1-11-8235/18

(5)Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. Joel-Andres Hallismaa kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, S.T kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 14.10.
2. a otsusega mõisteti Joel-Andres Hallismaa ja S.T süüdi KarS § 118 p 1 järgi ja mõlemat karistati 4-aastase vangistusega, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra ning lõplikuks põhikaristuseks jäi 2 aastat 8 kuud vangistust. S R mõistis maakohus KarS § 118 p 1- § 22 lg 3 järgi õigeks. Joel-Andres Hallismaa ja S.T mõisteti süüdi selles, et 05.02.2011.a. ajavahemikul 19.00 kuni 21.52 Tallinnas kutsus Joel-Andres Hallismaa O L sõidukisse XXXXXXX r/n XXX XXX, mida juhtis S R ja milles viibis ka S.T. Joel-Andres Hallismaa juhatusel sõideti Tallinnast välja Harjumaal Männikul Tammemäe karjääri läheduses asuvale tühermaale, kus JoelAndres Hallismaa koos S.T-ga peksis käte ja jalgadega O Lt pea, näo ja keha piirkonda. Peksmisega tekitasid Joel-Andres Hallismaa ja S.T O Lle füüsilist valu ja tervisekahjustused – peaaju ämblikuvõrkkelmealuse verevalumi, hulgalised näokoljuluude murrud, põrutushaavad ja nahamarrastused ja nahaalused verevalumid näol, nahamarrastused tuharatel, samuti traumaatilise peensoole rebendi nahaaluse verevalumiga, mis oli eluohtlik tervisekahjustus. Mõistetud karistust põhjendades märkis kohus, et raskendavaid asjaolusid ei esine, kergendavaks asjaoluks on süüdistatavate poolt väljendatud kahetsus. J.-A. Hallismaa puhul on kergendavaks asjaoluks kuriteoga tekitatud kahju hüvitamine. S.T puhul arvestas kohus tema kerget vaimset alaarengut. Kohus leidis, et süüdistatavaid on võimalik karistada vangistusega sanktsiooni alammääras, milleks on neli aastat vangistust. Samas ei pidanud kohus süü suurust arvestades võimalikuks jätta karistust tingimisi täitmisele pööramata.
3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni mõlema süüdistatava kaitsjad. 2.1 J.-A. Hallismaa kaitsja taotleb kaitsealuse karistusest tingimisi vabastamist veel ärakandmata osas. Ühtlasi taotleb kaitsja J.-A. Hallismaale temalt äravõetud ja asitõendiks loetud esemetest jope, tagi, pükste, talvesaabaste, vabaajajalatsite ning vihmavarju tagastamist. Apellatsioonis märgitakse, et J.-A. Hallismaa süü osas raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud, kergendavate asjaoludena on kohus arvestanud tema kahetsust juhtunu osas ning kuriteoga tekitatud kahju täielikku hüvitamist. Tal on kindel elu- ja töökoht, tema varasemast karistusest on möödunud juba üle 10 aasta. Kaitsja märgib, et kannatanul tekkis peensoole rebend, mis oli eluohtlik vigastus, ilmselt ühest tugevast löögist, kuid pole millegagi tõendatud, et kannatanu sai selle löögi just nimelt J.-A. Hallismaalt. Seega pole kohus kaitsja arvates küllaldaselt põhjendanud, miks ei võiks J.-A. Hallismaad karistada vabadusekaotusega, mida ei pöörata osaliselt täitmisele. Kohtuotsusega määrati kohtuotsuse jõustumisel kõigi asitõendite, sealhulgas ka J.-A. Hallismaa riiete hävitamine. Osa asitõendiks tunnistatud riietest oli süüdistataval kuriteo toimepanemise ajal seljas, osa võeti ära aga kodust ning neil polnud mingit puutumust kuriteoga. J.-A. Hallismaaa 2

(5)soovib, et talle tagastatakse must jope, hall tagi, kollase-sinise värvi püksid, talvesaapad, vabaaja jalatsid ning sinine vihmavari, mis kokku kujutavad süüdistatava jaoks olulist materiaalset väärtust. 2.2 S.T kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist S.T-le mõistetud karistuse osas ja uue otsusega talle kergema karistuse mõistmist. Kaitsja märgib, et S.T osas raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud, kergendavaks asjaoluks oli avaldatud kahetsus. Samuti arvestas kohus asjaolu, et süüdistataval esineb kerge alaareng. Kaitsja leiab, et mõistetud karistus on liiga karm. Seda, et süüdistataval esineb kerge alaareng, tuleb karistuse mõistmisel oluliselt arvestada. Süüdistatav on olnud oma tervise pärast mures ja on otsinud oma agressiivsuse kontrollimiseks arstilt abi. Tal on õnnestunud seni käituda normipäraselt, teda ei ole varem karistatud. Kaitsja leiab, et pikaajaline vangistus võib S.T mõjutada negatiivses suunas. Apellandi hinnangul oleks mõttekas jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata või kohaldada nn šokivangistust.

1. Apellatsioonidele esitas kirjaliku vastuse prokurör, kes palub jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Prokurör märgib, et süüdimõistetud panid toime raske esimese astme isikuvastase kuriteo, kohus on kergendava asjaoluna karistuse mõistmisel arvestanud mõlema puhul puhtsüdamlikku kahetsust ja Joel-Andres Hallismaa puhul kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist ning S.T puhul kerget vaimset alaarengut. Seega esineb mõlema puhul kaks karistust kergendavat asjaolu. Nende teopanuse kuriteo toimepanemisel on kohus põhjendatult lugenud võrdseks. Sanktsioonis ettenähtud karistusest on isikutele määratud minimaalne karistus s o 4 aastat vangistust ning puuduvad erandlikud asjaolud, mis tingiks karistuse vähendamist alla alammäära KarS § 61 alusel. Teo raskus ei võimalda karistada sellise karistusega, mille eesmärgiks on üksnes hoiatada või parandada ehk pole võimalik kaaluda vangistusest vabastamist või selle osalist ärakandmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et tähtajalise vabadusekaotuse tingimuslik kohaldamata jätmine on üldjuhul põhjendatud väikese raskusastmega kuriteo toimepanemise korral, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isikuandmed on märkimisväärsete erisustega (lahendid 3-1-1-14-02; 3-1-1-138-04; 3-1-1-80-04; 3-1-1-10-09). Antud juhul sellised märkimisväärsed erisused puuduvad. Selline seisukoht on kooskõlas ka varasemas kohtupraktikas omaksvõetud seisukohaga, mille kohaselt tuleb isiku karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et karistusest tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06 - RT III 2007, 8, 65, p 20 ja
4. novembri
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5907 - RT III 2007, 43, 343, p 13). Käitumiskontrollile allutamise korral saab aga vastavalt KarS § 74 lg-le 3 karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks. Antud juhul ei saa KarS § 73 alusel karistusest vabastada tingimisi ka seetõttu, et Joel-Andres Hallismaad on varasemalt karistatud vangistusega ning KarS § 73 lg 6 alusel sellise isiku puhul KarS § 73 kohaldamine ei ole lubatav. Prokurör märgib, et juhul kui Joel-Andres Hallismaa leiab, et äravõetud esemed ei ole väärtusetud, võib need temale tagastada juhindudes KrMS § 126 lg 3 p 2, tehes seega juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel esimese astme kohtu otsuses selles osas täpsustuse, jättes otsuse sisuliselt muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuste osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Küll tuleb otsus tühistada osas, millega määrati, et kõik käesolevas kriminaalasjas asitõendiks olevad 3

(5)riideesemed tuleb hävitada.

1. J.-A. Hallismaale mõistetud karistuse osas peab ringkonnakohus maakohtu mõistetud karistust põhjendatuks. Esiteks tuleb märkida, et KarS § 73 alusel karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine on J.A. Hallismaa puhul välistatud. Kuigi, nagu apellatsioonis märgitud, on J.-A. Hallismaa suhtes tehtud eelmisest süüdimõistvast otsusest möödunud praeguseks hetkeks üle 10 aasta, on karistusregistri kohaselt tegemist kehtiva karistusega, samuti on kehtiv karistus veelgi varasem tingimisi vangistus. Seega ei ole KarS § 73 kohaldamine võimalik, kuna KarS § 73 lg 6 alusel isiku puhul, keda on varem karistatud vangistusega, KarS § 73 kohaldamine ei ole lubatav. Küll on täidetud KarS § 74 formaalsed eeldused – maksimaalne ettenähtud katseaeg 3 aastat ületab ära kandmisele kuuluvat vangistust. Vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel peab kohus aga arvestama ka kuriteo tehiolusid ja süüdistatava isikut. Maakohtu otsuse põhiosas on – kuigi väga lühidalt – käsitletud küsimust, kas on alust jätta mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata. Kohtuotsusest nähtuvalt ei pidanud maakohus seda võimalikuks, kuna J.-A. Hallismaa ja S.T panid toime tahtliku jõhkra kuriteo. Seega leidis maakohus, et just kuriteo toimepanemise asjaolud on sellised, mis välistavad karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise. Maakohus mõistis J.-A. Hallismaa süüdi selles, et ta koos S.T-ga peksis käte ja jalgadega O Lt pea, näo ja keha piirkonda. Peksmisega tekitati hulgaliselt tervisekahjustusi – peaaju ämblikuvõrkkelmealuse verevalum, hulgalised näokoljuluude murrud, põrutushaavad ja nahamarrastused ja nahaalused verevalumid näol, nahamarrastused tuharatel, samuti traumaatilise peensoole rebend nahaaluse verevalumiga, mis oli eluohtlik tervisekahjustus. Seega ei olnud peensoole rebend üksik ja erandlik raske tervisekahjustus, mis oleks tekkinud juhuslikust hoobist, vaid ka ülejäänud vigastused (peaaju ämblikuvõrkkelmealuse verevalum, hulgalised näokoljuluude murrud), samuti see, et kannatanul tuli peksmise käigus seljast jope ja jalast jalatsid, viitab jõhkrale peksmisele. Seega ei ole asjakohane apellatsiooni väide, mille kohaselt pole kindel, et eluohtliku vigastuse põhjustas just J.-A. Hallismaa. Arvestada tuleb sedagi, et just J.-A. Hallismaa korraldusel O. L peksmispaika toimetati ja peksmine toimus põhjusel, et O. L võlgnes J.-A. Hallismaale raha. Seega tuleb nõustuda maakohtuga selles, et J.-A. Hallismaa süü ei ole niivõrd väike. Maakohtu otsuse kohaselt pidas maakohus, arvestades kergendavaid asjaolusid, siiski võimalikuks mõista KarS § 118 sanktsiooni alammäärale, milleks on 4 aastat vastava karistuse. Samas olid teo asjaolud sellised, et neist tulenevalt ei pidanud maakohus karistuse või selle osa reaalset ärakandmist ebaotstarbekaks. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Lisada tuleb, et ka süüdlase isik ei evi selliseid erisusi, mis teevad karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Sama kehtib ka S.T puhul – maakohtu hinnangul oli toimepandud tegu jõhker, kuid arevstades kergendavaid asjaolusid, s.h S.T kerget vaimset alaarengut, pidas kohus võimalikuks mõista sanktsiooni alammäärale vastav karistus. Seega kohus võttis juba karistust mõistes arvesse neid kergendavaid asjaolusid, mis on apellatsioonis esile toodud. Arvestades teo toimepanemise asjaolusid ja neist tulenevat süü suurust, aga ka seda, et S.T on kalduvus agressiivsusele, on põhjendatud just reaalse vangistuse mõistmine, nagu seda on teinud maakohus.
2. Maakohus on määranud, et kõik asitõendite hulgas olevad riided tuleb hävitada. Taolist otsustust ei ole maakohus kuidagi põhistanud. Süüdistusakti kohaselt on asitõendite hulgas järgmised riideesemed: Männiku tee 89-602, Tallinn Dzingel Hotell läbiotsimisel ära võetud sinised teksapüksid „Jack & Jones est 1975“ 07.02.2011.a kahtlustatava Joel-Andres Hallismaa läbivaatuse käigus ära võetud musta värvi jope, musta värvi sportjalanõud, halli värvi särk punaste käistega. 4

(5)10.02.2011 kahtlustatava S.T läbivaatuse käigus ära võetud musta värvi sulejope, musta värvi spordijalatsid Asics, musta värvi suusapüksid Kannatanu O L kuuluvad riided, mis on võetud toimiku juurde tunnistaja E. S ülekuulamisel 06.02.2011.a- sinist värvi tekspüksid, hele triiksärk Zara. 09.02.2011.a sõiduauto XXXXXX XXXXX XXX-XXX vaatluse käigus ära võetud tumehall jope, musta värvi saapad, musta värvi vöö. 10.02.2011.a aadressil XXXXX XXX XX, Tallinn läbiotsimise käigus ära võetud musta värvi dressipüksid, musta värvi pusa, punast värvi T-särk. 28.03.2011.a tunnistaja E. R ülekuulamisel võetud helesinist värvi villased sokid, erksinisterkkollast värvi püksid, värviline kilekott. Seega on erinevatelt isikutelt võetud ära hulgaliselt erinevaid riideesemeid. Kohtuotsusega võib KrMS § 126 lg 3 kohaselt määrata, et asitõend hävitatakse, ainult juhul, kui tegemist on väärtusetu asjaga, piraatkaubaga või võltsitud kaubaga. Kriminaaltoimikus ei ole ühtki tõendit selle kohta, et ära võetud riideesemete puhul oleks olnud tegemist piraat- või võltsitud kaubaga. Esitatud ei ole ka ühtegi põhjendust, miks kohus leiab, et kõigi asitõendite hulka kuuluvate riideesemete puhul on tegemist väärtusetute asjadega. Riideesemeid ei ole mingit alust pidada automaatselt lugeda väärtusetuteks asjadeks. Väärtusetuks saab seda pidada siis, kui see on kahjustatud ja nii on selle kasutamine võimatu või omanikul puudub selleks huvi. Käesoleval juhul kohtuotsusest sellekohaseid argumente ei leia. Apellatsioonist nähtub üheselt, et esemete omanik J.-A. Hallismaa ei pea talt ära võetud riideesemeid väärtusetuteks. Seega tuleb ses osas apellatsioon rahuldada. 7. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osaliselt J.-A. Hallismaalt asitõendina äravõetud asjade hävitamise osas ning ses osas tuleb J.-A. Hallismaa kaitsja apellatsioon rahuldada. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata Sten Lind Malle Preimer Urmas Reinola 5