KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. november 2015 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-07-13398 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk V

§ 384

lg 2 ja § 387 lg 1 alusel advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik Taotlused maakohtule

1. Tartu Maakohtu
2. aprilli 2008 otsusega tunnistati I.G süüdi KarS § 209 lg 1 järgi ja karistati üheksakuulise vangistusega. Sama otsusega mõisteti ta süüdi ka KarS § 424 järgi ja karistati kuukuulise vangistusega. Et I.G oli ka enne karistatud, moodustati vastavad liitkaristused ja mõisteti tema ärakandmisele kuuluvaks karistuseks neli aastat kuus kuud ja üksteist päeva vangistust.
4. septembril 2015 esitas I. G Tartu Maakohtule taotlus, milles ta palub võtta tema taotlus menetlusse, määrata talle kaitsja menetluse ajaks, pöörduda eelotsuse saamiseks Euroopa 1 1 Inimõiguste Kohtu poole, peatada Tartu Maakohtu
5. aprilli 2008 otsuse täitmine taotluse menetlemise ajaks, tühistada menetluse lõppedes Tartu Maakohtu
6. aprilli 2008 otsus ja teha uus otsus, millega lugeda tema karistus kantuks. Samuti palub I. G hinnata talle kriminaalasjade nr 1-07-133398 ja nr 1-1071/05 raames kohaldatud sanktsioonide ning karistuste proportsionaalsust ja vastavust põhiseadusele.
8. oktoobril 2015 esitas I. G kohtule täiendava taotluse, milles soovib, et talle määrataks riigi õigusabi korras kaitsja, et ta saaks pöörduda Riigikohtusse. Samuti tahab ta, et kohus tuvastaks või jätaks tuvastamata teistmise alused ja kontrolliks põhiseadus- ja seaduspärasust ning vastavalt tulemusele edastaks omapoolsed seisukohad institutsioonile, kellel on pädevus muuta tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendeid; samuti vajadusel kuulutada sätteid või/ja toiminguid põhiseadusevastaseks. Maakohtu määrus
9. Tartu Maakohtu
10. oktoobri 2015 määrusega jäeti taotlused riigi õigusabi saamiseks ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata. Taotlused eelotsuse küsimiseks, Tartu Maakohtu
11. aprilli 2008 kohtuotsuse täitmise peatamiseks, menetluse lõppedes uue kohtuotsuse tegemiseks ja I.G -le kohaldatud tõkendite ning karistuse pikkuse proportsionaalsuse põhiseaduspärasuse hindamiseks, teistmise aluste kontrollimiseks ja õigusabi saamiseks teistmismenetluseks jäeti läbi vaatamata. Kohus leidis järgmist. 5.

§ 431

lg 1 kohaselt lahendab seadustiku §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega.

1. Kohtu pädevuses ei ole hinnata I.G-le erinevate kohtuotsustega mõistetud karistuste ja kohaldatud sanktsioonide proportsionaalsust, mistõttu tuleb vastavasisulised taotlused jätta läbi vaatamata.
2. I.G taotlus sanktsioonide, aresti ja vangistuse põhiseaduspärasuse kontrollimiseks on käsitletav taotlusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg-st 2 tulenevalt eeldab põhiseaduspärasuse kontroll, et säte, mille põhiseaduspärasust hinnatakse, on asjassepuutuv. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on avaldanud korduvalt seisukohta, et asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas põhiseaduse vastaseks tunnistatud säte oli kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu otsused nr 3-4-1-10-00, p 10; nr 3-4-1-5-02, p 15 ja nr 3-4-1-1315, p 24). Käesoleval juhul ei ole maakohtul lahendi tegemisel vajalik jätta kohaldamata ühtegi õigusnormi, et tõstatada küsimust selle põhiseaduspärasusest vastavalt PSJKS § 9 lg-le
3. Seetõttu tuleb I. G taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata jätta.
4. I.G soovib, et kohus küsiks eelotsustust Euroopa Inimõiguste Kohtult (EIK). EIK eelotsustusi ei anna – seda teeb Euroopa Liidu Kohus (ELK). ELK aga tõlgendab Euroopa Liidu õigust, et tagada selle ühesugune kohaldamine kõigis liikmesriikides, ning lahendab õigusvaidlusi liikmesriikide valitsuste ja Euroopa Liidu institutsioonide vahel. Et I. G on viidanud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) rikkumisele, on tal võimalik pöörduda EIK poole: seda vastavalt EIÕK art-le 34, esitades selleks individuaalkaebuse, mille vastuvõetavuse kriteeriumid on sätestatud sama konventsiooni artiklis
5. On vähetõenäoline, et EIK individuaalkaebuse menetlusse võtab. Seega jättis kohus I.G taotluse eelotsuse küsimiseks Euroopa Inimõiguste Kohtult läbi vaatamatata. 2 2
6. Taotlused peatada Tartu Maakohtu
7. aprilli 2008 otsuse täitmine ja teha menetluse lõppedes uus kohtuotsus jättis maakohus läbi vaatamata, sest kohtul ei ole pädevust peatada kohtuotsuse täitmine või teha uut kohtuotsust kriminaalasjas, kus on jõustunud kohtuotsus olemas.
8. Läbi vaatamata jättis kohus ka taotluse teistmise aluste kontrollimiseks. Vastavalt

§-le 370 kontrollib teistmise aluseid Riigikohus, kui otsustab teistmisavalduse menetlusse võtmist. Seega ei ole Tartu Maakohtul õigust teistmise aluste kontrollimiseks.

1. I.G taotluse saada riigi õigusabi seoses eelotsuse küsimisega EIK-lt, temale kohaldatud sanktsioonide proportsionaalsuse kontrollimisega, Tartu Maakohtu
2. aprilli 2008 otsuse täitmise peatamisega ja uue otsuse tegemisega jättis kohus rahuldamata. Seda seetõttu, et eelmises lauses kirjeldatud I.G taotluste menetlemiseks puuduvad õiguslikud alused. Seega on tegemist olukorraga, kus taotlejal ei ole õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb ning riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-st 2 tulenevalt tuleb õigusabi andmata jätta.
4. oktoobri 2015 taotluses palus I.G määrata endale riigi õigusabi korras kaitsja, et ta saaks pöörduda Riigikohtusse. Tulenevalt RÕS § 10 lg-st 1 esitatakse taotlus riigi õigusabi saamiseks tsiviil-, haldus- või väärteoasjas menetlusosalisena kohtumenetluses kohtule, kes asja menetleb või kelle pädevuses oleks asja menetleda. Kui isik taotleb riigi õigusabi teistmismenetluseks, otsustab RÕS § 10 lg 51 kohaselt temale riigi õigusabi osutamise Riigikohus. Riigi õigusabi taotluse võib Riigikohtule esitada ilma advokaadi vahenduseta. Seega tuleb I.G taotlus jätta läbi vaatamata, sest seda taotlust saab menetleda ainult Riigikohus. Seni on Riigikohus I.G korduvad taotlused rahuldamata jätnud. Määruskaebus
5. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse I. G, kes palub (kirjaviis muutmata): „- algatada proportsionaalsuse konrollimise ja hindamise menetlus või edastada [tema] taotlus selles osas institutsioonile, kes on pädev kontrollima ja hindama [talle] mõistetud karistuste ja kohaldatud sanktsioonide proportsionaalsust[;] - algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, kas [tema] suhtes kohaldamata jäetud õigusnormid: „KarS § 5 lg 2, 10.10.2005 RKKK kohtuotsus kohtuasjas nr 3-1-1-87-05 KarS § 424 suhtes ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtupraktikas väljakujunenud positsioonid, mis käsitlevad sanktsioone nagu elukohast ja riigist lahkumise keeldu ning koduaresti kui karistust“, on põhiseaduspäraselt kohaldamata jäetud või mitte[;] - kontrollida teistmise aluseid või edastada [tema] taotlus selles osas institutsioonile, kes on pädev kontrollima ja hindama teistmise aluste olemas olu[;] - määrata [talle] riigi õigusabi korras kaitsja.“. Oma taotlusi põhjendab I.G järgmiselt.
6. Maakohus pole ammendavalt põhjendanud, miks tal puudub pädevus hinnata proportsionaalsust ega ole selgitanud, millisel institutsioonil selline õigus on.
7. Tema karistamine on muutunud represseerimiseks.
8. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse oleks pidanud algatama seetõttu, et ei kohaldatud KarS § 5 lg-t
10. Kaebaja suhtes on kohaldatud palju sanktsioone, mis kujutavad endast karistust. 3 3
11. Riigikohus jättis I.G teistmisavalduse menetlusse võtmata, ehkki kaebajale pole tagatud õigust kohtulikule kaitsele.
12. I.G on juriidiliselt ebapädev, mistõttu on kaitsja määramine vajalik. Ringkonnakohtu seisukoht
13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse muutmiseks puudub alus ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu seisukohti üle korrata ja märgib vaid järgmist.
14. I.G esitas kaebuse

§ 431

lg 1, § 383 lg 1 ja § 384 lg 1 alusel ehk kohtulahendi täitmise staadiumis.

§ 431

lg-st 1 lähtuvalt saab sellise kaebuse esitada kohtulahendi täitmisel ilmnevate kahtluste ja ebaselguste osas. Seega ei ole

§-s 431 nähtud ette võimalust kriminaalasja uueks arutamiseks – muu hulgas ei saa selle sätte alusel vaielda ka näiteks selle üle, kas süüdlasele mõistetud karistus on õiguspärane või mitte. Kui kellegi teole on seadusjõustunud kohtuotsusega antud õiguslik hinnang, on teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine õigusrahu huvides üldjuhul võimatu isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015 otsus asjas nr 3-1-1-5615, p 6). See ei tähenda siiski, et karistuse tagantjärgi kergendamine on päriselt välistatud. See on võimalik KarS § 5 lg 2 alusel juhul, kui pärast kohtuotsuse tegemist on jõustunud kergem karistusseadus – seda aga vaid küllaltki piiratud juhtudel. Ka otsuse jõustumise järgne KarS § 5 lg-st 2 lähtuv karistuse ümbervaatamise menetlus toimub

§ 431alusel: vt paragrahvi teist kuni neljandat lõiget.

I. G osas selline menetlus aset leidski, aga selle käigus ilmnes, et karistuse kergendamise alused puuduvad. 22. Eelnevast lähtuvalt ei saa I.G poolt

§ 431

alusel esitatud karistuse ümbervaatamise taotlusi – ükskõik, mis kujul nad on – edu saata. Konkreetselt tähendab see järgmist.

1. Karistuse proportsionaalsuse konrollimise ja hindamise menetlust iseenesest ei ole Eesti õiguskorras olemas. Karistuse proportsionaalsust hindab KarS § 56 alusel kõigepealt (ja üldjuhul ainult) kriminaalmenetluse käigus karistust mõistev kohus. Pärast korralise menetluse lõppu on selline hindamine võimalik üksnes KarS § 5 lg 2 alusel ja seda on (nagu öeldud) I.G puhul tehtud. Et kaebaja selle hinnangu tulemusega rahule ei jäänud, ei loo loomulikult alust karistuse kolmandaks hindamiseks.
2. Maakohus märkis õigesti, et pole alust kuulutada ühtegi normi põhiseaduse vastaseks. Kuivõrd I.G peab põhiseaduse vastaseks temale mõistetud karistust, tuleks analüüsida vastavate karistusseadustiku sätete põhiseaduslikkust: eeskätt tuleks kõne alla nende eriosa normide sanktsioonide põhiseaduspärasus, mille järgi I.G karistati. Seda aga kohus praegu teha ei saa, sest need normid poleks asjassepuutuvad põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause mõttes. Norm on asjasse puutuv siis, kui kohus peaks asja lahendamisel otsustama selle kehtetuse korral teisiti kui selle kehtivuse korral (Põhiseadus. Kommentaar,
3. väljaanne, § 15, p 4.1.3.1). Nagu ülal toodust ilmneb, ei mõjutaks karistusseadustiku eriosa sätete sanktsioonide põhiseaduspärasus praeguse menetluse tulemit mitte kuidagi:

§ 431ei võimalda seadusjõustunud kohtuotsust revideerima asuda.

1. Maakohus leidis õigesti, et eelotsusest kõnelemine viitab Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (ELTL) art-le 267, milles sätestatakse ELK pädevus teha eelotsuseid aluslepingute tõlgendamise ja liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivuse ning tõlgendamise kohta. A. 4 4 I.G suhtes kohaldatud karistusõiguslikel normidel pole puutumust Euroopa Liidu õigusega, mistõttu pole Eesti kohtutel alust pöörduda ELTL art 267 lg 2 alusel ELK poole eelotsustuse saamiseks.
2. Ka on maakohus selgitanud I.G-le õigesti seda, et kui ta soovib pöörduda EIK poole, saab ta seda teha EIÕK art 34 alusel. Ükski õigusakt ei pane EIÕK liikmesriigi kohtutele kohustust ega anna neile õigust edastada neile saabunud kaebusi ise EIK-le.
3. Maakohus jättis õigesti I.G enamiku riigiõigusabi taotlusi rahuldamata, sest riigi õigusabi osutava kaitsja sellistel kaebustel, mille esitamist I.G soovib, puudub kõige vähemgi perspektiiv (RÕS § 7 lg 1 p 2).
4. Taotluse saada riigi õigusabi teistmisavalduse esitamiseks jättis maakohus korrektselt läbi vaatamata. Teistmiseks annab riigi õigusabi Riigikohus (RÕS § 10 lg 51), ent Riigikohus on juba leidnud, et sellist abi I.G-le ei anta.
5. Seega on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes

§ 390

lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Mati Kartau 5 Aarne Sarjas 5 Maarika Kuusk