1-09-13536 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. aprillil 2010.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1- 09-13536 Kohtukoosseis eesistuja Igor Aman

§ 113järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 26.

novembri 2009.a. otsus Apellatsioonide esitajad vandeadvokaat Jugans Grossmann, advokaat Vello Luik Prokurör Rita Siniväli Süüdistatav A.M, ik. XXX, ei tööta, eluk. XXXX XXX XX-XX XXXXXXX, varem 4 korral kohtulikult karistatud, neist viimati 10.jaanuaril 2008.a. Tartu Maakohtu poolt KarS § 263 p.1,4 ja § 199 lg.2 p. 4,8 järgi 1a. 3 kuu pikkuse vangistusega, vahi all viibib alates 28. jaanuarist 2009.a., Kaitsjad vandeadvokaat Jugans Grossmann, advokaat Vello Luik RESOLUTSIOON Tühistada osaliselt Harju Maakohtu 26. novembri 2009.a. otsus kuriteo kvalifikatsiooni osas A.M süüditunnistamises KarS § 25 lg.

§ 113järgi. Teha kuriteo kvalifikatsiooni osas uus otsus, millega tunnistada A.M süüdi Kar

S § 118 p.1 järgi, jättes mõistetud karistuse muutmata. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Vandeadvokaat Jugans Grossmanni apellatsioon osaliselt rahuldada ja advokaat Vello Luige ( Luik ) apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu

1. aprillil 2010.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Asjaolud ja menetluse käik. Üldmenetluse korras tehtud Harju Maakohtu
2. novembri 2009.a. otsusega tunnistati A.M süüdi KarS § 25 lg.

§ 113järgi ja karistati 6 a.

6 kuu pikkuse vangistusega. A.M tunnistati süüdi selles, et tema, 27.jaanuaril 2009.a., reisilaeva „R.“

1. teki koridoris, püüdis tappa kannatanut A. B., lüües teda tahtlikult ja korduvalt noaga elutähtsasse rindkere piirkonda , põhjustades kõhuõõnde ulatuva torke-lõikehaavaga kannatanu elule ohtliku terviskahjustuse ning torke-lõikehaavad paremal pool rangluu kohal ja paremal pool seljal. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Vandeadvokaadi J. Grossmanni apellatsiooni väidete kohaselt on maakohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel ebaõigesti tuginenud süüdistatava A.M poolt kohtueelse menetluse ajal antud ütlustele. Süüdistatav A.M on maakohtus nendest ütlustest loobunud ja selgitanud, et ütlused saadi politsei poolse mõjutamise ja surve all. Politsei oli tema kaaslaseid kinnipidanud ja teda sunniti kuriteo toimepanemise süüd enda peale võtma. Kannatanu A. B. ütluste kohaselt ta sündmuse üksikasju ei mäleta. Kannatanu mäletab, et nad süüdistatavaga teineteist lõid, kuid nuga ta ei näinud ega tea, kes teda noaga lõi. Tunnistaja A. P.samuti ei näinud, kes kannatanut noaga lõi, kuid kinnitab, et laevakoridoris andis süüdistatav A.M talle noa, mille ta sokisäärde pani ja hiljem merre viskas. Kohtus tunnistaja ei väitnud, et süüdistatav A.M tegi talle ettepaneku süü endapeale võtmiseks. Poisid vaid arutasid seda, kes võis kannatanut noaga lüüa. Tunnistaja A. P. ütlustesse selles, et ta nägi kajutis süüdistatavat A.M kotist nuga võtmas, tuleb suhtuda kriitiliselt. Tunnistaja J. T. ütluste kohaselt oli nuga tema oma ja see asus kajutis, riiuli peal. Pole usutav, et süüdistatav J. Lupe andis sõnagi lausumata tunnistajale A. P.le noa ja tunnistaja ise süüdistatavalt noa kohta midagi ei küsinud. Selgusetuks on jäänud motiiv, miks tunnistaja A. P.noa merre viskas. Süüdistatav A.M peeti kahtlustatavana kinni
2. jaanuaril 2009.a. kell 11.
3. Samal päeval kella
4. 30 paiku ülekuulatud tunnistajale A. P.oli süüdistatava A.M kahtlustatavana kinnipidamine teada ning tunnistajale avanes võimalus veeretada kõik omad teod kahtlustatava peale. Apellandi väitel on nuga olnud kogu aeg tunnistaja A. P. käes ja sellest vabanemiseks viskas ta noa merre. Tunnistaja J. R. ütluste järgi ta nägi, kuidas kannatanu ning süüdistatav A.M ja tunnistaja A. V. laevakoridoris omavahel tõuklesid. Kannatanu oli solvanud ühte eestlasest tüdrukut. Kannatanu noaga löömist ta ei näinud. Tunnistaja J. R. väide, et pärast seda, kui süüdistatav A.M kannatanut tõukas, istus viimane maha ning ta särk oli õla ja kõhu pealt verine , pole õige. Videosalvestuselt on näha, et kannatanu A. B. vajub põrandale kajutist väljumise järel. Samuti on maakohus ebaõigest hinnanud tõendina tunnistaja J. R. ütlust, mille kohaselt kuulnud ta tunnistajalt A. V.ult, et kannatanut lõi noaga süüdistatav A.M. Tunnistaja A. V. oma ütlustes seda asjaolu ei kinnita. Tunnistaja T. L. ütluste kohaselt kuulis ta kannatanu kajutust roppu sõimu ja väljudes nägi laevakoridorid rüselust ja tunnistajat A. P.. Ta ei näinud, kes kannatanut noaga lõi. Tunnistaja A. V.u ütluste kohaselt kakeldi kannatanu kajuti juures. Seal olid süüdistatav A.M , A. P., T. L. K. H.. Kes kannatanu noaga lõi ei näinud. Noa oli reisile kaasa võtnud tema õde ( tunnistaja J. T. ) ja see asus kajutis, riiuli peal. Tunnistaja J. T. ütluste kohaselt kannatanu solvas teda ja lõi tunnistajat K. H.i. Ta ei näinud, kes lõi kannatanut noaga. Nuga oli võetud kaasa toiduainete lõikamiseks ja noa kadumisest sai teada politseijaoskonnas olles. Kohtus uuritud videosalvestuse põhjal ei ole võimalik kindlaks teha kannatanu noaga löömist ega eset, mida süüdistatav A.M pükste tagataskusse püüab panna. Apellandi hinnangul võib selleks esemeks olla tulemasin. Süüdistatava A.M rõivastel kannatanu verega määrdumisi ega muud bioloogilist materjali ( DNA-d ) leitud ei ole. Vereplekkidega teksaspüksid „N&N Jeans“ kuuluvad isiku läbivaatuse protokolli järgi ( I kd., tl.86-87) A. P.le, mitte süüdistatavale A.M-ile, nagu järeldub maakohtu otusest. Maakohus on püüdnud leida süüdistatava A.M süüd kinnitavaid tõendeid ja jätnud kõrvale kõik kahtlused teiste isikute suhtes, kes olid kannatanuga palju vahetumas füüsilises kontaktis. Kohus on meelevaldselt interpreteerinud tunnistaja A. P. ütlusi, nagu näinuks tunnistaja enne kahklust süüdistatava A.M käes nuga. Maakohtus A. P.ei osanud seletada, mis kaalutlustel ta väidetavalt süüdistatavalt saadud noa merre viskas. Apellant leiab, et oletuste põhjal ei saa teha süüdimõistvat kohtuotsust. Tõendatud on kannatanu A. B. poolt tüli provotseerimine. Tuvastama isiku poolt kannatanule raske kehavigastuse tekitamist tuleks kvalifitseerida KarS § 26 lg.

§115järgi või Kar

S § 118 p.1 järgi. Seetõttu taotletakse maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista A.M õigeks KarS § 25 lg.

§ 113järgses süüdistuses.

Advokaat V. Luige ( Luik ) apellatsiooni väidete kohaselt on kriminaalasja arutamine maakohtus olnud ühekülgne ja puudulik, mille tõttu kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta põhiosas tuvastatud asjaoludele. Süüdistatav A.M on selgitanud, et kannatanu lõi teda ja tema lõi vasaku käega kannatanut. Parema käe sõrmeluu murru tõttu ta paremat kätt kasutada ei saanud ja kannatanut noaga ei löönud. Asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et süüdistatava A.M lõi kannatanut noaga. Süüdistatava A.M poolt eeluurimisel ja kohtus antud ütluste lahknevuse korral, pole võimalik eelistada kohtueesel menetlusel antud ütlusi kohtus, ristküsitluse käigus, antud ütlustele. Seda tehes on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS §-de 289 ja 339 lg.2 tähenduses. Kohtus ütlusi andnud kannatanu ega tunnistajad ei kinnitanud, et süüdistatav A.M oleks kannatanut noaga löönud. Kindlaks pole tehtud nuga, millega kannatanule kehavigastused tekitati. Tunnistaja A. P. ütlustest ei nähtu, et süüdistatav A.M käskinuks tal noa merre visata või et sellel noal onuks veremäärdumisi. Tunnistaja A. P. ütlused selles, et süüdistatav A.M võttis noa välja kotist, on vastuolus tunnistaja J. T. ütlustega, kes väidab, et temale kuulunud nuga asus kajutiriiulil. Tunnistaja J. R. ütlustest nähtub, et kannatanu lõi K. H.i, tõukas süüdistatavat A.M ja A. V.ut, mõnitas J. T.t. Samuti kinnitab tunnistaja J. R., et tema kakles süüdistatava A.M-iga kajutis ja klaari arveid tunnistaja A. P.ga. Tunnistajate A. V.u, K. H.i, J. T. ütlustega on tõendatud, et kannatanu käitus agressiivselt ja kakles põhiliselt K. H.iga, keda maakohtus üle ei kuulatud. Apellandi hinnangul on maakohus otsuse rajanud vastuolulistele ja kaudsetele tõenditele ning teinud meelevaldse järelduse süüdistatava A.M süü tõendatuse kohta. Seetõttu taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista A.M õigeks süüdistuses KarS § 25 lg.

§ 113järgi.

Kannatanu A. B. esindaja P. Malve poolt apellatsioonidele esitatud vastuväidete kohaselt on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning süüdistatava A.M poolt toimepandud tegu on välise teopildi alusel õigesti kvalifitseeritud KarS § 25 lg.

§ 113järgi.

Kannatanu ei kahtle, et lööjaks võis olla kõige argessiivsemalt käitunud süüdistatav A.M. Tsiviilhagi soovis kannatanu esitada kriminaalasjast eraldi, pärast kohtuotsuse jõustumist millega kohtualuse süü leiab kinnitust. Lähtudes kaitsjate seisukohast, et kohtualuse poolt kohtueelsele uurimisel antud ütlused tuleb tähelepanuta jätta, jääb üle lahendada süüküsimus teiste kaudsete või otseste tõendite alusel. Tasub meenutada, et süüdistatav A.M ise esitas prokurörile taotluse lühimenetluse kohaldamiseks just kergema karistuse saamiseks eesmärgil. Seda tegi ta mitte uurija pealekäimisel, vaid ilmsel kaitsja soovitusel. Kaitsja poolt edastatud süüdistatava seletused on ilmses vastuolus maakohtus uuritud videolõigul kajastatud kannatanu noaga löömisele eelnenud ja järgnenud sündmustest. Kriitiliselt tuleb suhtuda tunnistaja A. P. lünklikesse ütlustesse osas, kus ta väidab, et süüdistatav A.M andis talle noa midagi lausumata ja tema, midagi küsimata, viskas noa üle reelingu merre. Riigikohus on otsuses nr.3-1-1-61-08 selgitanud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirdud teiste tõenditega kõrvutamisega. Oluline on hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust, ehk esinemise üldist tõenäosust. Ebausutav on, et tunnistaja A. P., või kes iganes teine isik, oleks midagi küsimata või ilma korralduseta visanud merre noa, millega kajutis juustu lõigati. Inimene , kes viskab suvaliselt asju merre, ei saa olla terve mõistuse juures. Igal normaalsel inimesel tekkinuks küsimus, miks palutakse tal korralik juustunuga ära visata, kui kollektiivne viinavõtmine ja juustu lõikamine pole veel lõppenud. Tõenäoline on, et tunnistaja A. P.ei soovinud süüdistatavat A.M nii öelda „ sisserääkida“. Torkab silma, et tunnistaja A. P.tunnistab vaid seda osa sündmustest, milles ta ise osa võttis ja jätab välja selle, mida võidi süüdistatava A.M poolt talle öelda. Tunnistaja A. P.ei osanud maakohtus selgitada, miks ta noa sokisäärde torkas. Seda ei tee ükski mõistlik inimene, kuna nuga võib jalga vigastada või soki lõhkuda. Juustunuga pole ka asi, mida avalikult käes ei võiks kanda. Tuleb arvestada, et tunnistajat A. P. mõjutati kuriteosüüd enda peale võtma. Seda selgitab ka asjaolu, et A. P.kui teised asjaosalised oli enne ülekuulamist laeva meeskonnaliikmetelt saanud teada turvakaamerate poolt sündmuste fikseerimise. Seega võisid süüdistatav A.M kui tunnistaja A. P.eeldada, et jäädvustatud oli ka noa merre viskamise. Maakohtus jättis tunnistaja A. P.pelgliku, poisiohtu noormehe mulje ning oli ilmne , et ta ei julge anda ütlusi süüdistatava A.M vastu. Tunnistajal A. P.l puudus kannatanu A. B. noaga löömiseks motiiv - teda ei tõugatud ega osalenud ta kakluses. Kannatanu poolt saadud noalöökide arva ja lokalisatsioon aga viitavad teo kättemaksu ajendil toimepanemisele. Tõsiselt võetav pole kaitsja väide, nagu oleks maakohus otsinud süütõendeid sealt, kus neid pole ning et kõik süütõendid on ümberlükatavad. Tõendeid sai kohus otsida kriminaaltoimikust ning kohtuotsuse kohaselt neid mujalt ka ei saadud. Mitu tunnistajat osutavad otse või kaudselt süüdistatavale A.M-ile, kui kuriteo toimepanijale. Tunnistajale A. P.le ei veereta süüd mitte keegi peale kaitsjate ja kohtualuse. Turvakaamera salvestusel on näha, et süüdistatav A.M puges enne noaga löömist, teiste vahelt kannatanu A. B.le lähedale ning vaid temal oli võimalik noahoope anda. Enne rüselejate vahele pugemist kompab süüdistatav J. Lupe parema käega pükste tagataskut, kus tal on mingi piklik, nuga meenutav, ese. Süüdistatava A.M hilisem jutt, et see ese oli välgumihkel, pole usutav. Välgumihkel pole nii pikk ja suitsumees ei kanna välgumihklit pükste tagataskus. Samasse valdkonda võiks kanda tunnistaja A. P. arusaama noa sokisääres kantakse kohta. Sügavalt ekslik on kaitse arusaam, nagu olnuks kannatanu A. B. ise kuriteo põhjustajaks. Asjas pole kohtu alla antud tütarlast, keda väidetavalt „sukaks“ nimetati, vaid süüdistatav A.M , kes leidis olevat endal õiguse, minna kambaga kannatanu kahuti ukse taha korda looma. Kambas minek näitab, et ette peeti võimalikuks kakluse puhkemist ja selleks tuli valmis olla. Videosalvestuselt on näha, et kannatanu ei seigelnud laevas ringi ega otsinud tüli, vaid noorukid läksid kannatanu ukse taha kaklust provotseerima. Kannatanu tõukas arvulises ülekaalus olnud noorukeid enesekaitseks. Kannatanu A. B. ei löönud kartma teda kajutist välja kutsunud noorukeid. Süüdistatav A.M võis arvata, et mitmekesi nad kannatanust paljakäsi jagu ei saa ning lahkus sündmuspaigalt ja naases juba noaga. Kontrollides noa tagataskust kiire kättehaaramise võimalust, puges ta grupi keskele, kus avanes võimalus kannatanut A. B. noaga lüüa. Asjaolu, et kannatanu A. B. peale noalööke pöördus ümber ja taandus kajutisse selgitabki, miks ta sai ühe noalöögi selga. Teada on, et lööjal polnud ruumi ümber kannatanu liikuda, seega pidi kannatanu end lööja suhtes ümber pöörama. Järelikult asetus lööja kannatanuga silmitsi, otse kajutiukse vastas - sinna oli pugenud süüdistatav A.M, taskus nuga meenutav piklik ese. Kuivõrd rüsinas oli vähe ruumi ja puudus nähtavus ei saanud lööja aru, kui suurt viga õnnestus tal kannatanule tekitada ning see selgitab ka noaga mitu korda löömist. Teiste vahel ettesirutatud käega löömine võib olla põhjuseks, miks süüdistatava A.M rõivastel ei leitud kannatanu verd. Pole teada, kas kannatanu läheduses olnud teiste isikute rõivaid neil vereplekkide leidmiseks kontrolliti. Kaitsja V. Luige argument süüdistatava A.M parema käe sõrme luumurru kohta ei ütle midagi asjassepuutuvat. Pole teada, mis asjaoludel süüdistatav A.M oma parema käe sõrmeluu murdis. Videosalvestusel nähtuvalt ei peljanud ta astuda lähikontakti võõraga ( kannatanu A. B.ga ) ega hoidnud kätt nii, nagu seda vigastuse puhul tehakse. Tema parem käsi polnud sidemes ega kipsis. Tunnistajad väitsid, et süüdistatava A.M lõi ühel oma kajutikaaslasel ninast vere välja. Seega võis tal sõrmeluu siis murduda. Kannatanu esindaja taotleb kaitsjate apellatsioonide rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, ei nõustu kaitsjate apellatsioonide väidetega, nagu poleks tõendatud süüdistatava A.M poolt kannatanu A. B. korduvalt noaga rindkere erinevatesse piirkondadesse löömine ning et selle kuriteo toimepanemise süü võiks lasuda tunnistajal A. P.l. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et KrMS § 268 lg.1 järgi toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Kui kriminaalasja arutades selgub, et isik, kellele ei ole selles kriminaalasjas süüdistust esitatud, on toime pannud kuriteo tunnustega teo, alustab prokurör selle kuriteo kriminaalmenetlust. Käesolevas kriminaalasjas prokuröri poolt koostatud süüdistusakti järgi on KarS § 25 lg.

§ 113

järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise süüdistus esitatud A.M-ile, mitte tunnistajale A. P.le. Samuti pole kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus selgunud asjaolude pinnalt prokurör alustanud kriminaalmenetlust tunnistaja A. P. poolt kuriteo tunnustega teo toimepanemise kohta. Seega pole kohtuliku arutamise esemeks tunnistaja A. P. käitumine

1. jaanuari 2009.a. öösel Tallinnast - Stockholmi suunduval reisilaeval „R.“ , vaid süüdistatava A.M poolt samal ajal ja samas reisilaevas kannatanu A. B. suhtes toimepandud kuriteo tunnustega tegu. Kohtueelse menetluse käigus ega kohtulikul arutamisel maakohtus pole selgunud ühtegi faktilist asjaolu, mis tõendaks, et tunnistaja A. P. võiks olla isikuks, kes kannatanut A. B. noaga vasakule poole alakõhtu, paremale poole rangluu piirkonda ja selga lüües, tekitas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. Tunnistajate J. R., T. L.i, A. V.u, J. T. ütluste kohaselt tunnistaja A. P.ei olnud isikute grupis, kellega kannatanul A. B.l reisilaeva „ R. „ viienda teki kajuti nr. XXXX ukse taga koridoris puhkes lööming, mille käigus kannatanut korduvalt noaga löödi, vaid tunnistaja on seisnud eemal laevakoridoris. Seda asjaolu tõendab ka asitõendina kohtus uuritud reisilaeva
2. teki koridori turvakaamera videosalvestus. Tunnistaja A. P. enda ütluse kohaselt seisis ta laeva koridori nurga juures ja sealt jälgis kajuti ukse taga koridoris toimuvat kähmlust, kuni teiste hulgast eemaldus süüdistatav A.M, kes andis talle noa, mille tunnistaja peitis oma parema jala sokisäärde ning hiljem viskas noa üle laevareelingu merre. Samuti ei selgu vandeadvokaat J. Grossmanni apellatsioonis tunnistajate A. P., J. R. T. L., J. T. ütluste tsiteeringutest faktilisi asjaolusid, mis osundaksid tunnistaja A. P. osavõtule kannatanu A. B. peksmisest või talle noalöökidega raske, eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisest. Ringkonnakohus nõustub vandeadvokaadi J. Grossmanni apellatsiooniga selles, et „N&N Jeans“ firmamärki kandvad ja verekahtlase aine määrdumisega teksaspüksid võeti isiku läbivaatuse protokolli kohaselt ( I kd., tl. 86 ) ära tunnistajalt A. P.lt. Tunnistaja A. P.on eeluurimisel antud ütlustes selgitanud, et tal oli kaklus temaga ühes kajutis olnud tunnistaja J. R.ga. Ekspertiisiaktis nr. GE-0265-09/0857 ( II kd., tl. 182-183 ) antud eksperdiarvamuse kohaselt nimetatud teksaspükstel kannatanu A. B. bioloogilise materjali jälge ei leitud, mis samuti tõendab, et tunnistaja A. P.polnud isikuks, kes kannatanuga füüsilises kontaktis oli. Kaitsjate apellatsioonide konstateering, et kannatanu A. B. ise ega kohtus ülekuulatud tunnistajad ei tea öelda, kes kannatanut noaga lõi, iseenesest ei lükka ümber A.M-ile esitatud süüdistust. Süüdistatava rõivastel kannatanu A. B. biloogilise materjali, sh. veremäärdumise puudumine pole samuti negatiivseks asjaoluks, mida tuleks tõlgendada süüdistatav kasuks, vaid on asjaoluks, mis vastab asetleidnud sündmuse tehioludele. Asitõendiks tunnistatud reisilaeva „R. „
3. teki turvakaamera videosalvestuse põhjal saab järeldada, et süüdistatava A.M ei olnud kannatanu kajuti ukse taga koridoris kannatanuga sellises vahetus kehalises kontaktis, mille käigus pidi või sai toimuda bioloogilise materjali ülekandumine. Ahvenamaa politsei tehniliste uuringute protokollidest ja kannatanu A. B. rõivaste asitõendina vaatluse ning lisatud tehnilise uuringu protokollidest ( II kd., tl.31-43; 126-138 ) nähtub, et noaga ründamise ajal kannatanul seljas olnud ülerõivastel on näha lõike-torkerebendid ja vaid üksikud, vähesed, verekahtlase ainega määrdumised. Kohtuarstliku ekspertiisi arvamusest ( I kd. ,tl.34-36 ) nähtub, et kannatanule on torkelõikehaavad tekitatud teravaservalise, noataolise esemega. Objektiivse leiuna on ekspert fikseerinud kannatanu kehal esinenud torke-lõikehaavade laiuse - vahemikus 1,8 cm kuni 1 cm. Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad need objektiivsed asjaolus kogumis, et kitsa lõiketeraga noaga vahetult löömise järel ei tekkinud kannatanul haavadest märkimisväärset verevoolu keha pinnale ega kehapinna ja rõivaste ulatuslikku määrdumist. Kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt ei esinenud kannatanul suurt verehulka kandvate arterite või veenide vigastusi, mida reeglina saadab vere intensiivne tungimine kehapinnale või kehaõõnde. Kuna kannatanule A. B.le tekitatud torke-lõikehaavad paiknesid rindkerel, mis oli rõivastega kaetud, siis imendus kehapinnale jõudnud vähene veri rõivakudedes ega kandunud lähedal seisvatele esemetele ja isikutele. Tunnistajate A. V.u , J. T. ütlustega on tõendatuid, et neil oli kajutis juustu ja muude toiduainete lõikamiseks kaasa võetud ( köögi ) nuga, mis läks kaduma. Tunnistaja A. P. ütlustega on tõendatud, et ka tema nägi seda nuga A.M käes kajutis, kus elasid A.M, A. V. , J. T.. Ringkonnakohus ei nõustu vandeadvokaat J. Grossmanni apellatsiooni väidega tunnistajate J. T. ja A. P. ütluste vastuolulisuses kajutis nr. 5202 nähtud noa asukoha kirjeldamisel, mis võiks seada kahtluse alla tunnistaja A. P. ütluste usaldusväärsuse. Tunnistaja A. P. ütluste järgi nägin ta kuidas süüdistava A.M võttis noa välja kotist ja pani kajutis oleva peegli servale. Tunnistaja J. T. ütluste kohaselt asus nuga kajutis riiulil. Sündmuskoha vaatluse protokollile lisatud fototabelist ( I kd., tk.20 ) on näha, et kajuti nr. XXXX ( kuhu olid laevareisil registreeritud J. T., A.M, A. V. ) seinal asetseva peegli all on kogu seina pikkune tasapind, mida võib nimetada servaks või riiuliks. Sellele asetatud noa paiknemiskohta võib seega kirjeldada nii peegli alla oleva servana kui kajuti riiulina. Kohtuliku arutamise käigus pole saadud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber tunnistaja A. P. ütlused selles, et kannatanuga kähmluse kohalt eemaldunud süüdistatav A.M andis talle sarnase noa, mida ta nägi kajutis nr.
4. Ringkonnakohtu hinnangul lükkavad eelnimetatud asjaolud veenvalt ümber advokaat V. Luige apellatsiooni väite, nagu poleks kuriteoriistana kasutatud nuga kindlaks tehtud. Ühegi teise isiku käes, peale süüdistatava A.M, kannatanule kehavigastuste tekitamise järel nuga ei nähtud. Tunnistaja J. R. ütlustega on tõendatud, et peale seda, kui tunnistaja nägi süüdistatavat A.M kannatanut tõukamas , istus kannatanu maha ning tema särk oli kõhupealt ja õlapealt verine. Tunnistaja A. P. ja J. R. ütlused kattuvad selles, et süüdistatav A.M ning tunnistaja A. V. arutasid võimalust, et kannatanu noaga löömise süü peaks Rootsi jõudes enda peale võtma tunnistaja A. P., kes seda aga järgime päev ei teinud. Advokaat V. Luige apellatsioonis esitatud kaitseversioon selles, et süüdistatava A.M parema käe sõrmeluu murru tõttu polnud süüdistatavalt võimalik kannatanut noaga lüüa, ei vasta tegelikele asjaoludele. Asitõendiks tunnistatud turvakaamera videosalvestuselt näha, et süüdistatav A.M kontrollib parema käe abil pükste tagataskus olevat eset – süüdistatava A.M väitel tulemasinat. See tõendab, et parema käe anatoomia ei takistanud süüdistataval vajalike manipulatsioonide sooritamist. Noalöögid võib aga sooritada nii parema kui vasaku käega. Neil asjaoludel on ringkonnakohus veendunud, et maakohus on tõendeid kogumis hinnates õigesti tuvastanud süüdistatava A.M süü kannatanu A. B. löömises noaga rindkere erinevatesse piirkondadesse ja raske, elule ohtliku terviskahjustuse tekitamises. Nõustudes selles osas maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ei pea ringkonnakohus nende kordamist vajalikuks. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega ega ringkonnakohtus riiklikku süüdistust esindanud prokuröri arvamusega, et ainuüksi elule ohtliku terviskahjustuse tekitamise välise teopildi põhjal võib lugeda tõendatuks süüdistataval A.M kannatanu A. B. tapmise tahtluse olemasolu. Ringkonnakohus peab vajalikkus märkida, et süüteokatse koosseisu tunnuste tuvastamist alustatakse, mitte objektiivsetest, vaid subjektiivsetest tunnustest. Süüteokatse puhul ei ole täidetud kõik lõpule viidud süüteo objektiivse koosseisu tunnused ning seetõttu pole ainuüksi välise teopildi fragmentide põhjal võimalik tõsikindlalt öelda, millise konkreetse kuriteo toimepanemisele need olid suunatud. Seetõttu tuleb esmalt teha kindlaks millist süütegu isik tahtis toime panna, ehk määrata sisemine teopilt ning seejärel tuvastada, kas täideviija on sooritanud tegusid , mis vastaksid karistusseadustiku eriosa süüteokoosseisu objektiivse tunnuse elementidele. Süüdistatava A.M süüditunnistamisel kannatanu A. B. tapmise katses, peab olema tõendatud, et kannatanut korduvalt noaga rindkere erinevatesse piirkondadesse lüües nägi süüdistatav A.M ette kannatanu surma saabumist või vähemalt möönis seda. Samuti peab olema tõendatud, et süüdistatav A.M soovis kannatanu surma saabumist ning oli langetanud konkreetse otsuse - tappa kannatanu A. B.. Tunnistaja A. V.u ja A. P. ütlustega, kohtuarsti eksperdiarvamusega on kindlaks tehtud , et kannatanut A. B. löömiseks kasutas süüdistatav A.M ligi 10 cm. pikkuse teraga nuga. Noalöögid tabasid kannatanut vasakule poole alakõhtu - tekitades eluohtliku tervisekahjustuse - ning veel parema rangluu piirkonda ja paremale poole selga. Ringkonnakohtu hinnangul on inimese anatoomia algteadmiste pinnalt igale keskmisele inimesele teada, et alakõhu külgmistes ja rangluu piirkondades kulgevad jäsemete ja peaaju vereringlusega seotud arterid ja veenid ( suured veresooned ), kõhukoopas ka muud elutähtsad elundid. Lüües 10 cm. pikkuse teraga noaga neisse rindkere ja kõhu piirkondadesse pidi süüdistatav A.M ette kujutama ka olukorda, et tekkida võiva eluohtliku vigastuste tõttu kannatanu A. B. sureb. Lisaks arusaamisele peab olema tõendatud süüdistatava A.M soov kannatanu A. B. noalöökidega surmata ning et ta oli langetanud konkreetse otsuse kannatanu A. B. tappa. Ringkonnakohtu hinnangul pole maakohtu istungil uuritud ühegi tõendi ega kohtuotsuse põhiosa asjaolude pinnalt võimalik lugeda tõendatuks süüdistatava A.M selget tahet ja konkreetset otsust tappa kannatanu A. B.. Maakohtus ülekuulatud tunnistajad ega kannatanu A. B. ütlustest ei nähtu, et süüdistatav oleks mingil viisil väljendanud tahet või otsustust kannatanu tappa. Selliste tõendite puudumisel pole aga täidetud süüdistatava A.M teo tapmiskatsena kvalifitseerimiseks vajaliku süüteokoosseisu subjektiivse tunnuse voluntatiivne element. Seetõttu nõustub ringkonnakohus vandeadvokaat J. Grossmanni apellatsiooniga selles, et kannatanule A. B.le raske kehavigastuse tekitamine, millega põhjustati oht kannatanu elule, tuleb kvalifitseerida KarS § 118 p.1 järgi. Neil asjaoludel ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse kuriteo kvalifikatsiooni osas A.M süüditunnistamises KarS § 25 lg.

§ 113järgi ning teeb uue kohtuotsuse, millega tunnistab A.M süüdi Kar

S § 118 p.1 järgi. Karistuse mõistmisel võtab ringkonnakohus arvesse A.M süüd ja tema karistus kergendavate või seda raskendavate asjaolude puudumist. Süüdistatav on varem toimepandud kuritegude eest kandnud karistust vangalas. Mõne päeva möödudes pärast vangistusest vabanemist pani süüdistatava A.M toime raske isikuvastase süüteo, mis veenvalt tõendab, et varem kohaldatud karistused pole vähimalgi määral mõjutanud teda uute kuritegude toimepanemisest hoiduma ega selle läbi taganud õiguskorra kaitset. Maakohtu poolt süüdistatavale A.M-ile KarS § 25 lg.

§ 113järgi mõistetud karistus on väiksem selle paragrahvi kui ka Kar

S §-i 118 p.1 sanktsiooni keskmisest määrast. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistetud karistus proportsionaalne süü suurusega ning vastab karistuse mõistmise eesmärkidele. Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse süüdistatavale A.M-ile mõistetud karistuse osas muutmata. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.1 p.4; § 338 p.2; § 340 lg.1 p.3; § 342 ringkonnakohus tühistab Harju Maakohtu 26. novembri 2009.a. otsuse A.M süüditunnistamises KarS § 25 lg.

§ 113järgi kuriteo kvalifikatsiooni osas ja teeb selles osas uue kohtuotsuse.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Vandeadvokaat Jugans Grossmanni apellatsioon osaliselt rahuldada, advokaat Vello Luige apellatsioon jätta rahuldamata. I. AMANN I. KESKÜLA U. REINOLA