1-11-8666 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-8666 (10240105850) Kohtukoosse

§ 121järgi on leidnud tõendamist.

Maakohus tugines selles järgnevale. 3.

1. Maakohtus asus seisukohale, et ei ole mingit põhjust kahelda kannatanute M. S. i, P.L. ning L.J. i, M.K. ja M.L. üksikasjalike ütluste õigsuses, sest need ütlused on analoogsed, haakuvad hiljem sündmuskohale saabunud politseiametnikust tunnistaja M.M. i ütlustega ning on kooskõlas kohtulikul uurimisel avaldatud kirjalike tõenditega. Süüdistatava M. Sepa ütlused on teda ja tema elukaaslast M.S. i õigustavad ning antud ilmselt soovist vastutusest vabaneda. Tema ütlusi ei kinnita mitte üksi teine tõend. M. Sepa väitel kutsuti tüdrukuid vahupeole XXX tänavale ning M. Sepp läks tüdrukutega kaasa. Ükski teine tõend ei kinnita seda, et üldse oleks seal mingit vahupidu toimunud ning et süüdistatavaid oleks kannatanute poolt sinna külla kutsutud. Liiatigi oli 30.10.2010 M.S. il endal sünnipäev ja peeti sünnipäevapidu ning kuna M.S. i, M. S. i ja P. L. omavahelised suhted olid halvad, siis ei ole ka eluliselt usutav see, et M. S. i elukaaslane P.L. hakkaks M. S. i endist abikaasat M.S. i neile külla kutsuma. Asjaolu, et isikute omavahelised suhted on eelnevast abielust tekkinud erimeelsuste tõttu halvad, ei tähenda seda, et kannatanud M. S. ja P.L. ainuüksi sellel põhjusel oleksid süüdistatavaid alusetult süüstanud. 3.
2. Kohtulikul uurimisel leidis tuvastamist, et 30.10.2010 õhtul olid M. S. il ja tema elukaaslasel P.L. l XXX külas P.L. noorem õde M.L. , peretuttavad ja sõbrad L.J. ning M.K. , kes on elukaaslased ja kellel oli kaasas 2-aastane laps. M.K. , M. S. ja viimase naabrimees P.A. läksid sauna ning P.L. , M.L. ja L.J. jäid koju. L.J. helistas M.S. ile ja soovis viimasele õnne sünnipäevaks. Kohtu hinnangul ei ole selles midagi taunitavat, kui isikut keda tuntakse, tema sünnipäeval õnnitletakse ning tegemist ei ole provotseeriva käitumisega. Seejärel hakkasid tulema telefonikõned ning sõnumid P.L. le, helistajad olid M. Sepp ja M.B. , et nemad tahavad külla tulla, olid ähvardused, et nad tulevad ja näitavad, milleks nad on suutelised. P.L. on öelnud, et tema poolt küllakutset neile ei olnud.Esmalt kuulsid P.L. , L.J. ja M.L. ukse taga naiste kisa ja kolistamist, seejärel löödi elutoa välimine aken sisse. P.L. vaatas kohe samast aknast välja ja tema arvates oli see M. Sepp, kes jooksis akna alt ära maja nurga taha, kedagi teist ta akna läheduses ei näinud. Samal seisukohal oli ka L.J. , kelle arvates lõhkus akna ära M. Sepp, sest naiste hääled olid vaid ukse taga, meeshääli seal ei olnud ning samal ajal oli koputus aknaklaasi pihta ja lõpuks oli aken sees. Seejärel jõudsid saunast tagasi M. S. ja M.K. . Akna lõhkumist M. S. ei kuulnud, aga lõhutud aken jäi sinna poole, kust poolt maja nurga tagant tuli M. Sepp. Ka M.K. on öelnud, et M. Sepp tuli maja nurga tagant. Selleks ajaks oli M. S. välisukse võtmega lukust lahti keeranud ning nad M.K. ga hakkasid uksest sisse minema. Sõimamise ja kisa saatel üritas saabunud võõraste kamp käsi ja jalgu välisukse vahele pannes ennast koos M. S. i ja M.K. ga uksest sisse pressida, takistades M. S. il ja M.K. l ust sulgeda, ja seda vaatamata sellele, et nii M. S. kui ka P.L. eelnevalt korduvalt püüdsid sõnaliselt takistada isikute majja sisenemist. Võõrad pressisid jõuga sisse väiksesse koridori. Väikses koridoris tuli P.L. ahjuroobiga ja üritas sissetungijaid eemale ajada, et nad sisse ei tuleks, kuid see ei mõjunud ja sissetungijad valgusid suuremasse koridori, mis on köögi ees. M. Sepp tõmbas P.L. l ahjuroobi käest väikses koridoris. M. S. i 3 ja P.L. ütlustega on tõendatud, et sissetungimise käigus koridoris, kus tuli põles, M. Sepp lõi M. S. i üks kord rusikaga näo piirkonda, mispeale M. S. vajus koridori nurka. M. S. i sõnul toimus rüselus temaga siis, kui sissetungijad olid jõudnud väiksemast koridorist suuremasse koridori. Sisenemise käigus visati naiste poolt uksest sisse šampoonipudel, mis tabas L.J. i nägu, tekitades kannatanule valu ja tervisekahjustuse. Ka M.K. on öelnud, et kui nad tulid, siis ukse vahelt lendas midagi sisse. Kõigil viiel võõral isikul õnnestus füüsilist jõudu kasutades koos majja sisse saada. Kaudselt tõendavad kannatanute ütlusi ka tunnistaja M.M. i ütlused, et rääkides teise osapoolega (M. S. i ja P.L. ga) selgus, et nad ei olnud kedagi sinna kutsunud, et nemad olid käinud saunas ja saunast oli tuldud ning väljas olevad isikud olevat ise sinna tulnud, saanud kuidagi elamisse sisse ja ei tahtnud lahkuda. 3.
3. Kohtulikul uurimisel leidis tõendamist see, et vahetult peale M. S. i ja P.L. elukohta sissetungimist, lõi M. Sepp elutoas M.K. le rusikaga vastu nina, tekitades M.K. le valu ja tervisekahjustuse. Samuti on tunnistaja M.M. kinnitanud seda, et M.K. l oli ninaalune verine. L.J. i ütlustega on tõendatud, et M. Sepp lõi elutoas M. S. i pikali, löömine oli pigem rusikaga kui käega mitmeid kordi pea- ja kaela piirkonda. M.K. ütlustest nähtub see, et pärast seda, kui tema lüüa sai, lõi M. Sepp M. S. i pikali. Kaudselt tõendavad seda ka M.L. ütlused, et kui ta läks M. S. i appi kutsuma, siis oli M. S. elutoa ja koridori vahel põrandal maas. M. Sepp tekitas M. S. ile löömisega valu ja tervisekahjustuse. 3.
4. Maakohus märkis, et KarS § 266 järgi kvalifitseeritava tegevuse, s.o valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse sissetungimise puhul ei ole kaitstavaks õigushüveks mitte üksnes avalik kord, PS § 20 garanteeritud isiklik vabadus ega ka omand PS § 32 mõttes, vaid üks osa isikule tagatud privaatautonoomiast, mis kehtib teatud koha suhtes ja kaitseb seda teiste isikute häirimise eest ja millest tähtsaim on isiku kodu, mis PS § 33 kohaselt on puutumatu. Ei tohi tungida kellegi eluruumi ega valdusesse, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Kannatanu M. S. ile kuuluv ridaelamuboks, kus elas M. S. koos oma elukaaslase P.L. ga, ei olnud kindlasti süüdistatavate valduses või omandis. Isegi kui asuda seisukohale, et kuna M. S. ja M.S. olid sel ajal veel seaduslikud abikaasad, kes nimetatud ridaelamuboksis olid koos elanud ja kelle abielu oli lahutamata, siis maakohtu hinnangul ei oleks M.S. i sisenemine hoonesse saanud toimuda ilma seal seaduslikul alusel elanud P.L. nõusolekuta. M.S. i ja M. S. i abielu oli juba mõnda aega tagasi faktiliselt lõppenud ning M. S. i elukoht ei olnud enam nende ühine elukoht, kuhu M.S. oleks võinud igal ajal luba küsimata siseneda ja seda ka väidetavalt lapse riiete võtmise ettekäändel. Võõrasse hoonesse omavoliline sissetungimine on toime pandud grupi poolt ja vägivallaga. Kõige suurem teopanus tagajärje saavutamisse oli vaieldamatult süüdistataval M. Sepal, kes sissetungimise käigus tarvitas kannatanu M. S. i suhtes füüsilist vägivalda. 3.
5. Kehalise väärkohtlemisega rünnatav õigushüve on inimese tervis. Nimetatud kuriteo objektiivne koosseis sisaldab tervise kahjustamist, samuti löömist, peksmist või valu tekitanud muud kehalist väärkohtlemist. Subjektiivsest küljest eeldab antud kuritegu tahtlust. KarS § 16 lg 1 kohaselt tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. KarS § 16 lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohtu arvates on M. Sepp kuriteo toime pannud kogutud süüstavatest tõenditest tulenevalt otsese tahtlusega. Maakohtule jäi arusaamatuks süüdistatava M. Sepa kaitsja seisukoht, kelle väitel on M. Sepa tegevus hinnatav hädakaitsena. Samas on M. Sepp ise öelnud seda, et tema üldse majas sees ei käinud ega tea ahjuroobist midagi. 4 3.
6. Süüdistatava käitumises esinevad talle inkrimineeritavate süüteokoosseisude objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Puuduvad süüd kergendavad või raskendavad asjaolud vastavalt KarS § 57 ja KarS §
7. Süüdistatav M. Sepp ei tööta, tal on 2 tasumata väärtegude kohta mõistetu rahatrahvi. Arvestades kõike eeltoodut leidis maakohus, et rahalise karistuse kui kõige kergemaliigilise karistuse mõistmine süüdistatavale ei ole põhjendatud. Maakohus leidis, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega, mis on liitkaristusena ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast väiksem. Karistuste reaalset ärakandmist ei pidanud maakohus põhjendatuks. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu
8. Maakohtu 30.09.2013 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja M. Sepa õigeksmõistmist. Apellandi hinnangul on kohtuotsus ebaõige ja põhjendamatu. Kohus on materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ja kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud, kuna kohtuotsuses puudub piisav põhjendus ja kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme asjaoludele. Apellandi seisukohad on järgnevad. 4.
9. M. Sepp ei ole ennast süüdi tunnistanud. Ta kinnitas, et lahkus oma elukohast põhjusel, et naised kutsuti vahupeole. Kuna M. Sepp oli kaine, siis ei saa talle ette heita teatud asjade mittemäletamist, vaid oluliste asjaolude mittemäletamine võis olla tingitud sellest, et elukaaslase M.S. i suhtes kasutati nii füüsilist kui sõnalist vägivalda. Selgus ka M.S. i soov tuua kannatanute majast ära lapse asju. 4.
10. M. Sepp on kategooriliselt eitanud akna lõhkumist ja ilmselt puudus tal selleks ka põhjus. Keegi ei kasutanud füüsilist vägivalda enne ahjuroobiga vehkimist. Sündmuste käik ja areng näitavad seda, et M. Sepal ei olnud kavatsust ega soovi majja siseneda kuni ilmselge vajaduseni kaitsta M.S. i ahjuroobiga vehkimise kui ka tema suhtes vägivalla kasutamise eest. M. Sepale olid sündmuste tegelikud põhjused ja olulised asjaolud teadmata, kuna ta jõudis maja juurde hiljem, kuulis vastastikust sõimu, ilmselt nägi hirmuäratavat ahjuroobiga vehkimist ja elukaaslase istuli tõmbamist. 4.
11. Kaitsja leiab, et ei saa tähelepanuta jätta, et M. Sepp tegutses hädakaitseseisundis ja tal oli mõistetav kaitsetahe. Vastavalt kohtuistungi protokollile on olemas viited hädakaitsele ja kaitsetahtele. Kaitsja leiab, et kuna M. Sepale pidi olema näha vägivalla kasutamine, siis ta ei pidanud oma naise osas sellise vägivallaga leppima. M. Sepp oli tulnud maja juurde heade kavatsustega ja kui ta nägi ja kuulis rünnet M.S. i suhtes, siis M. Sepale jäi paratamatult mulje, et nii üks kui teine mees ründasid või võisid rünnata tema naist. Kaitsja leiab, et täiendavalt ja täpsustavalt on vaja märkida järgmist: kui M. Sepp sisenes majja hiljem ja peale teisi justkui saabus nurga tagant või oli kõndinud M.S. iga tee peale, siis puudus tal selgus ja ülevaade kui viisakalt ja tavapäraselt oli kolm naist majja sisenenud. Tema jaoks oli edasiste sündmuste käik ootamatu ja põhjendamatu. Kuna kõik olid omavahel tuttavad, ei olnud mingit vajadust hakata vehkima ahjuroobiga, mis on ohtlik. Kui M. Sepp oli esikus ahjuroobi ära võtnud, siis ta ei näinud köögis toimuvat ja nähes M.S. i tõmbamist esikusse istuli, sai ta pidada tõenäoliseks ründe ohtu meeste poolt. Hädakaitse käsitluse järgi on väga tõenäolise ründe ohu vastu efektiivne lahendus löömine – rusika lööke meeste vastu ei saa pidada hädakaitsepiiride ületamiseks. Kui naine oli kasutanud väljaajamiseks ahjuroopi, oli meeste poolt väga tõenäoline oodata veel tugevamat rünnakut. Ka kutsumata külaliste suhtes, kui nad on tuttavad, ei ole vaja kasutada nii intensiivset vahendit väljaajamiseks kui ahjuroobiga väljaajamine. 5 4.
12. Kuna M. Sepp oli hädakaitseseisundis ja tal oli kaitsetahe vähemalt enda elukaaslase osas, siis on õigusvastasus tema käitumises välistatud, mistõttu palub kaitsja M. Sepa õigeks mõista tema teos süüteokoosseisu puudumise tõttu. Samuti palub kaitsja uurida kõiki tõendeid kogumis. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
13. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles osas, kas M. Sepp tegutses hädakaitseseisundis (I), süüvib seejärel M. Sepa süüdistusse KarS §

§ 121

järgi (II) ja võtab lõpuks kokku apellatsioonimenetluse tulemused ning lahendab apellatsioonimenetluse kulud (III). I

1. Ringkonnakohus leiab, et M. Sepp ei tegutsenud hädakaitseseisundis pannes toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritavat kuritegu. 7.
2. Hädakaitse on vahetu õigusvastase ründe tõrjumiseks vajalik kaitse, kujunedes kahe poole – ründaja ja kaitsja – suhtes. Õigusvastane vahetu rünne peab ohustama või kahjustama rünnatava õigushüve, mille tagajärjel tekib rünnataval kaitseseisund. Sellest tulenevalt on rünnataval õigus tõrjuda rünnet ründaja õigushüve kahjustades, tehes seda sobival ja säästvaimal viisil. Kaitsja ei tohi ületada hädakaitse piire. Seega on hädakaitsel kaks objektiivset eeldust: ründest tingitud kaitseseisund ja kaitsetegevus ning subjektiivse eeldusena arusaamine kaitseseisundit põhjustavatest asjaoludest. Käesoleval juhul ei ole M. Sepa tegevuses tuvastatavad eelnevad asjaolud. 7.
3. Esmalt vaatleb kohus hädakaitse objektiivseid tunnuseid. Hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (RKKKo nr 3-1-1-107-12). M. Sepa kaitsja väidab, et M. Sepale, tulles eemalt maja juurde, jäi mulje, et nii üks kui teine mees ründasid või võisid rünnata tema elukaaslast M.S. i. Samuti väidab kaitsja, et kui M. Sepp nägi M.S. i tõmbamist esikusse istuli, siis pidas ta tõenäoliseks ründe ohtu meeste poolt. Kaitsja apellatsioonist jääb selgusetuks, kas väidetavad ründed olid suunatud tema enda või M.S. i vastu. Sõltumata sellest asjaolust, peab kohus vajalikuks märkida, et antud juhul on leidnud tõendamist, et hädakaitse eelduseks olevat õigusvastast rünnet kaitseseisundi tekkimiseks ei ole olnud. Maakohtus analüüsitud tõenditega on leidnud vastuvaidlematult kinnitamist, et M. Sepp püüdis koos teiste süüdistatavatega korraga pääseda majja sisse, sõltumata M. S. i ja P.L. sõnalistest kui ka füüsilistest takistustest. Tõendamata on kaitseväide, et M. Sepp viibis sissetungi ajal eemal. On alusetu arvata, et M.K. ja M. S. tahtsid rünnata M.S. i, sest M.K. ja M. S. püüdsid takistada majjatungimist. Tunnistajate antud ütlustega on leidnud kinnitamist, et M. Sepp tungis koos ülejäänud süüdistatavatega majja ning on alusetu väita, et tema jaoks oli edasiste sündmuste käik ootamatu ja põhjendamatu. 7.
4. Ründe puudumist kinnitavad ka maakohtu otsuse aluseks olnud tõendid, millest nähtub, et M. Sepp ei tea nimetada mingit olulist tõenduslikku teavet, et M.S. iga oleks majas olijate poolt vägivaldselt ümber käidud, küll aga tema elukaaslast sõimati. Samuti ei mäletanud M. Sepp, et tema elukaaslane oleks esikusse istuli kukkunud. Kaitsja väitis oma apellatsioonis seejuures asjakohatult, et M. Sepa poolt asjaolude mittemäletamine on seotud asjaoluga, et 6 elukaaslase M.S. i suhtes kasutati nii füüsilist kui sõnalist vägivalda. Kuna maakohtu lahendi kohaselt ei leidnud tõendamist, et keegi oleks M.S. i osas vägivalda tarvitanud või teda alusetult rünnanud, siis ei ole kuidagi õigustatud M. Sepa vägivaldne tegevus. Kuna hädakaitse tekkimise aluseks olev õigusvastane rünne puudub, siis ei ole M. Sepp tegutsenud hädakaitseseisundis. M. Sepa teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et süüdistatava M. Sepa ütlused on teda ja tema elukaaslast M.S. i õigustavad ning antud ilmsest soovist vastutusest vabaneda. Tema süü eitamisele rajatud ütlusi ei kinnita ükski teine kriminaalasjas kogutud objektiivne tõend. II
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukohad M. Sepa süüküsimuse lahendamisel süütegudes KarS §

§ 121järgi on selged, ammendavad ning ilma igasuguste vastuoludeta.

Maakohus on tõsikindlalt tuvastanud, et süüdistatav pani süüdistuses näidatud ajal ning viisil toime talle inkrimineeritavad kuriteod. Maakohus on põhjalikult kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe omavahelisse konteksti ning kummutades vastuväidetes sisalduva, analüüsivalt põhjendanud süüdistatava süü olemasolu. Ringkonnakohtul pole nagu maakohtulgi alust kahelda kannatanute M. S. i, P.L. , L.J. i, M.K. ja M.L. põhjalike ja detailsete ütluste usaldusväärsuses. Nende ütlused on kooskõlas ka teiste kriminaalasjas uuritud isikuliste ja kirjalike tõenditega. Ringkonnakohus leiab, et ei maakohtu lahendis ei esine materiaal- ega menetlusõiguslike sätete ebaõiget kohaldamist. 8.

1. Kaitsja apellatsioon põhimõtteliselt kordab varasemates vastuväidetes ja kaitseversioonis esitatut, mis oli õigeksmõistmise taotluse põhisisuks juba maakohtus. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus vajalikuks peatuda apellatsioonides väljatoodus olulisemal. Menetlusõigusest tulenevalt kohus märgib, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo nr 3-1-1-115-04). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-11-23-11, p 18; nr 3-1-1-92-11). 8.
2. Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (RKKKo nr 3-1-1-48-11). Esitatud apellatsioonis ei ole kaitsja põhimõtteliselt välja toonud mingeid uusi asjaolusid, millised poleks teada olnud maakohtule. Kindlasti ei saa maakohtule ette heita põhjenduste puudumist, mida leiab üldsõnaliselt kaitsja.
3. Esmalt analüüsib ringkonnakohus M. Sepa süüdimõistmist KarS § 266 lg 2 p 2 ja p 3 järgi. 7 9.
4. Maakohtus uuritud tõenditega leidis kinnitust, et M. Sepp tungis vägivalda kasutades isikute grupis M. S. i ja P.L. elukohta, omamata selleks õigustust või luba. Kaitsja toob apellatsioonis välja, et M. Sepal ei olnud kavatsust ega soovi majja siseneda kuni ilmselge vajaduseni kaitsta M.S. i ahjuroobiga vehkimise ja ka tema suhtes vägivalla kasutamise eest. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et apellant ei ole apellatsioonis välja toonud mitte midagi uut võrreldes kaitsekõnega maakohtus. Maakohtus leidis tõendamist, et P.L. haaras ahjuroobi eesmärgiga takistada sissetungimist, sest ta ei osanud enesekaitseks muud teha ning ta ei tea, kas ta kellelegi pihta sai. Seda kinnitavad oma ütlustega ka M. S. ja M.L. . 9.
5. Kaitsja ei ole esitanud ühtegi tõendit või argumenti, mis tõendaksid P.L. või M. S. i soovi rünnata nende juurde saabunud isikuid. Kuna P.L. kasutas ahjuroopi sissetungimise vältimiseks enesekaitseks, siis järelikult eelnes sellele ka sissetungijate poolt rünne, seega on alusetu apellandi väide, et M. Sepp saabus majja eesmärgiga kaitsta M.S. i, kuna viimane oli ise sissetungija. Samuti tuvastas ringkonnakohus käesoleva otsuse motiveerivas I jaos, et rünnet M.S. i vastu ei ole olnud, vaid M.S. oli ise ründaja ning M. S. i poolt P.L. vastu suunatud ründe takistamise tulemusena kukkus M.S. i esiku põrandale istuli ning ahjuroobiga vehkimine toimus M.S. i ja teiste takistamiseks. Järelikult on M. Sepp toime pannud omavolilise sissetungi: ta sisenes M. S. i ja P.L. tahte vastaselt nendele kuulunud eluruumidesse ilma õigusliku aluseta ja eelneva nõusolekuta. Tegu on toime pandud vägivallaga ja grupi poolt, kuna XXX majja soovisid korraga sisse saada nii M Sepp, M.S. , R.E. , M.B. kui ka P.P. ning valdaja tahte murdmiseks lõi M. Sepp M. S. i ja M.K. t. 9.
6. Võttes aluseks apellatsiooni ja maakohtu otsuse, puudub alus M. Sepa õigeks mõistmiseks KarS § 266 lg 2 p 2 ja p 3 järgi.
7. Ringkonnakohus analüüsib M. Sepa süüditunnistamist KarS § 121 järgi. 10.
8. Motiveeriva osa I jaos asus ringkonnakohus seisukohale, et M. Sepp ei ole KarS § 121 järgi kvalifitseeritavat tegu toime pannes olnud hädakaitseseisundis. Järelikult puudub alus M. Sepa õigeksmõistmiseks õigusvastasust välistava asjaolu alusel. Kaitsja ei ole apellatsiooni vastuväites maakohtu süüdimõistva otsuse motiividele toonud välja muud kui üldsõnaliselt nimetatud hädakaitse. Tulenevalt KrMS § 331 lg 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires ja ringkonnakohtu pädevuses on lahendada kriminaalasju üksnes siis, kui kohtumenetluse pooled on seda apellatsioonis taotlenud (RKKKo nr 3-1-1-5412). KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4 sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonis vaidlustamata küsimustes (RKKKo nr 3-1-1-31-11). Seega puuduvad asjaolud, mis annaks alust M. Sepp KarS § 121 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises õigeks mõista. 10.2 Ringkonnakohus märgib, et maakohus on otsuse põhiosas (kd 3 lk 3-8) süsteemselt uurinud kogutud tõendeid ja analüüsivalt tuvastanud M. Sepa süü mõlemas kuriteos. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et pole alust kahelda kannatanute ütluste usaldusväärsuses. Seeläbi on jälgitav sündmuste detailne kulg 30.10.2010 kella 24.00 paiku XXX ning mõistetav siseveendumuse kujunemine süüdistatava M. Sepa agressiivses sissetungis võõrasse hoonesse ja kannatanute kehalises väärkohtlemises. Samas on õige seisukoht, et süüdistatava M. Sepa ütlused on ajendatud soovist igati õigustada tema enda ja elukaaslase M.S. i ebaseaduslikku tegevust. Kogutud tõendid tema kaitseversiooni paikapidavust aga ei kinnita. 8
9. Apellatsioonist lähtuvalt on M. Sepp kategooriliselt eitanud akna lõhkumist ja kaitsja väidab, et ilmselt puudus tal selleks ka põhjus. Samas on kannatanud ütlustes nimetanud M. Seppa kui aknalõhkujat. Ringkonnakohus juhib siinjuures apellandi tähelepanu asjaolule, et akna lõhkumise küsimus ei ole seotud M. Sepa süüdimõistmisega KarS §

§ 121järgi, vaid on seotud tsiviilhagiga.

P.L. esitas tsiviilhagi summas 500,00 eurot, mis sisaldas ka lõhutud akna maksumust. Tsiviilhagi on tasutud ning maakohtu otsuse kohaselt tsiviilhagi asjas puudub. III

1. Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Apellandi põhjendused on alusetud ega anna alust M. Sepa õigeks mõistmiseks KarS § 266 lg 2 p 2 ja p 3 ning § 121 järgi. M. Sepa käitumises puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud.
2. M. Sepa kaitsja vandeadvokaat L. Nirgi esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks 2 tundi, mille eest taotleb ta kaitsjatasu 96 eurot (sh käibemaks 16 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on põhjendatud ja rahuldab taotluse. KrMS § 185 lg 2 alusel jätab ringkonnakohus menetluskulud Margus Sepa kanda. Tiit Lõhmus Mati Kartau 9 Maarika Kuusk