Obsah (13)

§ 256§ 255§ 199§ 64§ 73§ 202§ 344§ 212§ 58§ 201§ 22§ 20§ 63

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 1-16-6452 21. veebruar 2019 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja

§ 256

lg 1; § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 9; § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 212 lg 1 järgi; Aleksei Jakovlevi süüdistuses

§ 255

lg 1; § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 9; § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 212 lg 1 järgi; Andrus Tealase (Tealane) süüdistuses

§ 255

lg 1 ja § 202 lg 2 p 1 järgi; Eduard Valigura süüdistuses

§ 255

lg 1, § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 344 lg 1 järgi; Priit Villemsoni süüdistuses

§ 199

lg 2 p-de 6, 7 ja 9 järgi; Veiko Valtsi süüdistuses

§ 199lg 2 p-de 6, 7 ja 9 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 22.

augusti

1. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Siniväli ja Mart Tõnusoo kaitsja vandeadvokaat Tanel Mällas, kassatsioonid Teised kassatsioonimenetluse pooled Aleksei Jakovlevi kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov, Andrus Tealase kaitsja vandeadvokaadi abi Kadi Sitska, Eduard Valigura kaitsja vandeadvokaat Dmitri Školjar, Priit Villemsoni kaitsja vandeadvokaadi abi Raiko Paas ja Veiko Valtsi kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
2. jaanuar 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. augusti
5. a otsus osas, millega Mart Tõnusoole mõisteti

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks 5 aastat 6 kuud vangistust.

2. Mõista Mart Tõnusoole

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks 5 aastat vangistust.

1. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.
3. Prokuröri kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
4. Harju Maakohtu
5. märtsi
6. a otsusega tunnistati süüdi Mart Tõnusoo, Aleksei Jakovlev, Andrus Tealane, Eduard Valigura, Priit Villemson ja Veiko Valts. 1.
7. M. Tõnusoo tunnistati süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (

) § 256 lg 1 järgi 6-aastase vangistusega, § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 9 järgi 4-aastase vangistusega, § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega ning § 212 lg 1 järgi 2-aastase vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 8 aastat vangistust, mille kandmise algusajaks loeti

1. veebruar
2. 1.
3. A. Jakovlev tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 255

lg 1 järgi 3 aasta ja 6 kuulise vangistusega, § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 9 järgi 3-aastase vangistusega, § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 9-kuulise vangistusega ning § 212 lg 1 järgi 6-kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 4 aastat vangistust, mille kandmise algusajaks loeti

1. veebruar
2. 1.
3. A. Tealane tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 255

lg 1 järgi 3-aastase vangistusega ning § 202 lg 2 p 1 järgi 9kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust, mille kandmise algusajaks loeti 19. aprill 2016. 1.4. E. Valigura tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 255

lg 1 järgi 3 aasta ja 6 kuulise vangistusega, § 202 lg 2 p 1 järgi 9-kuulise vangistusega ning § 344 lg 1 järgi 1-aastase vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 4 aastat vangistust, mille hulka arvati eelvangistuses viibitud 11 kuud ja 8 päeva. Ära kandmata karistuseks loeti 3 aastat ja 12 päeva vangistust, mis jäeti

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel 3 aasta ja 6 kuulise katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. 1.5. P. Villemson ja V. Valts tunnistati süüdi ning neid karistati

§ 199lg 2 p-de 6, 7 ja 9 järgi 2-aastase vangistusega.

Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg (P. Villemsonil 1 päev ja V. Valtsil 2 päeva) ning

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel jäeti ära kandmata karistus 2 aasta ja 6 kuulise katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. 2. M. Tõnusoo tunnistati

§ 199lg 2 p-de 6, 7 ja 9 järgi süüdi selles, et ta varastas alates 23.

oktoobrist 2014 kuni

1. oktoobrini 2015 grupis koos erinevate isikutega Volkswageni väikebusse, kaatreid, järelhaagise ja haagissuvila. 2.
2. Esmalt varastas M. Tõnusoo alates
3. oktoobrist kuni
4. detsembrini 2014 ühiselt ja kooskõlastatult koos A. Jakovleviga T. L-i osalusel Soome Vabariigis kolm Volkswageni väikebussi ja ühe järelhaagise. M. Tõnusoo töötas välja teoplaanid, korraldas sõidud Soome ja ostis piletid. Vajadusel andis ta T. L-ile söögiraha ning broneeris ööbimise. Samuti valis M. Tõnusoo välja ja andis teada või näitas ette varguste toimepanemise kohad ning juhendas, kuidas varastatud asjad Eestisse tuua. Ühe bussi varastamiseks sõideti Soome kolmekesi ning ülejäänud busside ja järelkäru varastamiseks sõitsid M. Tõnusoo korraldusel Soome A. Jakovlev ja T. L. 2.
6. juunil 2015 üritas M. Tõnusoo varastada ühiselt ja kooskõlastatult koos M- T-ga Tallinnas Volkswageni väikebussi. M. Tõnusoo selgitas, kuidas kuritegu toime panna ja andis M. T-le bussi luku eemaldamiseks kruvikeeraja. M. T. püüdis bussi varastada, kuid selle mootor ei käivitunud. 2.
8. juulil 2015 varastas M. Tõnusoo Soome Vabariigis koos M. T-ga haagissuvila. M. Tõnusoo selgitas M. T-le, millist haagissuvilat ja kuidas varastada ning rahastas kuriteo toimepanemist. 12.-
9. septembril 2015 varastas M. Tõnusoo ühiselt ja kooskõlastatult koos M. T-ga sarnastel asjaoludel Volkswageni väikebussi. 2.
10. Alates
11. juulist kuni
12. septembrini 2015 varastas M. Tõnusoo ühiselt ja kooskõlastatult koos M. T., P. Villemsoni ja V. Valtsiga Soome Vabariigis kolm kaatrit.Täpsemalt pöördusid P. Villemson ja V. Valts
13. aasta kevadel M. Tõnusoo poole sooviga omandada Busteri tüüpi merekaater ning M. T. varastas M. Tõnusoo korraldusel ja juhendamisel Soomest kolm kaatrit. Esimese kaatri jättis M. T. Rootsi, kust politsei selle leidis. Teise kaatriga tuli M. T. meritsi Haapsalu sadamasse, kus M. Tõnusoo, P. Villemson ja V. Valts vaatasid kaatri üle, kuid ka siis võttis politsei selle ära. Viimane kaater jäi samuti P. Villemsonile ja V. Valtsile üle andmata. M. Tõnusoo kooskõlastas kaatrite vargused jooksvalt P. Villemsoni ja V. Valtsiga ning koordineeris grupi liikmete tegevust vastavalt väljakujunenud tööjaotusele. M. Tõnusoo valis varguste toimepanemise kohad, selgitas M. T-le, millist kaatrit varastada, ja andis talle kaatri varastamiseks võtme. Samuti otsustas M. Tõnusoo, mida varastatud kaatritega teha ja mida rääkida, kui M. T. tabatakse. P. Villemson ja V. Valts hoidsid sündmuste kulgemist enda kontrolli all ning neist sõltus varguste toimepanek. Süüdistatavad tegutsesid võrdväärsete partneritena, kes said otsustada varguste katkestamise üle. 2.
14. Viimaks varastas M. Tõnusoo alates
15. kuni
16. oktoobrini 2015 ühiselt ja kooskõlastatult koos A. Jakovleviga Saksamaalt Volkswageni väikebussi.
17. A. Jakovlev, P. Villemson ja V. Valts tunnistati

§ 199lg 2 p-de 6, 7 ja 9 järgi süüdi grupis koos M.

Tõnusooga varguste toimepanemises. 4.

§ 202lg 2 p-de 1 ja 2 järgi tunnistati M.

Tõnusoo süüdi selles, et ta hoidis ühiselt ja kooskõlastatult koos A. Tealasega varastatud kompaktlaadurit. Samuti omandas M. Tõnusoo varastatud sõiduauto Citroën C4 Picasso ning hoidis seda ühiselt ja kooskõlastatult koos A. Jakovlevi ja E. Valiguraga. Need teod jäid ajavahemikku 2014-2016. 5. A. Jakovlev tunnistati

§ 202lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi ning A.

Tealane ja E. Valigura tunnistati

§ 202lg 2 p 1 järgi süüdi grupis koos M.

Tõnusooga varastatud sõiduki(te) hoidmises. 6.

§ 344lg 1 järgi tunnistati E.

Valigura süüdi selles, et ta võltsis varastatud sõiduauto Citroën C4 Picasso tehasetähiseid (VIN-koode) ning M. Tõnusoo ja A. Jakovlevi poolt Saksamaalt varastatud Volkswageni väikebussi tehnilist passi. 7.

§ 212lg 1 järgi tunnistati M.

Tõnusoo süüdi kahe kindlustuskelmuse toimepanemises. 7.

1. Esmalt lavastas M. Tõnusoo kindlustushüvitise saamise eesmärgil ühiselt ja kooskõlastatult koos M. T., M. K., V. V-i ja T. L2-ga
2. septembril 2012 liiklusõnnetuse. Kindlustusandja hüvitas sõiduauto omanikule alusetult 64 000 eurot. 7.
3. Teise liiklusõnnetuse lavastas M. Tõnusoo kindlustushüvitise saamise eesmärgil ühiselt ja kooskõlastatult koos A. Jakovlevi, M. T., M. ja K. K. ning H. H-ga. Kindlustusandja hüvitas sõiduauto omanikule alusetult 2627,62 eurot. Selles teos tunnistati A. Jakovlev süüdi

§ 212lg 1 järgi.

8.

§ 256lg 1 järgi tunnistati M.

Tõnusoo süüdi selles, et ta juhtis alates

1. aasta septembrist kuni
2. veebruarini 2016 (s.o kahtlustatavana kinnipidamiseni) püsivat isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendust, mille tegevus oli suunatud varguste (

§ 199

), süütegude toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisele, hoidmisele ja turustamisele (

§ 202

) ning kindlustuskelmuste (

§ 212) toimepanemisele.

Kuritegelikku ühendusse kuulusid lisaks M. Tõnusoole veel A. Jakovlev, A. Tealane, E. Valigura, M. T. ja T. L. 8.

1. Kuritegelikul ühendusel oli kindel struktuur. M. Tõnusoo asus ühenduses kõrgeimal positsioonil, koordineeris teiste liikmete tegevust ning otsustas, millal, kust ja mida varastada, mida varastatud asjadega teha, kuidas neid hoida ja kellele turustada. Samuti andis M. Tõnusoo teistele liikmetele teada, mida peab igaüks liiklusõnnetuste lavastamisel tegema, kuidas omavahel sidet pidada ja milliseid SIM-kaarte kasutada. M. Tõnusoo nõudis SIM-kaartide pidevat vahetamist ja kuriteojälgede hävitamist, samuti toetas ta rahaliselt teisi ühenduse liikmeid. Kuritegeliku ühenduse liikmed allusid M. Tõnusoo korraldustele, kooskõlastasid temaga oma tegevust ning aitasid oma teopanusega kaasa ühenduse eesmärkide realiseerumisele. M. Tõnusoole osutati kui tööandjale. 8.
2. Kuritegeliku ühenduse liikmete vahel olid ülesanded ära jaotatud. A. Jakovlev varastas Soomes Volkswageni väikebusse ja T. L. toimetas need valede registrimärkidega Rootsi kaudu Eestisse. Siin võltsis E. Valigura varastatud sõidukite VIN-koode ja dokumente ning vajadusel hoidis M. Tõnusoo varastatud sõidukeid E. Valigura töökoha territooriumil. A. Tealane täitis kuritegelikus ühenduses abilise ülesandeid, oli M. Tõnusooga asjaajamistel tihti kaasas ning talle osutati kui M. Tõnusoo paremale käele ja autojuhile. Samuti osales A. Tealane Soomes sõidukite varguste toimepanemises. 8.
3. Kuritegeliku ühenduse liikmete huvi ei piirdunud üksikkuritegude toimepanemisega, vaid oli seotud ühenduse kaugemale ulatuvate eesmärkidega. Nii sõitis A. Jakovlev Soome M. T-le appi, kui viimane peeti piiri ületamisel kinni, arutles koos M. Tõnusoo ja M. T-ga kaatrite varguste varjamise üle ning avaldas rahulolematust, et M. T. ei hävitanud kuriteojälgi. Seega oli kuritegeliku ühenduse liikmete vahel nii tihe side, et nad olid üksteisest sõltuvad. 8.
4. Kohtupraktika kohaselt toetab isikutevaheline ülesannete jaotus ühenduse püsivust. Samuti on kuritegeliku ühenduse tunnuseks selle liikmete asendatavus, mis tähendab, et ühenduse struktuur võimaldab liikmetel vahetuda nii, et ühendus jätkab oma tegevust. Kuna M. Tõnusoo juhitava kuritegeliku ühenduse koosseis ei muutunud, võib liikmete asendatavust oletada. Samas oli M. Tõnusoo võimeline vajadusel ühendust operatiivselt ümber struktureerima ning liikmeid asendama ja värbama. Näiteks otsustas M. Tõnusoo jälitustoimingu protokollist nähtuvalt, et
5. augusti
6. a seisuga ei ole mõistlik uusi liikmeid ühendusse kaasata. Kuna M. Tõnusoo värbas kuritegelikku ühendusse kriminaalse taustaga isikuid, kes polnud jõudnud pärast vanglast vabanemist resotsialiseeruda ja legaalset sissetulekuallikat leida, oleks A. Jakovlevi või A. Tealase asemele vajadusel uus liige leitud. E. Valigura oleks asendatud liikmega, kellel on samasugused oskused. 8.
7. Kuritegelik ühendus tegutses poolteist aastat ja varavastaste kuritegudega teenitud tulu kulutati uute varguste toimepanemiseks. Nii ütles M. Tõnusoo
8. augustil 2015 M. T-le, et kaatri varastamiseks on turvalisem minna Soome Rootsi kaudu, kuigi see on kallim. M. Tõnusoo lubas „paar avariid ära teha“ ja arvas, et „siis võiks põhimõtteliselt minna“.
9. A. Jakovlev, A. Tealane ja E. Valigura tunnistati

§ 255lg 1 järgi süüdi M.

Tõnusoo juhitavasse kuritegelikku ühendusse kuulumises. Süüdistatavad olid ühendusega tugevalt seotud, aitasid oma teopanusega kaasa ühenduse eesmärkide realiseerumisele ja neil oli ühenduse struktuuris kindel positsioon. A. Jakovlev ja A. Tealane kuulusid kuritegelikku ühendusse juba

1. aasta septembris ning E. Valigura kuulus kuritegelikku ühendusse alates
2. aasta kevadest. Apellatsioonid
3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid M. Tõnusoo kaitsja vandeadvokaat Tanel Mällas, A. Jakovlev, A. Tealase kaitsja vandeadvokaadi abi Kadi Sitska, P. Villemsoni kaitsja vandeadvokaadi abi Raiko Paas, V. Valtsi kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland ja kolmas isik Vladimir Jakovlev. M. Tõnusoo kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüditunnistamises

§ 256

lg 1 ning § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 9 järgi ja tühistatud osas tema õigeksmõistmist. Alternatiivselt palus kaitsja kergendada mõistetud karistust ja vähendada väljamõistetavate menetluskulude suurust. A. Jakovlev taotles maakohtu otsuse tühistamist tema süüditunnistamises

§ 255

lg 1, § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 9 ning § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja tühistatud osas tema õigeksmõistmist. Lisaks palus süüdistatav lugeda

§ 212

lg 1 järgi mõistetud karistus kantuks ja vähendada väljamõistetavate menetluskulude suurust. A. Tealase, P. Villemsoni ja V. Valtsi kaitsjad taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist. Alternatiivselt palus P. Villemsoni kaitsja vähendada väljamõistetavate menetluskulude suurust. 11.

§ 256

lg 1 ja § 255 lg 1 kohaldamise osas märgiti apellatsioonides kokkuvõtlikult järgmist. 11.

1. Maakohus jaatas alusetult kuritegeliku ühenduse olemasolu ja asus ekslikult seisukohale, et isikutevahelisest ülesannete jaotusest tulenevalt oli ühendus püsiv. Eeskätt peab kuritegelikul ühendusel olema kindel struktuur ning ühenduse püsivus tähendab, et selle struktuur võimaldab ühenduse liikmetel (sh juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist. Praeguses asjas oli kogu ühenduse tegevus seotud M. Tõnusoo isikuga ja maakohus pole välja selgitanud, kas see oleks ilma M. Tõnusoota jätkunud. 11.
2. Ainuüksi isikute grupp, keda ühendab tahe panna varalise kasu saamise eesmärgil ühiselt toime kuritegusid, ei ole käsitatav kuritegeliku ühendusena isegi juhul, kui üks isikutest on grupi faktiline juht. Kui isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendus sõltub konkreetse juhi isikust ega ole ajaliselt nii püsiv, on tegemist grupiga. Kuna praegusel juhul on mõned süüdistatavad suhelnud M. Tõnusooga paarkümmend aastat, olid esiplaanil isiklikud suhted. 11.
3. Asjaolu, et M. Tõnusoo suhtles teiste süüdistatavatega viisakalt, viitab sellele, et tegemist ei olnud kuritegelikule ühendusele omase range juhtimisstiili ja distsipliiniga. Samuti ei andnud M. Tõnusoo teistele süüdistatavatele korraldusi ega käske, vaid esitas neile palveid. 11.
4. Kuritegeliku ühenduse liikmed realiseerivad ühenduse eesmärke tiheda koostöö abil ning ühe liikme teopanuse ärajäämise korral ei pruugi järgmisel liikmel olla võimalik oma ülesandeid täita. Seega iseloomustab kuritegeliku ühenduse liikmete omavahelist suhtlust usaldus ja vastastikune sõltuvus, mille tõttu tunnetavad ühenduse liikmed end ühe kokku kuuluva tervikuna. 11.
5. Üldjuhul on kuritegelikul ühendusel kindel juht või juhid ja kindel käsuliin. Eelnevast tulenevalt ei ole kuritegeliku ühenduse liikmed erinevalt grupist nn võrdväärsed partnerid. Kuritegeliku ühenduse juhid saavad vajadusel ühendust operatiivselt ümber struktureerida, mõne liikme väljalangemisel ta asendada ja uusi liikmeid kaasata. Maakohus ei ole ära näidanud, milline roll oli igal ühenduse liikmel ja millised olid liikmete ülesanded. Samuti pole välja selgitatud, milline oli ühenduse liikmete ühine eesmärk ja millist kasu ühenduse liikmed said. 11.6.

§ 255

kaitseb õigushüvena avalikku julgeolekut ning kohaldub juhul, kui kuritegude toimepanemisele suunatud tegevus väljub täideviimise ja osavõtu piiridest. Kuritegelik ühendus ohustab avalikku rahu ja julgeolekut oma püsivuse ja isikutevahelise ülesannete jaotuse tõttu.

1. P. Villemsoni ja V. Valtsi kaitsjad märkisid apellatsioonides muu hulgas, et süüdistatavad ei valitsenud kaatrite varguste toimepanemist ega ole varguste kaastäideviijad. Nende teopanus piirdus varastatud kaatrite tellimisega, mis ei olnud niivõrd oluline, et nad oleksid vaatamata kuritegude vahetu toimepanemise kohast eemalviibimisele sündmuste käiku enda kontrolli all hoidnud. P. Villemson ja V. Valts ei olnud kuriteosündmuse kui terviku keskmes ning neist ei sõltunud, kas ja kuidas vargusi toime pandi. Samuti ei olnud neil kaasaaitamistahtlust. Ringkonnakohtu otsus
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. augusti
4. a otsusega tühistati maakohtu otsus M. Tõnusoo süüditunnistamises

§ 256lg 1 järgi, A.

Jakovlevi, A. Tealase ja E. Valigura süüditunnistamises

§ 255lg 1 järgi ning P.

Villemsoni ja V. Valtsi süüditunnistamises

§ 199lg 2 p-de 6, 7 ja 9 järgi.

Samuti tühistati maakohtu otsus M. Tõnusoole, A. Jakovlevile, A. Tealasele ja E. Valigurale mõistetud liitkaristuste osas. Uue otsusega mõisteti M. Tõnusoo

§ 256

lg 1 järgi õigeks ning

§ 64lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 5 aastat ja 6 kuud vangistust.

A. Jakovlev, A. Tealane ja E. Valigura mõisteti

§ 255lg 1 järgi õigeks, A.

Jakovlevile mõisteti

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks 3 aastat ja 3 kuud vangistust ning E.

Valigurale mõisteti liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. A. Tealasele

§ 202

lg 2 p 1 järgi mõistetud 9‑kuuline vangistus loeti kantuks ning ta vabastati vahi alt. P. Villemson ja V. Valts tunnistati süüdi

§ 199

lg 2 p-de 6, 7 ja 9 - § 22 lg 3 järgi, jättes maakohtu mõistetud karistused muutmata. Süüdistatavate ja nende kaitsjate apellatsioonid rahuldati osaliselt ning kolmanda isiku apellatsioon rahuldati täielikult. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 14. Süüdistatavate tegudele õige karistusõigusliku hinnangu andmiseks tuleb esmalt otsustada, milline koostegutsemise vorm on käsitatav grupina, milline kuritegeliku ühendusena ja mille poolest need üksteisest erinevad. Grupi liikmed on kaastäideviijad, kes tegutsevad kooskõlastatult nii, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et süütekoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. Kuritegelik ühendus on kolmest või enamast isikust koosnev püsiv isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendus, mille tegevus on suunatud teise astme kuritegude toimepanemisele, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele (

§ 255lg 1).

Kuritegeliku ühenduse liikmed on alati kaastäideviijad, sest nende koos tegutsemist iseloomustab ühine eesmärk, kooskõlastatud tegevus ja teoplaanid. Teoplaan hõlmab nii konkreetse liikme rolli planeeritavas kuriteos kui ka kuriteo toimepanemist kindla plaani alusel. Eelnevast tulenevalt pole

§ 255

lg 1 järgi karistuse mõistmisel võimalik arvestada raskendava asjaoluna süüteo toimepanemist grupi poolt (vt

§ 58p 10 ja § 59).

15. Sõltumata sellest, kas konkreetse kuriteo toimepanemises osalevad kõik kuritegeliku ühenduse liikmed või osa neist, omistatakse kuritegu kuritegelikule ühendusele ja loetakse toimepanduks kuritegelikus ühenduses. Kui vähemalt kaks kuritegeliku ühenduse liiget panevad toime varguse, tuleb seega küsida, kas nende poolt kuritegelikus ühenduses toimepandu tuleb kvalifitseerida grupi (

§ 199

lg 2 p 7) või kuritegeliku ühenduse poolt (

§ 199lg 3) toime pandud vargusena.

Kuna grupp on kergem koostegutsemise vorm, hõlmab kuritegelik ühendus grupi tunnused. 16. Vaieldav on, kuidas kvalifitseerida M. Tõnusoo teod.

§ 256

lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohaselt ta juhtis, rahastas ja koordineeris kuritegelikku ühendusse kuuluvate isikute tegevust, valis kuritegude toimepanemise aja, koha ja viisi ning korraldas varastatud asjade varjamise ja turustamise.

§ 199ja § 212 järgi esitatud süüdistustes heidetakse M.

Tõnusoole ette sisuliselt sama tegevust (s.o juhtimist). Riigikohus on samalaadses olukorras leidnud, et tegemist on ühe teoga karistusõiguslikus mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus nr 3-1-1-57-09, p-d 19-
3. See seisukoht toob aga kaasa süüdistatavate ebavõrdse kohtlemise karistuse mõistmisel. Selle vältimiseks tuleb kuritegelikku ühendusse kuulumist või selle juhtimist ja ühenduse poolt toime pandud kuritegusid käsitada reaalkogumina.
4. Tulenevalt

§-st 255 on kuritegelik ühendus grupist püsivam ja liikmete vahel on välja kujunenud kindel ülesannete jaotus. Seega on kuritegelik ühendus ohtlikum koostegutsemise vorm. Samas kooskõlastavad ka grupi liikmed oma tegevuse ja võivad enne kuriteo toimepanemist välja töötada detailse teoplaani ning jagada ära ülesanded. Iga kuriteos osaleja teopanuse olulisus sõltub tema rollist kuriteo toimepanemisel, kusjuures on võimalik, et ühel grupi liikmel on juhtiv roll. Ka grupi liikmeid võib ühendada tahe panna koos toime sarnaseid kuritegusid ja sõltuvalt teopanuse olulisusest võib kaastäideviijana käsitada ka isikut, kes ei tegutse vahetult kuriteo toimepanemise kohas.

1. Grupp ei ole ajaliselt nii püsiv ning sõltub konkreetse juhi isikust ja olemasolust. Kuritegelikus ühenduses ei ole juhi isikul nii suurt tähtsust, juht on asendatav ja tema kadumine ei halva ühenduse tegevust. Praeguses asjas nähtub nii süüdistusest kui ka maakohtu tuvastatud asjaoludest, et väikebusside vargustele, varastatud sõidukite varjamisele ja nende edasimüügiga tulu teenimisele suunatud süüdistatavate tegevus kasvas välja M. Tõnusoo soovist illegaalselt tulu teenida. Tema kadumisel oleks ühenduse tegevus olnud halvatud.
2. Isiklikud suhted mängivad grupis suuremat rolli kui kuritegelikus ühenduses. Ühenduse liikmete vahel on ülesanded täpselt jaotatud, mistõttu on liikmete tahe allutatud ühenduse tahtele. Kuritegelik ühendus on võrreldav organisatsiooniga, millel on kindel struktuur, tööjaotus ja liikmete pädevus. Ühenduse struktureeritus tähendab mitmetasandilist tegutsemist ning eeldab struktuuriüksuste ja allüksuste olemasolu ning kindlat juhtimisstiili. Lisaks iseloomustab kuritegelikku ühendust aruandmiskohustus, ühiskassa, liikmemaks, distsipliin, liikmete ja nende omaste eest hoolitsemine, konspireeritus ja ebaseadusliku tegevuse varjamine äriühingute abil.
3. Kohtupraktikas on leitud, et kuritegelik ühendus võib eksisteerida ka varguste toimepanemise eesmärgil, kuid eelkõige iseloomustavad organiseeritud kuritegevust illegaalsete kaupade (relvad, uimastid, kunstiesemed) ja teenuste (õnnemängud, prostitutsioon) pakkumine, sellise tegevuse põimimine seadusliku majandustegevusega ning kriminaaltulu paigutamine logistiliselt ja majanduslikult atraktiivsetesse majandusharudesse. Erinevalt grupist, kes paneb toime konkreetse kannatanuga kuritegusid (röövimised, vargused), on organiseeritud kuritegevus suunatud eeskätt näiliselt ohvriteta kuritegudele (majanduskuriteod, uimasti- ja relvaäri), kuritegudele, millest ohver ise osa võtab (keelatud õnnemängud) või ei julge sanktsioonide hirmus kellelegi teatada (prostitutsioon, nn katuse pakkumine). Seega tegutseb kuritegelik ühendus konspireeritumalt ja ohustab avalikku julgeolekut.
4. Kokkuvõtlikult peab isiku

§ 255

või § 256 järgi süüdi tunnistamisel kohtuotsuses ära näitama, miks on tegemist kuritegeliku ühendusega ja mille poolest erineb konkreetses asjas koostegutsemine grupist.

§ 255

või § 256 omistamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et suureliikmeline grupp, mida juhtis ja rahastas üks isik, pani mõne aasta vältel toime sarnaseid kuritegusid. 22.

§ 255

või § 256 järgi esitatud süüdistuses tuleb kirjeldada, kuidas olid kuritegeliku ühenduse liikmete vahel ülesanded ära jaotatud ja millist rolli iga liige täitis. Igale süüdistatavale esitatud süüdistuses tuleb ära näidata ka tema ülesanded ja roll kuritegelikus ühenduses. Praeguses asjas ei vasta nendele nõuetele ühelegi süüdistatavale esitatud süüdistus. Süüdistuses ei ole kirjeldatud asjaolusid, millest nähtuks, kas ja milline oli väikebusside vargustele, varastatud sõidukite varjamisele ja nende edasimüügiga tulu teenimisele suunatud ühenduse struktuur, kuidas olid ülesanded liikmete vahel ära jaotatud ning millist ülesannet iga liige täitis. Seetõttu pole kohtumenetluses võimalik neid asjaolusid tuvastada. 23. Maakohus selgitas esmalt välja, et süüdistatavad panid kaastäideviijatena toime kuritegelikule ühendusele omistatud üksikkuriteod, ja seejärel tunnistas süüdistatavad samadest asjaoludest lähtudes süüdi kuritegeliku ühenduse juhtimises või sinna kuulumises. Pidades silmas, et kuritegelik ühendus peab eksisteerima enne üksikkuritegude toimepanemist, väljus maakohus süüdistuse piiridest. See viga on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ja tingib maakohtu otsuse tühistamise. Süüdistatavad tuleb

§ 256lg 1 ja § 255 lg 1 järgi õigeks mõista ning M.

Tõnusoole, A. Jakovlevile E. Valigurale tuleb mõista

§ 64lg 1 alusel uued liitkaristused.

24. Süüdistuses märgitakse, et kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud muu hulgas

§ 344järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisele.

Arvestades, et

§ 255

kohaselt peab kuritegelik ühendus olema suunatud teise astme kuritegude toimepanemisele, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele, on

§-s 344 sätestatud kuriteo etteheitmine ekslik. Kuna

§ 344

lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse, pole seda võimalik kuritegelikule ühendusele omistada. Lisaks on vaieldav

§-s 202 sätestatud kuriteo kuritegelikule ühendusele omistamine.

§ 202

lg 1 näeb samuti karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

1. P. Villemson ja V. Valts ei ole varguste kaastäideviijad. Tuvastatud asjaolude kohaselt ei osalenud süüdistatavad omakäeliselt kuritegude toimepanemises, vaid tellisid M. Tõnusoolt kaatrite vargused, ilmutasid varguste toimepanemise ajal kaatrite vastu jätkuvat huvi ja saatsid kahel korral V. M-i Rootsi kaatritele vastu. Eelkirjeldatud teopanus ei olnud niivõrd oluline, et P. Villemson ja V. Valts oleksid sündmuste käiku enda kontrolli all hoidnud. Süüdistatavad ei olnud kuriteosündmuse kui terviku keskmes ning neist ei sõltunud, kas ja kuidas vargusi toime pandi. P. Villemsoni ja V. Valtsi tegevus on käsitatav vargustele kaasaaitamisena.
2. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Siniväli, M. Tõnusoo kaitsja vandeadvokaat T. Mällas, A. Jakovlevi kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov, A. Tealase kaitsja vandeadvokaadi abi K. Sitska, P. Villemsoni kaitsja vandeadvokaadi abi R. Paas ja V. Valtsi kaitsja vandeadvokaat A. Neiland.
3. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. novembri
5. a määrustega võeti prokuröri ja M. Tõnusoo kaitsja kassatsioon menetlusse. Teised kassatsioonid jäeti menetlusse võtmata. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6. Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonis märgitakse kokkuvõtlikult järgmist. 28.
7. Ringkonnakohus asus alusetult seisukohale, et

§ 256

lg 1 ja § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistused on puudulikud ning neis pole kirjeldatud kuritegeliku ühenduse struktuuri ja liikmete rollijaotust. Kuritegeliku ühenduse liikmete teod, käsuliin ja rollijaotus ilmnesid üksikkuritegude toimepanemise põhjal ning üksikkuritegude toimepanemine on süüdistuses nõuetekohaselt ära näidatud. Üksikkuritegude toimepanemine on kuritegeliku ühenduse juhtimise ja sinna kuulumise lahutamatu osa. Ringkonnakohus pööras tähelepanu vaid üldsõnalisele ja kokkuvõtlikule etteheitele kuritegeliku ühenduse juhtimise ja sinna kuulumise kohta. Maakohus ei tuginenud otsuse tegemisel süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest oluliselt erinevatele asjaoludele, vaid üksnes täpsustas istungil uuritud tõenditest lähtuvalt süüdistatavate ja kuritegeliku ühenduse tegevust. 28.2. M. Tõnusoole, A. Jakovlevile, A. Tealasele ja E. Valigurale esitatud süüdistustes on märgitud, et praeguses asjas kõne all olev ühendus oli püsiv ning üksikkuritegude kirjeldusest nähtub, et kuritegeliku ühenduse liikmed panid erineval ajal ja kohas toime erinevaid kuritegusid või panustasid üksikkuritegudesse konkreetsete ülesannetega. Näiteks tegelesid M. Tõnusoo juhtimisel väikebusside vargustega peamiselt A. Jakovlev, M. T. ja T. L. ning pärast T. L-i surma asus tema ülesandeid täitma uus isik või mõni teine ühenduse liige. Samuti nähtub Soome Vabariigi edastatud teabest, et enne T. L-i varastas A. Tealane M. Tõnusoo juhtimisel Soomes kaks Volkswageni väikebussi ja S. K. vedas bussid Venemaale. Erinevate ühenduse liikmete osalemine varguste toimepanemises viitab M. Tõnusoo juhitava ühenduse püsivusele. M. Tõnusoo juhitaval ühendusel oli kindel struktuur ja tema korraldusi täideti vastuvaidlematult. Ühenduse huvides pandi toime ka

§ 344lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

28.3. Ringkonnakohus kvalifitseeris P. Villemsoni ja V. Valtsi teod alusetult

§ 199lg 2 p-de 6, 7 ja 9 - § 22 lg 3 järgi.

Enne seda, kui süüdistatavad pöördusid merekaatri omandamise sooviga M. Tõnusoo poole, tegeles kuritegelik ühendus eeskätt Volkswageni väikebusside vargustega. M. Tõnusoo polnud kaatrite varastamisest huvitatud, ta tahtis varastada sõiduautosid ja väikebusse ning tal polnud inimest, kes oskaks kaatriga sõita. Seega tuli uus äriidee P. Villemsonilt ja V. Valtsilt ning ilma nende teopanuseta poleks kuritegeliku ühenduse tegevust mootorpaatide ja kaatrite vargustele suunatud. P. Villemsoni ja V. Valtsi teopanustest sõltus, kas ja kuidas vargused toime panna, seega tuleb nad süüdi tunnistada varguste kaastäideviijatena. 29. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti muutmata M. Tõnusoo süüditunnistamine

§ 199

lg 2 p-de 6, 7 ja 9 järgi ning mõisteti talle

§ 64lg 1 alusel liitkaristus.

Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 29.

1. M. Tõnusoo osalemine varguste toimepanemises pole tõendatud. Samuti ei ole välja selgitatud, kas kõikide M. Tõnusoole etteheidetavate tegude toimepanemise ajal oli varastamine Soomes ja Saksamaal karistatav. Kohtud oleksid pidanud tuvastama, milline konkreetne õigusnorm teo toimepanemise ajal välisriigis kehtis ja milline karistus oli selle eest ette nähtud. 29.
2. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata M. Tõnusoo süüditunnistamises ja karistamises

§ 199

lg 2 pde 6, 7 ja 9, § 212 lg 1 ning § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning mõistis talle

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks 5 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse.

Seda tehes jäeti tähelepanuta, et

§ 64

lg 3 kohaselt ei tohi liitkaristus ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära.

§ 199

lg-s 2, § 212 lg-s 1 ja § 202 lg-s 2 ettenähtud vangistuse ülemmäär ei ületa 5 aastat. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 30. Kriminaalkolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tühistada maakohtu otsus M. Tõnusoo ja tema kaasosaliste süüditunnistamises ja karistamises kuritegeliku ühenduse juhtimises ja sinna kuulumises on lõpptulemusena õige, kuid mõnevõrra vajavad täiendamist sellekohased põhjendused. Samuti väärivad osaliselt tähelepanu M. Tõnusoo huvides esitatud kassatsiooni väited. Kolleegium käsitleb kõigepealt

§ 255

lg-s 1 kriminaliseeritud kuritegeliku ühenduse tunnuseid, võttes mh seisukoha küsimuses, kas kuritegeliku ühenduse poolt toimepandud kuriteod moodustavad

§ga 255 ideaal- või reaalkogumi, ning viitab ringkonnakohtu kohatistele materiaalõiguslikele eksimustele (I), hindab seejärel esitatud süüdistust kuritegeliku ühenduse juhtimise (

§ 256

) ja sinna kuulumise (

§ 255) osas (II) ning vastab M.

Tõnusoo kaitsja argumentidele (III). Järgmisena vaeb kolleegium prokuröri väiteid, mis puudutavad P. Villemsoni ja V. Valtsi tegude toimepanemise vormi (IV), ning võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (V). I 31. Alates 1. jaanuarist 2015 näeb

§ 255

lg 1 ette vastutuse kuulumise eest kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendusse, mille tegevus on suunatud teise astme kuritegude toimepanemisele, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele. 32.

§ 255

objektiivse koosseisu tunnuste käsitlemisel kerkib esmalt küsimus, kas kuritegeliku ühenduse poolt toimepandud või alles kavandatava kuriteo sanktsiooni ülemmäära hindamisel tuleb võtta aluseks kuriteo põhikoosseis (nt

§ 201

lg 1) või on võimalik lähtuda ka kvalifitseeritud koosseisust (nt

§ 201lg 2 p 4).

Ringkonnakohus on viitega õiguskirjandusele leidnud, et selle nn eelduskuriteo hindamisel tuleb lähtuda põhikoosseisu sanktsioonist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul võib selle seisukohaga nõustuda osaliselt. 33. Seadusandja tahte kohaselt on kindla struktuuriga püsiv ülesannete jaotusega isikute kooslus kuritegelik ühendus vaid juhul, kui selle poolt toimepandud või alles kavandatavad teod kahjustavad teatud ulatuses individuaalõigushüvesid. Kaitstava õigushüve seisukohalt ei ole aga vahet, kas õigushüve kahjustamine pannakse toime üksiktäideviija poolt, millest võtavad osa kihutaja ja kaasaaitaja (nt

§ 202

lg 1, mis näeb maksimaalse karistusena ette vangistuse kuni üks aasta), või kahjustab seda õigushüve kolmest kaastäideviijast koosnev grupp (nt

§ 202lg 2 p 1, mis näeb maksimaalse karistusena ette kolm aastat vangistust).

Sellistes situatsioonides on sätte kvalifitseeritud koosseisus ette nähtav raskem sanktsioon seega seotud ainuüksi teo toimepanemise vormiga (nt

§ 201

lg 2 p 4) või täideviija isikutunnustega (nt

§ 201lg 2 p 1), mitte aga õigushüve olulisema kahjustamisega.

Kui neist esimesel juhul ei saaks rääkida kuritegelikust ühendusest, siis teisel juhul küll, mis ei oleks aga selle hindamisel, kas tegemist on avalikku julgeolekut ohustava ühendusega, aktsepteeritav kriteerium. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et

§ 255

lg-s 1 märgitud nn eelduskuriteoks saab olla vaid õigusrikkumine, mille eest ettenähtav sanktsioon ei ole sõltuvuses kuriteo toimepanijate isikutest (nt

§ 201

lg 2 p 1) või teo toimepanemise rollide jaotusest (nt

§ 201

lg 2 p 4), vaid kaitstava õigushüve kahjustamise määrast (nt

§ 201lg 2 p 2, § 202 lg 2 p 3).

1. Asjasse puutuvas praktikas on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud, et kuritegeliku ühenduse koosseisuga kaitstakse üksnes avalikku rahu ja julgeolekut kui kollektiivseid õigushüvesid, mitte aga neid individuaalhüvesid, mida kuritegeliku ühenduse tegevuse käigus on kahjustatud. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a määrus nr 31-1-97-10, p 24.) Kuritegelik ühendus kujutab endast ohupotentsiaali, mis kaasneb juba ühenduse loomisega. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a määrus nr 3-1-1-127-13, p 7.) Seega on tegemist formaalse deliktiga, mis tähendab omakorda, et kuriteokoosseis on täidetud pelgalt kuritegelikku ühendusse kuulumisega, mitte nende kuritegude vahetu toimepanemisega, millele kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud. Vastutus

§ 255

(aga ka

§ 256

) järgi tuleb seega kõne alla juba siis, kui kuritegeliku ühenduse liikmed ei ole jõudnud veel ühtegi kavandatavat kuritegu toime panna. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2010. a otsus nr 3-1-1-57-09, p 13.5.)

§ 255

puhul on tegemist vältava süüteoga, mis algab kuritegeliku ühenduse liikmeks saamisega ja lõpeb liikmestaatuse lakkamisega. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus nr 3-1-1-132-12, p 10)
3. Kirjeldatud seisukohtadest tuleneb esmalt üheselt, et ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, nagu kujutaks

§ 255

endast

§ 22

lg-ga 2 sarnanevat omistamisnormi.

§ 255

kriminaliseerib eraldiseisvalt üksnes kuritegelikku ühendusse kuulumise ning selle ühenduse raames toimepandavad üksikkuriteod tuleb kvalifitseerida ning isikutele süüks arvata vastavalt karistusseadustiku üld- ja eriosa sätetele. Teisisõnu ei ole kõik kuritegeliku ühenduse liikmed üksikkuritegude toimepanemisel n-ö automaatselt kaastäideviijad, nagu on seda leidnud apellatsioonikohus. Konkreetse kuriteo võib ühenduse huve silmas pidades toime panna ka üksiktäideviija, kui on täidetud teised kuritegelikku ühendust iseloomustavad tunnused. Kuritegeliku ühenduse ülejäänud liikmed vastutavad üksikkuritegude eest seega vaid juhul, kui on tõendatud nende seos selle teoga kas täideviimise või osavõtu vormis. Kui sellist seost ei tuvastata, on kuritegeliku ühenduse liikme karistusõiguslik vastutus konkreetse individuaalhüve vastu suunatud üksikkuriteo eest välistatud.

1. Nõustuda tuleb aga apellatsioonikohtuga selles, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ja selle raames toimepandavad üksikkuriteod moodustavad reaal-, mitte ideaalkogumi. Ideaalkogum tähendab, et isik täidab ühe teoga mitu eraldi kvalifitseeritavat süüteokoosseisu, s.o väliselt üks tegu toob materiaalsete deliktide korral endaga kaasa mitu erinevates süüteokoosseisudes sisalduvat tagajärge. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. septembri
3. a otsus nr 3-1-1-76-05, p 14.) Ühest teost karistusõiguse mõttes saab aga rääkida juhtudel, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a otsus nr 31-1-4-04, p 8.3.) Nagu öeldud, on kuritegelikku ühendusse kuulumine vältav süütegu, mis realiseeritakse juba sinna astumisega ning mis ei ole üldjuhul juba ajalis-ruumiliselt seostatav edasiste üksikkuritegudega. Eelmises punktis selgitas kriminaalkolleegium sedagi, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei ole samastatav selle raames toimepandavate üksikkuritegudega, mis tuleb tuvastada ning selle toimepanijatele süüks arvata eraldi. Kõnealused argumendid räägivad üheselt selle kasuks, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ning selle raames toimepandavad üksikkuriteod moodustavad reaalkogumi.
6. Teisalt tähendab p-s 34 kajastatu, et kuritegelikku ühendust ei saa ega tohi mõtestada kui lihtsalt mõnevõrra paremini organiseerunud kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate gruppi. Tõdemus, et seadusandja on kriminaliseerinud abstraktse ohudeliktina ainuüksi kuritegelikku ühendusse kuulumise, ilma et kahjustatud oleks mõnda karistusseadustiku eriosas kaitstavat individuaalset õigushüve, viitab üheselt, et

§ 255

hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav (Karistusseadustik. 4., ümbertöötatud ja täiendatud kommenteeritud väljaanne. Koostajad J. Sootak ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2015, § 255, p 1.1). Samuti on siinkohal asjakohane märkida, et kuritegelikku ühendusse kuulub

§ 255

tähenduses ka isik, kes üksnes toetab sellise ühenduse eksisteerimist ja seda näiteks isegi väliselt täiesti õiguspärasel moel, nt raamatupidamisteenuse osutamisega, s.t kuritegelikku ühendusse kuuluja ei pea

§ 20

mõttes olema puutumuses kas kavandatavate või juba toimepandud üksikkuritegudega. Selleks, et õigustada sellise väliselt neutraalse teopanuse sanktsioneerimist kuni 12-aastase vangistusega, s.o esimese astme kuriteona, on arusaadav, et tuvastada tuleb sellise ühenduse spetsiifiline kuritegelik intensiivsus ja sellest nähtuv ohtlikkus.

1. Neid kuritegelikule ühendusele iseloomulikke tunnuseid on lähemalt käsitletud eeskätt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. jaanuari
3. a otsuses nr 3-1-1-57-
4. Kriminaalkolleegium jääb seal väljendatu juurde, selgitades täiendavalt järgmist.
5. Kõnealuses otsuses on esmalt selgitatud, et kuritegelikku ühendusse kuulub isik, kes organisatsiooni osana allub selle tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele (vt otsuse p 13.1). Organisatsiooni osaks olemist võib kolleegiumi hinnangul iseloomustada kui kuritegeliku ühenduse liikmete omavahelist tihedat subjektiivset seost, mis lihtsustab konkreetsete üksikkuritegude toimepanemist ning võimaldab alla suruda või suisa elimineerida personaalse vastutuse tunde, sh ka võimaliku vastumeelsuse konkreetse üksikkuriteo toimepanemise suhtes.

§ 255

on seejuures nn organisatsioonidelikt, mis tähendab seda, et selle liikmete toimepandud kuriteod peavad olema spetsiifiliselt seotud ühenduse ja selle eesmärkidega. Kuriteo toimepanemise ajal peavad isikud seega tegutsema teadmisega, et nad kuuluvad kriminaalsesse organisatsiooni ning see tegu pannakse toime viimase huvides ja selle eesmärke silmas pidades. Organisatsiooni liikmete omavaheline tihe seos tähendab üldjuhul ka ühenduse identiteedi olemasolu (n-ö oleme meie ja on nemad), mis võimaldab neil tunda end ühtse, kokkukuuluva tervikuna.

1. Kuritegelikku ühendust iseloomustab ühe tunnusena järgnevalt ka organisatsiooni tahe, millele selle liikmed alluvad. Just eeskätt see ühenduse tahe loob spetsiifilise ohu õiguskorrale, kuna ta ei ole tavajuhtumil ühenduse üksikliikme poolt juhitav ning võimaldab vajadusel suruda üksikliikme tahte tahaplaanile, sh nt vastumeelsuse kuriteo toimepanemiseks. Kriminaalkolleegium ei näe alternatiive rääkimaks ühenduse tahtest teisiti kui ühenduse (üksik)liikmetele siduva otsustusvõimu olemasolu kaudu. Ühenduses peavad seega eksisteerima selle liikmete poolt tunnustatud ja siduvate otsuste tegemise jaoks pädevad isikud või isikute kogumid. See tahe võib tõepoolest kujuneda ka n-ö demokraatlikul printsiibil, mis väljendub näiteks kogunemises ja hääletamises. Sellisel moel kujunevat ühenduse tahet peavad selle liikmed aga tunnustama, nad peavad seda aktsepteerima ning peavad sellele ka alluma.
2. Kuritegelikku ühendust iseloomustab edasiselt selle püsivus, ja mitte niivõrd liikmeskonna püsivus, vaid ühenduse kui organisatsiooni püsivus. Ühenduse püsivus tähendab omakorda seda, et selle struktuur võimaldab ühenduse liikmetel (kaasa arvatud juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsus nr 3-1-1-57-09, p 13.2.) Kuritegeliku ühenduse püsivust toetab ülesannete jaotus selle liikmete vahel. See tähendab, et kõigil ühenduse liikmetel on kindel koht ühenduse struktuuris ja nad annavad sellest lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele. Seejuures ei ole isikult oodatav panus seotud isiku endaga, vaid tema paiknemisega ühenduse struktuuris, mis tähendab, et liikme vahetumisel võtab uus liige üldjuhul eelmise liikme ülesanded üle (samas, p 13.3).
5. Seega peab kuritegelik ühendus olema püsiv, kindla struktuuri ja eesmärgiga organisatsioon. Ühenduse juhi asendatavuse kriteerium tähendab muu hulgas seda, et konkreetne kuritegelik kooslus ei saa olla loodud ning koos püsida pelgalt selle liidri autoriteedile tuginevalt, kuna tema ühendusest eemaldamine (nt surm või ka vahistamine) tooks sisuliselt vältimatult kaasa senise organisatsiooni lagunemise. Ühenduse väljakujunenud ja kindel struktuur võimaldab omakorda eksisteerida üksikliikmetest kõrgemal tahtel, seda üksikliikmetele vajadusel peale suruda, neid vajadusel välja vahetada ja asendada ning tegutseda sihipäraselt konkreetse eesmärgi nimel, mis seda ühendust iseloomustab. Kriminaalkolleegium selgitab siinkohal, et kuigi

§ 255lg 1 ei pea alates 1.

jaanuarist 2015 kuritegeliku ühenduse jaoks vajalikuks tema loomist varalise kasu saamiseks, siis seaduses kasutatud sõnastus „tegevus on suunatud“ viitab üheselt kuritegeliku ühenduse kui organisatsiooni teatud selgepiirilisele eesmärgistatusele. See ühendust iseloomustav ja teda kooshoidev üksikisikuteülene eesmärk tuleb igal üksikjuhul tuvastada sarnaselt varasema praktikaga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus nr 3-1-1-57-09, p 13.4), ainult selle vahega, et praegu ei ole see piiratud varalise kasu saamisega. Siit joonistub välja üks selge erisus n-ö tavalisest grupist, kuna kuritegeliku ühenduse jaatamiseks ei piisa pelgalt ühisest tahtlusest kuritegude toimepanemiseks, nagu see on tavalise kaastäideviimise korral.
3. Rääkimaks kindla struktuuriga püsivast organisatsioonist on loogiline eeldada, et seda struktuuri moodustavad isikud peavad olema omavahel teatud reeglitele allutatud suhtes. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on raske ette kujutada kindlalt toimivat kuritegelikku struktuuri, mille liikmed on omavahel äärmiselt lõdvalt seotud, kuid toimivad siiski n-ö ühtse organismina ühise eesmärgi nimel (s.h üldisele tahtele alludes) ning kujutavad pelgalt enda olemasoluga ohtu avalikule rahule ja julgeolekule. Ka eelnevalt p-s 39 nimetatud ühenduse liikmeid iseloomustav omavaheline subjektiivne seotus eeldab üldjuhul teatud reeglite olemasolu, millele tuginevalt see struktuur moodustub, koos püsib, üksikliikme tahte vajadusel tahaplaanile surub ning seeläbi pürib seatud eesmärkide poole.
4. Ringkonnakohtu otsuses on alternatiivsena nimetatud mitmeid tunnismärke, mille esinemise korral on alust kahtlustada kuritegeliku organisatsiooni olemasolu. Täpsemalt on esile toodud ühenduse liikmete täpne tööjaotus, mitmetasandiline tegutsemine ning struktuuriüksuste ja allüksuste olemasolu. Täiendavalt nimetab kohus veel aruandmiskohustust, ühiskassat, liikmemaksu, distsipliini, liikmete ja nende omaste eest hoolitsemist, konspireeritust ja ebaseadusliku tegevuse varjamist äriühingute abil. Kriminaalkolleegium nõustub täielikult toodud näidetega, märkides, et loetletud tunnustele vastavaid kuritegelikke ühendusi on tuvastatud ja aktsepteeritud ka senises kohtupraktikas. 44.
5. Nii leidis Tartu Maakohtu
6. detsembri
7. a otsusega nr 1-17-10529 tuvastamist kuritegelik ühendus, mille juhilt tuli saada luba konkreetse kuriteo toimepanemiseks, samuti jaotas see juht kuritegude toimepanemise tulemusena saadud vara ning osales ühenduse raames oluliste küsimuste lahendamisel. Kuritegelikus ühenduses kehtis tuvastatult vaikimiskohustus, ühendusesisesed konspiratsioonireeglid keelasid alluvatel vahetu suhtlemise ühenduse juhiga, s.o eksisteerisid allstruktuurid ja nendevaheline selge käsuahel. Erinevate kokkulepete ja reeglite kaudu tunnetasid ühenduse liikmed end kuritegeliku ühenduse osana ja omasid tugevat sidet teiste kaasliikmetega, tagades sel moel ühenduse püsivuse ja järjepidevuse. Sellised tunnused iseloomustasid ka Viru Maakohtu
8. juuni
9. a otsuses nr 1-17-6026 ja
10. novembri
11. a otsuses nr 1-16-9898 kindlaks tehtud kuritegelikke ühendusi, täiendava tunnusena leidis veel tuvastamist uute liikmete koordineeritud juhendamine ja väljaõpetamine ühenduse vanemate liikmete poolt. 44.
12. Kriminaalasjas nr 1-15-693 tuvastas Harju Maakohus
13. oktoobri
14. a otsuses kuritegeliku ühenduse raames mitmetasandilise juhtimisstruktuuri, territoriaalsel põhimõttel eksisteerivad allstruktuurid, kuritegeliku ühenduse juhtliikmete huvide esindatuse vahendajate kaudu Lõuna-Eestis ja aruandmiskohustuse. Probleemide ilmnemisel ja konfliktide korral kolmandate isikutega võisid kuritegeliku ühenduse liikmed tugineda ühenduse juhtfiguuride nn negatiivsele autoriteedile, vajadusel korraldati kuritegelike grupeeringute ümarlaud, kus probleemid lahendati. Kuritegude toimepanemise tulemusel saadud varaline kasu jaotati tsentraliseeritult. Toetati kinnipidamisasutuses viibivaid isikuid, vajadusel organiseeriti kinnipeetute kaitsjatele tasu maksmine ja kaitsekontseptsioonide väljatöötamine, tagamaks nende kestev lojaalsus kuritegelikule ühendusele. Kuritegeliku ühenduse liikmed olid kohustatud tegema enda kuritegelikust tulust protsendiliselt kindlaksmääratud makseid kuritegeliku ühenduse ühiskassasse. Kõnealused summad edastati vahetult või kuritegeliku ühenduse hierarhias kõrgemalseisvate liikmete poolt ühenduse juhile, kellele kanti regulaarselt ette ka kuritegelike projektide resultatiivsusest ja sissetulekute suurusest. 44.
15. Kohtuasjas nr 1-17-7323 leiti Viru Maakohtu
16. augusti
17. a otsuses, et ennast territoriaalselt määratlenud hierarhiline kuritegelik ühendus omas ühiskassat, kuhu tuli kohustuslikus korras teha makseid ning kuhu koondunud vahendid olid ette nähtud ühenduse probleemide lahendamiseks, vanglas karistust kandvate kuritegeliku ühenduse liikmete vaimseks ja aineliseks toetamiseks, samuti kuritegeliku ühenduse liikmetele nendega seonduvates kriminaalasjades õigusabi osutamisega seotud kulude katmiseks. Sarnased kuritegelikku organisatsiooni iseloomustavad tunnused tuvastati samuti Viru Maakohtu
18. juuni
19. a otsuses nr 1-16-8335, milles kirjeldati ka spetsiaalsete äriühingute loomist kuritegeliku kasumi legaliseerimiseks.
20. Kirjeldatud kohtupraktika näitab, et täiesti võimalik on tuvastada kuritegelikke struktuure, mis vastavad eespool pdes 38jj nimetatud kuritegeliku ühenduse tunnustele. Oluline ongi eristada neid selgepiiriliselt kaastäideviijate gruppidest, mis võivad olla isegi püsivama liikmeskonnaga ning tegutseda pikema aja vältel, kuid mis ei lähe kaugemale teadlikust ja tahtlikust koostegutsemisest üksikkuritegude toimepanemisel. Kriminaalkolleegium nõustub täielikult ringkonnakohtuga, et käesoleval juhtumil pole vähimatki alust rääkida kuritegelikust ühendusest

§ 255

lg 1 tähenduses ning tegemist oli pelgalt üksikkuritegude toimepanemisele orienteeritud kooslusega. II 46. Isegi kui jätta kõrvale tõdemus, et praegusel juhul ei saa kohtute poolt kindlakstehtu valguses rääkida kuritegelikust ühendusest, on nõustumisväärne ringkonnakohtu edasine seisukoht, et ka süüdistus on selles osas puudulik. Apellatsioonikohus märkis õigustatult, et süüdistustes pole kirjeldatud ei kuritegeliku ühenduse struktuuri ega liikmete vahelist ülesannete jaotust, mistõttu pole seal kajastatu kuritegeliku ühenduse juhtimise (

§ 256

) või sinna kuulumise (

§ 255) kindlakstegemiseks piisav. Kr

MS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi ning tulenevalt sama paragrahvi 5. lõike esimesest lausest ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seetõttu mõisteti M. Tõnusoo

§ 256lg 1 järgi ning A.

Jakovlev, A. Tealane ja E. Valigura

§ 255lg 1 järgi põhjendatult õigeks.

Riigikohus on korduvalt märkinud, et olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a määrus nr 3-1-1-70-15, p 11.1).
3. Prokurör selgitab kassatsioonis, et kuritegeliku ühenduse liikmete teod, käsuliin ja rollijaotus ilmnesid üksikkuritegude toimepanemise põhjal ning üksikkuritegude toimepanemine on süüdistuses nõuetekohaselt ära näidatud. Üksikkuritegude toimepanemine on kuritegeliku ühenduse juhtimise ja sinna kuulumise lahutamatu osa ning ringkonnakohus pööras väidetavalt alusetult tähelepanu üksnes üldsõnalisele ja kokkuvõtlikule etteheitele kuritegeliku ühenduse juhtimise ja sinna kuulumise kohta. Need prokuröri väited eelmises punktis toodud mõttekäiku ei kummuta.
4. Nimelt heidetakse M. Tõnusoole esitatud süüdistuses esmalt ette

§ 256lg 1 järgi kvalifitseeritava ning A.

Jakovlevile, A. Tealasele ja E. Valigurale

§ 255

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, kusjuures piirdutakse vaid kuritegelikku ühendust määratleva seadusesätte tsiteerimisega ning tõdemuse kajastamisega, et see kuritegelik ühendus tegeles teise astme kuritegude toimepanemisega. Sellele järgneb iga süüdistatava üksiktegude kirjeldus, mis ei saa aga kuidagi kompenseerida

§ 256

lg 1 ja

§ 255lg 1 järgi esitatud süüdistuse puudusi.

Nagu kriminaalkolleegium eespool selgitas, pole kuritegelikku ühendusse kuulumine kui täiesti iseseisvat kvaliteeti nõudev kuritegu samastatav selle raames toimepandavate üksikkuritegudega. Seetõttu on ainuõige ringkonnakohtu poolt märgitu, et käesolev süüdistus annab maksimaalselt ettekujutuse sellest, kuidas mitmeliikmeline grupp pani umbes kahe aasta kestel toime samaliigilisi kuritegusid. Kriminaalkolleegium kordab, et ainuüksi üksikkuritegude kirjeldamine ei võimalda sisustada neid spetsiifilisi tunnuseid, mis iseloomustavad kuritegelikku ühendust, sinna kuulumist ja selle juhtimist (vt käesoleva otsuse p 38jj). III 49. Vaidlustades M. Tõnusoo süüditunnistamist

§ 199lg 2 p-de 6, 7 ja 9 järgi, taotleb kaitsja valdavalt uute faktiliste asjaolude tuvastamist. Kuna Kr

MS § 363 lg 5 kohaselt ei tohi Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada, jäävad need argumendid kassatsioonimenetluses perspektiivituks. Lisaks on kohtud vastanud ammendavalt kaitsja väidetele Eesti karistusseaduse kehtivuse kohta Soomes ja Saksamaal toime pandud varguste osas. 50. Tähelepanu väärib aga M. Tõnusoole mõistetud liitkaristust puudutav kriitika. Kassatsioonis märgitakse põhjendatult, et apellatsioonimenetluses jäeti maakohtu otsus muutmata osas, millega M. Tõnusoo tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 199

lg 2 p-de 6, 7 ja 9 järgi 4-aastase vangistusega, § 212 lg 1 järgi 2-aastase vangistusega ning § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega. Seega tuli pärast süüdistatava õigeksmõistmist

§ 256

lg 1 järgi mõista talle

§ 63lg 2 ja § 64 alusel uus liitkaristus.

51.

§ 64

lg 1 kohaselt mõistetakse samaliigiliste põhikaristuste korral liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Tulenevalt sama paragrahvi 3. lõikest ei tohi liitkaristus ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära. Kuna

§ 199

lg 2 ja § 212 lg 1 sätestavad karistusena kuni 5-aastase vangistuse ning § 202 lg 2 näeb karistusena ette kuni 3-aastase vangistuse, on võimalik M. Tõnusoole mõista liitkaristuseks kuni 5 aastat vangistust. Mõistes süüdistatavale liitkaristuseks 5 aastat 6 kuud vangistust, kohaldas ringkonnakohus järelikult ebaõigesti materiaalõigust. See viga tingib ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise ja M. Tõnusoole uue liitkaristuse mõistmise. IV

1. P. Villemsoni ja V. Valtsi tegude toimepanemise vormi osas on prokuröri väited samuti ainetud. Praeguses asjas pole vaidlust, et süüdistatavad ei osalenud omakäeliselt kuritegude toimepanemises, vaid tellisid M. Tõnusoolt kaatrite vargused, ilmutasid varguste toimepanemise ajal kaatrite vastu jätkuvat huvi ja saatsid kahel korral V. M-i Rootsi kaatritele vastu. Prokurör leiab erinevalt ringkonnakohtust, et P. Villemsoni ja V. Valtsi teopanus oli niivõrd oluline, et neid tuleb käsitada varguste kaastäideviijatena. Kolleegium märgituga ei nõustu.
2. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et täideviimise ja osavõtu eristamisel lähtub Eesti karistusõigus teovalitsemise teooriast. Selle kohaselt paneb teo täideviijana toime isik, kes hoiab koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemist enda kontrolli all. Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a otsus nr 3-1-1-10-15, p 12.) Ilma teovalitsemiseta toimepanijad ei ole käsitatavad mitte kaastäideviijatena, vaid osavõtjatena, st kas kihutajatena või kaasaaitajatena (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. jaanuari
6. a otsus nr 3-1-1-97-04, p 21.1). Arvestades, et oluline teopanus peab avalduma süüteo toimepanemisel (praegusel juhul kaatrite valduse murdmisel ja uue valduse kehtestamisel) ja P. Villemson ja V. Valts ei valitsenud süütegude vahetut täideviimist teovalitsemise teooria tähenduses, vaid üksnes toetasid seda, hindas ringkonnakohus neid põhjendatult kuritegudest osavõtjatena. V
7. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 362 p-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
8. augusti
9. a otsuse osas, millega M. Tõnusoole mõisteti liitkaristuseks 5 aastat 6 kuud vangistust, ning mõistab

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel talle liitkaristuseks 5 aastat vangistust.

Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse osaliselt ja prokuröri kassatsioon jäetakse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Konkureeriv arvamus: 1-16-6452/341