4-12-5736/12

(7)4-12-5736 väärteoasjas nr 2330,12,008373 põhi- ja lisakaristuse määramise osas muutmata. Määrata A.J ´ile KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel rahatrahvi summas 540 (viissada nelikümmend) eurot tasumine ositi 6 (kuue) kuu jooksul 90 (üheksakümne) euro kaupa igakuiselt alates kohtuotsuse jõustumisest. Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB Pangas või arveldusarvele nr 221023778606 Swedbank pangas, viitenumber

1. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei tasu otsuses ettenähtud ajal rahatrahvi osamakset või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtu Narva kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis alates 31.05.
2. Asjaolud ja menetluse käik Politsei-ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna patrullteenistuse vanemväärteomenetleja Irina Reino koostas 26.10.2012 üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2330,12,008373, mille kohaselt A.J juhtis 30.09.2012 kella 08:02 ajal Vaivara vallas, Ida-Viru maakonnas, Peeterristi-Kudruküla tee 1,2 kilomeetril mootorsõidukit ning juhil tuvastati lubatud alkoholipiirmäära ületamine 0,39 +/- 0,05 mg/l, seega väljahingatava õhu ühes liitris oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,34 mg/l. Joove tuvastati tõendusliku alkomeetriga Lion Intoxilyzer 8000 nr 80-
3. Otsuse kohaselt pani A.J sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseadus § 224 lg 2 järgi, rikkudes liiklusseaduse § 69 lg
4. Otsuse kohaselt on väärteo toimepanek tõendatud menetlusaluse isiku ütlustega, tunnistaja Xxi ütlustega, 30.09.2012 indikaatorivahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega ja muude dokumentidega. Kergendavaks asjaoluks on kahetsus. Raskendavaid asjaolusid ei ole. Kohtuväline menetleja on tutvunud enne otsuse vastuvõtmist kõikide olemasolevate materjalidega ja vastulauses toodud selgitustega, kuid arvestab ka asjaoludega, et tegemist on enamohtliku väärteoga – selles seisundis liikuma asudes seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Asjaolu, et menetlusalusel isikul on seoses perekonna ülesannetega vaja mootorsõiduki juhtimise õigust, peaks menetlusalusel isikul iga päev liikluses osaledes meeles olema ning sundima teda hoiduma liiklusreeglite rikkumisest. Seega peaks menetlusalune isik ise tegema kõik selleks, et ta järgiks liiklusnõudeid, säilitades sellega 2

(7)4-12-5736 juhtimisõiguse. Kohtuväline menetleja leiab, et toodud põhjendus sõiduki kasutamise vajaduse kohta ei vähenda menetlusalusele isikule inkrimineeritud rikkumise ulatust, isikule ei ole otstarbekas määrata järjekordse raske liiklusalase õigusrikkumise eest üksnes rahatrahvi, isik on ka varasemalt toime pannud samalaadseid ( LS § 74´19 lg1) õigusrikkumisi, varasemalt määratud rahatrahve ta ei maksnud ning karistused ei ole olnud piisavad, isik jätkuvalt paneb toime õigusrikkumisi. Seetõttu jäetakse vastulause taotlus rahuldamata ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada lisakaristust. Kohtuväline menetleja on liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi määranud karistuseks rahatrahvi 135 trahviühiku ulatuses, so summas 540 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. 12.11.2012 esitas A.J eelnimetatud otsuse peale Viru Maakohtule kaebuse, milles palus Politsei-ja Piirivalve Ida Prefektuuri otsuse täies ulatuses tühistada, määrata karistuseks rahatrahv ning jätta lisakaristus kohaldamata. Kaebajal on südamekahjustusega hüpertooniatõbi ja podagra, mis põhjustavad keskmise astme liikumishäired. Kaebaja on hetkel töötu ning tema sissetulek on ainult töövõime kaotuse toetus. Samuti kaebaja perekonnas kasvab kaks last, kelle eest kaebaja hoolitseb ning viib lapsi tihti autoga kooli, lasteaeda või huviringidesse. Kinnipidamispäeval viis kaebaja vanaema, Xx(sünd. xxx), Peeterristi külla suvilasse. Vanaema on väga eakas inimene ja kõnnib vaevaliselt. Kaebaja tunnistab süüd, kuna tarbis sõidule eelneval õhtul alkohoolset jooki, millest ka jääknähud. Ta oli väga häiritud olekus seoses sellega, et hiljuti suri tema ema. 02.04.2013 kohtumäärusega võeti kaebus menetlusse. Kohtuistungil uuritud tõendid Kohtuistungil jäi menetlusalune isik kaebuses märgitu juurde. Ta palus kohtul mitte võtta temalt ära juhtimisõigust, trahv aga võib jääda. Ta tunnistas oma rikkumist, lihtsalt palus, et ei võetaks ära juhtimisõigust. Rahatrahviga on nõus ja vaidlustas otsuse ainult lisakaristuse osas. Kaebaja andis istungil ütlusi, et temal suri ema ja samal aastal suri ka kasuisa, see oli juba kolm kuud hiljem. Ema elas Eestis ja tema juures käisid tuttavad, kes avaldasid kaastunnet ja mälestuseks tarvitasid alkoholi. Hommikul ärkas, ta ei söönud hommikusööki ja kohe peale ärkamist istus autosse ja viis vanaema haiglasse. Ja seetõttu temal oli jääknähud. Kohapeal anti puhuda alkomeetrisse 4 korda, 3 korda ei näidanud ja ta ise ütles, et tarvitas eelmisel õhtul alkoholi, ta ei keeldunud sellest, et puhuda alkomeetrisse. Esimest korda ei näidanud, teist korda samuti ja kolmandat ka, aga neljandal korral näitas, et alkohol on sees. Tool õhtul ta tarvitas umbes 250-300 grammi viina ja lõpetas alkoholi tarvitamise umbes kell 23.00 õhtul. Praegu ta töötab monteerijana. Töökoht on kaugel, asub Eesti Soojuse jaama taga ja ta käib tööl autoga ning võtab veel peale töökaaslasi. Ta on abielus, tema abikaasal on juhiload ja ta juhib autot. Hetkel abikaasa on rase ja ei sõida ise autoga. Kaebajal on invaliidus ja kui ta pikka aega seisab jalgadel, hakkavad jalad valutama. Ta ei ütle, et tema haigus ja juhiluba on kuidagimoodi seotud, lihtsalt ta viib lapsi kooli, lasteaeda, viib vanaema ja abikaasat haiglasse, ta lihtsalt vajab juhtimisõigust. Lisaks menetlusaluse isiku ütlustele uuris kohus järgmiseid dokumentaalsed tõendeid: Väärteoprotokoll (tl 15), millest nähtub, et menetlusaluse isiku suhtes alustati 30.09.2012 väärteomenetlust selles, et A.J juhtis 30.09.2012 kella 08:02 ajal Ida-Virumaal, 3

(7)4-12-5736 Vaivara vallas, Peeterristi-Kudruküla teel mootorsõidukit ning juhil tuvastati lubatud alkoholipiirmäära ületamine 0,39 +/- 0,05 mg/l, seega tema väljahingatava õhu ühes liitris oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,34 mg/l. Joove tuvastati 30.09.2012 tõendusliku alkomeetriga Lion Intoxilyzer 8000 nr 80-

1. 30.09.2012 Indikaatorivahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll (tl 19), mille kohaselt kasutati 30.09.2012 kell 08:02 indikaatorivahendit AlcoQuant 6020 A111234 nr 207002790, mis oli kalibreeritud kuni 10.03.
2. Indikaatorivahendi näit on positiivne - 0,45 mg/l. 30.09.2012 kell 08:20 kasutati tõenduslikku alkomeetrit Lion intoxilyzer 8000 nr
3. Tõendusliku alkomeetri lugem on 0.
4. Laiendmääramatus on 0.
5. Mõõtetulemus on 0.
6. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse (tl 20) kohaselt kõrvaldati A.J 30.09.2012 sõiduki juhtimiselt liiklusseaduse § 201 lg 2 p 2 alusel alates kella 08:02 kuni kainenemiseni, kuna liiklusjärelevalve käigus selgus, et juhi suust on tunda alkoholilõhna. Maanteeameti tõendist nähtub, et A.J on registreeritud tema poolt 30.09.2012 juhitud sõiduki Nissan Almera, reg. nr 038MDF kasutajaks. Karistusregistri andmed, millest nähtub, et kaebajat on varasemalt korduvalt erinevate väärtegude eest karistatud. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Rakvere büroo 14.07.2011 otsusest nr 764436 nähtub, et A.J on osaliselt töövõimetu. Tal on töövõime kaotus - 40% ning põhjuseks üldhaigestumine. Kohtuväline menetleja jäi kohtuistungil otsuses toodud seisukohale ning palus jätta kaebus rahuldamata. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kaebuse esitaja esitatud dokumentide ja väärteoasja materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja on 30.09.2012 pannud toime väärteoasjas nr 2330,12,008373 26.10.2012 tehtud otsuses kirjeldatud väärteo st mootorsõiduki juhtimise isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0.34 milligrammi. Kaebaja ise on tunnistanud, et ta sõitis otsuses nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukiga olles ebakaines olekus. Seda kinnitab ka indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, millest nähtuvalt tuvastati 30.09.2012 kell 08:20 A.J-i väljahingatavas õhus alkoholi sisaldus 0,34mg/l. Kaebaja poolt sõiduki juhtimist kinnitab ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise protokoll, milles on fikseeritud aeg ja koht, kus isik sõiduki juhtimiselt kõrvaldati. 4

(7)4-12-5736 Liiklusseaduse § 69 lg 5 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Liiklusseaduse § 224 lg 2 näeb mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, ette karistuse rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. A.J-i väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus vähemalt 0,34 mg/l ning taolises seisundis mootorsõiduki juhtimine on seega kvalifitseeritav liiklusseaduse § 224 lg-s 2 sätestatud süüteona. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada nimetatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist järgmiselt: 1) kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud; 2) kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Ülaltoodud asjaoludest lähtuvalt kohus nõustub vaidlustatud otsuses toodud seisukohaga, et A.J-i tegevuses on tuvastatud liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivsed tunnused. Arvestades, et kaebaja oli teadlik, et ta oli eelmisel õhtul tarbinud suures koguses kanget alkoholi, pidi ta vähemalt möönma, et tema organismis võib jätkuvalt olla alkoholi koguses, mis toob kaasa mootorsõiduki juhtimise keelu. Kuid vaatamata sellele läks ta autoga sõitma. Seetõttu leiab kohus, et kõnealune väärtegu on pandud toime vähemalt kaudse tahtlusega. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib ühes liitris väljahingatavas õhus olnud alkoholisisalduse määra (0,34 mg) arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü liiklusseaduse § 224 lg 2 mõttes on alla keskmine, kuivõrd lubatud piirmäära ületati alla liiklusseaduse § 224 lg-s 2 sätestatud vahemiku keskmise määra. See aga peaks omakorda tingima karistuse ranguse so karistuse määramise alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Kohtuväline menetleja on õigesti märkinud, et kergendava asjaoluna tuleb arvestada ka isiku kahetsust. Samas ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et isikut on varasemalt korduvalt erinevate liiklusseaduse rikkumiste eest karistatud, mistõttu on välistatud karistuse kohaldamine miinimummääras ning kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja poolt määratud 135 trahviühikut sobivaks põhikaristuseks. Liiklusseaduse § 224 lg 3 p-st 1 tulenevalt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada liiklusseaduse § 224 lg-s 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on kohtuväline menetleja kohaldanud menetlusaluse isiku suhtes lisakaristust ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Karistusseadustikus ettenähtud lisakaristuste eesmärgiks on muu hulgas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamine ja ühiskonna turvalisuse tagamine, mistõttu on nende 5

(7)4-12-5736 kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Seega tuleb lisakaristuse määramisel arvestada ka ühiskonna ja õiguskorra (sh ka liikluskorra) kaitsmise huve. Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Neid kohustusi rikkunud mootorsõidukite juhtide liikluses osalemise piiramine toimub eeskätte üldise liikluskorra ning teiste liiklejate turvalisuse tagamise huvides. Kuid samuti mõjutamaks rikkujaid edaspidi õiguskuulekalt käituma. Käesolevas asjas lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo (st mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle organismis sisaldub alkoholi üle lubatud piirmäära) toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit enda liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks KarS § 50 lg-st 2 tulenevalt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Kaebaja on ise märkinud, et tema poolt nimetatud tervisehäired ei oma seost juhtimisõiguse kasutamise vajadusega. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspraktikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et juhtimisõigus on kaebuse esitajale oluline eelkõige seetõttu, et kaebajal on tihti vaja viia lapsi autoga kooli, lasteaeda või huviringidesse, samuti sõidutada eakat vanaema. Kuivõrd kaebaja oli vahepealsel ajal tööle asunud, siis kohtuistungil lisas kaebaja, et tal on vaja juhtimisõigust ka tööl käimiseks. Kohus märgib, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusseaduse sätete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui ka karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud sellisesse seisundisse ja tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus ülalnimetatud isikute transportimiseks ei ilmnenud menetlusalusele isikule ootamatuna alles süüteo toimepanemise järgselt, juhtimisõiguse vajalikkus pidi talle juba oluliselt varem teada olema ning väärteo toimepanemise ajal oli ta sellest teadlik. Asjaolu, et menetlusalune isik pani toime liiklusseaduse § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteo, olles samal ajal teadlik, et liiklusalaste süütegude toimepanemise eest võidakse kas põhi- või lisakaristusena võtta ära juhtimisõigus, viitab kohtu hinnangul sellele, et juhtimisõiguse olemasolu ei ole talle sedavõrd hädavajalik, mis sunniks isikut hoiduma rikkumise toimepanemisest ning enne juhtima asumist veenduma, et alkoholi sisaldus tema organismis ei ületa lubatud piirmäära. Olles tarbinud kanget alkohoolset jooki, pidi ta vähemalt möönma, et sõltumata enesetundest, ületab ka seitsme või kaheksa tunni möödudes alkoholi sisaldus tema organismis sõidukijuhile lubatud piirmäära. Eelnevast lähtuvalt on kohus seisukohal, et väärteomenetluses ei ole tuvastatud asjaolusid, mis annaksid alust määratud lisakaristuse tühistamiseks. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kolmeks kuuks, so ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Kohus asub seisukohale, et arvestades kaebuse 6

(7)4-12-5736 esitanud isikul tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra, on kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristus ja kohaldatud lisakaristuse määr põhjendatud ning alus otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Arvestades kaebuse esitaja majanduslikku olukorda, peab kohus põhjendatuks taotlust võimaldada rahatrahvi ositi tasumist. Seetõttu määrab kohus KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel rahatrahvi summas 540 eurot tasumine ositi 6 kuu jooksul 90 euro kaupa igakuiselt alates kohtuotsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Astrid Asi Kohtunik 7