Obsah (7)

§ 113§ 134§ 82§ 1043§ 1045§ 127§ 94

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja viis 3. detsember 2015, kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-15-5118 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 1
2. Kannatanu apellatsioon rahuldada.
3. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Advokaadibüroo Valge&Uiga kaudu õigusabikulud 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot) vandeadvokaadi abile Birgit Sisaskile apellatsioonimenetluses kannatanule H.J. riigi õigusabi osutamise eest.
4. Jätta p-s 6 välja mõistetud menetluskulud riigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Tartu Maakohus arutas lühimenetluse korras S.R-ile esitatud süüdistust alljärgnevas. 1.1 S.R-i süüdistatakse selles, et tema
6. mail 2014 kella 14 ajal lõi Võru linnas Jüri 85 asuva Rimi kaupluse juures A.H. rusikatega näkku, tekitades kannatanule ninaluude killustunud murru, vasema sarnaluu murru, kaks põrutushaava nina alaserval, verevalumid näol ja füüsilist valu. 1.2 S.R-isüüdistatakse selles, et tema
7. mail 2014 kella 22 ajal lõi Võru linnas Paju 10 asuva maja juures H.J. i ühe korra rusikaga näkku, tekitades kannatanule parema ülalõuaurke eesmise ja külgmise seina, silmakoopa põhja killustunud murru, sarnaluu nihkega murru, põrutushaava parema silma külgmises nurgas, parema silma ümbruse verevalumi ja parema näopoole turse ning füüsilist valu.
8. Tartu Maakohtu
9. oktoobri
10. a otsusega tunnistati S.R süüdi KarS § 121 (alates
11. jaanuarist 2015 jõustunud karistusseadustiku muudatuse järgi KarS § 121 lg 2 p 3) järgi ning teda karistati 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Lühimenetluse sätteid kohaldades vähendati karistust 1/3 võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 74 lg-te 1,3 alusel jäeti karistus täielikult täitmisele pööramata, kui S.R ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle KarS § 75 lg 1 järgi pandud kontrollnõudeid. S.R-i kohustati lisaks KarS § 75 lg 2 p 8 alusel katseajal osalema sotsiaalprogrammis, mis käsitleb viha juhtimist. KarS § 78 p 1 järgi hakkab katseaeg kulgema otsuse kuulutamisest.
12. Kannatanu esindaja menetluskulud jäeti riigi kanda. S.R-ilt välja mõistetud menetluskulud 912,68 eurot määrati tasumisele ositi 1-aastase tähtaja jooksul. Kannatanu H.J. tsiviilhagi rahuldati varalise kahju osas summas 26,47 eurot. Mittevaralise kahju summana mõisteti kannatanu H.J. kasuks välja 800 eurot.
13. Kannatanu apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsus tsiviilhagi osalist rahuldamata jätmist puudutavas osas. Muus osas apellatsioonimenetlust ei toimu. MAAKOHTU SEISUKOHT TSIVIILHAGI PUUDUTAVAS OSAS 2
14. Kohtus on tõendamist leidnud, et süüdistatav lõi H.J. i ühe korra rusikaga näkku, tekitades kannatanule parema lõuaurke eesmise ja külgmise seina, silmakoopa põhja killustunud murru, sarnaluu nihkega murru, põrutushaava parema silma külgmises nurgas, parema silma ümbruse verevalumi ja parema näopoole turse ning põhjustas kannatanule füüsilist valu. Kohtus on tõendamist leidnud, et kannatanu ründamisel ei esinenud S.R-i käitumises õigusvastasust ja süüd välistavat asjaolu.
15. Hagiavalduse kohaselt leiab kannatanu, et käesoleva juhtumi asjaoludel on mõistlikuks ja eelkõige kohtupraktikale vastavaks mittevaralise kahju summaks 1500 eurot.
16. Kohus rahuldas hagi osaliselt, s.o summas 800 eurot põhjendades seda järgmiselt. 7.1 Kohus leidis, et kahju kuulub rahuldamisele osaliselt. Kannatanu ei ole hagiavalduses viidanud kohtupraktikale, millega kooskõlas tema hinnangul on hagis nõutav mittevaralise kahju summa. Samuti ei ole hagiavalduses kuidagi põhjendatud, kuidas süüdistatava rünne kannatanut vaimselt mõjutas, kui kaua tema läbielamised kestsid ning kas kannatanu vajas professionaalse nõustaja või psühholoogi abi olukorraga toimetulekuks. Asjakohane ei ole ka hagiavalduses esitatud väide, nagu oleks E.R. seotud kannatanu kehalise väärkohtlemisega. Tõendamist on leidnud üksnes S.R-i süü H.J. i kehalises väärkohtlemises. 7.2 Kohus nõustus kannatanuga, et H.J. ei ole oma käitumisega põhjustanud talle kehavigastuste tekitamist või tervise kahjustamist. Süüdistatav jättis kannatanu pärast löömist teadvusetuna maha lebama. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi epikriisi kohaselt on H.J. i põhidiagnoosina märgitud sarnaluumurd. Objektiivse leiu kokkuvõttes on märgitud, et esineb parema näopoole turse, periorbitaalne hematoom. Parema silma lateraalses nurgas kulmu piirkonnas 2 cm pikkune haav, mis õmmeldud üksikõmblusega. Piltuuringus märgitud parema silmakoopa põhja ja lateraalseina murd, parema põskkoopa murd, parema sarnaluu murd. 7.3 Eeltoodust nähtub, et süüdistatav on vägivaldse ründe tagajärjel tekitanud kannatanule hulgaliselt vigastusi, mille ravimisega pidi kannatanu ründejärgselt ka tegelema. Kõnekas on asjaolu, et rusikahoop tabas kannatanut ootamatult ning selle tagajärjel kaotas H.J. teadvuse. Teadvusele tulles ei orienteerunud ta enam hästi ja vajas meditsiinilist abi. Märkimist väärib seegi, et süüdistatav ei ole kannatanu ees vabandanud ning jättis peale lööki kannatanu tänavale abitult lebama.
17. Kannatanu taotleb välja mõista süüdistatavalt viivise hagiavalduse esitamise seisuga summas 63,55 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates hagiavalduse esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ja lisanduva viivise seadusjärgses määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni kahjuhüvitise kohase täitmiseni. Kohus leidis, et kannatanu poolt nõutud kahjuhüvitis ei ole sissenõutavaks muutunud. Enne kohtuotsusega süüditunnistamist ei saa süüdistatavat pidada vastutavaks kannatanu kehalises väärkohtlemises ega ka kannatanule varalise ja mittevaralise kahju tekitamises. Kannatanul on õigus nõuda temale tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist kriminaalmenetluses alles siis, kui kahju tekitaja on teo eest, mille tagajärjel kannatanul kahju tekkis, ka süüdi tunnistatud. Kahju kuulub hüvitamisele süüdlaselt. Arvestades seda, et kedagi ei saa lugeda enne jõustunud kohtuotsust süüdi olevaks, ei saa ka kedagi enne jõustunud kohtulahendit kohustada kahju hüvitama. Seega muutub kahjunõue sissenõutavaks alles kohtuotsuse jõustumisest. Kuna viivist saab nõuda juhul, kui võlgnik viivitab kohustuse täitmisega, siis ei ole käesoleval juhul viivisenõue põhjendatud, kuna süüdistatavat ei saanud enne süüdimõistvat otsust kohustatud isikuks pidada. 3 Kannatanul on õigus nõuda viivist alles siis, kui kohustus on sissenõutavaks muutunud ehk kohtuotsus on jõustunud ning süüdistatav ei ole otsust õigeaegselt täitnud. APELLATSIOON
18. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu esindaja, kes taotleb Tartu Maakohtu otsuse tühistamist osas, milles kohus jättis tsiviilhagi osaliselt rahuldamata ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada tsiviilhagi täies ulatuses. Menetluskulud jätta riigi kanda. 9.1 Maakohus on rikkunud menetlusõigust
19. oktoobril 2015 toimunud kohtuistungil võttis süüdistatav S.R hagi täies ulatuses õigeks (istungi protokoll lk 2). Kuivõrd süüdistatav hagi õigeks võttis, puudus maakohtul võimalus sisuliselt hagis esitatud nõuet lahendada, vaid pidanuks selle TsMS § 440 lg 1 järgi rahuldama. 9.2 Kui nõuet ei ole võimalik rahuldada nõude õigeksvõtuga, on tsiviilhagi ikkagi jäetud põhjendamatult rahuldamata. Kohus ei saanud jätta hagi osaliselt rahuldamata põhjusel, et hagis ei ole viidatud konkreetsetele kohtulahenditele. Mittevaralise kahju määramine on kohtu kaalutlusotsus ning selle määramisel tuleks juhinduda kohtupraktikas väljakujunenud ja –mõistetud mittevaralise kahju määradest. Asjakohatu on maakohtu etteheide, et hagis puudub põhjendus, kuidas süüdistatava rünne kannatanut vaimselt mõjutas, kaua tema üleelamised kestsid ning kas kannatanu vajas professionaali abi.

§ 134

lg 2 ei seo mittevaralise kahju väljamõistmist või selle hindamist vältimatult kannatanu vaimsete üleelamistega, vaid annab kehavigastuse saanud kannatanule automaatselt õiguse mittevaralise kahju hüvitise saamiseks. Apellant leiab, et näo hulgimurdude all kannatamisega kaasnevad üleelamised ei vaja eraldi tõendamist, sh kannatused füüsilise valu tundmisest ja moonutatud välimusest, mis on käesolevas kriminaalasjas tõendamist leidnud. 9.3 Viivisenõude rahuldamata jätmisega on kohus valesti kohaldanud materiaalõigust. Arusaamatu on maakohtu poolt kahju sissenõutavaks muutumise sidumine süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega. Kohtuotsuses fikseeritakse juba olemasolev faktilis-õiguslik olukord, mitte ei looda midagi uut. Apellandi hinnangul muutus kahjunõue sissenõutavaks pärast S.R-i poolt kannatanu suhtes teo toimepanemist, kuna pärast seda sai ta aru, et ta on kahju tekitanu (vt ka

§ 82lg 3).

Kannatanu kukkus löögi tagajärjel peaga vastu maja seina ja seejärel maha, kuhu jäi teadvusetult lamama. Seega muutus sissenõutavaks ka kahjunõue.

§ 113

lg 2 järgi, kui rahalise kohustuse aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Apellant on protokolliliselt esitanud kahjunõude

1. mail 2014 kannatanuna ülekuulamisel. Hagiavalduse on kannatanu esitanud uurimisasutuses
2. septembril 2014 ülekuulamise juurde. Süüdistatav S.R on kahtlustatavana üle kuulatud
3. juunil 2014,
4. septembril 2014 4 ja
5. oktoobril
6. Viimased kaks ülekuulamist on toimunud apellandiga seotud episoodi osas. Maakohtu istungil
7. oktoobril 2015 on süüdistatav kohtu küsimusele vastanud, et sai politseijaoskonnas teada nõudest 600 eurot ning sellest, et nõue võib suureneda. Kannatanu esindajale vastas S.R, et ülekuulamine politseis oli praktiliselt kohe
8. a, võis olla
9. juunil. Seega on tõendatud, et süüdistatav sai kahjunõudest teada hiljemalt
10. juunil 2014, millisest ajast alates tekib apellandil õigus viivisenõudeks. Kui ringkonnakohus jõuab teistsugusele järeldusele, on apellandi seisukoha järgi viivisenõue põhjendatud vähemalt hagi esitamisest uurimisasutusele
11. septembril 2014 ja täiendavalt muudetud hagi esitamisest prokuratuurile
12. detsember
14. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega anti menetluspooltele õigus esitada oma kirjalikud seisukohad apellatsiooni osas kuni
15. novembrini
16. Seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
17. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja sellele esitatud edasikaebusega, leiab, et I astme kohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele. Kuna maakohtu otsust ei ole vaidlustatud täies mahus, ei võta ringkonnakohus uut seisukohta kõikide asjaolude ja õigusliku käsitluse ning järelmite suhtes, vaid üksnes apelleeritud osas. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha mittevaralise kahju hüvitise osas (I), seejärel annab hinnangu sellele, kas kriminaalmenetluses on kannatanul õigus taotleda väljamõistetud kahjuhüvitiselt viivist ja lahendab taotluse (II) ning viimaks võtab seisukoha kannatanu esindaja B. Sisaski taotluse osas riigi õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamiseks apellatsioonimenetluses (III). I
18. Tartu Maakohtu otsusega mõisteti süüdistatavalt kannatanu H.J. i kasuks välja varalise kahju hüvitis 26,47 eurot ning osaliselt mittevaraline kahju summas 800 eurot. Viimast puudutavas osas märgib kannatanu esindaja, et
19. oktoobril 2015 toimunud kohtuistungil võttis süüdistatav S.R hagi täies ulatuses õigeks (istungi protokoll lk 2). Kuivõrd süüdistatav hagi õigeks võttis, puudus maakohtul võimalus sisuliselt hagis esitatud nõuet lahendada, vaid pidanuks selle TsMS § 440 lg 1 järgi rahuldama. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga. 12.1 Kohtuistungi protokollist nähtub, et süüdistatavale S.R-ile on prokuröri poolt tutvustatud tsiviilhagi 1526,47 euro nõudes, mille peale on S.R vastanud: „Võtan tsiviilhagi täies ulatuses omaks“ (lk 139, pöördel). 12.2 Ringkonnakohtu hinnangul ei oma asjas tähendust see, et tsiviilhagi osas on süüdistatava kaitsja osaliselt vastu vaielnud. Kaitsja M. Paabumets ei olnud tsiviilhagi tähenduses menetlusosaliseks ning tema vastuväited pidanuks olema kohtule tervikuna tähenduseta. 12.3 Kohtupraktikas on omaks võetud arusaam, et kriminaalmenetluses esitatud kannatanu tsiviilnõude üle otsustamine ei ole süüdistatava süüküsimuse lahendamise osa, vaid täiesti iseseisev õigusvaidlus (vt RKKKo 3-1-1-79-09, p 10). Ka ringkonnakohtu praktikas on jätkuvalt oldud seda meelt, et kui kriminaalmenetluses on süüdistatava kaitsja menetlusosaliseks ja sisuliselt iseseisvaks kohtumenetluse pooleks (kes võib iseseisvalt, 5 sõltumata kaitsealuse seisukohast vastustada tema süüditunnistamist ja karistamist), siis tsiviilhagisse puutuvas osas ta seda ei ole. Tsiviilnõude üle otsustamine on iseseisvaks õigusvaidluseks ning TsMS § 198 lg 1 p 1 kohaselt on hagimenetluses menetlusosalisteks üksnes pooled (TsMS § 205 kohaselt seega hageja ja kostja) ning kolmas isik. Seega ei saa süüdistatava kaitsja kriminaalmenetluses esindatavast (kaitsealusest) sõltumata esitatud tsiviilhagile vastu vaielda (vt TrtRKo nr 1-12-1408, p 6.2, TrtRKm 1-13-4035, p 10.2 ). 12.4 Ringkonnakohtu hinnangul on sisuliselt tegemist hagi õigeksvõtmisega S.R-i poolt TsMS § 440 tähenduses ning vastavalt osundatud paragrahvi lg-le 1 pidanuks kohus sellisel juhul hagi ka rahuldama. Kuigi S.R-i kaitsja on tsiviilhagile maakohtus osaliselt vastu vaielnud, ei olnud ta selles tähenduses menetlusosaliseks (vt otsuse p 12.3). Seega ei saaks esindaja vaielda vastu kostjapoolsele hagi omaksvõtule ning ringkonnakohtu hinnangul tulnuks sellest aspektist lähtuvalt kohtul kannatanu tsiviilhagi rahuldada. 12.5 Kuivõrd TsMS § 440 lg 1 sätestab imperatiivselt, et kui kostja võtab kohtuistungil hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi, puuduks ringkonnakohtul edaspidi vajadus tsiviilhagi osas täiendavat põhistust esitada.
20. Sellele vaatamata käsitleb ringkonnakohus ka olukorda [nagu seda on ilmselt teinud maakohus], kus tõlgendades S.R-i poolt kohtule hiljem avaldatut: „Ma ei oska öelda, kas 1500 on õiglane summa, jätan selle kohtu otsustada.“ (tlk 140 pöördel) selliselt, et S.R vaidles siiski mittevaralise kahju nõudele vastu (kaude on see tuletatav süüdistatava poolt avaldatud kõhklusest nõude suuruse üle ja taotlusest õiglane hüvitis määrata kohtul, vt tlk 140 pöördel). Ka sellises olukorras leiab ringkonnakohus, et kannatanu poolt tsiviilhagis mittevaralise kahjuna nimetatud summat tuleb pidada õiglaseks ja kohtupraktikale vastavaks, mistõttu tuleb tsiviilhagi rahuldada täies ulatuses. Maakohus ei ole arvestanud analoogsetes kohtuasjades välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitisi, samuti ei tingi tsiviilhagi vähendamist asjaolu, et hagiavalduses ei ole kuidagi põhjendatud, kas kannatanu vajab üleelamistega seoses psühholoogi ja nõustaja abi. Ringkonnakohus põhistab oma otsust järgmiselt. 13.1 Maakohtu otsusega tunnistati S.R süüdi kehalises väärkohtlemises, mille käigus tekitas ta kannatanule tervisekahjustusi. Süüdistusest nähtub, et kannatanule põhjustati kuriteo toimepanemise käigus lisaks põrutushaavale parema silma külgmises nurgas, parema silma ümbruse verevalumile ja parema näopoole tursele ka parema ülalõuaurke eesmise ja külgmise seina, silmakoopa põhja killustunud murd ja sarnaluu nihkega murd. Kõigi nende tervisekahjustuste tahtlik tekitamine S.R-i toime pandud ründe käigus on süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt leidnud täielikult tõendamist. Apellatsioonimenetluses seda vaidluse alla seatud ei ole. 13.2

§ 1043

näeb ette, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastavalt

§ 1045

lg 1 p-le 1 on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Praegusel juhul antud asjaoludes vaidlus puudub. 13.3 Mittevaralise kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel tuleb juhinduda

§ 134

lg-test 2 ja 5.

§ 134lg 2 sätestab m.h.

et isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. 6 13.4 Kohtupraktikas on leitud, et isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb

§ 134

lg 2 kohaselt kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks alati välja maksta mõistlik rahasumma (RKKK 3-1-1-116-12). Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTK 3-2-1-19-08, p 13 ja 3-2-185-08, p 13). 13.5 Riigikohtu analüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades I ja II astme kohtutes

1. aastal“ (kõige hilisem vastav analüüs) on jõutud järeldusele, et kergemate tervisekahjustuste puhul mõistsid kohtud
2. aastal välja hüvise vahemiku 20 000–50 000 krooni (s.o 1278-3195 eurot) ja raskemate tervisekahjustuste puhul, mis muutsid inimese elustandardit oluliselt 100 000–300 000 krooni (s.o 6391-19 173 eurot). 13.6 Eelnevat silmas pidades leiab kriminaalkolleegium järgmist. S.R pani toime isikuvastase kuriteo, millega kannatanule põhjustati kehavigastused. Tagajärgi, mida S.R enda käitumisega kannatanule füüsilises tähenduses põhjustas, tuleb hinnata rasketena – S.R-i löögi tagajärjel põhjustati kannatanule muude vigastuste hulgas parema ülalõuaurke eesmise ja külgmise seina, silmakoopa põhja killustunud murd ja sarnaluu nihkega murd. Isiku ekspertiisiakti kohaselt (lk 73) viibis kannatanu 16.-
3. mai 2014 haiglaravil, mil talle tehti operatsioon. Kannatanu seisundit peale õigusvastast rünnet kirjeldas tema elukaaslane M.O.
4. mai 2014 ülekuulamisel järgmiselt: „H. on peale haiglast koju saamist korduvalt „kokku vajunud“, pidevalt on tal valud, samuti on ta korduvalt oksendanud“ (lk 9). Maakohus on märkinud, et S.R ei ole kannatanu ees vabandanud ning pidas märkimisväärseks ka süüdistatava käitumist pärast teo toimepanekut – s.o seda, et S.R jättis kannatanu teadvusetult tänavale abituna lebama (otsuse lk 14). 13.7 Arvestades kannatanu vigastusi, näovigastuste paranemisaega ning tunnistaja ütlusi, ei ole alust kahelda, et sellise raskusastmega kuriteo toimepanek põhjustab hilisemaid füüsilisi vaevusi [vt ka maakohtu enda seisukohta, milles märgitakse, et süüdistatava vägivaldse käitumise tagajärjel tekitati kannatanule hulgaliselt vigastusi, mille ravimisega pidi kannatanu ründejärgselt ka tegelema (otsuse lk 14)]. Ringkonnakohtu hinnangul põhjustab igasugune kehalise puutumatuse rikkumine reegeljuhtumil ka psüühilisi vaevusi. 13.8 Hinnates seejuures mittevaralise kahju hüvitamist tsiviil- ja kriminaalasjades mõnevõrra analoogsetel juhtumitel (vt nt otsus tsiviilasjas nr 2-07-14003 ja kriminaalasjades nr 1-14-4993, 1-14-5736), aga ka seda, et maakohtus leidis tuvastamist, et kehavigastused tekitas süüdistatav otsese tahtlusega, leiab ringkonnakohus, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on õiglane kannatanu kasuks mõista süüdistatavalt välja 1500 eurot ehk summa, mida kannatanu mittevaralise kahjuna taotles. II 7
5. Kannatanu esindaja ei nõustu sellegagi, et kohus jättis täielikult rahuldamata viivisenõude taotluse. 14.1 Viivisega seonduvat reguleerib

§ 113

. Lisaks on maakohus osundanud

§ 82lg-le 7, mille kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist ja Ts

MS §-le 367, mille kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutnud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Edasi on aga maakohus leidnud, et nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitis ei ole sissenõutavaks muutunud ning et õigus hüvitisele tekiks alles sel juhul, kui kahju tekitaja on lõplikult süüdi tunnistatud. 14.2 Sellise kohtu järeldusega nõustuda ei saa.

§ 113

võimaldab nõuda viivist nii lepingulise kui ka deliktilise kahju hüvitamise nõude puhul. Samuti ei seo seadus viivise nõudeõiguse tekkimist süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega. Seadus ei näe ette erandeid kriminaalmenetluses tekitatud deliktilise kahju hüvitamise nõudele ning selles osas tuleb lähtuda eraõiguse normidest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes (RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10). 14.3 Väär on maakohtu seisukoht, et lähtudes

§ 1043

kuulub kahju hüvitamisele süüdlaselt ja kuna kedagi ei saa lugeda süüdiolevaks enne, kui tema suhtes on jõustunud kohtuotsus, siis ei saa teda ka kohustada kahju hüvitama. Kohtupraktikas maksva põhimõtte kohaselt on tsiviilhagi võimalik ese nõue, mida TsMS § 1 kohaselt on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (RKKKo 3-1-1-73-09, p 9), mitte aga kitsalt kahju hüvitamise nõue. 14.4 Ringkonnakohus leiab, et S.R sai teadlikuks tema vastu esitatud kahjunõudest politseis ülekuulamisel olles 25. septembril 2014 (kohtuistungi protokoll lk 5), kui nõue esitati. Prokuröri kinnitusel tutvustati 25. septembril 2014. a ülekuulamisel S.R-ile H.J. i poolt samal päeval esitatud tsiviilhagi (lk 42-43), millisest ajast tuleb

§ 113lg 2 alusel arvestada viivist.

14.5 Kannatanu esindaja on taotlenud viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest

§ 113lg-s 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni.

Põhinõude suuruseks on 1526,47 eurot.

§ 113

lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

§ 94

lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit (nn referentsintressimäär). Arvestades põhinõude suurust 1526,47 eurot ning perioodi
3. september 2014 –
4. detsember 2015 on viivise arvestus järgmine: Referentsintressimäär
5. juulist 2014 kuni
6. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas), st 2014 teisel poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. 8,15% põhinõudest on 124,407 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,340 eurot päevas. 8 Sellest tulenevalt on viivisenõue
7. septembrist 2014 kuni
8. detsembrini 2014, s.o 98 päeva eest, 33,402 eurot. Referentsintressimäär
9. jaanuarist 2015 kuni käesoleva ajani on 0,05% (aastas), st
10. aastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär on 0,05 + 8 = 8,05% aastas. 8,05% põhinõudest on 122,880 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,336 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue
11. jaanuarist 2015 kuni
12. detsembrini 2015, s.o 337 päeva eest, 113,45 eurot. Kokku on sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 146,85 eurot. Rahuldamisele kuulub ka kannatanu esindaja taotlus edasiulatuva viivise väljamõistmiseks kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb alates
13. detsembrist 2015 tsiviilhagilt (1526,47 eurot) tasuda viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. 15. Eeltoodu alusel ja juhindudes Kr

MS 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2,3, § 339 lg-st 2, § 340 lg 4 p-st 5, TsMS § 657 lg 1 p-st 2 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas ise uue otsuse, millega rahuldab kannatanu apellatsiooni. III 16. H.J. i esindaja vandeadvokaadi abi Birgit Sisask on esitanud taotluse riigi õigusabi kulude ja tasu suuruse hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. Esindaja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 120 euro suuruses summas (sh käibemaks 20 eurot). Taotluse kohaselt on esindaja apellatsioonimenetluseks maakohtu otsusega tutvumiseks kulutanud 0,5 tundi ja apellatsiooni koostamiseks 2 tundi. Apellatsioonikohus leiab, et arvestades, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ning põhjendatud, tuleb riigi õigusabi taotlus rahuldada täies ulatuses, s.o summas 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot). KrMS § 185 lg 1 alusel jätta menetluskulud riigi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ 9