1-13-936/23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2013, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-13-936 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhmus ja Maarika Kuusk Kriminaalasi V.R-i süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2013 otsus Apellatsiooni esitaja V.R-i kaitsja advokaat Anu Pärtel Prokurör Katrin Lindpere Süüdistatav V.R, ik XXX, elukoht: XXXX, kriminaalkorras varem karistatud 4 korral Advokaat Anu Pärtel Kaitsja RESOLUTSIOON
3. Maakohtu otsus V.R-i süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
4. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Tartu Maakohtu
6. oktoobri 2013 otsusega tunnistati V.R süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust. Edasiselt moodustati liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määras kohus vangistuse kestusega 3 1 aastat 4 kuud. Kannatanu kasuks mõisteti V.R-ilt välja 378 eurot, samuti jäid tema kanda menetluskulud. 1.1 V.R tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse, lõi
7. juunil 2012 Tartu linnas asuvas aktsiaselts Ordi arvutisalongis varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse arvutisalongi juhatajale M.M. . Nimelt esines V.R Tartu Ülikooli raamatukogu töötajana ning ostis Tartu Ülikooli raamatukogu AS-s Ordi olevale arvele kavatsuseta kauba eest tasuda järgmised arvutikomponendid: protsessori Intel Core i52500 3 väärtusega 160 eurot 83 senti; emaplaadi Gigabyte GA-P67A-D3 väärtusega 69 eurot 17 senti ning videokaardi 1536MB Club3D GTX550TI väärtusega 85 eurot, s.o kaupa koguväärtusega käibemaksuga 378 eurot. V.R jättis nimetatud kauba eest tasumata, omastas nimetatud arvutikomponendid ja tekitas kelmusega kannatanule aktsiaseltsile Ordi 378 eurot varalist kahju. Kohtuotsuse kesksed motiivid on järgmised. 1.2 AS Ordi arvutisalongi juhataja tunnistaja M.M. ütluste kohaselt oli V.R käinud nimetatud arvutisalongis juba varasemalt koos Tartu Ülikooli raamatukogu arvutispetsialist A.U. ja tunnistaja arvas, et V.R on A.U. abiline ülikooli raamatukogus. Olles varem paaril korral koos A.U. arvutisalongis käinud, tuli süüdistatav ühel korral üksinda ja selgitas, et neil on soov arvutit uuendada. Välja valiti kolm komponenti (protsessor, emaplaat ja videokaart), mille kohta väljastati Tartu Ülikooli raamatukogule pakkumine, et see A.U. kooskõlastada. 19.juunil 2012 tuli V.R uuesti üksinda arvutisalongi ja väitis, et varasemalt valitud kolme komponendi pakkumine on A.U. kooskõlastatud, kuid ta ei saanud ise neile järele tulla. Kuna tunnistajal ei õnnestunud A.U. t telefoni teel kätte saada, samuti ei tekkinud tal ka kahtlust V.R-i volituste puudumise osas esindada Tartu Ülikooli raamatukogu, siis vormistati raamatukogule arve-saateleht, mille V.R allkirjastas ja talle anti kaup üle. Kui esitatud arve jäi tähtaegselt tasumata, siis võttis tunnistaja A.U. ühendust ja sai teada, et tema ei ole V.R nimetatud kauba tellimiseks ega kättesaamiseks volitanud. 1.3 Tunnistaja A.U. ütlused kinnitavad, et tema oli käinud enne käesolevat sündmust koos V.R-iga AS Ordi arvutisalongis, kus nad olid omavahel vestelnud erinevate arvutikomponentide teemal ja V.R oli aidanud sealt kaupa ära tuua. V.R oli Tartu Ülikooli raamatukogu sage külastaja, nad ajasid omavahel juttu ja V.R juhtis vahel tema tähelepanu probleemidele seoses sealsete arvutitega. AS Ordi arvutisalongi on V.R tulnud kaasa omal initsiatiivil, väites, et tal on ka endal sinna asja. AS Ordi salongist võttis tunnistaja sageli Tartu Ülikooli raamatukogule vajalikke arvutikomponente, valides need esmalt välja, kooskõlastades juhatusega maksumused ja saades seejärel AS-st Ordi kauba koos arve-saatelehega. Arve-saatelehe edastas ta ülikooli rahandusosakonda, mille kaudu see paari nädala jooksul tasuti. Ühel korral aga saatis AS Ordi salongi juhataja M.M. tunnistajale e-posti teel arve koopia ja küsis, kas raamatukogu on seal kajastatud kaupa saanud. Kuna raamatukogu seda kaupa ei olnud tellinud, sest see oleks neile liigselt kallis ning tunnistaja ei olnud näinud ka arvele eelnevat hinnapakkumist, siis üritas ta helistada V.R-ile , et asja uurida. Kätte ta V.R aga ei saanud. Tunnistaja kinnitusel ei olnud V.R mingisugust temapoolset nõusolekut ega volitust Tartu Ülikooli raamatukogu nimel AS-st Ordi kaupa võtta ega teha mingisuguseid muid tehinguid tunnistaja eest. 1.4 Süüdistatav V.R-i ütlused kinnitavad, et tema oli juba enne süüdistuses toodud sündmusi käinud AS Ordi arvutisalongis koos A.U. . Süüdistuses nimetatud ajal läks ta arvutisalongi ja palus seal väljastada Tartu Ülikooli raamatukogu nimele kolm varasemalt välja valitud arvutikomponenti (emaplaat, protsessor ja graafika- ehk videokaart), mille kohta oli tema teada saadetud e-posti teel pakkumine ka A.U. le. Salongis anti talle arve-saateleht, mille ta allkirjastas ja sai soovitud kauba kätte. 2 1.5 Süüdistatav V.R-i ütluste kohaselt olid süüdistuses toodud arvutikomponendid mõeldud A.U. tööarvuti uuendamiseks, välja arvatud graafikakaart, mida oli vaja temal endal. Selle eest pidi ta tasuma sularahas A.U. le, kes oleks raha omakorda Tartu Ülikooli raamatukogule edasi toimetanud. Ka varasemalt oli süüdistatav saanud A.U. kaudu AS-st Ordi odavamalt Tartu Ülikooli raamatukogu nimele ostetud arvutikomponente, mille eest tema tasus sularahas A.U. le. Tegemist oli vastuteenega selle eest, et süüdistatav A.U. t raamatukogu juures arvutitega tegelemisel abistas. Süüdistuses nimetatud komponentidele pidid nad koos A.U. järele minema, kuid kuna A.U. raamatukogu juurde ei ilmunud ja süüdistataval ei õnnestunud teda kätte saada, siis otsustas V.R minna arvutisalongi üksi ja komponendid ära võtta. Kuna peale komponentide salongist saamist süüdistatav enam A.U. t kätte ei saanud ja ei saanud seega ka komponente üle anda, siis paigutas ta need umbes augustikuus ise teistesse arvutitesse, teenides sellega raha. Kuigi 2012 sügisel sai ta uuesti A.U. suhelda ja lubas komponentide eest maksta, siis ei olnud tal enam terviseprobleemide ja töökohakaotuse tõttu võimalik nende eest tasuda ja ta jättis maksmata. 1.6 Eeltoodust saab järeldada, et süüdistuses toodud ajal ei olnud V.R Tartu Ülikooli raamatukoguga ega A.U. mingisugust ametlikku tööalast seost, mis oleks andnud talle õiguse nende nimel või volitusel mingisuguseid tehinguid teha. Kuigi süüdistatava enda sõnul oli tal A.U. kokkulepe, et võib tema kaudu võtta AS-st Ordi Tartu Ülikooli raamatukogu nimel arvutikomponente soodsamalt, siis tunnistaja A.U. ütlused seda ei kinnita. Kohtu hinnangul leidis tõendamist, et V.R tegutses AS-st Ordi kaupa tellides ning vastu võttes enda algatusel ja otsustusel ilma kellegi teise palve või korralduseta. V.R-i väide, et ta kirjutas arve-saatelehele enda andmed, näitamaks sellega, et ta ei püüdnud enda isikut varjata, ei ole päris tõepärased, sest nimetatud dokumendilt võib lugeda kauba saajana Evar, perekonnanimi on aga praktiliselt loetamatu ja allkiri samuti. Muud andmed kauba saaja kohta seal ka puuduvad. 1.7 Nii süüdistatav kui tunnistaja M.M. kinnitasid, et süüdistuses toodud komponentide osas tehti eelnevalt pakkumine, et ost saaks A.U. kooskõlastatud. Samas kinnitas A.U. , et tema ei olnud vastavat pakkumist näinud, mistõttu ei saanud ta seda juhtkonnaga ka kooskõlastada. Samuti selgitas ta, et nimetatud komponentide ost oleks liigkõrge hinna tõttu olnud Tartu Ülikooli raamatukogu jaoks ebareaalne. Kohus ei ole tuvastanud põhjusi A.U. poolt valeütluste andmiseks, kui ta eitas arvutikomponentide pakkumisega tutvumist. Samuti arvestades asjaolu, et ülikooli raamatukogu keeldus pakkumise alusel väljastatud kauba eest tasumisest, siis leiab kohus usutava olevat, et süüdistuses toodud kauba soetamine AS Ordi salongist ei olnud eelnevalt A.U. kokku lepitud ega ka ülikooli raamatukogu juhtkonnaga kooskõlastatud. Kohus leiab, et süüdistatava põhjendused, miks ta otsustas minna kaubale järele üksinda, on ennastõigustavad ega ole usutavad ja viitavad sellele, et tegelikult puudus tal A.U. üldse igasugune kooskõlastatus nimetatud arvutikomponentide soetamiseks. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et isik kellel puuduvad kuritahtlikud kavatsused ja kes soovib osta enda tarbeks teise isiku kaudu kaupa vormistades seda läbi juriidilise isiku, omamata seejuures ise mingisugust volitust sellise tehingu tegemiseks, otsustaks juriidilise isiku esindajaga, kes omab vastavat õigust, ühendust saamata minna kaubale järele iseseisvalt, olles teadlik, et temale kui volitusteta eraisikule kaupa ilma eelneva tasumiseta ei väljastata. V.R-i käitumine viitab isiku teadmisele, et tegelik nõusolek tal kauba saamiseks puudus ja seega soovile omandada vastav kaup pettuslikult, ilma tegelikku õigust omava isiku teadmata. V.R-i tahtlust ebaseaduslikuks käitumiseks kinnitab ka see, et kuigi süüdistatava ütluste kohaselt oli kaks komponenti kolmest mõeldud A.U. le, siis tegelikult jättis ta kõik asjad siiski endale. Kuigi süüdistatav ise põhjendas seda küll sellega, et ei saanud hiljem A.U. t kätte ja ka muul moel temale asju edasi anda ei saanud, siis peab kohus tema selliseid selgitusi otsituteks püüdmaks veenda kohut, et tema tegi kõik endast oleneva, kuid mis ei ole kohtu hinnangul loogilised ega usutavad ja mis ei haakunud tunnistajate poolt väidetuga. 3 1.8 On eluliselt usutav, et isik, kes on saanud eelkirjeldatud asjaoludel enda valdusesse kellelegi teisele mõeldud kauba, sealjuures teades, et kauba eest tasumise kohustus lasub teisel isikul, teeks omalt poolt erinevaid mõistlikke pingutusi, et kaupa õigustatud isikule ka edastada. Ebaloogiline on ka, et ausate kavatsustega inimene pööraks enda valdusse saadud võõrad esemed enda kasuks juba mõne kuu möödumisel varalise kasu teenimiseks, jättes seega tegeliku omaniku neist ilma. V.R ei tagastanud hiljem väidetavalt A.U. le mõeldud arvutikomponente ka arvutisalongi ega palunud neid ka arvutisalongi või Tartu Ülikooli raamatukogu töötajatel kui reaalselt A.U. kokku puutuvatel isikutel temale edasi anda. Selle asemel otsustas süüdistatav vaid paar kuud pärast komponentide oma valdusesse saamist paigutada need teistesse arvutitesse ja teenida seeläbi isiklikku varalist kasu. Eeltoodu kinnitab kohtu hinnangul selgelt, et arvutisalongist V.R-i poolt vastu võetud komponendid ei olnudki mõeldud Tartu Ülikooli raamatukogu või A.U. jaoks, vaid süüdistataval oli juba algselt plaan omandada nimetatud komponendid Tartu Ülikooli raamatukogu arvelt endale. Olles varasemalt koos A.U. AS Ordi salongis Tartu Ülikooli raamatukogule arvutikomponente valimas käinud, siis oli ta teadlik, milline oli kauba saamise mehhanism juriidilise isiku nimel. Nimetatud asjaolu ära kasutades otsustas ta minna arvutisalongi üksinda, jättes sealsele töötajale mulje, et võtab kaupa A.U. kooskõlastatult. 1.9 Süüdistatava käitumisest saab teha ainuvõimaliku järelduse, et tema tegevus oli eelnevalt planeeritud ja kavatsetud, olles kantud eesmärgist viia AS Ordi salongi töötaja eksimusse ja teenida seega pettuse teel varalist kasu. Seejuures on oluline arvestada, et juba varasemalt on V.R korduvalt kasutanud samalaadset ebaseaduslikku käitumismustrit ja selle eest karistatud. See näitab, et kauplustes kelmuste toimepanemine on süüdistatavale iseloomulik ja eesmärgipärane käitumisviis, olles varasemalt ka selle eest karistatud ning seega mõistes täielikult sellise käitumise olemust ja ebaseaduslikkust.
8. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja advokaat A. Pärtel, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning V.R-i suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. Apellatsiooni peamised väited on seejuures järgmised. 2.1 Kaitsja kajastab esmalt nii A.U. kui ka V.R-i ütlusi ning sedastab, et ilmselt jääb tõde kuhugi nende mõlema ütluste vahepeale. Küll leiab apellant, et V.R ei soovinud saada kaupa pettuse teel, mida kinnitab arve-saatelehele enda nime ning allkirja kirjutamine. Kohus ei ole motiveerinud järeldust, et A.U. l tegelikult puudus soov tellitud kaupa saada. Ka on jätnud kohus tähelepanuta, et V.R püüdis korduvalt A.U. ga kontakti saada, mis aga ebaõnnestus. Kaitsja märgib, et ta ei õigusta V.R-i käitumist, kuid sellisel juhtumil tuleb kõik kahtlused ja vaieldavused tõlgendada siiski süüdistatava kasuks.
9. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
10. novembri 2013 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega
11. detsembrini
12. Nimetatud kuupäevaks ringkonnakohtule täiendavaid seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 4 Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks.
13. Kõigepealt peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada menetluspraktikas kinnistunud arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 3-1-1-115-04). Osundatud arusaamast järeldub seegi, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-83-11, p 13). Ühtlasi tuleb silmas pidada, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja (reegeljuhtumil) üksnes esitatud apellatsiooni piires. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole vead, mis tingiks V.R-i süüküsimuse lahendamise maakohtust erinevalt, apellatsioonis märgitu pinnalt (ega ka väljaspool seda) aga tuvastatavad.
14. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning igasuguste vastuoludeta. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav, ära on näidatud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Maakohus on piisava põhjalikkuse ning üksikasjalikkusega käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning V.R-i huvides esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust, s.o kelmusena kvalifitseeritud kuriteo toimepanek V.R-i poolt.
15. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus seejuures üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKm 3-1-1-4812, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Seejuures tuleb tõdeda, et V.R-i kaitsja ei tee esitatud apellatsioonis muud, kui kordab maakohtu menetluses juba kõlanud argumente (vt kohtuistungi protokoll tlk 62 pöördel jj), millega maakohus on selgesõnaliselt ka tegelenud ning mille tõeväärsus on kohtuotsuses ringkonnakohtu hinnangul veenvalt kummutatud. Eelnevalt kajastatud arusaama valguses peab kohtukolleegium seejuures nentima, et on äärmiselt raske midagi sisulist lisada maakohtu asjakohastele argumentidele (vt p-d 1.2-1.9); kriminaalkolleegium soostub nendega täielikult ning ei pea nende kordamist vajalikuks. Seetõttu märgib kriminaalkolleegium apellatsioonile vastates vaid järgmist.
16. Esmalt jääb kriminaalkolleegiumile apellatsiooni pinnalt selgusetuks, millisena kaitsja sündmuste käiku lõppeks siis ette kujutab. Nii märgib apellant korduvalt, et tõenäoliselt jääb tõde kuhugi V.R-i ja A.U. ütluste vahepeale; mida sellisest argumendist järeldada, s.o millise alternatiivse versiooni potentsiaalset tõelevastavust olemasoleva tõendusliku baasi alusel kontrollida, kaitsja aga ei selgita. Kui hinnata apellatsiooni tervikuna, siis võib sellest järeldada, et kaitsja hinnangul oli toimepanduga suuremal või vähemal määral seotud ka A.U. ; nii märgib apellant, et A.U. võib avaldada vaid talle endale kasulikku infot, sest „kes sooviks näida ise kuriteole kaasaaitajana“ (vt tlk 107). Seejuures on oluline tähele panna, et kaitsja ei sea vähimalgi määral kahtluse alla maakohtu poolt tuvastatud 5 asjaolu, et TÜ Raamatukogul ei olnud AS-st Ordi vaatluse all olevate kaupade tellimisega absoluutselt mingit seost. Seega ei sea apellant kahtluse alla seda, et kaupade tellimine AS-st Ordi TÜ Raamatukogule, kes pidanuks nende eest ka tasuma, oli n.ö näilik ning tegelikkusele mittevastav, s.o pettuslik tegu kelmuse koosseisu mõttes. Kui sellesse faabulasse ka integreerida A.U. isik, nagu seda kaitsja näib soovivat, ei muutuks V.R-i vastutuse seisukohalt aga absoluutselt mitte midagi. Sellisel juhul liituks toimepandud kuriteoga A. U kas osavõtja või täideviijana, mis ei muudaks V.R-i vaatevinkliks aga midagi.
17. Eelöeldu ei tähenda aga seda, et kriminaalkolleegium jagaks vähimalgi määral vastavasisulisi kaitsja poolt tõstatatud kahtlusi; eelnevaga põhistas ringkonnakohus vaid seda, et isegi kui hüpoteetiliselt eeldada nende täielikult paljasõnaliste ning apellatsioonis sisustamata jäetud kaitseargumentide tõelevastavust, jääks maakohtu järeldused V.R-i poolt kriminaalkuriteo toimepanemise kohta ikkagi muutumatuks. Sellest johtuvalt ei pea ringkonnakohus sellel versioonil vajalikuks täiendavalt peatuda ning seda küsimust detailselt analüüsida, märkides üksnes, et see kaitseversioon on leidnud maakohtu poolt veenvalt ning selgesõnaliselt kummutamist ja vastava seisukohaga tuleb täielikult ka soostuda.
18. Tõele ei vasta seejuures ka apellandi osundus arve-saatelehele, mis justkui peaks kinnitama, et V.R ei varjanud kaupa vastu võttes mingilgi viisil enda isikut, tegutsedes n.ö avalikult. Osundatud dokumendilt on maksimaalselt loetav välja üksnes süüdistatava eesnimi, mitte midagi muud arusaadavalt süüdistatava isikule viitavat sellelt aga ei nähtu (tlk 13). Ka selle argumendi jätab ringkonnakohus seetõttu edasise tähelepanuta.
19. Täielikult paljasõnaliseks tuleb lugeda ka ülejäänud apellatsioonis esitatud väited selle kohta, et V.R püüdis korduvalt saada ühendust A.U. ga, et talle tellitud kaup üle anda, mis aga ebaõnnestus. Selliseid seisukohad rajanevad üksnes süüdistatava kohtus antud ütlustel, mis on aga põhjendatult tunnistatud täielikult ebausaldusväärseks. Nii johtub see juba asjaolust, et V.R on kohtus võrreldes eeluurimisel räägituga oluliselt muutnud enda versiooni toimunu kohta; kui kohtueelses menetluses tunnistas V.R kelmuse toimepanemist, siis ristküsitluse käigus on ta hakanud seda aga eitama (tlk 57 jj). Sellisel juhul saab isiku ütlusi võtta tõendina arvesse vaid juhul, kui esitatakse veenvad selgitused ütluste sedavõrd radikaalse muutmise kohta; millestki sellisest V.R-i puhul aga rääkida ei saa, kusjuures on tähelepanuväärne, et sellekohast maakohtu selgesõnalist järeldust apellant vähimalgi määral ka ei vastusta. Olukorras, kus V.R-i ütlused on kui ebausaldusväärsed tõendikogumist kõrvaldatud ning seda apellatsioonis ka ei vastustata, puuduvad apellatsioonikohtul igasugused võimalused nende väidetega tegelemiseks. Apellatsiooni väliselt märgib ringkonnakohus üksnes seda, et maakohtu järeldus V.R-i ütluste ebausaldusväärsuse kohta on ka tõendeid kogumis hinnates õiguslikult veatu.
20. Kokkuvõtvalt sedastab ringkonnakohus, et maakohtu argumendid V.R-i süü tõendatuse kohta on asjakohased ning veenvad ja apellatsioonis esitatud seisukohad ei ole vähimalgi määral kohased seda seisukohta kummutama. Arvestades p-des 7.–10 väljendatud seisukohti ning maakohtu otsuses sedastatut, leiab ringkonnakohus seega, et V.R-i süü talle inkrimineeritud kuriteos on leidnud täielikult tõendamist. Kaitsja abstraktsed osundused kahtlustele, mis väidetavalt käesolevas kriminaalasjas esinevad ning mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, on alusetud. Põhimõtte osas selgitab kriminaalkolleegium täiendavalt, et selle printsiibi poole on alust pöörduda alles tõendamisprotsessi lõppetapil, s.o siis, kui tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs (vt RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). Eeltoodust järeldub seegi, et põhimõte pole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd ; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult 6 veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. Sellekohast kahtlust kriminaalkolleegiumil käesolevas kriminaalasjas aga vähimalgi määral ei tekkinud, mistõttu jääb kaitsja esitatud apellatsioon täielikult edutuks.
21. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 7