4-17-5135/6

4-17-5135 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2017 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-17-5135 Kohtunik Külli Iisop Väärteoasi T.T kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 06.09.2017 otsusele nr 2302,17,007112 Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja: T.T (isikukood XXX; elukoht: Xxxx) Kohtuväline menetleja: PPA Põhja korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus Rahumäe tee 6/1, Tallinn) Asja läbivaatamine prefektuuri (asukoht: Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Tühistada PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 06.09.2017 otsus T.T-le liiklusseaduse (LS) § 236 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas.
3. Karistada T.T liiklusseaduse (LS) § 236 lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 (kakssada) eurot. Karistus LS § 223 lg 1 järgi (rahatrahv 200 eurot) jätta muutmata.
4. KarS § 66 lg 2 alusel kohus määrab, et mõistetud rahatrahve (kokku summas 400 eurot) on võimalik tasuda ositi igakuiste maksetena 8 (kaheksa) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Trahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB pangas, arvele EE932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE403300333416110002 Danske pangas või arvele EE701700017001577198 Nordea pangas. Kohustuslik on märkida ka viitenumber
5. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad
6. 06.09.2017 otsusega määras PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetleja T.T-le karistuseks LS § 223 lg 1 järgi rahatrahvi 50 trahviühikut (200 eurot) ning LS § 236 lg 1 alusel rahatrahvi 75 trahviühikut (300 eurot). Otsuse kohaselt juhtis T.T 01.08.2017 kella 06.05 ajal Tallinnas Pärnu mnt 480a juures mootorsõidukit ja sõidukiiruse valikul ei arvestanud teeolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Sõiduk kaotas juhitavuse ja kaldus vasakule vastu torupiiret ning liiklusmärki, põhjustades sellega liiklusõnnetuse ja varalise kahju XxxxOÜ-le ja AS-le Xxxx. Juht lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik. Sellega rikkus ta LS § 50 lg 3 p 1, §169 lg 5 ja § 169 lg 4 p 4, 5 nõudeid
7. T.T oma kaebuses taotleb talle mõistetud rahatrahvi vähendamist, leiab, et trahvide suurus ei vasta tema süü suurusele. Selgitab teo toimepanemise asjaolusid, laevale jõudmise vajadust (hilinemise korral trahvid tööandjale; tema enda võimalik vallandamine), oma kogemusi varasemast ajast, kui politsei reageerimisaeg inimkannatanu puudumisel olukorra fikseerimisel võib olla mitmeid tunde ning asjaolu, et järgmisel päeval Eestisse tagasi jõudes võttis ta ise ühendust kindlustusega. Toimepandut kahetseb. Tema kuupalk on 800 eurot (bruto), igakuised kindlad väljaminekud 450-550 eurot, mistõttu määratud trahvisummad panevad ta raskesse majanduslikku olukorda. Kaebaja on nõus, et asi lahendatakse kirjalikus menetluses.
8. Kohtuväline menetleja esitas kirjaliku arvamuse kaebuse kohta, milles palub otsuse jätta muutmata ja kaebuse rahuldamata ning nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Vastuses märgitakse, et liiklusõnnetuse põhjustamine on ühiskonnaohtlik tegu, millega seatakse ohtu mitte ainult teiste isikute vara, vaid ka ümbritsevate inimeste elu ja tervis ning karistus selle eest peab mõjutama rikkujat edaspidi rikkumistest hoiduma. On üheselt tõestatud, et liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis varaline kahju teepiirdele ja suunavale liiklusmärgile. Kuna isik ei teadnud, kellele ta kahju põhjustas, oli tal kohustus teavitada toimunud õnnetusest politseid. Seda T.T ei teinud ja lahkus sündmuskohalt teatamiskohustust rikkudes. Laevale kiirustamine ei anna võimalust jätta liiklusõnnetusest teatamata. Teatamiskohustus on ühine ja üldine kohustus kõigile liiklejatele. T.T on varem korduvalt karistatud. Trahvid on määratud sanktsiooni alumises kolmandikus, lisakaristuse kohaldamist ei peetud vajalikuks. Määratud karistus on seega proportsionaalne tema süü suurusega, ei koorma isikut liigselt ning on kooskõlas karistuse määramise põhimõtetega. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused
9. Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt VTMS §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses.
10. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses. Vaidlust ei ole selles, et T.T 01.08.2017 mootorsõidukit juhtides sõidukiiruse valikul ei arvestanud teeolusid, tema juhitud sõiduk kaotas juhitavuse ja kaldus vastu torupiiret ja liiklusmärki ning selle liiklusõnnetusega põhjustati varalist kahju. Sellega rikkus ta LS § 50 lg 3 p 1 nõudeid ja pani toime väärteo, mis on õigesti kvalifitseeritud LS § 223 lg 1 järgi. See on tõendamist leidnud sündmuskoha vaatlusprotokolliga ja sellele lisatud fotodega, AT.T avaldusega, tunnistaja Xxxx ütlustega (sündmuskohalt leiti T.T juhitud auto registreerimismärk xxxx), samuti T.T enda süü omaksvõtuga. Kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik, ei teavitanud T.T politseid ja lahkus sündmuskohalt. Asjaolu, et ta kiirustas laevale, pidi parklast võtma tööandja veoauto ja õigeaegselt sellega Soome jõudma, ei vabasta teda teatamiskohustusest. Ta ei järginud LS § 169 nõudeid ja pani toime väärteo, mis on õigesti kvalifitseeritud LS § 236 lg 1 järgi. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.
11. KarS § 56 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü, arvesse tuleb võtta ka karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11; 31-1-52-13, p 19 ja 3-1-1-58-13, p 7). Kohus nõustub menetleja otsuses märgituga, et antud asjas karistust raskendavad asjaolud puuduvad ja kergendavaks asjaoluks saab lugeda süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Kuna liiklusõnnetusega põhjustatud varaline kahju ei olnud suur ning tervisekahjustusi kellelegi ei tekitatud, tuleb süüd hinnata keskmisest väiksemaks ning põhjendatud on kohtu arvates LS §223 lg 1 järgi määratud rahatrahv 50 trahviühikut, mis jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. Ka LS § 236 lg 1 eest karistust mõistes peab kohus põhjendatud karistuseks rahatrahvi samas määras, s.o 50 trahviühikut (200 eurot), sest see vastab isiku süü suurusele, on piisav ja vajalik tema mõjutamiseks hoiduda edaspidi uute süütegude toimepanemisest ning on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Kuna T.T on varem karistatud ja tal on kaks kehtivat karistust liiklusalaste süütegude eest, siis trahvi määramist kummagi süüteo ees väiksemas määras kui 50 trahviühikut ei pea kohus põhjendatuks ning seda eelkõige karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt. Seega tühistab kohus 06.09.2017 otsuse osaliselt ja seda LS § 236 lg 1 järgi määratud rahatrahvi suuruse osas, määrates karistuseks selle süüteo eest rahatrahvi 50 trahviühikut. Karistuse LS § 223 lg 1 järgi jätab kohus muutmata.
12. Arvestades T.T majanduslikku olukorda, annab kohus KarS § 66 lg 2 alusel võimaluse rahatrahve (kokku 400 eurot) tasuda osade kaupa, s.o 8 kuu jooksul igakuiste maksetena alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus selgitab täiendavalt, et rahatrahvi tasumine 8 kuu jooksul on kaebaja õigus, mitte kohustus. Kaebajal on alati õigus võimaluse korral trahv enne otsusega määratud tähtaega ära maksta. Väärteo eest mõistetud karistused kantakse karistusregistrisse ning kustutatakse sealt aasta möödumisel alates trahvi täielikust tasumisest. Menetlusnormid, millest kohus juhindub otsuse tegemisel, on VTMS § 132 p 2, 133-
13. Külli Iisop Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/