R T ütlused ja menetlusaluste isikute ütlused tõendavad, et isikud olid kindlad, et nende käitumine on õiguspärane. Tõendamata on isikute individuaalne roll süüteo toimepanemisel ning nende tegutsemisele viinud põhjused ja teoga taotletav tulemus. Kaebuses on märgitud, et väärteoprotokollis kirjeldatud viis „kahtlemata pidi teadma“ ei tuvasta toimepanija kindlat teadmist. Väärteomenetluses antud ütlustega on kaebajad järjepidevalt olnud seisukohal, et kuna tegemist on õuealaga, siis ei ole nende tegevus käsitletav ehituskeeluvööndisse ehitamisega. Seega puudub kaebajate käitumises otsene tahtlus. Keskkonnainspektsioon ei ole otsuse koostamisel tähelepanu pööranud kahe menetlusaluse isiku vastulausele, milles selgitatakse, et tegemist on õuealaga. Samuti kinnistusraamatu väljavõttele, millest nähtub et xxxx kinnistu sihtotstarve on elamumaa. Menetlusalused isikud ei ole menetluse kestel kordagi väitnud, et neil oli teadmine, et nad ei tohi oma õuealal ilma Keskkonnaameti loata midagi teha. Kaebuse esitaja leiab, et kogutud tõenditega on tõendatud, et menetlusalused isikud pidasid oma tegevust õiguspäraseks ning said sellele kinnitust ka vallavanem R T 07.07.
5. Arvestada tuleb asjaoluga, et vallavanem käis kohapeal olukorraga tutvumas tunnistaja K kaebuse peale.

§- s 74 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on valla- või linnavalitsus. Seega oli R T 07.07.2017 kohapeal olukorraga tutvumas käies kohustus R.O-le selgitada, et tema tegu on õigusvastane ja õigusvastane tegevus peatada. VTMS § 31 lg 1 kohaselt on kohtuväline menetleja kohustatud alustama ja läbi viima väärteomenetluse, kui tegu ei ole kohtuvälise menetleja veendumuse kohaselt vähetähtis või puuduvad käesoleva seadustiku §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud. Ühtegi nimetatud tegevust vallavanem ei teinud, millega lõi R.O-le arusaama, et tema tegevus on lubatud. Keskkonnainspektsioon tegi esimese menetlustoimingu xxxx ja xxxx kinnistul kaks nädalat hiljem (19.07.2017), kuid kaebajatele sellest teada ei andnud. Seega ei ole Kalle ja R.O tegutsenud isegi mitte ettevaatamatusest hooletuse vormis. Eelnevast lähtudes on kohtuväline menetleja hinnanud ebaõigesti menetlusaluse isiku süüd, millega on oluliselt menetlusõigust rikkunud. Kuna teos puudub subjektiivne külg tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Lisaks juhivad kaebajad tähelepanu, et kohalik omavalitsus kohtuvälise menetlejana leidis 07.07.2017, et nende tegevus on kas lubatud või väheoluline. Karistusvõim ei saa isiku suhtes ootamatult käituda. Kui ühe tegevuse eest menetluspädevust omav asutus võtab vastu otsuse, et menetluse alustamine ja karistuse kohaldamine ei ole õigustatud või otstarbekas, siis ei ole isikute suhtes õiglane hilisemalt sama tegevuse eest teise asutuse poolt menetluse alustamine. Lisaks on kaebuse esitajad seisukohal, et menetlusalustele isikutele ei tutvustatud õigeaegselt õigusi ja kohustusi, mistõttu ei olnud tagatud isikute kaitseõigus. Keskkonnainspektsioon on 19.07.2017 koostanud sündmuskoha vaatlusprotokolli, 09.08.2017 ja 10.08.2017 tunnistaja ülekuulamise protokollid, kuid esimene kutse kannab toimikus kuupäeva 28.11.

1. Seega rikuti kaebajate, kui menetlusaluste isikute õigusi rohkem kui neli kuud (VTMS § 19 lg 1 p 1,4,5 ja KrMS § 33 lg 2). 5 Lisaks on kaebuse esitajad toonud välja muud väärteomenetlusõiguse rikkumised. Väärteoprotokollis on puudu H.K allkiri õiguste ja kohustustega tutvumise kohta. H.K menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis on selgitus, et ütlused puuduvad, sest ei tea, mille kohta ütlusi anda. Menetlejal ei tekkinud küsimusi asjaolude suhtes, mis on isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud ja isikult ei ole küsitud, kuidas on killustik kinnistule tekkinud, kas ta on rajanud uue tee, kui jah, siis millistel asjaoludel. Menetlusalusel isikul on õigus ütluste andmisest keelduda, kuid protokollist ei nähtu, et H.K oleks keeldunud ütluste andmisest. Seega on rikutud VTMS § 19 lg 1 p 1 – menetlusalusel isikul on õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Üldmenetluse otsuses ei ole selgitust, mida tõendavad väärteotoimikus täiendav järelepärimine Keskkonnaametile ja Keskkonnaameti vastus. Tõendina hinnatud kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on menetleja teinud ebaõige järelduse, et kinnistu omanik on automaatselt teo toimepanija. Hindamata on asjaolu, et xxxx kinnistu puhul on tegemist elamumaa sihtotstarbega kinnistuga. Tunnistajate ütlused on otsuses kirjeldatud kujul ilmselgelt vastuolus, kuid menetleja ei ole sellele tähelepanu pööranud ja vastuolusid kõrvaldanud. Puudub analüüs, kuidas tunnistajate ütlused tõendavad teo toimepanemist. Vastulauses väidab H.K, et tema ei ole midagi ehitanud. Menetleja ei ole vastulausega arvestanud, sest maaüksusele ehitati tee. Kes tee ehitas jääb selgusetuks. Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Lisaks leiavad kaebuse esitajad, et keskkonnainspektsioon on kaebajate suhtes väärteomenetluse läbi viinud kallutatult ja ebaväärikalt. Menetleja ei ole otsuse tegemisel arvesse võtnud menetlusaluste isikute ütlusi vaid tuginenud suuresti tunnistaja K ütlustele. Menetleja on võtnud aluseks tunnistaja ütlused, milles tunnistaja selgitab, et tema teadmisel ei tohi kinnistule midagi ehitada, omistanud selle teadmise menetlusalustele isikutele ning leidnud, et kahtlemata pidid isikud teadma oma teo keelatusest. Sündmuskoha vaatlusprotokolli koostamisest kaebajaid ei teavitatud. 20.06.2018 kutsete kohale toimetamiseks tuli keskkonnakaitseinspektor kinnistule põhjendamatult koos politseiametnikega. Menetlusaluse isiku ütluste andmisel ei ole selgitatud, mille kohta menetlus on alustatud ja mille kohta ütlusi on vaja anda. Kogutud tõenditest ja menetleja hinnangutest selgub, et tee ehitusest olulisemaks on antud asjas peetud naabrite omavahelist konflikti. Väärteoteate esitaja, tunnistaja K, kinnistule (xxxx) on rajatud oluliselt suurem tee. Tegemist ei ole elamumaaga või õuealaga kus ehituskeeluvöönd ei kehti. Jõeoru kinnistu on maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu. Keskkonnainspektsioon on käinud kohapeal, menetluse käigus teinud väljavõtte Maa-ameti kaardiserverist, millest nähtub ka xxxx kinnistu, aga ei ole kaitseala rikkumist märganud ning xxxx kinnistu puhul menetlust alustanud. Järelikult ei ole karistuse määramisel asjakohane väide, et xxxx kinnistule tee rajamisega on nii oluliselt keskkonda kahjustatud, et oli otstarbekas alustada menetlus ja määrata rahatrahv 100 trahviühiku suuruses ulatuses kahele menetlusalusele isikule. Isegi, kui oli alus menetluse alustamiseks, siis ei ole määratud karistus proportsionaalne rikkumisega. Menetluses on peamiseks tunnistajaks isik, kellel on isiklik negatiivne suhe menetlusaluste isikutega. Seda kinnitavad toimikus nii vallavanema R T ütlused, tunnistaja M-L K enda ütlused, menetlusaluste isikute ütlused ja seda on möönnud ka inspektor ise. Kui kohalik omavalitsus kaebuse peale väärteomenetlust ei alustanud, esitas K kaebuse Keskkonnainspektsioonile, kes alustas menetluse. Kaebuse esitajatele ei näi selline käitumine erapooletu. Menetlusalusele isikule ei võimaldatud teha koopiat toimikus olevatest materjalidest. Toimikuga tutvumisel tegi inspektor menetlusaluse isiku tahvelarvutiga dokumentidest pilte. Ülaltoodud rikkumisi arvesse võttes leiavad menetlusalused isikud, et menetluse kestel on Keskkonnainspektsioon rikkunud VTMS § 6, mille kohaselt peab menetleja menetlusosalist kohtlema tema au haavamata ja tema inimväärikust alandamata. 6 Kaebuse esitajad leiavad, et väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei ole võimalik tuvastada, et menetlusalused isikud on pannud toime väärteokoosseisule vastava teo. Kokkuvõtvalt leiavad kaebuse esitajad, et väärteootsus on koostatud väärteomenetlusõigust rikkudes, mida ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, mistõttu tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kui kohus leiab, et menetlusalustele isikule omistatav tegu on siiski nii koosseisupärane, õigusvastane kui süüline, siis leiavad kaebajad, et menetlus on võimalik lõpetada otstarbekuse kaalutlusega VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Kaebajad sarnaseid rikkumisi enam toime ei pane, samalaadsed rikkumised naaberkinnistul on jäetud tähelepanuta ning Keskkonnaamet on andnud nõusoleku sõidukiga kasutatava ala killustikuga katmiseks. Kaebusest nähtuvalt on kaebuse esitajad H.K ja R.O nõus asja kirjaliku lahendamisega. Kohtuvälise menetleja seisukoht
2. Kohtuväline menetleja esitas kohtule kirjaliku seisukoha 01.10.2018 kaebuse suhtes. Keskkonnainspektsioon ei nõustu kaebuse esitajate väitega, et väärteo lühikirjeldus ei vasta KarS §-le
3. KarS § 21 lg 1 kohaselt on täideviija isik, kes paneb süüteo toime ise või teist isikut ära kasutades. Sama sätte lõige 2 sätestab, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana. Väärteoprotokollis on sõnaselgelt kirjas, et Kalle ja R.O ehitasid tee. Seega on tegemist ühiselt toime pandud süüteoga, mille eest kumbki vastutab täideviijana. Kummagi kaastäideviija teopanus tuleb lahti kirjutada juhul, kui tegemist on KarS § 21 lg 2 teise alternatiiviga, st kahe kaastäideviija kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele. Antud juhul vastab nii R.O kui H.K tegu

§ 71ja § 74 süüteokoosseisudele.

Keskkonnainspektsioon ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, nagu puuduks xxxx kinnistul ehituskeeluvöönd. Kaebajad tuginevad väite esitamisel Harju Maakohtu 02.05.2016 otsusele nr 4-15-11053. Keskkonnainspektsioon leiab, et kaebaja tõlgendab viidatud kohtuotsust vääralt, väites, et see võimaldab vähendada ehituskeeluvööndit veepiirini. Ehituskeeluvöönd ja veekaitsevöönd on kaks erineva sisuga mõistet. Ehituskeeluvööndi kitsendused on sätestatud looduskaitseseadusega, mis tähendab, et tegemist on looduskaitselistel eesmärkidel kehtestatud piirangutega, veekaitsevööndi piirangud on sätestatud veeseaduses, mis viitab, et veekaitsevööndi eesmärk on kaitsta vett. VeeS § 29 lg 2 p 2 kohaselt on jõgedel veekaitsevöönd tavalisest veepiirist 10 meetrit.

§ 38

lg 4 p 1 kohaselt ei laiene ehituskeeld hajaasustuses olemasoleva elamu õuemaale ehitatavale uuele ehitisele, mis ei jää veekaitsevööndisse. Viidatud sätteid koosmõjus lugedes tuleb asuda seisukohale, et ehituskeeluvööndit on võimalik vähendada kuni veekaitsevööndini ja et õuemaal ehitamispiirangu leevendus ei laiene veekaitsevööndile. Samuti ei nõustu Keskkonnainspektsioon kaebajate seisukohaga, nagu ei oleks tee rajamiseks olnud vajalik kaitseala valitseja nõusolek. Kaebuses jõutakse järeldusele, et kuna ükski kaitseeeskirja §-s 5 nimetatud kitsendus ehitatud rajatisele ei kehti, on kaitse-eeskirja § 12 lg 2 kohaselt lubatud sellise ehitise püstitamine nii Mäeoru kui ka xxxx kinnistule. Nimetatud seisukoht on ekslik. Looduskaitseseadus ja selle alusel kehtestatud kaitse-eeskirjad on üles ehitatud loogikal, et seadusega on sätestatud piirangud, kaitse-eeskirjadega on võimalik sätestada leevendusi.

§ 31lg 2 p 8 kohaselt on kaitseala piiranguvööndis keelatud ehitise püstitamine.

xxxx maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 12 lg 2 näeb ette leevenduse, mille kohaselt on piiranguvööndis lubatud uue ehitise püstitamine arvestades kaitse-eeskirja § 5 punktides 5-8 sätestatut, mis seavad kohalikule omavalitsusele loa andmiseks piirangud. Seega tuleb looduskaitseseadust ja selle alusel kehtestatud xxxx maastikukaitseala kaitse-eeskirja lugedes järeldada, et kuivõrd kaitse-eeskirja § 12 lg-s 2 sätestatud leevendused antud juhul ei kohaldu, rakendub

§ 31lg 2 p-s 8 sätestatud ehitamise keeld.

7 Kaebuses leitakse, et isegi kui ehitis jääb ehituskeelu- ja veekaitsevööndisse, ei ole tegemist uue tee rajamisega ja tegu on aegunud. Keskkonnainspektsioon sellega ei nõustu. Isegi kui seal sõideti varasemalt mööda pinnast, on väärteomenetluse raames selgelt tõendatud, et tee rajamine kruusa ja killustikuga täitmisega toimus

1. aasta juulis. Kaebuse esitajad leiavad, et teo subjektiivne külg on valesti määratletud, et otsene tahtlus ei ole väärteomenetluse käigus tõendatud. Keskkonnainspektsioon sellega ei nõustu. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või möönab seda. KarS § 17 lg 3 kohaselt ei välista seaduse mittetundmine tahtlust ega ettevaatamatust. Eeltoodu tähendab, et tahtluse objektiks on vaid seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud ehk teo tehiolud, mitte aga nende juriidiline tähendus. Eeltoodust tulenevalt oli väärteomenetluse käigus oluline tõendada, kas Kalle ja R.O tahtsid sellesse kohta rajada uue tee. Väärteotoimikut lugedes saab sellele kindlalt vastata jaatavalt. Kaebuses leitakse, et Keskkonnainspektsioon oleks pidanud väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetama. Keskkonnainspektsioon sellega ei nõustu. Vastavalt levinud kohtupraktikale loetakse otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamist kohtuvälise menetleja kaalutlusotsuseks. Väärteomenetluse lõpetamisest otstarbekuse kaalutlusel saab rääkida juhul, kui süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Antud juhul on väärtegu toime pandud otsese tahtlusega, menetlusalused isikud ei ole toimepandud süütegu kahetsenud, samuti puuduvad muud vastutust kergendavad asjaolud, mis kokkuvõttes tähendab, et menetlusaluste isikute süü on üle keskmise suur. Isegi kui oletada, et süü on väike, on avalik menetlushuvi olemas. Kaitsealade eesmärk on kaitsta antud piirkonna loodust ja maastikku sellisena nagu see on, mis tähendab, et igasugune kaitseala valitseja nõusolekuta tegevus sellises piirkonnas omab avalikku huvi, mistõttu otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamine ei ole antud juhul põhjendatud. Kaebuse esitajad leiavad, et neile ei tutvustatud õigeaegselt õigusi ja kohustusi, mistõttu ei olnud tagatud nende kaitseõigus. Keskkonnainspektsioon on seisukohal, et menetlusaluste isikute kaitseõigust ei ole rikutud. VTMS § 19 sätestab menetlusaluse isiku õigused ja kohustused, lõike 2 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus kaitsjaga ühendust võtta alates tema kinnipidamisest või muu esimese menetlustoimingu tegemisest. Kaebuse esitajatele tutvustati nende õigusi ja kohustusi, kui neid menetlusaluse isikuna üle kuulati, s.o nende suhtes esimese menetlustoimingu tegemisel. Kuivõrd varem ei olnud menetlusaluseid isikuid menetlustoimingule allutatud, puudus vajadus neile õiguste ja kohustuste tutvustamiseks. Kaebuses esitatud väide, et väärteoprotokollis puudub H.K allkiri õiguste ja kohustustega tutvumise kohta, on õige. Allkiri puudub, kuna H.K keeldus kogu menetluse käigus ükskõik kuhu alla kirjutamast. Vastavasisulised märkused on menetlustoimingute protokollide lõpus olemas. Kaebuses heidetakse kohtuvälisele menetlejale ette, et osa tõendeid on jäetud hindamata ja vastuolud kõrvaldamata. Keskkonnainspektsioon sellega ei nõustu. Väärteootsuses on lühidalt ja selgesõnaliselt antud info kõigi otsuses arvestatud tõendite osas, samuti on selgitatud, miks kohtuväline menetleja ei arvesta vastulauses esitatut, seda koos viidetega tõenditele. Kaebuses esitatud süüdistus, mille kohaselt Keskkonnainspektsiooni menetlus on kaebajate suhtes kallutatud ja ebaväärikas, ei ole põhjendatud. Pigem vastupidi. Kuivõrd üks menetlusalustest isikutest on suguluses Keskkonnainspektsiooni Lääne-Virumaa büroo töötajaga, anti väärteomenetlus üle Ida-Virumaa büroole just eesmärgiga tagada erapooletus, et see oleks nii ja ka paistaks väljastpoolt erapooletu. Keskkonnainspektsioon lähtub väärteomenetluses vaid eriseadustes sätestatud normidest ja kogutud tõenditest ning ei lase end vähimalgi määral mõjutada isikutevahelistest vastuoludest. 8 Arvestades eeltoodut on Keskkonnainspektsioon seisukohal, et väärteomenetlus on läbi viidud VTMS ja KrMS nõuetele vastavalt ja head menetlustava järgides ning puuduvad alused väärteoasjas nr 940017000927 koostatud üldmenetluse otsuse tühistamiseks. Kaebuses esitatud väited menetlusõiguse rikkumise kohta on otsitud ja ajendatud soovist vältida määratud karistust. Kohtuotsuse põhjendused
2. Väärteomenetluse seadustiku ( VTMS) § 117 lg 1 p 4 kohaselt lahendab maakohtunik asja kirjalikus menetluses vastavalt käesoleva seadustiku § -le
3. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on kohtumenetluse pooled nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses, mistõttu kuulub käesolev asi lahendamisele kirjalikus menetluses.
4. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, ei kontrolli maakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid kontrollib ka kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Keskkonnainspektsiooni keskkonnainspektor K T on väärteoasjas nr 940017000927 koostanud 19.07.2018 väärteoprotokolli menetlusaluste isikute H.K ja R.O suhtes. Väärteoprotokollis märgitud väärteo kirjelduse kohaselt ajavahemikul
5. mai -
6. juuli püstitasid (ehitasid) Kalle ja R.O xxxx-xxxx xxxx-xxxx vallas xxxx külas xxxx maastikukaitseala xxxx piiranguvööndisse ja xxxx jõe ehituskeeluvööndisse xxxx ja xxxx maaüksusele tee. Tee ehitusega xxxx jõe ehituskeeluvööndisse on Kalle ja R.O rikkunud looduskaitseseaduse (

) § 38 lg 3 sätteid. Kaitseala valitseja nõusolekuta tee ehitusega xxxx maastikukaitseala xxxx piiranguvööndisse on Kalle ja R.O rikkunud

§ 31lg 2 p 8 sätteid.

Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga väärteo aegumise kohta, ega ka väitega, et kohtuvälise menetleja otsuses märgitud tee näol on tegemist ajaloolise teega. Tõsi, xxxx ja xxxx kinnistut võidi kasutada juba varasemalt väljapääsuks xxxx-xxxx maanteele, kuid kohtule esitatud materjalidega on leidnud tõendamist, et tee rajamine kruusa ja killustikuga täitmisega toimus ajavahemikul

1. mai –
2. juuli. Ajaloolise rajatise puudumist kinnitab ka kaebuse esitajate endi poolt kohtule esitatud Maa-ameti ortofoto 12.
3. - 21.08.2016 (tl 29). Kõnealuselt fotolt nähtub, et kõnealusel pinnasel võib olla mootorsõidukiga liigeldud (pinnasel on sõiduki jäljed), kuid kruusaga ja killustikuga täidetud vaidlusalune rajatis puudub. Kohus asub seisukohale, et xxxx-xxxx xxxx-xxxx vallas xxxx külas xxxx maastikukaitseala xxxx piiranguvööndisse ja xxxx jõe ehituskeeluvööndisse xxxx ja xxxx maaüksusele tee ehitamist (püstitamist) H.K ja R.O poolt ajavahemikus
4. mai –
5. juuli tõendavad nii tunnistajate M-L K ja R T ütlused kui ka sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fotodega. Kohtu hinnangul on eelnevalt nimetatud tõenditega võimalik tuvastada nii väärteo toimepanemise aeg kui ka väärteo toimepanijad. Tunnistaja M -L K ütlustest nähtub, et tema naaber H.K hakkas
6. aasta mai kuu lõpus ehitama temale kuuluvatel xxxx ja xxxx kinnistutel uut sõiduteed. Uue sõidutee ehitamiseks tõi H.K ühe koorma peenkillustiku ja kruusa. Kruusa kasutas H.K tee aluspõhja tegemiseks ning peale pani peenkillustiku (tl 72-73). Tunnistaja R T ütluste kohaselt käis ta 07.07.2017 koha peal olukorraga tutvumas ning nägi, et xxxx ja xxxx kinnistutele on ladustatud kruusa ja peenkillustiku hunnikud ning nende hunnikute juures toimetas H.K abikaasaga, kelle juures oli killustikuga täidetud aiakäru. H.K abikaasa puistas seda killustiku 9 alale, mis jäi xxxx jõe ja piirdeaia vahele. Tunnistaja R T küsis H.K abikaasalt, kas viimane ehitab siia teed, mispeale H.K abikaasa vastas talle, et ladustab siia ehitusmaterjali. Tunnistaja R T ütlustest nähtub lisaks, et tema juurde tuli ka H.K, kes ütles, et nad tegelevad kalda kindlustamisega. Eelnevalt nimetatud tõendid kogumis koos sündmuskoha vaatluse protokolli ja selle lisadega (tl 52-61) kinnitavad, et tee ehitamine (s.o kruusa ja killustikuga täitmine) toimus menetlusaluste isikute poolt 2017 aasta mai-juuli. Ühtlasi rõhutab kohus, et juhul kui kõnealune tee oleks olnud rajatud juba näiteks
7. aastal, puudunuks menetlusalustel isikutel vajadus ladustada xxxx kinnistule peenkillustiku ja kruusa hunnikuid ning seda pinnasele laotada. Kohus on seisukohal, et H.K ning R.O tegevust tuleb käsitleda ehitamisena EhS § 4 lg 1 tähenduses – H.K ja R.O ühine ja kooskõlastatud eesmärk oli ehitada rajatis, mida kasutatakse EhS § 92 lg 1 nimetatud otstarbel (mööda kõnealust teed saavad liikuda xxxx ja xxxx kinnistul sõidukid). Seega on H.K ja R.Ohitanud rajatise ühiselt ja kooskõlastatult, mistõttu vastutab neist igaüks täideviijana (kaastäideviijad) KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt heidetakse menetlusalustele isikutele ette tee ehitamist xxxx maastikukaitseala xxxx piiranguvööndisse. Looduskaitseseaduse § 71 lg 1 näeb ette vastutuse kaitstava loodusobjekti kasutamis - või kaitsenõuete rikkumise eest. Looduskaitseseaduse § 31 lg 2 p 8 kohaselt kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine. xxxx maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 12 lg 2 kohaselt on piiranguvööndis lubatud uue ehitise, kaasaarvatud ajutise ehitise püstitamine, arvestades kaitse-eeskirja § 5 punktides 5-8 sätestatut. Lähtuvalt xxxx maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 5 punktidest 5 -8 on kaitseala valitseja nõusolekuta keelatud kaitsealal kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut; anda nõusolekut väikeehitise, sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks; anda projekteerimistingimusi; anda ehitusluba. Ehitusseadustiku (edaspidi EhS) § 4 lg 1 esimene lause sätestab, et ehitamine on ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine, lammutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle füüsikalised omadused. EhS § 3 lg 2 esimese lause kohaselt on ehitiseks hoone või rajatis. EhS § 92 lg 1 esimene lause sätestab, et tee on rajatis, mis on ette nähtud inimeste, sõidukite või loomade liikumiseks või liiklemiseks. Sündmuskoha vaatluse protokoll ning selle juurde lisatud fotodest (Fototabeli fotod 1-12) järeldub, et püstitatud on 39 meetri pikkune ja 3 meetri laiune (käänaku peal mõõdetud rajatise laiuseks 4,7 meetrit) rajatis (tee), mis algab xxxx kinnistul ning kulgeb edasi xxxx maaüksusele. Vaidlus puudub selles, et kohtuvälise menetleja otsuses märgitud rajatis (tee) paikneb xxxx maastikukaitseala xxxx piiranguvööndis. Rajatise paiknemist xxxx maastikukaitseala xxxx piiranguvööndis tõendab keskkonnakaitseinspektor K T skeem rajatise asukoha kohta xxxx ja xxxx maaüksusel (tl 66), lisa sündmuskoha vaatlus protokolli juurde väärteoasjas nr 940017000927 (keskkonnainspektor K T koostatud skeem xxxx maastikukaitsealale rajatud tee asukohast, tl 63), 19.07.2017 koostatud sündmuskoha vaatluse protokoll (tl 52-53) ning sündmuskoha vaatlus protokolli juurde lisatud fotod (tl 54-61). Kohtule esitatud materjalidega on tõendatud ka asjaolu, et H.K ning R.O puudus kaitseala valitseja nõusolek xxxx maastikukaitseala xxxx piiranguvööndisse tee püstitamiseks. Nõusoleku puudumist tõendab Keskkonnaameti 28.07.2017 vastus järelepärimisele, milles Keskkonnaamet teatab, et xxxx ja xxxx maaüksustele rajatud tee ehitamiseks ei ole Keskkonnaamet nõusolekut andnud ning tee rajamise küsimustes ei ole Keskkonnaameti poole pöördutud (tl 68). 10 Lisaks heidetakse kohtuvälise menetleja otsusega menetlusalustele isikutele ette seda, et eelnevalt nimetatud ehitatud rajatis paikneb xxxx jõe ehituskeeluvööndis. Looduskaitseseaduse § 74 lg 1 näeb ette vastutuse ranna või kalda kasutamise või kaitse nõuete rikkumise eest Looduskaitseseaduse § 38 lg 3 sätestab, et ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Kaebuse esitajad on asunud kaebuses seisukohale, et xxxx kinnistul ei ole ehituskeeluvööndit, sest xxxx kinnistu sihtotstarve on elamumaa. Kohus tõdeb, et looduskaitseseaduse kohaselt on tõepoolest lubatud ehitamine ehituskeeluvööndis olemasolevale õuemaale, aga seda väljaspool veekaitsevööndit.

§ 38

lg 4 p 1 sätestab üheselt, et ehituskeeld ei laiene hajaasustuses olemasoleva elamu õuemaale ehitatavale uuele ehitisele, mis ei jää veekaitsevööndisse. Veeseaduse § 29 lg 2 p 2 kohaselt on veekaitsevööndi ulatus tavalisest veepiirist jõgedel 10 meetrit. Asjaolu, et xxxx kinnistul asuv rajatis paikneb xxxx jõe veekaitsevööndis, tõendab lisa sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde (skeem nr 2 – xxxx maastikukaitsealale rajatud tee asukoht, tl 63). Kõnealusest skeemist nähtub üheselt, et kõnealune rajatis paikneb vähemalt osaliselt xxxx jõe 10 meetri laiuses veekaitsevööndis. Eeltooduga loeb kohus tõendatuks, et menetlusalused isikud H.K ja R.O on rikkunud

§ 38

lg 3 ja § 31 lg 2 p 8 sätteid ning nende väärteod on õigesti kvalifitseeritud

§ 74lg 1 ja § 71 lg 1 järgi.

Kohus peab vajalikuks selgitada, et käesoleval juhul ei ole ka asjakohane R.O ja H.K väide selle kohta, et kohtuväline menetleja on rikkunud menetlusaluste isikute kaitseõigust. Kaebuses on märgitud, et H.K-le ei esitatud küsimusi väärteo toimepanemise kohta. Kohus rõhutab, et käesolevas väärteoasjas on antud mõlemale isikule võimalus anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi (tl 86-90). Lisaks oli menetlusalustel isikutel võimalus esitada kohtuvälisele menetlejale väärteoasjas vastulause ja tõendid ning neil oli õigus tutvuda kohtuvälise menetleja juures väärteotoimikuga 15 päeva päeva jooksul alates väärteoprotokolli koopia kättesaamisest. Seega oli mõlemal isikul võimalus anda neile etteheidetava väärteo toimepanemise kohta ütlusi. Lisaks juhivad kaebuse esitajad tähelepanu asjaolule, et väärteoprotokollis on puudu H.K allkiri õiguste ja kohustustega tutvumise kohta. Kohus tõdeb, et väärteoprotokollil puudub tõesti H.K allkiri selle kohta, et talle on tutvustatud tema õiguseid ja kohustusi (tl 93). Kohtuväline menetleja on põhjendanud allkirja puudumist sellega, et H.K keeldus kogu menetluse käigus ükskõik kuhu alla kirjutamast ning vastavad märkused on menetlustoimingute protokollide lõpus olemas (tl 111). Kohus rõhutab, et kui isik tõesti soovib kasutada oma õigust ning keelduda oma allkirja andmast, siis ei tähenda see seda, et kohtuväline menetleja oleks rikkunud menetlusaluse isiku kaitseõigust. Kohus leiab, et käesoleval juhul on kohtuväline menetleja taganud menetlusalustele isikutele VTMS §-s 19 sätestatud õigused ning neile anti sealhulgas võimalus anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi, võimalus esitada vastulause ning tõendid ning võimalus tutvuda väärteotoimikuga. 7. Subjektiivse koosseisu osas nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga ning leiab, et menetlusalused isikud on pannud

§ 38lg-s 3 ja § 31 lg 2 p 8 sätestatud väärteod toime vähemalt otsese tahtlusega Kar

S § 16 lg 3 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Käesoleval juhul puudub kahtlus selles, et menetlusaluste isikud soovisid ehitada ning nad ehitasidki xxxx ja xxxx kinnistule tee (rajatise). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kinnistusraamatu väljavõtetest nähtuvalt on H.K xxxx kinnistu omanikuks olnud juba alates

1. aastast (tl 70) ning R.O ja H.K on olnud xxxx kinnistu ühisomanikeks alates
2. aastast (tl 71), mistõttu olid nad kindlasti teadlikud kõnealuste kinnistutega seotud piirangutest. Kinnistu omanikud olid kindlasti teadlikud, et neil tuleb 11 arvestada kõnealuste kinnistute omanikena tee ehitamisel looduskaitseseaduses sätestatud kinnistu omanike õigusi ja kohustusi. Kinnistu omanikel oli muuhulgas võimalik enne tee ehitamist kahtluse korral küsida nõu Keskkonnaametilt, kuid seda ei tehtud. Asjaolule, et menetlusalused isikud teadsid oma teo keelatusest viitab ka fakt, et menetlusalused kinnitasid vallaametniku kohaleilmumisel, et nende tegevus on igati seaduslik ja kujutab endast kõike muud kui tee ehitamine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetlusalused isikud teadsid, et teostavad süüteokooseisule vastava asjaolu ning nad vähemalt möönsid, et uue tee ehitamine xxxx maastikukaitseala xxxx piiranguvööndisse ja xxxx jõe ehituskeeluvööndisse ei ole kooskõlas looduskaitseseadusega. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et H.K ja R.O panid

§ 71

lg 1 ja § 74 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod toime vähemalt otsese tahtlusega.

1. Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid menetlusaluste isikute teos ei esine. Väärteomenetluse seadustiku §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid kohtu hinnangul ei esine. Kohus jagab kohtuvälise menetleja seisukohta ja põhjendusi selles, et väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS §-s 30 sätestatud alustel.
2. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Looduskaitseseaduse § 71 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti ning looduskaitseseaduse § 74 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. KarS § 47 lg 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. KarS § 63 lg 1 kohaselt, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Menetlusalusele isikule H.K-le on kohtuvälise menetleja poolt looduskaitseseaduse § 74 lg 1 alusel määratud rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses summas 400 eurot ning R.O-le on kohtuvälise menetleja poolt looduskaitseseaduse § 74 lg 1 alusel määratud rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses summas 400 eurot. Järelikult on kohtuväline menetleja määranud menetlusalustele isikutele rahatrahvid, mis on sanktsiooni keskmisest määrast madalamad. Kindlasti tuleb karistuse mõistmisel arvestada karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on võtnud mõlema isiku puhul karistuse määramisel arvesse karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p-s 7 sätestatut, s.o teo toimepanemist kõrges eas inimese poolt. Kohtu hinnangul ei esine menetlusaluste isikute puhul KarS §-s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid. Erinevalt kohtuvälisest menetlejast, leiab kohus, et karistuse eesmärki on käesoleval juhul võimalik menetlusaluste isikute puhul täita ka kergema karistusega, kuivõrd kaebuse esitajate puhul on tegemist isikutega, keda ei ole varasemalt samalaadsete süütegude eest karistatud ning seda isegi vaatamata muudele karistust kergendavatele asjaolude puudumisele. Kohus leiab, et rahatrahv 50 trahviühikut, s.o 200 eurot H.K-le ja rahatrahv 50 trahviühikut, s.o 200 eurot R.O-le mõjutaks samuti menetlusaluseid isikuid edaspidi hoiduma samalaadsete süütegude toimepanemisest ning sellega oleks ühtlasi tagatud ka õiguskorra kaitsmise huvid.
3. Lähtudes eeltoodust kohus tühistab Keskkonnainspektsiooni 16.08.2018 otsuse väärteoasjas nr 940017000927 osaliselt, s.o menetlusalustele isikutele määratud karistuste osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse ning määrab H.K-le looduskaitseseaduse § 74 lg 1 rikkumise eest rahatrahviks 50 trahviühikut, s.o 200 eurot ning R.O-le looduskaitseseaduse § 74 lg 1 rikkumise eest rahatrahviks 50 trahviühikut, s.o 200 eurot. Muus osas jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. 12 /digitaalselt allkirjastatud/ Tiit Kullerkupp Kohtunik 13