← Eesti

1-15-2543/19

Obsah (5)§ 4§ 24§ 25§ 6§ 5

1-15-2543 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. jaanuar 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-2543 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, liik

§ 4lg 2 p 15 mõttes ja alates 1.

aprillist 2013 kehtiva KVS § 2 mõttes, omades ametiseisundit avaliku ülesande täitmisel. 1.1.

  1. I.K , olles teadlik, et Kiili Vallavalitsus soovib teha vallale kuuluvas korteris aadressil XXXXX XX XX-X, Luige alevik, Kiili vald remonttöid ja selle tarbeks korraldada
  2. veebruaril 2013 hanke remonttööde tegija leidmiseks, esitas hanke korraldamisega Kiili Vallavalitsuses tegelevale Ehitus- ja planeerimisosakonna Ehitusjärelevalve spetsialist (osakonna juhataja KT) TK-le soovituse esitada kutse osaleda pakkumisel ka R OÜ-le ning esitada vastav dokumentatsioon e-posti aadressile: XXX@XXX. R OÜ (äriregistri kood: XXXXXXXX) osanik alates
  3. märtsist 2011 on V OÜ ½ osas ja teine osanik ½ osas on HK (isikukood XXXXXXXXX), kes on ühtlasi alates
  4. märtsist 2011 juhatuse ainuliige. 1.1.
  5. Vältimaks kuni 1.

§ 24

lg-s 1 ja lg-s 2 p-s 1 sätestatud keelatud tehingu sooritamise keeldu, tegutsedes huvide konflikti situatsioonis KVS § 25 lg 1 p 3 mõttes ja eesmärgiga saada Kiili Vallavalitsusele kuuluvas korteris aadressil XXXXX XX XX-X, Luige alevik, Kiili vald tehtavate remonttööde hange endaga seotud firmale ning seeläbi teenida tulu, plaanis I.K korteri renoveerimistööd korraldada läbi ettevõtte R OÜ, kuigi tegelikuks tööde tegijaks oli tema isa AP I.K-le endale kuuluva ettevõtte V OÜ kaudu. Vastavalt äriregistri teabesüsteemi andmetele on I.K alates

  1. oktoobrist 2010 V OÜ (äriregistri kood: XXXXXXXX) asutaja ja ainuosanik ning kuni
  2. aprillini 2011 juhatuse liige. Alates
  3. aprillist 2011 on juhatuse ainuliige AP (isikukood XXXXXXXXXX). 1.1.
  4. R OÜ juhatuse liige HK ei olnud remonttööde tegemisest R OÜ nimel huvitatud. V. 2 I.K oli sellest asjaolust ka teadlik, kuid sellest hoolimata organiseeris ta R OÜ osalemise Kiili Vallavalitsuse korraldatud hankel, eesmärgiga saada hange endaga seotud ettevõttele. I.K andis TK-le R OÜ e-posti aadressi, paludes sinna saata kutse hinnapakkumisel osaleda koos hankedokumentidega. I.K koostas lähtuvalt teiste pakkumiste eelteadmistest hinnapakkumise, mille ta toimetas pakkumise esitamise tähtajal
  5. veebruaril 2013 Kiili Vallavalitsusse hanget läbiviiva isiku TK kätte.
  6. veebruaril 2013 hinnapakkumise esitajaks oli pakkumisele märgitud AP. Hinnapakkumine ei olnud esitatud vastavalt hankekorrale, mille kohaselt tuli pakkumine esitada e-posti teel, hinnapakkumine oli allkirjastamata ja ei sisaldanud ühtegi selle esitanud isikut tuvastada võimaldavat rekvisiiti. 1.1.
  7. Enda ja isa seotuse varjamiseks hankel osalemisel, asendas I.K AP nimelt tehtud
  8. veebruari 2013 pakkumise hiljem EM nimelt esitatud pakkumisega, lastes selle ka vastavalt Kiili Vallavalitsuse dokumendiregistris registreerida kui esialgse pakkumise. 1.1.
  9. Hinnapakkumist, mille I.K esitas Kiili Vallavalitsusele kui R OÜ pakkumise, ei olnud koostatud selleks õigustatud isik, s.o R OÜ juhatuse liige HK ning see ei vastanud tema tahtele. Ka ei olnud HK volitanud hinnapakkumist koostama AP ega kedagi teist. Pakkumises esitatud asjaolud ei olnud tõesed. Kuna HK ei soovinud R OÜ nimel Kiili Vallavalitsuse korraldatud hankel osaleda ega remonttöid teha, ei volitanud selleks AP ega EM ning ei kiitnud osalemist tagantjärgi heaks, siis ei vastanud Kiili Vallavalitsusele esitatud hinnapakkumine sisult ega vormilt tegelikkusele. I.K oli sellest asjaolust teadlik. Samuti oli ta teadlik, et kuulub ise hankekomisjoni ja osaleb hanke võitja valimises. Ühiselt koos TK-ga valiski I.K
  10. veebruaril 2013 hanke võitjaks R OÜ kui madalaima hinna pakkuja. 1.1.
  11. I.K teadis hanke võitja valimisel, et osaleb ametiisikuna tema endaga seotud isiku suhtes otsuse tegemisel, s.t R OÜ kuulus ½ osas I.K-le kuuluvale ettevõttele V OÜ. Kuni 1.

§ 25

lg 2 sätestas, et ametiisik, kelle ülesanne on osaleda KVS § 25 lg 1 nimetatud ühisotsuse tegemises, on kohustatud sellest viivitamata teatama asjaomasele organile ja oma vahetule ülemusele või teenistusse võtmise või ametisse nimetamise õigusega isikule või organile ning loobuma otsuse tegemisest. Kuni 1.

§ 25

lg 1 nimetatud huvide konflikti loovaks otsuseks on KVS § 25 lg 1 p 3 kohaselt otsus, mille ametiisik peab oma töö- või teenistuskohustuse raames tegema osaühingu suhtes, mille osanikuks on see ametiisik, juhul, kui see otsus oluliselt mõjutab ametiisiku enda, tema lähisugulase või –hõimlase või selle osaühingu majandushuve. 1.1.

  1. Kuna süüdistuse sisuks oleva hanke hind oli 17 780 eurot ja R OÜ
  2. a majandusaasta käive oli 2116 eurot,
  3. a majandusaasta käive oli 15 939 eurot ning
  4. a majandusaasta käive oli 15 078 eurot, siis oli tegemist R OÜ majandushuve oluliselt mõjutava otsusega. Seega esines kuni 1.

§ 25

lg 1 mõttes olukord, kus I.K oleks pidanud järgima kuni 1.

§ 25lg-s 2 sätestatut, mida ta aga ei teinud.

I.K , olles küll teadlik huvide konfliktist, ei teatanud sellest vastavalt seadusele ega loobunud otsuse tegemisest. 1.1.

  1. Kiili Vallavalitsuse ja R OÜ vahel sõlmiti 21.02.2013.a töövõtuleping aadressil 3 XXXXX XX XX-X, Luige alevik, Kiili vald asuva Kiili valla sotsiaalkorteri remonttööde tegemiseks. Kiili Vallavalitsust esindas lepingu sõlmimisel Kiili vallavanem I.K . R OÜ (äriregistri kood XXXXXXXX) poolt allkirjastas lepingu HK. 1.1.
  2. Kuni 1.

§ 24

lg 1 kohaselt on ametiisikule keelatud sooritada tehinguid iseendaga või muid sarnase iseloomuga või huvide konfliktiga seotud tehinguid. Kuni 1.

§ 24

lg 2 p 4 kohaselt käsitatakse tehingutena iseendaga, mis on keelatud, muuhulgas riigi või kohaliku omavalitsuse esindajana varaliste tehingute tegemist KVS § 25 lg 1 p-s 3 nimetatud osaühinguga. Eeltoodust tulenevalt oli I.K vallavanemana Kiili Vallavalitsuse nimel R OÜ-ga töövõtulepingu sõlmimine keelatud KVS § 24 lg 1 mõttes ning KVS § 24 lg 4 kohaselt oli tegemist tühise tehinguga. Tegemist oli ka TsÜS § 87 mõttes seadusega vastuolus oleva tehinguga. Kuni 1.

§ 6

lg 1 kohaselt on ametiisikul keelatud muuhulgas korruptsiooniohtlike suhete sõlmimine füüsiliste ja juriidiliste isikutega ning sama paragrahvi lõige 3 kohustas I.K teavitama korruptsiooniohtlikust suhtest (kuni 1.

§ 5lg 2 mõttes) ja loobuma tehingu tegemisest.

1.1.

  1. Pärast hanke võitja valimist,
  2. a veebruaris, esitas I.K HK-le allkirjastamiseks ette valmistatud R OÜ ja Kiili Vallavalitsuse vahelise töövõtulepingu (kuupäevaga
  3. veebruar 2013), samuti R OÜ ja M OÜ vahelised töövõtulepingud (kuupäevadega
  4. veebruar 2013 ja
  5. veebruar 2013), millega R OÜ andis Kiili Vallavalitsusega sõlmitud lepingus märgitud tööde teostamise üle M OÜ-le. M OÜ (äriregistri kood: XXXXXXX) osanik on alates
  6. novembrist 2012 EM (isikukood: XXXXXXXXXXX) 1670 euro suuruse osamaksuga ning teine osanik on KT (isikukood: XXXXXXXXXX) 830 euro suuruse osamaksuga. M OÜ juhatuse liige EM ei olnud nimetatud remonttööde tegemisest ega tööde üleandmisest teadlik ega avaldanud selleks soovi. Samuti ei olnud ta teadlik tema nimel esitatud pakkumisest. 1.1.
  7. Enda ja isa seotuse varjamiseks, asendas I.K esialgse Kiili Vallavalitsuse ja R OÜ vahelise
  8. veebruari
  9. a lepingu teise lepinguga, milles oli muudetud andmeid lepingu punktis 11.5: esialgu oli lepingus märgitud ehituslikes küsimustes ja ohutustehnika eest vastutavaks isikuks ehitusplatsil AP, hilisemas lepingus p-s 11.5 märgitud EM. I.K lasi nimetatud muudetud lepingu registreerida Kiili Vallavalitsuse dokumendiregistris kui esialgselt sõlmitud lepingu. 1.1.
  10. Edasi I.K organiseeris omakorda tööde üleandmise M OÜ-lt V OÜ-le ning sel eesmärgil sõlmiti M OÜ ja V OÜ vahel
  11. veebruaril 2013 töövõtuleping. Lepingud koostas I.K. 1.1.
  12. I.K omas juurdepääsu R OÜ e-maili aadressile XXX@XXX, mille kaudu esitas HK teadmata R OÜ nimel arved Kiili Vallavalitsusele. Esitatud arvetele märgiti makse saajaks M OÜ ning arvete summa kanti M OÜ-le. Vallavanemana I.K kinnitas nimetatud arved Kiili Vallavalitsuse poolt. Nende arvete alusel tasus Kiili Vallavalitsus R OÜ esitatud arvete alusel remonttööde eest 16580 eurot M OÜ-le, mis omakorda tasus 14 580 eurot edasi V OÜle. V OÜ arvelduskontolt nähtuvad aadressil XXXXX XX XX-X, Luige alevik, Kiili vald asuva 4 Kiili valla sotsiaalkorteri remonttööde kulud suurusjärgus 7000 eurot. 1.1.
  13. Eelnevast nähtuvalt sõlmis I.K vallavanemana Kiili Vallavalitsuse ja R OÜ vahelise lepingu ebaseaduslikult, sest ta teadis, et R OÜ esindusõiguslik isik ehitushanke pakkumisel ei osalenud, R OÜ ehitustööde lepingus märgitud töid ei tee ja tasu R OÜ-le ei kanta. I.K teadis, et tegelikkuses osutab Kiili Vallavalitsuse ja R OÜ vahel sõlmitud lepingus märgitud teenuse temale kuuluv ettevõte V OÜ. Samuti oli I.K teadlik, et vallavanemana hankel parima pakkumise väljavalimisel osalemisega ning töövõtulepingu sõlmimisega R OÜ-ga läheb tema tegevus vastuollu kuni 1.

-ga, ta tegutses ametiisikuna huvide konfliktis KVS § 25 lg 1 mõttes ja tegemist oli tema kui ametiisiku jaoks keelatud tehinguga KVS § 24 lg 1 mõttes. Kiili Vallavalitsuse vara on I.K jaoks võõras vara, mille käsutamiseks oli tal õigus, s.t Kiili Vallavalitsuse vara oli talle usaldatud. I.K oli vallavanemana vastutav Kiili Vallavalitsuse juhtimise eest majanduslikult otstarbekamal viisil ja temal oli kohustus valla kasutusse antud vara ja vahendeid kasutada heaperemehelikult ning sihipäraselt. 1.

  1. KarS § 344 lg 1 järgi esitati I.K-le süüdistus selles, et ta võltsis kolm R OÜ ja kolm M OÜ arvet. I.K koostas Kiili Vallavalitsusele R OÜ arved HK nimel R OÜ meiliaadressilt XXX@XXX, märkides makse saajaks M OÜ. Need arved ei kajastu R OÜ raamatupidamises. Küll aga on M OÜ raamatupidamises kajastatud kolm kattuva summa, kuupäeva ja numbriga fiktiivset arvet Kiili Vallavalitsusele, mille koostajana on näidatud EM. Ka need arved koostas tegelikult I.K. 1.
  2. Veel esitati I.K-le süüdistus KarS § 345 lg 1 järgi selles, et ta esitas R OÜ e-maili aadressilt XXX@XXX Kiili Vallavalitsusele kolm R OÜ võltsitud arvet, eesmärgiga saada Kiili Vallavalitsuse ja R OÜ vahel sõlmitud lepingu alusel tasu, mis tuli kanda üle M OÜ-le. Vallavanemana kinnitas nimetatud arved, misjärel arvetel märgitud summad kanti üle M OÜle.
  3. Maakohus tunnistas I.K süüdi KarS § 201 lg 2 p 3 järgi ja karistas teda rahalise karistusega 210 päevamäära, päevamäära arvestusega 35 eurot päevamäär, s.o 7350 eurot. Maakohus tunnistas I.K süüdi ka KarS § 344 lg 1 järgi ning karistas teda rahalise karistusega 100 päevamäära, päevamäära arvestusega 35 eurot päevamäär, s.o 3500 eurot. Samuti tunnistas maakohus ta süüdi KarS § 345 lg 1 järgi ja karistas rahalise karistusega 50 päevamäära ulatuses, päevamäära arvestusega 35 eurot päevamäär, s.o 1750 eurot. KarS § 64 lg 1 luges maakohus kergemad karistused kaetuks üksikkaristustest raskeimaga, mõistes kuritegude kogumis I.K-le liitkaristuseks rahalise karistuse 210 päevamäära. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ära kantavaks karistuseks rahalise karistuse 140 päevamäära, päevamäära arvestusega 35 eurot päevamäär, s.o 4900 eurot. Kohtuotsusega mõisteti I.K-lt menetluskuluna kuue kuu jooksul välja sundraha ja kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu. Maakohus lahendas ka asitõenditega seonduvad küsimused.
  4. Maakohus leidis, et I.K süü talle esitatud süüdistuses on tõendamist leidnud ja 5 põhistas oma seisukohti alljärgnevalt. 3.
  5. I.K oli alates vallavanemaks valimisest kuni
  6. aprilli 2013 KVS seadusemuudatuseni ametiisikuks nii KarS § 288 lg 1 mõttes kui ka KVS § 3 lg 2, § 4 lg 1 ja lg 2 p 15 mõttes, koosmõjus KOKS § 49 lg 1 ja § 50 lg 1 ja Kiili valla põhimääruse § 1 lg 2 ja § 29 lg 2 sätetega. Seejuures viitavad KarS § 288 lg 1 (kuni
  7. juulini 2013 kehtinud redaktsioonis) ja KVS § 3 lg 2, § 4 lg 1 ja lg 2 p 15 otseselt kohalikus omavalitsuses töötavale ametiisikule ja ka vallavanemale. Samuti oli I.K ametiisik alates
  8. aprillist 2013 kehtima hakanud KVS § 2 redaktsiooni kui ka alates
  9. juulist 2013 kehtima hakanud KarS § 288 lg 1 redaktsiooni mõttes, sest tal oli avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund ja ta täitis temale pandud ülesandeid alaliselt ametikohale valimise alusel. 3.
  10. Maakohus märkis, et Kiili Vallavalitsuse vara oli ametikohast tulenevalt I.K-le usaldatud vara, mida tal oli õiguslik volitus käsutada. Samas oli siiski tegemist tema jaoks võõra varaga KarS § 201 tähenduses. 3.
  11. Maakohus leidis, et I.K pööras süüdistuses kirjeldatud tegudega talle usaldatud Kiili Vallavalitsuse vara kolmanda isiku, s.o V OÜ kasuks. 3.
  12. Maakohtu hinnangul oli vara V OÜ kasuks pööramine ebaseaduslik. Ebaseaduslikkus tulenes ühelt poolt sellest, et I.K puudus õiguslik alus R OÜ nimel hinnapakkumist koostada ja seda Kiili Vallavalitsusele esitada. Teisalt tulenes hankelepingu sõlmimise ebaseaduslikkus aga ka sellest, et I.K rikkus seda tehes enne
  13. aprilli 2013 kehtinud KVS § 25 nõudeid. I.K oli vallavanemana R OÜ-ga hankelepingut sõlmides huvide konfliktis KVS § 25 lg 1 p 3 mõttes. Samas ei järginud ta selles olukorras KVS § 25 lg 2 nõuet huvide konfliktist asjaomastele organitele teatada ja loobuda huvide konfliktis otsuse tegemisest. Selle asemel tegi ta hoopis 1.

§ 24mõttes keelatud tehingu ja sõlmis korteri remondiks töövõtulepingu R OÜ-ga.

3.

  1. Vastuseks kaitsja väitele, nagu oleks KarS § 201 koosseis arutataval juhul välistatud juba põhjusel, et Kiili Vallavalitsus ei saanud kahju, sest vaidlusaluse lepingu alusel vallale kuuluv korter remonditi, märkis maakohus, et omandivastased süüteod ei sisalda koosseisulise elemendina varalist kahju. Teo toimepanemiseks piisab, kui asi on omanikult ära võetud või oma kasuks pööratud. Asja või vara väärtuse tuvastamisel on tähendus üksnes siis, kui sellest võib oleneda süüteo kvalifitseerumine väär- või kuriteona, toimepanemise suur ulatus vms. Samuti võib varalise kahju suurust arvesse võtta karistuse mõistmisel tõusetuvate küsimuste lahendamisel. Seega usaldatud vara enda kasuks pööramisega ei pea tingimata kaasnema varaline kahju vara omanikule. KarS § 201 puhul on karistatav juba ainuüksi ebaseadusliku varakäsutuse tegemine. Isegi kui kannatanu vara väärtus tänu mõnele varakäsutust kompenseerivale vastusooritusele ei vähene, ei tähenda see, et omastamise koosseis ei ole täidetud. 3.
  2. Maakohus tuvastas, et I.K pani omastamise toime kavatsetult. Samuti leidis kohus, et süüdistatava käitumise õigusvastatust või tema süüd välistavaid asjaolusid ei esine. 6 3.7.
  3. Süüdistuses KarS § 344 lg 1 järgi märkis maakohus, et I.K võltsitud arved on dokumendid KarS § 344 mõttes, sest neist nähtub arve esitaja õigus saada arvel märgitud tasu osutatud teenuste eest ja arve saaja kohustus tasuda, s.t arve tõendab õigusliku tähtsusega asjaolusid. Arved on kirjalikult taasesitatavas vormis ja nendel on märgitud dokumendi väljaandja, s.o R OÜ ja M OÜ. Maakohus tuvastas, et R OÜ nimel tehtud ja Kiili Vallavalitsusele esitatud arved nr 13003, 13006 ja 13008 on fiktiivsed, need ei kajastu R OÜ raamatupidamises ning nende alusel ei ole R OÜ-le väljamakseid tehtud. R OÜ ainus juhatuse liige HK ei olnud neist arvetest teadlik. Maakohus märkis, et need arved leiti I.K kasutuses olnud arvutist ja tema kodust. I.K on nende arvete koostamist kahtlustatavana ülekuulamisel kinnitanud. Seega tuvastas maakohus, et just I.K koostas nimetatud arved. Maakohus leidis, et I.K puudus õiguslik alus nimetatud arveid koostada ja R OÜ nimel esitada. Ka ei vastanud nende arvete sisu tegelikkusele. Seega pani I.K R OÜ eelnimetatud arveid koostades toime võltsimise. 3.7.
  4. Edasi märkis maakohus, et ka M OÜ poolt Kiili VV-le tehtud arved nr 13003, 13006 ja 13008 leiti I.K kasutuses olnud arvutist ja kodust. Arvete koostajana on märgitud EM ja Kiili VV poolt kontaktisikuna on toodud TK, allkirju arvetel ei ole. EM ütluste kohaselt ta süüdistuses nimetatud arveid koostanud ei ole. Vaatlusprotokolli kohaselt, milles on vaadeldud M OÜ raamatupidamisandmeid, selgub, et nende arvete puhul on tegemist dubleerivate arvetega, s.t et samade numbritega arved on M OÜ-l juba olemas. I.K andis kohtueelses menetluses ütlusi, milles ta tunnistab, et arved koostas tema. I.K arvas, et arved on vajalikud, et näidata M OÜ raamatupidamist korrektsena. Neid arveid kellelegi esitatud ei ole. Seega oli tegemist fiktiivsete arvetega, mis oma sisult ei vastanud tegelikkusele. Maakohus juhtis tähelepanu sellele, et I.K puudus õiguslik alus M OÜ nimelt arvete koostamiseks. Kuigi M OÜ võltsitud arveid tegelikult käiku ei lastud, on juba selliste arvete koostamisega faktiga õiguskäivet kahjustatud ning seega KarS § 344 lg 1 koosseis realiseeritud. 3.7.
  5. Maakohus leidis, et I.K võltsis eeltoodud arved kavatsetult. Tema käitumise õigusvastatust ega I.K süüd välistavaid asjaolusid ei esinenud. 3.
  6. Puutuvalt süüdistusse KarS § 345 lg 1 järgi märkis maakohus, et I.K koostas R OÜ nimel kolm võltsitud arvet eesmärgiga saada Kiili Vallavalitsuse ja R OÜ vahelise lepingu alusel tasu. Seetõttu esitas ta need arved R OÜ meiliaadressilt Kiili Vallavalitsusele. Vallavanemana kinnitas I.K laekunud arved, misjärel maksis Kiili Vallavalitsus arvetel märgitud summad välja M OÜ-le. Maakohus osutas, et võltsitud arvete esitamisega Kiili Vallavalitsusele realiseeris I.K KarS § 345 lg 1 objektiivse koosseisu. Seejuures oli I.K teadlik, et arved on võltsitud ja tal oli arveid esitades eesmärk omandada õigusi, s.o saada raha läbi M OÜ V OÜ-le. Kohus ei tuvastanud sellegi süüdistuspunkti juures I.K teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid. 3.
  7. I.K-le karistust mõistes kohus mh ka seda, et I.K ei ole varem kriminaalkorras karistatud, mistõttu on teda võimalik karistada kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistusega. Karistuse määra valikul leidis kohus, et süüdistatava süü KarS § 201 lg 2 p 3 7 ettenähtud kuriteo toimepanemises on hinnatav keskmisena. Puutuvalt KarS § 344 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemist leiab kohus, et süüd võib hinnata alla keskmise ning KarS § 345 lg 1 osas, arvestades et tegemist on väiksema süüga võrreldes KarS § 344 lg 1 süüdistuse mahuga, siis võib süüd hinnata suhteliselt väiksena, mis tingib vastavalt süü suurusele ka karistuse raskuse. Kuivõrd kriminaalmenetluses ei ole tuvastatud ei karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, siis tuleb karistuse määra arvestamisel lähtuda süü suurusest. Kuna süüdistatava puhul on tegemist varem karistamata isikuga, siis puudub vajadus ka karistuse raskendamiseks eripreventiivsetel eesmärkidel, et kinnistada isikus arusaama keelunormi kehtivusest. Arvestades õiguskorra kaitsmise huve leiab kohus, et tegemist on suhteliselt spetsiifilise iseloomuda süütegude kogumiga, mitte nö masskuritegude hulka kuuluvatega, mistõttu ei saa ka õiguskorra kaitsmise huvid karistuse rangust oluliselt mõjutada. Liitkaristuse mõistmisel pidas kohus võimalikuks lugeda kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega. Kohus leiab ka seda, et KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 ettenähtud kuritegude toimepanemine oli vajalik KarS § 201 lg 2 p 3 ettenähtud kuriteo lõppeesmärgi saavutamiseks ning kuigi nimetatud kuriteod olid eriliigilised ja kahjustasid erinevaid õigushüvesid, olid nad kantud ühest eesmärgist ning hinnatavad kui ühtse tahtlusega toime pandud süüteod. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I.K kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja I.K õigeksmõistmist. 4.
  9. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldustega, märkides, et maakohus on jätnud tähelepanuta kaitsja kohtumenetluses esitatud argumendid. Kaitsja argumente on maakohus käsitlenud oluliselt väiksema põhjalikkusega kui süüdistuse seisukohti, mistõttu on maakohus jätnud sisuliselt põhjendamata kaitsja argumentidega arvestamata jätmise. 4.
  10. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu ei eeldaks omastamise süüteokoosseis varalise kahju tekkimist kannatanul, leides, et varavastase süüteona eeldab omastamine kannatanule varalise kahju tekitamist. 4.
  11. Kaitsja arvates ei nähtu esitatud süüdistusest, et I.K oleks vaidlusaluse remondihanke raames omastamise toime pannud. I.K tegevus ei olnud ebaseaduslik. Süüdistuses ei ole näidatud, millist seadust I.K hanke läbiviimisel, lepingu allkirjastamisel või arve tasumiseks korralduse andmisel rikkus. I.K ei olnud remondilepingut allkirjastades huvide konflikti. Samuti on asjas tõendatud, et I.K taandus remondi tegija valimisel otsuse tegemisest. 4.
  12. Kaitsja arvates on süüdistus ebaselge, sest sellest jääb eksitav mulje, nagu poleks Kiili Vallavalitsuse lepingu täitmiseks tehtud väljamaksetel tegelikult lepinguga mingit puutumust, kuigi tegemist oli tavalise töövõtuga, mida lepinguosalised R OÜ ja Kiili Vallavalitsus ka täitsid. Lepingujärgsete väljamaksete tegemine tehtud tööde eest ei ole aga mingil viisil ebaseaduslik. 8 4.
  13. Kaitsja juhib tähelepanu, et omastamise välistab juba see, et tegelikult tasuti R OÜ-le 930 eurot vähem kui lepingus kokku lepitud. Samuti sai vald vastusooritusena remonditud korteri, mistõttu puudub omaniku kestva varast ilmajätmise koosseisutunnus. 4.
  14. Süüdistus on ebaselge ka võltsimise osas, sest võltsimise koosseisuline tunnus on, et võltsija tahe on suunatud nende õiguste omandamisele, millele tal tegelikult õiguslikku alust ei ole. KunaR OÜ oli lepinguosaline, siis oli tal õigus arveid esitada ja puudub alus väita, et need arved olid võltsitud. Tegemist on hoopis volituseta esinduse instituudiga. Kuna R OÜ ei ole vaidlusaluseid arveid tagasi kutsunud ega muul moel väljendanud enda mittenõustumist nendega, siis pole alust väita, et R OÜ ei olnud arvete esitamisega nõus. 4.
  15. Kuna V. kuke käitumises puudusid võltsimise tunnused, siis ei saanud ta toime panna ka võltsitud dokumendi kasutamist. 4.
  16. I.K-le esitatud süüdistus on üldsõnaline ja konkretiseerimata ning nõnda vastuolus kaitseõiguse ja õiglase kriminaalmenetluse põhimõtetega. Arutatavas asjas ei ole süüdistuses avatud I.K-le tehtava etteheite objektiivset sisu, aga samuti on jäänud täpsustamata süüdistuse subjektiivne koosseis. Süüdistuses ei ole välja toodud, millist väidet millise tõendiga tõendada soovitakse.
  17. Prokurör esitas apellatsiooni peale vastuse, paludes jätta apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. 5.
  18. Prokuröri hinnangul kordab kaitsja suuresti samu väiteid, mida ta esitas juba asja arutamisel maakohtus ning mida on maakohtu otsuses ka ammendavalt käsitletud. Viited esitatud viited tõendite kogumise ebaseaduslikkuse kohta on alusetud ning asjasse puutumatud. Väited süüdistuse ebaselguse kohta on aga otsitud. Prokurör osutab, et I.K ei soovinud kohtus ütlusi anda. 5.
  19. Prokurör märgib, et kaitsja hinnang süüdistuse alusetusest põhineb arusaamal, et R OÜ ja Kiili Vallavalitsuse vaheline töövõtuleping kui selline oli seaduslik ja seda täideti. Kuna R OÜ tegi lepingujärgsed tööd, siis oli tal ka lepingust tulenev õigus küsida tasu. Seega ei saanud olla I.K tegevuses midagi ebaseaduslikku. Samas on kaitsja jätnud tähelepanuta, et I.K tegevuse ebaseaduslikkus seisnes just selles, kuidas nimetatud töövõtuleping ja lepingujärgne töö R OÜ-ni üleüldse jõudis. R OÜ ei osalenud tegelikult hankel ega olnud töövõtulepingu pool. R OÜ ei täitnud seda lepingut ega saanud ka lepingujärgset tasu. Kogu protsessi viis läbi I.K: ühelt poolt Kiili vallavanemana ja teiselt poolt töövõtjana ning tasu saajana kolmanda isiku – temale endale kuuluva V OÜ – kasuks. I.K kavandas remonttööde tegijaks Kiili vallale kuuluvas sotsiaalkorteris endaga seotud firma V OÜ ja oma isa AP. Seejuures näitas ta kogu dokumentatsiooni siiski R OÜ nimelt, omamata selleks aga õiguslikku alust. Tõendamist on leidnud, et I.K koostas hinnapakkumise, tõi hinnapakkumise hankel osalemiseks, osales parima pakkumise valimisel, organiseeris lepingute allkirjastamise mõlema lepingu poole poolt tegelikke asjaolusid R OÜ seaduslikule 9 esindajale avaldamata, koostas kõik vahepealsed lepingud tööde üleandmiseks V OÜ-le ning koostas ilma sellekohase õiguseta ka R OÜ nimel arved. I.K tegevus väljus pelgalt huvide konfliktist ja keelatud tehingu tegemisest, vaid ongi käsitatav omastamisena KarS § 201 lg 2 p 3 mõttes, dokumendi võltsimisena KarS § 344 lg 1 mõttes ning võltsitud dokumendi kasutamisena KarS § 345 lg 1 mõttes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  20. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsiooni, prokuröri vastusega apellatsioonile ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et apellatsioonis toodud seisukohad ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja seda alljärgnevatel põhjustel. 7.
  21. Apellandi arvates on maakohus jätnud piisava tähelepanuta kaitsja maakohtu kohtumenetluses esitatud argumendid. Sellega on tema arvates rikutud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kriminaalkolleegium nende väidetega ei nõustu. Maakohus on oma järelduste kinnituseks esitanud väga ulatuslikud põhjendused, milles on tähelepanu pööratud kõigile I.K vastutuse seisukohast olulistele faktilistele asjaoludele ning samuti on olemas maakohtu veenev õiguskäsitlus. Kaitsja väited põhjendamiskohustuse rikkumisest on paljasõnalised, sest kaitsja ei oska apellatsioonis viidata ühelegi konkreetsele asjaolule, mis oleks maakohtus õigustamatult tähelepanuta jäänud. Erinevalt apellandist on kolleegium seisukohal, et maakohtu otsusest nähtuvad vastused ka kõigile asjakohastele kaitsja väidetele, mis on ka argumenteeritult kummutamist leidnud. See, milline on konkreetse kohtuniku stiil süüdimõistva kohtuotsuse kirjaliku teksti koostamisel – kas käsitlusviis lähtub rohkem süüdistuse asjaoludele kinnituse leidmises ja nende paikapidavuse hindamises või vastupidi kaitse argumentide kummutamises, ei ole põhjus etteheiteks kohtuotsuse põhjendamise kohustusele. 7.
  22. Apellant leiab, et omastamise süüteokoosseis nõuab obligatoorselt varalise kahju tekkimist kannatanul. Kolleegium märgib, et see kaitsja seisukoht on vastuolus nii karistusseadustiku § 201 teksti kui ka karistusõiguse dogmaatikaga. Samuti on maakohus oma otsuses viidanud väljakujunenud kohtupraktikale, millest nähtuvalt on kaitsja eeltoodud väide ekslik. Seetõttu ei vääri nimetatud küsimus kolleegiumi lähemat tähelepanu. 7.
  23. Kaitsja arvates ei nähtu esitatud süüdistusest, et I.K oleks vaidlusaluse remondihanke raames omastamise toime pannud. Tema tegevus ei olnud ebaseaduslik. Süüdistuses ei ole näidatud, millist seadust I.K hanke läbiviimisel, lepingu allkirjastamisel või arve tasumiseks korralduse andmisel rikkus. I.K ei olnud apellandi arvates remondilepingut allkirjastades huvide konflikti. Samuti on kaitsja hinnangul tõendamist leidnud, et I.K taandus korteri remondi tegija valimisel otsuse tegemisest. Ka need apellatsiooni väited on juba maakohtu poolse põhjaliku analüüsiga kummutatud. 7.3.
  24. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et I.K tegevus oli ebaseaduslik R OÜ poolse hankepakkumise esitamisel, sest tal puudus õigus nimetatud äriühingut esindada ja tema 10 esindusõiguseta tehtud pakkumust ei ole R OÜ esindusõigusega isik ka hiljem heaks kiitnud. Samuti on asjakohaselt käsitletud I.K käitumise ebaseaduslikkust OÜ R arvete esitamisel Kiili Vallavalitsusele ning nende arvete viseerimisel Kiili vallavanemana. 7.3.
  25. Olulisimana on maakohus välja toonud aga selle, et I.K toimis ebaseaduslikult, allkirjastades Kiili Vallavalitsuse esindajana hankelepingu äriühinguga, mille osanik oli 100% temale kuuluv teine äriühing, mis oli ka hankelepingu tegelik (varjatud) täitja ja kasusaaja. Seega käsitles maakohus asjakohaselt I.K poolt Kiili vallavanemana R OÜ-ga tehingu tegemist ebaseaduslikuna tulenevalt kuni 1.

§-des 24 ja 25 sätestatust – I.K tegi tehingu R OÜ-ga huvide konfliktis, sest tegemist oli äriühinguga, mille 50% osade omanik oli 100% I.K-le kuuluv äriühing V OÜ. Kolleegium osutab, et lisaks kuni 1.

§-des 24 ja 25 sätestatule, on nimetatud tehingu tegemine ebaseaduslik ka praegu kehtiva KVS § 11 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel, mis keelavad ametiisikul toimingu või otsuse tegemise, kui need tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes; ning kui ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust. 7.3.

  1. Väide, nagu oleks kriminaalasjas tõendamist leidnud, et I.K taandus R OÜ osalusega hankel otsuse tegemisest, on ebaõige. Vastupidi, maakohus on KR (vt kd IV, tl 157160) ja TK (vt kd IV, tl 102-118) ütlustele tuginedes tuvastanud, et hankepakkumiste valimisel osalesid TK ja I.K ning KR selles protsessis ei osalenud. Nimetatud isikute ütlustele tuginedes on maakohus tuvastanud sedagi, et TK koostas hankepakkumiste avamise protokolli tagantjärgi ja kajastas seal ebaõigeid andmeid, nagu oleks I.K end otsustamisest taandanud. Samuti on maakohus asjakohaselt välja toonud, et I.K käitumine R OÜ-ga remonditööde lepingu allkirjastamisel olnuks ebaseaduslik isegi juhul, kui ta oleks end tõepoolest hankepakkumiste valimiselt taandanud. Ka sellisel juhul oleks tema puhul eksisteerinud KVS-ist tulenevad asjaolud, mis välistanuksid I.K võimaluse seaduslikult R OÜ-ga lepingut sõlmida (vt maakohtu otsuse p 2.1.4). 7.
  2. Kolleegiumi hinnangul on kohatu apellatsioonis tehtud etteheide, et I.K-le esitatud süüdistus on ebaselge, sest sellest jääb eksitav mulje, nagu poleks Kiili Vallavalitsuse lepingu täitmiseks tehtud väljamaksetel tegelikult remonditööde lepinguga mingit puutumust. Süüdistuses ega maakohtu otsuses ei ole mingil viisil püütud eitada seost Kiili Vallavalitsuse tehtud väljamaksete ja remondilepingu vahel. Vastupidi – on selge, et väljamaksed tehti R OÜga sõlmitud lepingu täitmiseks ning tuvastamist on leidnud ka see, et leping tõepoolest täideti, s.t vallale kuuluv korter remonditi. Küll aga on süüdistuses I.K-le tehtud etteheide selles, et keerulise ja mitmeastmelise skeemi abil mängis ta remondilepingu enda kontrolli all oleva äriühingu kätte, eesmärgiga saada sellele äriühingule lepingu täitmisest tulu ja varjata samas tulu saaja seotust iseendaga. 7.
  3. Kaitsja väide, nagu välistaks arutatavas asjas omastamise süüteokoosseisu juba see, et tegelikult tasus Kiili Vallavalitsus R OÜ-le 930 eurot vähem kui lepingus kokku lepitud, ei oma süüdistuse seisukohast mingisugust tähtsust ja see on eelpool toodud argumentiga juba sisuliselt kummutatud. Samuti on asjakohatu apellatsioonis toodud väide, nagu puuduks omaniku varast 11 kestva ilmajätmise tunnus KarS § 201 koosseisu mõttes, sest Kiili Vallavalitsus sai remondilepingu tulemusel remonditud korteri. Selle kohta on juba maakohtu vaidlustatud otsuse p-s 2.1.
  4. (koos edasiste viidetega kohtupraktikale) asjakohaselt märgitud, et omandi vastased süüteod ei sisalda koosseisulise tunnusena varalist kahju. Teo toimepanemiseks (süüteokoosseisu objektiivse tunnuse realiseerimiseks) piisab, kui asi on omanikult ära võetud või oma kasuks pööratud. KarS § 201 puhul on karistatav juba ainuüksi ebaseadusliku varakäsutuse tegemine. Isegi kui kannatanu vara väärtus tänu mõnele varakäsutust kompenseerivale vastusooritusele ei vähene, ei tähenda see, et omastamise koosseis ei ole täidetud. 7.
  5. Ebaõige on ka apellandi seisukoht, nagu eeldaks võltsimise süüteokoosseis, et võltsija tahe on suunatud nende õiguste omandamisele, millele tal tegelikult õiguslikku alust ei ole. Kuna arutatavas asjas oli R OÜ lepinguosaline, siis oli tal õigus arveid esitada ja puudub alus väita, et need arved olid võltsitud. Tegemist olevat hoopis volituseta asjaajamisega ning kuna R OÜ ei ole vaidlusaluseid arveid tagasi kutsunud ega muul moel väljendanud enda mittenõustumist nendega, siis pole alust väita, et R OÜ ei olnud arvete esitamisega nõus. Kriminaalkolleegium kaitsja ülalt nähtuva interpretatsiooniga KarS § 344 koosseisu kohta ei nõustu. Võltsimise süüteokoosseisu seisukohast ei ole vahet, kas võltsitud on dokument, mis on suunatud nende õiguste omandamisele, millele isikul ka tegelikult õiguslik alus on või mitte. Ka olukorras, kus nt isik koostab enda mingit subjektiivset õigust kinnitava kadunud või hävinud dokumendi asenduseks ise uue samasisulise (s.o õigeid andmeid sisaldava) dokumendi, on tegemist ikkagi koosseisupärase teoga. Sellisel juhul on tegemist järgi tehtud dokumendiga. Karistusõiguse dogmaatikas ongi rõhutatud, et selleks õigustamata isiku poolt järgi tehtud dokument on võltsing hoolimata sellest, et see sisaldab objektiivselt tõele vastavaid andmeid (vt nt KarS Komm § 344, komm 10). I.K ei olnud õigust R OÜ nimel arveid koostada hoolimata sellest, et see äriühing oli lepinguosaline. Ka väide volituseta asjaajamisest on paljasõnaline ning asjas uuritud tõenditega kummutatud, sest R OÜ ainus juhatuse liige HK on kohtueelses menetluses andnud vaidlusaluste arvete kohta ütlusi, milles on eitanud R OÜ nimelt niisuguste arvete esitamist või seda, et need võiks olla selle äriühingu huvides esitatud. HK on nimelt väitnud alljärgnevat: „ “ (vt V kd, tl 10). HK ütlustest nähtub ka üheselt mõistetavalt see, et ta ei ole I.K tegevust tagantjärele heaks kiitnud ega olnud üldse teadlik sellest, et I.K vaidlusaluse remondihanke raames R OÜ nimelt Kiili Vallavalitsusele arveid esitas. Ta on tunnistajana ülekuulamisel ses osas vastates küsimusele, mis põhjusel tema hinnangul oli tarvis koostada ja esitada arved R OÜ-lt Kiili Vallavalitsusele ning samuti kanda raamatupidamisse arved M OÜ-lt Kiili Vallavalitsusele, selgitanud alljärgnevat: „ “ (vt V kd, tl 10). 12 7.
  6. Kuna kolleegiumi hinnangul on I.K käitumises kahtlemata olemas võltsimise tunnused KarS § 344 tähenduses, siis on asjakohatu apellatsioonis esitatud seisukoht, nagu ei oleks ta saanud toime panna võltsitud dokumendi kasutamise süütegu. 7.
  7. Apellandi hinnangul on I.K-le esitatud süüdistus üldsõnaline ja konkretiseerimata ning nõnda vastuolus kaitseõiguse ja õiglase kriminaalmenetluse põhimõtetega. Arutatavas asjas ei ole süüdistuses avatud I.K-le tehtava etteheite objektiivset sisu, aga samuti on jäänud täpsustamata süüdistuse subjektiivne koosseis. Süüdistuses ei ole välja toodud, millist väidet millise tõendiga tõendada soovitakse. Needki kaitsja väited on ebaõiged. 7.8.
  8. I.K-le esitatud süüdistuse objektiivne külg on avatud väga üksikasjalikult – esitades samm sammu haaval kogu tema keerulise ja konspireeritud tegevuse kirjelduse ning tehes selle põhjal süüdistusaktis ka täiesti konkreetsed süüetteheited. Süüdistus sisaldab kõiki olulisi faktilisi asjaolusid ja viitab nendele asjaolude subsumeeritavatele õigusnormidele. Sealhulgas on süüdistusaktis avatud ka I.K-le tehtavate etteheidete subjektiivne külg. Süüdistusakti täiendatud (
  9. aprillil 2015 esitatud) tekstis on selle kohta märgitud alljärgnevat: „ “ (vt süüdistusakti täiendust I kd, tl 11). 7.8.
  10. Kaitsja väited süüdistuse konkretiseerimatusest on paljasõnalised. Kaitsja ei ole apellatsioonis osanud osutada mitte ühelegi süüdistuse punktile, mis oleks jäänud ebaselgeks või mis võimaldaks kahtluse alla seada kaitseõiguse või õiglase kriminaalmenetluse põhimõtete järgimise. 7.8.
  11. Ainetu on ka kaitsja väide, nagu ei oleks süüdistusaktis näidatud tõendite puhul näidatud, mida mingi tõendiga tõendada soovitakse. Vastupidiseks veendumiseks ei ole vaja teha muud, kui vaadata prokuratuuri esitatud süüdistusakti p-i 14 ja selle alapunkte, millest 13 nähtub, et prokurör on tõendite loetelu juurde lisanud ka selgitused konkreetse tõendi sisu kohta ja selle kohta, millist asjaolu sellega tõendatakse.
  12. Eeltoodust johtuvalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium apellatsiooni rahuldamata ning maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata. / / 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.