Obsah (13)

§ 238§ 269§ 164§ 3601§ 319§ 317§ 306§ 408§ 326§ 172§ 362§ 361§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 1-15-4308 20. november 2019 Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peeter

) § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra, s.o pikkuseni 1 aasta ja 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel moodustati liitkaristus Harju Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsusega mõistetud karistusega 2 aastat ja 6 kuud vangistust, lugedes KarS § 64 lg 1 alusel kergema karistuse kaetuks raskemaga ning uue otsusega mõistetud karistuse kantuks. Veel tunnistati T. Märtman KarS § 209 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi süüdi
3. ja
4. aastal toime pandud kuritegudes ja mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust, mida

§ 238lg 2 alusel vähendati pikkuseni 1 aasta ja 4 kuud vangistust.

Karistuse kandmise alguseks määrati T. Märtmani karistuse kandmisele asumise päev. 2. Maakohus arutas T. Märtmani kriminaalasja

§ 269lg 2 p 2 alusel ilma süüdistatava osavõtuta.

2.

1. T. Märtmani suhtes oli kohtueelses menetluses
2. jaanuaril 2015 valitud tõkendiks elukohast lahkumise keeld ja Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a kohtu alla andmise määrusega jäeti tõkend muutmata. T. Märtmanile edastati

§ 164lg 2 alusel kirjalik kutse 23.

aprilli

1. a kohtuistungile, ent süüdistatav kohtusse ei ilmunud. Maakohtu
2. aprilli
3. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt saatis ta kohtule e-kirja, milles teatas enda haigestumisest, kuid arstitõendit ei esitanud. 2.
4. Harju Maakohtu
5. aprilli
6. a määrusega kuulutati süüdistatav tagaotsitavaks ja uueks tõkendiks valiti vahistamine.
7. juulil 2015 teatas Põhja prefektuur kohtule, et viimastel andmetel viibis T. Märtman Austrias ja Ungaris.
8. oktoobril 2015 jõudis maakohtuni teave, et T. Märtman oli
9. oktoobril 2015 võetud Šveitsis varavastastes kuritegudes kahtlustatavana vahi alla.
10. detsembril 2015 edastati Šveitsi pädevale õigusasutusele taotlus isiku väljaandmiseks.
11. veebruaril 2016 teatas Justiitsministeerium kohtule, et T. Märtmanile määrati Šveitsis menetletud kriminaalasjas karistuseks rahatrahv ja ta vabastati
12. detsembril 2015 vahi alt. Taotluse T. Märtmani väljaandmiseks jättis Šveits rahuldamata. 2.
14. märtsil 2016 peetud kohtuistungil küsis kohus menetlusosaliste arvamust asja arutamise võimalikkuse kohta ilma süüdistatava osavõtuta, millega kaitsja ja prokurör nõustusid.
15. Maakohtu
16. märtsi
17. a resolutiivotsust kaitsja ega prokuratuur ei vaidlustanud.
18. märtsil 2016 saatis kohus Tallinna Vanglale jõustunud kohtuotsuse täitmise teate.
20. oktoobril 2018 edastas Tallinna Vangla Harju Maakohtule teatise, mille kohaselt peeti T. Märtman
21. oktoobril 2018 kinni ja toimetati järgmisel päeval Tallinna Vanglasse karistust kandma.
22. T. Märtman esitas
23. oktoobril 2018 maakohtule teate apellatsiooniõiguse kasutamise soovi kohta. Selle järgi sai viimased kolm aastat välismaal viibinud T. Märtman Harju Maakohtu
24. märtsi
25. a otsusest teada
26. oktoobril
28. Harju Maakohus koostas
29. novembril 2018 kohtuotsuse tervikteksti.
30. T. Märtman ja tema kaitsja esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonid. T. Märtman taotles mõistetud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist või selle asendamist üldkasuliku tööga. Ta märkis, et oli küll kohtumenetlusest teadlik, kuid arvas, et esitatud süüdistus hõlmab üksnes vanu kuritegusid, mis pidanuks olema lahendatud eelmise otsusega. Samuti oli T. Märtman teadlik elukohast lahkumise keelust, kuid läks
31. aasta veebruaris välismaale, kuna Eestis ei õnnestunud tööd leida. Kaitsja apellatsioonis taotleti süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt tegude ümberkvalifitseerimist kuriteokatsena või ühe teo osas omastamisena.
32. Tallinna Ringkonnakohtu
33. jaanuari
34. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Apellatsioonikohus ei leidnud maakohtu otsuses kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Kohus tuvastas, et süüdistatav oli teadlik nii tema suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest kui ka kohaldatud tõkendist, kuid rikkus elukohast lahkumise keeldu, mistõttu oli maakohus õigustatud kriminaalasja arutama T. Märtmani osavõtuta. Samuti on alusetud apellantide väited materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta. T. Märtmanilt mõisteti riigi kasuks välja 150 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
35. Apellatsioonikohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kuni
36. jaanuarini 2015 eeldas isiku süüdimõistmine lõpuleviidud kelmuses koosseisulise tagajärjena varalise kasu saamise tuvastamist. T. Märtmanile heideti ajavahemikul 2010 kuni 2014 toime pandud kuritegudes ette üksnes tegutsemist varalise kasu saamise eesmärgil, mitte aga varalise kasu tegelikku saamist. Ringkonnakohtu vastupidine seisukoht on vastuolus KarS § 209 sõnastusega (kuni
37. jaanuarini 2015 kehtinud redaktsioonis).
38. Riigikohus esitas

§ 3601lg 1 alusel kassatsioonimenetluse pooltele järgmised kirjalikud küsimused.

10.

1. Millal hakkab süüdistatava menetlusest kõrvalehoidmise ja selle tõttu tagaseljaotsuse tegemise korral kulgema süüdistatava apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise tähtaeg? 10.
2. Mis kuupäevast hakkas kulgema T. Märtmani apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise tähtaeg?
3. Kaitsja vastuse kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tegemisel hakata süüdistatava apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise tähtaega arvestama ajast, mil ta on otsuse resolutiivosast teada saanud. T. Märtmani puhul tuleb tähtaja kulgemist arvestada alates
4. oktoobrist 2018, mil talle kohtuotsust tutvustati. Kaitsja põhjendab oma seisukohti järgnevalt. 11.
5. Põhiseaduse § 24 kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud otsuse peale seadusega sätestatud korras kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata. Seetõttu ei saa isiku suhtes, kes ei olnud kohtuotsuse tegemisest ega selle sisust teadlik, hakata teate esitamise tähtaega arvestama

§ 319lg 1 kohaselt alates otsuse resolutiivosa kuulutamisest.

Selliselt muutuks põhiseadusega tagatud kaebeõigus näilikuks. 11.

1. Väärteomenetluses tuleb apellatsiooniteate esitamise tähtaja kulgemist isiku suhtes, kes ei osalenud otsuse või selle lõpposa kuulutamisel, arvestada ajast, mil ta lahendi koopia kätte saab (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a määrus asjas nr 3-1-1-15-11). Ehkki kriminaalmenetluse seadustikus puudub väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 113 lg-ga 5 analoogne säte, tuleks sama põhimõtet rakendada ka kriminaalmenetluses.
4. Prokuratuur on seisukohal, et kriminaalasja arutamine esimese astme kohtus ilma süüdistatava osavõtuta ja otsuse tegemine tagaselja ei too endaga kaasa erisusi edasikaebamise korra osas. Seega hakkab ka sel juhul süüdistatava apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise seitsmepäevane tähtaeg

§ 319lg 1 järgi kulgema alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest.

Harju Maakohus kuulutas otsuse resolutiivosa

1. märtsil
2. Järelikult hakkas vahi all mitteviibiva T. Märtmani apellatsiooniteate esitamise tähtaeg kulgema järgneval päeval, s.o
3. märtsil
4. T. Märtman ei teatanud kohtule tähtaegselt apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ja otsus jõustus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Riigikohus leiab kassatsiooni piiridest väljudes, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mis tingib vaidlustatud otsuse tühistamise. Maakohtu otsus T. Märtmani süüdimõistmise ja karistamise kohta on jõustunud ning ringkonnakohus ei saanud apellatsioonitähtaega ennistamata apellatsioone lahendada, vaid pidanuks jätma need läbi vaatamata. 14.

§ 319

lg 1 esimene lause sätestab, et apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta expressis verbis edasikaebamise korra ja tähtaegade arvestamise erisusi juhuks, kui kriminaalasja arutamine esimese astme kohtus toimus süüdistatava osavõtuta.

1. Kohtupraktikas on väärteomenetluse norme tõlgendades asutud seisukohale, et juhul, kui kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamine toimub mõne kohtumenetluse poole osavõtuta, tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise tähtaega hakata arvutama päevast, mil ta VTMS § 113 lg 5 alusel saadetud kohtulahendi koopia kätte saab. Seda põhjusel, et alles siis saab kohtumenetluse pool teada kohtuotsuse sisust ja tal avaneb tõhus võimalus apellatsiooniõigust kasutada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a määrus väärteoasjas nr 3-1-1-15-11, p 7). Kaitsja eksib, märkides oma vastuses, et kriminaalmenetluse seadustikus puudub VTMS § 113 lg-ga 5 sarnane säte.

§ 317

lg 1 kolmas lause paneb kohtule ka kriminaalmenetluses kohustuse saata kohtulahendi koopia kohtumenetluse poolele, kes ei võtnud osa kohtuotsuse kuulutamisest. Arvestada tuleb sedagi, et vahistatud süüdistatavale saadetakse või antakse kohtuotsuse koopia või väljatrükk viivitamata pärast kohtuotsuse kuulutamist või kohtu kaudu teatavaks tegemist (

§ 317lg 2).

1. Järgnevalt tuleb leida vastus küsimusele, kas eelkirjeldatu laieneb ka olukorrale, kus süüdistatav hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale, tehes ise võimatuks enda lahendist teavitamise. Kolleegiumi hinnangul ei ole kahtlust selles, et T. Märtman oli teadlik tema suhtes toimuvast kohtumenetlusest (vt eespool p-d 2.
2. ja 7).
3. Maakohus tegi
4. aprillil 2015 koos T. Märtmani tagaotsitavaks kuulutamisega ka tema vahistamise määruse. Maakohtu
5. märtsi
6. a resolutiivotsuses ei sisaldunud otsustust valitud tõkendi muutmise, muutmata jätmise või tühistamise kohta (

§ 306lg 1 p 9); otsuse punkti 6 kohaselt loeti karistuse kandmise alguseks T.

Märtmani poolt karistuse kandmisele asumise päev. Maakohtu otsuse sissejuhatavas osas sisaldus üksnes järgnev märge: „Tõkend- [---] Käesoleval hetkel on tõkend kohaldatud koos tagaotsitavaks kuulutamisega, kuid reaalselt on jäänud tätimata, kuna Tiit Märtmani asukoht on kindlaks tegemata.“ (kirjapilt muutmata). Kohtute infosüsteemi (KIS) andmetel saadeti otsus

1. märtsil 2016 T. Märtmani e-posti aadressile.
2. Kuigi T. Märtmani suhtes oli kohtumenetluse ajaks kohaldatud tõkendina vahistamist, teda enne
3. oktoobrit 2018 ei tabatud. Seega ei olnud T. Märtman maakohtu otsuse tegemise ajal
4. märtsil 2016 vahistatu

§ 317lg 2 mõttes.

Maakohus saatis tagaotsitavaks kuulutatud süüdistatavale kooskõlas

§ 317

lg 1 kolmanda lausega kohtuotsuse eposti aadressile, s.o ainsale kohtule teadaolevale kontaktile, mille kaudu võis eeldada kohtuotsuse kättesaamist. T. Märtmani apellatsiooniteate esitamise tähtaeg hakkas seega kulgema

1. märtsil 2016, s.o talle otsuse e-posti teel edastamisele järgnevast päevast, ja teate esitamise viimaseks päevaks oli
2. märts
3. T. Märtman teatas apellatsiooniõiguse kasutamise soovist maakohtule
4. oktoobril
5. Selleks ajaks oli maakohtu otsus

§ 408lg 2 kohaselt jõustunud.

19.

§ 326

lg 2 p 2 sätestab, et kohtunik koostab apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile, kui apellant ei ole

§ 319

lg-s 1 ettenähtud tähtaja jooksul teatanud otsuse teinud kohtule kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, kui sellest teatamine oli kohustuslik. Praegusel juhul ei ole tuvastatud asjaolusid, mis vabastanuks apellandid teate esitamise kohustusest. Seega pidanuks ringkonnakohus viidatud sättest juhindudes jätma süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid läbi vaatamata. 20. Iseenesest näeb

§ 319

lg 7 ette apellatsioonitähtaja ennistamise võimaluse, kuid seda üksnes apellandi taotlusel ja mõjuva põhjuse (

§ 172lg 2) olemasolul.

Kui kohtuotsuse vaidlustamise tähtaeg ennistatakse, loetakse, et otsus ei ole jõustunud (

§ 408lg 2 ls 3).

Kõnealuses asjas ei taotlenud süüdistatav ega kaitsja ringkonnakohtult tähtaja ennistamist.

§ 172

lg 2 p 1 järgi ei ole kaebetähtaja möödalaskmise mõjuv põhjus äraolek, mis seondub kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmisega. Maakohus tegi enne otsustust arutada asja ilma süüdistatava osavõtuta mõistlikke jõupingutusi T. Märtmani leidmiseks. Lisaks osales kohtumenetluses T. Märtmani kaitsja, kes nõustus asja tagaselja arutamisega ega kaevanud edasi maakohtu süüdimõistvat otsust. Kohtumenetlusest kõrvale hoides, tõkendit rikkudes ja Eestist lahkudes pani T. Märtman end ise teadlikult olukorda, mis ei võimaldanud tal ilmumiskohustust täita ega tema suhtes tehtud kohtuotsust tähtaegselt edasi kaevata. Sellist käitumist saab lugeda isiku teadlikuks loobumiseks enda menetlusõigustest, k.a edasikaebeõigusest. 21. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes

§ 362

p-st 2, § 339 lg-st 2 ja § 361 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a otsuse ja loeb Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a otsuse jõustunuks. Kuivõrd ringkonnakohtul puudus alus apellatsioonide lahendamiseks, tuleb T. Märtmani kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud riigi õigusabi tasu jätta riigi kanda. Kaitsja kassatsiooni jätab Riigikohus rahuldamata.
5. T. Märtmani kaitsja esitas Riigikohtule taotluse kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsuse analüüsimiseks ja kassatsiooni koostamiseks neli pooltundi, mille eest taotleb ta tasu 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot). Lisaks taotleb kaitsja tasu 64,80 eurot (sh käibemaks 10,80 eurot) Riigikohtule täiendava seisukoha koostamise eest, milleks kulus kaitsjal aega üks tund. Kolleegiumi hinnangul olid taotlustes märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja neile kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri
6. juuli
7. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (alates
8. septembrist 2019 kehtivas redaktsioonis „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“) § 1 lg-test 6 ja 10 ning § 6 lg-st 4, rahuldab kolleegium kaitsja taotluse ja määrab riigi õigusabi tasu suuruseks 184,80 eurot, sh käibemaks 30,80 eurot. Kuna Riigikohus teeb

§ 361

lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi, jääb see menetluskulu

§ 186lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)