4-19-4615/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number Kohtukoosseis Väärteoasi 4-19-4615 (2440,19,004513) Tiit Lõhmus M.H väärteoasi LS § 224 lg 2, LS § 227 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
2. september 2019 otsus Apellatsiooni esitaja menetlusalune isik M.H Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalve ameti Ida prefektuur, esindaja vanemkomissar Andres Visnapuu Menetlusalune isik M.H (isikukood XXX) Vene Föderatsiooni kodanik elukoht: XXX töötab: ODP Eesti, autojuht RESOLUTSIOON Viru Maakohtu
3. septembri 2019 otsus jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ESIMESE ASTME KOHTU OTSUSE SISU
4. 01.09.2019 koostatud väärteoprotokolli nr AB1548705 (2440,19,004513) kohaselt 01.09.2019 kell 06.12 Ida Virumaal, Kohtla-Järve, Kukruse Tammiku tee
5. kilomeetril juhtis M.H mootorsõidukit BMW reg.nr-ga XXX asulasisesel teel kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 35 km/h võrra, sõites kiirusega 88 km/h +/- 3 km/h ning juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,54 mg/l kohta. M.H rikkus LS § 15 lg 1 p 2 ja LS § 69 lg-t 3 ning pani toime väärteo kvalifikatsiooniga LS § 227 lg 2 ja § 224 lg
7. Viru Maakohtu 02.09.2019 otsusega karistati M.H LS § 224 lg 2 ja § 227 lg 2 KarS § 63 lg 1 alusel 6 päeva arestiga, mille kandmise alguseks oli M.H kinnipidamine 01.09.
8. LS § 224 lg 3 p 2 alusel kohaldati M.H suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist tähtajaga 6 kuud.
9. Maakohus leidis, et M.H süü on tõendamist leidnud. 3.
10. Maakohtu istungil ei vaidlustanud menetlusalune isik kiiruse ületamist 01.09.2019 väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas. Menetlusaluse isiku nimetatud seisukoht ühtib ja on kooskõlas teiste asja materjalidega. Käesoleva väärteoasja materjalides asuvast kiirusmõõturi kasutamise 01.09.2019 protokollist nähtub, et M.H poolt 01.09.2019 kell 06.15 Ida-Virumaal Kohtla-Järve – Kukruse-Tammiku tee 20-ndal kilomeetril juhitud sõiduauto BMW 5/D (registreerimismärk XXX ) liikumiskiiruse mõõtmisel kasutati liiklusjärelevalve kiirusmõõturit Stalker DSR 2X nr DP009643, seadme testid tehti 31.08.2019 kell 20.10, seade oli töökorras. Kiirust mõõdeti asulasisesel hea nähtavusega sademeteta kuiva kattega teel, valgel ajal, kahe sõidureaga kahesuunalisel teel. Mõõtja seisis kõrvalteel, kiirusmõõtur oli paigaldatud statsionaarselt. Sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks valiti järgmine mõõterežiim: mõõtmine paigal seistes. Mootorsõiduk liikus esimesel pärisuunalisel sõidurajal, liikus üksinda. Kiirus mõõdeti ca 3 sekundi jooksul, segavaid faktoreid ei olnud. Seadme helisignaal (Doppleri helisignaal) oli ühtlaselt tõusev/kõrgenev. Kiirusmõõturi lugem oli 88 km/h, kiiruse laiendmääramatus +/- 3 km/h, lõplik mõõtetulemus 85 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud lugemit. Mõõtmise ajal video/helitehnikat ei kasutatud. Maakohus pidas kiirusmõõturi kasutamise protokolli usaldusväärseks tõendiks antud väärteoasjas menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse määramisel. Kiirus on mõõdetud ja fikseeritud vastavalt ettenähtud nõuetele. Nimetatud protokollile on menetlusalune isik alla kirjutanud avaldusi ja märkusi tegemata. Nagu maakohus juba eelnevalt märkis, ei ole menetlusalune isik kiiruse ületamist vaidlustanud ka maakohtu istungil. Menetlusalune isik rikkus LS § 15 lg 1 p 2 sätteid. Maakohus nõustub kohtualluvusse saatmise määruses toodud seisukohtaga ja leiab, et kuna antud väärteoasjas on usaldusväärselt kohtu poolt uuritud tõenditega tõendamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel kiirust mitte vähem kui 35 km/h, siis väärteoasja menetluse lõpetamiseks selles osas alust ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad. 3.
11. Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusaluse isiku suhtes on 01.09.2019 kell 06.19 koostatud indikaatorvahendi kasutamise protokoll, mille kohaselt indikaatorvahendi reaktsioon oli positiivne – 0,59 mg/l. Joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli kohaselt esinesid kontrollile allutatud isikul järgnevad joobele viitavad tunnused: silmade punetus; aja-, isiku- ja kohatajus esineb häireid; koordinatsioonis esineb kergeid häireid; käitumine on rahutu ja omamehelik. Samuti nähtub käesoleva väärteoasja materjalidest, et menetlusaluse isiku suhtes on 01.09.2019 kell 06.28 koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, mille lõplik mõõtetulemus oli 0,54 mg/l. Maakohus leidis, et eeltooduga on alkoholijoove menetlusalusel isikul väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas kindlaks tehtud seadusekohaselt. Nimetatud asjaolu üle väärteomenetluses vaidlust ei ole ja protokollide tulemustega on kooskõlas ka menetlusaluse isiku enda seletused maakohtu istungil. Samuti ei ole menetlusalune isik protokollide tulemusi 2 vaidlustanud koheselt ja kohapeal. Menetlusalune isik ei ole protokollidele esitanud märkusi ja selgitusi. Menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 sätteid. Maakohus nõustub kohtualluvusse saatmise määruses toodud seisukohtadega ja leiab, et kuna antud väärteoasjas on usaldusväärselt kohtu poolt uuritud tõenditega tõendamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis, siis väärteoasja menetluse lõpetamiseks selles osas alust ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad. Sõiduki juhtimist lubatud alkoholi piirmäära ületades ei ole vaidlustanud ka menetlusalune isik ise. 3.
12. Käesolevas väärteoasjas on kohtuväline menetleja taotlenud menetlusalusele isikule aresti kokku 10 päeva. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja välja ei toonud. Maakohus nõustus kohtuvälise menetleja otsustusega ja leidis samuti, et käesolevas väärteoasjas on põhjendatud aresti kohaldamine. Alkoholijoobes sõiduki juhtimine on alati tahtlik tegu, mille puhul on sõiduk liikluses kõrgendatud ohu allikas. Asudes juhtima sõidukit alkoholijoobes, on igal juhul tegemist ohuga nii enda kui teiste elule, tervisele ja varale. Seda ohtu suurendab kindlasti lubatud sõidukiiruse ületamine. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et menetlusalune isik asus sõidukit alkoholi piirmäära ületades juhtima linnas ja ajal, mil inimesed juba liiguvad tänavatel. Menetlusaluse isiku suhtumist tema poolt toimepandud teosse näitavad ilmekalt tema ütlused maakohtu istungil, mille kohaselt ta leidis, et temal Kohtla-Järve linnas elava isikuna ei olnud võimalik kuidagi teisiti jõuda oma tütarlapse juurde. Väärteo toimepanemise aeg on ilmselgelt selline, et kasutada oli lisaks taksole võimalik ka ühistransporti. Maakohus nõustus siinkohal kohtuvälise menetleja seletusega maakohtu istungil selles osas, et menetlusalune isik ei ole varasemaid karistusi hinnates mitte midagi õppinud ega oma käitumist muutnud. Vastavalt KarS § 48 võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni 30 päeva. Seega on kohtuvälise menetleja esindaja käesolevas väärteoasjas taotlenud aresti mõistmist alla sanktsiooni keskmise määra. Arvestades asjaolu, et väärteomenetlusega on kindlaks tehtud M.H süü LS § 227 lg 2 ja § 224 lg 2 järgi, samuti KarS § 56 lg 1 sätestatud nõudeid, rikkumiste raskusastet, juhi isikut ning kergendava asjaoluna süü tunnistamist ja kahetsust, leidis maakohus, et mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ei ole võimalik saavutada rahatrahvi määramise/mõistmisega ja aresti mõistmine käesoleval juhul on põhjendatud. Maakohus nõustus siinkohal kohtualluvusse saatmise määruses toodud põhjendustega ja kohtuvälise menetleja esindaja poolt kohtuistungil öelduga. Mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobe seisundis on üks raskematest liiklusalastest rikkumistest, sellega seab menetlusalune isik lisaks endale ohtu ka teiste liiklejate elu, tervise ja vara. Seda ohtu suurendab kordades veel asjaolu, et menetlusalune isik ületas sõidukit juhtides suurimat lubatud sõidukiirust. Karistuse liigi ja määra mõistmisel arvestas maakohus ka asjaolu, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholi piirmäära ja lubatud sõidukiirust ületades ajal, mil liiklus on juba intensiivne ja inimesed nii jalgsi kui sõidukitega liikvel. Käesoleva väärteoasja materjalides asuvast karistusregistri väljavõttest nähtub, et M.H on kuus kehtivat väärteokaristust. Kahel korral (31.12.2018 ja 01.03.2018) on menetlusalust isikut karistatud LS § 224 järgi ning kahel korral (31.12.2018 ja 06.10.2018) ka LS § 227 järgi. 10.03.2018 otsuse järgi määratud rahatrahvi on menetlusalune isik tasunud 13.06.2019, ülejäänud rahatrahvid (määratud 01.03.2018, 06.10.2018 ja 12.12.2018) on käesoleva ajani tasumata. 01.12.2018 toimepandud väärteo eest on menetlusalusele isikule 31.12.2018 3 määratud karistuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 3 kuud. Maakohus pidas siinkohal oluliseks märkida, et antud väärteo puhul oli samalaadselt tegemist mootorsõiduki juhtimisega lubatud alkoholi piirmäära ja lubatud sõidukiirust ületades. Ülaltoodu kokkuvõtteks leidis maakohus, et vaatamata määratud rahatrahvidele ja ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisele miinimummääras on menetlusalune isik jätkanud väärtegude, s.h. samalaadsete toimepanemist. Maakohus leidis, et sellisel juhul ei ole põhjendatud taaskord leebemat liiki karistuse mõistmine, kuna eeltoodust nähtuvalt ei ole eelmised karistused menetlusalusele isikule mingit mõju avaldanud. Kuigi menetlusalune isik töötab, ei ole ta vaatamata sellele asunud määratud rahatrahve tasuma, viiest määratud rahatrahvist on tasutud vaid üks. Mõistes järjekordselt karistuseks rahatrahvi, jääb see suure tõenäosusega taas tasumata ning menetlusalune isik tunneb ennast karistamatuna. Iga teo eest tuleb mõista karistus ja see karistus ei tohi olla mugav, ta peab menetlusaluse isiku elu piirama. Menetlusalune isik kinnitas ise maakohtu istungil, et tarvitas koos sõbraga alkoholi ja tundis alkoholi mõju organismis, kuid asus vaatamata sellele sõidukit juhtima. Seega pani menetlusalune isik väärteo toime tahtlikult. 3.
13. Kohtupraktika kohaselt mõistetakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel mõistetakse karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis keskmist määra ületavana. Iga järgnev karistus, sh lisakaristus, peab olema eelnevast mõnevõrra suurem. Käesolevas asjas on aresti keskmine määr 15 päeva. Arvestades varasemat korduvat karistatust väärteokorras, samalaadsete väärtegude toimepanemist, varasemalt aresti mittekohaldamist ning süü tunnistamist ja kahetsust, pidas maakohus põhjendatuks mõista menetlusalusele isikule karistuseks arest tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra, s.o 6 päeva. KarS § 68 lg 2 alusel arvatakse kinnipidamine väärteomenetluses karistusaja hulka. Eeltoodu alusel on M.H aresti kandmise algus alates tema kinnipidamisest 01.09.2019 kell 06.
14. 3.
15. Käesolevas väärteoasjas leidis kohtuvälise menetleja esindaja maakohtu istungil, et põhjendatud on lisakaristuse kohaldamine ja taotles selle kohaldamist tähtajaga 6 kuud. Maakohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine antud väärteoasjas on põhjendatud. Alkoholi piirmäär, mis on tuvastatud menetlusalusel isikul, oli sellises suuruses, kus ta pidi aduma oma seisundit. Vaatamata sellele asus menetlusalune isik sõidukit juhtima ja seadis sellega reaalsesse ohtu eelkõige enda, samuti teiste liiklejate elu, tervise ja vara. Maakohus leidis, et vaid põhikaristuse mõistmine ei ole antud menetlusaluse isiku puhul enam piisav meede, vältimaks uute süütegude toimepanemist menetlusaluse isiku poolt. Lisakaristus on antud menetlusaluse isiku puhul vajalik, et tagada tema mitteosalemine liikluses. Menetlusaluse isiku näol on ilmselgelt tegemist isikuga, kellele ei avalda mingit karistuslikku mõju vaid põhikaristuse mõistmine. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on menetlusalust isikut varasemalt karistatud ka põhikaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega tähtajaga 3 kuud. Maakohus leidis, et juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena tähtajaga 3 kuud pidi olema selline karistus, millest süüdimõistetu pidi aru saama ja pidi seda tunnetama. Maakohus nõustus siinkohal kohtuvälise menetleja seisukohaga, et menetlusalune isik ei ole varasemalt määratud erinevat liiki põhikaristusest mitte midagi õppinud ja järeldusi neist teinud. Maakohus nõustus kohtuvälise menetleja seisukohaga selles osas, et vaid põhikaristuse määramine ei ole antud menetlusaluse isiku puhul piisav meede, vältimaks uute süütegude toimepanemist tema poolt. Lisakaristus antud menetlusaluse isiku puhul on vajalik, et tagada tema mitteosalemine liikluses. Maakohus leidis ka, et kohtuvälise menetleja esindaja poolt taotletud lisakaristuse tähtaeg on käesolevas väärteoasjas ja antud menetlusaluse isiku osas põhjendatud. 4 Kohtuväline menetleja viitas maakohtu istungil varasemale põhikaristusele sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. Maakohus märkis, et igasugune karistamine, sh lisakaristuse kohaldamine karistusena peab lähtuma õiguskorra kaitsmise huvidest ja olema igati põhjendatud. Maakohus nõustus käesolevas väärteoasjas igati kohtuvälise menetleja poolt taotletud lisakaristuse tähtajaga. Karistuse mõistmine kohtu poolt peab vastama KarS § 56 sätestatud eesmärkidele, muuhulgas, et isik hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest. Käesolevas väärteoasjas ei tohi tähelepanuta jätta asjaolu, et isikut on varem samalaadse süüteo eest karistatud ja samuti, millised on käesolevas väärteoasjas toimepandud teo asjaolud. Karistuse mõistmise loogika kohaselt peaksid karistused minema ikka järjest rangemaks ja seda põhjusel, et eelnevad põhikaristused ei ole olnud järelikult piisavad, mõjutamaks isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kohus ei saa nõustuda sellise karistuspraktikaga, kus isikut, kes paneb järjepidevalt toime samalaadseid süütegusid, koheldakse iga korraga leebemalt või ei ole temale kohaldatav karistus oluliselt rangem. Selline karistusõiguslik kohtlemine pigem tekitab isikus karistamatusetunde, kui tahtmise edaspidi süütegude toimepanemisest loobuda. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri 31.12.2018 otsuse kohaselt võeti menetlusaluselt isikult põhikaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus tähtajaga 3 kuud. Kohtuväline menetleja taotles käesolevas väärteoasjas lisakaristuse kohaldamist tähtajaga 6 kuud. Maakohus leiab, et antud tähtaeg vastab igati karistuse mõistmise põhimõtetele ja ei leia ühtegi alust antud tähtaja lühendamiseks. Vastavalt KarS § 50 lg 2 ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Käesolevas väärteoasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Maakohus märkis, et töökoha kaotamise võimalus ei saa iseenesest olla mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks (Riigikohtu 03.04.2010 otsus kohtuasjas nr 3-1-1-26-10). Menetlusalusele isikule mõistetav karistus ei tohi olla mugav ja peab menetlusaluse isiku elu teatud mõttes piirama. Ainult sellisel juhul avaldab karistus õiget ja piisavat karistuslikku mõju. Maakohus pidas vajalikuks rõhutada, et käesoleval juhul oli tegemist kahe väärteoga. MENETLUSALUSE ISIKU APELLATSIOON JA VASTUS APELLATSIOONILE
16. Viru Maakohtu 02.09.2019 otsuse peale esitas 2 apellatsiooni menetlusalune isik M.H , milliste apellatsioonide sisu on sisuliselt identne ning milles palutakse jätta M.H-le load alles. Menetlusalune isik on nõus käima karistust istumas, kui load alles jäävad. Juhilubadest sõltub M.H töö ning kui tal ei ole tööd, siis tal ei ole raha ega millestki elada. M.H on vaja naine ja laps üleval pidada. Aresti kandes sai isik aru, et ta ei pane enam tegusid toime ega istu purjus peaga rooli. Kui talle varasemalt load tagastati, siis ta püüdis tegusid mitte toime panna. Menetlusalune isik selgitab toimepandud rikkumist, kus ta naisega soetud probleemide tõttu pidi autoga sõitma, kuid ta sai aru, et oli joobes ja kahetseb. M.H toob välja, et ta istus kokku arestimajas 6 päeva ning tal oli aega toimunu üle mõelda. Kui ta esimese rikkumise toime pani, siis load tagastati ja ta ei pannud rikkumisi toime. Teine kord võeti load ära 4 kuuks, see polnud piisav. Kolmandal korral sattus arestimajja ja sai aru, et ei taha seal mitte mingisugustel tingimustel olla. Vanemad, kuuldes, et M.H on arestimajas, võtsid auto ära tasulisest parklast ja müüsid maha. Sellest tekkis palju probleeme.
17. Tartu Ringkonnakohtu 09.10.2019 määrusega võeti menetlusaluse isiku apellatsioon menetlusse ning anti aega kuni 15.10.2019 esitada kirjalikke seisukohti esitatud apellatsiooni osas. 5 Nimetatud ajaks esitas oma kirjalikud seisukohad kohtuvälise menetleja PPA esindaja vanemkomissar A. Visnapuu, kes leiab, et puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonis toodud alusel ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Seisukohtades rõhutatakse, et varasemalt määratud lühiajaline karistus juhtimisõiguse äravõtmise näol on ennast ammendanud ja tulemust saavutatud pole. Õiguskorra kaitsmise huvides on pikemaajaline juhtimisõiguse äravõtmine, mis lõpetaks edaspidiselt väärtegude toimepanemise. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
18. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud taotlus lisakaristust mitte kohaldada ei vääri seekord tähelepanu ning ei too lõppastmes kaasa apellatsiooni rahuldamist ega maakohtu otsuse tühistamist M.H-le mõistetud lisakaristuse osas.
19. Apellatsioonis on M.H sisuliselt korranud asjaolusid, mis olid teada ka maakohtule.
20. Ringkonnakohus ei nõustu M.H taotlusega temalt juhtimisõigust mitte ära võtta.
21. Vastavalt VTMS § 153 lg 4 p-le 1 ei pea ringkonnakohus maakohtu otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses kordama ning piirdub vaid omapoolse lühiselgituse lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses toodud karistuse mõistmise põhjalik seisukoht on jätkuvalt kohtulahendi osiseks.
22. Ringkonnakohus leiab, et mingeid uusi põhjendusi lisakaristuse mittekohaldamiseks apellatsioon ei sisalda. Asjaolu, et M.H on vaja juhtimisõigust veoki juhtimiseks ja elatise teenimiseks oli talle teada varasemalt, kuid vaatamata sellele asus ta alkoholijoobes mootorsõidukit juhtima.
23. Süü suuruse hindamisel tuleb arvestada isiku poolt toimepandud tegu iseloomustavaid asjaolusid, sh teo raskust, korduvust ja teos avalduvat suhtumist. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut (RKKKo nr 3-1-1-113-12, p 9.1.). Seda kõike on maakohus juba arvestanud (toimik, lk 30-31).
24. Kindlasti ei ole maakohtu otsusega mõistetud lisakaristus liiga karm, arvestades isiku järjekordse õigusrikkumise sisu.
25. Asja materjalid kinnitavad üheselt, et M.H üldine õiguskuulekus on väga madal arvestades tema poolt toime pandud õigusrikkumiste vahele jäävat ajavahemikku. Seni määratud karistused ei ole tema mõtteviisi muutnud. Ilmselgelt ei ole varasemad leebemad karistused M.H-le avaldanud positiivset eripreventiivset toimet ja tema seadusrikkumisi sisaldav käitumine on jätkunud.
26. Apellatsioon ei sisalda seega mingeid uusi argumente, mida maakohus poleks teadnud. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ja tunnustavalt rõhutada, et maakohtu otsuses esitatud põhjendused karistuse mõistmisega seonduvalt on põhjalikud ja kõikehõlmavalt analüüsivad.
27. M.H on apellatsioonis rõhutanud, et juhtimisõiguse olemasolu annab talle võimaluse elatist teenida, kuna ta töötab autojuhina. Tuleb mõneti nõustuda, et karistuse eesmärgiks ei ole see, et isik kaotaks enda töökoha ning sellega kaasneva sissetuleku äraelamiseks. Samas ei saa mööda vaadata sellest, et M.H on jätkuvalt rikkunud liiklusseaduse nõudeid, mille tõttu on ta seadnud sellega ohtu nii enda kui ka teiste inimeste elu ja tervise. Autojuhina töötav isik peab olema eriti tähelepanelik kõikide liiklusreeglite ja liikluskorralduste järgimisel ning õige on järeldus, et seekord just 6 kuuks juhtimisõiguse äravõtmine on selliseks ajaks, kus M.H saab mõtlemisaega, kas ta on võimeline pöörduma liikluskuuleka kodaniku tagasi ja kas ta on sobiv isik osalemaks aktiivselt suurema ohu allika juhina liikluses. 6
28. Pannes toime rea rikkumisi, peab isik arvestama, et sellele järgneb karistus, mis võib kahjustada tema sissetulekut ja muud elukorraldust.
29. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et M.H isiku näol on siiski tegemist järjekindla liiklusseaduse nõuete rikkujaga. Varasem lühiaegne juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena (3 kuuks) pole isikule ilmselgelt mõju avaldanud, sest M.H normikuulekuse defitsiit on osutunud märkimisväärseks. Õigusrikkumiste jätkudes ja süvenedes ongi igati mõistlik karmistada juhtimisõiguse äravõtmise ajalist pikkust kui lisakaristust, sest senine eripreventiivne prognoos on osutunud negatiivseks.
30. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Kohtunik Tiit Lõhmus 7