Obsah (10)

§ 7§ 61§ 342§ 63§ 81§ 292§ 180§ 175§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. september 2019. a Tallinn Kriminaalasja number 1-18-5277 Kohtukoosseis Orvi Koik, Meelika Aava ja Ivi Kes

§ 7lg-ga 3.

Kui tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina ei ole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (vt nt

1. mai
2. a RKKKo asjas nr 3-1-1-12-07, p 8). Ükski uuritud tõend eraldivõetuna ega tõendid kogumis ei lükka käesoleval juhul ümber versiooni, et Vjatšeslav Zimin ei ole temale inkrimineeritavaid vargusi toime pannud. Nimetatud asjaolu kinnitab in dubio pro reo põhimõtte rakendumist käesolevas kriminaalasjas. Kuivõrd ei ole tuvastatav selline tõenditest järelduv asjaolude kogum, mis võiks olla aluseks Vjatšeslav Zimini süüditunnistamisel, palun süüdistatav nimetatud süüdistuses õigeks mõista.
3. Apellant Viktoria Ivanova asub seisukohale, et kohus on põhjendamatult jätnud kõrvale H.D suurema osa kohtuistungil prokuröri poolt avaldatud kohtueelses menetluses antud ütlused, tuginedes seejuures otsuse rajamisel ainult ühe menetluspoole poolt esitatud toimunud olukorra nägemusele. Maakohus on jätnud selgitamata milliste 7 konkreetsete tõenditega on H.D poolt antud ütlused vastuolus või millised vastuolud on ütluste sees. 5.1 Kannatanu XX ütles, et olles kohtumajas on ta tundnud isiku ära. Kaitsja on seisukohal, et sellele asjaolule ei saa tugineda kriminaalmenetluses isiku süü üle otsustamisel. Kaitsja poolt kohtuistungil avaldatud
4. novembril 2017.a kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamisel on kannatanud öelnud, et “Meesterahvaid, kes mind peksid, mina meelde ei jätnud ja neid kirjeldada ei oska. Samuti ei jäänud nende näod minule meelde ja vaevalt et suudan neid ära tunda” ja “Nende vanust mina öelda ei oska”. Äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt, mis oli koostatud
5. november 2017.a, ei välistanud XX ka fotol nr 2 temale esitatud isikut. Kannatanu ka seletas, et “ta ei ole kindel, sest tema oli purjus ja mehed jäid temale meelde halvasti”. Istungil on aga on XX väitnud, et “Nüüd ta ikka mäletab, et on olnud see isik, kes istub Zimini juures”. Olukorras kus XX-le näidati nii eeluurimisel politseitöötajate poolt H.D fotot ja siis nägi ta viimast kohtumajas, teades eelnevalt, et tegemist on prokuröri versiooni kohaselt tema peksmises süüdistatava isikuga. Just sellel alusel on kannatanul tekkinud sisemine veendumus, et ta on nagu näinud nimelt H.D
6. septembril 2017.a XXX köögis. Kuigi ülekuulamisel vahetult peale sündmust ehk peaaegu kaks aastat tagasi, ei olnud kannatanu võimeline sündmuses osavõtjaid kuidagi kirjeldama. 5.2 Tulenevalt Riigikohtu praktikast ja tekkinud olukorrast, kaitsja leiab, et ei saa pidada usaldusväärseteks XX kohtus antud ütluseid H.D meeldetuletuse kohta. Kaitsja soovib pöörata tähelepanu ka toimikus olemasoleva ja kohtu avaldatud äratundmiseks esitamise protokollile eraldi ja nimelt fototabeli peale. Kaitsja leiab, et tegemist on ebakorrektselt koostatud fototabeliga, sest menetleja ei järgi siin tabeli koostamise olulise printsiipi. Nimelt peavad fotodel esitatud isikute näod olema ühe suurusega ja fotod peavad olema umbes sama kvaliteediga. Siin aga kolmas foto, mille peal on H.D märkimisväärselt suurem ja detailsem kui kaks esimest, mis rõhutab ja tõstab esile kannatanule just H.D välimust. Vaatavamata sellele, ei olnud kannatanu äratundmisel lõpuni kindel, et see oli just tema, kuna ta oli purjus ja nad jäid talle halvasti meelde. 5.3 Kriminaalasjas on teostatud kolm ekspertiisi.
7. veebruaril 2018.a sai valmis DNA ekspertiisiakt, kus eksperdile oli esitatud
8. novembril 2017.a korteris aadressil XXX leitud mobiiltelefon ja esitatud oli ka sealhulgas H.D DNA profiil. Kokku telefoni pinnalt oli võetud 10 proovi. Ja mitte ühtki neist ei ole seostatavad H.D DNA ga.
9. jaanuaril 2018.a teostatud DNA ekspertiisi kohaselt samuti ei leitud minu kaitsealuse DNA jäljed sündmuskohal. Ekspertiiside kokku maksumus on tohutult suur ehk 2571 eurot. Kaitsja leiab, et H.D-lt ei saa ekspertiiside eest makstud summad välja mõista. 5.4 Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et kogutud ja kohtus uuritud tõendite alusel pole võimalik tuvastada, kes tegelikult on viibinud
10. septembril 2017.a XX toas ja temaga koos ühisköögis. Tuvastamata on jäänud ka see, kas kõik kolm juures viibinud on XX löönud või mitte ega kuhu kellegi löögid on kannatanut tabanud. Järelikult ei saa kannatanule eluohtliku tagajärje tekitamine omistatav just H.D-le . See, et Zimini ja H.D vaheline suhtlus on toimunud sündmustega seotud päevadel, ei ütle midagi nende süü kasuks. Kaitsja pöörab tähelepanu sellele, et kohtus uuritud sideettevõtjalt andmete nõudmise loa kohaselt, mis oli prokuratuuri poolt väljastatud
11. novembril 2017.a sooviti sideettevõtjalt teavet H.D poolt telefoni kasutamise kohta perioodil
12. kuni
13. septembrini 2017.a. Järelikult puudub võimalus teha järeldused selle kohta, kuivõrd palju tegelikult tavaliselt need kaks meest suhtlesid, sest meile esitatud andmed räägivad väga väikese ajavahemiku kohta. 8 Isikud on selgitanud, et suhtlevad sageli. Kõnede sisu on meile kättesaamatu ja selle kohta usaldusväärsed teadmised puuduvad. Otsuses on viidatud telefonikõnele, mis toimus
14. septembril 2017.a kl 9.51 Vjatšeslav Zimini ja H.D vahel. Isegi kui eeldada, et H.D oleks teadlik, kus XX telefon asus, see ei tõenda, et ta osales sündmustes, mis toimusid
15. septembril 2017.a XXX aadressil. 5.5 Kohus on viidanud ka sellele, et H.D on viibinud samal ajal sündmuskohal. Kuid ei võtnud arvesse, et isik töötab taksojuhina ja tegemist on sadama lähedase piirkonnaga. H.D viibib antud piirkonnas ja nimetatud tänavatel mitu korda ühe päeva jooksul igapäevaselt, kuna tegeleb sh taksoteenuse osutamisega sadamasse laevadega saabuvatele turistidele. Isegi kui eeldada, et H.D viibis
16. septembril 2017.a õhtul XXX aadressil ning oli üks nendest isikutest, kes võtsid osa süüdistuses kirjeldatud toimingutest, siis ilma tõenditeta ei saa teha järeldust, et just H.D on kannatanule kuuluva telefoni laua pealt kaasa võtnud, ega et ta osales kannatanu peksmises. Kannatanu ega tunnistaja CC ei nimetanud isikut, kes võttis telefoni. Ta ei suutnud teda kirjeldada. Kannatanu ei jõudnud vastata küsimusele, kas peksmises osalesid kõik kolm isikut, kes viibisid peale Ziminit köögis või mõni neist hoidis peksmisest eemale. XX ei ole öelnud, et just H.D, keda ta fototabeli abil nagu meenutas, teda peksis. Ta oli joobes ja kui hakati peksma, siis ei saanud aru, kes lööb ja kuidas lüüakse. Eeltoodust tulenevalt on kohtu järeldus, et eluohtliku vigastuse põhjustanud konkreetne löök oli sooritatud H.D poolt, on alusetu. Kaitsja leiab, et XX-lt telefoni äravõtmise ega temale tekitatud tervisekahjustusega H.D seotud ei ole. 5.6 Riigikohus on
17. juunil 2018.a otsuses nr 1-17-105/35 p-des 10-11 leidnud, et Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Antud juhul ei olnud tuvastatud, et H.D tahtis just KarS § 118 lg-s 1 sätestatud tagajärje saabumist XX suhtes. Selles kriminaalasjas puudub alus niisugusele järeldusele loogiliselt jõuda. Kohtu poolt pole tuvastatud, mis asjaolud viitavad H.D tahtlusele nii raske tagajärje saabumise suhtes. Kaitsja leiab, et antud juhul leidis aset olukord, kus puudub igasugune veendumus selles, et H.D oleks mingi tahtlus tekitada XX-le eluohtlik tervisekahtlustus. Veendumus ning tõenditega kinnitatud teave puudub ka sellest asjaolust, kas H.D üldse viibis
18. septembril 2019.a kl 21 paiku XXX, Tallinn aadressil kannatanu peksmise juures. 5.7 Mis puudutab karistust, kaitsja on seisukohal, et juhul, kui teise astme kohus nõustub maakohtu positsiooniga ning leiab, et H.D tegevust on võimalik subsumeerida mõni Karistusseadustiku sätte alla ja tuvastab H.D süüd selles, siis kaitsja pöörab tähelepanu, et isikule KarS § 118 lg 1 p 1 järgi mõistetud karistus on väga karm. Kohus ei võtnud arvesse isiku vahepealset õiguskuulekat käitumist peale viimase karistuse kandmist, andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis on osaliselt jäetud tuvastamata, nt tegu ise ehk kas üldse H.D on peksmises osalenud või telefoni võtnud, kas just tema on see isik kolmeisikulisest grupist, kelle löök on tabanud Xit kõhu piirkonda, milline oli isiku käitumise motiiv ja eesmärk. Järelikult leiab, kaitsja, et määratud karistus on ülemäära suur ja raske ning palub karistust eelnevalt kaebuses loetletud asjaoludest lähtudes üle vaadata ja vähendada. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 9
19. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsioonide motiividega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 6.1 Esitatud apellatsioonides taotlevad kaitsjad maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja süüdistatavate H.D ja Vjatšeslav Zimini neile inkrimineeritud kuritegudes õigeksmõistmist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonides toodud järeldusega, et maakohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsjad ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 61

lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu XX, tunnistajate CC, MM, SS ja GG ütlused usaldusväärseks. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 6.2 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 6.3 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (kd 2 tl 106 pöördel-114) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdistatavate H.D ja Vjatšeslav Zimini õigeksmõistmiseks neile inkrimineeritud kuritegudes. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 6.4 Kolleegiumil tuleb märkida, et kaitsja Leelo Viili seisukohta ei ole võimalik sisuliselt hinnata osas, mis puudutab kaitsja taotlust süüdistatava Vjatšeslav Zimini õigeksmõistmiseks 10 KarS § 199 lg 2 p 5, 7, 8 järgi, kuna mingeid argumente ja põhjendusi apellatsioonis selles osas esitatud ei ole ning seda ei ole püütud ka tõenditega siduda või põhjendada. Seejuures ei taotle kaitsja süüdistatava õigeksmõistmist sama paragrahvi punkti 4 osas, kuivõrd Vjatšeslav Zimin on süüdi mõistetud maakohtus KarS § 199 lg 2 p 4, 5, 7, 8 järgi. Ringkonnakohus leiab, et selline kaitsja seisukoht on täielikult vastuoluline ning põhjendamatu. 7. Kolleegium märgib, et

§ 63lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus.

Tuleb märkida, et senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele ning paljude teiste otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on tuginenud süüdistatavate H.D ja Vjatšeslav Zimini süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o kannatanu XX ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad XX antud ütlusi. Maakohus on teo toimepanemise tõendatuks lugemisel tuginenud lisaks kannatanu ja tunnistajate ütlustele ka muudele kogutud tõenditele. 7.1 Vastuseks apellantide apellatsioonide etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatavate H.D ja Vjatšeslav Zimini ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatavate ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
3. septembri
4. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea süüdistatavate H.D ja Vjatšeslav Zimini ütlusi usaldusväärseks ning on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu ja tunnistajate ütlused kogumis usaldusväärsemateks süüdistatavate H.D ja Vjatšeslav Zimini poolt antud erinevatest ütlustest. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellantide etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just H.D ja Vjatšeslav Zimini ütlusi ja esitatud versiooni. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatavate H.D ja Vjatšeslav Zimini versiooni. Süüdistatavate ütlusi on maakohus hinnanud

§ 61

lg 2 kohaselt kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning järginud Riigikohtu seisukohti ütluste hindamisel. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatavate H.D ja Vjatšeslav Zimini ütlusi ja kaitsjate esitatud versiooni tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatavate ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonides esitatud ei ole. 8. Apellant Viktoria Ivanova märgib, et maakohus on tuginenud otsust tehes sellele, et kannatanu on kohtumajas tundnud ära isiku, s.o H.D, kes oli Zimini juures, kuid sellele asjaolule ei saa tugineda isiku süüdimõistmisel. Ebaõige on kaitsja seisukoht, et maakohus on tuginenud just sellele, et kannatanu on süüdistatava H.D tundnud ära kohtumajas. Maakohus on refereerinud kannatanu XX ütlusi, et H.D ei ole tema tuttav, kuid tundis ta ära alguses fotoroboti järgi ning pärast kohtus nähes sai aru, et see on inimene, kes on seotud tema peksmisega. Maakohus on viidanud äratundmiseks esitamise protokollile, mis tõendab, et kannatanu on kinnitanud fotolt nr 3 H.D sarnasust isikuga, kes osales tema peksmises ning esimesena sisenes tuppa. Seejuures on maakohus viidanud ka sellele, et kannatanu on märkinud, et lõpuni kindel ei ole, et see oli just tema, kuna oli purjus ja nad jäid talle halvasti meelde. Kolleegium ei saa 11 nõustuda kaitsjaga, et kannatanu on mitmel korral andnud erinevaid ütlusi selle kohta, mida ta mäletab, kuna ristküsitlusel ei ole kannatanu ütlusi avaldatud korduvalt ning need ei erine diametraalselt kohtueelsel uurimisel antud ütlustest. Nii on kannatanu selgitanud ristküsitlusel, et ta ei mõista eriti vanuseid ja ütles seda ka täna. Teiseks ei oska kirjeldada inimesi, kuid kui näidati fotorobotit (äratundmiseks esitamise protokolli fototabelit), siis tundis ära isiku. Meenutada ei ole tal keegi aidanud ning kui nägi teda esimesel päeval koridoris, siis tundis ta ära. Ka ei ole kannatanu kohtueelsel uurimisel kinnitanud, et ei tunne ära isikuid, vaid kannatanu on märkinud, et vaevalt suudab ta neid ära tunda. Seega on kannatanu kahelnud, kas ta tunneks ära isikud, mitte andnud ütlusi, et ei tunne ära isikut. Kolleegium leiab, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu XX ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 8.1 Apellant asub seisukohale, et äratundmiseks esitamise protokolli juurde lisatud fototabel on ebakorrektselt koostatud.

§ 81

lg 2 sätestab üheselt, et isik (või lõike 4 kohaselt vajadusel tema foto) tuleb esitada äratundmiseks koos vähemalt kahe sellega sarnase isikuga (või nende fotodega). Seadus ei näe ette, et fotod peaksid olema täpselt ühe suurusega ja sama kvaliteediga. Oluline on, et objektikogum ei oleks oma tunnustelt teistest oluliselt erinev, vaid oleksid omavahel sarnased. Antud juhul ei ole tuvastatav, et äratundmiseks esitatud objektikogum ehk kolm fotot oleks oma tunnustelt oluliselt erinevad ning süüdistatava H.D foto ei sarnaneks teiste isikutega. Kannatanule oli esitatud äratundmiseks kolm fotot, millel süüdistatav koos kahe sarnase isikuga, mistõttu saab asuda seisukohale, et tõendi kogumise korda ei ole rikutud. Seejuures on märkimisväärne, et fotodel nr 2 ja nr 3 olevad isikud on nii sarnased, et ka fotol nr 2 isikut kannatanu otseselt ei välista. Lõplikult on kannatanu valinud foto nr 3, kuna talle jäi silma just rohmakas nägu. Seega on kannatanu kinnitanud H.D sarnasust uuritava objektiga, on nimetanud tunnused, mille alusel on oma järelduse teinud ja selgitanud objekti seost uuritava sündmusega. 8.2 Kaitsja Viktoria Ivanova tõlgendab tunnistaja CC poolt kuuldud süüdistatava Vjatšeslav Zimini vestlust telefoni teel erinevalt maakohtust, vastavalt oma versioonile toimunust. Seejuures põhinevad kaitsja väited tema enda arvamusel ja järeldusel, kuid konkreetseid tõendeid selle kinnitamiseks esitatud ei ole, siis ei saa pelgalt vestluse sisu tõlgendusega (arvamusega) apellant märkida, et vestlus kinnitab just tema versiooni toimunust. Arvestades käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, ei piisa üldisest hinnangust, et just kohtu tõlgendus pole usutav. Maakohtu järeldust ja tunnistaja poolt kuuldud telefoni vestluse sisu tõlgendusi ei ole apellant muude usaldusväärsete tõenditega kummutanud. 8.3 Apellant märgib, et sideettevõtjalt saadud andmete protokollid ei kinnita süüdistatava H.D süüd ning tõend ei tõenda, et H.D osales süüdistuses märgitud sündmustes. Kolleegium asub seisukohale, et nimetatud tõendiga on võimalik saada andmeid Vjatšeslav Zimini, H.D ja kannatanu XX-le kuuluva mobiiltelefoni kaudu tehtud ja vastuvõetud kõnede ja muude mobiiltelefoni võrgus kasutatud teenuste fakti, viisi, kestvuse, aja, helistaja, vastuvõtja andmete, abonentnumbrite ja asukohtade kohta ajavahemikus 19.09.2017 kuni 10.11.2017 (Zimin), 22.09.2017 kuni 24.09.2017 (H.D), 19.09.2017 kuni 10.11.2017 (kannatanu X) ja H.D ja Vjatšeslav Zimini omavahelise suhtluse kohta ajavahemikul 17.11.2017 kuni 21.11.2017.a. Apellant jätab tähelepanuta asjaolu, et nimetatud tõend ei saa eraldivõetult olla süüdistatava H.D suhtes ei 12 süüstavaks ega ka õigustavaks tõendiks, vaid seda hinnatakse koos teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. 9. Kaitsja Viil asub seisukohale, et nähtuvalt meditsiinidokumentidest esinesid kannatanul tõsised terviseprobleemid juba ammu ning varasemalt oli kannatanule põhjustatud ka noahaav kõhupiirkonda. Ka alkoholi kuritarvitamine võib kahjustada sapipõit. Seega arvestades ajavahemikku väidetavast peksmisest 22.09.2017.a. kuni sapipõie perforatsioonini 10.10.2017 on väga tõenäoline võimalus, et puudub peksmise ja hiljem tuvastatud vigastuse vahel põhjuslik seos ning vigastuse tekkepõhjus on jäänud täielikult välja selgitamata. Kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kannatanu enda terviseprobleemid ning varasem noahaav või alkoholi kuritarvitamine võis viia sapipõie perforatsioonini. Kolleegium märgib, et taotledes sellisel põhjendusel enda kaitsealuse õigeksmõistmist, tugineb apellant mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. 9.1

§ 63

lg 1 kohaselt on tõendiks eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused ekspertiisiakti selgitamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel, kuid ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-35-06, p.7.5). Apellandi Viili versioon (arvamus) kuidas võisid tekkida kannatanule vigastused ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis ning käesoleval juhul on nii toimitud. 9.2 Isiku ekspertiisiaktis (eksperdiarvamuse p-s 1) on ära näidatud millised vigastused kannatanul sedastati ning sellele on maakohus otsuses ka viidanud. Isiku ekspertiisiaktis on kirjeldatud ka seda, kuidas kannatanu vigastused sai. Eksperdiarvamuse punktis 1 on märgitud: „ XX vigastused võisid olla tekitatud löögist kõva tömbi esemega (nt jalaga, rusikaga) kõhu piirkonda.“ Ekspert on kirjeldanud seda, et kannatanut on kõhupiirkonda pekstud jalgade, rusika ning selle tulemusel sedastati kõhu põrutus ja sapipõie rebend. Seejuures on eksperdi kasutuses olnud ekspertiisi läbiviimiseks ka Tallinna Kiirabi kiirabikaardid 7546, 70583, SA Põhja- Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna kaart nr 20170600065, väljavõte SA Põhja- Eesti Regionaalhaigla haigusloost nr 1756555 ja täiendavad meditsiinidokumendid digiloost, millele viitab kaitsja. Seega lükkab eksperdiarvamus ümber kaitsja oletuse, et kannatanu enda terviseprobleemid ning varasem noahaav või alkoholi kuritarvitamine võis viia sapipõie perforatsioonini või kannatanu võis muul moel vigastusi saada. 9.3 Kolleegiumil tuleb märkida, et võistlevuse põhimõte on sätestatud

§-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel, mitte kohtul. Selline seisukoht on kooskõlas 13 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-06. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. 9.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt märkinud, et piisavate põhjenduste esitamata jätmisel on üheks ekspertiisiakti puuduste kõrvaldamise võimaluseks eksperdi ülekuulamine.

§ 292

lg 2 alusel võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata eksperdi ülekuulamise ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks ning

§ 63

lg 1 kohaselt on ekspertiisiakti selgitamisel antud eksperdi ütlusel tõendi väärtus. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et

§ 292

lg 2 alusel on eksperdi ülekuulamine võimalik üksnes kohtumenetluse poole taotlusel (vt nt 3-1-1-105-16, p 42). Süüdistataval Vjatšeslav Ziminil ja tema kaitsjal oli võimalik kutsuda kohtuistungile ekspert, kes saaks anda ütlusi ekspertiisiaktis märgitu kohta ning selgitada välja, kas kannatanul esines mõnda haigust/vigastust, mis võis soodustada tervisekahjustuse tekkimist. Süüdistatav ega kaitsja pole nimetatud taotlust ei kaitseaktis ega hiljem peale tõendite uurimise lõpetamist täiendavate tõendite kogumiseks esitanud, mistõttu asub kolleegium seisukohale, et ei süüdistatav ega kaitsja ise ei ole soovinud vastuseid saada, kuivõrd eksperdi ülekuulamisega oli nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal võimalus saada igasuguseid andmeid ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks, kuid ilmselgelt oli see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Kolleegiumil tuleb märkida, et eelnevalt, et enda õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele ning selliseid kaitsja Viili esitatud argumente peab kolleegium otsituks. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul ei olnud võimatu eksperdi ütluste põhjal välja selgitada kaitseversiooni paikapidavust ning hinnata esitatud süüdistusversiooni. Apellatsioonis toodud sellekohased põhjendused ei anna kolleegiumile alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva otsuse tegemiseks, kuivõrd kriminaalasjas ei ole kogutud tõsikindlaid tõendeid, mis kinnitaksid just kaitsja versiooni. 9.5 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et süüdistatavate H.D ja Vjatšeslav Zimini selline käitumine oli saabunud tagajärjega, s.o XX vigastustega, millega tekitati oht elule naturalistliku kausaalsuse (põhjuslikkuse) kaudu seotud. Süüdistatavate tegevus ehk peksmine põhjustas XX-l vigastusi, mis viisid omakorda eluohtliku tervisekahjustuse tekkimiseni. Ekspertiisiaktist ei nähtu, et kannatanul peksmisest tingitud vigastuste tulemusena tekkinud tervisekahjustus oleks omistatav kannatanu erandlikele füüsilistele omadustele või eripäradele. Ühtlasi peab kolleegium vajalikuks käsitleda küsimust, kas teadlikuks enesekahjustamiseks, mis välistab süüdistatavatele kannatanu ohu elule normatiivset omistamist, saab pidada alkoholi tarvitamist. Ka sellele küsimusele tuleb ringkonnakohtu hinnangul vastata eitavalt, kuna mingeid tõendeid, mis sellist versiooni kinnitaksid kogutud ei ole. Olukorras, kus alkoholi tarvitamine ei modifitseerinud tagajärge, on tagajärg jätkuvalt normatiivselt omistatav esialgsele kausaalahela käivitajale ehk süüdistatavatele. 9.6 Kolleegium peab vajalikuks veel märkida, et kõik ülaltoodud apellandi Viili väited on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdsed ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Ka apellandi Viktoria Ivanova väide, et H.D viibis sündmuskohal, kuna töötab taksojuhina ja tegemist on sadama lähedase piirkonnaga, on võrdne samuti ükskõik millise teise kaitseteesiga, kuid mõlemad apellandid jätavad tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegium poolt märgitu, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud 14 kahtluse tekkeks (sh ka

§ 7lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga (vt RKKKo 3-1-1-77-15). Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid, et kannatanu võis saada ekspertiisiaktis loetletud vigastused muul viisil ning tema vigastused võisid tuleneda ka tema enda terviseprobleemidest kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Ka kaitsetees, et Lozovki ei viibinud süüdistuses märgitud kuupäeval kannatanu elukohas, vaid tegi tööd sadama piirkonnas, ei ole leidnud kinnitust tõendikogumiga, kuivõrd apellant ei ole selle kohta mingeid usaldusväärseid tõendeid esitanud ning pelgalt kaitsja üldisest väitest ei piisa maakohtu järelduse kummutamiseks.

1. Kolleegiumi hinnangul on vaieldamatult kindlaks tehtud, et süüdistatavad põhjustasid kannatanule tahtlikult tervisekahjustusi. Samas tuleb tuvastada, kas H.D ja Vjatšeslav Ziminil oli tahtlus ka KarS § 118 lg 1 p-s 1 kirjeldatud tagajärje suhtes ehk et süüdistatavate tegevuse tulemusena tekib oht kannatanu elule. Kolleegium on seisukohal, et praegusel juhul on tegemist sedavõrd intensiivse vägivallaga, mida tuleks vältimatult käsitada elu ohustava teona. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega, et süüdistatavad tegutsesid vähemalt kaudse tahtlusega ehk pidasid võimalikuks ja möönsid kannatanule eluohtlike vigastuste tekitamist. Tuleb märkida, et teatud juhtudel saab subjektiivse koosseisu tuvastada ka välise teopildi alusel. Näiteks, kui tegu on sedavõrd intensiivne, et objektiivsele kõrvaltvaatajale on üheselt arusaadav, et antud teoga võib kaasneda oht elule. Kohtupraktika seisukohast on need juhtumid juhul, kui nt kannatanu peksmine on valimatu ja korduv, kui tegu on suunatud elutähtsasse piirkonda (kõhuõõs, pea, kõri, vms) või kui vahend, millega rünnatakse on väga ohtlik (pikateraline terariist). Üheselt on tuvastatud, et H.D koos teiste isikutega lõi kannatanut korduvalt jalaga kõhupiirkonda, mistõttu saab asuda seisukohale, et H.D möönis eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist kannatanule. Süüdistatava käitumise puhul saab juba ainuüksi välise teopildi alusel öelda, et jalaga korduvalt ja tugevalt kõhuõõnde lööjal oli eluohtliku tervisekahjustuse osas vähemalt kaudne tahtlus. Kõhuõõnde tugevalt jalaga löömise järelmid hõlmavad inimeste ettekujutuses üldjuhul ohtu elule ning üldteada on, et kõhu piirkonda peetakse elutähtsaks piirkonnaks. Pole tuvastatud ühtegi mõistlikku eeldust, millele tuginedes oleks H.D saanud loota, et korduvalt jalaga kõhu piirkonda löömise tagajärjel ei teki kannatanul ohtu elule. 10.1 Teo objektiivse pildi alusel ja tulenevalt kannatanu ütlustest, puudub alus rääkida kannatanut kõhupiirkonda tabanud jalalöögi juhuslikkusest või olukorrast, kus süüdistatav kannatanule ettevaatamatusest jalaga kõhtu lõi, mistõttu on maakohtu seisukoht teotahtluse osas õige. Kusjuures puuduva tõendid, mis kinnitaksid, et löök jalaga kõhtu oleks toimunud kogemata ja ühel korral mingi täiesti juhusliku või kõrvalise tegevuse käigus. Apellandid on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et käesolevas asjas ei olnud tegu ühe või mõne üksiku löögiga kannatanu kõhuõõnde ja kehapiirkonda, millest saaks teha järelduse, et tagajärg ei olnud süüdlastele ettenähtav, vaid tegemist oli peksmisega, mis oma olemuselt oli kannatanu sõnade kohaselt väga intensiivne, toimus umbes viis minutit ning maas lamavat kannatanut peksti jalgadega valimatult erinevatesse kehapiirkondadesse (igalt poolt peksti). Et süüdistatavad põhjustasid kannatanule raske tervisekahjustuse, osutab ilmselgelt asjaolule, et 15 tegemist oli intensiivse peksmisega. Taolise vägivalla intensiivsus ja jõhkrus, viitab sellele, et tagajärg oli süüdlase jaoks ettenähtav. 10.2 Ebaõige on apellandi Leelo Viili seisukoht, et vägivald ei olnud kuigi intensiivne ega ohtlik, kuna tunnistaja CC ei pidanud vajalikuks abi kutsuda ning seda ei pidanud vajalikuks ka kannatanu ise. Asjaolu, et tunnistaja CC ja kannatanu ei helistanud kohe politseisse, ei tõenda seda, et vägivald ei olnud ohtlik ja intensiivne. Kaitsja jätab tähelepanuta tunnistaja CC ütlused, et oli ehmunud. Ka kannatanu on andnud ütlusi, et CC kartis tagajärgi ja ütles temale, et elu on kallim, mistõttu ei tahtnud politseisse pöörduda. See, et kannatanu ei pöördunud koheselt peale peksmist Häirekeskuse poole, vaid tegi seda natuke hiljem, ei ole kannatanule etteheidetav. Siinkohal tuleb arvestada, et inimesed reageerivadki sündmustele erinevalt ning ka probleemilahendusoskused on inimestel erinevad ning selline käitumine kannatanu poolt ei ole taunitav ega anna alust jaatada, et tarvitatud vägivald ei oleks olnud ohtlik ega intensiivne.
2. Riigikohus on oma lahendites 3-1-1-43-06, 3-1-1-5-08 asunud seisukohale, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (KarS § 21 lg 2 ls 1). Kuigi KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud, ei tähenda see, et kõigi teos osalejate käsitlemine täideviijana võtaks kohtult kohustuse teha selgeks nende individuaalne teopanus tagajärje saavutamisse. Seejuures ei seisne teopanuse olulisus automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-23-01- RT III 2001, 8, 91), mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames. Võimaluse korral tuleb aga kindlaks teha, mil viisil ja millise intensiivsusega keegi kaastäideviijatest teos osales. Samuti on Riigikohus oma lahendis 3-1-1-60-07 rõhutanud, et teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teoplaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-97-04 - RT III 2005, 4, 36, p 21 ja
5. aprilli
6. a otsus asjas nr 3-1-1-108-06 - RT III 2007, 16, 127, p 8). Teo toimepanemine grupis on võimalik nii eelneva kokkuleppe alusel- kus rollijaotus, iga täideviija poolt kuriteo objektiivse tunnuse täitmiseks vajalik tegevus lepitakse kokku eelnevalt enne kuriteo toimepanemist, kui ka mitte- eelneva, vahetu kokkuleppe alusel- kus täideviijad eelnevalt kokku leppimata asuvad vaikivalt tegutsema vahetult sündmuskohal, sünkroniseerides oma tegevusi selliselt, et need kogumis täidaksid kuriteo objektiivse tunnuse. Siinjuures kooskõlastamine võib olla nii suuline, kirjalik kui ka vaikiv või saavutatav konkludentsete tegudega. Kuriteo toimepanemine isikute grupis eeldab, et isikud on kokku leppinud (ka vaikivalt) kuriteo toimepanemises ning tegutsevad vastavalt sellele. 16 11.1 Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust kvalifitseerida kuritegu grupi poolt toimepanduks (kd 2, tl 113-113 pöördel) ning ringkonnakohus nõustub maakohtu motiividega. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et süüdistatavad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult. Nii on maakohus tuvastanud, et kannatanu peksmine oli pandud toime Vjatšeslav Zimini teoplaani alusel ning kes avas ka ukse, et H.D koos menetluses kahe tuvastamata isikuga saaks siseneda ühiskorterisse. Kolleegium nõustub, et antud juhul on süütegu süüdistatavate H.D ja Vjatšeslav Zimini ning menetluses kahe tuvastamata isiku poolt pandud toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Tegemist on kaassüüdistatavate vahel eelneva kokkuleppega. Asjaolu, et süüdistatav Vjatšeslav Zimin ei peksnud ise isiklikult kannatanut köögis, vaid seisis vahetus läheduses, ei tähenda seda, et Vjatšeslav Zimini käitumist ei saaks hinnata kaastäideviimisena. Apellant Viktoria Ivanov jätab tähelepanuta asjaolu, et see, kas isik ehk süüdistatav H.D lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral kõhupiirkonda, ei oma kaastäideviimise aspektist tähendust, sest kaastäideviijatena vastutavad kõik peksjad. Iga peksja teopanuse olulisusel ehk kaalukusel on tähtsus karistuse mõistmisel. Selline seisukoht on kooskõla Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-43-06, p 9 tooduga. Ka asjaolu, et kaks grupi liikme isikut on jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata, ei välista iseenesest isikute ehk süüdistatavate süüditunnistamist grupilises kuriteos (vt 3-1-1-10-15, p 13). Kolleegium nõustub maakohtu põhistustega ning nendib, et käesolevas kriminaalasjas toimus teovalitsemine kõigi sündmuskohal viibinud süüdistatavate ühise ja vaikides kooskõlastatud käitumisega ning konkludentsete tegudega. 11.2 Kolleegium saab kogutud tõendite pinnalt väita, et süüdistatav Vjatšeslav Zimin oli süüks arvatud tegude, s.o kannatanu telefoni äravõtmise ning peksmise ajal süüdistatava H.D ja kahe tuvastamata isikuga niisuguses kontaktis, mis ei saanud olla juhuslik, nagu väidab apellant Leelo Viil. Siinkohal ei ole nõutav, et isikute panus või roll oleks võrdne. Kohus asub seisukohale, et süüdistatava Vjatšeslav Zimini kontakt kaassüüdistatava H.D-ga ja kahe tuvastamata isikuga oli selline, mis viitab nende poolsele kooskõlastatud tegevusele. Puuduvad tõendid, et kannatanu peksmine süüdistatavate poolt oleks ajendatud erinevatest põhjustest ja nad oleksid tegutsenud üksteisest sõltumatult ehk eraldi. Süüdistatava Vjatšeslav Zimini seotus teo toimepanemisega ei olnud abstraktne. Seejuures puuduvad igasugused tõendid, et süüdistatav Vjatšeslav Zimin nähes maas lamava kannatanu valimatut jalgadega peksmist erinevatesse kehapiirkondadesse, oleks püüdnud või proovinud tagajärje saabumist suuremal või vähemal määral ära hoida, teisi manitseda, sekkuda jne. Seega kiitis Vjatšeslav Zimin sellise peksmise vaikides heaks. Tähelepanuväärne on ka see, et kannatanu sõnade kohaselt lõpetati peksmine süüdistatava H.D ja kahe tuvastamata isiku poolt, siis kui süüdistatav Vjatšeslav Zimin ütles, et aitab küll temast ning kuulis juttu, et naabritega peab sõbralikult elama. Ka selline asjaolu kinnitab seda, et teo toimepanemise initsiatiiv tulenes Vjatšeslav Ziminilt ning tema teoplaani alusel, mistõttu on tema teopanus tõendatud.
7. Kolleegium märgib, et

§ 63lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus.

Tuleb märkida, et senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele ning paljude teiste otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on tuginenud süüdistatava Vjatšeslav Zimin süüdimõistmisel KarS § 121 lg 1 järgi otsesele tõendile, s.o kannatanute XX ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad kannatanu antud ütlusi. Maakohus on tegude toimepanemise tõendatuks lugemisel tuginenud 17 lisaks kannatanu ja tunnistajate CC, MM ütlustele ka asitõendi vaatlusprotokollile, patrullilehele, kiirabikaardile ja isiku läbivaatuse protokollile koos fototabelitega. 12.1 Maakohtu järeldused tõendi, s.o kannatanu XX ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud XX ütluste usaldusväärsust (kd 2, tl 107 pöördel) ning maakohus on analüüsinud ja hinnanud XX ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning leidnud, et nimetatud ütlused on usaldusväärsed ning neid ütlusi ka arvestanud tõendina. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi kannatanu XX ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale Vjatšeslav Ziminile inkrimineeritud kuriteo KarS § 121 lg 1 järgi ning rõhutab, et kannatanu ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. 12.2 Seejuures saab tunnistaja MM ütlusi kasutada kannatanu XX ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt 3-1-1-73-15 p 11). Lisaks on tunnistaja MM üksikasjalikult andnud ütlusi mida ta on tajunud, st näinud või kuulnud ise antud sündmuste kohta kui viibis sündmuskohal. Seega on tunnistaja MM ütlused tõendid nii teatud asjaolude suhtes, mida ta on ise tajunud, st näinud või kuulnud, kui ka kannatanu XX ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Vjatšeslav Zimini käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 1 järgi ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava kaitsja väiteid, versiooni ja tõstatatud kahtlusi, analüüsinud objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge (kd 2, tl 106 pöörde107 pöördel) ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad ja kolleegium täielikult nõustub nendega.

1. Kolleegiumil tuleb märkida, et ei ole võimalik kaitsja Leelo Viili seisukohta sisuliselt hinnata osas, mis puudutab süüdistatavale Vjatšeslav Ziminile mõistetud karistusi ning argumendist, et maakohus ei ole põhjendanud karmi karistust. Mingeid asjakohaseid argumente ja põhjendusi apellatsioonis selles osas esitatud ei ole ning seda ei ole püütud ka põhjendada. Seega ei selgu, kas kaitsja mõtleb karmi karistuse põhjenduste puudumise all karistuse määra või liiki või hoopis mõistetud liitkaristust. Ringkonnakohus leiab, et selline kaitsja napp seisukoht on ainetu ning sellele ei ole võimalik vastata. 13.1 Apellant Viktoria Ivanova asub seisukohale, et süüdistatavale H.D-le mõistetud karistus KarS § 118 lg 1 p 1 järgi on karm, mistõttu tuleks süüdistatavale mõista karistus sanktsiooni miinimummääras. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus asub seisukohale, et puuduvad igasugused alused maakohtu poolt H.D-le mõistetud karistuse muutmiseks. 13.2 Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. KarS § 118 näeb ette karistusena nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse, seega 18 sanktsiooni keskmine määr on 8 aastat vangistust. Maakohus on H.D-le mõistnud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi vangistuse 7 aastat, seega alla sanktsiooni keskmist määra. Antud asjas ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. 13.3 Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Maakohus on põhjalikult analüüsinud süüdistatava H.D süü suurust ehk isiku teopanust grupiviisilise teo puhul ning tagajärje raskust. Kolleegium asub seisukohale, et süü suuruse arvestamisel tuleb arvestada ka objektiivseid asjaolusid, s.o tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o motiivi ja eesmärki. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele muudele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus sanktsioonis sätestatud alammääras. Maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult H.D süü suurusele ning selle vähendamiseks puudub igasugune seaduslik alus. 13.4 Kaitsja mingeid argumente liitkaristuse osas ei esita, kuid ka liitkaristuse mõistmisel kolleegium mingeid rikkumisi ei tuvastanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt asunud seisukohale, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale (vt 3-1-1-20-16). Maakohus on õigustatult kohaldanud üksikkaristustest raskeima suurendamist ehk karistuste osalise liitmise põhimõtet KarS § 64 lg 1 alusel, kuna toimepandud kuriteod on kindlasti nendeks teguriteks, mis mõjutavad süüdistatava süü suurust ja põhjendavad liitkaristuse moodustamisel asperatsioonipõhimõtte rakendamist. Maakohus on liitkaristust suurendanud, kuni see vastas süü suurusele ja karistuse eesmärkidele ning kolleegium nõustub maakohtuga.
2. Apellant Leelo Viil on asunud seisukohale, et tsiviilhagi tuleks jätta läbi vaatamata. Mingeid muid argumente kaitsja kannatanu esitatud tsiviilhagi osas ei ole esitanud. Kolleegium asub seisukohale, et kuna Vjatšeslav Zimini süü on leidnud tõendamist temale inkrimineeritud kuritegudes, siis on põhjendatud ka kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi. Maakohus on põhjendatult kannatanu kasuks välja mõistnud tema poolt esitatud tsiviilhagi ja viidanud ka tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikule alusele (kd 2, tl 114 pöördel-115 pöördel). Lisaks märgib kolleegium, et Vjatšeslav Ziminil oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-79-09).
3. Apellant Viktoria Ivanova asub seisukohale, et kuna DNA ekspertiisiakti kohaselt ei leitud süüdistatava H.D DNA-d, siis ei saa ekspertiisiaktide eest makstud summasid H.D-lt välja mõista. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus mõistnud ebaõigesti DNA ekspertiisi maksumust välja. Ekspertiisimääruses eksperdile esitatud küsimuste kohaselt lasti ekspertiisiobjektilt otsida mitte üksnes Vjatšeslav Zimini, aga ka H.D DNA profiile (kd 1, tl 143). Ekspertiisiobjektiks olnud telefonilt avastati vaid Vjatšeslav Zimini, aga mitte H.D DNA-d. See ei tähenda siiski seda, et ekspertiisi maksumuse peaks hüvitama just 19 Vjatšeslav Zimin.

§ 180

lg 2 sätestab, et kui ühes kriminaalasjas mõistetakse süüdi mitu isikut, siis otsustab kulude jaotuse kohus, arvestades iga süüdimõistetu vastutuse ulatust ja varalist seisundit. Seega võis maakohus ekspertiisikulude kindlaksmääramisel mitut süüdi mõistetavat isikut kohelda erinevalt mitte lähtuvalt sellest, kas ja kui suures ulatuses leiti ekspertiisi käigus konkreetsete isikute süüle viitavaid asjaolusid, vaid üksnes tulenevalt sellest, kui suur on isikute süü KarS § 56 tähenduses ja milline on süüdi mõistetavate varaline seis. Praegusel juhul karistas maakohus H.D KarS § 118 lg 1 p 1 järgi 7- aastase vangistusega ja KarS § 199 lg 2 p 5, 7, 8 järgi 1- aastase vangistusega ning Vjatšeslav Zimininit KarS § 118 lg 1 p 1 järgi 6- aastase vangistusega ja KarS § 199 lg 2 p 4, 5, 7, 8 järgi 1- aastase vangistusega. Seega on süüdistatavate süü suurus kohtu hinnangul praktiliselt võrdne ning DNA ekspertiisi kulude jaotamisel, lähtudes

§ 180

lg 2 alusel süüdistatavate süüst ja varalisest seisust, ei saa eelistada ühte süüdistatavat teisele. Seetõttu oli maakohtu poolt õige DNA ekspertiisi maksumus jagada süüdistatavate vahel võrdselt, s.o mõlemale 270 eurot. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu lahendis nr 3-1-1120-12, p 8 tooduga. 15.1 Kolleegiumile jääb arusaamatuks kaitsja Viktoria Ivanova apellatsioon osas, mis puudutab ekspertiiside maksumust kogusummas 2 571 eurot (DNA- ekspertiis 540 eurot, s.o mõlemalt süüdistatavalt 270 eurot, DNA- ekspertiiside tasu summas 1368 eurot ja sõrmejäljeekspertiisi kulu 663 eurot), kuivõrd maakohus on DNA- ekspertiiside tasu summas 1368 eurot ja sõrmejäljeekspertiisi kulu 663 eurot jätnud

§ 180lg 3 alusel riigi kanda.

Seega selles osas on kaitsja apellatsioon ainetu. 16.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Apellatsioonimenetluse kulu on H.D-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. H.D kaitsja Viktoria Ivanova esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal apellatsiooni koostamiseks 3,5 tundi. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 175 eurot, millele lisandub käibemaks 35 eurot, kokku summas 210 eurot. 16.1

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks üksnes määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tasu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvesse võtta kaitsja töö mahtu ja kvaliteeti. Arvestades apellatsiooni sisu, mahtu, koostamise keerukust ja aeganõudvust ja selles esitatud õiguslikku argumentatsiooni, peab ringkonnakohus mõistliku suurusega tasuks apellatsiooni koostamise eest 2 tundi, s.o 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot. Seega tuleb Liskmann & Partnerid Advokaadibüroo kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 120 eurot.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse H.D suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 16.2 Apellatsioonimenetluse kulu on Vjatšeslav Ziminile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Vjatšeslav Zimini kaitsja Leelo Viil esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks, nõustamiseks 1,0 tund ja apellatsiooni koostamiseks 3,5 tundi ehk kokku 4,5 tundi. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 225 eurot, millele lisandub käibemaks 45 eurot. Arvestades apellatsiooni sisu, mahtu, kvaliteeti, koostamise keerukust ja aeganõudvust ja selles esitatud õiguslikku argumentatsiooni, peab ringkonnakohus mõistliku suurusega tasuks kokku 3,5 tunnile (kohtuotsuse analüüs, nõustamine 1,0 tund ja apellatsiooni koostamine 2,5 tundi) vastavat summat, s.o 175 eurot, millele lisandub käibemaks 35 eurot. 20 Seega tuleb Vanalinna Advokaadibüroo kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 210 eurot.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Vjatšeslav Zimini suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 17. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 19.

juuni 2019.a otsuse muutmata ja esitatud kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 21