Obsah (8)

§ 121§ 122§ 264§ 120§ 64§ 73§ 78§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. november 2015, Tallinn Kriminaalasja number 1-15- 5309 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Orvi

§ 121

(

§ 121

lg 2 p 2,3),

§ 122

(

§ 121

lg 2 p 2,3),

§ 264

lg 1 p 3- 13 lg 1 ja

§ 120järgi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Harju Maakohtu 14.

oktoobri 2015 otsus üldmenetluses Kaitsja Prokurör Ringkonnaprokurör Saskia Kask Süüdistatav XX, ik: XXXXXXXXX, varem karistamata, vahi all ei viibinud. Kaitsja Marko Woronowicz Kannatanu YY kriminaalkorras RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu
2. oktoobri 2015 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-15-5309 XX süüdistusasjas muutmata.
3. Apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
4. 1.1 XX süüdistatakse selles, et tema 04.09.2012 lõuna paiku XXX eramajas tõukas jõuliselt oma poega CC´t käega vastu ülakeha, mille tagajärjel laps kukkus esmalt peaga vastu seina ja siis põrandale. Sellega tekitas XX kannatanule füüsilist valu ja muhu pea piirkonnas. Samuti lõi ta 07.10.2012 hilisõhtul XXX eramajas oma abikaasale YY’ile 4-5 korda rusikaga näkku, seejärel lükkas YY´it selja tagant käega vastu kukalt ja surus ta pikali, näoga vastu parkettpõrandat ning hoidis selliselt põrandal lebamas umbes pool minutit. Seejärel õnnestus kannatanul majast välja joosta, kuid X järgnes talle ja lükkas teda selja taganat selliselt, et naine kukkus kõhuli paekivi terrassile, näoga vastu kive. Sellega tekitas XX kannatanule füüsilist valu ning marrastuse ülahuulel ja alalõual, samuti marrastuse vasakul labakäel. Samuti ajas ta 01.07.2014 kella 10.30 paiku XXX eramaja hoovis YY’it taga, haaras teda riietest ja õlavartest, kannatanul õnnestus lahti rabeleda ja autosse joosta. Sellega tekitas XX YY’ile füüsilist valu ja verevalumi parema õlavarre välisküljel. Kahjustades teiste inimeste tervist ning tekitades neile füüsilist valu, pani XX toime kehalise väärkohtlemise ehk

§ 121

järgi kvalifitseeritava kuriteo (kehtivas

-is vastab §-le 121 lg 2 p 2, 3). 1.2. Samuti ähvardas ta 16.11.2013 hilisõhtul XXX teise korruse magamistoas, laste juuresolekul YY’it aknast alla visata. Seejärel lõi naist jalaga vastu selga ning 6-7 korda rusikaga vastu parema jala säärt ning viskas kannatanule näkku kruusitäie õlut. Sellega tekitas XX kannatanule füüsilist valu. Samuti lõi ta 26.12.2013 öösel XXX eramajas voodis magavale YY’ile ühe korra rusikaga kõhtu, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Samuti lõi ta ööl vastu 03.03.2014, XXX eramajas YY’it rusikaga vastu vasaku jala säärt, tiris käest ja seejärel viskas teda keraamilise õllekruusiga vastu paremat labajalga sellise jõuga, et kruus vastu naise jalga purunes. Edasi haaras XX kannatanu juustest kinni ja lohistas teda mööda põrandat. Kui kannatanu sai püsti tõusta, tõukas teda vastu selga ning haaras kahe käega kannatanul kõrist kinni ja kägistas. Samal ajal sülitas naisele näkku ja ütles, et ta võiks ära surra. Seejärel haaras kannatanul kätest ning väänas tema käsi. Lõpuks käskis kannatanul katkine õllekruus ja mahaläinud õlu ära koristada. Eeltooduga tekitas XX kannatanule füüsilist valu ja hematoomid õla- ja käsivartel ning lõikehaava parema jala esimesel varbal. Teist inimest järjepidevalt kehaliselt väärkoheldes pani XX toime piinamise ehk

§ 122

järgi kvalifitseeritava kuriteo (kehtivas

-is vastab §-le 121 lg 2 p 2, 3). 1.3. Samuti jättis ta 2014 augustis XXX oma R nimelise kaheksa-aastase kaukaasia lambakoera ilma söögi- ja joogiveeta vähemalt viieks päevaks. Oma tegevusetusega väljendades ta põhimõttelist ja erilist hoolimatust koera tervise ja heaolu vastu so pani julmal viisil looma suhtes toime LoKS §-de 3 lg 2 ja 4 lg 1 mõttes lubamatu teo. Sellega põhjustas XX koerale füüsilisi ja vaimseid kannatusi ning vigastusi - aseptiline mädane selg, silma mädane põletik, organismi kurnatus ja dehüdratatsioon. 2 Pannes tegevusetusega looma suhtes toime lubamatu teo julmal viisil pani XX toime

§ 264lg 1 p 3- § 13 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.3. XX-le oli esitatud süüdistus ka

§ 120lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Harju Maakohus mõistis XX selles süüdistuses õigeks ja kohtuotsust ei ole vaidlustatud. HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas XX süüdi

§ 121

(

§ 121

lg 2 p 2, 3) järgi ja karistas vangistusega 1 (üks) aasta;

§ 122

(

§ 121

lg 2 p 2, 3) järgi ja karistas vangistusega 1 (üks) aasta;

§ 264

lg 1 p 3 - § 13 lg 1 järgi ja karistas vangistusega 6 (kuus) kuud.

§ 120

lg 1 järgi esitatud süüdistuses mõistis XX õigeks.

§ 64

lg 1 järgi suurendas XX-le mõistetud üksikkaristustest raskeimat ja mõistis XX-le liitkaristuseks 1 (ühe) aasta ja 5 (viie) kuu pikkuse vangistuse.

§ 73

lg 1, 3 alusel jättis XX-le mõistetud 1 (ühe) aasta ja 5 (viie) kuu pikkuse vangistuse tingimisi kohaldamata, määrates 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja.

§ 78p 1 alusel luges XX katseaja kulgemise alguseks kohtuotsuse kuulutamise päeva.

XX suhtes kohaldatud tõkendi – elukohast lahkumise keelu – tühistas kohtuotsuse jõustumisel. APELLATSIOON:

1. Apellant vaidlustab süüdimõistva kohtuotsuse tervikuna. 3.
2. XX-le esitatud süüdistus 04.09.2012 episoodis (kannatanu CC) Apellandile jääb selgusetuks, kuidas on välistatud väikese lapse mänguhoos kukkumine. Kohus on vääralt leidnud, et YY’i ütlusi saab pidada usaldusväärseteks. Kohus on käesoleval juhul XX mõistnud süüdi mitmes episoodis tuginedes ainult kannatanu ütlustele ise samal ajal nentides, et YY oma ütluste andmisel on kohati ilmselgelt liialdanud eesmärgiga näidata süüdistatavat halvemas valguses. Kui kohus juba tugineb asjaolule, et kannatanu eesmärk on näidata süüdistatavat halvemas valguses, siis sellisel juhul ei tohiks tugineda kohus ainuüksi kannatanu ning tema lähedaste ütlustele, kuivõrd kannatanu lähedased valivad kas tahtlikult või tahtmata kannatanu poole ning usuvad seda, mida kannatanu neile rääkinud on. Apellant leiab, et YY’i poolt tehtud liialdused enda lapse tervisliku seisundi osas, süüdistatava süüstamise motiivil, mitte ainult ei muuda osaliselt YYi ütlusi ebausaldusväärseks, vaid paneb koosmõjus teiste kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega YY’i poolt antud kõik ütlused kahtluse alla. Kuivõrd enda lapse selline kasutamine XX süüstamise vahendina on äärmiselt amoraalne tegu. Kohtuotsuses sisaldub veel kohtu seisukoht: kohtul puuduvad pidepunktid, mis annaksid võimaluse jagada XX seisukoha selles osas, et tema vastu esitatud süüdistused on kannatanu poolt fabritseeritud. Kohus oma otsuses ei ole korrektselt kohaldanud süütuse presumptsiooni, mille kohaselt on süüdistataval õigus kahtluste tõlgendamisel süüdistatava kasuks. Süüteoepisoodis, mis leidis aset 04.09.2012 CC vastu, ei ole tõendatud apellandi poolne rünne oma poja vastu. Apellant juhib tähelepanu asjaolule, et CC võis kukkuda ükskõik kus kohas, kas hoovis aia peal turnides, naabripoistega ratastega sõites või kuuris mängides. Kohus on jätnud kõrvale XX poolt antud ütlused ning eelkõige arvestanud kannatanu poolt antud ütlustega, millega ei ole tõendatud apellandi poolne rünne CC vastu. Samuti soovib juhtida 3 apellant tähelepanu asjaolule, et CC’l ei ole esinenud mingisuguseid tasakaaluhäireid ning kui nii olekski olnud, siis oleks apellant koheselt pöördunud arsti poole. Apellant tugineb veel kord sellele, et tema ei ole kunagi lapsi füüsiliselt karistanud, vaid seda on teinud YY. Lisaks eelnevale jääb apellandile selgusetuks, miks peaks tema poeg jooksma talle rõõmsalt vastu ja tervitama isa, kui väidetavalt XX kasutab oma lapse suhtes füüsilist vägivalda. 3.
3. XX-le esitatud süüdistus 07.10.2012 episoodis. Kohus on tuginenud enda seisukoha kujundamisel antud süüteoepisoodi inkrimineerimisel XX’le YY’i ütlustele ning OÜ P tõendile nr 715 (tlk 14), olenemata asjaolule, et ütlustes antud ründekirjelduse ja tõendis fikseeritud vigastuste vahel puudub igasugune loogiline kausaalne suhe. YY’i ütlustest nähtub, et XX hoidis temast kinni ning lõi teda rusikaga näo piirkonda 4-5 korda. Kohtuotsuses tuginetud perearsti tõendile, mis fikseeris faktiliste asjaoludena vigastused YYi kehal, pole mainitud kirjeldatud ründele vastavaid vigastusi YYi näo piirkonnas. Antud vigastuse olemasolu pole tõendatud ka muude tõenditega. Arvestades asjaolu, et XX kaalub 97 kg ja on täie tervise juures, suudaks ta eeldatavalt tekitada lähidistantsilt ohvrit näo piirkonda 4-5 korda lüües kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi, mis oleksid kindlasti vaatluse teel tuvastatavad. Asjaolu, et perearsti tõendis ei kajastu, et arstliku läbivaatuse korras oleks mingeidki antud ründe kirjeldusele vastavaid vigastusi YY’i näo piirkonnas tuvastatud, viitab asjaolule, et YY’i poolt väidetu ei vasta tõele ning sellist rünnet tema suhtes XX poolt ei ole tegelikkuses toimunud. YY’i ütlustest nähtub, et XX surus YY’it vastu kukalt ning hoidis tema nägu vastu põrandat. Kusjuures YY väidab, et tal ei õnnestunud antud haardest välja rabeleda. Arvestades asjaolu, et YY väidetavalt rabeles antud situatsioonis tulemusteta, on eluliselt usutav, et XX oleks pidanud rakendama olulisel määral enda jõudu tema kinni hoidmisesse. Sellisest rabelemisest ning intensiivsest haardest YY’i kuklapiirkonnas oleks pidanud tekkima YY’ile analoogselt eelnevale väidetavale ründele, mingidki välised tunnusmärgid sellise ründe toimumisest. Viimast perearsti tõendis tuvastatud ei ole. Ühtlasi arvestades asjaolu, et YY suruti näoga vastu põrandat, peale teda 4-5 korda rusikaga lähidistantsilt näkku lüües, oleksid pidanud eelneva ründe poolt põhjustatud vigastused neid veelgi süvendama. Nagu apellant eelnevalt juba mainis ei ole ka neid kajastatud ega tuvastatud OÜ P’i poolt. YY’i ütlustest nähtub, et XX lükkas teda ning selle tagajärjel kukkus ta näo ja kätega vastu paekivi. Ehkki YY’il tuvastatud vigastused, mille kohaselt oli tema üla- ja alahuulel ja vasakul käelabal marrastused, viitavad kukkumise tagajärjel saadud vigastustele, puudub alus arvata, et need on tekkinud XX ründe tagajärjel. Viimast silmas pidades, puudub alus üldse arvata, et mingigi rünne on YY’i suhtes XX poolt toime pandud. Kuivõrd apellandi poolt eelnevalt mainitud süüteokirjeldused ei ole asitõendeid kogumis hinnates eluliselt usutavad, puudub igasugune alus arvata, et antud vigastused on tekkinud väidetava XX ründe tagajärjel. Kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata XX ütlused antud vigastuste pär itolu kohta, mille kohaselt kukkus YY jalgrattaga sõites. 3.
4. XX-le esitatud süüdistus 16.11.2013 episoodis. Esitatud süüdistuses YY’i vastu 16.11.2013 episoodis ei ole tõendatud. Kohus on tuginenud käesolevas episoodis pelgalt YY’i poolt antud ütlustele. YY’i poolt antud ütlused on ilmselgelt vastuolus tegeliku olukorraga, kuivõrd väidetavalt lõi apellant parema rusika alumise osaga vastu YY’i paremat jalasäärt 6 -7 korda. Lisaks eelnevalt lõi süüdistatav väidetavalt jalaga kannatanule vastu selga. Pärast sündmust pöördus kannatanu perearsti poole, kes ei tuvastanud 4 kannatanul mitte ühtegi vigastust. Samuti jääb apellandile arusaamatuks YY’i väide, et paar päeva pärast väidetavat jalaga selga löömist ning vastu parema jalasäärt rusikaga löömist oli kannatanul parema käe liigutamine valulik. Antud süüteoepisoodis on Maakohus taas kord vääralt kohaldanud süütuse presumptsiooni, mille kohaselt on süüdistataval õigus kahtluste tõlgendamisel süüdistatava kasuks. Ilma igasuguste tegelike tõenditega on kohus pimesi usaldanud muidu ebausaldusväärset YY’it ning mõistnud XX süüdi teos, mida ta ei ole toime pannud. Kohus pole antud juhul selgitanud, mis alustel kohus leiab, et YY’i ütlused on usaldusväärsed ning ilma igasuguste väliste vägivalla tundemärkidega kannatanul leidnud, et XX on toime pannud 16.11.2013.a toimunud süüteoepisoodi

§ 122

järgi (alates 01.01.2015.a kehtiva

§ 121lg 2 p 2, 3).

3.

1. XX-le esitatud süüdistus 26.12.2013 episoodis. Esitatud süüdistuses oma endise abikaasa YY’i vastu füüsilises väärkohtlemises kuupäeval 26.12.2013 ei ole tõendatud ühegi tõendiga. Kohus taas kord ei juhindu süütuse presumptsioonist, mille kohaselt kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Apellandile jääb selgusetuks, mis alusel leiab kohus, et kirjeldatud sündmus leidis aset, kuigi kohus on varasemalt tuginenud YY’ile kui ilmselgelt liialdavale isikule sooviga ilmselgelt näidata XX’t halvemas valguses. Apellant juhib tähelepanu asjaolule, et kohus on vääralt leidnud, et käesolev kuriteo episood leidis aset ainuüksi seetõttu, et selle toimumist väitis YY ning süüdistatava vägivaldne käitumine kannatanu suhtes on tõendatud ka muude asjaoludega. Süüteo toimepanemise obligatoorseteks tunnusteks on selle subjektiivse ja objektiivse koosseisu täitmine. Antud teo puhul oleks üheks objektiivse koosseisu elemendiks ründe toimumine. Kuivõrd käesoleva apellatsioonikaebuse aluseks olev kohtuotsus on tehtud suuresti kaudsete tõendite põhjal, tuleks antud süüteoepisoodi osas vähemalt ära tõendada oletatava ründe tagajärjena tekkinud tervisekahjustus, et tõendada mingilgi määral ära oletatava ründe toimumine. Viimast tehtud ei ole ning seega ei saa lugeda täidetuks süüteo objektiivset koosseisu ega süüteo toimumist üldse. 3.
2. XX-le esitatud süüdistus 03.03.2014 episoodis. Esitatud süüdistuses oma endise abikaasa YY’i vastu füüsilises väärkohtlemises kuupäeval 03.03.2014 ei ole tõendatud ühegi tõendiga. OÜ P poolt on tuvastatud järgmised vigastused: käsi- ja õlavartel hematoomid ning parema jala esimesel varbal lõikehaav. Vastavalt kannatanu poolt antud ütlustele lõi süüdistatav teda rusikaga vastu vasaku jala säärt 6-7 korda. Väidetavalt viskas süüdistatav kannatanut savikruusiga ning seejärel haaras süüdistatav kannatanu juustest kinni ning lohistas juukseid pidi kannatanu esikusse. Kannatanu ütluste järgi kaotas ta peast palju juukseid. Seejärel väidetavalt haaras süüdistatav kannatanul kahe käega kõrist ja kägistas teda. Kannatanu kirjeldas, et tal ei olnud enam hapnikku ning arvas, et ta sureb. Järgnevalt kirjeldas kannatanu, et süüdistatav lõhkus baarikapi ukse ning võttis sealt viinapudeli ja jõi selle tühjaks. Käesoleval kannatanu ütlused ei lähe kokku vigastuste iseloomuga, mis viitab selgelt asjaolule, et kannatanu ütlused on valelikud ja ei vasta tõele. Apellant juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et taolise väidetava vägivallatsemise käigus oleksid pidanud olema palju tõsisemad vigastused, näiteks kägistamise jäljed kaelal, hematoomid jala säärel, jäljed juuste väljarebimisest pea piirkonnas. Antud juhul ei ole ühtegi vastavatest vigastustest tõendatud, vaid perearsti poolt tõendatud vigastused viitavad XX poolt antud ütluste tõesusele. Apellant on viidanud korduvalt, et YY oli vägivaldne tema suhtes ning XX pelgalt tegutses enesekaitses. Tegelikult tuvastatud vigastused viitavad asjaolule, et süüdistatav hoidis kannatanut kinni vastavalt käsi- ja õlavartest. Antud episoodis on kohus vääralt mõistnud süüdistatava süüdi, tuginedes tõenditele, mis tegelikkuses viitavad XX ütluste tõesusele, mille kohaselt süüdistatav hoidis kannatanut kinni, kuivõrd kannatanu ründas süüdistatavat ise. 5 3.
3. XX-le esitatud süüdistus 01.07.2014 episoodis. Esitatud süüdistuses oma endise abikaasa YY’i vastu füüsilises väärkohtlemises kuupäeval 01.07.2014 ei ole tõendatud ühegi tõendiga. P poolt on tuvastatud kannatanul tema parema õlavarre välisküljel sinine, nahaalune verevalum. Käesoleval juhul on YY andnud valeütlusi, kuivõrd tegelikult sisenes YY XXX elumajja põhjusel, et võtta süüdistatava isale kuuluva sõiduauto Volvo V40 reg. nr XXXXXX võtmed ning XX rahakotist raha. Kannatanu võttis süüdistatava rahakotist 150 eurot ning liikus välja. Selle peale jooksis süüdistatav kannatanule järgi ning rabas tema käest kinni. Mingit rüselust poolte vahel ei olnud, küll aga ütles kannatanu provotseerivalt süüdistatavale, et “kas sa tahad mulle kallale tulla, jah? Tule-tule!”. Süüdistatava haaramise tagajärjel võis tekkida kannatanule vigastus, kuid kannatanu on andnud valeütlusi seoses tegeliku olukorra kohta. XX juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et tema ei ole meelega põhjustanud kannatanule valu, samuti ei ole tegelikult tõendatud kannatanule tekkinud hematoomi päritolu. 3.
4. XX-le esitatud süüdistus 2014 aasta augustis

§ 264

lg 1 p 3 - § 13 lg 1 episoodis Antud asjas kogutud tunnistajate ütlustest, samuti YY’i enda ütlustest ilmnes, et XX hoolitses oma koera eest, seega väide, et XX jättis koera hoolitsuseta, mida saab võrdsustada taolise räige süüdistusega - looma suhtes lubamatu teo toimepanemisega julmal viisil - ei pea paika. Ühtlasi seab apellant kahtluse alla YY’i, RR’i MM’i ütlused nende elulise usutavuse osas seoses koera tegeliku tervisliku seisundiga. Kõik tunnistajad kirjeldavad koera seisundit drastilises võtmes. Antud seisundi näitlikustamiseks saab välja tuua asjaolu, et MM kirjeldab koera kui elavat laipa. YY ja RR mainivad, et koera haavadel asetsesid vaglad. Samas mainib MM, et koerale toitu viies, sõi koer korraga ära kahe päeva toiduportsjoni. Eluliselt ei ole usutav, et eelnevalt mainitud tervisliku seisundi välisele kirjeldusele vastaval koeral oleks energiat üldse midagi süüa, veel vähem saab arvata, et koer sööb järjest ära kahe päeva toidu. Apellant on juba eelnevalt käesoleva apellatsioonikaebuses välja toonud asjaolud, mille kohaselt on YY enda tunnistustes valetanud ning liialdanud situatsiooni kirjeldustega ning tema poolt öeldu ei vasta tegelikkusele. Arvestades tõenditest nähtuvaid lahknevusi, ei saa jõuda ka antud süüteoepisoodi osas tõsimeelse järelduseni, et XX ei olnud koera eest hoolitsenud ning tema tervislik seisukord oli niivõrd halb. Apellant ei vaidle vastu veterinaari päädes tuvastatud haavade ja üldise tervisliku seisundi osas, kuid meelavaldne on eeldada antud asjaolude osas XX ainuvastutust. Käesoleval juhul on arusaamatu, miks YY ise ei hoolitsenud koera eest kui käis iga paari päeva tagant XX elukohas, kus elas ka koer. Ühtlasi oli XX’l ja YY’il omavaheline kokkuleppe, mille kohaselt YY hoolitseb koera eest ise XX äraoleku aegadel, kuivõrd YY käis igapäevaselt Tallinnas tööl niikuinii. Tugineda YY’i ütlustele, sellise seisukoha kujundamisel, mille kohaselt antud kokkulepet ei ole olnud, on meelevaldne ja põhjendamatu. Apellant on juba varem korduvalt välja toonud asjaolud, millest tulenevalt YY’i poolsed ütlused pole ühegi XX suhtes inkrimineeritud süüteoepisoodi osas tõesed ning eluliselt usutavad. Samuti ei saa üksühese tõlgenduse teel jõuda ka antud süüteo episoodi puhul tõesele järeldusele XX süü osas. Arvestades asjaolu, et tunnistustes on varasemalt mainitud, et XX on varasemalt hoolitsenud koera eest kohaselt, saab järeldada, et ta hoolis konkreetsest koerast ning ei oleks teda ükskõikselt üksi jätnud. Ühtlasi nähtub tema kohusetundlikkus koera eest hoolitsemises sellest, et olenemata kokkuleppest YY’iga, kes pidi koera eest XX äraolekul hoolitsema, jättis XX vaatamata lühiajalisele koera turvaliselt, so tubastesse tingimustesse, järelvalveta jätmisel talle igaks juhuks saadavale 4 päeva toidu. Seda faktilist asjaolu, et XX ja YY’i vahel eelnevalt mainitud kokkulepe oli, saab järeldada kaudselt ka asjaolust, et nad olid igapäevaselt telefoni teel suhelnud. Viimast saab kohus kontrollida telefoni erisustest, et XX ja YY olid omavahel 6 telefoni teel suhelnud praktiliselt igapäevaselt. Asjaolu, et koera tervislik olukord halvenes seetõttu, et YY ise oma hooletusest ja XX teadmata, oli lasknud koera aiast välja, mille tagajärjel koer sai teise koera käest pureda, ei tähenda seda, et XX ei hoolitsenud koera eest. On ilmselge, et puremise tagaärjel koeral võis tekkida põletik, palavik ja üldine loidus, kusjuures antud sümptomid võivad tekkida mõne päeva jooksul ja kui koeral on paks karvkate, ei pruugi koera peremees puremishaavu koheselt märgata. Viimane aga ei tähenda, et koer oli jäetud XX poolt hooletusse. Apellant juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et YY pidi ko era endaga kaasa võtma sama päeva õhtul, kui ta välja kolis. Samuti teadis YY, et apellant töötas inkassaatorina ning seetõttu oli ta pidevalt sõidus Järva- ning Virumaal. Samaaegselt YY käis Tallinnas tööl ning oleks saanud koera kas kaasa võtta või viimase eest hoolitseda, kuivõrd ta oli teadlik, et süüdistatav veetis mitmeid päevi järjest mujal töö tõttu. Käesoleval juhul ei ole mõistlik võtta süüdistatav vastutusele koera julma kohtlemise eest, kuivõrd tegelikult oli YY’il igapäevaselt võimalus võtta koer endaga koju kaasa või siis vähemalt käia hoolitsemas koera eest. 3.8. Muud apellandi seisukohad Asjas on jäänud tõendamata XX vägivaldne iseloom, sest mitte keegi tunnistajatest ei ole pealt näinud, et XX oleks kannatanu suhtes tarvitanud vägivalda. Ei ole põhjust kahelda ka üheski kaitsealuse poolt istungile kutsutud tunnistaja ütlustes, kus L.A ’t iseloomustati hoopis sõbraliku ja abivalmi inimesena, kes ei ole kunagi kellegi suhtes tarvitanud vägivalda ega käitu ka agressiivselt isegi kui on alkoholijoobes. Pigem on kinnitust leidnud, et kõikide tülide põhjustajaks on olnud kannatanu XX ise. Apellant juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et süüdistatava praegune elukaaslane BB, kes samuti andis kohtus ütlusi, ei paistnud välja kui isik, kes kannatab mehepoolse perevägivalla all. Teatavasti kui XX puhul oleks tegemist vägivaldse isikuga, oleks ka BB’i näo peal näha tundemärke XX vägivallatsemistest. Apellant juhib veel kord kohtu tähelepanu asjaolule, et mitte ükski XX fikseeritud vigastus ei ole sellise iseloomuga, mis viitaks XX vägivallatsemisele, pigem on vigastuste iseloomuks marrastused käsi- ja õlavartel, mis on tingitud sellest, et XX pigem kaitses ennast ise kannatanu rünnete eest. Kannatanu ja tema tunnistajate ütlused ei vasta tõele XX suurejoonelise õllejoomise osas, kus väidetavalt XX jõi igal õhtul neli liitrit õlut, mis võrdub kaheksale pooleliitrisele õllepudelile. Apellant juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et taolist kogust õlut ei ole võimalik pruukida õhtupoolikul kolme kuni nelja tunni jooksul ja eeldaks vähemalt kaks korda pikemat ajakulu. Samuti kainenemine taolisest õllekogusest oleks võtnud aega vähemalt kaksteist tundi. Samas XX jõudis iga päev õigeks ajaks tööle, kusjuures töökohtadele, kus oli täiesti välistatud viibimine alkoholijoobes või isegi jääknähtudega, sest töötas riiklikes asutustes, nii vanglas kui ka erikoolis, kus iga töötaja oli erilise tähelepanu all. Samuti kui XX tarbiks kannatanu poolt väidetavas koguses õlut iga päev, oleks antud asjaolu avaldanud mõju ka XX välisele ilmele, sest on üldtuntud asjaolu, et alkoholiga kuritarvitajat tunneb ära juba eemalt moondunud näoilme ja isegi hääletooni järgi. Asjaolu, et XX-le meeldib õlut juua, ei ole varjanud ka XX ise, samuti XX poolsed tunnistajad, kelle sõnul XX tarbib õlut mõitlikus koguses ja kaugeltki mitte iga päev, mis ainult kinnitab XX poolsete tunnistajate kõikide ütluste usaldusväärsust. Juhindudes eeltoodust ning lähtudes

§ 121lg-st 1, § 264 lg-st 1 p 3 koosmõjus Lo

KS § 4 lg 1 ning KrMS §-st 321, § 337 lg 1 p 4, §-st 340 lg 2 p 1 kaitsja on arvamusel, et 7 apellatsioonimenetluses tuleb ringkonnakohtul tühistada maakohtus tehtud otsus ning teha uus otsus, milles mõista XX täielikult õigeks kõikides süüteoepisoodides. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Süüdistatav toetab kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja taotleb õigeksmõistva otsuse tegemist. Kaitsja-apellant toetab esitatud apellatsiooni. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja piisavalt põhjendatud. Kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Ta annab ütlusi vastavalt sündmuste tajumisele. Kannatanu kinnitab tema poolt antud ütluste vastavust tegelikult toimunule. Palub jätta apellatsioon rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja esitatud apellatsiooniga ning ära kuulanud menetlusosalised leiab, et maakohtu otsus apellatsioonis esitatu alusel tühistamisele ei kuulu. Vastuseks apellatsioonile märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohus on korduvalt märkinud, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest asjaoludest (vt nt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-107-12 ). Kaitsja on apellatsiooni läbivalt leidnud, et kuna kohus on kannatanu ütlustele hinnangu andmisel möönnud teatud juhtudel süüdistatavat halvemas valguses näitavaid liialdusi, pole alust hinnata kannatanu ütlusi usaldusväärseteks. Kolleegium sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-25-15 käsitades isikulise tõendi usaldusväärsuse küsimust sedastanud, et tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu teiste menetlusosaliste ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. et Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt. Samuti on Riigikohtu lahendites märgitud, et isiku ütlusi on võimalik hinnata usaldusväärseks ka osaliselt ning selles osas ka kohtuotsuse tegemisel tugineda( nr otsus nr 31-1-25-15). Antud juhul on maakohus, käsitades kannatanu ütluste usaldusväärsust iga episoodi osas eraldi, jõudnud järeldusele, et pole ühtegi põhjust kannatanu ütlustes tema suhtes süüdistatava poolt toimepandud vägivallategude osas kahelda. Maakohus on kannatanu ütlustele lisaks andnud hinnangu perearsti poolt patsiendikaardi väljavõttele kannatanul erinevate vigastuste fikseerimise osas. Kaitsja ei ole vaidlustanud nimetatud tõendi seaduslikkust ega tõendina käsitamist. Samuti on kohus kannatanu ütluste usaldusväärseks hindamisel tuginenud eelnimetatud tõendil kajastatud kannatanu poolt antud selgitustele vigastuste tekkeloost. 8 Kannatanu ristküsitlemisel on prokuröri poolt arstile antud sellekohased ütlused avaldatud ja ütluste usaldusväärsust kontrollitud. Süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik nende ütluste usaldusväärsust ja õigsust ristküsitlemise kaudu kontrollida. Samuti on kohus andnud hinnangu kõikide kohtuistungil vahetult ülekuulatud tunnistajate kui tõendiallikate usaldusväärsusele. Maakohus ei ole tuvastanud kannatanu ütluste siseseid vastuolusid ega ka vastuolusid tunnistajate ütlustega. Asjaolu, et maakohus on lugenud liialdatuks kannatanu ütlused süüdistatava poolt igal õhtul äratarvitatud alkohoolse joogi koguse osas, ei anna alust hinnata tema ütlusi ebausaldusväärseks süüdistatava poolt tema suhtes toimepandud vägivallategude osas. Siinjuures kolleegium ei saa nõustuda kaitsja etteheitega, et kohus arvestas vaid kannatanu ja tema lähedaste isikute ütlustega. Maakohus on kõik kaitsja poolt taotletud isikud üle kuulanud ning on ka nende ütlustega arvestanud. Kaitsja pole apellatsioonis viidanud ühelegi kaitsja ja süüdistatava poolse tunnistaja ütlustele, mis oleks jäänud kohtu poolt tähelepanuta. Samuti pole maakohus jätnud tähelepanuta süüdistatava ütlusi vaid on nende usaldusväärsusele andnud hinnangu. Kolleegium antud juhul nõustub maakohtu järeldusega, et süüdistatava ütlused sellest, et tegelikult oli alati ründavaks pooleks hoopis kannatanu ja fikseeritud vigastused sai kannatanu kas siis rattaga kukkudes või redelilt kukkudes , pole ühegi kohtule esitatud tõendiga kinnitust leidnud. Süüdistatav pole oma versiooni õigsuse kontrollimiseks kohtule võimalusi andnud ning rattaga kukkumise osas viidatud tunnistaja sellekohast väidet ei kinnitanud. Kaitsja on apellatsioonis uuesti leidnud, et süüdistatav ei ole vägivaldne isik ning pole kannatanu suhtes mingeid vägivallategusid toime pannud. Kolleegium leiab, et analoogse maakohtus esitatud väite on kohus juba kummutanud tuginevalt kohtule esitatud määrusele, millega on tõendamist leidnud süüdistatava poolt juba ka varem kannatanu suhtes vägivallategude toimepanemine. Siinjuures kolleegium osutab, et kuriteo toimepanemise viisi (nn modus operandi) sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina. Nii nagu 2012 aastal lõpetatud kriminaalmenetluses on ka vaidlustatud kriminaalasjas tegemist sama kannatanuga, samasuguste tegude toimepanemisega ning vastavalt uuritud määrusele on XX vägivalla tarvitamist kinnitanud ning toimepandut kahetsenud. Seoses materiaalõiguse kohaldamist puudutavate kaitsja väidetega juhib kolleegium esmalt tähelepanu asjaolule, et lisaks tervise kahjustamisele sätestas

§ 121nii teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis kui ka sätestab alates 1.

jaanuarist 2015 karistatava teona ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Seetõttu ei eelda süüdlase vastutusele võtmine

§ 121järgi vältimatult tervisekahjustuse tuvastamist.

Riigikohus on oma korduvates lahendites ( nt nr 3-1-1-60-10, 3-1-1-59-11) sedastanud, et üldtuntud on asjaolu, et valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus, mis on eri inimeste puhul erinev ja mis võib muu hulgas sõltuda ka näiteks vanusest, soost, psüühilisest seisundist ja muudest subjektiivset laadi asjaoludest. Kohtupraktika kohaselt tuleb täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Antud juhul on kannatanu pöördunud perearsti poole ja vastavalt kohtule esitatud väljavõttele on arst tuvastanud YY -l 08.10.2012 aastal huulel, näol, käel marrastused. 06. 03.2014 aastal käsivartel, õlavartel hematoomid, parema jala 1 varbal lõikehaav, 01.07.2014 parema õlavarre välisküljel sinine nahaalune verevalum läbimõõduga 5 cm( t.lk. 14). Seega on lisaks kannatanu poolt antud ütlustele valu tundmise osas eeltoodud kordadel tuvastatud arsti poolt kannatanul ka vigastused. Nimetatud vigastuste diagnoosimine kinnitab kannatanu ütlusi süüdistatava poolt tema suhtes toimepandud vägivallategude osas. 9 Samuti on kohus jõudnud seaduslikult järeldusele, et kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema tegude tagajärjena objektiivselt omistatav. Kolleegium leiab, et rusikaga vastu nägu, kõhtu, jalgu löömine, näo vastu põrandat surumine, kõrist kägistamine, kätest tugev haaramine ja väänamine ning jalaga vastu selga löömine on sellised teod, kus saab jaatada ka kõrvalseisja hinnangul karistusõiguslikult relevantse valu tekkimise võimalikkust. Maakohus on igas episoodis eraldi põhistanud ka subjektiivse tunnuse olemasolu ning tuvastanud süüdistatava käitumises igal juhtumil tahtluse. Selgitanud seejuures õigesti, et

§ 121

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda. 6. Kannatanu CC episoodis on apellant leidnud, et XX pole kunagi lapsi füüsiliselt karistanud. Süüdistuses etteheidetud tegude toimepanemine on tõendamata. Kannatanu ütlustele pole seaduslik tugineda. Laps võis saada tuvastatud vigastuse mujalt. Maakohtu poolt on tõendina käsitatud OÜ P poolt koostatud väljavõte patsiendikaardist, kus arsti poolt on tuvastanud CC-l 05.09.2012 aasta läbivaatusel palpeeriv muhk peas( t.lk. 14). Kaitsja ei ole sellise vigastuse olemasolu lapsel vaidlustanud. Tõendina on maakohus käsitanud ka lapse ema YY ütlusi, kuid on lugenud liialdatuks ütlused sellest, et lapsel oli pärast sündmust mitme päevane pearinglus. Kohus põhistas järeldust asjaoluga, et YY ei ole selliste sümptomitega uuesti lapsega arsti poole pöördunud. Kolleegium osutab, et vastavalt KrMS § 268 lg-le 1 toimub kriminaalasja kohtulik arutamine vaid esitatud süüdistuse piires. XX-le ei ole CC suhtes etteheidetavate tegude tagajärjena mitu päeva kestvaid tasakaaluhäireid inkrimineeritud, mistõttu sellekohaste YY ütluste arvestamata jätmine ei too kaasa tõendiallika ebausaldusväärsust ega anna alust süüdistatava õigeksmõistmiseks jõulise tõukamisega füüsilise valu ja muhu pähe tekitamises. Maakohus on arvestanud tunnistajate EE, RR ja EE ütlusi sellest, millised olid süüdistatava suhted oma lastega ja eriti kannatanu CC-ga. EE ja RR ütluste kohaselt süüdistatav suhtus lastesse ennemini rangelt, kusjuures korduvalt tõstis häält ja karjus laste peale. RR on näinud ka varem ühe korra kui XX lõi poega nii et viimane hakkas nutma. Kaitsja leiab, et aluseks tuleb võtta süüdistatava ütlused, et midagi sellist pole toimunud, lapsel olid pidevalt muhud ja sinikad, mida sai õues koeraga olles, hoopis YY oli laste suhtes vägivaldne. Samas pole eeltoodud väidete õigsuse osas kaitsja ega süüdistatav viidanud ühelegi tõendile mis selliseid väiteid kinnitaks ja mida oleks võimalik kohtul kontrollida ja hinnata. Apellandi poolt esitatud väide, et süüdistatava vägivalla tarvitamise puhul poleks poeg jooksnud isale avasüli vastu on ainetu, kuna kannatanu ütluste kohaselt just isale vastu jooksvat last XX peaga vastu seina tõukaski. 7.

§ 264

lg 1 p 3- § 13 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo osas seab kaitsja kahtluse alla nii YYi , RR kui ka MM ütlused kuivõrd need kirjeldavad kaitsja arvates koera seisundit drastilises võtmes. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud väide ei sea kahtluse alla ülekuulatud isikute ütluste usaldusväärsust. Looma tervisliku seisundi osas on maakohtule esitatud veterinaararsti pääde ( t.lk. 15) sellest mida arst tuvastas looma veterinaarsel läbivaatusel. Isikute ütlused looma olukorrast on arsti arvamusega ühtivad. Kaitsja on leidnud, et süüdistatav ei vastutanud koera tervise eest, kuivõrd koera eest pidi hoolitsema YY. 10 Kolleegium leiab, et nimetatud väide on paljasõnaline kuivõrd pole kooskõlas ühegi kohtule esitatud ning kohtu poolt usaldusväärseks hinnatud tõendiga. Tuvastatud on, et YY lahkus elukohast koos lastega ning koer jäi elama senisesse elukohta, kus jätkuvalt elas XX, kes oli samuti koera omanik. Maakohus on tuvastanud XX ja YY kokkuleppe, et koera eest hoolitseb XX. Eeltoodu alusel on ainetu ka v äide, et YY käis Tallinnas tööl, seega oli tal võimalik oma kohustust koera eest hoolitsemisel täita. Veterinaari diagnoosi alusel oli loom kurnatud ja alatoidetud, mis annab aluse tuvastada erilist hoolimatust looma tervise ja heaolu vastu, kusjuures tuvastatud oli palaval ajal koera söögita ja joogita jätmine mitme päeva kestel. Süüdistatava kohustuseks oli suurele loomale tagada vajalikul määral jooki ja sööki ning asjaolu, et XX pidi tööl käima ei vähenda tema kui koeraomaniku sellekohast kohustust. 8. Kaitsja on esitatud apellatsioonis vaidlustanud maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut. Muus osas pole otsust vaidlustanud. Ringkonnakohus ei tuvastanud tõenditele antud hinnangu osas selliseid vigu ja minetusi, mis annaks ringkonnakohtule seadusliku aluse anda tõendikogumile maakohtust erinev hinnang või jõuda tõendite põhjal maakohtust erinevale arvamusele XX poolt süüdistuses esitatud tegude toimepanemise ja tema süü osas. Kolleegium ei tuvastanud KrMS § 309 lg 2 ettenähtud õigeksmõistva otsuse tegemise aluseid, mistõttu kaitsja taotlus süüdistatava õigeksmõistmiseks rahuldamisele ei kuulu. 9. Kaitsja ei ole maakohtu poolt mõistetud karistust eraldi vaidlustanud. Maakohus on nii mõistetud karistuse liigi kui määra kui ka vangistusest tingimisi vabastamise kohaldamise osas oma põhjendused esitanud. Kolleegium leiab, et nii mõistetud üksikkaristuste liik ning määra kui ka liitkaristuse määr on kooskõlas

§ 56

ettenähtud karistamise alustega ning

§ 73

sätete kohaldamine on põhjendatud, mistõttu mõistetud karistuste tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
2. oktoobri 2015 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 11