Obsah (4)

§ 175§ 37§ 180§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 11. aprill 2016 Kriminaalasja number 1-15-5538 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk

§ 175

lg 1 p 4 , 180 lg 3 alusel punktis 3 nimetatud õigusabikulust 30 (kolmkümmend) eurot jätta P.K kanda. Ülejäänud õigusabikulu jätta riigi kanda. P.K tasuda väljamõistetud summa Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99916700025464 ja selgitus „P.K, 1-15-5538 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 1 Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
2. Tartu Maakohtu 04.02.2016 otsusega tunnistati P.K üldmenetluses süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja mõisteti karistuseks 2 kuud vangistust. Sama otsusega tunnistati P.K süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja karistuseks mõisteti 7 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristus kuritegude kogumi eest, lugedes kergem karistus kaetuks raskema karistusega, ja mõisteti P.K-le liitkaristuseks 7 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka P.K kahtlustatavana kinnipidamise aeg 24.01.2015-26.01.2015, s.o 3 päeva ja 05.04.2015-07.04.2015, s.o 3 päeva, kokku 6 päeva, ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 6 kuud 24 päeva vangistust. Mõistetud vangistuse kandmise aja algust arvestati alates P.K vahistamisest, s.o alates 03.11.
3. 1.
4. P.K-le esitati KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg-te 1 ja 2 järgi süüdistused selles, et: - tema isikuna, kes on varem toime pannud vargusi ja varguse katse, 24.01.2015 kella 15.55 paiku püüdis Tartu linnas, Kalda tee 43 asuvast Selver AS-ile kuuluvast Anne Selveri kauplusest ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võtta 270 g täissuitsuvorsti „Parmesan“ väärtusega 4,35 eurot, 2 pakki juustu „Toasty Chester“ koguväärtusega 1,98 eurot ja 0,036 kg kommisegu „Pergale“ väärtusega 0,20 eurot, tekitades Selver AS-ile varalist kahju 6,53 eurot, kuid kuritegu jäi P.K tahtest sõltumata lõpule viimata, sest pärast kassajoone ületamist kauba eest tasumata pidas kaupluse turvatöötaja ta kinni; - tema isikuna, kes on varem toime pannud vargusi ja varguse katse, 05.04.2015 kella 13.25 paiku püüdis Tartu linnas, Riia tn 1 asuvast Kaubamaja AS-ile kuuluvast Tartu Kaubamaja toidumaailmast ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära võtta 0,121 kg viineripiruka väärtusega 1,46 eurot, tekitades Kaubamaja AS-ile varalist kahju 1,46 eurot, kuid kuritegu jäi P.K poolt lõpule viimata, sest pärast kassajoone ületamist kauba eest tasumata pidas kaupluse turvatöötaja ta kinni. 1.
5. Lisaks esitati P.K-le KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdistus selles, et tema 20.02.2015 ajavahemikul 11.00 kuni 11.28 Tartu linnas, Staadioni tn 52 asuva Tartu Linnavalitsuse Sotsiaalabi osakonna piirkonnakeskuse kabinetis nr 2 ähvardas sotsiaaltöötajaid K.M. t ja L.K. u tapmisega. Pärast sisenemist kabinetti nr 2 liikus P.K L.K. u laua suunas ja jäi seisma L.K. u laua ette, mis asub K.M. e laua kõrval, ja karjus korduvalt vene keeles: „Ma, raisk, tapan teid ära, kui ma kuuendal tagasi tulen ja raha ei saa, siis ma tapan teid kõiki ära, kuradi värdjad, ma tapan teid, raisad, kõik maha.“ Sellise tegevuse tagajärjel tundsid kannatanud L.K. ja K.M. hirmu ning reaalset ohtu oma elule ja tervisele.
6. Maakohus leidis, et P.K süü esitatud süüdistustes on tõendamist leidnud. 2.
7. Varguste katsete osas asus maakohus järgnevale seisukohale. P.K süü Selver AS Anne Selveri kauplusest suitsuvorsti, juustu ja kommide varguse katses on tõendatud Selver AS avaldusega, Anne Selveris 24.01.2015 koostatud õigusvastase teo toimepanemise aktiga nr 19-15 ja tunnistaja A.A. kohtus avaldatuga. Tartu Kaubamajast piruka varguse katse on tõendatud Kaubamaja AS avaldusega ning tunnistaja M.S. a maakohtus avaldatuga. P.K on toime pannud varguse katse, sest tema tegevus oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle omastamise eesmärgil, kuid teod jäid lõpule viimata, sest P.K peeti kassast möödumise järgselt kinni. Maakohus oli seisukohal, et kuna P.K on 18.12.2014 karistatud Tartu Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg-te 1, 2 järgi, siis on õige tema tegevus kvalifitseerida süstemaatilise vargusena. Samas pidas maakohus õigeks kvalifitseerida süüdistatava katsed üksnes KarS § 25 lg 2 järgi. 2 2.
8. Avaliku korra raske rikkumise osas märkis maakohus järgnevat. Maakohus leidis, et kannatanud ja tunnistaja on 20.02.2015 aset leidnud sündmust kirjeldanud ühetaoliselt. Ütlustega riimub ka 20.02.2015 patrullilehel kajastatu, mille kohaselt oli politseile väljakutse Staadioni tn 52 hoonest. Maakohtul ei olnud alus kahelda kannatanute ütluste tõepärasuses. Kannatanud on üksikasjalikult kirjeldanud, kuidas P.K sündmuse käigus üha rohkem ärritus ja kordas oma ähvardust mitmel korral. Sellist käitumismudelit kinnitab ka ekspertiisiaktis kajastatu. Maakohus oli seisukohal, et P.K poolt süüdistuses kirjeldatud tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, sest 20.02.2015 rikkus P.K korrakaitseseaduse (KorS) §-s 55 sätestatud põhimõtet, et avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, sealhulgas teist isikut lüüa või käituda muul viisil vägivaldselt. Sotsiaalabi osakond oli maakohtu hinnangul KorS § 54 kohaselt avalik koht. Maakohus leidis, et P.K pidi oma sõnu lausudes mõistma, et ta võib häirida sotsiaaltöötajaid. Isik, kes ütleb teistele ähvardades, et ta tagasi tulles tapab kõik ära, peab mõistma, et kannatanud võivad ähvarduse realiseerumist tõeseks pidada. Vähemalt peab süüdistatav seda möönma. Seega on P.K tegutsenud vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus ei tuvastanud õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid.
9. Karistuse osas asus maakohus järgmisele seisukohale. P.K süü KarS § 199 lg 2 p 9 § 25 lg 2 järgi on väike. P.K süü KarS § 263 lg 1 p 1 järgi tuleb hinnata keskmiseks, sest ametiasutuses enese väljendamine viisil, mis annab kannatanutele aluse hirmuks oma elu ja tervise eest, on lubamatu ning seda ei ole võimalik tolereerida ka olukorras, kus tegemist on abi vajava ja haige inimesega. 3.
10. Maakohus ei tuvastanud karistust raskendavaid asjaolusid. Küll pidas maakohus põhjendatuks arvestada karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 4 kohaselt süüdistatava rasket tervislikku olukorda, mis võis mingil moel põhjustada tema ärritumise ja lubamatu käitumise 20.02.
11. Lähtudes karistusregistri väljavõttest on süüdistatav varem kriminaalkorras karistatud 6-l korral, kehtivaid kriminaalkaristusi on
12. Väärteokorras on P.K olnud alus karistada 14-l korral, kehtivaid karistusi on
13. Kriminaalasjas kogutud tõenditest (süüdistatava enda ütlused, ekspertiisiakt) ilmneb, et P.K kuritarvitab alkoholi. Samuti nähtub varasematest karistusest (KarS § 424, AS § 70), et alkohol on olnud pikemat aega P.Kõigusvastaste tegude toimepanemise üheks põhjuseks. 3.
14. Nii KarS § 199 lg 2 kui ka § 263 lg 1 näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus, hinnanud kõiki karistuse mõistmisel arvestatavaid tegureid, nõustus prokuröri seisukohaga karistuse osas. Süüdistatav on varem korduvalt karistatud ja jätkanud vägivallaga puutumuses olevate kuritegude toimepanemist, mis näitab, et kergem karistuse liik ei ole tema mõjutamiseks piisav ja teda tuleb karistada reaalse vangistusega. Sellega on kindlustatud õiguskorra huvid ning on saavutatav süüdlase suhtes karistuse eesmärk. Arvestades asjaolu, et süüdistatav pani kuriteod toime keerulises tervislikus seisundis ja tegemist on sisuliselt kodutu isikuga, siis pidas maakohus võimalikuks karistada P.K sanktsiooni keskmisest määrast väiksemas määras ja pidas piisavaks karistuseks 7 kuud vangistust. Liitkaristuse mõistmisel KarS § 64 järgi pidas maakohus põhjendatuks lugeda kergema karistuse raskeimaga kaetuks. Samuti tuleb karistuse kandmise aja hulka arvata kahtlustatavana kinnipidamise aeg ja eelvangistuses viibitud aeg. Maakohtu seisukohast lähtudes vastab selline karistus P.K süüle temale etteheidetud süütegude toimepanemises. Apellatsioonid
15. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist kõigis kuritegudes. Kaitsja soovis asja lahendamist kirjalikus menetluses (köide 2, lk 22-24). Apellatsioonis ollakse seisukohal, et 3 maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, sest inkrimineeris süüdistatavale tegusid, mida ta ei ole toime pannud. 4.
16. P.K kahtleb, et ta varguse katsed toime pani. Ta küll viibis 24.01.2015 ja 05.04.2015 kauplustes, kuid tal ei olnud kavatsust varguseid toime panna. 24.01.2015 oli ta nii haige, et ei olnud võimeline varastama. Lisaks peksti süüdistatavat kinnipidamisel väga julmalt, millega tekitati temale kehavigastusi (jalapöia murd, kurguvalud). 05.04.2015 episoodi osas väidab süüdistatav samuti, et ei soovinud varastada. Ta läks poodi viina järgi, kuid avastas, et tal on pool pudelit viina olemas. P.K-le on arusaamatu, miks ta kinni peeti. Maakohtus andis süüdistatav nende episoodide osas selgitusi ja maakohus oleks pidanud lähtuvalt nendest ta õigeks mõistma. 4.
17. Ka ei nõustuta apellatsioonis süüdimõistmisega KarS § 263 lg 1 p 1 järgi. Apellant leiab, et kannatanu ise provotseeris süüdistatava käitumist, mis väljendus kõva häälega rääkimises. Kaitsealune ei eita, et teda häiris see, et ravimite ostmiseks vajalikud 5 eurot saab ta kätte alles kuu aega hiljem komisjoni otsuse alusel, kuid süüdistataval olid väga tugevad valud, mida ta püüdis sotsiaaltöötajale selgitada, kuid nemad ainult irvitasid ja palusid kaitsealusel lahkuda. Samuti ollakse apellatsioonis seisukohal, et KorS §-s 54 sätestatut ei saa kohaldada sotsiaalabi osakonna ruumide kohta. Lisaks kannatanud ei oska vene keelt, seega ei saanud nad ka aru, mida süüdistatav rääkis. L.K. ega K.M. ei saa kannatanud olla

§ 37

lg 1 mõttes, kuna riik või muu avaliku võimu kandja on kannatanu üksnes siis, kui tal on õigushüve kahjustamise tõttu tekkinud varaline nõue, mida on võimalik maksma panna kriminaalmenetluses. SÜS § 1 lg 1 järgi reguleerib sotsiaalseadustik sotsiaalkaitse korraldust ja sotsiaalkaitse tagamist avaliku võimu poolt. Pelgalt avalikus kohas teo toimepanemine ei saa kaasa tuua teo kvalifitseerimist avaliku korra rikkumisena. Apellandi hinnangul puuduvad kuriteotunnused.

1. Maakohtu otsuse peale esitas rida apellatsioone ja korduvalt ka apellatsiooni-lisasid süüdistatav, kes taotleb asja uut objektiivset ülevaatamist ja tema poolt esitatu arvestamist. Süüdistatav toob välja, et P.K kahjuks ei ole Eesti Vabariigi kodanik, vaid on kodakondsuseta isik. Samuti ta ei ole 24.01.2015-26.01.2015 kahtlustavana kinni peetud olnud. Ka ei ole apellant enda sõnul karistatud 19.04.04 otsusega KarS § 424 järgi. Veel soovib süüdimõistetu ümber lükata asjaolu, et asjas kogutud tõenditest (süüdistatava ütlused) selgub, nagu P.K kuritarvitab alkoholi. Tema eitab alkoholi kuritarvitamist. 24.01.2015 ja 20.02.2015 oli P.K kaine. Samuti süüdistusakti punktid 8 ja 11 tõendavad, et P.K ei ole alkoholisõltuvust. 5.
2. 24.01.2015 sündmuse osas märgib süüdistatav, et Selveri episoodis esitatud süüdistust ta eitab ning annab omapoolse ülevaate toimunust. Samal seisukohal on süüdistatav ka 05.04.15 Kaubamaja episoodi osas. P.K leiab, et ei ole piisavalt tõendeid ja tema süü ei ole tõendatud – puuduvad politsei läbiotsimise protokollid, videosalvestised ja kaadrid. 5.
3. Ka 20.02.2015 toimunud sündmuste osas annab P.K omapoolse ülevaate, väites, et tema ei ole kedagi tapmisega ähvardanud. Vene keelt oskas üksnes L.K. , teistele tõlgiti või nad ei saanud üldse aru. Mingit ähvardust ei olnud, see kõik on vale ja laim. P.K seletab, et rääkis valjusti ja ilma ebatsensuursete väljenditeta. Hiljem väljus bussipeatusesse, kuid bussini oli aega, mistõttu läks tagasi sotsiaalametisse. Kuna tal väga tugevasti valutas jalg, siis ta ütles väljendi „ma tulen tagasi pärast 6ndat märtsi ja kui tšekki kinni ei maksta, siis tuleb ravi eest maksta kallimalt“.
4. Tartu Ringkonnakohtu 08.03.2016 määrusega võeti süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi kuni 17.03.
5. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei saabunud. 4 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
6. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse, süüdistatava ja süüdistatava kaitsja apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks apellatsioonides toodud põhjendustel, puudub alus. Menetlusõigusest tulenevalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonide piires (RKKKm nr 3-1-1-115-04). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 18).
7. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et P.K esitas korduvalt erinevaid käsikirjalisi apellatsiooni lisasid ringkonnakohtule, milles jäi oma varasemate seisukohtade juurde. Apellatsioonides leitakse, et P.K ei ole varguse katseid toime pannud ning maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et maakohus on õigesti kvalifitseerinud Anne Selveri ja Tartu Kaubamaja episoodid varguse katsena KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi. Ei süüdistatav ega kaitsja ole apellatsioonides välja toonud, miks oleksid ebausaldusväärsed tunnistajate ütlused ning muud varguse episoodi osas kogutud ja maakohtu istungil avaldatud kirjalikud tõendid. Väidetakse üksnes paljasõnaliselt, et kavatsust vargust toime panna ei olnud. Kaitsja väide justkui süüdistatav ei jõudnud kauba eest maksta enne, kui turvatöötjad ta kinni pidasid, on asjakohatu. Tunnistaja M.S. ja A.A. on maakohtus ütlusi andes märkinud, et süüdistatav peeti kinni alles pärast kassalindi läbimist. Tunnistajate ütluste usaldusväärsuses puudub alus kahelda. Samuti ei kvalifitseeri süüdistatava tegevust tunnistaja M.S. nagu on märgitud apellatsioonis, vaid siiski kohus, mistõttu jäävad kaitsja apellatsioonis toodud seesugused seisukohad edutuks. Kogutud on piisavalt tõendeid, mille põhjal saab järeldada, et nimetatud varguse katse episoodid on toime pannud P.K . Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus järeldada, et maakohus oleks valesti kohaldanud materiaalõigust.
8. Avaliku korra raske rikkumise episoodi osas leitakse apellatsioonides, et kannatanud ise provotseerisid süüdistatavat oma käitumisega, Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna ruumide kohta ei saa kohaldada KorS §-s 54 sätestatut ning L.K. ja K.M. ei saa olla kannatanud

§ 37lg 1 tähenduses.

9.

1. Apellatsioonis esitatud kaitsetaktikaline väide, et kannatanu (L.K. ) ise provotseeris süüdistatavat osutub paljasõnaliseks ja jääb edutuks. Nii tunnistaja A.P. kui ka kannatanute K.M. e ja L.K. u maakohtu istungil antud ütlustest ei tulene, et isikud oleksid P.K-ga kuidagi provotseerivalt käitunud. Pigem vastupidi, olukorda püüti lahendada rahumeelselt. Kohtukolleegiumil puudub alus kahelda tunnistaja ja kannatanute ütlustes, kuna need on kokkulangevad. Seejuures jääb mõistmata, milline oleks pidanud olema kannatanute eesmärk provotseerimisel. 9.
2. Ka ei nõustu ringkonnakohus kaitsja väitega, et sotsiaalkindlustusamet ei ole KorS § 54 mõttes avalik koht. KorS § 54 sätestab avaliku koha mõiste järgmiselt: avalik koht on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Seejuures ei põhjenda kaitsja, miks ei ole sotsiaalabi osakonna ruumid käsitletavad avaliku kohana. Teise astme kohus nõustub maakohtuga, et sotsiaalabi osakond on avalik koht. Kõigil abivajajatel on õigus pöörduda vastavasse asutusse ja on üldteada asjaolu, et nimetatud asutuse külastatavus on abivajajate poolt suur. 9.
3. Jääb arusaamatuks, miks kaitsja leiab, et L.K. ega K.M. ei ole kannatanud, vaid kannatanu on riik.

§ 37

lg 1 sätestab kannatanu mõiste ning käesolevas kriminaalasjas kannatanuna 5 käsitletud isikud vastavat täpselt sellele, s.o kannatanu on füüsiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga vahetult kahjustatud. Kannatanu ei ole juriidiline isik ega riik, sest ähvardati konkreetseid inimesi, mitte sotsiaalabi osakonda kui asutust. 9.

1. Ka kaitsja väide, et K.M. ega A.P. ei oska vene keelt, mistõttu ei saanud nad üldse aru, mida süüdistatav rääkis, jääb edutuks. K.M. on kohtuistungil selgitanud, et ta saab vene keeles peamistest asjadest aru, aga on sõnu, mida ta ei mõista, kuid tapmise ähvardusest sai ta aru. Ka jääb edutuks kaitsja väide tunnistaja A.P. osas, sest P.K juttu tõlkis tunnistajale L.K. ning ei ole alust arvata, et kannatanu oleks tunnistajale valetanud. Oma hirmutunnet on L.K. maakohtus kirjeldanud järgmises. (köide 1 lk 161). Seega on kõik asjaosalised saanud aru süüdistatava tegevusest, tema ähvardusest ning puudub igasugune põhjus arvata, et süüdistatav ei ole kedagi ähvardanud. Apellatsioonides väljatoodud asjaoludega üritatakse õigustada või pehmendada süüdistatava poolt väljaöeldut, kuid see ei lange kokku teiste asjas kogutud tõenditega.
2. Lisaks toob süüdistatav välja rida väidetavaid faktivigu, mis mõjutavad tema hinnangul maakohtu otsust. P.K märgib, et ta ei ole kahjuks Eesti Vabariigi kodanik nagu seda on märkinud maakohus. Selles osas tuleb süüdistatavaga nõustuda – maakohus on ekslikult märkinud, et P.K on Eesti Vabariigi kodanik, kuigi tegemist on määratlemata kodakondsusega isikuga. Nimetatud eksimus ei muuda maakohtu otsust sisuliselt. Järgmiseks leidis P.K , et ta ei ole olnud 24.01.2015-26.01.2015 kahtlustatavana kinnipeetud. Kriminaalasja materjalide juures on kahtlustatavana kinnipidamise protokoll (köide 1, lk 119-122) ja õiend (köide 1, lk 125), millede kohaselt peeti P.K kahtlustatavana kinni 24.01.2015 ja vabastati 26.01.2015 seoses vajaduse äralangemisega. Tulenevalt sellest on süüdistatava väide väär. Kuigi süüdistatav leiab, et teda ei ole 19.04.2004 otsusega KarS § 424 järgi karistatud, on karistusregistri väljavõtte kohaselt tegemist just vastupidise olukorraga (köide 1, lk 134 pöördel). Ka jääb edutuks P.K väide, nagu ta ei ole alkoholi kuritarvitanud. Asjaolu, et süüdistusaktides (köide 1, lk-d 1-6 ja 54-58) punktid 8 ja 11 ei käsitle alkoholiprobleeme, ei tähenda seda, et süüdistatav alkoholi ei kuritarvitaks. Alkoholi kuritarvitamine ei nõua käesoleval juhul sõltuvusravi ning tegemist ei ole karistust kergendava ega raskendava asjaoluga lähtuvalt süüdistusaktist. See eest statsionaarse kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktist nr 9 (köide 1, lk 98-103) tuleneb üheselt, et süüdistataval on diagnoositud alkoholisõltuvus. Kõik nimetatud asjaolud ei mõjuta kuidagi maakohtu sisulist otsust.
3. P.K riigi õigusabi korras kaitsja vandeadvokaadi vanemabi V. Murde esitas koos apellatsiooniga Tartu Ringkonnakohtule tasutaotluse, milles taotleb avaldustega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest tasu kokku 144 eurot, mis sisaldab käibemaksu 24 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub täielikult rahuldamisele.

§ 180

lg 3 sätestab kohtule võimaluse vähendada menetluskulu tulenevalt isiku varalisest seisundist ja resotsialiseerumise väljavaateid silmas pidades. Maakohus pidas põhjendatuks süüdistatavalt väljamõistetatavaid menetluskulusid oluliselt vähendada ja mõistis välja menetluskuludest ainult sundraha 50 euro ulatuses. Ringkonnakohus jaatab maakohtu põhimõttelist seisukohta, et süüdistatava isikust tulenevalt (ei saa hetkel mingit toetust, töine 6 sissetulek puudub ning puudub ka elukoht), tuleb taoliste menetluskulu vähendamisaluste olemasolu korral kaitsja õigusabikulud apellatsioonimenetluses jätta valdavalt riigi kanda, sest nende hüvitamine käib süüdistatavale ilmselt üle jõu. Ringkonnakohus peab põhjendatuks mõista P.K-lt välja 30 eurot ja jätab ülejäänud õigusabikulu riigi kanda. 12. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 04.02.2016 otsuse muutmata ja süüdistatava ning tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata. Tiit Lõhmus Mati Kartau 7 Maarika Kuusk