KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2016. a, Tallinn, kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-15-2937 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Mee

§ 255lg 1 järgi; Valeri Rõnnovi süüdistuses Kar

S § 200 lg 2 p 4, 6, 7 ja KarS § 255 lg 1 järgi; Andrei Plakani süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 6, 7, 8,

§ 255lg 1 järgi; U.D süüdistuses Kar

S § 200 lg 2 p 4, 6, 7, 8,

§ 255lg 1 järgi; Juri Hohlovi süüdistuses Kar

S § 200 lg 2 p. 4, 6, 7, 8, 9; KarS § 255 lg 1 ja KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi kokkuleppemenetluses Harju Maakohtu

1. novembri
2. a määrus menetluskulude väljamõistmise kohta Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitajad Valeri Rõnnov (ik 36806220018) ja tema kaitsja advokaat Gennadi Kull Prokurör Rita Siniväli RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. novembri
5. a määrus osas, millega maakohus jättis kindlaks määramata, et Valeri Rõnnov peab tasuma talt välja mõistetud menetluskulud osade kaupa. Määrata, et Valeri Rõnnov peab tasuma menetluskulud igakuiste 125,25 euro suuruste maksetena 12 kuu jooksul ringkonnakohtu määruse jõustumisest.
6. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.
7. Valeri Rõnnovi määruskaebus rahuldada osaliselt, tema kaitsja Gennadi Kulli määruskaebus jätta rahuldamata.
8. Määruskaebemenetluse kulu 12 eurot jätta riigi kanda. 1 Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav võib määruskaebuse esitada advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Harju Maakohus mõistis 29.06.
10. a kokkuleppemenetluses tehtud otsusega Valeri Rõnnovi KarS § 200 lg 2 p 4, 6, 7 ja KarS § 255 lg 1 järgi süüdi, mõistes talle kokkuleppes ettenähtud karistuse. Ühtlasi mõistis kohus Valeri Rõnnovilt välja määratud kaitsjale makstud tasu 528 eurot ning sundraha 975 eurot, s.o kokku 1503 eurot.
11. Maakohtu otsuse peale esitas V. Rõnnov määruskaebused, milles taotles võimaldada tal hüvitada menetluskulusid karistuse kandmise järgselt.
12. Tallinna Ringkonnakohus saatis 16.10.
13. a määrusega kriminaalasja Harju Maakohtule menetluskulude osas seisukoha võtmiseks.
14. 30.11.
15. a tegi maakohus määruse, millega mõistis Valeri Rõnnovilt välja määratud kaitsjale makstud tasu 528 eurot ning sundraha 975 eurot, s.o kokku 1503 eurot.
16. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused V. Rõnnov ja tema kaitsja G. Kull. 5.1 V. Rõnnov taotleb määruskaebuses, et tema menetluskulude tasumise tähtaega pikendataks karistuse lõpuni, kuna ta kannab vangistust, ei tööta ning ta kontol ei ole varalisi vahendeid. 5.2 V. Rõnnovi kaitsja esitas määruskaebuse, milles taotles V. Rõnnovilt välja mõistetud menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist ning hagi rahuldamata jätmist. V. Rõnnovilt välja mõistetud menetluskulud tuleks jätta osaliselt riigi kanda, kuna vangla ei suuda tagada V. Rõnnovile kindlat töökohta ja teenistust, millest saaks menetluskulusid tasuda. Kaitsja märgib, et V. Rõnnov sõlmis kokkuleppe karistuse liigi ja määra osas. Süüdistatavale selgitati menetluskulude ja sundraha ning tsiviilhagide tasumise kohustust, samuti aga seda, et sundraha ja menetluskulud ei kuulu KrMS § 245 kohaselt kokkuleppe sisusse. Eeltoodust tuleneb, et V. Rõnnov ei saanud kokkuleppe sõlmimisel aru, milliseid kulutusi ta peab kandma. Lisaks eelnevale märgib kaitsja määruskaebuses, et kohus mõistis Valeri Rõnnovilt ja Juri Hohlovilt solidaarselt kannatanu Erda Kaubandus OÜ kasuks välja 50 268, 32 eurot. Tsiviilhagi rahuldamisel lähtus kohus hageja nõudest. V. Rõnnov leiab, et kannatanu poolt 2 esitatud kahju suurus ei vasta tegelikult tekitatud kahjule, vaid kahju sisse arvati ka esemete müügist saadav kasum. Ringkonnakohus jättis kaitsja määruskaebuse 22.01.
17. a määrusega tsiviilhagi vaidlustamise osas läbi vaatamata, kuna vaidlustatud määruses ei ole tsiviilhagiga seonduvat käsitletud. Tsiviilhagi, millele määruskaebuses viidatakse, lahendas Harju Maakohus 29.06.
18. a otsusega.
19. Määruskaebustele esitas kirjaliku vastuse prokurör R. Siniväli, kes leiab, et ringkonnakohus peab tegema maakohtu määruse resolutsioonis paranduse, mille kohaselt peab V. Rõnnov tasuma menetluskulud ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Muus osas prokurör kaebusi põhjendatuks ei pea. Prokurör leiab, et kaitsja väljub esitatud kaebuses uue taotluse esitamisel kaitsealusega kokkulepitud piiridest ja käitub pahatahtlikult, luues põhjendamatult juurde uusi kulutusi. Kaitsja ei vaielnud eeluurimisel, kokkuleppe sõlmimisel ega maakohtu istungil menetluskuludele vastu. V. Rõnnov on korduvalt taotlenud vaid kulude ajatamist, jäädes prokuröriga sõlmitud kokkuleppe juurde. Prokurör selgitas V. Rõnnovile kokkuleppe sõlmimisel menetluskulude ja sundraha tasumise kohustust. Prokurör selgitas ka seda, et sundraha ja menetluskulud ei kuulu KrMS § 245 kohaselt käesoleva kokkuleppe sisusse ning süüdistatav on õigus taotleda kuludest osalist vabastamist ja/või ajatamist või osadena tasumist. Kuigi maakohtu istungil taotles V. Rõnnov menetluskulude ajatamist 1 aasta peale, jättis maakohus otsusega põhjendamatult menetluskulud ajatamata. 05.10.2015 esitas Rõnnov otsuse peale taotluse, milles taotles kohtukulude ajatamist, edasilükkamist ajaks, kui ta vabaneb ja 07.10.2015 samasisulise määruskaebuse. Prokurör märgib, et sellel taotlusel puudus osaliselt seaduslik alus, sest kohus ei saa määrata kulude tasumise alustamist V. Rõnnovi vabanemise päevast. Tallinna Ringkonnakohtu 16.10.2015.a määrusega saadeti kriminaalasi Harju Maakohtule sama kohtu 29.06.2015 otsusele kriminaalasjas nr 1-15-2937 menetluskulude osas seisukoha võtuks. 30.11.2015 tegi Harju Maakohus määruse, mille kirjeldavas osas pidas kohus põhjendatuks väljamõistetud menetluskulude osas kohaldada KrMS § 180 lg. 3 sätteid ning määras kõikidelt süüdimõistetutelt väljamõistetud menetluskulud hüvitamisele 12 kuu jooksul. Määruse resolutiivosast seda aga välja lugeda ei saa. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20. Kuna käesoleval juhul on kokkulepe sõlmitud enne 29.03.2015, kui jõustus KrMS § 245 lg 1 p 12, mille kohaselt tuleb süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud märkida kokkuleppes. Sellest tulenevalt ei olnud see, millised kriminaalmenetluse kulud süüdistatav peab tasuma, kokkuleppe osa, ning süüdistataval ja tema kaitsjal oli õigus 3 maakohtus taotleda nii menetluskulude ositi tasumise võimaldamist kui nende osalist riigi kanda jätmist. Sel põhjusel oli süüdistataval ja tema kaitsjal ka õigus maakohtu menetluskulusid puudutavat otsustust määruskaebe korras vaidlustada. Prokuröriga tuleb nõustuda aga selles, et maakohtu istungi protokolli kohaselt ei ole süüdistatav ega tema kaitsja maakohtule esitanud taotlust jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda. Kuna V. Rõnnovilt välja mõistetud menetluskulud koosnevad sundrahast, mille suurus on määratud seadusega, ja riigi õigusabi osutanud kaitsja tasust, mille suurus sõltub kaitsja esitatud taotlustest, oli süüdistataval ja kaitsjal vähemalt üldjoontes ülevaade sellest, milliseks menetluskulud kujunevad. Seega jääb arusaamatuks, miks ei esitanud kaitsja vastavat taotlust juba maakohtus, vaid teeb seda esmakordselt alles määruskaebuses. Kaitsja on taotlenud menetluskulude osalist riigi kanda jätmist põhjendusega, et vangla ei taga V. Rõnnovile kindlat töökohta ja teenistust, millest saaks menetluskulusid tasuda. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda aga ainuüksi isiku viibimine vangistuses seda, et ta ei ole võimeline menetluskulusid tasuma, kuna VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi ning kui kinnipeetavat ei ole võimalik tööga kindlustada, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka ei näita seda, kas isik on võimeline tasuma menetluskulusid, ainuüksi see, kas tal on jätkuvalt olemas püsiv sissetulek, vaid arvestada tuleb isiku varalisi vahendeid tervikuna. Seejuures on menetluskulude riigi kanda jätmise taotleja tõendada, et süüdlasel puudub menetluskulude tasumiseks vara (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Käesoleval juhul ühtegi sellekohast tõendit esitanud ei ole. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus kaitsja taotluse jätta V. Rõnnovilt välja mõistetud menetluskulud osaliselt riigi kanda, rahuldamata.
21. V. Rõnnov ise on taotlenud seda, et tal võimaldataks menetluskulusid tasuda pärast vanglast vabanemist. Kriminaalmenetluse seadustik seda teha ei võimalda. KrMS § 183 lg 3 kohaselt saab kohus määrata, et menetluskulud tuleb tasuda osade kaupa, kuid ei saa lükata menetluskulude tasumise tähtaega edasi. Seoses kohtu õigusega määrata, et menetluskulud tuleb tasuda osade kaupa, tuleb nõustuda prokuröriga, et maakohtu määruses on vastuolu määruse põhiosa ja resolutsiooni vahel: põhiosas on märgitud, et kohus peab vajalikuks võimaldada süüdlastel tasuda menetluskulusid osade kaupa, kuid kohtuotsuse resolutiivosas ei ole määratud, et menetluskulud tuleb tasuda osade kaupa. Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude osade kaupa tasumise võimaldamine on kohtu otsustus ja peab seega kajastuma otsuse või määruse resolutiivosas. Seda otsustust ei asenda süüdlasele eraldi dokumendis saadetav maksegraafik, kuna maksegraafik ise koostatakse kohtulahendi alusel ning seega peab info selle kohta, et süüdlane võib maksta menetluskulusid osade kaupa, koos juhisega, mis tähtaegadeks menetluskulud tuleb tasuda, nähtuma kohtulahendi resolutiivosast. Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud vastuolu puhul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning selle vea saab ringkonnakohus ise kõrvaldada. Tegemist ei ole KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud olulise menetlusõiguse rikkumisega, kuna vastuolu ei puuduta KrMS §-s 62 nimetatud tõendamiseseme asjaolusid puudutava vastuoluga. 4 Arvestades, et V. Rõnnov on ise maakohtu istungil taotlenud menetluskulude ositi tasumise võimaldamist, leiab ringkonnakohus, et V. Rõnnovile tuleb anda võimalus tasuda menetluskulusid igakuiste 125,25 euro suuruste maksetena 12 kuu jooksul ringkonnakohtu määruse jõustumisest. Kohtupraktikas ei peeta reeglina põhjendatuks 1 aastast pikema tähtaja määramist, kuna süüdistatava huvidest lähtuv pikem tähtaeg võib kahjustada teiste isikute huvisid. Riigikohtu praktikas kohaselt ei ole vanglas viibimine selline erandlik asjaolu, mis annaks alust pikendada kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaega üle ühe aasta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-109-13 p 9).
22. Eelnevast tulenevalt ning tuginedes KrMS § 390 lg 1 ja § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis kindlaks määramata, et V. Rõnnov peab tasuma talt välja mõistetud menetluskulud osade kaupa. Ringkonnakohus määrab, et V. Rõnnov peab tasuma menetluskulud igakuiste 125,25 euro suuruste maksetena 12 kuu jooksul ringkonnakohtu määruse jõustumisest. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. V. Rõnnovi määruskaebuse rahuldab kohus sellega osaliselt, tema kaitsja G. Kulli määruskaebuse jätab ringkonnakohus rahuldamata. V. Rõnnovi kaitsja G. Kull on esitanud taotluse määruskaebuse esitamise eest 24 euro suuruse tasu saamiseks. Ringkonnakohus rahuldas taotluse osaliselt, s.o 10 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks 2 eurot. Vastavalt KrMS § 187 lg-le 1 jäävad menetluskulud riigi kanda. Sten Lind Meelika Aava Orvi Tali /allkirjastatud digitaalselt/ 5