1-11-3632 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprillil 2012. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-3632 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov
§ 25lg 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 kuud vangistust. Kar
S § 64 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 13.10.2010.a. – 15.10.2010.a., s.o. 3 päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrati 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. 2. O.T tunnistati süüdi KarS § 118 p.1 järgi selles, et tema olles alkoholijoobes 13.10.2010.a. kella 15:45 paiku aadressil Rummu 3 Rummu alevik Vasalemma vald Harjumaa elumaja I trepikoja ees lõi tahtlikult A S kaasavõetud noaga ühel korral kõhtu, tekitades viimasele eluohtliku kehavigastuse - kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava paremal pool alakõhul koos peen-ja jämesoole vigastusega, mis vajas erakorralist operatiivset ravi. Samuti tunnistati O.T KarS § 199 lg 2 p.
§ 25
lg 2 süüdi selles, et tema, olles varem varguse ja röövimise toimepannud isikuks, püüdis taas 19.02.2011 kell 12:35 Tallinnas Mustamäe tee 24 asuvas Põldma Kaubanduse AS kuuluvas kaupluses Denim Dream võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil varastada teksapükse „Tommy Hilfiger“ maksumusega 165 eurot 85 senti, peites kaupluses teksad fooliumkotiga endale jope põue ja möödus kassast teksade eest tasumata. Vargus jäi lõpule viimata tema tahtest sõltumata põhjusel, kuna peale kassade läbimist peeti O.T turvatöötaja poolt kinni ja teksapüksid võeti temalt ära ning tagastati kauplusele. ESITATUD APELLATSIOONID 3. O.T ’i kaitsja advokaat Rein Kiviloo vaidlustab kohtuotsust O.T ’i karistuse mõistmise osas KarS § 118 p.1 järgi, kuna leiab, et O.T oli hädakaitseseisundis. Kaitsja ei vaidlusta O.T süüdimõistmist ja karistamist varguse katses. Kaitsja märgib apellatsioonis, et kohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt seonduvalt küsimusega, kas O.T oli hädakaitseseisundis ja kas temale tunnetatav oht võimaliku ründe ees kannatanu poolt võis olla põhjuseks noaga löömisel. Selles kriminaalasjas ristküsitluse all olnud isikud esitasid kõik erinevad nägemused sündmuse asjaolude kohta. Seda võib seletada nende raske joobe ja sündmusest möödunud pika ajaga. Asjas on tuvastatud, et kannatanu A.S oli sel päeval agressiivne ja tema käitumise tõttu kutsuti joomakohta politsei. Mitte millegagi ei ole ümber lükatud O.T ütlused selle kohta, et kannatanu teda alkoholitarbimise ajal füüsiliselt ründas ja kägistas. Sellise vigastuse esinemist kinnitab ka tema läbivaatuse protokoll. Tunnistaja K.R ütlustel politseitöötajad kinnipidamisel selliseid vigastusi ei tekitanud. Ka kohus on möönnud, et “kannatanu võis süüdistatava kaelast kinni haarata„. Riigikohtu 3-1-1-17-04 lahendis on märgitud, et rünnatav ei pea ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse võitlusolukorda, vaid ta võib enda kaitseks asuda tegutsema hetkest, kui õigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. Arvestades A.S varasemat agressiivset käitumist sel päeval, tema poolt eelnevat vägivalla tarvitamist O.T suhtes, nende varasemaid konflikte ja A.S tunduvat füüsilist üleolekut, asub kaitsja seisukohale, et 2
(5)O.T tundis end situatsioonis, kus A.S haaras temal järsult õlast ja ütles midagi väljakutsuvalt, ohtu veelkordsele ründele ja sellest tulenevalt oma elule või tervisele. Kaitsja leiab, et kohus on karistuse mõistmisel jätnud põhjendamatult arvestamata olulise vastutust kergendava asjaolu – süüteo toimepanemise hädakaitse piiride ületamisega. Apellant juhib tähelepanu asjaolule, mida kohus ei ole O.T-le karistuse mõistmisel küllaldaselt arvestanud - O.T on teinud oma elus täieliku positiivse kannapöörde, asunud tööle, loonud perekonna. Apellant leiab, et O.T-le tuleks anda võimalus seda eluviisi jätkata. Kaitsja leiab, et kohus ei ole järginud KarS §-is 56 sätestatud karistuse kohaldamise aluseid ning on mõistnud O.T-le süüteo raskusele ja tema isikule mittevastava karistuse. O.T ’i puhul täidaks karistuse üld- ja eripreventiivse eesmärgi ka tingimisi karistuse mõistmine või karistuse mõistmine osaliselt reaalselt ja osaliselt tingimisi. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus tühistaks Harju Maakohtu 26.01.2012 a. otsus O.T-le mõistetud karistuse osas ning teeks selles osas uue otsuse, millega karistaks O.T kergema karistusega.
- Apellatsiooni esitas ka süüdistatav O.T, kes samuti vaidlustab kohtuotsust talle mõistetud karistuse osas ning väidab, et tema tegevuses A. Sle kehavigastuse tekitamisel esines hädakaitse. Apellant samuti märgib, et tema on asunud paranemise teele – leidis tööd ja peret. Palub maakohtu otsus tühistada ning teha uus õiglane otsus. PROKURÖRI JA KANNATANU VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE
- Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis märgitud seisukohtadega. Prokurör leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palub jätta apellatsioonid rahuldamata. Prokurör nõustub otsuses märgituga, et O.T tegutses A.St noaga lüües kavatsetult. Kuna tema tegevus ei olnud kantud kaitsetahtest, siis pidas kohus tõenäoliseks, et A.S noaga löömise eesmärk olid nendevahelised pingelised suhted A.S poolt J.K suhtes armukadetseva ja sõimleva käitumise pärast või kui A.S tõepoolest oli mingil ajal teda kaelast haaranud ja pigistanud, siis võis olla noaga löömise põhjuseks ka see asjaolu. Kohtus tuvastati, et V.Polažnikov käis ja võttis Ü K korterist kaasa noa ning ootas sellega trepil kannatanu A.S kojutulekut. A.S püüdis koju minnes teda trepi eest ära lükata, võttes tema õlast kinni. Siis V.Polažnikov lõi kannatanut noaga ja läks ära. See oli karistus varasema A.S tegevuse eest, kuid sellel hetkel ei olnud V.Polažnikovil mingit hädakaitseseisundit. Ta ise otsis võimalust selleks, et saaks kannatanut karistada, kuna tema jõud niisama A.Sst üle ei käinud. V.Polažnikov avaldas ka kohtus kahetsust, et ta reageeris üle, põhjust kannatanut noaga lüüa polnud. Karistuse küsimus on samuti otsuses motiveeritud ja selle muutmiseks puudub seaduslik alus. Pealegi mõisteti V.Polažnikovile kõiki vastutust kergendavaid asjaolusid arvestades minimaalne vangistus - 4 aastat, kuigi KarS § 118 sanktsiooni keskmine määr on 8 aastat vangistust. V.Polažnikov on näidanud, et tema kriminaalhooldusele ei sobi ning seadus ka ei võimalda temale määrata vangistust tingimisi kontrollnõuetega, nii nagu otsuseski märgitud. 3
(5)Nii 12.04.2011 lõpetati O.T osas kriminaalasja nr 11230103019 menetlus KarS § 199 lg 2 p 4,7 – 25 lg 4 järgi karistuse ebaotstarbekuse tõttu, kuna kohtusse oli juba eelnevalt saadetud kriminaalasi tema süüdistuses KarS 118 järgi, mille sanktsioon oli oluliselt raskem. Nimetatud episood pärineb 05.03.
- Seega, kuigi tema osas juba menetleti kriminaalasju, jätkas ta kuritegude toimepanemist.
- Kannatanu Andres S oma vastuses apellatsioonile avaldab, et süüdistatava suhtes pretensioone ei oma ja leiab, et O.T’ile maakohtu poolt on mõistetud liiga karm karistus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide ning vastuse väidetega, leiab, et apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest see on seaduslik ja põhjendatud.
- Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatavale kergema karistuse mõistmist KarS § 118 p 1 järgi, võttes arvesse O.T’i karistuse kergendavaks asjaoluks süüteo toimepanemist hädakaitse piiride ületamisel. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ja nimelt seda, miks ta eelistab tunnistajate ja kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele ning sellest tulenevalt tuleb järeldusele, et O.T tegevuses ei esinenud üldse hädakaitset ning seetõttu ei saa rääkida ka süüteo toimepanemisest hädakaitse piiride ületamisel. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber süüdistatava kaitseversiooni toimunust. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel enam kui põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonidele järgmist.
- Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi väitega, et kohus oleks pidanud arvestama O.T ’ile mõistetava karistuse kergendavaks asjaoluks süüteo toimepanemist hädakaitse piiride ületamisel. Maakohus on õigustatult tulnud järeldusele, et O.T tegutses A. St noaga lüües kavatsetult ning kokkuvõtvalt leidis, et isegi kui A. S haaras tol päeval ühise alkoholitarvitamise ajal kellegi korteris O.T ’i kaelast kinni, ei toimunud see vahetult enne O.T poolt kuriteo toimepanemist. Selleks ajaks oli süüdistatava suhtes rünne A. S poolt ammu lõppenud. Ka õlast kinnivõtmist kui konflikt oli ammu lõppenud ei saa käsitleda ründe alustamisena ega O.T tervise kahjustamist ähvardava ohuna, mistõttu ei ole asjakohane kaitsja viide Riigikohtu lahendile nr. 3-1-1-17-04, milles on sedastatud, et rünnatav ei pea ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse võitlusolukorda, vaid ta või enda kaitseks asuda tegutsema hetkest, kui õigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks.
- Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks ka O.T’ile mõistetud karistuse osas. 4
(5)KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole eksinud süüdistatavale karistuse mõistmisel materiaalõiguse vastu. Vastavalt omaksvõetud arusaamale tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaselt aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida siis edasiselt, vastavalt kergendavate või raskendavate asjaolude esinemisele, nihutada kas üles- või allapoole. Käesoleval juhul on O.T ’ile KarS § 118 p. 1 järgi kuriteo toimepanemise eest mõistetud 4 aastat vangistust ehk minimaalne antud paragrahvi sanktsiooniga ettenähtud karistusmäär ning KarS § § 199 lg 2 p.
§ 25lg 2 järgi - 4 kuud vangistust, mis on miinimumilähedaseks karistusmääraks.
Mõlema süüteo puhul maakohus arvestas karistust kergendava asjaoluna O.T puhtsüdamlikku kahetsust. Liitkaristuse moodustamisel on maakohus rakendanud kergema karistuse raskeima karistusega kaetuks lugemise printsiipi, mistõttu on alusetu rääkida, et O.T ’ile on mõistetud süüteo raskusele ja tema isikule mittevastav karistus.
- Kohtukolleegium märgib, et süüdlase isiku osas on tuvastatav, et O.T on varem 5 korral kriminaalkorras karistatud, ta pani toime KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime vähem kui kuu aja möödumisel peale eelmise karistuse kandmisest vabanemist. Maakohus on õigustatult märkinud, et O.T ei sobi kriminaalhooldusele, kuna eelmise kohtuotsusega mõistetud karistust, mis oli jäetud tingimisi kohaldamata, pöörati hiljem kontrollnõuete rikkumise tõttu täitmisele. Samal põhjusel ei sobi V. Polaznokov ka nn. šokivangistusele.
- Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellantide poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
- jaanuari 2012 otsuse O.T’i suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Urmas Reinola 5
(5)