S § 423 lg 1 järgi ning karistada teda (6
lg 3 jätta riigi kanda järgmised menetluskulud –
lg 1 p 10 alusel (1073.54) üks tuhat seitsekümmend kolm eurot 54 senti sõiduautode xxxxx xxx, reg. nr. xxx xxx ja xxxxx xxxxxx, reg. nr. xxx xxx hoiutasu kulud,
lg 1 p 3 alusel tunnistajale JL hüvitatud sõidukulud seoses tema kohtuistungil viibimisega (37.74) kolmkümmend seitse eurot ja 74 senti ning
lg 1 p 5 alusel kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulud (1.59) üks euro ja 59 senti. VÕS § 113, § 128 lg 2,4, § 130 lg 2, § 1043, § 1045 lg 1 p 2, § 1050 lg 1, § 1056, § 1057 alusel rahuldada KK (K) poolt esitatud tsiviilhagi 15000 euro nõudes mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt ning välja mõista J.A-lt mittevaralise kahju katteks
lg 1 p 1 alusel J.A-lt KK (K) kasuks mõistlikus suuruses menetluskulude katteks (1709.56) üks tuhat seitsesada üheksa eurot ja 56 senti kannatanu esindaja advokaat Maano Saareväli osalemise eest kriminaalasja menetluses. Välja mõista J.A-lt
lg 21 kohaselt ei ole tunnistaja ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise inimese vahendusel reeglina tõendiks. Samas näeb
lg 21 p 2 erandina ette, et need võivad olla tõendiks, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Käesoleval juhul kuulis tunnistaja JL sündmuskohal viibinud naisterahvalt vahetult, mõni hetk tagasi juhtunud liiklusõnnetusest, mida viimane oli pealt näinud. Kohtu hinnangul oli antud juhul tegemist erakordse ja šokeeriva juhtumiga, mida naisterahvas oli tajunud vahetult mõni hetk tagasi. Seega viibis naisterahvas antud hetkel tajutu mõju all ning ei ole alust arvata, et ta juhtunut kirjeldades oleks tõde moonutanud. Seega saab ka JL eelnimetatud ütlusi lugeda tõendiks. Kohus leidis, et ei saa jätta tähelepanuta ka seda, et JL on väga pikaajaliselt töötanud autojuhina, mistõttu omab ta piisavalt kogemusi hindamaks liiklusõnnetuse puhul seda, miks ja kuidas see juhtus. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel avaldasid süüdistatav J.A ja kannatanu JK arvamust, et liiklusõnnetuse põhjustajaks oli hoopis xxxxx xxxxxxx juht, kuna tema sõidukil purunes tagumine kumm (rehv) ning sõiduk muutus seetõttu juhitamatuks. J.A leidis, et kuigi ta juhtunut ei mäleta, võis hoopis K.K poolt juhitud sõiduk hakata kalduma vastassuunavööndisse ning vältimaks liiklusõnnetust, pidi J.A talle vastusõitnud sõidukist mööda põikamiseks lisama kiirust ning sõitma vastassuunavööndisse. J.J.A aga leidis, et kuna KK poolt juhitud xxxxxx purunes tagumise ratta kumm, siis tõmbas see 7 1-12-5696 sõiduki vasakule, ette J.A juhitud sõidukile. Samuti leidis JK, et liiklusõnnetuse suhtes tehtud liiklustehnilise ekspertiisi arvamus ei ole õige, kuna eksperdid ei ole sõiduauto xxxxx tagumise kummi purunemisele tähelepanu pööranud. Kohtu hinnangul on süüdistatava ja kannatanu seisukohad oletuslikud ning ei ole kriminaalasja kohtulikul uurimisel kinnitust leidnud. Ekspertide hinnangul ei ole sõiduauto xxxxx enda sõidureast välja kaldunud ega juhitamatuks muutunud. Eksperdid on arvamuse andmisel arvestanud kõiki liiklusõnnetusega kaasnenud asjaolusid nii tee-, ilma- kui ka liikluse olusid aga ka sõidukite liikumistrajektoore, sündmuskohale jäetud jälgi, sõidukite paiknemist pärast liiklusõnnetust, sõidukite tehnilisi vigastusi jm. Kohtu arvates ei ole usutav, et nad ei analüüsinud ega jätnud hindamata ka seda, kas liiklusõnnetus võis toimuda xxxxx juhtunud tehnilise vigastuse (rehvi purunemise) tõttu. Arvutiprogrammiga juhtunu rekonstrueerimisega on välja arvestatud ka see, et kokkupõrke hetkel oli xxxxx liikumiskiirus 89 km/h, mis vastab kannatanu K.K poolt avaldatule, mille kohaselt fikseeris ta sõiduki kiirusehoidja juba varem sellele kiirusele. Purunenuks antud kiiruselt rehv ning muutnud sellega sõiduki juhitamatuks, oleks K.K sõiduki juhina seda ka ilmselgelt pidanud tajuma, kuid tema väidetel ei olnud tunda mingeid kõrvalekaldeid sujuvast liiklemisest. Kohus on seisukohal, et liiklusvahendi ülevaatuse käigus tuvastatud tagumise parempoolse rehvi tühjenemine võis toimuda alles liiklusõnnetuse tagajärjel. Lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et liiklusõnnetuse põhjustas J.A poolt juhitud sõiduki, sõiduauto xxxxxx kaldumine vastassuunavööndisse. Kohus ei tuvastanud kriminaalasja kohtuliku uurimisega xkk poolt liikluseeskirjade rikkumist ning tema poolt liiklusõnnetuse põhjustamist. Kuriteo kvalifikatsioonist: J.A-le oli esitatud süüdistus KarS § 423 lg 1 järgi. Nimetatud süüteo koosseis on blanketne, mille sisustamiseks on vajalik viidata sõiduki liiklus- ja käitusnõudeid reguleerivatele õigusaktidele. J.A-le etteheidetav käitumine seisneb antud juhul Liiklusseaduse (LS) § 45 (sõiduki asukoht sõites) ettenähtud nõuete rikkumises. Kriminaalasja kohtuliku uurimisega on leidnud tõendamist, et süüdistatav J.A mootorsõiduki, sõiduauto xxxxx juhina rikkus LS § 45 lg 7 nõudeid, mille kohaselt ta oli kohustatud xxxxxx-xxxx-xxxxxxx maanteel, s.o. asulavälisel teel sõitma sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid. J.A, kaldudes oma sõidureast üle sõidutee keskjoone vastassuunavööndisse, ei sõitnud seega sõidutee parema ääre lähedal. Kaldunud vastassuunavööndisse, ohustas ta sellega teisi liiklejaid ning põhjustaski liiklusõnnetuse, kokkupõrke talle enda sõidurada kasutades vastu sõitnud KK poolt juhitud sõidukiga, sõiduautoga xxxx xxxxx. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai J.A juhitud sõidukis viibinud LK surmavaid kehavigastusi (põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel).. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 423 lg 1 ettenähtud süüteokoosseis ettevaatamatust. Kriminaalasja kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud, et J.A oleks tahtlikult liiklusõnnetust tekitanud. Kohtu hinnangul vastab tema käitumine KarS § 18 lg 2 ettenähtud ettevaatamatuse tunnustele kergemeelsuse mõistes, kuna sõidukit juhtides pidas ta võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist (liiklusõnnetuse juhtumise võimalust), kuid tähelepanematuse tõttu, mis tõi kaasa nn. sõiduvea, lootis seda vältida. Kohus ei tuvastanud kriminaalasja kohtuliku uurimisega J.A puhul teo õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Kriminaalasja menetlusega ei ole tuvastatud, et liiklusõnnetuse põhjuseks oleks olnud J.A esinenud äkiline haiguslik seisund või muu objektiivne, tema süüd välistav põhjus. Eeltoodust tulenevalt, asus kohus seisukohale, et on leidnud tõendamist J.A poolt kuriteo toimepanek KarS § 423 lg 1 järgi. Tsiviilhagi: 8 1-12-5696 Kannatanu KK (K) poolt on kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi, milline koosneb kolmest nõudest – varalise kahju summas 4564.47 eurot, mittevaralise kahju summas 15000 eurot ning viivise nõudest, millise hageja palus välja mõista alates 14.05.2013 a. kuni kahjusumma täieliku tasumiseni kahjuhüvitise kogusummalt 8 % aastas ehk 0,022 % päevas. Kohus leidis, et tsiviilhaginõue on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Varalise kahju hüvitamisel on hageja tuginenud VÕS § 1043 (õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise alus) ja § 1057 (mootorsõiduki valdaja vastutus tema poolt tekitatud kahju eest). Kuivõrd süüteoga (käesoleval juhul kuriteoga) tekitatud kahju on tekitatud õigusvastase teoga, siis kuulub J.A poolt kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisele. Samuti on kohane tema vastutus VÕS § 1057 alusel, kuna mootorsõiduki otsene valdaja vastutab antud sätte kohaselt mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, välja arvatud VÕS § 1057 p 1-5 ettenähtud erandid, milliseid antud juhul tuvastatud ei ole. Kohus leidis, et kannatanu poolt esitatud kahjunõue varalise kahju hüvitamiseks esitatud kujul on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kannatanu poolt on kahjunõue esitatud saamata jäänud tulu hüvitamiseks VÕS § 128 lg 2 alusel, mille kohaselt on varaliseks kahjuks nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olev asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Hageja (kannatanu) on kahju tekkimist põhjendanud sellega, et ta pidi liiklusõnnetuse tagajärjel viibima töövõimetuslehel kokku 111 päeva ajavahemikus 01.01.-16.01.2012 a., s.o. 16 päeva, 17.01.-20.02.2012 a., s.o. 35 päeva, 21.02.-20.03.2012 a., s.o. 29 päeva ning 21.03.-20.04.2012 a., s.o. 31 päeva, mida tõendab Eesti Haigekassa ravikindlustuse andmekogu töövõimetuslehtede väljatrükk (lisa nr.1, t.l. 139). Eesti Haigekassa töö tervishoiu ja tööohutuse seaduse § 122 lg 1 kohaselt maksab ravikindlustust omavale töötajale ajutise töövõimetuse hüvitist tööandja, kuid Sotsiaalmaksu seaduse kohaselt ei arvestata nimetatud hüvitiselt sotsiaalmaksu. Sellest tulenevalt jäi kannatanul KK VÕS § 128 lg 4 kohaselt saamata tulu kasu, mida ta oleks tõenäoliselt saanud, kui ta ei oleks liiklusõnnetuse tagajärjel töövõimetuks jäänud. Ajavahemikus 01.01.-20.04.2012 a. on KK põhipalgalt, milline oli 3195.59 eurot kuus ning milliselt on sotsiaalmaksuna arvestatud summaks 1054.54 eurot (lisa 4 t.l. 142) saamata jäänud sotsiaalmaks 2012 a. jaanuarist kuni 2012 a. aprillini 4 kuu eest 4 x 1054.54 = 4218.16 eurot ning 15 tööpäeva eest 2012 a. aprillis veel 753.06 eurot, kokku seega 4218.16 + 753.06 = 4971.22 eurot. Alates 14.05.2013 a. asus aga kannatanu KK sünnituspuhkusele. Ravikindlustusseaduse (RaKS) § 50 lg 3 p 2 kohaselt on ajutise töövõimetuse hüvitise üheks alaliigiks ka sünnitushüvitis. RaKS § 51 lg 2 kohaselt on kindlustusjuhtumiks, mille korral makstakse kindlustatud isikule sünnitushüvitist, kindlustatud isiku rasedus- ja sünnituspuhkus. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et KK on ravikindlustusega kindlustatud. RaKS § 58 lg 1 kohaselt on kindlustatud rasedal sünnituslehe alusel õigus saada sünnitushüvitist 140 kalendripäeva eest. RaKS § 58 lg 1 p 4 kohaselt makstakse rasedus- ja sünnituspuhkuse korral ajutise töövõimetuse hüvitist ehk sünnitushüvitist 100 % ühe kalendripäeva keskmisest tulust, mille kalendripäeva tulu arvutatakse RaKS § 55 lg 1 kohaselt Maksu- ja Tolliameti esitatud kindlustatud isikule arvestatud või makstud sotsiaalmaksu alusel arvestatud tulu andmetest. Ajavahemikus 21.04.-31.12.2012 a. on sotsiaalmaksu tasutud sotsiaalmaksu kogusummas 11146.12 eurot, millest tuleneb, et kui kannatanu ei oleks õnnetusega seoses viibinud haiguslehel, oleks arvestuslikuks sotsiaalmaksu summaks olnud 4971.22 + 111146.12 = 16117.34 eurot. Kuivõrd sotsiaalmaksuga maksustatud tuluks oli 48840.42 eurot (16117 : 33 % = 48840.42 eurot), kuulub 9 1-12-5696 ühe kalendripäeva eest hüvitamisele 48840.42 : 365 = 133.81 eurot. Kuna sünnitushüvitis arvestatakse 140 kalendripäeva eest, siis on sünnitushüvitiseks 140 X 133.81 = 18733.40 eurot, sellelt tulumaksu, mille määr on 21 % maha arvamisel (21 % 18733.40-st on 3934 eurot), jääb reaalseks hüvitise summaks 18733.40 – 3934 = 14799.39 eurot. Kuna kannatanule (hagejale) on makstud hüvitist 10234.92 eurot (t.l. 144), on temal saamata jäänud tuluks 14799.39 – 10234.92 = 4564.47 eurot. Sünnitushüvitise summad on välja arvutatud Eesti Haigekassa Harju osakonna poolt, milliste summade õigsuses ei ole kohtul alust kahelda. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kannatanu poolt esitatud hagi saamata jäänud tulu osas summas 4564.47 eurot, on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Mittevaralise kahju osas asus kohus järgmisele seisukohale : Kannatanu KK hagejana leiab, et talle on liiklusõnnetusest tulenenud tervisekahjustustega tekitatud füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, samuti elukvaliteedi langust, mille hüvitamise nõue tuleneb VÕS § 128 lõikest 5. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb isiku tervisekahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Hageja on viidanud Riigikohtu lahendile 3-2-1-54-07, mille kohaselt eeldatakse VÕS § 130 lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest, millest tulenevalt peab hageja tõendama, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Riigikohtu lahendi 3-2-1-34-05 kohaselt tuleb moraalse (mittevaralise) kahju tõendatuks lugemisel olema kindlaks tehtud, milles selline kahju seisneb, s.t. missugused on õnnetuse mittevaralised kahjulikud tagajärjed hageja jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb hagejal viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Riigikohtu hinnangul kuulub moraalse ehk mittevaralise kahjuna Põhiseaduse § 25 alusel hüvitamisele püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ja elukorralduses või põhjendatult loodetust heaolu loomise võimaluse kaotus. Moraalne ehk mittevaraline kahju hõlmab ka kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu juba möödunud aja, kui selle võimaliku püsimise eest tulevikus. Riigikohtu lahendi 3-2-1-1-01 kohaselt väljendub mittevaralise kahju suurus kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Lahendi 3-2-1-105-01 kohaselt kahjustab mistahes isikliku õiguse rikkumine inimese psüühilist tegevust ja psüühilist seisundit. Moraalse, mittevaralise kahju (õigustamatud kannatused) olemasolu selle tähenduses eeldatakse, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge, muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Käesoleva kriminaalasja menetlusega on kindlaks tehtud, et kannatanu KK sai liiklusõnnetuse tagajärjel järgmisi tervisekahjustusi – parema kopsu põrutus, verevalumid paremal pool kubeme piirkonnas, parema jala II-IV pöialuu murd, vasaku küünarvarreluu liigesesisene murd, vasaku rangluu murd, lõikehaavad parema küünarvarre piirkonnas (t.l. 122-123). Temale tekitatud vigastused vajasid operatiivset kohest ravi ning hiljem veel taastusravi. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel avaldas kannatanu, et liiklusõnnetuse tagajärjel saadud tervisekahjustused ei ole ka praeguseks paranenud. Haiglas viibides kannatas kannatanu valusid, oksendamist ja hingamisraskusi. Valud on ka praegu, mistõttu tuleb tal käia pidevalt ravil. Kannatanul on tuvastatud osaline töövõimetus töövõime kaotusega 50 % tähtajaga kuni 31.05.2015 a. (t.l. 146) ning keskmine puue kestvusega 08.02.2012-28.02.2014 a. (t.l. 131). Hageja on olnud töövõimetu ja viibinud pikemat aega haiguslehel ning kolm nädalat PERH-s haiglaravil. xxxxxxx – xxxx 10 1-12-5696 Perearstikeskuse 12.09.2013 a. saatekirja kohaselt (t.l. 147) esinevad KK autoavarii tagajärjel saadud hulgivigastustest jääknähud – tugev kaela- ja seljavalu, vasaku käe perioodiline valu, parema jala suremine ning krambid labajalas, vasaku käe painutuse ja sirutuse kerge kõrvalekalle, piiratud kaela ja selja liikuvus ning mõlema käe suremine, samuti valud peas ning silmades. Lisaks sellele on tema vasakusse küünarvarre ja kodarluusse ning rangluusse paigaldatud kruvidega plaadid. Kannatanu ütlustel on tal takistatud senise töö tegemine, kuna ta ei saa töötada arvutiga, samuti ei ole ta enam suuteline juhtima autot. Kohtu hinnangul ei ole kahtlust selles, et kannatanu on liiklusõnnetuse tagajärjel kandnud mittevaralist kahju esmalt pärast liiklusõnnetuse toimumist pikaajaliselt kestnud ravi ja tervisehäirete tõttu. Tema elukvaliteet on praeguseni kestvatest tervisehäiretest ja pikaajalisest, praegugi kestvast ravist tulenevalt langenud. Samuti muudavad tervisekahjustused raskeks xx.xx.xxxx a. sündinud lapse eest hoolitsemise. Kannatanul esinevad ka kehalise terviklikkuse ja puutumatuse rikkumisena kehas võõrkehadena sinna paigaldatud ning kruvidega kinnitatud plaadid. Kuivõrd tervisehäired ei ole kannatanul, ligikaudu kaks aastat pärast õnnetusjuhtumi toimumist möödunud, talle on määratud keskmine puue, ta on osaliselt, 50 % ulatuses töövõimetu ning ta vajab korduvat taastusravi, on tema füüsiline ja ka hingeline valu ka praegu püsiv. Tervisehäiretest tulenevalt on langenud ka tema töövõime ning pärast lapsehoolduspuhkust võib tal olla takistatud seniste tööülesannete täitmine. Eeltoodust tulenevalt tuleb kannatanule hüvitada mittevaraline kahju mõistlikus summas. Mõistliku rahasumma määramisel arvestas kohus järgmist – Riigikohtu lahendi 3-2-1-85-08 p 14 kohaselt tuleb VÕS § 130 lg 2 rakendamisel järgida, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestaks kohus, sõltumata poolte taotlusest rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja teisi asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Kannatanu on taotlenud mittevaralise kahju hüvitisena 15000 euro väljamõistmist. Kohus leidis, et nimetatud summa on antud juhul ebamõistlik ning seda tuleb vähendada. Arvestades käesoleval juhul rikkuja, s.o. süüdistatava J.A rikkumise olemust, ei saa jätta tähelepanuta, et tegemist ei olnud tahtliku, vaid ettevaatamatu teoga, mis tõi kaasa raskeid tagajärgi ennekõike rikkujale J.A-le endale, kuna liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus tema lähedane isik,xxxxxxx. Õnnetuse tagajärjel pidi süüdistatav loobuma senisest tööst (töötas xxx xxxxxxxxx) ning muutma enda elukorraldust. Samuti halvenes tema tervislik seisukord (pidev väsimus, unisus, nõrkus jm. tervisehäired, t.l. 148), millest tulenevalt pöördus ta Mae Pindmaa Unekliinikusse. Residendist füüsilise isiku J.A 2012 a. tuludeklaratsioonist (t.l. 151-153) nähtuvalt, ei ole J.A 2012 aastal tulu teeninud, talle ei ole tehtud tagasimakseid enammakstud tulumaksust. Samas on ta kandnud 95 eurot koolituskulusid xxxxx MK autokoolis õppimise eest. J.A puudub muu kinnisvara peale xxxxxx xxxx x. xxxxx asuva korteri, mille ühisomanikuks on peale tema veel J K ja MK ning mis on ka tema elukohaks. Kriminaalasja menetlusega ei ole samas kindlaks tehtud, et kannatanu KK majanduslik olukord oleks pärast õnnetusjuhtumit oluliselt halvenenud. Eeltoodust tulenevalt peab kohus mõistlikuks mittevaralise hüvitise summaks 3000 eurot. Lisaks eeltoodule on kannatanu KK taotlenud ka kahjuhüvitise kogusummalt 8 % viivise väljamõistmist. Hageja on viivise nõue on ajendatud ilmselgelt sellest, et tagada tema nõude võimalikult kiire rahuldamine kostja, s.o. süüdistatava poolt, kuivõrd viivist hakatakse VÕS § 113 lg 2 kohaselt arvestama sellest hetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Kohus ei pea antud juhul viivise nõuet põhjendatuks ning on seisukohal, et selles osas tuleb jätta hagi rahuldamata. Viivise mõtteks on kohustada võlgnikku võimalikult kiiresti hüvitama temalt väljamõistetut ning rahuldada hageja vajadusi seniks kuni väljamõistetud summa ei ole talle 11 1-12-5696 laekunud. Taoline meede on kaitsevahendiks eelkõige pahatahtlike, oma kohustustest kõrvalehoiduvate võlgnike suhtes. Käesoleva kriminaalasja menetlusega ei ole tuvastatud, et J.A puhul oleks tegemist isikuga, kes püüaks pahatahtlikult kõrvale hoiduda talle pandud kohustustest. Samas tuleb arvestada seda, et ka mittevaralise kahju vähendamisega, tuleb tal kohtuotsusest tulenevalt maksta suuri summasid nii tsiviilhagi katteks, kui ka muid kohtumenetlusega kaasnevaid kulusid (nt. kaitsjale kaitsjatasu, kannatanu esindaja tasu, sundraha jm.). Arvestades seda, et J.A majanduslik olukord ja varaline seisund ei ole eriti hea, on tõenäoline, et ta ei ole kiiresti ning lähemal ajal suuteline kõiki tema vastu esitatud rahalisi nõudeid rahuldama. Nimetatud asjaolu tooks aga omakorda kaasa tema vastu esitatava intressinõude suurenemise, mida kohus peab antud juhul tema suhtes ülemäära koormavaks ning üle jõu käivaks. Samas ei saa kohtu hinnangul jätta tähelepanuta, et hagejast kannatanu puhul ei ole tuvastatud, et tema varaline seisund oleks halb ning see nõuaks intresside näol kiiret parandamist. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi intressi väljamõistmise osas rahuldamata. Karistuse kohaldamisest: KarS § 56 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kriminaalasja kohtuliku uurimisega on leidnud tõendamist, et J.A on süüdi raskete tagajärgedega liiklusõnnetuse tekitamises. Tema süüd suurendab asjaolu, et liiklusõnnetuses hukkus inimene. Samuti sai mitmesuguseid, mitteeluohtlikke kehavigastusi kokkupõrkes osalenud teise sõiduki juht KK. Liiklusõnnetuse tagajärjel said mõlemad sõidukid selliseid tehnilisi vigastusi, mille tagajärjel muutusid nad kasutuskõlbmatuteks. Samas vähendab J.A süüd asjaolu, et ta ei põhjustanud raskete tagajärgedega liiklusõnnetust kuritahtlikult liikluseeskirju rikkudes. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel jäid temapoolsed rikkumise põhjused ebaselgeks, kuid kohus peab kõige tõenäolisemaks tema hetkelist tähelepanematust, mis tõi kaasa sõiduvea ja millega kaasnes tagajärjena liiklusõnnetus. J.A on liiklusalaselt viimase kuue aasta jooksul käitunud õiguskuulekalt, kuna tal puuduvad pärast 03.07.2007 a. karistused liiklusalaste väärtegude eest (t.l. 14-16). Kohus ei tuvastanud kohtulikul uurimisel süüdistatava J.A puhul karistus kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid KarS § 57 ja § 58 mõttes. Karistuse määramisel arvestab kohus ka seda, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai ka süüdistatav ise kannatada, kuna kaotas õnnetuses lähedase inimese, abikaasa. Liiklusõnnetuse tagajärjel on ka temal endal diagnoositud mitmeid tervisehäireid. Lisaks sellele tõi juhtunu kaasa selle, et süüdistatav ei olnud enam suuteline tegema senist tööd, töötama xxxxxxxxxxx. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et liiklusõnnetusega põhjustatud raskete tagajärgede tõttu ei ole J.A-le võimalik kohaldada KarS § 423 lg 1 sanktsioonina ettenähtud kergemat, rahalist karistust. Samas tuleb talle vangistuse kohaldamisel kohaldada seda lühiajaliselt ning KarS § 73 kohaselt tingimisi 3 aastase katseaja kohaldamisega. Asja kohtulikul arutamisel ei taotlenud prokurör süüdistatavale KarS § 50 lg 1 p 1 ettenähtud lisakaristuse, mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamist. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea ka kohus seda antud juhul vajalikuks. Lisaks sellele avaldas ka süüdistatav, et juhtunu tagajärjel ei olegi ta enam suuteline sõidukit juhtima. Menetluskulude osas asus kohus järgmisele seisukohale. Käesolevas kriminaalasjas on
lg 1 p 3 ettenähtud menetluskuludeks ekspertiisitasud summas 960 eurot liiklustehniliste ekspertiiside, 236 eurot surnu kohtuarstliku ekspertiisi ja 61 eurot isiku kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimise eest kriminaalasja menetluses, seega kokku ekspertiisitasusid maksumuses 1257 eurot. Peale selle on veel menetluskuludeks
lg 1 p 10 ettenähtud menetluskuluna 12 1-12-5696 liiklusõnnetuses osalenud sõidukite xxxxxxxx ja xxxx xxxxxxx hoiukulud kogusummas 1073.54 eurot,
lg 1 p 3 alusel tunnistajale JL hüvitatud sõidukulud seoses tema kohtuistungil viibimisega summas 37.74 eurot ja
lg 1 p 5 alusel ettenähtud menetluskuluna kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulud summas 1.59 eurot. Kogusummana on eelnimetatud menetluskulusid seega 2369.87 eurot.
lg 1 p 1 alusel ettenähtud menetluskuluks on veel kannatanu KK lepingulise esindaja, vandeadvokaat Maano Saareväli esindajatasu kogusummas 1709.56 eurot kriminaalasja menetluses osalemise eest. Süüdistatava kaitsja taotles menetluskulude jätmist
Samuti leidis kannatanu esindaja, et kohus võiks kaaluda menetluskulude jätmist riigi kanda kas täielikult või osaliselt.
lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulude määramisel süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus on juba eelpool hinnanud J.A varalist seisundit ning jõudnud seisukohale, et see ei ole eriti hea. Kuna J.A tuleb kohtuotsuse kohaselt hüvitada suures summas tsiviilhaginõue, kogusummas 7564.47 eurot, võib kõikide menetluskulude, kogusummas 4559.43 eurot tasumine käia talle üle jõu. Sellest tulenevalt jätab kohus menetluskuludest riigi kanda ekspertiisitasud, sõidukite hoiutasu kulud, tunnistajale hüvitatud sõidukulud seoses tema kohtuistungil viibimisega ning kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulud ning mõistab temalt välja sundraha ja kannatanu esindaja tasu summas 1709.56 eurot. Viimase suurust peab kohus mõistlikuks, arvestades kriminaalasja mahtu ning keerukust, samuti nõudega kaasnenud tööd. Kannatanu esindaja poolt on tehtud tööde ning sellele kulunud aja kohta esitatud nõuetekohane aruanne (t.l. 160-165).
lg 1 p 2 alusel tuleb süüdistatavalt J.A-lt välja mõista riigi tuludesse sundraha summas 480 eurot seoses tema poolt teise astma kuriteo toimepanemisega. Teet Olvik Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 11.12.2013 otsusega nr 112-
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.