järgi RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada Z.P
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendada Z.P-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 2 (kaks) kuud.
lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, 24.03.201326.03.2013, s.o 3 (kolm) päeva ning ärakandmisele kuulub vangistus 1 (üks) kuu ja 27 (kakskümmend seitse) päeva. 1 Kohaldades
lg-te 1 ja 3 sätteid jätta mõistetav karistus täitmisele pööramata, kui Z.P ei pane 3 (kolme) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust lugeda kohtuotsuse kuulutamise päevast. KrMS § 175 lg 1 p 9, § 179 lg 1 p 2 alusel välja mõista Z.P-lt riigituludesse: - sundraha 1,5 palga alammäära – 480.00 eurot KrMS § 180 lg 3 alusel jätta riigi kanda - tasu õigusabi osutamise eest – 201.60 eurot - toimiku koopia tegemise kulud – 0.45 eurot KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et väljamõistetud kriminaalmenetluse kulud, summas 480.00 eurot, tuleb tasuda 12 (kaheteist) kuu jooksul igakuiste maksetena võrdsetes osades käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, 221023778606 Swedbank või 333416110002 Danske Bank. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus „Z.P 1 – 13– 4994, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 05.07.2013.a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale. SÜÜDISTUSE SISU Z.P süüdistatakse selles, et tema juhtis 24.03.2013.a kella 18.00 ajal Harjumaal Kuusalu vallas Viinistu külas Jaanimiku talu juures mootorsõidukit Mercedes-Benz Sprinter, registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis (alkoholi väljahingatavas õhus 0.97 mg/l +/0,09 mg/l, lõplik tulemus 0,88 mg/l). Sellise käitumisega rikkus Z.P liiklusseaduse (edaspidi LS) § 69 lg 1, s.o juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund käesoleva seaduse tähenduses on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides, ja LS § 69 lg 4 p 1, s.o alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem, nõudeid. 2 Seega pani Z.P toime
Kohtuistungil süüdistatav Z.P avaldas, et on nõus lühimenetluse kohaldamisega. Süüdistatav avaldas, et on andnud kohtueelses menetluses ütlused ning jääb nende juurde ning tunnistab ennast süüdi. Kaitsja Rein Kiviloo märkis kohtuistungil, et Z.P tegevust ei saa nimetada juhtimiseks LS § 2 p 41 mõttes. Kaitsja leidis, et tegu ei ole õigesti kvalifitseeritud ning Z.P tuleb õigeks mõista. Kohtuistungil on uuritud ja hinnatud kirjalikke tõendeid: tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll /tlk 18/ koos väljatrükiga /tlk 17/; liiklusregistri väljavõte mootorsõiduki andmete kohta /tlk. 24/; liiklusregistri väljavõte juhiloa andmete kohta /tlk 24/; tunnistaja KP ütlused /tlk 11-13/; tunnistaja AK ütlused /tlk 14-16/; tunnistaja IA ütlused /tlk. 42-44/; kahtlustatava Z.P ütlused /tlk 1-3/; kahtlustatavana kinnipidamise protokoll /tlk 5-8/ ja kohtuistungi protokoll /tlk 31-32/. MAAKOHTU SEISUKOHT
Z.P-le inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivse koosseisuna ette esmalt mootorsõiduki juhtimist. Käesolevas kriminaalasjas on vaidlus selle üle, kas pukseeritava sõiduki roolis olevat isikut saab pidada mootorsõiduki juhiks liiklusseaduse tähenduses ning kas Z.P juhtis mootorsõidukit. Z.P poolt antud ütluste kohaselt oli mootorsõiduk Mercedes-Benz Sprinter, reg.märgiga XXX, tee kraavi kinni jäänud ning takistas teiste sõidukite liiklust. Koos lähedal asuva maja elanikuga tahtsid nad kõnealust sõidukit teelt ära tõmmata. Maja omanik, kelle nime ta ei tea, läks oma Audi rooli, süüdistatav läks MB rooli, ta hoidis roolist kinni ja jälgis, et sõiduki rattad oleksid sirgelt liikunud sel ajal, kui maja omanik Audiga autot välja tõmbas. Arvab, et oli auto roolis ja juhtis sõidukit sõites umbes 3 meetrit /tlk 2/. LS § 2 p 19 kohaselt on juht isik, kes juhib sõidukit või maastikusõidukit, juhib või ajab teel loomi. LS § 2 p 41 kohaselt on mootorsõiduki juhtimine isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub. Mootorsõiduki juhtimiseks loetakse ka isiku tegevust, kui ta ei viibi juhi kohal, kuid mõjutab juhtimisseadiste (juhtrauad, rooliratas või muu selline) abil mootorsõiduki liikumissuunda või kiirust. Seega ei ole liiklusseaduses defineeritud mõistet juhtimine, vaid defineeritud on üksnes mootorsõiduki juhtimine. LS § 2 p 40 sätestab mootorsõiduki mõiste, mille kohaselt mootorsõiduk on mootori jõul liikuv sõiduk. Mootorsõidukiks ei loeta mootoriga jalgratast, pisimopeedi, maastikusõidukit, trammi ega sõidukit, mille valmistajakiirus on alla kuue kilomeetri tunnis. Seega on mootorsõidukiga tegemist ka juhul, kui mootori jõul töötav sõiduk seisab ja mootor ei ole käivitatud. Pukseerimise mõiste tuleb LS § 2 p 57, mille kohaselt on pukseerimine mootorsõidukiga teise mootorsõiduki, autorongi või masinrongi järelvedamine. 3 Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-146-03 selgitanud, et juhtimisena on käsitletav juhi tegevus sõiduki või looma kulgemise suunamisel. Juhtimise katse on üldjuhul võimalik vaid selles staadiumis, kus mootorsõidukit ei ole kohalt liigutatud, sest mootorsõiduki juhtimise mõistesse kuulub ka sõidu alustamine, s.o juhi poolt seisva sõiduki liikumisse viimine. Teatud juhtudel käsitleb LS mootorsõiduki roolis viibivat isikut juhina juba enne seda, kui toimus sõiduki liikuma hakkamine. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tõendamist on leidnud, et Z.P, hoides rooli ning mõjutades sel moel ka mootorsõiduki liikumissuunda, juhtis mootorsõidukit liiklusseaduse tähenduses. Seda enam on kohus veendunud, et tegemist on mootorsõiduki juhtimisega, kuna süüdistatava sõnul liikus sõiduk umbes 3 meetrit. LS § 2 p 19, 40 ja 41 mõisteid koostoimes hinnates asub kohus seisukohale, et Z.P , kes oli pukseeritava sõiduki roolis, mis liikus edasi 3 meetrit, tuleb käsitada juhina. Kohtu veendumust, et ka pukseeritava sõiduki roolis olev isik on juht liiklusseaduse tähenduses, kinnitab ka LS 6 jagu, mis sätestab mootorsõidukijuhile esitatavad lisanõuded. LS 6-ndas jaos asuva § 62 lg 2 alusel tohib pukseeritava sõiduki roolis olla vaid selle kategooria sõiduki juhtimisõigusega juht. Seega sätestab seadusandja kindlad nõuded, kes tohib olla pukseeritava auto roolis. Kui seadusandaja ei peaks pukseeritava sõiduki roolis olevat isikut mootorsõiduki juhiks, siis puuduks vajadus ka kindlate nõuete kehtestamiseks, kuivõrd järelveetava sõiduki roolis võiks olla iga isik, sh ka laps. Kohtu hinnangul on LS § 62 lg 2 sätestamisel peetud silmas just ohutu liiklemise tagamist ning teiste liikluses osalejate turvalisust. Ettearvatamatud tagajärjed võivad tekkida situatsioonis, kus pukseeritava suure kaubarongi liikumist suunab isik, kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Kui asuda seisukohale, et pukseeritava sõidukit roolis olev isik ei ole juht ega juhi mootorsõidukit, siis see loob olukorra, kus vastutuse vältimiseks istuvad alkoholi tarbinud isikud sõidukisse, mis puksiirköie abil ühendatakse teise sõidukiga ning sõidetakse kuhu iganes. Sellise olukorra tekkimise välistamiseks ongi vajalikuks peetud võrdsustada nii pukseeritava kui järelvedava sõiduki roolis olevate isikute vastutus. Kuna kohus juba eelnevalt tuvastas, et Z.P tegevust tuleb pidada mootorsõiduki juhtimiseks, siis kinnitavad Z.P poolt mootorsõiduki juhtimist ka tunnistaja KP ütlused, mille järgi 24.03.2013 kell 18.00 istudes patrullautos ning liikudes Viinistu küla vahel nägi Jaaniku talu juures, kuidas sõiduauto Audi tõmbas lumevallist, teepervelt välja oranži värvi sõidukit MB Spinter. KP läks Audi juhi juurde ning A.Kalda läks MB Spinteri juhi juurde /tlk 12/. Sama kinnitavad ka tunnistaja AKkohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt nägi ta Viinistu külas liiklusjärelevalvet teostades, kuidas halli värvi Audi tõmbas lumehangest välja MB Sprinterit, reg.-märgiga XXX, mida juhtis Z.P /tlk 15/. Z.P poolt Mercedes-Benz Sprinteri juhtimist tõendavad ka tunnistaja IA antud ütlused, mille kohaselt 24.03.2013 kella 18.00 paiku märkas, et MB Spinter oli vallatee ääres tagumiste ratastega jäänud kinni pehmesse maapinda (lume ja mulla segu) ja jälgede järgi võis arvata, et ta oli üritanud sealt välja saada. Sõiduki juures olid väga sügavad roopad. Kui Ivar Adler läks sõiduki juurde, et abi pakkuda, siis isik (töömees, kelle nime ta ei tea) istus sõiduki juhiistmel. Jälgede järgi oli näha, et isik oli püüdnud sõidukit MB iseseisvalt välja saada, aga see ei õnnestunud, kuna tagumised rattad olid väga sügavalt kinni. Juhil endal köit ei olnud ning kasutati Audi puksiirköit. Kui hakkas sõidukit MB välja tõmbama, siis ütles juhile, te viimane käivitaks mootori, et jõuaks bussi välja tõmmata, kuna MB kaalub rohkem, kui Audi. 4 Kas juht käivitas mootori, ta ei tea, kuna läks tagasi enda sõidukisse. Esimesel korral ei suutnud MB välja tõmmata, kuid teisel korral tõmbas äkilisemalt jõnksuga ning sai sõiduki pehmest osast välja. Kuna väljatõmbamisel andis oma sõidukis kõvasti gaasi, siis ei kuulnud ega oska öelda, kas MB Spinteri mootor töötas või ei /tlk 43,44/. Lisaks eelpool märgitud tõenditele on Z.P poolt mootorsõiduki juhtimine tõendatud tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustega, mille kohaselt ta tunnistab, et ta oli auto roolis, hoidis rooli sirgena ajal, kui Audi tõmbas autot. Z.P sõiduk liikus pukseerimise tulemusena umbes kolm meetrit /tlk 2/. Asjaolu, kas pukseeritava sõiduki mootor töötab või mitte, ei oma tähtsust, sest sõiduki roolis olev isik peab tagama ohutu liiklemise igal juhul ning üheks ohutu liiklemise tagamise viisiks on ka õige liikumissuuna valik ning see sõltub vaid juhi tahtest. Isegi kui Z.P poolt juhitud sõiduki mootor ei töötanud, siis sõiduki liikumisel 3 meetri võrra, sai see toimuda vaid tema tegevuse tagajärjena ning soove arvestades (nt. jalga piduripedaalil mittehoides). Seega käsitab kohus pukseeritava sõiduki liikumist suunavat isikut, isegi juhul kui mootorsõiduki mootor ei ole käivitatud, mootorsõiduki juhiks ning ka sel juhul on tegemist mootorsõiduki juhtimisega. Z.P-le inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivses koosseisus teise tunnusena ette mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kes on joobeseisundis. Asjaolu, et süüdistatav Z.P oli 24.03.2013.a kella 18.00 ajal sõidukit juhtides alkoholijoobe seisundis kinnitavad kõik antud kriminaalasjas kogutud tõendid. Antud fakt on tõendatud lisaks Z.P poolt süü tunnistamisele kohtuistungil, ka tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustega, mille kohaselt ta tunnistab, et juhtis kõnealust mootorsõidukit alkoholijoobes, kinnitades, et alkoholi jõi ta samal päeval, s.o 24.03.2013.a umbes kella 14.00 paiku. Z.P ütluste kohaselt oli ta joonud ära pool pudelit laua viina. Joomise lõpetas umbes kella 16.00 paiku /tlk 2/. Asjaolu, et süüdistatav Z.P oli 24.03.2013.a kella 18.00 ajal sõidukit juhtides alkoholijoobe seisundis, kinnitab ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja väljatrükk, millest nähtub, et 24.03.2013.a ajavahemikul 19.21-19.25 mõõdeti Z.P väljahingatavas õhus alkoholisisaldust tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST seerianumbriga ARBK-0032 (taatlustunnistus TTRC-12-00111), mille lõplik lugem oli 0,97 mg/l, laiendmääramatus 0,09 mg/l, seega lõpptulemus 0,88 mg/l. Z.P nõustus, et alkoholi sisaldumist kontrollitakse tal tõendusliku alkomeetriga ning kinnitas seda allkirjaga /tlk 18/. Samuti on Z.P süü
järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel tõendamist leidnud tunnistaja KP ütlustega, kelle sõnul läks AK pukseeritava sõiduki Mercedes-Benz Sprinter juhi juurde. Mercedes-Benz Sprinteri juht Z.P indikaatorvahendisse korralikult puhuda ei suutnud, kuid KP ütluste kohaselt tundis ta juhi juures alkoholilõhna /tlk 12/. LS § 69 lg 4 p 1 sätestab, et juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi, seega kohus, kõiki tõendeid kogumis hinnates, loeb tuvastatuks asjaolu, et alkoholi hulk Z.P poolt väljahingatavas õhus vastas LS § 69 lg 4 p-s 1 sätestatud määradele auto juhtimisel. 5 Lisaks määratletakse LS § 69 lg 1 kohaselt joobeseisundit kui alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Eeltoodu on tõendamist leidnud tunnistaja AK ütlustega, kelle sõnul Mercedes-Benz Sprinteri, registreerimismärgiga XXX, juhil Z.P olid ilmsed alkoholi tarvitamise tunnused, koordinatsioonihäired, poosiebakindlus ning tugev alkoholilõhn suust. Indikaatorvahendisse Z.P puhuda ei suutnud ning ta toimetati IdaHarju PO tõendusliku alkomeetri juurde /tlk 15/. Seega on kohtu hinnangul antud kriminaalasjas esitatud tõendid selle kohta, et Z.P juhtis temale esitatud süüdistuses märgitud kellaajal ja kohas mootorsõidukit joobes ning tema käitumises on tuvastatud sellised välised muutused - kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, milliste pinnalt oli võimalik järeldada, et isik ei olnud ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega s.t käesolevas kriminaalasjas on esitatud tõendid selle kohta, et Z.P tervislik seisund 24.03.2013.a. kella 18.00 ajal vastas LS § 69 lg 1 sätestatud joobeseisundi tunnustele. Tulenevalt eeltoodust on täidetud
Z.P
järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kohtu hinnangul on Z.P käitumises tuvastatud otsene tahtlus, sest tarbides alkoholi ja juhtides sõidukit, teadis Z.P , et selliselt tegutsedes juhib ta sõidukit joobeseisundis, mis on keelatud. Süüdistatava poolt antud ütluste kohaselt jõi ta samal päeval kella 14.00 ajal pool pudelit viina, joomise lõpetas kella 16.00 ajal /tlk 2/. Kuigi süüdistatav on väitnud, et tal ei olnud plaanis sellel päeval rooli minna, sai ta aru enne sõidukisse istumist, et ta ei ole kaine /tlk 2/. Seega oli süüdistatav kohtu hinnangul teadlik oma seisundist - alkoholijoobest ning asudes sellises seisundis juhtima mootorsõidukit, näitab see, et Z.P pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et lisaks joobe olemasolule puudus Z.P üleüldse õigus mootorsõidukit juhtida, mida tõendab liiklusregistri väljavõte juhiloa andmete kohta /tlk 24/.
lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks.
lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. 6 Süüdistatav Z.P oma teo keelatusest. on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et Z.P poolt toimepandud kuritegu on täielikku tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud
Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ning Z.P tuleb süüdi mõista
KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada.
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Alkoholijoobes ja vastava kategooria mootorsõidukijuhi juhtimisõigust omamata mootorsõiduki juhtimine kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas taunitav käitumine. Isik, kes hindab oma seisundit niivõrd vääralt, et asub joobeseisundis juhtima sõidukit, mille juhtimiseks tal luba puudub, on liikluses ohtlik nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ja peab saama karistusega mõjutatud vältimaks edaspidiste õigusrikkumiste toimepanemist. Isik, teades, et tal puudub üleüldse õigus igasuguseid mootorsõidukeid juhtida ja asub siis sõidukit juhtima, näitab kohtu hinnangul selgelt isiku ohtlikku käitumist ja enesekriitika puudumist, kuivõrd ta ei ole suuteline oma seisundit ja käitumist objektiivselt hindama. Arvestades Z.P poolt toime pandud kuriteo ohtlikkust, tuleb kohtul sellisesse rikkumisse suhtuda täie tõsidusega. Süüdistatavale inkrimineeritud
järgi kvalifitseeritud kuriteo s.o mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise toimepanemise eest näeb seadusandja karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Süüdistatav Z.P on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Seega on Z.P näol olnud tegemist õiguskuuleka isikuga. Süüdistatav Z.P on toime pannud
Karistuse liigi valikul lähtub kohus asjaolust, et süüdistatava suhtes, kes ametlikult ei tööta, kelle ainsaks sissetulekuks on maade toetus 3000 eurot aastas ning kellel on kohustus üleval pidada töötut abikaasat ja kaht alaealist last, on rahalise karistuse kohaldamine välistatud ning tema suhtes tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kohtulikul uurimisel tunnistas Z.P oma süüd ja avaldas puhtsüdamlikku kahetsust, mida kohus arvestab karistust kergendava asjaoluna. Samas, vaatamata süüdistatava käitumises raskendavate asjaolude puudumisele, peab kohus olulisimaks karistuse määra mõjutavaks asjaoluks süü suurust. Süüdistatavat süüdistatakse tahtlikult toimepandud kuriteos. Süüdistatava Z.P puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, st isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate sh tema enda huvides. Ka võtab kohus arvesse asjaolu et tegemist oli külavaheteega, kus ei olnud suurt liiklust. Süüdistatav Z.P ei ole varem karistatud ei kuritegude toimepanemise ega ka väärtegude toimepanemise eest. Seega on süüdistatav olnud eelnevalt õiguskuulekas kodanik. Sellest lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et süüdistatavale tuleb mõista karistus ettenähtud sanktsiooni miinimumi lähedases määras, s.o vangistus 3 kuud, millest 1/3 maha arvatakse. 7 Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatav isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04 ja 3-1-1-99-06). Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt on esmakordsel karistamisel võimalik jätta karistus täitmisele pööramata ning Z.P suhtes on otstarbekas ja võimalik kohaldada
Z.P isikus ja tema käitumises ei täheldanud kohus asjaolusid, mida on vaja katseajal kriminaalhoolduse kaudu toetada ja kontrollida. Arvestades Z.P isikut ja tema senist käitumist on karistusest tingimisi vabastamisel küllaldane
MS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Seadusest tulenevalt menetluskulude suuruse vähendamine ja osaline riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Kuna Z.P on töötu, on ilmselge, et menetluskulude täies mahus hüvitamine on talle ebamõistlikult koormav, arvestades, et süüdistatava ülalpidamisel on töötu abikaasa ja kaks alaealist last. Arvestades ka Z.P resotsialiseerumisväljavaateid, peab kohus võimalikuks jätta tasu riigi õigusabi osutamise eest ja koopia tegemise kulud, s.o summas 202.05 eurot, riigi kanda. Ülejäänud menetluskulud mõistab kohus seadusele tuginedes välja süüdistatavalt. Seega tuleb Z.P KrMS § 175 lg 1 p 9; § 179 lg 1 p 2 alusel riigituludesse välja mõista sundraha summas 480.00 eurot. Kuna Z.P on käesoleval ajal töötu, on ilmne, et menetluskulude kohene täies mahus hüvitamine Z.P poolt käib talle üle jõu. Seega peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest. Kohus juhindub KrMS §-dest 173 lg 1 p 1; 175 lg 1 p-dest 4,5,9; 180; 238 lg 1 p 4 ja lg 2; 311; 313. Kohtunik 8 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.