4-13-6358 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2013, Tallinn Väärteoasja number 4-13-6358 (2373,13,004864) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungise

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: R.V , ik XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta R.V kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.08.2013 otsusele nr 2373,13,004864 R.V karistamises LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.08.2013 otsus nr 2373,13,004864 R.V karistamises LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Määratud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 4 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 26.11.
3. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 7 päevase teatamise tähtaja möödumisele järgnevast päevast. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral võib kassatsioonkaebust esitada 30 päeva jooksul otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kui kassatsioonkaebust otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast 30 päeva jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 30 päevase tähtaja möödumisele järgnevast päevast. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.08.2013 otsusega nr 2373,13,004864 karistati R.V LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses,

§ 227

lg 5 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik 07.08.2013 kell 08.11 Tallinn-Pärnu-Ikla mnt

1. kilomeetril Kernu vallas, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 53 km/h võrra, sõites kiirusega 148 +/- 5 km/h, kui lubatud sõidukiirus oli 90 km/h. Taolise käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, karistades teda rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses ja jättes lisakaristuse kohaldamata. Kaebuse sisulised argumendid on järgmised. Vastavalt VTMS §-le 2, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 61 lg 1 sätestab, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Seega see, et väärteoprotokollis on märgitud menetlusaluse isiku kiiruse ületamine, ei tähenda nagu oleksid teised tõendid ja asjaolud antud väärteoasjas vähemtähtsad kui väärteoprotokoll. Tõendeid tuleb hinnata kogumis. LS § 195 sätestab liiklusjärelevalve teostaja kohustused, milleks LS § 195 lg 6 alusel on, et liiklusjärelevalve teostaja on kohustatud kandma vormiriietust või eraldusmärki ning olema liiklejaile hästi nähtav, välja arvatud varjatud liiklusjärelevalve korral, ja tegutsema liiklejate jaoks arusaadavalt. LS § 199 lg 1 p 1 alusel teostab politsei avalikku liiklusjärelevalvet, kui ta on politseivärvides alarmsõidukiga. Antud juhul oli politseipatrull politseivärvides alarmsõidukiga ning teostas avalikku liiklusjärelevalvet, mistõttu oleks ta pidanud olema liiklejaile hästi nähtav. Kohtuväline menetleja rikkus LS § 195 lg-st 6 tulenevat nõuet ja käitus hea tava vastaselt. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub selle tõestuseks, et politseipatrulli asukohaks on märgitud kõrvaltee. Menetlusalune isik ei näinud politseipatrulli. Selle tõestuseks on see, et tunnistaja ülekuulamise protokollis märgib tunnistaja patrullpolitseinik Kristjan Laht, et nad järgnesid menetlusalusele isikule ning andsid peatumismärguande. Kui menetlusalune isik oleks politseipatrulli näinud, siis oleks ta peatunud politseipatrulli juures, sest politseipatrull oleks kiiruse mõõtmise ja fikseerimise juures jõudnud peatumismärguande anda menetlusalusele isikule nähtavalt. Kohtuväline menetleja on aga väärteoasja arutanud ühekülgselt ja rikkunud sellega menetlusaluse isiku kaitseõigust. Menetlusaluse isiku tegevuse tulemusel ei ole tekkinud kahju ning menetlusalune isik sügavalt kahetseb antud olukorda. Tulenevalt MõõteS § 5 lg 2 p-st 2 peab karistuse määramisel väärteoasjas olema mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud. Vastavalt MõõteS § 5 lg 1 esimesele lausele on 2 mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
2. oktoobri 2006 määruse nr 85 § 6 lg 4 p 8 kohaselt esitatakse mõõtja erialase pädevuse ulatuse üksikasjalik kirjeldus erialast pädevust tõendava tunnistuse lisas, erialast pädevust tõendavas tunnistuses endas kajastatakse aga mõõtevaldkond. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
3. oktoobri 2006 määruse nr 85 § 4 järgi erialast pädevust hindab ja tõendab akrediteerimisasutus. Osutusega kõrgeima astme kohtu lahendile asjas nr 3-1-1-67-11 ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttele, asutakse seisukohale, et antud väärteoasjas esineb mitmeid erandlikke asjaolusid, mis annavad aluse jätta kohaldamata lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol. Kohtuvälise menetleja hinnang, et väärteomaterjalist ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, on vaid paljasõnaline ning käesolevas asjas tõendeid koos nendes sisalduva informatsiooniga kogumis hindamata. Menetlusalusel isikul on eelnevalt üks kiiruseületamine ~ 21 km/h (50 km/h alas ~ 70 km/h sõites), mis ei ole nii suur, et käesolevas väärteoasjas oleks õigustatud juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. Menetlusalune isik on väga hästi oma veast aru saanud ning sellega kaasnevatest võimalikest ohtudest. Ülekriminaliseerimine ei aita õigussüsteemil oma eesmärki riigi ees täita. Menetlusalune isik teenib riigi huve palju paremini, kui tal on juhtimisõigus - ta saab hakata käima teises linnas tööl (tegemist on logistika ettevõttega), saab hakata riigile maksma makse ning soovib tasuda käesolevas asjas seeläbi suurema rahatrahvi. Tuginedes karistuspoliitika hierarhilisele süsteemile ei ole loogiline, et eelnevalt sai menetlusalune isik rahatrahvi 80 eurot ning järgmisel korral tuleb hüppeline 400 eurot koos juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kokkuvõtvalt ja tõendeid kogumis hinnates esinevad antud väärteoasjas erandlikud asjaolud, mis kohtuvälise menetleja enda poolt 27.08.2013 otsuses välja öeldult tingivad lisakaristuse kohaldamata jätmise. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde, selgitades, et kaitsjat ta ei soovi ja teostab kaitseõigust ise. Samuti palus ta kohtul vastu võtta töölepingud, millest nähtub tema logistikuna töötamine ja töö liikuv iseloom. Väärteo toimepanemise kohta selgitab ta, et ületas Pärnu-Ikla mnt
4. kilomeetril kiirust. Kaebaja hinnangul oli politsei sellises kohas, kus polnud võimalik peatumismärguannet anda, so politsei oli kõrvalteel. Kiirustamise põhjuseks oli töövestlusele minek. Samas olid teeolud head. Kiirust ta tahtlikult ei ületanud, kuid soovis saada töö osas kokkuleppele ja õigeks ajaks õigesse kohta. Kahetseb sügavalt toimepandut ning plaanib edasiselt mõistetavast karistusest sõltumata kuulekalt asju ajada. Vastuses kohtule selgitas menetlusalune isik sedagi, et LS § 227 lg 3 järgi on maksimaalne karistus 200 trahviühikut ja lisakaristuse kohaldamine. Eurodes väljendatuna on see 800 eurot. Teda aga karistati 400 euroga, mis moodustab pool ettenähtud sanktsiooni maksimaalmäärast. Vastuseks menetleja küsimustele märkis kaebaja, et jääb jätkuvalt selle juurde, et politsei rikkus head tava, LS § 195 nõudeid. Ta tunnistab kiiruse ületamist, tunnistades seda enda veana, kuid politsei peaks samuti nõuetest kinni pidama. Tegemist oli autoroolis istujale nähtamatu kohaga ja oli seeläbi ootamatu. Samas loobub ta kaebuses märgitust selles, et taotles mõõtja erialase pädevuse tõendamist. Menetlusalune isik selgitas, et teda on ka eelnevalt samalaadse rikkumise eest karistatud ja see leidis aset umbes kuu aega varem käesoleval juhul arutuse all olevast rikkumisest. Rikkumise pani ta toime Tallinna linnas. Määratud rahatrahvi on ta õigeaegselt tasunud ja on edasiselt õiguskuulekas olnud. Juhiload sai ta 2003, juhiload olid vahepeal vahetamata, juhistaaži on 5-6 aastat. Ta selgitab ka, et ta ilmselgelt teadis, et ületab kiirust, kuid teel liiklejaid polnud, samas möönis, et teel võib liikuda ka loomi ja selliselt käitudes seadis ta ohtu enda elu. Kiiruse ületamisel oli aga veendunud teo ohutuses. Kokkuvõtvalt taotleb kaebuse esitaja, et otsus tehtaks üksnes rahatrahvi puutuvalt ja ei kohaldataks juhtimisõiguse äravõtmist. Viimatinimetatu seaks ohtu tema perekonna. 3 Tunnistaja Kristjan Laht märkis, et menetlusalust isikut ta isiklikult ei tunne, tema nägu on tuttav ja tema vastu vihavaenu ei tunne. 07.08 mõõtsid nad koos Mats Päeskega Pärnu suunas kiirust ja siis tuli BMW kiirusega 140 km/h, mille nad peatasid. Mõõtmine toimus Stalkerseadmega, mille numbrit ta peast ei mäleta. Peale BMW oli mõõtepiirkonnas üksikuid sõidukeid ja nende poolt kasutati läheneva suurema kiiruse mõõterežiimi. Mõõtmine toimus
5. kilomeetril Tallinna poolt tulles kõrvalteelt ja bussipeatuses jäid nad seisma. Mõõtmine toimus nähtaval kohal. Märguande andmise viivituse põhuseks oli asjaolu, et sõidukijuht liikus kiirusega 140 km/h, nemad pidid aga sõitu alustama. Politseisõiduk paiknes maanteest umbes 20 meetri kaugusel ning asetses paralleelselt Tallinna poolt tulijatega, bussipeatuse ees ja tegevus tervikuna toimus
6. kilomeetri sees. Kohtuväline menetleja leidis, et isik on väärteo toime pannud. See on tõendatud tunnistaja ütlustega, kaebaja enda ütlustega ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. KarS § 56 lg 1 kohustab arvestama tegu, kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ja seda, et oleks võimalik süüdlast mõjutada seaduskuulekalt käituma. Tegu oli tahtlik, sest 148 km/h ja 90 km/h kiiruste vahe ei saa jääda märkamatuks. Tegu oli ka ohtlik, sest sellise kiirusega toimuvatel liiklusõnnetustel on rasked tagajärjed ja need on ühiskonnas soovimatud. Isik on öelnud, et kahetseb seda tegu ja seda on ka otsuse tegemisel arvestatud. Samas tekib viimati märgitud asjaolus, so kahetsuse siiruses täna kahtlus, kas kahetsust saab siiraks lugeda. Täna on isik avaldanud, et politseinikud on halvad, peitsid end põõsasse ja mõõtsid kiirust. Selles kontekstis tuleb kahetsuses ja selle siiruses kahelda. KarS käsib arvestada täiendavalt ka eripreventiivseid eesmärke. Tuleb mainida, et menetlusalust isikut on varasemalt karistatud sõidukiiruse ületamise eest. See teda mõjutanud ei ole ja järgmine rikkumine on olnud oluliselt raskem. Üldpreventsioon – Riigikohus on asunud seisukohale, et kui mingi rikkumine muutub väga massiliseks, siis tuleb kohaldada teiselaadilist karistust või lisakaristust. Kiiruse ületamine on muutunud väga massiliseks. Lõikes 3 sätestatud rikkumine on väga raske liiklusalane rikkumine ja see nõuab lisakaristuse kohaldamist. Lisaks nõuab teo raskus lisakaristuse kohaldamist. Riigikohus on andnud karistuse mõistmise kohta selgitusi, mille kohaselt võetakse aluseks keskmine määr, st sanktsioon pooleks, so 800 jagada 2ga annab karistuse keskmise määra ja seda antud juhul kergenda ei saa. Kui on olemas ka varasem karistus, siis peab reaktsioon igale järgmisele rikkumisele olema rangem. Kohtuväline menetleja rõhutas, et võttes aluseks LS § 227 lg-s 2 ettenähtud maksimummäära, so 400 eurot ja kui määrame karistuse alla 400 euro, siis on see selgelt liiga tegemine nendele inimestele, kes panevad toime rikkumise vastavalt lg-le
7. Neist asjaoludest tulenevalt leidis kohtuväline menetleja, et rahatrahv 400 eurot on täiest õige. Mis puudutab erandlikke asjaolusid, siis tööl käimine ei ole erandlik asjaolu. Samuti ei nähtu, et töö tegemiseks oleks vajalik juhtimisõiguse olemasolu. Kokkuvõtvalt taotleks kaebuse esitaja kaebuse rahuldamata jätmist. Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistaja ütlused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud väärteoasja materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piidest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, asub kohus seisukohale, et väärteomenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine. Nii tuleneb 07.08.2013 koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist, et Lääne-Harju politseijaoskonna patrullosakonna patrullpolitseinik Kristjan Laht teostas 07.08.2013 kell 08.11 riikliku järelevalve korras R.V juhitud mootorsõiduki BMW 330cd reg nr-ga XXX liikluskiiruse mõõtmist Harju Maakonnas, Kernu vallas Tallinn-Pärnu-Ikla mnt
8. kilomeetril suunaga Pärnu poole ning seadme lugem fikseeris sõiduki kiiruseks 148 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli aga 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks on +/- 5 km/h, mis tähendab, et sõidukiirust ületati mõõdetaval teelõigul mitte vähem kui 53 km/h. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvad ka 4 üksikasjalikud andmed kiirusmõõteseadme, selle kehtiva taatluse, kasutamise käigu ja tulemuste kohta ning mõõtmise tehiolude kirjelduse kohta. Kuna kaebuse esitajast menetlusalune isik tõstatas kohtule adresseeritud kaebuses küsimuse mõõtmistulemuse jälgitavuse kohta MõõteS § 5 lg 1 mõttes, siis sellega seonduvalt osutab kohus, et kohtuväline menetleja on kohtule edastatud väärteomaterjalidele lisanud ka mõõtevahendi Stalker II MDR tehasenumbriga S.N AS005597 taatlustunnistuse nr TTRSS13/
9. Sellest nähtuvalt on kõnealust mõõtevahendit taadeldud 05.02.
10. Vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusele nr 104 (kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad) ja selle lisa nr 2 kohaselt on liiklusjärelevalve kiirusmõõturite taatlustähtajaks 1 aasta. Seega tuleneb, et mõõtevahend oli nõuetekohaselt taadeldud ning taatlus kehtiv. Samuti on kohtuväline menetleja edastanud kohtule väljavõtte Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo mõõtmisega seotud pädevate mõõtjate nimekirjast. Kõnealuse nimekirja väljatrüki kohaselt on patrullteenistuse patrullpolitseinik Kristjan Laht alates 12.09.2012 pädevaks mõõtjaks. Kui ka arvestada seda, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt on kiirusmõõteseadme testid sooritatud viimati 07.08.2013 kell 07.00 ja seadme test kinnitas seadme töökorras olekut, siis asub kohus tõendeid kogumis hinnates seisukohale, et kasutatud kiirusemõõteseade oli tehniliselt korras, taadeldud ja seda kasutas pädev mõõtja, kasutades ettenähtud mõõtemetoodikat. Teisisõnu märgituna tähendab see, et mõõtetulemuse jälgitavus on mõõteseaduse § 5 lg 1 ja 2 p 2 mõttes tõendatud ning kaebuse esitaja süü temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises on täies ulatuses tõendamist leidnud. Kuivõrd kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 148 km/h ja sellest kiirusest arvestati maha laiendmääramatus 5 km/h, on teelõigul, millel on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h, lubatud sõidukiirust ületatud 53 km/h, millega rikuti LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja sellise käitumisega on täidetud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo koosseis. Täiendavalt on kaebuses osutatud sellele, et liiklusjärelvalvet teostades on kohtuväline menetleja rikkunud LS § 195 lg-st 6 tulenevat nõuet, kui teostas mõõtmist kõrvalteelt ja polnud selliselt liiklejale hästi nähtav. Vastuseks tõstatatule selgitab kohus, et liiklusjärelevalve teostamist reguleerivad õigusnormid ei sätesta keeldu teostada liiklusjärelevalvet kõrvalteelt ning selle kontekstis jääb kohtule mõistmatuks väide liiklejale hästi nähtav mitteolemise kohta, millega väidetavalt kaasnes LS § 195 lg-s 6 nimetatud nõude rikkumine. Nagu kaebuse esitaja on ise märkinud, teostas politseipatrull liiklusjärelevalvet politseivärvides alarmsõidukiga ning pelgalt asjaolud, et liikluskiiruse mõõtmist teostati kõrvalteelt ja menetlusalune isik politseisõidukit tähele ei pannud, ei tähenda, et liiklusjärelevalve teostaja polnud liiklejaile hästi nähtav. Tähelepanelikuma teeolude jälgimise ja lubatud suurima sõidukiirusega sõites oleks liiklusjärelevalve teostaja juhile ilmselgelt nähtav olnud. Seda kinnitab ka asjaolu, et kiiruse mõõtjale oli lähenev sõiduk hästi jälgitav ning kiirust oli võimalik fikseerida. Kohus ei saa liiklusjärelevalve teostajale ette heita järelevalve teostamisel kasutatavat taktikat ja ohutust. Tee äärest sellisel kiirusel liikunud sõiduki kiirust mõõtes ja seejärel sellisel kiirusel liikunud sõidukit ka samast kohast peatades oleks liiklusjärelevalve teostaja oma elu ja tervise ilmselgelt ohtu seadnud. Kohtu arvates ei ole aga järelevalve teostaja elu ja tervise ohustamine järelevalve eesmärgiks. Eelnevat arvestades leiab kohus, et pole võimalik nõustuda kaebuse etteheitega, mille kohaselt arutati väärteoasja ühekülgselt ja kaebaja kaitseõigust rikkuvalt. Millegipärast on kaebuse esitaja märkinud eraldi ka seda, et menetlusaluse isiku tegevuse tulemusel ei tekkinud kahju. Kohtule jääb taoline väide arusaamatuks. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo koosseis ei eelda kahju tekkimist. Kahju saaks liiklusalase väärteo toimepanemisel tekkida juhul kui menetlusalune isik oleks LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes toime pannud ka mootorsõiduki juhina liiklusnõuete sellise rikkumise, millega kaasneks teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. Sellisel juhul oleks aga menetlusalusele isikule inkrimineeritud ka LS § 223 lg 1 ettenähtud väärtegu. Sellise viimasena märgitud väärteo toimepanemist ei ole kogu väärteomenetluse käigus 5 menetlusalusele isikule süüks arvatud. Seega on selline kaebuse väide ainetu ja viitab sellele, et kaebuse koostaja on kaebuse koostamisse ja väärteoasja materjalidega tutvumisse suhtunud pealiskaudselt ega ole ennast kurssi viinud LS
11. peatüki sisuga. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni ning lõike 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati kaebuse esitajat LS 227 lg 3 järgi põhikaristusena rahatrahviga 100 trahviühikut ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Seega on põhikaristus, arvestusega, et LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on võimalik karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut ja LS § 227 lg 3 alusel rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, määratud LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ja kergema süüteo eest määratava karistuse ülemmääras ning lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedasena, jäädes sellest pisut allapoole. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja on kaebuse esitaja poolt toimepandud väärteos karistust kergendava asjaoluna arvestanud kahetsusega, mille arvestamist peab ka kohus kohtuvälisel menetlusel avaldatud kahetsust arvestades põhjendatuks. Karistust raskendavaid asjaolusid menetluse käigus ei tuvastatud ning nende võimalikku esinemist ei tuvastanud kohus ka kohtumenetluses kaebuse läbivaatamisel. Seega on kohtuväline menetleja põhimõtteliselt sedastanud asjaolu, mis võiks mõjutada põhi- või lisakaristuse määramist sanktsiooni keskmisest määrast allapoole. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 3 mõttes on mõningal määral üle keskmise, kuivõrd lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg 3 sätestatud vahemikus ületatud mõningal määral üle sätestatud vahemiku keskmise määra. See aga omakorda peaks tingima karistuse ranguse, so karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmist määra mõningal määral ületavas määras. Kohtuväline menetleja on karistuse määranud keskmises määras. Samas tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitanud isikut karistatud samalaadse väärteo toimepanemise eest 03.07.2013 kohtuvälise menetleja otsusega, mis jõustus 19.07.2013, kui kaebajat karistati 80 euro suuruse rahatrahviga. Uue, käesoleval juhul inkrimineeritava väärteo on kaebaja toime pannud juba 07.08.2013 ehk vaid lühikese ajavahemiku möödumisel. Kaebuse esitajale inkrimineeritud uue samalaadse, kuid iseloomult raskema väärteo toimepanemine näitab kohtu arvates seda, et eelmine määratud rahatrahv ei suutnud kaebuse esitanud isikut mõjutada edaspidi õiguskuulekalt käituma ja kaebuse esitaja jätkab tahtlike liiklusalaste väärtegude toimepanemist, näidates sellega, et ta on liikluses jätkuvalt ohtlik. Arvestades kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvat kogemust karistuse osas võib järeldada, et kaebuse esitaja on määratavate karistuste suurusest ja liikidest teadlik. Seejuures ei ole kaebuse esitaja eelmisest karistusest järeldusi teinud, kuigi juhtimisõigusega isik teab nii liiklusnõudeid kui ka nende rikkumise eest määratavaid karistusi. Sellest tulenevalt on kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses tekitab temal rahalisi lisakohustusi määratavate trahvide tasumise kohustuse näol ja põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Menetlusesemeks oleva ja järjekordse ning veelgi raskema väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning on liikluses 6 teadlikult ja jätkuvalt ohtlik, pannes oma käitumisega ohtu iseenda, teised liiklejad ja võõra vara. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kellelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt kaebuse esitaja seda järjekordselt teha ei soovinud. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, karistust kergendava asjaolu esinemist ja raskendavate asjaolude puudumist, seda et varasem karistus samalaadsete väärteo toimepanemise eest ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahv ei sunni kaebuse esitajat liiklusalaste väärtegude toimepanemisest loobuma. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, so lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud ning kohus ei pea võimalikuks kaebuse esitaja karistamist pelgalt rahatrahviga, kuivõrd eelmine trahv samalaadse väärteo eest oodatud mõju ei avaldanud. Mis puudutab määratud lisakaristuse määra, siis leiab kohus, et kaebuse esitajale etteheidetava süü suurus, kui võtta karistamise aluseks vaid süü suurus, on proportsionaalne toimepandud rikkumisega ning seejuures kajastab lisakaristuse määramine keskmisest allapoole jäävas sanktsiooni määras ka seda, et kohtuväline menetleja on lisakaristuse määramisel arvestanud karistust kergendava asjaoluga, so kahetsusega. Seejuures leiab kohus, et määratud lisakaristuse määr võib teenida ka teisi karistuse eesmärke, st muuhulgas sundida kaebuse esitajat loobuma vähemalt samalaadsete väärtegude toimepanemisest ja selline lisakaristus loodetavasti tekitab kaebuse esitajas arusaama, et sarnase iseloomuga käitumine liikluses võib põhjustada tema eemaldamise liiklusest juba pikemaks ajaks kas siis lisakaristusena või põhikaristusena. Seejuures lähtub kohus ka õiguskorra kaitsmise huvidest, kuivõrd kaebuse esitaja käitumine liikluses kujutas endast kohtu arvates järjekordset suurt ohtu nii kaebuse esitajale endale, kaasliiklejatele ja kõrvaliste isikute varale. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja määratud põhi- ja lisakaristus on määratud KarS § 56 lg 1 nõuetele vastavalt ning alus otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub. Kohtuistungil on kaebaja osutanud sellele, et juhtimisõigus on tal vajalik seoses töötamisega. Sellele vastuseks selgitab kohus, nõustudes seejuures täilikult kohtuvälise menetleja poolt väljendatuga, et kehtiva kohtupraktikaga on kooskõlas, et töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu. Seega, kuna kohtule ei ole esitatud andmeid, et menetlusalune isik vajaks juhtimisõigust seoses liikumispuudega, siis erandlikke asjaolusid ei esine. Samuti, kui ka hinnata kohtule esitatud töölepingu sisu, siis puuduvad ka seal igasugused viited, et kaebuse esitajast menetlusalusele isikule oleks juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks või et tööle asumise ainsaks eeltingimuseks on kehtiva juhtimisõiguse olemasolu. Võib vaid oletada lähtuvalt menetlusaluse isiku elukoha kaugusest ja tööandja registreeritud aadressist ehk siis vahemaa pikkusest, et eelkõige on juhtimisõigus vajalik tööl käimiseks. Seega pole ka töö tegemine/tööülesannete täitmine otseselt seostatav juhtimisõiguse olemasoluga. Mis puudutab aga juhtimisõiguse vajalikkust tööle asumiseks, siis oli menetlusalusele isikule ka väärteo toimepanemise ajal see vajalikkus teada, kuivõrd ta kiirustas just nimelt töövestlusele selle tööandja juurde, kelle juures ta käesoleval ajal töötab. Ka see teadmine, arvestades vähem kui kuu tagasi määratud karistust samalaadse väärteo toimepanemise eest, ei sundinud kaebuse esitajat uue väärteo toimepanemisest hoiduma. Seega olid liiklusohutus, liiklusnõuded ja 7 võimalik uus karistus kaebuse esitaja jaoks teisejärgulised ja esimesel kohal oli õigeaegne jõudmine tööandja juurde ükskõik millise hinnaga. Arvestades menetlusaluse isiku sellist suhtumist võib tulla järeldusele, et menetlusalune isik suhtus ükskõikselt ka sellisele käitumisele järgneda võivatesse tagajärgedesse. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik 8