Obsah (14)

§ 200§ 114§ 199§ 320§ 418§ 65§ 68§751§ 21§ 12§ 56§ 32§ 57§ 58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.11.2013, Rakvere kohtumajas Kriminaalasja number 1-10-15276 Kohtukoosseis Kohtunik Anu Ammer Rahvakohtunikud Tiiu Al

§ 200

lg 2 p 7, 9 ja § 418 lg 1 järgi ja U.H süüdistuses

§ 114

p 5 järgi Süüdistatavad KRISTJAN TALVIK, isikukood: 38810015224, Eesti kodanik, elukoht xxxx /asub xxxx/; põhiharidusega, emakeel eesti keel; ei tööta; kriminaalkorras karistatud: 15.04.2004 Lääne-Viru Maakohtu poolt

§ 199

lg 2 p 4, 8 alusel 7 kuulise vangistusega tingimisi 18-kuulise katseajaga; 03.03.2009 Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja poolt

§ 320

lg 1 alusel 7 kuulise vangistusega tingimisi 18-kuulise katseajaga; väärtegude eest karistatud 12 korda. Tõkend - vahistamine alates 07.06.2010 U.H , isikukood: XXX, Eesti kodanik, elukoht xxxx /asub xxxx/; põhiharidusega; emakeel eesti keel; xxxx; varem kriminaalkorras karistamata, väärtegude eest karistatud 9 korral. Tõkend - vahistamine alates 14.06.2010 Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuotsuse õiguslik alus Avalikul kohtuistungil 28.02., 01.03., 02.03., 04.03., 08.03., 09.03., 11.03., 30.03. ja 14.04.2011 KrMS § 341, § 306, § 309, § 310 lg 1, § 313, § 315, § 318, § 319, § 175 lg 1 p 3, 4, 5, 9, § 179 1 RESOLUTSIOON KRISTJAN TALVIK süüdistuses

§ 418lg 1 järgi süüteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista.

KRISTJAN TALVIK süüdi tunnistada

§ 200

lg 2 p 7, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistuseks mõista 7 aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel liita mõistetud karistusele Viru Maakohtu 03.03.2009 otsusega

§ 320

lg 1 järgi mõistetud ärakandmata karistus 7 kuud vangistust, mõistes Kristjan Talvikule lõplikuks karistuseks 7 aastat ja 7 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, lugedes karistusaja alguseks 07.06.2010, s.o tema kahtlustatavana kinnipidamise päev. Tõkend – vahistamine - jätta Kristjan Talviku suhtes muutmata. U.H süüdi tunnistada

§ 200

lg 2 p 7, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ja karistuseks mõista 7 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, lugedes karistusaja alguseks 14.06.2010, s.o tema kahtlustatavana kinnipidamise päev. Tõkend – vahistamine - jätta U.H suhtes muutmata. Välja mõista Kristjan Talvikult kriminaalmenetluse kulud riigituludesse: - 695.04 eurot sundraha; - 18.64 eurot toimiku paljundamise eest; - 111.17 eurot surnu kohtuarstliku ekspertiisi teostamise eest; - 2789.74 eurot DNA ekspertiiside teostamise eest; - 995.87 eurot sõrmejälje ekspertiiside teostamise eest; - 157.09 eurot jäljeekspertiisi teostamise eest; - 141.24 eurot käekirjaekspertiisi teostamise eest; - 1678.19 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses ja kohtus adv Lembit Nirgi poolt osutatud õigusabi eest. Välja mõista U.H-lt kriminaalmenetluse kulud riigituludesse: - 695.04 eurot sundraha; - 18.64 eurot toimiku paljundamise eest; - 111.17 eurot surnu kohtuarstliku ekspertiisi teostamise eest; - 2789.74 eurot DNA ekspertiiside teostamise eest; - 995.87 eurot sõrmejälje ekspertiiside teostamise eest; - 157.09 eurot jäljeekspertiisi teostamise eest; - 141.24 eurot käekirjaekspertiisi teostamise eest; Menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates (Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB Pank või nr 221023778606 Swedbank või nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, viitenumber 2800049900). Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded kohtutäiturile täitemenetlusse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Välja mõista riigieelarve selleks otstarbeks eraldatud vahenditest Rakvere Advokaadibüroo kasuks 920.45 eurot (sh käibemaks 20 %) advokaat Lembit Nirgi poolt süüdistatav Kristjan Talviku kaitsjana riigi õigusabi korras kohtus osutatud õigusabi eest. Kannatanu J La poolt esitatud tsiviilhagi rahuldada osaliselt, mõistes Kristjan Talvikult ja U.H-lt solidaarselt J La (xxxx xxxx) kasuks 833.92 eurot (13048 krooni) varalise 2 kahju nõudes esitatud tsiviilhagi katteks ja 2000 eurot mittevaralise kahju nõudes esitatud tsiviilhagi katteks. Asitõendid ja kriminaalasjas ära võetud esemed: Kohtuotsuse jõustumisel hävitada Rakvere politseijaoskonna asitõendite hoiuruumis asuvad kipsijäljendid, põlenud riidetükk, sinine taskulamp koos patareidega, R. L DNA ja 10 sõrme küüned, J. La ning L. L võrdlusjälgede kaardid ning kriminaaltoimiku juures asuvad 2 ZEN kõneaja laadimiskaarti, 1 laskekõlbmatu padrun, DVD-plaat sündmuskoha vaatluse videosalvestisega, DVD plaat K. Talviku ütluste olustikuga seostamise videosalvestisega, DVD plaat J. Liivaku ütluste olustikuga seostamise videosalvestisega ja DVD plaat failidega jälitusprotokolli lisana ja ruuduline paberileht. Kohtuotsuse jõustumisel tagastada J Lale kriminaaltoimiku juures asuvad sõrgkang ja heebel ning Rakvere politseijaoskonna asitõendite hoiuruumis asuvad riidekapi võti, ehitusnuga, haamer, Fa deodorant, õlikanister, mustas korpuses taskulamp (pakend nr 18). Kohtuotsuse jõustumisel tagastada Kristjan Talvikule Rakvere politseijaoskonna asitõendite hoiuruumis asuvad jalanõud Columbia. Kohtuotsuse jõustumisel tagastada U.H-le kriminaaltoimiku juures asuv mobiiltelefon Nokia koos 2 ZEN kõnekaardiga (pakend 32). Edasikaebamise kord. Kui kohtumenetluse pool esimese astme kohtuotsusega ei nõustu, on tal õigus esitada apellatsioon. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. KOHTUMENETLUSE VARASEM KÄIK Viru Maakohtu 10.05.2011 kohtuotsusega mõisteti Kristjan Talvik ja U.H süüdi

§ 200

lg 2 p 7 ja 9 järgi ja neid karistati 7-aastase vangistusega.

§ 65

lg 2 alusel liitis maakohus Kristjan Talviku karistusele Viru Maakohtu 03.03.2009 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 7 kuud vangistust, mõistes temale lõplikuks karistuseks 7 aastat ja 7 kuud vangistust. Süüdistuses

§ 418lg 1 järgi mõisteti Kristjan Talvik õigeks.

Tartu Ringkonnakohtu 23.11.2011 määrusega tühistati Viru Maakohtu 10.05.2011 otsus osaliselt ja kriminaalasi saadeti tühistatud osas Viru Maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks. Ringkonnakohtu määruse peale esitas U.H kaitsja 05.12.2011 määruskaebuse, taotlusega tühistada osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 23.11.2011 kohtumäärus, millega jäeti U.H suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – muutmata ning teha uus kohtumäärus, millega vabastada U.H vahi alt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 09.02.2012 kohtumäärusega jäeti esitatud määruskaebus läbi vaatamata. 06.03.2012 esitas U.H kaitsja Viru Maakohtule taotluse U.H suhtes tõkendi asendamiseks kohustusega alluda

§751sätestatud elektroonilisele valvele.

Viru Maakohtu 13.04.2012 määrusega jättis maakohus U.H kaitsja taotluse rahuldamata. 23.04.2012 esitas U.H kaitsja määruskaebuse taotlusega tühistada Viru 3 Maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega rahuldada U.H taotlus asendada vahistamine kohustusega alluda elektroonilisele valvele. Tartu Ringkonnakohtu 07.05.2012 määrusega jäeti Viru Maakohtu määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata. 16.05.2012 esitas U.H kaitsja nimetatud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 01.08.2012 kohtumäärusega jäeti määruskaebus menetlusse võtmata. 28.01.2013 tegi Viru Maakohus käesolevas kriminaalasjas uue otsuse, millega mõistis Kristjan Talviku ja U.H süüdi

§ 200

lg 2 p 7 ja 9 järgi ja karistas neid 7-aastase vangistusega.

§ 65

lg 2 alusel liitis maakohus Kristjan Talviku karistusele Viru Maakohtu 03.03.2009 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 7 kuud vangistust, mõistes temale lõplikuks karistuseks 7 aastat ja 7 kuud vangistust. Süüdistuses

§ 418lg 1 järgi mõisteti Kristjan Talvik õigeks.

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Kristjan Talvik, tema kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi ja U.H kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm. Tartu Ringkonnakohtu 03.04.2013 kohtuotsusega jäeti Viru Maakohtu 28.01.2013 kohtuotsus muutmata. Kohtuotsusega muudeti vaid maakohtu otsuse põhiosa, millest jäeti välja kannatanu peksmine rusikatega, samuti osaline tuginemine mõlema süüdistatava ütlustele. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid mõlema süüdistatava kaitsjad. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.10.2013 kohtuotsusega tühistati Viru Maakohtu 28.01.2013 otsus kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, kuna rikutud oli kohtuotsuse avaliku kuulutamise nõuet. Samuti tühistati Tartu Ringkonnakohtu 03.04.2013 kohtuotsus, kuna apellatsioonimenetluses jäeti maakohtu olulisele kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele reageerimata. Kriminaalkolleegium märkis oma otsuses, et sellises olukorras suunavad KrMS § 361 lg 1 p 6, lg 2 ja § 341 lg 1 saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Pidades aga silmas kriminaalmenetluse senist kulgu ning ka seda, et Kristjan Talvik ja U.H viibivad alates 2010. aasta juunikuust vahi all, et kriminaalasja menetlemisel tuleb arvestada kriminaalasja mõistliku menetlusaja nõudega ja asjaolu, et kassatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumised puudutavad üksnes maakohtu kohtuotsuse kuulutamist, pidas kriminaalkolleegium võimalikuks juhinduda KrMS § 341 lg 4 sätestatust ja saatis kriminaalasja maakohtule samas koosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks ja kuulutamiseks KrMS §-s 315 ettenähtud korras. Kriminaalkolleegiumi nimetatud minetus on maakohtu hinnangul ilmselgelt kantud vajadusest tagada kriminaalasja menetlemine mõistliku menetlusaja jooksul ning see viitab üheselt kõrgema kohtu seisukohale, et mõistlik menetlusaeg käesolevas kriminaalasjas ei ole möödunud ja on olemas positiivne menetlusperspektiiv. Seega puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 2742 alusel, aga ka KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaselt süüdistatavatele mõistetud karistuse vähendamiseks. SÜÜDISTUS Kristjan Talvik ja U.H on antud kohtu alla süüdistatuna järgnevas. Kristjan Talvik sisenes ajavahemikul 21.02.2010 kell 23.00 kuni 22.02.2010 kell 07.00 koos U.H-ga vara hõivamise eesmärgil xxxx asuva elumaja garaaži ja sealt edasi ukseluku lõhkumise teel elumajja, kus U.H tungis kallale neile peale sattunud majaperemehele R Lale (sünd xxxx) ja peksis teda sõrgkangiga pähe, põhjustades R Lale aju-kolju lahtise 4 tömbi trauma koljuluude murdude ja peaaju kelmealuste verevalumitega (hulgikillunenud sisserõhutus ja terrassikujuline koljulae luumurd paremal üleminekuga koljupõhimikule, peaaju kelmealused verevalumid, peaaju kõvakelme rebend, hulgalised põrutushaavad pea juustega kaetud osas verevalumitega pehmetes kudedes), millised vigastused on eluohtlikud ja põhjustasid kannatanu surma, ning mitteeluohtlikud tervisekahjustused - verevalumid parema ja vasaku silma ümbruses, marrastused paremal õlal, vasaku reie välispinnal, paremal pool seljal. Majast lahkudes võtsid U.H ja K. Talvik sealt kaasa akudrelli Metabo väärtusega 1500 krooni, padrunvõtmete komplekti väärtusega 900 krooni, binokli Olympus väärtusega 1289 krooni, pussnoa väärtusega 120 krooni, kullast abielusõrmuse väärtusega 1500 krooni, 2 kuldketti väärtusega 1800 krooni, kaitseliidu märgid väärtusega 120 krooni ja vähemalt 2500 krooni sularaha. Seega Kristjan Talvik, võttes isikute grupis ära võõraid vallasasju nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kusjuures asjade äravõtmine oli seotud vägivalla ja sissetungimisega, pani toime

§ 200lg 2 p 7 ja 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Seega U.H , tappes inimese seoses röövimisega, pani toime

§ 114p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kristjan Talvikut süüdistatakse veel selles, et tema alates 2010.a algusest kuni 07.06.2010 xxxx omandas ja hoidis vastavat luba omamata 15 5,45x39 mm kaliibrilist tulirelva laskemoona hulka kuuluvat automaadipadrunit, millega rikkus Relvaseaduse § 32 lg 1, 2, § 34 lg 2, § 45 lg 1, 2 ja § 46 lg 6 sätteid. Seega Kristjan Talvik, käideldes ebaseaduslikult laskemoona, pani toime

§ 418lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KOHTULIKU UURIMISE KÄIGUS TUVASTATUD ASJAOLUD, UURITUD TÕENDID JA KOHTU PÕHJENDUSED KRISTJAN TALVIKU SÜÜDISTUSES

§ 418lg 1 järgi.

Süüdistatav Kristjan Talvik tunnistas end temale esitatud süüdistuses süüdi. Andis kohtuistungil ütlusi, et läbiotsimisel leiti tema juurest padrunid, millised 2010.aasta alguses tõi tema juurde keegi K ja jättis sinna lihtsalt niisama meeneks. Neid oli kokku 16 tükki. Läbiotsimisprotokolli kohaselt leiti Kristjan Talviku elukohast xxxx 16 padrunit. /kd I, tl 167-169/. Asitõendi vaatlusprotokollis on vaadeldud 16 padrunit /kd I, tl 173-174/. Tulirelva ekspertiisi akti nr TB-104-10/2149 kohaselt ekspertiisi esitatud padrunitest 15 5,45x39 mm kaliibrilist automaadipadrunit kuuluvad tulirelva laskemoona hulka ja olid laskekõlbulikud. Üks 5,45x39 mm kaliibriline automaadipadrun ei moodusta tulirelva laskemoona. Padrunite kuulumist tsiviilkäibes keelatud laskemoona hulka reguleerib relvaseaduse § 20 /kd II , tl 122-125/. Sisuliselt on Kristjan Talviku süü laskemoona ebaseaduslikus käitlemises leidnud tõendamist, kuid tulenevalt Riigikohtu 11.04.2011 lahendist nr 3-1-1-8-11 on 16 padrunit ebaoluline kogus: 5 Kuivõrd Kristjan Talvik hoidis oma elukohas 16 padrunit, ei saa sedavõrd väikest padrunite hulka pidada oluliseks koguseks

§ 418lg 1 tähenduses.

Seega ei vasta Kristjan Talviku tegevus

§ 418

lg 1 objektiivsele koosseisule ning ta tuleb süüdistuses

§ 418lg 1 järgi õigeks mõista ning ballistika ekspertiisi kulu jätta riigi kanda.

KOHTULIKU UURIMISE KÄIGUS TUVASTATUD ASJAOLUD, UURITUD TÕENDID JA KOHTU PÕHJENDUSED KANNATANU R LA EPISOODIS. Kristjan Talvik tunnistas end esitatud süüdistuses süüdi ning kannatanu R La puudutavas episoodis andis ütlusi, et

1. aasta lõpus kuulis tema R L, et xxxx pidi elama vanamees, kellel on kodus suurem summa raha ja nemad koos U.H-ga otsivad kedagi, kes on nõus sinna vargile minema. Siis said kokku U.H-ga, kes teadis selle vanamehe sugulase kaudu, et raha on seal kusagil saja- ja kahesaja tuhande krooni vahel. Mingil ajal tõi L tema kätte maja plaani, tema teada oli selle joonistanud U.H. 2009.aasta novembri lõpul detsembri algul läksidki sinna L autoga. U.H teadis täpselt teed. Maja juurde läksid U.H-ga kahekesi ja püüdsid tualeti aknalt linoleumi eest ära kangutada. U.H oli sõrgkangi kaasa võtnud, samuti oli tal väike sinine taskulamp. Majja minek jäi aga katki, sest tuli ähmis L ja teatas, et teda oli kinni pidanud politseipatrull ja ta andmed üles kirjutanud. Tagasiteel xxxx piiril pidas politsei neid jällegi kinni ja kirjutas kõigi andmed üles. Tagasiteel oli U.H väga mures, et raha ei saadud, kuna tal olevat suuremad võlad. Konkreetset kokkulepet uuesti sinna vargile minekust ei jäänud. 2010.aasta veebruari lõpupoole tuli U.H jälle jutuga, et minna xxxx vargile. U.H rääkis, et tal on 13000 kroonine võlg, mis on vaja kiiresti ära maksta ja et teda oli juba ähvardatud. On kindel kuupäevas, et see oli
2. veebruaril
3. See oli tema ütluste kohaselt kindlalt
4. veebruaril, s.o pühapäeva öösel vastu esmaspäeva
5. veebruari
6. K uupäev on ka seepärast meeles, et
7. veebruaril suri üks sugulane. U.H tuli tema juurde koju kella 21 paiku õhtul, siis läks U.H ära ja lubas tagasi tulla koos autojuhiga. Algne plaan oli majja vaikselt sisse hiilida sellesama WC akna kaudu – vanainimesel pidi olema kehv kõrvakuulmine – ja raha ära võtta. U.H pidi teadma raha täpset asukohta. U.H oli ka info, et kedagi seal rohkem kodus ei ole. Enne minekut tarvitasid amfetamiini Talviku korteris ja ka autos teel xxxx olid U.H minigrip-kilekotid kaasas. Enne keskööd asuti teele J L autoga, kes oli talle täiesti võõras inimene. Autos istus tema ette ja U.H taha ning autos nägi U.H käes deodorandi pudelit. Kui tema avaldas autos kahtlust, et kas seal ikka on raha, siis nii U.H kui L kinnitasid, et on küll. Juba esimese majaskäigu ajal teadis U.H rääkida, et seal võib olla veel ka Kalašnikovi automaat ja snaiper-relv. Maja juurde läksid U.H-ga kahekesi ja mõlemal olid kindad käes – temal kootud sõrmkindad ja U.H paksemad talvekindad. Maja taga märkas akent, mille oli ainult üks klaas ja mida sai ära võtta. Kaasas olnud pussnoaga võttiski aknal liistud ära, U.H aitas kaasa. Koos läksid majja sisse. U.H teadis, et sellest aknast saab rehealusesse. U.H leidis lüliti ja pani tule põlema. Vaatasid rehelauses ringi ja otsisid, mida varastada. Kapist leidsid kaks tööriistakohvrit – akutrell ja padrunvõtmed. Samas kapis oli ka sõrgkang. Rehealuses olid vähemalt tund aega ja hakkas väga külm. Laka pealt võtsid põhku ja panid põrandal põlema, et käsi soojendada. Kuna ruum läks vingu täis, tegi U.H ühe garaažiukse poole lahti. Garaažis nägid ka üht suurt kuvaldat, mis oli laua kõrval akna all. Kogu aja püüdsid avada elumaja ust nii vaibalõikamisnoa kui ka sõrgkangiga. Mõlemad kangutasid kordamööda. Kui ukse lahti said, siis sõrgkang jäi U.H kätte, kui nad tubadesse sisenesid. Kuidas hiljem kuvalda köögis osutus olema, ta öelda ei oska. Garaažis kapis olnud kummiheebel jäi tema teada ka trepile ja kuidas ka see kööki sattus, ta ei tea. Teiselt korruselt otsisid mõlemad väärisesemeid, mida kaasa võtta, kuid ei leidnud midagi. Edasi mindi
8. korrusele elutuppa, kust samuti otsiti väärisesemeid. U.H näitas ka tuba, kus vanainimene magab, kuid see uks oli kinni, katsusid ukselinki. Rohkemates tubades ei käinud. Asjade otsimisel kandis U.H sõrgkangi kogu aeg kaasas. Mingil hetkel kuulsid, et vanainimene on üles ärganud, keeras ukse lukust lahti. U.H läks kohe sinna ukse taha ja kui inimene tuli toast välja, lõi U.H 6 kangiga teda mitu korda pähe, kindlasti oli 3-4 lööki. Vanainimene kukkus kohe pikali ja kohe hakkas verd jooksma. Edasi läksid mõlemad magamistuppa. Kangi viskas U.H sinna tuppa maha. Seal otsiti läbi kapid ja lauasahtlid. Kirjutuslaualt leidis U.H binokli ja pani selle endale kaela, kusagilt, vist kirjutuslaua juurest leidis ta ka rahakoti ja võttis sellest 2500 krooni ringis sularaha, mille hiljem jagasid. Mingil hetkel püüdis vanainimene end käpuli ajada, siis U.H võttis uuesti sõrgkangi ja lõi meest uuesti pea piirkonda. Sealt mindi uuesti elutuppa ja otsiti veel ka sealt raha. Allkorrusel nad asju laiali ei loopinud, üleval aga küll. Üldse võtsid majast kaasa sularaha rahakotist, binokli ja 2 tööriistakohvrit. Mingist pussnoast, kaitseliidu märkidest, sõrmusest ja kettidest ei tea ta midagi. Kokku võisid seal majas olla kuni 4 tundi. Koos asjadega jooksid xxxx poole, tööriistakohvrid ja binokli viskasid metsa. Bussipeatuses jagasid raha ja tema sai umbes 1100-1200 krooni. Kella seitsmese bussiga sõitsid xxxx. Majas pliidi serval nägi küll deodorandipudelit, mis oli sarnane sellega, mis U.H kaasas oli, aga päris kindel ei ole, et see seesama oli. Hiljem rääkis juhtunust ainult R Lle ja ütles, et lõid vanamehe maha, et „lõime talle kangiga pähe“. Kumb konkreetselt lõi, ta Lle ei öelnud. Süüdistatav U.H end süüdi ei tunnistanud. Seletas kohtuistungil, et tal olid suured rahaprobleemid. Mingil ajal hakkas L L rääkima, et ta vanaisal on väga palju raha, s.o kusagil 170 000 - 175 000 krooni ringis, mida tahtis varastama minna ja kuna ta teadis U.H võlgadest, siis kutsus ka teda kaasa vanaisa raha varastama.
9. aasta suvel käisidki seal Xxxxs, aga tema siis majas ei käinud ja L käis üksi. Kaitsja täpsustava küsimuse peale väitis, et siis küll ei olnud varastamisest juttu, vaid motikajupi toomisest. L läks motika osa tooma ja käskis majast mööda sõita ning 800 meetrit eemal oodata. Kas L siis midagi varastas, ta ei tea, kuid tagasi tulles andis talle umbes 200 krooni bensiiniraha. Plaan oli veel sinna vargile minna. Tema tegi ettepaneku R Lle, aga R ütles, et ta ise sinna minna ei tahaks, aga leiab inimese, kes on nõus üksi minema. Siis ükskord R teatas, et leidis sellise inimese, aga et vaja on plaani või skeemi ja tema palus L Lal selline skeem joonistada, mida L tegigi. Andis skeemi edasi R Lle. 2009.aasta novembris helistas R Kristjan Talvikule, kes võeti peale xxxx kandist. Temal endal oli kaasas raudtoru ja kang ning sinine taskulamp. R jäi autoga ootama ja nemad Kristjaniga läksid maja juurde, kus üritasid WC aknal linoleumitükki eest ära kangutada, kuid enne tuli R ja ütles, et politsei oli teda kontrollinud ja seetõttu jäi sissetungimine majja ära. Talvik pidi üksi majja minema ja tema jääma välja. 2010 jaanuaris küsis võlgu M T ja kokkulepe jäi, et 9000 krooni saab ja tagasi maksab 13000 krooni. Koostati võlakiri A P. Tagasi pidi raha makstud olema
10. veebruariks, kuid selleks kuupäevaks raha maksta ei olnud. M T helistas sel päeval ja teatas, et raha vaja kindlalt täna ära maksta. Kui ütles, et pole seda kuskilt võtta, käskis M ratta anda. Keeldus, kuna see oli isa oma. M aga teatas, et teist varianti pole ning käskis õhtul ratta haigla juurde viia, kus ta oodata lubas. Rääkisid õhtul MSN-is ja kuigi tal polnud plaanis ratast kusagile viia, ütles M , et peab ootama aega peale südaööd, kui isa filmi vaatamise lõpetab, et alles siis saab. Kella 23.30 ajal aga lülitas telefoni välja ja pani arvuti kinni. Samal päeval, s.o
11. veebruaril 2010 sai lõuna paiku kokku J L ja küsis, kas L on nõus teda õhtul xxxx poole viima. Siis helistas kella poole viie paiku Talvikule ja kutsus teda Xxxx kaasa raha varastama. Leppisid kokku, et kui autojuht on nõus, siis helistama ei hakka, vaid läheb kella 12 paiku Talviku juurde. Koju jõudes rääkis netis L ning kütuse ostmise eest oli viimane nõus Xxxx sõitma. Leppisid kokku, et poole üheteistkümneks tuleb L tema maja taha parklasse. Sõitsid koos Talviku juurde, kus oli ka E nimeline noormees, kuid temaga ei suhelnud, vaid läksid Kristjani tuppa. Kristjan ütles, et talle on enne vaja amfetamiini, et muidu ta ei ole nõus minema. Helistaski siis narkomüüjale M, kelle number oli tal lihtsalt olemas, ja tõi xxxx 1 grammi amfetamiini. Leppisid kokku, et Kristjan läheb majja üksi ja tema jääb valvama. Teel Xxxx Kristjan küsis amfetamiini ja see jäigi tema kätte. Autos kurtis teistele, et ei tea mis küll saab, et täna on võla maksmise viimane päev, ning selle peale teatas Kristjan, et „puhaste kätega me sealt tagasi ei tule“. Mingit deodoranti tal kaasas ei olnud. Koos Kristjaniga läksid kahekesi maja 7 juurde ja käisid ümber selle. Maja vastas oli teine hoone, mille juurde lubas valvama minna, et kui keegi tuleb. Kuidas ta Kristjanile siis märku pidi andma, seda kokku lepitud ei olnud. Mingil ajal läks vaatama ja nägi, et Kristjan nokitseb akna kallal, võttis noaga aknaliiste eest ära. Edasi, eemal valvates hakkas külm ja läks uuesti maja juurde, nägi, et Kristjanit polnud ja siis ronis temagi läbi sama akna garaaži. Kristjan pani seal tule põlema. Tema võttis garaažiuksel risttala eest ära, et kui keegi tuleb, saab jooksu. Kindad olid mõlemal käes, temal endal kaks paari, Kristjanil õhukesed sõrmkindad. Garaažis Kristjan vaatas, mida kaasa võtta, tema ise ei tahtnud muud midagi kui raha. Mõlemad käisid garaažis ringi, vaatasid. Talvik võttis ukse kõrvalt kapist välja kaks tööriistakohvrit ja algul ühe kangi ning hakkas ust lahti tegema. Tema ust lahti murda ei püüdnud. Talvik proovis ka noaga vesta, kangutas rohkem kui pool tundi. Tema ise oli sealsamas kõrval. Kui ukse lahti said, läks Talvik ees sisse, tema väikse vahemaaga järgi. Talvik läks otse teisele korrusele ja tema jäi trepile seisma, nägi, et üleval läks tuli korraks põlema ja kuulis sahtlite lahtitõmbamist. Alla tulles oli Talvikul binokkel kaelas. Edasi läks Talvik elutuppa allkorrusel, kus hakkasid mõlemad otsima, Talvik otsis, mida müüa, tema otsis ainult raha. Enne elutuppa minekut vanaisa toa ust üldse ei katsutud. Midagi elutoast ei leidnud. Siis mingil ajal Talvik katsus ka L vanaisa toa ust. Talvik käis veel garaažis ja tagasi tulles oli käes kuvalda, et sellega uks maha lüüa. Tema keelas ning tegi siis ettepaneku sealt üldse ära minna, aga Talvik ütles, et tema siit tühjade või puhaste kätega ära ei lähe. Kuidas kummiheebel lauale sai, ta ei tea. Talvikul oli kõrv vastu ust, kui äkki tuli läks põlema, Talvik seisis kang käes (see oli tal kogu aeg käes, ainult otsimise ajal pani ära). Sai aru, et Talvik tahab lüüa, karjus talle, et ära tee, jooksis sealt garaaži ja sealt edasi välja ja jooksis nii kiiresti kui suutis. Hakkas väga paha, pea käis ringi, kükitas ühe puu juures. Mida täpselt Talvik majas tegi edasi, ta ei näinud, kuid umbes 10 min pärast tuli Talvik mõlemas käes üks kohver, binokkel kaelas ja üle õla jahipüss. Ühe kohvri andis talle, ütles, et lõi vanamehe maha. Asjad viskasid ära ja kõndisid xxxx. Bussipeatuses võttis Talvik taskust rahakoti ja sealt sajakrooniseid, rahakoti viskas bussipeatuse taha ja hakkas raha lugema, seal oli täpselt 3000 krooni. Pakkus ka talle raha, kuid tema ei võtnud vastu. Paar-kolm päeva hiljem helistas Talvik ja tahtis kokku saada, läks siis Talviku juurde, võttis venna kaasa „nii igaks-juhuks“. Talvik tuli alla, võttis taskust abielusõrmuse, andis selle talle ja ütles, et see on amfetamiini eest. Vaatas sõrmust, et kullaproov oli olemas, ja pani tasku. Talvik ähvardas, et kui U.H peaks kellelegi toimunust rääkima, siis juhtub temaga sama mis L vanaisaga ja et kui tema, st Talvik, peaks politseisse sattuma, siis ajab kõik U.H peale. Isa maksis selle 13000 kroonise võla ära. Sõrmuse viis pandimajja. Kust Talvik sõrmuse sai, ta huvi ei tundnud. Teadis, et sõrmuse saab maha müüa ja siis on amfetamiini võlg tasa. Kui ta kinni peeti, siis arvaski, et Talvik on politseis tema peale rääkinud. „Olin tahtnud unustada, olingi põhimõtteliselt unustanud, ei rääkinud kellelegi, ka advokaadile mitte, et äkki siis lastakse vabaks“. Kannatanu J L andis kohtuistungil ütlusi, et tapetu oli tema isa. Leidis surnukeha 02.03.
12. Viimati nägi isa paar nädalat varem. Sissesõidutee oli kinni tuisanud, garaažiuksed lahti, garaažist tuppa viiv uks oli lahti lõhutud, lukukeel väljas, murdmisjäljed uksel. Isa surnukeha oli köögis põrandal, külm ja kange, suur vereloik põrandal. Köögilaud oli nuketi lükatud, ilmselt rüseluse käigus, laual oli verine sõrgkang, samuti kummiheebel. Põrandal oli suur kivilõhkumisvasar. Kõik need asjad olid samast majapidamisest pärit, tunneb need ära ka sündmuskoha vaatluse piltidel. Sõrgkang ja heebel olid varem garaažis tööriistakapis, suur vasar aga puukuuris. Pliidiserval olnud deodorandipudeli kohta ütles, et see on tema oma ja see asus vannitoas. Tema seda pliidiservale ei jätnud ja isa deodoranti ei kasutanud. Avastas, et majast on kadunud binokkel, mida isa hoidis oma toas kapi peal, ketid ja sõrmus, tööriistakohvrid. Isal oli kodus suurem summa raha, kunagi oli isa ütelnud, et 70000 krooni. Aasta varem oli probleem, et isal olevat raha kadunud ja süüdistas selles tema naist. Hiljem kurtis isa veel korra, et 2000 krooni on rahakoti vahelt kadunud. Isal oli väga kehv kuulmine ja nägemine, kasutas kuuldeaparaati. Nüüd peale isa tapmist leidis isa raha 70000 krooni üles 8 tema toast tugitoolist. Arvab, et isa võidi tappa 17.02.2010, kuna isa mõõtis iga päev vererõhku ja pidas selle kohta päevikut ja viimane sissekanne oli
13. veebruaril. Postkastis oli kiri, mis oli Tallinnas 23.02.2010 posti pandud. Seletas, et isa toa uks ei olnud lukustatav, vaid käis riivis. Teab, et isal oli küll püss, kuid selle kadumisest ei teatanud, kuna tegemist oli registreerimata relvaga, mis võis isal ka kusagile peidetud olla. Tunnistaja M T andis ütlusi, et oli Xxxx ja kuna ühistu tegi ka vallale teenust, siis lükkas tema valla teid lumest lahti. Iga kord, kui ta R La talust möödus, oli R alati väljas. Tema hoov oli alati puhtaks lükatud. Viimati nägi R La 21.veebruaril 2010 ennelõunal, mil ta jalutas tee otsa, kus tal postkast on. On selles täiesti kindel, sest enne oli tugev lumesadu, siis kaks päeva ei käinud ja
14. veebruril käis uuesti ja siis R enam ei näinud. See päev on veel ka sellepärast meeles, et pidas vastavat päevikut, kus töölehe koostamiseks kõik lumelükkamised kirjas on.
15. veebruaril veel vaatas, et R La garaažiuksed on lahti ja kõik hoov täis tuisanud, ühtegi jälge polnud. Mõtles veel, et vanainimene, äkki on surnud, kuid vaatama ei läinud. Tunnistaja T K seletas kohtuistungil, et oli R La naaber. Märtsi alguses 2010, kui politsei temalt seoses R La tapmisega küsis, et millal viimati R La nägi, teadis, et kaks päeva enne pühi, s.o vabariigi aastapäeva, s.o pühad olid kohe-kohe tulemas. Täpset kuupäeva ei osanud öelda, kui arvas, et kaks päeva oli vahet. Mõne päevaga võib eksida, aga nädal varem see nägemine kindlasti ei saanud olla. Seletas, et sel ajal olid tuisused ilmad, mistõttu iga päev rookisid lund. Koos tulid siis poest ning kui tavaliselt käis R L poes suure käekotiga, siis sel korral oli temal tavaline poe kilekott. Vahel nägi L poes kui oli kalapäev, kuid sel päeval kalapäev ei olnud. Lund ei sadanud ja tee oli hommikul lahti lükatud, kuid pinnatuisu tõttu olid teel kerged lumevaalud. Tunnistaja T S andis ütlusi, et teab, et L L on oma vanaisalt varastanud ja L ise on seda rääkinud, et „vanaisal on sitaks plekki“, rääkis seda kõigile. Peale vanaisa tapmist kahtlustas L selles U.H. Teab, et U.H olid võlad ja Oliver rääkis, et isa maksab neid. Tunnistaja A-H K seletas kohtuistungil, et 11.12.2009 oli xxxx politseinikuna koos juhtivkonstaabel K S graafikuvälises patrullis. P eale südaööd nägid Xxxxs alleel seismas sõiduautot xxxx reg nr xxxx, mille juhiiste oli alla lastud ja sellel lamas R L, kes ütles, et on väsinud ja tahab puhata. Kuna see tundus kahtlane, siis informeeriti välijuhti, et kui see auto xxxx poole tuleb, siis kindlasti kontrollida. Kuna L poole oli korduvalt sisse murtud, siis läksid sinna olukorda kontrollima ning tuvastasid, et maja ümber oli käidud, kuid majja sisse ei olnud pääsetud. Kuna oli siiski mure, koputasid kõvasti uksele, kuna teadsid, et L oli kõva kuulmine. Keegi tuli küll ukse poole, kuid ust ei avatud. Kuulsid, et käidi tualetis. Tahtmata vanainimest rohkem häirida, lahkusid. Tee otsas järeldasid jälgede järgi, et sama auto oligi seal ringi keeranud, maja juures olid kahe erineva isiku jäljed, maja juurde oli mindud kõndides ja tagasi joostes. Jäljed lõppesid teeotsas auto jälgede juures ning auto oli suununud tagasi xxxx maantee poole. Välijuht teatas hiljem, et see auto oligi xxxx kinni peetud, roolis oli R L, sõidukis olid veel U.H ja Kristjan Talvik, auto pagasiruumis olid kahed erinevad jalatsid ja üks sõrgkang. Järgmisel päeval käis K S R La juures ja kirjeldas, et vana mees kartis oma vara pärast – köögi ukse juurde oli pandud suur plekkvann ja ukse kohale puuhalg, et kui keegi tuleb, siis halg kukub ja teeb kolinat, samuti pani ta magama minnes ukselingi alla puuhalu, et keegi tuppa ei pääseks. Enne seda juhtumit oli politseile teada kaks juhtumit, kus R L teatas, et temalt on raha varastatud. Tunnistaja M T kinnitas, et on andnud Oliverile raha võlgu, mille algul maksis tagasi, kuid siis enam ei maksnud. Suurim võlasumma oli 13000 krooni. Oliver küsis 9000 krooni, et tal on teised võlad ja vaja need ära maksta, lubas tagastada
16. Tema siis organiseeris selle 9 raha A P ja lepiti kokku, et kuu aja pärast maksab tagasi. U.H kirjutas võlakirja, mis jäi A P kätte. Tähtaegselt Oliver raha ära ei maksnud ja siis tahtis ta võla tagatiseks tsiklit, mille U.H pidi tooma xxxx juurde, kuid siis kadus ta silmapiirilt üldse ära. Tunnistaja R L andis ütlusi, et 2009.aastal enne talve tegi U.H ettepaneku minna Xxxx ja palus teda autojuhiks. Peale võeti veel Kristjan Talvik. Autos sai jutust aru, et minnakse mingisse majja vargile, räägiti rahast. Teed juhatas U.H ja ütles ka, kus auto kinni pidada. Kokkulepe oli, et nad tulevad ise auto juurde tagasi. Tema siis ootas, kuid 15-20 min pärast tuli politsei, küsis dokumente. Läks ja ütles Kristjanile ja Oliverile, et politsei tundis nende vastu huvi ning sõitsid minema. xxxx pidas politsei neid jälle kinni, autost leiti seljakott, mis uuriti läbi, mingi raudkang ja jalanõud. Jalanõusid oli 2-3 paari ja ta tea, kelle omad need olid, kang ei olnud samuti tema oma. xxxx autost lahkudes võtsid Kristjan ja Oliver need kaasa. Oliveri jutust teadis, et Oliveril olid rahalised probleemid erinevate inimestega, rääkis kümnetest tuhandetest. Peale Xxxxs käiku võttis Oliver ka temalt võlgu ja kadus siis ise ära. Hiljem tema isa maksis ära. Kunagi hiljem kutsus politsei ta välja ja küsitles selle Xxxx-sõidu pärast ja peale seda läks ta Kristjani poole aru pärima. Siis Kristjan rääkis, et nad olid Oliveriga ikka sinna tagasi läinud ja maha löönud selle inimese, kes seal elas. „Ta ei rääkinud ka nii täpselt, igatahes ütles, et tema lõi selle vanamehe maha…..Ta ütles väga huvitavad sõnad, see jäi meelde, et tema lõi selle vanamehe pea pehmeks. Et Oliver oli kaasas.“ U.H kaitsja küsimustele vastates hakkas L rääkima sõrmusest ja püssist stiilis „nendest räägiti…ma pole ise püssi näinud…võimalik, et Talvik rääkis, aga ma pole surmkindel….“. Prokuröri täpsustavate küsimuste peale muutus jutt väga konkreetseks, et Kristjan ise rääkis, et püss on maha müüdud ja et ka sõrmus on maha müüdud, aga ei ole kindel…“ta rääkis kindlasti mõlemast, aga mida, juba läheb segamini“. Tunnistaja J Li andis ütlusi, et
17. veebruaris palus U.H teda autojuhiks, suhtlesid MSN-s, kuna telefoni Oliver kasutada ei saanud, see oli tal välja lülitatud, kuna ta oli paljudele võlgu. Vaja oli sõita xxxx kanti. xxxx tänavalt võeti autosse Oliveri sõber, keda ta ei tundnud. Sõber, kelleks osutus Kristjan Talvik, istus juhi kõrvale, Oliver taha. Sel sõbral oli seljakott kaasas. Teel rääkis Oliver, et tal on vaja võlad ära maksta. Jutu sees sõber ütles, et „tagasi me sealt puhaste kätega ei tule“. Autos tõmbas Talvik endale midagi ninna, mida Oliver talle andis. Oliver ütles, kus kinni pidada. Algul ütles Oliver, et ta neid ootaks, kuid siis, et helistab, kui vaja. Sai aru, et õiget asja sellisel kellaajal tegema ei minda, kuid ise mingeid küsimusi ka ei esitanud. Tunnistaja L L seletas, et lahkus Xxxxst, kus oli eelnevalt kaua aastaid elanud, märtsis 2009 ettekäändel, et äi R L süüdistas teda raha varguses. Kogu pere teadis, et R Lal peab kodus palju raha olema ja arvati, et kusagil 100 000 võib ikka olla, seda sai omavahel arutatud, ka laste juuresolekul. Sai naljatatud, et vanaisad ikka ostavad oma lastelastele asju, kuid R ei teinud lastele kunagi kingitusi. R oli ka jahipüss ja tema teada hoiti seda vanaisa toas riidekapis. Pankasid ei olnud äi kunagi usaldanud ja oli nõus peale maksma, et talle pension koju toodaks. Kuulis ja nägi äi halvasti. Tunnistaja L L seletas, et koos vanematega on arutanud, et vanaisal peab palju raha olema, umbes paarsada tuhat. „Ema arvutas ükskord välja ja saigi umbes kakssada tuhat“. Järeldas, et vanaisa hoidis oma raha riidekapis, sest see oli ainuke kapp, mis tal toas oli ja kapiuks oli ainuke, mis lukus käis. Pangas ta raha ei hoidnud. Kunagi oli vanaisal ka jahipüss. Paljude sõpradega, ka U.H-ga, tuli jutuks, et vanaisal on raha, aga ta ei anna, rääkis neile ka summast, mis vanaisal olla võib. Mingit plaani vanaisa toa kohta pole kunagi joonistanud ja koos U.H-ga pole kunagi koos Xxxxs käinud. Vanaisa oli parasjagu halb inimene, seepärast tuli selline asi jutuks. Ennast halvasti ei tunne ja ka enda süüd ei tunne, et vanaisa nüüd surnud on. 10 Tunnistaja T L seletas, et tema lapselaps Kristjan Talvik
18. aasta jaanuaris-veebruaris ei töötanud ega õppinud. Viimati töötas kaks aastat tagasi. Mida ta tegi, seda öelda ei osanud, kuid Kristjan elas tema ja vana-vanaema rahalisest toetusest. Tema vend A R suri xxxx, Kristjan teavitas sellest. Politseist tagasi saadud Kristjani jope, püksid, kindad ja noa viskas ta minema, tahtmata neid näha ning hoida ja teadmata, et peaks need alles hoidma. Tunnistaja G M andis ütlusi, et
19. aasta alguses sai vanema poja H kaudu teada oma noorema poja Oliveri rahaprobleemidest. H rääkis sellest, et nüüd on tähtaeg möödas ja Oliveri aetakse taga.
20. veebruaril 2010 maksis Oliveri võla 13 000 krooni ära ja sai võlakirja tagasi. Tunnistaja H M ütluste kohaselt tema teadis, et vend Oliver oli inimestele võlgu. Üks võlg oli 13000 krooni, seda ütles M T. Ükskord viis Oliveri Kristjan Talviku juurde, siis sai Oliver kuldsõrmuse, tuli autosse ja näitas seda. Tunnistaja T K seletas, et U.H oli võlgu ja tõi selle katteks kuldsõrmuse, mis viidi pandimajja. Ei mäleta, kui palju Oliver võlgu oli, mõni paar tuhat ikka. Tunnistaja A P andis ütlusi, et U.H tahtis raha võlgu saada ja M T viis nad kokku. Laenas U.H-le 9000 krooni ja tagasi pidi saama 13000 krooni. Vormistati laenuleping.
21. veebruariks 2010 pidi tagasi maksma, kuid sel päeval võlga tagasi ei saanud. Oliveri isa maksis hiljem tagasi ja rahale järele läks U L. Kuupäeva ei mäleta. Tunnistaja U L kinnitas kohtuistungil, et A P palvel käis U.H isa töö juures, kus sai viimase käest kas 12 või 13 tuhat krooni ning andis talle võlakirja. Kuupäeva ei mäleta. KOHTU PÕHJENDUSED Kristjan Talvikule esitati kohtueelses menetluses süüdistus

§ 200

lg 2 p 7 ja 9 järgi ja U.H-le esitati süüdistus

§ 114p 5 järgi tapmises seoses röövimisega või omakasu motiivil. Tulenevalt Kr

MS § 3051 lg 1 ja 2 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning kohus saab otsuse rajada üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Vastavalt KrMS § 61 hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, kusjuures ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. KrMS § 268 sätestab kohtuliku arutamise piirid. Nimetatud sätte alusel määratletakse kohtumenetluse ese ehk faktilised asjaolud ja õigusküsimused, mida on võimalik kohtuliku arutamise käigus seoses isikute süüküsimuse lahendamisega käsitleda ja millele saab kohus otsust tehes tugineda. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi kui KrMS § 268 ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta ja täiendada. Seega annab KrMS § 268 lg 2 prokurörile võimaluse kohtliku arutamise piire kuni kohtuliku uurimise lõpuni korrigeerida. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-108-06 selgitatud, isikule süüks arvatud toimepanemisvormi muutmine on võimalik ka ilma uut süüdistust esitamata; 11 keelatud on vaid kas siis „vahendi“ või teise täideviija n.ö üllatuslik loomine/juurdetoomine alles kohtuotsuses. Kui aga on tegemist süüdistusega, milles on vaieldamatult näha tegelike toimepanijate paljusus, saab kohus iseseisvalt, süüdistuse muutmiseta asuda seisukohale, et tegemist on kaastäideviimisega. Nimelt sõltub hinnang, millises täideviimise vormis on konkreetne süütegu toime pandud ehk millises omavahelises suhtes on süüdistuses näidatud toimepanijate ring, nii tuvastatud faktilistest asjaoludest kui ka neile asjaoludele antavast õiguslikust hinnangust. Isikute süüditunnistamisel võib kohus tugineda ainult sellistele faktilistele asjaoludele, mida tõendamiseseme asjaoludena on piisava selguse ja täpsusega kirjeldatud süüdistuse sisus ja seda juhul, kui need asjaolud on kohtu hinnangul ka tõendatud või üldtuntud. Kui prokurör on kohtulikul arutamisel § 268 lg 2 alusel süüdistuse sisu muutnud või täiendanud, saab kohus isiku süüditunnistamisel lähtuda üksnes süüdistuse uues redaktsioonis kirjeldatud faktidest. Kohus ei ole seotud süüdistusakti lõpposas esitatava kuriteo kvalifikatsiooniga. Kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus jõudis prokurör seisukohale, et Kristjan Talviku ja U.H puhul on tegemist röövimise kaastäideviijatega.

§ 200

lg 2 p 7 ja 9 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis on täielikult tõendatud ning Kristjan Talviku ja U.H näol on tegemist isikute grupiga. Prokurör taotles, et süüdistusest tuleb välja jätta viide U.H-le kui konkreetsele peksjale, sellest tulenevalt heidab süüdistus vägivalla kasutamist ette mõlemale süüdistavale. Kohus nõustub prokuröriga, et kriminaalasjas on objektiivselt tuvastatud, et R L tapeti, tema elukohast varastati süüdistuses märgitud esemed ning sellega on seotud Kristjan Talvik ja U.H, kuid tapmise eest seoses röövimisega (

§ 114

p 5) süüdistust ei ole võimalik esitada kummalegi süüdistatavatest, kuna kahtlusi ühe või teise süüdistatava suhtes ei ole võimalik kõrvaldada. Mõlema süüdistatava ütlused R La elumajas toimunu kohta on ennast õigustavad ja teist süüstavad. Tunnistaja R L ütlusi selle kohta, mis Kristjan Talvik avaldas talle peale 15.06.2010, mil ta politseis üle kuulati, st. et nad Oliveriga olid ikka sinna tagasi läinud ja maha löönud selle inimese, kes seal elas, et tema lõi selle vanamehe pea pehmeks, ei saa pidada tõendiks. Kohus leiab, et Kristjan Talviku poolt avaldatusse saaks suhtuda kui kaudsesse tõendisse juhul, kui ta oleks nimetatud asjaolud avaldanud tunnistajale vahetult peale kuriteo toimepanemist, mitte aga neli kuud hiljem. Kuna prokurör muutis menetluses süüdistust, leides, et Kristjan Talviku ja U.H puhul on tegemist röövimise kaastäideviijatega, siis võttes arvesse prokuröri seisukohta ja eespoolviidatud kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, lähtub kohus süüdistuse uues redaktsioonis kirjeldatud faktidest, s.o

§ 200

lg 2 p 7 ja 9 .

§ 200

lg 2 p 7, 9 sätestavad vastutuse röövimise, so võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga, grupi poolt ja sissetungimisega. Süüteokoosseisu ülesehituselt kujutab

§ 200

kirjeldatud röövimine endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (

§ 199

lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt

§-des 118 ja 120-122 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on

§ 21

lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (

§ 200

lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib

§ 21

lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja 12 kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja.

§ 21

lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas vägivalda vaid üks isikutest ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja (Riigikohtu 17.11.2006 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06).

§ 21

lg 2 sätestab, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviijad). Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele. Kuriteo toimepanemine kaastäideviimise vormis on võimalik nii eelneva kokkuleppe alusel, kui ka mitte eelneva vahetu kokkuleppe alusel, kus täideviijad eelnevalt kokku leppimata asuvad vaikivalt ühise kuritegeliku eesmärgi realiseerimiseks tegutsema vahetult sündmuskohal, sünkroniseerides oma tegevuse selliselt, et need kogumis täidaksid kuriteo objektiivsesse külge kuuluva teo. Samas tuleb silmas pidada, et süüdistatavale (kuriteo kaastäideviimises) ei saa omistada teopanust, mis väljub süüdistuse piiridest (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-49-11, p 47). Gruppi kuuluvate isikute tegevus tuleb omistada tervikuna kõigile grupi liikmetele, sest konkreetsed osateod ei tarvitse olla eristatavad ajas ja ruumis. Riigikohus oma lahendites on väljendanud seisukoha, et ei ole nõutav, et iga kaastäideviija peab süüteokoosseisu kõik objektiivsed tunnused omakäeliselt realiseerima (Riigikohtu otsused kriminaalasjades nr, 3-1-1-97-04; 3-1-1-108-06; 3-1-1-5-08). Tegu on kaastäideviimise mõttes pandud toime ühiselt, kui täideviijad valitsevad toimuvat tööjaotuslikus koostoimes ehk iga kaastäideviija osalus süüteos täiendab teise kaastäideviija tegevust selliselt, et tulemuseks on tervik. Lisaks eeltoodule on oluline, et kaastäideviijast peab objektiivselt sõltuma süüteo täideviimine. Objektiivsest küljest seisneb röövimine võõra vallasasja äravõtmises vägivalla abil ning viimane võib ilmneda nii ähvardamises, kehalises väärkohtlemises, piinamises kui ka raske tervisekahjustuse tekitamises. Oma sisult võib vägivald olla kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine. Füüsiline vägivald tähendab kehalise jõu rakendamist kannatanu füüsiliseks mõjutamiseks tema osutatava või eeldatava vastupanu mahasurumiseks, mis loob asja üleminekuks, kusjuures absoluutne on selline vägivald, mis on vastupandamatu ja ületamatu ning mille kasutamisega võetakse kannatanult võimalus otsustamiseks, tema tahe murtakse. Röövimise subjektiivne koosseis eeldab vähemalt kaudse tahtluse olemasolu tuvastamist objektiivse koosseisu asjaolude – seega nii vägivalla kasutamise kui ka asjade hõivamise suhtes ning sellele ka hõivatu ebaseadusliku omastamise eesmärgi tuvastatust. Kaastäideviimise korral algab süüteo toimeopanemine hetkest, mil vähemalt üks isikutest vastavalt kokkuleppele vahetult alustab süüteo toimepanemist. Kõigepealt käsitleb kohus faktilisi asjaolusid, mille pinnalt järeldub, et süüdistatavate Kristjan Talviku ja U.H tegevus kuriteo ettevalmistamisel ja toimepanemisel vastab

§ 21lg 2 kirjeldatud kaastäideviimise tunnustele.

Kohtuistungil on tõendatud U.H enda ütlustega, kaassüüdistatava Kristjan Talviku, tunnistajate T S, R L, J L, M Ti, H M, G M, L La, A P, T K ja U Li rohkem või vähem üksikasjaliste ütlustega, oma kogemusest või U.H-lt kuulduna, et viimasel oli 13 palju võlgu ja ta ei suutnud neid tagasi maksta. Seda tõendab ka kohtuistungil esitatud võlakiri (kd III, tl 63) ning tunnistajate ütlused selle võlakirja koostamise asjaolude kohta. Kohtuistungil on U.H ning tunnistajate T S ja L La ütlustega tõendatud, et L L rääkis sõpradele vanaisal kodus olevast suuremast rahasummast. Kohtuistungil on süüdistatavate Kristjan Talviku ja U.H ütlustega tõendatud, et L La vanaisa majast varguseks oli neil vaja maja plaani. Kristjan Talviku sõnul tõi temale plaani R L, kes ise seda eitab. U.H sõnul joonistas selle plaani, kus raha asukoht kapis oli ristiga märgitud, L L, kes ise seda eitab. Kohus peab tõenäoliseks, et siiski L L, kes ainsana oli detailselt kursis oma endise elukoha olustikuga, joonistas maja plaani, mis leiti Kristjan Talviku juurest kodust (läbiotsimise protokoll; kd I, tl 167-169, asitõend pakendis nr 27 ja asitõendi vaatlusprotokoll kd I tl 173, 182; käekirjaekspertiisiakt nr DK-0110-10/2195 II kd, tl 43-46) ja millel oli U.H DNA (DNA ekspertiisiakt nr GE-0734-10/2146; kd II, tl 52-59). Kohtu hinnangul ei oma tähtsust, kes plaani joonistas ja millisel viisil täpselt see süüdistatavate valdusesse sattus , kuid see isik pidi R La majaga väga hästi kursis olema. Sellise plaani muretsemine ja säilitamine näitab kohtu hinnangul süüdistatavate kindlat kavatsust kuriteo toimepanemiseks, kokkulepet koos tegutsemiseks. Kohtuistungil on süüdistatavate Kristjan Talviku ja U.H ja tunnistajate R L ja A-H K ütlustega tõendatud, et 11.12.2009 käisid Xxxxs R La elukohas Kristjan Talvik, U.H ja R L. Kuna politsei kontrollis R Lt ja süüdistatavatel ei õnnestunud majja tungida, siis seekord jäi süütegu toime panemata. Juba siis leiti R L autost seljakott, tagavarajalatseid ja sõrgkang, millised esemed Kristjan Talvik ja U.H R L sõnul lahkudes endaga kaasa võtsid. Kohus peab tähelepanuväärseks juba siis tehtud põhjalikke ettevalmistusi kuriteoks, kuna selleks ajaks ei olnud U.H veel tõsist muret tekitanud 13000 krooni suurust võlga. Kohtuistungil on süüdistatavate Kristjan Talviku ja U.H ütlustega tõendatud, et veebruaris 2010 võttis U.H uuesti ühendust Kristjan Talvikuga ja tegi viimasele ettepaneku taas kord Xxxx vargile minna. Kristjan Talvik oli nõus tingimusel, et saab amfetamiini, mille U.H temale ka muretses. Kohtu jaoks on seetõttu arusaamatu ja ebausutav U.H hilisem väide, et amfetamiini võla katteks andis Kristjan Talvik talle kuldsõrmuse, kuna amfetamiin oli ju eeltingimuseks selleks, et Talvik temaga koos Xxxx vargile läheks. Kohus teeb eeltoodust järelduse, et Kristjan Talvik ja U.H tegid põhjalikke ettevalmistusi kuriteoks. Kohtuistungil on süüdistatavate Kristjan Talviku ja U.H ja tunnistaja J Lu ütlustega tõendatud, et veebruaris 2010 viis J L, U.H palvel Talviku ja U.H Xxxx, pani nemad seal metsa vahel maha ning U.H pidi temale helistama, kui oli vaja neile järele minna. Hiljem selgus, et U.H oli telefoni autosse unustanud ega saanudki seega helistada. L aga ei saanud neile järele minna, kuna ei teadnud kuhu. Kohtuistungil on süüdistatavate Kristjan Talviku ja U.H ütluste ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga (kd I, tl 8-80) tõendatud, et Kristjan Talvik ja U.H tungisid R La elukohta rehealuse akna eemaldamise teel, kolasid garaažis, otsides varastamisväärset, tegid tuld ning kasutades sõrgkangi ja vaibanuga, lõhkusid ukseluku, et pääseda eluruumidesse. Kolasid tubades, otsisid raha, Eelkirjeldatu kinnitab Kristjan Talviku ja U.H ühist, kokkuleppelist ja kooskõlastatud tegutsemist. Kohus avaldas KrMS § 296 alusel dokumendina Kristjan Talviku ütluste olustikuga seostamise protokolli koos uurimistoimingu salvestusega, et saada ülevaade sündmuskoha 14 olustikust, kuna sündmuskoha vaatlus ja selle videosalvestus ei ole ülevaatlikud ning piisavalt põhjalikud (II kd, tl 92-111). Kohus peab seda lubatavaks tõendiks, kuna ei kasuta seda Kristjan Talviku ütluste kontrollimiseks, vaid sündmuskoha olustikust ülevaate saamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-1-62-07 on väljendanud seisukoha, et „…keeld eelistada mingi konkreetse asjaolu suhtes kohtueelses menetluses öeldut ei välista veel iseenesest kogu uurimistoimingu protokolli kasutatavust tõendina. Uurimistoimingu protokollides kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahelise vastuoluna, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimiku protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused.“ R La tuppa, kus pidi asuma raha, Kristjan Talvik ja U.H majas ringi liikudes ei pääsenud, kuna uks oli kinni. Kui sündmuskohal selgus, et toa uks oli kinni ja salaja varastada ei õnnestu, ei leppinud Kristjan Talvik ja U.H juba leituga ega lahkunud, vaid nad hakkasid hoopis valmistuma ukse avamiseks ja röövimiseks, tuues vastavalt sündmuskoha vaatlusprotokollile R La ukse taha kivilõhkumise haamri, sõrgkangi ja heebli ning tualettruumist J Lale kuuluva deodorandipudeli (DNA – ekspertiisakt nr GE-036810/1049 I kd, tl 135-150). Kohtu arvates näitab selline abivahendite kuhjamine süüdistatavate valmisolekut kannatanu vastupanu mahasurumiseks ja soovi vara hõivamine igal juhul toime panna. Kohtuistungil ei ole tõendamist leidnud, et kumbki süüdistatavatest oleks keelanud teisel edasi tegutseda või ise lahkunud. Ka see kinnitab Kristjan Talviku ja U.H ühist, kokkuleppelist ja kooskõlastatud tegutsemist ning eesmärki kuritegu ühiselt igal juhul toime panna. R L ärkas ja tuli kööki, kohtu arvates ajendatuna loomulikust vajadusest, sest süüdistatavate sõnul oli ta elus ja võõraid nähes üllatunud. Kannatanu J La ja tunnistajate L L ning A-H K ütlustega on tõendatud, et R L kuulis ilma kuuldeaparaadita väga halvasti ning et öösel ta seda ei kandnud. Samuti oli tema nägemine vilets. Kuna kannatanu ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et R L ootas ja kartis vargaid, ei ole alust arvata, et juhul, kui ta oleks kuulnud võõraste liikumist majas, siis oleks ta oma toast väljunud paljakäsi. Kohus peab usutavateks süüdistatavate väiteid, et algselt soovisid nad toime panna salajase varguse. Samas, kannatanu J La sõnul pandi isa toa uksele riiv

1. aasta sügisel ja kuna L L oli ära kolinud sama aasta talvel, ei pruukinud tema ning tema kaudu ka süüdistatavad sellest asjaolust teadlikud olla. Kuid sündmuskohal selgus, et selle toa uks, kus raha asus, oli kinni ja salaja varastada ei õnnestu. Sellest hoolimata ei lepitud juba leituga ega lahkutud, vaid süüdistatavad hakkasid hoopis ühiselt valmistuma ukse avamiseks ja röövimiseks. Kohtu hinnangul näitab süüdistatavate poolt abivahendite kuhjamine nende valmisolekut kannatanu vastupanu mahasurumiseks ja soovi vara hõivamine igal juhul toime panna. Nimetatud toiminguid ei saa mingil viisil käsitleda süüdistatavate valmistumisena enesekaitseks ja põgenemiseks, juhuks, kui kannatanu neile peale satub. Kohus teeb sellise järelduse arvestades asjaolu, et kannatanu oli ka süüdistatavate teada kehva kuulmisega eakas inimene, kes mingil juhul ei oleks suutnud takistada kahe noore mehe põgenemist. Kui R L süüdistatavate jaoks ootamatult oma toast väljus, ründasid Kristjan Talvik ja U.H teda, et plaanitud esmete ning eelkõige raha hõivamine lõpule viia. Kohtuistungil on tõendatud, et
2. märtsil 2010 leidis J L oma isa R La surnukeha. Kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr 81 on tuvastatud, et R Lal esinesid järgmised vigastused: hulgikillunenud sisserõhutus ja terrassikujuline koljulae luumurd paremal üleminekuga 15 koljupõhimikule, peaaju kelmealused verevalumid, peaaju kõvakelme rebend, hulgalised põrutushaavad pea juustega kaetud osas verevalumitega pehmetes kudedes, verevalumid parema ja vasaku silma ümbruses, marrastused paremal õlal, vasaku reie välispinnal, paremal pool seljal; hulgalised (viis) haavad pea juustega kaetud osas verevalumitega pehmetes kudedes, hulgikillunenud koljulae luude sisserõhutusmurd tekitati elupuhuselt lühikest aega enne surma saabumist, mida kinnitab verevalumite iseloom; pea juustega kaetud osa haavad ja koljulae luude sisserõhutusmurd tekkisid piiratud kontaktpinnaga eseme toimel; haavade sirgjoonelisus koos kitsa marrastunud ribaga annab tunnistust sellest, et need olid põhjustatud tömbi eseme kandiga, mille kandi pikkus oli mitte enam 8 cm, millele viitab haava nr 3 maksimaalne pikkus; aju-kolju lahtine tömp trauma elavatel isikutel, ohustades elu nende tekitamise momendil, põhjustab eluohtliku tervisekahjustuse, mis antud juhul tõi kaasa surmlõppe; pea juustega kaetud piirkonda oli sooritatud mitte vähem kui viis lööki tömbi eseme kandiga, mida kinnitab haavade hulk (viis haava); verevalumid parema ja vasaku silmaümbruses võisid tekkida kõva tömbi eseme toimel lühikest aega enne surma saabumist, võimalik, et korduvatest rusikalöökidest näopiirkonda; elavatel isikutel sellised vigastused ei tekita eluohtlikku tervisekahjustust ning tavalise kulu korral põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse kestusega mitte rohkem kui 4 nädalat; marrastused parema õlaliigese tagapinnal, vasaku reie välispinnal, paremal pool seljal tekkisid elupuhuselt kõva tömbi piiratud kontaktpinnaga eseme toimel löögist või kukkumisele järgneva löögiga vastu sarnaseid esemeid; elavatel isikutel sellised vigastused ei tekita eluohtlikku tervisekahjustust ning tavalise kulu korral põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse kestusega mitte rohkem kui 4 nädalat. Ekspert M J arvamuse kohaselt oli R La surma põhjuseks aju-kolju lahtine tömp trauma koljuluude murdude ja peaaju kelmealuste verevalumitega (kd I, tl 86-99). Ekspertiisiakti kohaselt põhjustati R La vigastused lühikese aja jooksul enne surma kahesuguse vägivallaga, s.o korduvate rusikalöökidega näkku ja korduvate kangilöökidega pähe. Seetõttu ei pea kohus eluliselt usutavaks, et isik, kellel oli ründamiseks käes kang, pani selle käest, löömaks rusikaga, ja vastupidi. Samuti ei ole võimalik lüüa ühel inimesel üheaegselt nii rusika kui kangiga. Ekspertiisiakti nr GE-0368-10/1049 kohaselt leiti sõrgkangilt Kristjan Talviku ja R La DNA, kuid mitte U.H oma. Kohtu hinnangul ei saa sellest järeldada, et kangiga lõi seetõttu R La just Kristjan Talvik. Kohtuistungil on tõendatud Kristjan Talviku ja U.H ütlustega, et kõigepealt kasutati sõrgkangi eluruumidesse sissetungimiseks. Kristjan Talvik on andnud ütlusi, et temal olid käes õhukesed villased kindad ja tema DNA sattumine kangile on seletatav käte higistamisega muukimise käigus. Tema sellised väiteid ei ole võimalik ümber lükata (I kd, tl 135-150). Samas ei välista see kohtu hinnangul U.H osalemist R La ründamises. Tema DNA leidmine/mitteleidmine sõrgkangilt võib olla seletatav süüdistatavate erinevate kinnastega (U.H oli enda sõnu käes kaks paari kindaid), kuid ei välista kummagi süüdistatava osalust R La ründamises, eelkõige võttes arvesse kannatanu vigastusi, mis on tekitatud nii sõrgkangi kui rusikatega). Kohtuistungil esitleti ekspert J asitõendiks tunnistatud sõrgkangi ja heeblit, mille kohta ekspert selgitas, et kannatanu R Lale tekitatud vigastused ei saa olla tekitatud heebliga, mis on selleks liiga väike, kerge ja lühike. Võimalik, et vigastused on tekitatud sõrgkangiga just selle massiivsuse tõttu, kuna see on raske ja pikkuse tõttu on võimalik seda paremini käes hoida. Oletuslikult on kehavigastused tekitatud sõrgkangi ristkülikukujulise sirge osa kitsama küljega. Fotol I kd tl 92 vigastus 2 võib olla tekitatud kangi sõraosaga. Ekspert ei saanud kategooriliselt väita, et kannatanu vigastused on tekitatud just temale esitatud sõrgkangiga, kuid kindlasti pidi see olema samasugune raske ja sile ese. Ekspert välistas kohtuistungil, et verevalumid R La parema ja vasaku silmaümbruses võisid tekkida koljutrauma tõttu. Need pidid olema tekitatud kõva tömbi esemega, võimalik, et korduvate, 16 vähemalt 2-3 rusikalöögiga näopiirkonda lühikest aega enne surma saabumist. Eksperti ei kutsutud sündmuskohale, mistõttu temal ei ole võimalik anda arvamust kannatanu asendi kohta vigastuste tekitamise ajal, sealhulgas peale esimese peavigastuse tekitamist, sest selleks peaks teadma, kuidas verejooks toimus. Kuna süüdistatavatele esitatud süüdistuses on ette heidetud vaid R La peksmine sõrgkangiga pähe ning neile ei ole esitatud süüdistust kannatanu rusikatega peksmises, siis kohus, väljumata esitatud süüdistuse piiridest, seda vägivalda süüdistatavatele ei omista ning edasiselt ei käsitle. R La suhtes kasutatud füüsiline vägivald oli otseses seoses sellele järgnenud vara hõivamisega, kuna ilma kannatanu ründamiseta ei oleks olnud võimalik esemete hõivamine tema toast. Keskendumist eriti R La toale tõendab sündmuskoha vaatlusprotokoll, mille kohaselt võrreldes teiste ruumidega, on nimetatud toas teostatud olulisel määral põhjalikumad otsingud kappides-sahtlites. Kannatanu J La ütluste kohaselt oli isa toast laualt kadunud binokkel ja isa rahakott poes käimise rahaga (pangakaarti R Lal ei olnud). Mõlemad süüdistatavad kinnitavad R La majast raha ja binokli saamist, kuigi kumbki väidab, et just teine need võttis. Süüdistatavate tegutsemine kannatanu magamistoas sai aga võimalikuks saada vaid peale kannatanu ründamist, kui tema vastupanu oli välistatud. Kuigi ei ole võimalik tuvastada, kumb süüdistatavatest millist vägivalda kasutas, loeb kohus, lähtudes tuvastatud asjaoludest tõendatuks, et kannatanut ründasid nii Kristjan Talvik kui U.H, kes mõlemad üheaegselt viibisid sündmuskohal, tegutsedes ühiselt. Kohus on seisukohal, et R. La röövides valitsesid süüdistatavad toimunut koostoimes ning ühe süüdistatava tegutsemine täiendas teise tegevust. Seega on süüdistatavate tegu kaastäideviimise mõttes pandud toime ühiselt. Edasi kontrollib kohus, kas on täidetud

§ 12sätestatud süüteokoosseisu tunnused.

Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg (

§ 12lg 2).

Süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused on tahtlus või ettevaatamatus. Seaduses võib olla ette nähtud motiiv, eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus (

§ 12lg 3).

Objektiivsest küljest eeldab röövimine võõra vallasasja äravõtmiset vägivalla abil ning viimane võib ilmneda nii ähvardamises, kehalises väärkohtlemises, piinamises kui ka raske tervisekahjustuse tekitamises. Kuna R La vigastused põhjustati lühikese aja jooksul enne surma korduvate kangilöökidega pähe, leidis kohus eespool, et kannatanut ründasid nii Kristjan Talvik kui U.H. Kasutatud vägivald R La suhtes oli otseses seoses sellele järgnenud vara hõivamisega. Kannatanu J La ütluste kohaselt, mille usaldusväärsuses ei ole kohtul põhjust kahelda, on tema elukohast kadunud akudrell Metabo väärtusega 95, 87 eurot (1500 krooni), padrunvõtmete komplekt väärtusega 57, 52 eurot (900 krooni), binokkel Olympos väärtusega 82, 38 (1289 krooni), pussnuga väärtusega 7, 64 eurot (120 krooni), kullast abielusõrmus väärtusega 95, 87 eurot (1500 krooni), 2 kuldketti väärtusega 115, 04 eurot (1800 krooni), kaitseliidu märgid väärtusega 7, 64 eurot (120 krooni) ja vähemalt 159, 78 eurot (2500 krooni) sularaha. J La ütlusi kinnitab sündmuskoha vaatlusprotokoll, mille kohaselt on läbi otsitud kõik ruumid ja kapid, kus nimetatud esemed asusid. Tööriistakohvrite, binokli ja raha saamist tunnistavad ka Kristjan Talvik ja U.H . Kumbki süüdistatavatest ei tunnista aga sõrmuse, kuldkettide, kaitseliidu märkide ja 17 pussnoa vargust ning eitavad loetletud esemete nägemistki, kuigi kannatanu kinnitusel sellised asjad olemas olid ja kaduma läksid. Kohus loeb süüdistatavate väited põhjendamatuteks ning ennast õigustavateks. Eeltoodut tulenevalt leiab kohus, et röövimise objektiivne koosseis võõra vallasasja äravõtmine vägivalla abil on täidetud ja tõendatud. Kohtuistungil tehti vihjeid selle kohta, nagu oleks Kristjan Talvik varastanud R La majast ka jahipüssi. J L ei välista püssi vargust, kuid ka ei kinnita seda. Püssi on oma sõnul näinud vaid U.H, kelle teada Kristjan Talvik selle tagasiteel linna lumehange peitis. Püssist on kuulnud ka tunnistaja R L. U.H ütlusi ei saa pidada tõendiks ning R L edastatud kuuldused ei ole seda samuti. Tõendeid püssi röövimise kohta ei ole, ega ole võimalik neid käesoleval ajal saada. Sama kehtib kohtuistungil tehtud vihjete kohta nagu käinuks keegi (Kristjan Talviku arvates U.H ja U.H arvates Kristjan Talvik) veelkord Xxxxs R La elukohas. Seda ei saa välistada, kuid samuti ei ole selle kohta võimalik enam tõendeid koguda. Nimetatud küsitavused ei muuda olematuks kohtuistungil tõendamist leidnud röövimist. Seega ei pea kohus vajalikuks neil rohkem peatuda. Röövimise subjektiivne koosseis eeldab vähemalt kaudse tahtluse olemasolu tuvastamist objektiivse koosseisu asjaolude – seega nii vägivalla kasutamise kui ka asjade hõivamise suhtes ning sellele ka hõivatu ebaseadusliku omastamise eesmärgi tuvastatust. Kohus loeb tuvastatuks, et nii U.H kui Kristjan Talvik tegutsesid otsese tahtlusega. Otsese tahtluse tuvastamine eeldab seda, et isik teab asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda (Riigikohtu 12.09.2007 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-37-07). Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevate tõenditega: U.H ütluste ning kaassüüdistatava Kristjan Talviku, tunnistajate T S, R L, J Lu, M Ti, H Mi, G Mi, L La, A Pi, T Ki ja U L ütlustega on tõendatud, et U.H oli palju võlgu ning ta ei suutnud neid tagasi maksta. Muuhulgas tõendab nimetatud asjaolu ka kohtuistungil esitatud võlakiri (kd III, tl 63); Süüdistatava U.H ning tunnistajate T S ja L La ütlustega on tõendatud asjaolu, et L L rääkis sõpradele vanaisal (R Lal) kodus olevast suuremast rahasummast; R La majaplaani muretsemine ja säilitamine näitab süüdistatavate kindlat kavatsust ja eesmärki kuriteo toimepanemiseks. Plaan leiti Kristjan Talviku juurest kodust (läbiotsimise protokoll; I kd, tl 167-169, asitõend pakendis nr 27 ja asitõendi vaatlusprotokoll kd I tl 173, 182, käekirjaekspertiisiakt nr DK -0110-10/2195 II kd, tl 43-46) ja sellel oli U.H DNA (DNA ekspertiisiakt nr GE -0734-10/2146; kd II tl 52-59); Süüdistatavate Kristjan Talviku kui U.H ning tunnistajate R L ja A-H K ütlustega on tõendatud, et 11.12.2009 käisid Xxxxs R La elukohas K. Talvik, U.H ja R L. Operatsioon ebaõnnestus, kuna politsei kontrollis R. Lt. Autost leitud seljakott, sõrgkang ja tagavarajalanõud kinnitavad ettevalmistust kuriteo toimepanemiseks; Kristjan Talviku kui U.H ütlustega on tõendatud, et veebruaris 2010 võttis U.H ühendust Kristjan Talvikuga ja tegi uuesti ettepaneku minna Xxxx vargile; Süüdistatavate Kristjan Talviku kui U.H ütluste ning sündmuskoha vaatlusprotokolliga ( kd I, tl 8-80) on tõendatud, et Kristjan Talvik kui U.H tungisid R La elukohta rehealuse akna eemaldamise teel, kolasid garaažis, otsides varastamisväärset, tegid tuld ja lõhkusid sõrgkangi ja vaibanuga kasutades ukseluku, et pääseda eluruumidesse. 18 J La ütlustega on tõendatud, läbi otsiti kõik ruumid ja kapid, kus äravõetud esemed asusid. Nimetatud tõendid kinitavad, et nii Kristjan Talviku kui U.H eesmärk ja tahe oli saada R La majast raha, mõlemad teadsid, et vanainimesel oli kogutud suurem summa sularaha ja ta hoidis seda kodus oma toas. Nähes, et R La magamistoa uks on kinni, pidid süüdistatavad aru saama, et vägivallata raha (esemeid) hõivata ei ole võimalik. Kui selgus, et kannatanu magamistoa uks on kinni, ei lahkunud kumbki, vaid toodi esemed (kivilõhkumise haamer, sõrgkang ja heebel ning J. La deodorandipudeli (DNA – ekspertiisakt nr GE-036810/1049 I kd, tl 135-150) eesmärgiga murda võimalik vastupanu. Eelkirjeldatu kinnitab kohtu arvates süüdistatavate selget soovi ning otsest tahtlust hõivata vara igal juhul, kasutades selleks kannatanu suhtes vägivalda. Süüdistatav Kristjan Talviku sõnul lõi R La sõrgkangiga U.H . U.H väitel oli aga lööjaks Kristjan Talvik. U.H sõnul oli kang kogu aeg Kristjan Talviku käes, ainult otsimise ajal pani selle käest ära. U.H sõnul tema seda ei näinud, mida Kristjan Talvik pärast R La esmast löömist edasi tegi, kuna hakkas paha ja ta jooksis minema, pea käis ringi ja kükitas ühe puu juures. Kristjan Talvik seevastu väidab, et just U.H lõi kannatanut mitu korda kangiga pähe ja kindlasti oli 3-4 lööki. Vanainimene kukkus pikali ja verd hakkas kohe jooksma. Edasi mindi kohe magamistuppa. Kangi viskas U.H sinna tuppa maha. Magamistoas otsiti läbi kapid ja lauasahtlid. Hinnates süüdistatavate poolt antud ütlusi, peab kohus vajalikuks märkida, et kummagi süüdistatava ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks. Need kattuvad nii teineteise, kui ka tunnistajate ütlustega kuriteo ettevalmistamise osas, kuid alates hetkest, kui sündmused väljusid esialgselt planeeritust, muutusid ütlused kohtuistungil teineteist süüstavateks. Kristjan Talviku ütluste keskseks väiteks oli, et tema kannatanu suhtes ise vahetult üldse mingit vägivalda ei kasutanud. See asjaolu oli muuhulgas ka põhjuseks, miks esialgselt esitati just U.H-le süüdistus

§ 114p 5 järgi.

Kristjan Talviku, kui tõendiallika usaldusväärsuses hakkas esmalt kahtlema prokurör, taganedes tema ütlustele sisuliselt tuginemisest, loobudes U.H-le esitatud mõrvasüüdistusest, mis põhines ainuüksi Kristjan Talviku ütlustel põhineval teabel. Sellest ütluste sisulisest ebausaldusväärsusest on kantud ka kohtu eelnev argumentatsioon, mille kohaselt kohus on ka Kristjan Talvikule omistanud vägivalla vahetu kasutamise kannatanu suhtes, mille toimepanemist süüdistatav ise on samal ajal kategooriliselt eitas. Kohus tõdeb, et kannatanut ründasid ühiselt tegutsedes nii Kristjan Talvik kui U.H , kes mõlemad üheaegselt viibisid sündmuskohal,. R La röövides valitsesid süüdistatavad toimunut koostoimes ning ühe süüdistatava tegutsemine täiendas teise tegevust. Seega on süüdistatavate tegu kaastäideviimise mõttes pandud toime ühiselt ja kohus hindab Kristjan Talviku poolt antud, vägivalla kasutamist puudutavaid ütlusi ebausaldusväärsetena. Ka U.H antud ütlustest näeb kohus vasturääkivusi, mis kahandavad nende ütluste usaldusväärsust. Näiteks väitis U.H , et R La ründamist tema ei näinud, kuid oli sellegipoolest šokis, et tal hakkas paha. Enda väitel ei tahtnud ta kannatanu majast midagi, kuid vastupidiselt sellele kirjeldab peensusteni, unustamata vasakut ja paremat kätt, mis täpselt oli Kristjan Talvikul sündmuskohalt kaasas, mida ta enda kätte võttis ja kummale poole teed viskas; oskas kirjeldada Kristjan Talviku poolt pimedal ööl ära visatud karbi kaanepilti ja luges silmadega täpselt kaasa Talviku poolt loetavat sularaha. (III kd, tl 121, 194). Tema poolt avaldatud peensusteni detailne kirjeldus ei vasta kohtu hinnangul tema enda poolt kirjeldatud seisundile ja kohus tõlgendab seda U.H püüdena distantseeruda kogu sündmustikust ning vabaneda vastutusest. 19 Kriminaalasja kohtueelses menetluses keeldus U.H igasuguste ütluste andmisest. Kahtlemata on see nii kahtlustatava kui süüdistatava õigus, keelduda ütluste andmisest eelkõige iseenda vastu, kuid samas jääb kohtu jaoks arusaamatuks, mis kaalutlustel tema ütluste andmisest kohtueelses menetluses keeldus, kui ta kohtuistungil väitis kindlalt, et kuriteo pani toime Kristjan Talvik. Sarnaste ütluste andmine kohtueelses menetluses ei oleks tema olukorda mingil määral raskendanud. Ütluste andmisest keeldumist tõlgendab kohus U.H kaitsetaktikana, et pääseda vastutusest. U.H vastuolulised ütlused ei ole seostatavad teiste uuritud tõenditega ega kohandu ka sündmuskoha olustikuga. Seetõttu hindab kohus ka U.H poolt kohtuistungil antud ütlusi ebausaldusväärsetena. Seega, olukorras, kus kaks sündmuskohal viibinud isikut süüdistavad teineteist vastastikku ootamatu ning eelnevale teoplaanile mittevastava füüsilise vägivalla kasutamises kannatanu suhtes, hindab kohus, et nii Kristjan talvik kui U.H on tõendiallikatena ebausaldusväärsed ehk teisisõnu – kuriteo kulgemise lõppfaasi osas ei ole neist kummagi ütlused tõendikõlbulikud. Kriminaalasjas leidub piisavalt muud tõendusteavet, mille alusel kohus on jõudnud järeldusele, et U.H ja Kristjan Talvik panid süüdistuses kirjeldatud grupiviisilise röövimise toime ühiselt ja kooskõlastatult kaastäideviimise mõttes. Kohus rõhutab veelkord, et R La suhtes kasutatud vägivald oli otseses seoses sellele järgnenud vara hõivamisega, kuna ilma kannatanu ründamiseta ei oleks olnud võimalik esemete hõivamine tema toast. Arvestades Kristjan Talviku ja U.H kooskõlastatud ja teineteist täiendavat tegutsemist, ukse avamiseks koondatud esemeid, R La suhtes toime pandud vägivalda ja vara hõivamist pärast vägivalla teostamist, teeb kohus järelduse, et süüdistatavad soovisid kavandatu lõpuni viia igal juhul – seega loeb kohus tuvastatuks otsese tahtluse nii vägivalla kasutamise kui vara hõivamise osas ja mõlema süüdistatava, s.o nii Kristjan Talviku kui U.H suhtes. Kohtuistungil seati kahtluse alla R La suhtes toimepandud röövimise kuupäev. R La surnukeha leiti

1. märtsil
2. Kristjan Talvik väidab, et Xxxxs käimine ja R La tapmine toimus xxxx, seostades seda oma sugulase surmaga mõned päevad hiljem, s.o 24.02.
3. Samas väidab tunnistaja, Kristjan Talviku vanaema T L, et tema vend A R suri xxxx. U.H väidab, et see oli 17.02.2010, kuna see oli viimane tähtaeg võla tagasimaksmiseks. Samas annab ta vastuolulisi ütlusi oma tegemiste kohta
4. veebruari õhtul: M Tiga suhtles ta telefonitsi ja MSN-is võla asjus ning kell 23.30 lülitas välja nii telefoni kui arvuti; J Luga oli päeval kokku leppinud kohtumise sel päeval kella 22.30 ajal oma maja juures. J L kinnitas kohtus, et kuupäeva mäletamata, umbes kell 23 ta võttiski U.H viimase kodu juures auto peale ning kinnitas ka seda, et suhtles temaga MSN-is, sest U.H telefon oli välja lülitatud, kuna viimane oli paljudele võlgu. U.H väidab ka (III kd, tl 123), et tema vend H M rääkis isale tema võlgadest peale Xxxxs käimist, võimalik, et
5. veebruaril, kuid jälitusprotokollist kriminaalasjas nr 09240103836 nähtub, et veel 24.02.2010 saatis U.H kell 21.11 M Tile SMS-i tekstiga “Homme helistan toon raha ma homme koju, käisin tööl” (II kd, tl 72), kuigi selleks ajaks pidanuks U.H ja tunnistaja G Mi sõnul olema G M lubanud võlakirja saamisel võla ise ära maksta, talle olid antud A Pi ja U L telefoninumbrid ning M T ei puutunud enam üldse asjasse. Seepärast tuleb pidada tõenäolisemaks R L röövimise toimepanemist xxxx. Kannatanu J L arvab, et isa võidi tappa 17.02.2010, kuna isa pidas hoolsalt vererõhupäevikut ja viimane sissekanne oli 17.02.
6. Järjepidevat vererõhupäeviku 20 pidamist kinnitas ka tunnistaja L L. J La kinnitusel võttis naisterahvast politseitöötaja vererõhupäeviku sündmuskohalt kaasa. Kui see asjaolu kohtuistungil teatavaks sai ning prokurör asitõendit otsima asus, selgus, et see on politseis kaotsi läinud. Nii prokurör kui kaitsjad möönavad vererõhupäeviku olemasolu ega pane kahtluse alla J La väidet, et viimane sissekanne selles oli 17.02.2010, kuid tunnistaja M T andis ütlusi, et nägi R La elusana viimati
7. veebruaril 2010, kui lükkas traktoriga valla teed lahti ja viimase majast möödudes nägi teda õues. On selles kindel, kuna pidas töö kohta päevikut, mille esitas ka kohtule (III kd, tl 70). Päevikust nähtuvalt koristas T valla teedelt lund 13., 19.,
8. ja 21.,
9. ja
10. veebruaril ning uuesti 03.märtsil. M T poolt teostatud lumekoristust tõendab ka U.H kaitsja poolt kohtule esitatud Xxxx poolt Laekevere Vallavalitsuse tellimusel teostatud tööde teekonnalehed ja lumelükkamise akt (III kd, tl 66-69). Seega, kui R L oleks tapetud
11. veebruaril, ei oleks T teda peale seda näha saanud.
12. kuupäev oleks aga sedavõrd palju varem, et T ei saaks nii palju eksida. R La naabrimees T K väitis, et nägi Ru viimati kaks päeva enne vabariigi aastapäeva, s.o umbes 22.veebruaril, kui koos poest koju tulid. Samal päeval oli ka tee lahti lükatud. K möönis, et võib-olla mõne päevaga võib eksida, millal ta viimati R La nägi, kuid kindlasti mitte nädalaga. Seadmata kahtluse alla J La väidet, et isa pidas vererõhupäevikut ja et viimane kanne selles oli
13. veebruaril, siis tunnistajate T ja K ütlused kalduvad kinnitama Kristjan Talviku väidet, et R L tapeti xxxx. T K kuulati üle 02.03.2010 ja M T 04.03.2010, s.o vahetult peale R La surnukeha leidmist, seega ajal, mil nemad pidid meenutama maksimaalselt kahe nädala taguseid sündmusi (I kd, tl 81, 114). Hinnates olemasolevaid tõendeid kogumis, loeb kohus tõendatuks R La röövimise toimepanemise 21.02.
14. Kuriteo toimepanemise koht ja aeg on käesolevas asjas määratletud piisava täpsusega, et süüdistatavatel on võimalik aru saada, millist konkreetset tegu neile ette heidetakse Nii Kristjan Talvik kui U.H on süüvõimelised ja puuduvad süüd välistavad asjaolud. Mõlema teod on õigusvastased ning õigusvastasus ei ole millegagi välistatud. TSIVIILHAGI VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. KrMS § 310 lg 1 sätestab kohtu kohustuse süüdimõistva kohtuotsuse korral teha otsus tsiviilhagi kohta. KrMS § 38 lg 1 p 1 kohaselt on kannatanul kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni maakohtus õigus esitada tsiviilhagi. Tsiviilhagile esitatavaid nõudeid kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta, kuid lahendades kriminaalmenetluses tsiviilhagi küsimust, juhindub kohus selles osas tsiviilkohtumenetluse sätetest, eeskätt TsMS § 338 ja § 363, arvestades kriminaalmenetluse erisusi. J L on kriminaalmenetluses esitanud ja asja kohtuliku arutamise käigus täpsustanud tsiviilhagi varalise kahju nõudes, s.o oma isa matusekulude, varastatud esemete ja kuriteo toimepanemise tagajärjel rikutud esemete (seoses veetorude külmumisega tekkisid kulutused pesumasina, tualetipoti, segisti ja survevooliku ostmiseks) hüvitamise nõudes, kogusummas 20838 krooni (1331.79 eurot) ja 200000 krooni (12782 eurot) mittevaralise kahju nõudes (II kd, tl 79). Varalise kahju osas, s.o matusekulude, varastatud ja rikutud esemete maksumuse nõudes esitatud tsiviilhagi peab kohus põhjendatuks osaliselt, mõistes süüdistatavatelt välja varastatud ja rikutud esemete maksumuse 13048 krooni (833.92 eurot). Kuna Kristjan 21 Talvikut ja U.H ei ole süüdi mõistetud R La tapmises, siis ei pea kohus põhjendatuks nendelt välja mõista matusekulusid kogusummas 7790 krooni (497.87 eurot). VÕS § 130 sätestab kahju hüvitamise tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral. VÕS § 130 lg 2 kohaselt isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Kui isiku, kelle surm põhjustati, lähedasel tekib seetõttu tervisekahjustus, võib selline kahju kuuluda hüvitamisele VÕS § 130 lg 2 järgi, kui on täidetud kahju hüvitamise kohustuse üldised eeldused ning esinevad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 järgi. Seaduses ei ole sätestatud, millist asjaolu loeb seadusandja erandlikuks ning igal konkreetsel juhul tuleb arvesse võtta konkreetses asjas olevaid faktilisi asjaolusid. Kohtuistungil ei tekkinud vaidlust selle üle, kas kannatanu J Lal esineb mittevaraline kahju ja kas esinevad selleks hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes. Kristjan Talvik tunnistas nii varalise kui mittevaralise kahju põhjustamist kannatanule. U.H oma seisukohta ei väljendanud. VÕS § 134 lg 3 mõttes ei saa erandlikuks asjaoluks olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kohus on seisukohal, et hoolimata kannatanu napisõnalisusest kahju kirjeldamisel, on olemas õiguslik alus mittevaralise kahju nõudes esitatud hagi osaliseks rahuldamiseks. Kohus mõistab J La raskusi tema jaoks ilmselgete kannatuste väljendamisel. Lapse (ka täiskasvanud lapse) poolt oma vanema surma üleelamine on iseenesest küll tavapärane, kuid kindlasti ei ole tavapärane, et vanem hukkub oma kodus läbi kuriteo. J La näol on küll tegemist keskealise, iseseisvalt oma elu elava isikuga, kuid ainsa lapsena jagas ta isaga ühist eluaset, olles temaga seotud oma igapäevaelus, omades seega lähedase isikuna ruumilist lähedust hukkunuga. Tervisekahjustust hingelise üleelamise näol, leides koju saabudes oma isa tapetuna oma kodu köögipõrandal, sellise vaatepildi vahetut nägemist ning kodus viibides igapäevast meenutamist, vere ning muude kuriteojälgede koristamist oma kodus ning selle mällu sööbimist, tundes oma kodu rüvetamist raske isikuvastase kuriteo läbi, saab kohtu hinnangul pidada selliseks erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse mittevaralise kahju väljamõistmiseks sellega seotud isikutelt ning peab mittevaralise kahju hüvitisena mõistlikuks välja mõista 2000 eurot. KARISTUSE MÕISTMISE PÕHJENDUSED Karistuse mõistmine on õiguse kohaldamine, mis tähendab, et see ei tohi olla meelevaldne ega juhuslik. Karistamise alused sätestab

§ 56, mille kohaselt isiku karistamise aluseks on süü.

Süü annab aluse kohaldada riiklikku sundi. Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki teo toimepanemisel ning võimalust mõjutada süüdlasi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse üldpreventiivne eesmärk on tagada õigusnormide tõsiselt võetavus ning üldsuse usaldus ning rahulolu, et süütegudele reageeritakse õiglaselt. Heites isikule ette õigusvastaseid tegusid, võetakse ta vastutusele üksnes tema poolt toimepandud tegude eest ja nende piirides. Kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest iseseisva alusena karistuse mõistmisel, olles asunud klassikalise, süüpõhimõttel rajaneva karistusõiguse poole, tuleb süü arvestamisel, karistuspiiride 22 määramisel ning eriti karistusest tingimisi vabastamise korral silmas pidada ka isikut, kuna süü hõlmab mitte üksnes hetkelisi ajendeid, vaid ka püsivamaid isikuomadusi. Seejuures, vangistust on põhjendatud mõista üksnes siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Süüdlase isik on määrav karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Seda eesmärki on võimalik saavutada kas isikut resotsialiseerides või tema edasist desotsialiseerumist vältides. Ei ole võimalik pidada karistuse mõistmisel silmas isiku mõjutamise eesmärki ja mitte arvestada tema isikut. Põhiseaduslik inimväärikuse põhimõte eeldab, et karistust mõistes ei muudetaks isikut abstraktseks ühikuks – vahendiks teiste mõjutamiseks või manipuleeritavaks ja ühiskonnaga kohandatavaks objektiks, et karistuse üldpreventiivne eesmärk, õiguskorra mõjutamine tervikuna ei tohi muutuda karistatava isiku kasutamiseks teiste isikute mõjutamisvahendina. Eripreventsiooniga on seotud karistatava isikuomadused, mis annavad aluse hinnata karistuse sisuks olevate repressiivsete ja kasvatuslike abinõude toimet konkreetsele süüdlasele.

§ 32

alusel saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Asjaolusid, mis tingiksid süüdistatavate karistusest vabastamise, ei ole tuvastatud. Samuti ei esine süüdistatavate poolt toimepandud kuritegude õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.

§ 200

lg 2 p 7, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on seaduseandja ette näinud kolme- kuni viieteistkümne aastase vangistuse. Seega on röövimise sanktsiooni keskmiseks määraks 9 aastat vangistust. Süüdistatavate karistust kergendavaid asjaolusid

§ 57

mõttes ja raskendavaid asjaolusid

§ 58mõttes kohus ei ole tuvastanud.

Oma viimases sõnas on mõlemad süüdistatavad küll avaldanud kahetsust, kuid kohtu hinnangul ei ole see siiras ning seega ei ole käsitletav karistust kergendava asjaoluna. Kohus leiab, et kummagi süüdistatava puhul ei saa kõne alla tulla karistuse mõistmine tingimisi. Mõlemad süüdistatavad kuuluvad süüdimõistmisele I astme raskes kuriteos, mis juba oma olemuselt välistab karistuse tingimusliku mõistmise. Tegemist ei ole juhusliku, vaid põhjalikult ettevalmistatud kuriteoga. Süüdistatavaid ei pidurdanud ka politsei tähelepanelikkuse tõttu ebaõnnestunud katse 2009. aasta detsembris. Seepärast, pidades silmas karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke, süüdistatavate süü suurust, kuriteo tehiolusid ja süüdistatavate isikuid, peab kohus põhjendatuks karistada neid vangistusega sanktsiooni keskmisele määrale lähedases määras. Kristjan Talvik on varem kahel korral kohtulikult karistatud, viimati Viru Maakohtu 03.03.2009 otsusega

§ 320

lg 1 järgi 7 kuulise vangistusega tingimisi 18-kuulise katseajaga ja kuna käesolev kuritegu on toime pandud katseajal, siis

§ 65

lg 2 alusel kuulub nimetatud karistus liitmisele käesolevas kriminaalasjas mõistetavale karistusele. Väärtegude eest karistatud 12 korral. Varasemad karistused annavad tunnistust sellest, et Kristjan Talvikut ei saa pidada õiguskuulekas. Kohtu hinnangul on Kristjan Talvik jätkuvalt kuritegelikult aktiivne, kuid võttes arvesse, et tema ei olnud kuriteo initsiaatoriks ega organiseerijaks ning ei ole usutav, et tema ilma U.H õhutuseta oleks asunud kuriteo toimepanemisele, siis tuleb pidada põhjendatuks mõista temale vangistus sanktsiooni keskmisele määrale lähedases määras, pidades seda piisavaks, et mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. 23 U.H on varem kohtulikult karistamata, kuid väärtegude toimepanemise eest on teda karistatud 9 korral, mis samuti annab tunnistust sellest et teda ei saa pidada õiguskuulekaks isikuks. Kuriteo pani U.H toime alaealisena, kuid karistuse mõistmisel ei saa arvesse võtmata jätta asjaolu, et just tema oli kuriteo toimepanemise initsiaatoriks ja aktiivseks ettevalmistajaks: muretses plaani, transpordi, amfetamiini, et Kristjan Talvik ikka osaleks. Seega oli temal oluline ning juhtiv roll süüteo toimepanemisel. Diferentseerides karistusmäära sõltuvalt osavõtu astmest ja süü suurusest, on kohus seisukohal, et ka U.H-le tuleb mõista vangistus sanktsiooni keskmisele määrale lähedases määras, pidades seda piisavaks, et mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. ASITÕENDID Rakvere politseijaoskonna asitõendite hoiuruumis asuvad asitõendid: kipsijäljendid, põlenud riidetükk, sinine taskulamp koos patareidega, R. La DNA ja 10 sõrme küüned, J. La ning L. La võrdlusjälgede kaardid ning kriminaaltoimiku juures asuvad 2 ZEN kõneaja laadimiskaarti, 1 laskekõlbmatu padrun, DVD-plaat sündmuskoha vaatluse videosalvestisega, DVD plaat K. Talviku ütluste olustikuga seostamise videosalvestisega, DVD plaat J. Liivaku ütluste olustikuga seostamise videosalvestisega ja DVD plaat failidega jälitusprotokolli lisana ja ruuduline paberileht kuuluvad KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kohtuotsuse jõustumisel hävitamisele. Kohtuotsuse jõustumisel tagastada J Lale kriminaaltoimiku juures asuvad sõrgkang ja heebel ning Rakvere politseijaoskonna asitõendite hoiuruumis asuvad riidekapi võti, ehitusnuga, haamer, Fa deodorant, õlikanister, mustas korpuses taskulamp (pakend nr 18). Kohtuotsuse jõustumisel tagastada Kristjan Talvikule Rakvere politseijaoskonna asitõendite hoiuruumis asuvad jalanõud Columbia. Kohtuotsuse jõustumisel tagastada U.H-le kriminaaltoimiku juures asuv mobiiltelefon Nokia koos 2 ZEN kõnekaardiga (pakend 32). MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 179 lg 1 p 2 sätete kohaselt on kriminaalasjas süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suuruseks 2,5 palga alammäära, s.o 695.04 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 sätete kohaselt kuuluvad väljamõistmisele menetluskulud kriminaalasja kohtueelsel uurimisel ja kohtus määratud kaitsja osavõtu eest. KrMS § 175 lg 1 p 3 sätete kohaselt kuulub väljamõistmisele tasu ekspertiiside tegemise eest. KrMS § 175 lg 1 p 5 sätete kohaselt kuulub väljamõistmisele toimiku koopia tegemise kulu. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Ammer kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Tiiu Alavere rahvakohtunik 24 /allkirjastatud digitaalselt/ Iivi Kaunismaa rahvakohtunik Tartu Ringkonnakohtu 03.02.2014 kohtuotsuse RESOLUTSIOON 1. Maakohtu otsus U.H ja Kristjan Talviku süüditunnistamises ja karistamises

§ 200lg 2 p-de 7, 9 järgi jätta muutmata.

1. Süüdistatav Kristjan Talviku, tema kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi ja U.H kaitsja vandeadvokaat Küllike Nammi apellatsioonid jätta rahuldamata.
2. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Rakvere AB kasuks 528 eurot vandeadvokaat Lembit Nirgi poolt süüdistatav Kristjan Talvikule apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest. Rakvere AB-le välja makstud õigusabitasu 528 eurot jätta Kristjan Talviku kanda. Kristjan Talvikult välja mõistetud kaitsjatasu tuleb 30 päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB a/a EE891010220034796011, Swedbank a/a nr EE932200221023778606, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE403300333416110002 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Kui rahaline nõue ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõude täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Riigikohtu 12.05.2014 kohtumääruste RESOLUTSIOONID Kriminaalmenetluse seadustiku § 349 lg-s 3 märgitud aluste puudumise tõttu jätta U.H kaitsja vandeadvokaat Küllike Nammi kassatsioon menetlusse võtmata. Kriminaalmenetluse seadustiku § 349 lg-s 3 märgitud aluste puudumise tõttu jätta Kristjan Talviku kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi kassatsioon menetlusse võtmata. Kohtuotsus jõustus
4. mail
5. a Riigikohtu kohtumäärustega. /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Herne nooremreferent 25