lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ning
Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: A.G ; ik: XXX; elukoht: xxx Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta A.G kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Margus Pihli 20.02.2019 otsusele nr 2302,18,013036 A.G karistamises
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ning
2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Margus Pihli 20.02.2019 otsus nr 2302,18,013036 A.G karistamises
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ning
lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks muutmata ja tühistamata.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ning
lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks, selles, et 25.11.2018 kell 18:25 xxx tee 12. kilomeetril xxx, Harju maakonnas juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit xxx, ei kohadanud oma sõiduki kiirust vastavaks liiklus - ja teeolukorrale ning ebaõigelt valitud olukorrakiiruse tõttu kaotas sõiduki juhitavuse üle kontrolli ning sõitis teelt välja kraavi. Oma tegevusega põhjustas varalise kahju P T ning tervisekahjustused A D Tile, K D Tile ja D R Tile. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik
lg 3 p 2 sätestatud nõuet ja pani toime
Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindus-grupi juhtivspetsialisti Margus Pihl 20.02.2019 otsus nr 2302,18,013036 A.G karistamises. Kaebuse läbivaatamist soovin kirjaliku menetlusega. Kuna autol puudus pardakaamera ja ka tunnistajaid peale autosviibijate ei ole, ei teagi, kuidas täita tõendite osa. Allolevas kaebuse sisus olen võimalikult detailselt seletanud asjaolusid, õnnetuse käiku. Ei ole küll otseselt antud õnnetusega seotud, kuid aastaid tagasi sai jalgrattaga liigeldes viga minu lähisugune, ka antud uudist kajastati meedias ja politsei otsis tunnistajaid, pealtnägijaid, kes teaksid midagi autost, kes tekitas kannatanuga liiklusavarii. Meie avarii puhul kajastati uudist meedias, kuid sõnagi polnud, et pealtnägijad võiksid politseile infot anda, kui keegi juhtus täpsemalt asju nägema. Võin kordama jäädagi, et kahetsen südamest oma varasemat kahte liikluskiiruse piirangu ületamist ja ei saa tänaseni aru, miks oli mul tarvis möödasõitu teha 2018 aasta suvel, kuna ei ole kunagi sõites kiiret ja pigem olen kõrvalistujana manitseja, kutsun vajadusel korrale ja tuletan meelde (eriti peale õnnetust on see süvenenud), et kunagi ei tea, mis ootamatus võib tee peal ette tulla, äkkpidurdused, võimalikud terviserikked jms, kahjuks kinnitus see mõtteviis alles rohkem (kuigi peaks arvestama kõikvõimalikuga igal variandil) kurva õnnetusega. Kuigi julgen öelda, et olen liikluses pigem tähelepanelik ja ettevaatlik. Lisaks ei ole kadunud mõtted 2 õnnetusest, miks ma ometi ei vahetanud sõidurida juba varem. Aga olles väga tihti liigelnud varasemalt Tallinn-Tartu mnt-l nii päevasel kui õhtusel ajal, ei ole mitte üks kord näinud sellist situatsiooni (ega ka mujal), veelvähem ise selle sees olles, et 90-110 km/h alas (minul lubatud suurim kiirus maanteel 90km/h algaja juhina, kuid teistele näitasid liiklusmärgid veel 110km/h, aga tol õhtul sõitsid kõik pigem aeglasemalt lubatud kiirusest) esimesel sõidureal, paremal kiirendusraja olemasolu, otsustab üks auto seista (ilma ohutuledeta) või liikuda väga väikse/vaevumärgatava kiirusega. Ma ei kinnita endale ja loodan, et ei jäta muljet, et minu süüd asjas ei ole, mina oleksin võinud teha nii mõndagi teistmoodi, kuna aga eesoleva sõiduauto vaevu liikumist hoolimata hoo mahavõtust oli raske tuvastada pimedas, ei arvanud, et enda hoo mahapidurdamisest ei piisa. Vabandan ka oma kordava eneseväljenduse pärast, mistõttu ka lugemismaterjali rohkem on, kuid pole osanud end lühidalt väljendama saada. Arvestades aga, et lubatud kiirusest väga aeglasemalt sõitmine on kaasliiklejatele võimalik takistus ohutuks liiklemiseks, leian/eeldan (kuna kinnitust ei ole, mis teisel autol/autojuhil täpsemalt oli, et ei kasutanud kiirendusradavaid parempoolset sõidurada ), et ka teine liikleja käitus maanteel liigeldes valesti, kui tegu oleks olnud ausa isikuga, oleks ta jäänud kohale ja andnud teada, miks käitus tema (meie mõistes) kiirteel nii. Samuti ei ole minu kaebuse sisu kokkuvõtvalt, et ma ei ole karistusi ära teeninud. Varasemad karistused trahvide näol on minule vägagi mõjunud, kuid leian, et väga vale on väita, justkui varasemad kiiruseületused on seotud antud õnnetusega ja määrata suuremad karistused sellega seoses. Esimene liiklustrahv oli puhas omalollus ja teine oli ehmatus, kuna oli niiöelda vööras auto veel ja valel hetkel jäin, jalg gaasipedaalil (kuid õnneks mitte kiirendavas asendis) suurema kiirusega, kui oli hoo mahavõtt pooleli. Õnnetuse õhtul (ja ka enne seda) valisin väga-väga sõidukiirust ilmaga jm arvestades, muutusin vägagi ettevaatlikuks. Aprilli alguse seisuga on ligi kuu väga raske olnud töödel käia, kuna varasem sobiv koht ei vaja enam lisatöölisi, teiste pakutavate kohtadega on aga väga raske nii kellaaegade kui asukoha suhtes lastega, nende kooli/lasteaiaga seoses. Tugivõrgustik selle abiga on kehv, kuna kõik lähedased käivad tööl. Õnnetuses mahakantud auto tahab kinnimaksmist, lapsed soovivad süüa ja terveid riideid selga, ise tahaks väga-väga tööl korralikult käia, et saada lahti tekkinud võlgadest, mitte neid juurde tekitada, aga 3 lapsega ilma autota on logistika väga raske just kellaaegade tõttu, et igaüks õigel ajal õigesse kohta jõuaks. Kaebuse sisu: Ei ole nõus määratud karistusega. Alustuseks: tuuakse välja 2 aasta jooksul 2 kiiruseületamise juhtumit, väites, et ei õppinud nendest midagi, mille alusel määrati 2-kuulisele juhiloa äravõtmisele lisaks 400€ suuruses rahatrahviga. Esimene trahv, kiiruseületus möödasõidul tunnistasin ka siis politseihärrale, et tõesti see oli puhas lollus, põhjus kojukiirustamiseks pani ka ennast kiruma, et ei oleks ju olnud selleks juhtumiks põhjust, esimene trahv 1 aasta ja 8 kuud peale esmaste juhilubade kättesaamist. Teine trahv veidikene aega hiljem, 90 alalt xxx tankla poole tulles, 70 märgi eel hakkasin ilusti hoogu maha võtma, jalg gaasipedaalil, kuid vaikselt järgi lastes, 70 ja 50 ala vahel ehmatasin, et kas sõidan kustus tuledega (äsja olin tolle auto saanud ja ei olnud harjunud, et tuled käivad manuaalselt), mistõttu jalg jäi niiöelda pidama ja 50 märgist möödudes oli minul sees alles 68km/h. Ka samuti muidugi minu enda süü, kuna auto vajas harjumist just lähitulede pealekeeramise mõttes. Mis aga ei tähenda, et juba esimesest trahvist ei õppinud. Õppisin väga, kuna juba esimene trahv tuli väga raskel eluperioodil ja igasugune lisa väljaminek oli väga kehv, seetõttu hakkasin peale esimest trahvi väga -väga ennast jälgima, et enam selliseid olukordi ei korduks, möödasõidud unustasin niiöelda üldse ära, kuna ei ole inimene, kelle jaoks tegelikult minut varem jõudmist midagi muudaks, siiamaani ei mõista, miks oli vaja tol korral seda möödasõitu teha. Kuid võrrelda kiiruseületamist avariipäevaga ja tuues välja, et tehakse rahatrahv ning lubade äravõtt varasemate kiiruseületuste tõttu - leian, et nende kahe vahele ei saa võrdlusmärki tuua. Avarii toimumise eel sõitsin algajale juhile lubatud kiirusega - 110km/h alas 85-90km/h. Liiklus oli hõre, kuid tol õhtul ei sõitnud pea keegi lubatud sõidukiirusega. Tee oli ees piisavalt vaba, 3 st pikivahe oli olemas, kui märkasin enda ees hoogu maha võtvat autot. Autole lähemale jõudes olin kiirus saanud (kahjuks ei jälginud spidomeetrit) 40-50km/h, siis aga sain aru, et auto minu ees ei võtnud hoogu maha, vaid seisi(!) esimesel, s.o parempoolsel sõidureal, või sõitis heal juhul 20km/h kiirusega. Kõrval oli tankla tõttu kiirendusrada. Mina ei eksinud sel korral kiiruse osas seaduse vastu, küll aga too autojuht, kes 110 alas sõitis 20km/h või suisa seisis (kuna ta meie "maandumisel" oli sündmuskohalt kadunud, siis võib ühe eeldusena arvata, et ilma põhjuseta) sõidurajal, veel enam kiirendusrea olemasolu tõttu (ning kuna Tallinn-Tartu mnt-l on ka teeperv piisava laiusega), oli tegu liikluse takistamisega. Jah, kõige õigem minul oleks olnud juba varem võtta vasakpoolne sõidurida, kuid ma ei tulnud selle pealegi, et keegi võiks SEISTA keset meie mõistes kiirteed ja šokiseisundis (avastades, et auto seisab ja mina ülejäänud vahemaal seisma ei jõua ilmselt jääda, kuna lapsed olid ka autos, ilmselt seetõttu ei julgenud riskida tagant otsasõiduga) valisin manöövri variandi, musta jää tõttu aga võttis auto slaalomit tegema, ilmselt häireoleku tõttu ei keeranud rooli kõige sujuvamalt (aga ka mitte liiga järsult), piisas sellest natukesest ülekeeramisest ja juhtus õnnetus. Nagu eelpool mainisin, kui auto oli kraavis rehvidele maandunud, tulin autost välja lastega, meie ees olev punane auto oli läinud. Õnnetust kajastati ka uudistes, mitte ühtegi sõna ei olnud, et politsei otsiks pealtnägijaid/tunnistajaid/punast autot, mille juhilt saaks küsida omapoolset seletust, miks tegi äkkpidurduse/seisis keset 110 ala esimesel sõidureal (või sõitis ~20km/h, kiirused saad öelda vaid tunnetuse järgi, kuna tol hetkel oli vaja jälgida kõike muud, kui auto slaalomisse võttis tollest punasest autost möödudes, siis ei jõudnud ka vaadata, kas täiesti seisab, kuna keskendusin esmaõppe libedasõidus õpitud roolikeeramisele taolises olukorras). See õnnetus oli täielik shokk nii minule, kui lastele ja selle tõttu ei läinud ka juhilube õigel ajal pikendama, kuna mõte lõppastme libedasõidust tõi tagasi õnnetusejärgsed ärevushood, mis oleks kõik võinud juhtuda, seetõttu liiklesin edaspidi jala või tuttavate abiga, lõppastme koolituse läbisin veebruari keskel, kuna 3 lapsega talvisel ajal on raske liigelda, kui elukoht on linnast väljas, kool ja lasteaed Tallinnas. Pool nädalat peale lõppastme koolituse läbimist tuleb aga otsus, et juhiload võetakse 2 kuuks ära. 400€ rahatrahvi juures tuuakse lisaks välja, et põhjustasin varalise kahju auto omanikule, kelleks on minu ema, P T. Auto on ema nimel, kuid auto, mis nüüd õnnetusejärgselt mahakandmisele läheb, on minul vaja oma emale ikka kinni maksta, kuna tema laenas minule auto ostuks raha. Olen hetkel põhimõtteliselt töötu, aktiivne tööotsija, kes teenib lisaraha xxx kaudu, et lastel toit oleks laual ja riided seljas. Nooremal, kohe x saaval lapsel on xxx, mille ravi võttis väga palju aega (lapsel oli 2018 kevadel väga ägedaloomuline haigusekulg, olime ka haiglas) ning haiguse avastades jäid tööotsingud pooleli, rahaline seis halvenes, tolleaegset autot tabas tüüpviga, mille remonti teostada ei saanud, sai ostetud väga odav sõiduvahend, mis aga ka ei teeninud ning siis otsustaski ema, et tema abiga saaks korraliku auto, mida oli vaja nii peres oleva 3 lapse tõttu kui ka tööleidmise lihtsustamiseks. Avarii järgselt seda autot parandada mõtet ei ole, kuid auto eest tasutud 2800€ tuleb ikka tagasi maksta, kuna tegu on ka pangalaenu summaga ja korstnasse seda summat keegi ei pühi. Korrutan veel, et õnnetuse olukorras andsin oma parima, proovides ära hoida hullemat, ei ületanud ma kiirust, küll aga rikkus liiklusseadust eesseisev auto. Aega tagasi keerates vahetaksin loomulikult juba enne esimest kiiruse alandamist 90lt sõidurida, kuid aega tagasi keerata ei saa, pea 2-aasta sõidukogemuse juures ei ole olnud mitte ühtegi sellist juhust mitte kordagi ja ei tulnud juba eemalt tulles selle pealegi, et keegi võiks niimoodi seista lihtsalt, kui kohti seismiseks oleks olnud teisi liiklejaid häirimata. Aga nii, nagu ma tegelikult tõesõna õppisin palju juba esimesest trahvist, kui ikka olmekulude ja arvete katmisekski sissetulekust ei piisa, siis trahve ei oleks veelenam soovinud, puhas lollus möödasõidul ja teistkordsel et autotulede tõttu jäi hoo mahavõtmine poolikuks, maksan senini neid trahve, töötan nii palju kui võimalik, et lapse haiguse ägenemiseperioodil tekkinud võlgasid likvideerida, kuna tol hetkel oli lapse tervis nr. 1 ja tuli valida, mida jõuab maksta, et lastel siiski kõhud täis iga päev oleksid. Ka tööotsingud edenevad raskemalt, kui juhtimisõigus ka ära võetakse, ei ole palju töökohti, kuhu jõuaksin õigeks ajaks, aga enne ka laps lasteaeda ja suuremad kooli, ajaliselt isegi bussiliiklus lasteaia lahtioleku ajaga võrreldes ning töökohtade võimalike asukohtadega ei soosi õigeks ajaks jõudmist. Näen väga palju vaeva, et eluolu paremaks saada, ei oota riigilt toetusi 4 ega abi, ikka ise oma laste nimel, aga antud karistustega, arvestades õnnetuse asjaoludes ka teist osapoolt, kes sündmuspaigalt minema läks, läheb ka edaspidine elu raskemalt, nokk kinni, saba lahti olukord, juhtimisõiguseta (antud menetlusotsuse tõttu ei ole käinud siiani teooriaeksamit sooritamas, mille eduka sooritamise puhul oleksid juhiload pikendatud) on töökoha otsingud asukoha mõttes piiratud, lastega arvestades juba tuleb tööaegadega arvestada, seega sobivate töö ring sedapidi kitseneb, kuna puudub tuttav, kes saaks mind 2 kuud tööle ja tagasi sõidutada, et jõuaks lasteaeda-kooli. Oma 3 lapse pärast, kellest hoolin kõige rohkem, on aga vaja juba rahaasjad korda saada, et nemad ei kannataks. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht A.G esitas 02.04.2019 Harju maakohtule kaebuse, milles selgitab juhtunud õnnetuse asjaolusid ja avaldab, et ei nõustu talle määratud karistusega. Väärteomenetleja Omari Askileiskiri koostas 31.01.2019 väärteoprotokolli, mille kohaselt juhtis A.G mootorsõidukit 25.11.2018 kell 18:25 ajal Harjumaal, xxx maantee 12. kilomeetril, suunaga Tallinna poole, ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavaks liikluse ja tee olukorrale ning ebaõigelt valitud olukorrakiiruse tõttu kaotas sõiduki juhitavuse üle kontrolli ning sõitis teelt välja kraavi. Oma tegevusega põhjustas varalise kahju P T ning tervisekahjustused A D T'ile, K D T'ile ja D R T'ile. Varaline kahju on fikseeritud sõiduki vaatlusprotokolli ning tervisekahjustused SA PERH ja SA Tallinna Lastehaigla teatistega. 20.02.2019 koostas juhtivspetsialist Margus Pihl üldmenetluse otsuse, milles leidis, et A.G on toime pannud talle inkrimineeritava rikkumise ja määras
lg 1 alusel põhikaristuseks rahatrahvi 100 trahviühiku ulatuses (s.o 400 eurot) ja lisakaristuseks juhtimisõiguse ära võtmise 2 kuuks. Kohtuväline menetleja, tutvunud esitatud kaebusega ja väärteoasjas kogutud materjalidega, asub samuti seisukohale, et A.G süüks pandav rikkumine on leidnud täielikku tõendamist, on kvalifitseeritud õigesti, menetluse käigus ei ole rikutud menetlusnorme ja määratud karistus on proportsionaalne toimepandud rikkumisega.
p 32 kohaselt on liiklusõnnetus juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Käesolevas asjas on üheselt tuvastatud, et A.G kaotas oma sõiduki üle juhitavuse ja sõitis teelt välja. Valgustatud teel esimeses sõidureas aeglaselt liikuva sõiduki käitumises ei saa olla liiklusõnnetuse tekkimisega põhjuslikus seoses olevaid tegevusi, mistõttu saab liiklusõnnetuse põhjustamist vaadelda ainult kaebaja seisukohast ja tuleb välja selgitada, kas A.G käitumises esinevad liiklusseaduse nõuetega vastuolus tegevused.
lg 3 p 2 sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Sündmuskoha vaatlusprotokollist (tl 1) nähtub, et liiklusõnnetuse kohas on olnud libe püsikattega tee. Õnnetus on toimunud pimedal ajal, kuid kohas kus põleb tänavavalgustus, lubatud suurim sõidukiirus on olnud 110 km/h. Menetlusaluse isiku enda ütlustest (tl 26) nähtub, et sõites Tallinna poole nägi ta ees sõiduautot, mille pidurituled põlesid. Menetlusalune isik vähendas enda sõnul oma sõiduki kiirust kuni 50 km/h. Seejärel tundus kaebajale, et ees olev auto siiski seisab või liigub minimaalse kiirusega. Tagant otsasõidu vältimiseks tegi kaebaja manöövri vasakusse ritta, kuid sattus libedale teeosale ja kaotas auto üle kontrolli. Auto libises kraavi ja käis ka 1 korra üle katuse. Sündmuskohal tehtud fotodest (tl 4-6) nähtub, et liiklusõnnetuse toimumiskohas on olnud sirge tee, mis on tänavavalgustuspostidega valgustatud. Samuti on fotodelt selgelt aru saada, et tee 5 on olnud jäine ja libe. Sündmuskohal tuvastatud sõiduki jälgedest nähtub ka, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirus on olnud suurem kui 50 km/h. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et taolistest teeoludest tulenevalt pidi menetlusalune isik aru saama, et suure kiirusega ees olevale autole lähenedes võib tekkida olukord, kus tema juhitud sõiduki ei saa õigel ajal pidama ja et ta võib sõiduki üle kontrolli kaotada. Valgustatud ja sirgel teel ei saanud eesliikuva auto olemasolu tulla menetlusalusele isikule üllatusena. Seega on A.G õigusrikkumise toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. Menetlusaluse isiku süüd või õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole menetluse käigus tuvastatud ning tuleb asuda seisukohale, et A.G oli isikuks kes oleks hoolsa ja tähelepaneliku suhtumise korral saanud liiklusõnnetust vältida. Kohtuvälise menetleja hinnangul on liiklusõnnetuse põhjustamine väga ühiskonnaohtlik tegu, millega seatakse ohtu mitte ainult teiste isikute vara, vaid nagu ka käesolevas asjas, teiste inimeste elu ja tervis. Tulenevalt eeltoodust peab kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastama toimepandud teo raskusele ega tohigi olla kerge kanda. Karistuse eripreventiivne eesmärk on süüdlase mõjutamine, et ta edaspidi käituks õiguskuulekalt ega paneks toime uusi süütegusid. Üldpreventiivse eesmärgina peab määratav karistus aga andma kõigile liiklejatele signaali, et liikluses kokku lepitud reeglite eiramine on ohtlik ja saab rangelt karistatud. Karistuste määramise praktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Karistuse määramisel on otsuse tegija arvestanud kaebaja isikut, tema poolt toime pandud tegu, süü suurust, kuid ka seda, et menetlusalune isik on esmase juhiloa omanik, keda on 2018 aasta jooksul juba 2 korral karistatud lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Kuivõrd A.G paneb jätkuvalt toime taolisi ohtlike tagajärgedega rikkumis, siis tuleb kohtuvälisel menetlejal teha kõik selleks, et tagada teiste liiklejate turvalisus ja eemaldada liiklusest need rikkujad, kes oma tegevusega on näidanud, et nad on teiste liiklejate turvalisusele väga suureks ohuks. A.G poolt kaebuses välja toodud seisukohad on kohtuvälise menetleja hinnangul paljasõnalised ning ennastõigustavad. Kuigi menetlusalune isik on selgitanud, et ta on väärteo toimepanemises süüdi, siis on ta sellest hoolimata leidnud erinevaid põhjendusi, miks see ja ka eelnevad õigusrikkumised on üldse toimunud. Kõik see viitab asjaolule, et kaebaja ei ole aru saanud tema poolt toime pandud teo tõsidusest ega ole teinud ka sellest enda jaoks järeldusi. Kohtuvälise menetleja hinnangul on seega põhjendatud menetlusaluse isiku karistamine lisaks põhikaristusele ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega. Karistuse kandmine peabki olema isikule tuntav ega saagi olla meeldiv või mugav. Vastasel juhul ei tunneta isik, et teda on karistatud ja seega ei tee ka vajalikke järeldusi oma käitumises, et edaspidi seadusekuulekalt käituda. Määratud põhikaristus vastab seega kaebaja süü suurusele ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on vajalik, et isik ei paneks enam toime uusi õigusrikkumisi ning on põhjendatud ka õiguskorra kaitsmise huvides. Lähtudes kõigest eeltoodust asub kohtuväline menetleja seisukohale, et kaebuses toodud alustel ei ole põhjendatud 20.02.2019 koostatud üldmenetluse otsuse tühistamine ega muutmine, mistõttu palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ning leiab, et käesolevat kaebust on võimalik läbi vaadata kirjalikus menetluses. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas 6 Kaebuse esitaja on kaebusesse märkinud, et kaebaja on nõus asja kirjaliku menetlusega. Taolisest nõusolekust saab järeldada, et kaebuse esitaja ei soovi kohtuistungist osa võtta. Samuti nõustus kirjaliku menetlusega ka kohtuväline menetleja oma kohtule esitatud vastuses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et kirjalikus menetluses tugineb kohus vaid kohtule esitatud ja väärteotoimikus olevatele tõenditele ning täiendavaid tõendeid ei kogu. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli kohaselt
lgs 1 ettenähtud süüteo toimepanemist.
lg 1 sätestab vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus.
lg 1 sõnastusest lähtuvalt tuleb seega esmalt sedastada mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine ning seejärel koosseisutunnusena varalise kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamine. Tutvudes väärteoprotokolli ja vaidlustatava kohtuvälise menetleja otsusega nähtub, et A.G süüdistatakse selles, et ta 25.11.2018 kell 18:25 ajal Harjumaal, xxx maantee 12. kilomeetril, suunaga Tallinna poole, ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavaks liikluse ja tee olukorrale ning ebaõigelt valitud olukorrakiiruse tõttu kaotas sõiduki juhitavuse üle kontrolli ning sõitis teelt välja kraavi. Oma tegevusega põhjustas varalise kahju P T ning tervisekahjustused A D T'ile, K D T'ile ja D R T'ile. Varaline kahju on fikseeritud sõiduki vaatlusprotokolli ning tervisekahjustused SA PERH ja SA Tallinna Lastehaigla teatistega. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli (tl 26) kohaselt sõitis ta Kose poolt Tallinna poole ning xxx lähistel märkas ees, pidurituled põlemas sõiduautot, võttis sõiduhoogu maha, arvates, et eesolev juht hoogu aeglustab. Lähemale jõudes, kiirusel ~40-50 km/h tundus, et eesolev auto siiski seisab parempoolsel sõidureal. Kiirus oli minimaalne/olematu. Tagant sissesõidu vältimiseks otsustas teha manöövri vasakpoolsele sõidureale, kuid musta jää tõttu hakkas auto tegema slaalomit. Auto taguosa liikus sõidusuunda. Kraavi suunas libisedes keeras auto ühe korra üle katuse ning maandus taguosaga sõidusuunas ratastel. Kohtule esitatud väärteoasja materjalidest, s.o sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde koostatud liiklusõnnetuse aktist ja sõiduki fotodest (tl 1-21) nähtuvalt on tuvastatud vigastused sõidukil xxx reg. märgiga xxx: sõiduki üldine deformatsioon. Sõiduki vaatlusprotokolli kohaselt on sõiduautol xxx reg.märgiga xxx esiklaas ja tagumine klaas prununenud, kõik küljed ja katus deformeerunud. Rool lukustatud, ei ole võimalik roolisüsteemi kontrollida. Jalgpiduril 7 vastusurve olemas. Seisupidur rakendub nupu vajutamise abil. Rehvid survestatud ja vastavad nõuetele. Parempoolne esimene suunatuli purunenud, ülejäänud tuled terved. Tulede tehnilist seisukorda ei ole võimalik kontrollida. Klaasipuhastajad olemas ja terved. Vasakpoolne küljepeegel väändunud. Parempoolne küljepeegel terve. Fikseeritud vigastused eeldavad sõiduki remonti. Sellest teeb kohus järelduse, et sõiduki xxx reg.märgiga xx omanikule P T on tekitatud varalist kahju. Teatistest liiklusõnnetuses kannatada saanud isikute kohta ilmneb, et liiklusõnnestuses said kaassõitjatena kannatada K D T, kes sai pea pindmise vigastuse, A D T, kes sai kergelt vigastada ning kellel trauma tunnused puudusid ning D R T, kellel esines kehapiirkondade muid kombinatsioone haaravad pindmised vigastused. Eeltoodust asub kohus seisukohale, et üheselt on tuvastatud tervisekahjustuse põhjustamine K D Tile, A D Tile ja D R Tile ning varalise kahju põhjustamine sõiduki omanikule. Seega on väärteoasjas kogutud tõenditega tuvastatud, et tegemist on liiklusõnnetusega
p 32 mõttes.
lg 1 ettenähtud väärteokoosseisu tuvastamiseks tuleb tuvastada ka mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, mis oli põhjuslikus seoses teisele isikule varalise kahju tekitamise või teisele isikule ettevaatamatusest tervisekahjustuse tekitamisega. Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule ette heitnud
Nimetatud sätte kohaselt peab juht vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Väärteotoimikus olevast vaatlusprotokollist ja lisatud fotodest nähtuvalt on vaadelduld sündmuskohta (tl 1-21) ning nähtub, et liiklusõnnetuse sündmuskohas on tee kahesuunaline, mõlemas suunas kaks sõidurada. Teel on püsikate, mis on tasane, libe, töötlemata pinnaga, jäätunud. Sirge tee. Pime aeg, valgustus põleb. Suurim lubatud sõidukiiruse teelõigul 110 km/h. Edasi on kirjeldatud sõiduki asukohta. Sellisest sündmuskoha olude kirjeldustest ja lisatud fotodest saab järeldada, et sõidutee oli jäätunud ja libe. Menetlusalune isik on esitatud kaebuses märkinud, et ta ei ole nõus määratud karistusega. Enda sõnul sõitis ta avarii toimumise ees algajale juhile lubatud kiirusega 85-90 km/h. Liiklus oli hõre, kuid tol õhtul ei sõitnud pea keegi lubatud sõidukiirusega. Pikivahe oli olemas kui märkas enda ees hoogu maha võtvat autot. Autole lähemale jõudes oli ta kiiruse saanud 40-50 km/h ja sai aru, et auto tema ees ei võtnud hoogu maha, vaid seisis parempoolsel sõidureal või sõitis heal juhul 20 km/h kiirusega. Kaebuse esitaja sõnul ei eksinud tema sel korral seaduse vastu, küll aga eksis autojuht, kes 110 alas sõitis 20 km/h või suisa seisis. Ta tunnistab, et kõige õigem oleks olnud tal juba varem võtta vasakpoolne sõidurida, kuid ta ei tulnud selle pealegi, et keegi võiks seista keset kiirteed ja šokiseisundis tegi ta manöövri, kuid musta jää tõttu võttis auto slaalomit tegema, kuna häireolukorra tõttu ei keeranud ta rooli kõige sujuvamalt (aga ka mitte liiga järsku) ning juhtus õnnetus. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ning selle juurde lisatud fotodelt nähtub, et väljas oli pime ning sõidutee oli jäätunud ning libe. Taolised teeolud peaksid juhti sundima ettevaatlikusele, kuid kaebuse esitaja selgituste kohaselt sõitis ta 85-90 km/h sõidukiirusega ning üks hetk märkas enda ees hoogu maha võtvat teist sõidukit ning autole lähemale jõudes vähendas ta enda sõiduki sõidukiirust 40-50 kilomeetrini tunnis ning alles seejärel sai aru, et sõiduk tema ees hoopis seisis või sõitis 20 km/h sõidukiirusega. Otsasõidu vältimiseks tahtis ta sõidukist mööda põigata ning keeras selleks rooli, kuid kuna tee oli libe kaotas ta auto üle juhitavuse ning sõitis teelt välja kraavi. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt nägi ta enda ees sõitvat sõidukit ning seepärast vähendas sõidukiirust kuni 40-50 km/h. Samas ei ole menetlusalune isik enda sõnul kindel, kas sõiduk tema ees liikus või hoopis seisis. Kui menetlusalune isik tõepoolest vähendas enda juhitud sõiduki kiirusele 40-50 km/h, siis oleks ta pidanud tajuma, kas sõiduk tema ees liigub või seisab. Kaebuse esitaja seda aga ei märganud, vaid enda sõnul tekkis tal šokiseisund, kui märkas, et sõiduk tema ees seisab. Kaebuse esitaja seisukohad on sisult vastuolulised ja ebausutuvad. Kohtule jääb arusaamatuks, kuidas sai menetlusalusel isikul tekkida šokiseisund, kui ta väidetavalt nägi enda ees pidurdavat sõidukit, mille tõttu ta ka enda sõiduki kiirust vähendas. Enda sõnul oli tema sõiduki kiiruseks 40-50 km/h, kui ta äkitselt sai aru, et sõiduk 8 tema ees ei liigu, vaid hoopis seisab, ent siis ei olnud enam midagi teha ja tagant otsasõidu vältimiseks pidi ta sõidukist mööda põikama, kuid kaotas sõiduki üle juhitavuse. Kui kaebuse esitaja tõepoolest vähendas sõiduki kiirusele 40-50 km/h, siis ei saanud eesseisva auto paigalseismine tulla kuidagi ootamatult ega põhjustada talle šokiseisundit. Samuti on juhile tajutav ka maanteel üle 50 km/h kiirusega sõites, kas ees liikuv auto seisab või mitte ning ka suurima lubatud sõidukiirusega sõites on juhil aega enda sõidukiga aeglasemalt liikuvast või teel seisvast sõidukist mööda sõita või ümber põigata. Ei saa pidada kuidagi tavapäratuks ka asjaolu, et maanteel sõites mõni kaasliiklejatest oma sõiduki vajadusel peatab. Samas tuleb märkida, et käesoleva juhtumi puhul ei ole ka kindel asjaolu, kas menetlusaluse isiku ees liikus üldse mingisugune sõiduk, kuna kaebaja ei ole peale oma sõnade seda millegagi tõendanud, kuigi võiks eeldada, et liikudes kiirusel 40-50 km/h nagu menetlusalune isik väidab, pidi ta nägema eessõitva sõiduki marki, registreerimismärki ja auto värvust, et kontrollida menetlusaluse isiku väidete õigsust ning tõele vastavust. Aset leidnud sündmus viitab asjaolule, et menetlusalune isik ei olnud piisavalt tähelepanelik ning ka tema sõidukiirus ei olnud teeoludele vastav, kuivõrd sõiduki juhitavuse üle kontrolli kaotamine ning teelt väljasõitmine viitavad sellele, et kaebuse esitaja valitud sõidukiirus oli ilmselgelt liiga suur. Vastasel juhul olnuks sõiduk juhitav ka teisest sõidukist mööda sõites ja teelt väljasõitu ei oleks toimunud. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ja fotodest on näha, et kaebuse esitaja sõiduk on teelt välja sõitnud. Seega puudus sõiduki rehvidel haardumine sõiduteed katva jääga ja sõiduk ei olnud sellisel kiirusel enam juhitav. Juhitavuse sai sõiduk sellises olukorras kaotada vaid ebaõigesti valitud sõidukiiruse ja ebaõige juhtimisvõtte e. rooli järsu keeramise tõttu. Eelmärgitud asjaolud saavad tuleneda vaid juhi enda ebaõigest käitumisest kujunenud liiklussituatsioonis. Väärteoasjas kogutud tõenditest saab üheselt järeldada, et sõidutee oli libe, mis pidi olema aru saadav ka kaebuse esitajale. Kui kaebusest tulenevalt vaatamata lubatud sõidukiirusele 110 km/h liikusid teised sõidukid aeglasemalt, pidanuks ka kaebuse esitaja, arvestades oma lühiajalist sõidukogemust, sõitma teeolusid arvestades aeglasemalt kui algajale juhile lubatud. Seda eriti olukorras, kus ta kasutab võõrast sõidukit ja kaasreisijateks on kolm last. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebuse esitaja ei kohandanud juhitud sõiduki sõidukiirust olukorrale vastavaks ega vähendanud seda vastavaks tee- ja liiklusoludele, mistõttu kaotas sõiduk juhitavuse ning sõitis teelt välja. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebuse esitaja rikkus
Juhul, kui kaebuse esitaja oleks eelviidatud nõuet järginud, oleks olnud ka välistatud teelt väljasõit.
p 32 kohaselt loetakse liiklusõnnetuseks juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. Väärteotoimikus olevast vaatlusprotokollist ja lisatud fotodest (tl 1-21) ning sõiduki vaatlusprotkollist (tl 22) nähtuvalt on vaadeldud kahjustada saanud sõidukit ning selgelt on näha sõiduki kahjustused. Sõidukil on purunenud esiklaas ja tagumine klaas. Küljed ja katus deformeerunud. Rool lukustatud, ei ole võimalik roolisüsteemi kontrollida. Jalgpiduril vastusurve olemas. Seisupidur rakendub nupu vajutamise abil. Rehvid survestatud ja vastavad nõuetele. Parempoolne esimene suunatuli purunenud, ülejäänud tuled terved. Tulede tehnilist seisukorda ei ole võimalik kontrollida. Klaasipuhastajad olemas ja terved. Vasakpoolne küljepeegel väändunud. Parempoolne küljepeegel terve. Arvestades vaatlusprotokollist nähtuvaid sõiduki vigastusi, ei saa kuidagi väita, et varalist kahju ei ole tekkinud. Sõiduki ulatuslikke vigastusi arvestades ei kuulu sõiduk ilmselgelt enam taastamisele, mistõttu on sõiduki omanikule tekkinud varaline kahju sõiduki maksumuse ulatuses. Samuti said teelt väljasõidu tagajärjel vigastada sõidukis olnud kolm kaassõitjat – A D T, K D T ja D R T. Kõigi eeltoodud tõenditele tuginedes asub kohus seisukohale, et kaebuse esitaja eiras
lg 3 p 2 nõudeid ning selle tulemusena tekitas varalist kahju sõiduki omanikule P T ning tervisekahjustused A D Tile, K D Tile ja D R Tile. Seega on täidetud kõik
lg 1 süüteokoosseisu tunnused ning kaebuse esitaja käitumises sisaldub
Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 9 Seega on tõendamist leidnud, et menetlusaluse isik rikkus
lg 3 p 2 nõudeid ja pani sellega toime
Kohus leiab, et väärteomenetluses on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Tegemist on
lg 1 sätestatud väärteoga ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Margus Pihl, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes. Seega on otsuse koostanud ametnik pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot ja
Vastavalt
lg 1 sätetele karistatakse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuväline menetleja on
lg 1 sanktsiooni, s.o kuni 300 trahviühikut arvestades menetlusalusele isikule väärteo eest määranud rahatrahvi alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra.
lg 2 näeb lisakaristusena ette juhtimisõiguse äravõtmise ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuväline menetleja on määranud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 2 kuuks, s.o ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Seega ei ole ka lisakaristuse kohaldamisel eksitud karistuse kohaldamise aluste põhimõtete vastu. Süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke.
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.
lg 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Hinnates A.G süü suurust
lg 1 sätestatud väärteo puhul on süü hinnatav keskmisena, kuivõrd tegemist on
lg 1 sätestatud kahe alternatiivse tagajärjega, s.o varalise kahju tekitamisega ning tervisekahjustuse põhjustamisega kolmele isikule. 10 Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud ning neid ei ole tuvastanud ka kohus. Siinkohal juhib kohus tähelepanu kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka võimalusest, et karistus mõjutab süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Antud juhul kohtuväline menetleja on põhikaristuse väärteo eest mõistnud vaatamata kaebuse esitaja keskmisele süüle suhteliselt leebe, s.o alla
Kuivõrd kohus ei saa kaebemenetluses vaatamata süüdlase keskmisele süüle kohtuvälise menetleja määratud suhteliselt leebet karistust raskendada ega seda viia vastavusse süü suurusega, loeb kohus määratud karistust proportsionaalseks süü suurusega. Edasi lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Lisaks juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusalusele isikule süüks arvatud süüteo toimepanemise eest on nii põhi- kui ka lisakaristusena ette nähtud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on tal kaks kehtivat väärteokaristust liiklusalaste süütegude toimepanemise eest ja neist mõlemad on mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Nimelt karistati menetlusalust isikut Põhja prefektuuri 14.08.2018 otsusega
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 25 trahviühiku ulatuses, s.o 100 eurot ning väärtegu oli toime pandud 14.08.2018 ning vähem kui kuu aega enne nimetatud väärteo toimepanemist karistati menetlusalust isikut ka
Arvestades seda, et A.G on karistatud ka teiste liiklusalaste süütegude eest, s.o lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kahel korral ning viimase süüteo pani ta toime vaid kolme kuu möödudes eelmisest otsusest, leiab kohus, et korduv süüteo toimepanemise oht on üheselt tuvastatud. Menetlusaluse isiku karistusandmed viitavad sellele, et korduvalt määratud 11 rahatrahvid ei ole menetlusalust isikut sundinud õiguskuulekusele. Määratud rahatrahvidest liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest on üks jäetud tasumata ja menetlusalune isik käitub jätkuvalt liiklust ohustavalt. Pelgalt rahatrahv, mis jäetakse tasumata, ei suuda kohtu hinnangul menetlusalust isikut mõjutada õiguskuulekusele. Juhul, kui isikul on varasem rahatrahv tasumata selleks piisavate rahaliste vahendite puudumisel, siis peaks isik hoiduma uute õiguserikkumise toimepanemisest, et enda rahalisi kohustusi uute karistuste tõttu mitte suurendada. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu ja kehtivaid karistusi, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ainult rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse mõneks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust, kaasa arvatud ka tema enda laste turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kaebuse esitaja on palunud juhtimisõiguse alles jätta, kuna leiab, et arvestades õnnetuse asjaoludest ka teist osapoolt, kes sündmuspaigalt minema läks, läheb ka edaspidine elu raskemalt, kuna juhtimisõiguseta on töökoha otsingud asukoha mõttes piiratud. Lastega arvestades juba tuleb tööaegadega arvestada ning seega sobivate töökohtade ring kitseneb, kuna puudub tuttav, kes saaks teda kaks kuud tööle ja tagasi sõidutada, et jõuaks ka lasteaeda-kooli. Kohus peab vajalikuks märkida, et vastavalt kohtupraktikale ei ole juhtimisõiguse säilimise vajalikkus töötamiseks ega laste lasteaeda ka kooli sõidutamiseks lisakaristuse kohaldamata jätmise aluseks. Juhul, kui isiku süü suurus ja eripreventiivsed eesmärgid annavad küllaldase aluse juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamiseks, ei oma süüdlase töö iseloom ega elukorralduse iseärasused lisakaristuse kohaldamisel mingit tähtsust. Ainuke erand on sätestatud KarS § 50 lg-s 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Seega peab menetlusalune isik aru saama sellest, et edaspidi peab ta käituma viisil, mis välistab tema karistamise juhtimisõiguse äravõtmisega ning juhul, kui menetlusalune isik paneb ajal, mil tal on kehtiv karistus liiklusalase väärteo toimepanemise eest, toime uue liiklusalase süüteo, peab ta arvestama sellega, et temalt võidakse juhtimisõigus karistusena ära võtta. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuste kohaldamiseks ning lisakaristuste kohaldamise vajalikkust toetab ka ülaltoodud kohtupraktika seisukoht. Kohus leiab, et süüteo tehiolusid ja iseloomu arvestades oli kohtuvälises menetluses tehtud otsusega lisakaristuste kohaldamine põhjendatud. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus - või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. 12 Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.