1-14-9863 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. mai 2016.a, Pärnu Kriminaalasja number 1-14-9863 (14250100393) Kohtukoosseis Kohtunik Teet Olvik Sekretä

§ 121

(alates 01.01.2015.a

§ 121lg 2 p 2) järgi üldmenetluses Süüdistatav H.G, isikukood: XXX; xxxxx. RESOLUTSIOON Juhindudes Kr

MS § 306,§ 311, § 313, § 315, kohus otsustas Süüdi tunnistada H.G

§ 121

(alates 01.01.2015.a

§ 121lg 2 p 2) järgi ning karistuseks mõista

§ 73lg 1 ja 3 alusel jätta mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui H.G ei pane

§ 78p 1 alusel katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 12.05.2016.a. Välja mõista Kr

MS § 180 lg 1 alusel süüdimõistetult H.G-lt menetluskulud riigi tuludesse – KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha

§ 121järgi kvaliftseeritava kuriteo.

Kohtumenetluse pooltes seisukohad kohtus H.G end kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav selgitas, et hoopis J. A. oli nende suhte ajal vägivaldne ning ka 07.02.2014.a olevat J . A. teda lahtise käega löönud. Süüdistatav tunnistas, et 07.02.2014.a oli neil kannatanuga verbaalne tüli. Samuti väitis süüdistatav, et kannatanu püüdis teda majast välja visata ning selle vältimiseks hoidis ta radiaatorist kinni. Samuti selgitas süüdistatav, et kannatanu vägivalla kasutamise kartuses tõstis ta enesekaitseks jala ning kuna kannatanu lähenes talle kiirustades, siis võis tõstetud jalg kannatanut riivata. Süüdistatava kaitsja leidis, et kuriteo toime panemine ei ole leidnud tõendamist. Süüdistatav üksnes tõrjus rünnet. Ei ole tõendatud, et kannatanul väidetavalt esinenud vigastuse põhjustas süüdistatav. Kaitsja leidis, et kannatanu poolt kuriteo teate esitamine ja sellele järgnenud kriminaalmenetlus on kannatanu n.-ö. kättemaks süüdistatavale. Kannatanu selgitas kohtus, et süüdistatav lõi teda 07.02.2014.a esmalt põlvega tuharapiirkonda ning hiljem tuli kallale. Süüdistatav lõi kannatanut jalaga korduvalt kubemepiirkonda. Kannatanu tundis valu. Prokurör leidis kohtus, et süüdistatav süü talle inkrimineeritavas kuriteos on leidnud tõendamist. Prokurör taotles H.G süüditunnistamist

§ 121

järgi ning tema karistamist ühe aasta ja kuue kuulise vangistusega, mis jätta

§ 74

lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui H.G ei pane kahe aasta ja kuue kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab

§ 75lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

Lisaks taotles prokurör

§ 75lg 2 p 8 alusel süüdistatava kohustamist osaleda sotsiaalprogrammis.

2 1-14-9863 Kohtu seisukoht

§ 121

(kehtiv kuni 31.12.2014.

1. a)sätestas, et teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Kohus leiab, et süüdistatava süü talle süüks pandud kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist ning seda alljärgnevalt. Kriminaalasja menetlusega on kindlaks tehtud ning puudub vaidlus selles, et käesolevale kuriteo sündmusele eelnes J. A.. ja H.G kohtumine x (H. A.).lasteaia juures. Lasteaia juurest sõideti koos J. A. ja H. A. elukohta x, x. Järgnevalt toimus verbaalne tüli J . A. ja H.G vahel. Sündmuste edasise käigu osas lähevad J. A. ja H.G ütlused lahku. J. A. väidab, et H.G oli agressiivne ning kasutas tema suhtes vägivalda, lüües teda esmalt selja tagant põlvega tuharapiirkonda ning seejärel korduvalt jalaga kubemepiirkonda. Samas H.G väidab, et hoopis J. A.. lõi teda lahtise käega ning enese kaitseks tõstis ta jala, mis võis riivata J. A.. Seega on vastuolu kannatanu ja süüdistatava ütlustes. Hindamaks süüdistuse põhjendatust, tuleb kohtul hinnata, kelle ütlusi saab pidada usutavamateks ning kuidas haakuvad süüdistatava ja kannatanu seisukohad muude kriminaalasja menetluses kindlaks tehtud faktiliste asjaoludega. Kannatanu selgitas kohtus, et tema ja süüdistatava vahelised suhted olid keerulised. Kannatanu selgitas, et tema ei ole süüdistatava suhtes vägivalda kasutanud. Samas kinnitas kannatanu, et neil on süüdistatavaga tülisid olnud ning 07.02.2014.a toimunu ei olnud esmakordne. 07.02.2014.a kohtusid nad süüdistatavaga x lasteaia juures. Kannatanu sõnade kohaselt oli süüdistatav juba lasteaia juures viibides agressiivselt meelestatud, mis väljendus tavapärasest kõrgemas ja nõudlikumas hääletoonis. Lasteaia juurest sõideti koos x, x. Süüdistataval oli kaasas kohver, mis paigutati autosse. x, x jõudes tõsteti süüdistatava kohver koridori. Tõstmise ajal süüdistatav nõudis, et tegutsetaks kiiremini ning kannatanu ütluste kohaselt lõi süüdistatav teda selja tagant põlvega tuharapiirkonda. Seejärel mindi esimesel korrusel asuva H. A . tuppa. H.G oli agressiivne ning tuli kannatanu sõnade kohaselt talle kallale. Süüdistatav lõi teda jalaga ning löögi tagajärjel kukkus kannatanu voodile. Lööki nägi pealt H. A.. Teist korda lõi H.G J. A. jalaga koridoris. Kannatanu ütluste kohaselt lõi H.G teda koridoris vähemalt kolm korda. H.G lõi kannatanut jalaga ühel korral põlve ja kahel korral kubemepiirkonda. Lisaks selgitas kannatanu, et H.G hoidis koridoris radiaatorist kinni, et teda paremini jalaga lüüa. Kannatanu kinnitas kohtus, et löökide tagajärjel tundis ta valu. 07.02.2014.a toimunust rääkis kannatanu järgmisel päeval oma tädile H. T.. Süüdistatav selgitas kohtus, et tema ja J. A . lahkuminek toimus seetõttu, et J. A. oli muutunud vägivaldseks ning alandas ja ähvardas teda. Ka 07.02.2014.a lõi süüdistatava sõnade kohaselt J. A. teda lahtise käega. Selleks, et J. A. ei saaks teda majast välja visata, võttis süüdistatav kinni koridoris asuvast radiaatorist. Kuna pärast lahtise käe lööki kartis H.G , et J. A. võib veel vägivalda kasutada, siis tõstis ta enesekaitseks vasaku jala, et J. A . ei saaks talle läheneda. H.G möönab, et kui J. A. talle kiirustades lähenes, siis võis tõstetud jalg riivata J. A. reit. J. A. löömist nii põlve kui ka jalaga süüdistatav eitas. J. A . vägivaldusest ei ole süüdistatav kellelegi rääkinud, kuna H.G pidas seda peresiseseks asjaks. Antud juhul ei ole kohtul alust kahelda kannatanu ütlustes, sest neid kinnitavad teised kriminaalmenetluse käigus ja kohtus uuritud tõendid. Kohtus andis tunnistajana ütlusi K. A.. Tunnistaja selgitas, et 07.02.2014.a toimus x, x x H.G. ja x J. A. vahel vaidlus. Vaidluse ajal oli tunnistaja II korrusel. Tunnistaja sõnul läks vaidluse käigus rüseluseks. Teisele korrusele oli kuulda nagu keegi oleks kedagi lükanud ja löönud. Tunnistaja kuulis mütsuvat häält. Tunnistaja kinnitas kohtus, et ta kuulis rohkem kui ühte mütsu. Mütsud olid ajaliselt kobaras koos. Tunnistaja selgitas, et 07.02.2014.a ei olnud esimene vanemate vaheline tüli, samas tunnistaja selgituste kohaselt ei ole vanemate vahel varem füüsilist kontakti olnud. Samas selgitas tunnistaja, et tema suhtes on süüdistatav ühe korra varem 3 1-14-9863 vägivaldne olnud. Tunnistaja kinnitas, et kannatanu rääkis talle sama päeva õhtul, et süüdistatav oli teda mitu korda kubeme piirkonda löönud. Samas tunnistaja sõnul löömist ta ise pealt ei näinud, kuid nägi rüselemist, kui tuli trepi peale, et H. A. enda juurde teisele korrusele võtta. Rüseluse käigus toimus üksteise kätega lükkamine. H.G lükkas J. A . kätega rinnust välisukse poole. Tunnistaja eeltoodud ütlused ei kinnita H.G väiteid J. A. väidetava vägivaldsuse kohta. Tunnistajana andis kohtus ütlusi ka H. T.. Tunnistaja selgitas, et J. A. on talle rääkinud sellest, et H.G on teda kubemesse löönud. Juhtumist rääkis J. A . tunnistaja sõnade kohaselt talle pärast arsti juures käimist. Täpsemalt tunnistaja juhtumi kohta rääkida ei osanud. Prokurör leidis, et H. T. ütlused on KrMS § 66 lg 21 p-st 2 tulenevalt lubatav tõend. Kohus prokuröri seisukohaga ei nõustu ning leiab, et H. T. ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta. KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestab, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuulud vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub allus arvata, et ta moonutas tõde. Seega KrMS § 66 lg 21 p-st 2 tulenevalt on tunnistaja ütluste tõendina arvestamise eelduseks: 1) tegemist on vahetult enne rääkimist tajutud asjaoludega, 2) rääkija on rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning 3) puudub alus arvata, et rääkija moonutas tõde. J. A. selgitas kohtus, et ta rääkis oma tädile H. T. juhtunust järgmisel päeval, s.o 08.02.2014.a. Samas tunnistaja ütluste kohaselt rääkis J. A . talle juhtunust pärast arsti juures käimist. Antud juhul on tuvastatud, et kannatanu käis arsti juures 11.02.2014.a. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et antud juhul ei ole võimalik tuvastada, kas kannatanu rääkis tunnistajale juhtunust 08.02.2014.a. või pärast arstivisiiti 11.02.2014.a. Vestluse toimumise aja tuvastamise võimatuse tõttu ei ole kohtu hinnangul võimalik ka tuvastada seda, kas tegemist oli vahetult enne rääkimist tajutud asjaoludega ning kas kannatanu oli räägitu ajal veel tajutu mõju all, mis on aga ütluste tõendina arvestamise eelduseks vastavalt KrMS § 66 lg 21 p-st 2. Kohus leiab, et tunnistaja ütlused saaks käesoleval juhul tõendiks olla siis kui kannatanu oleks tunnistajale vahetult pärast toimunut juhtunust rääkinud. Juhul, kui kannatanu rääkis tunnistajale juhtunust pärast arsti juures käimist nagu tunnistaja kohtus selgitas, siis ei ole tegemist vahetult tajutud asjaoludega, samuti on sellisel juhul küsitav, kas kannatanu oli veel tajutu mõju all. Seega leiab kohus, et antud juhul ei ole täidetud KrMS § 66 lg 21 p-s 2 sätestatud eeldused tunnistaja ütluste tõendina arvestamiseks. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et Riigikohus on oma 23.10.2014.a lahendi 3-1-1-73-15 ps 11 märkinud, et kuna kohtumenetluses uuriti vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei olnud alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele. […] Tunnistajate ütlused on sel juhul käsitatavad vaid kaudse tõendina, mis kinnitab kannatanu ütluste usaldusväärsust. Ka käesoleval juhul andis kannatanu kohtumenetluses ütlusi, mistõttu ei saa antud juhul ka sel põhjusel tugineda tunnistaja ütlustele. H. T. ütlused on üksnes kaudne tõend kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta. Kohtueelses menetluses andis tunnistajana ütlusi ka H. A., kes on H.G ja J. A. x. Ütluste andmise ajal oli tunnistaja x ning käesoleval ajal x. Prokurör taotles tunnistaja ütlus te kriminaalasja juurde võtmist KrMS § 2901 lg 1 p 1, 2 sätestatud alustel. Kohus nõustus prokuröri taotlusega ning võttis ütlused asja juurde. Kohus leiab, et kuna tunnistaja on noorem kui kümneaastane, siis võib tema korduv ülekuulamine mõjuda kahjulikult tema psüühikale, samuti on ülekuulamine seotud perevägivallaga. Videosalvestist on 17.06.2014.a tutvustatud H.G-le , kes pärast salvestisega tutvumist avaldas, et ta täiendavaid küsimusi H. A. esitada ei soovi. Seega esinevad KrMS § 2901 lg 1 p 1, 2 sätestatud alused tunnistaja kohtusse kutsumata jätmiseks ja kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina vastuvõtmiseks. Esmalt märgib kohus, et tunnistaja ülekuulamine on salvestatud CD-plaadile, milline on asitõendina pakendis ja lisatud kriminaalasja juurde. Tunnistaja ülekuulamisel on järgitud KrMS § 70 lg 2 ettenähtud nõudeid. H . A. on 21.03.2014.a üle kuulanud Politsei- ja Piirivalveameti Lääne 4 1-14-9863 prefektuuri Pärnu kriminaaltalituse vanemuurija H . H.. Tunnistaja ülekuulamisse oli kaasatud ohvriabitöötaja K. Ü.-T., mis on KrMS § 70 lg 2 p 2 kohaselt kohustuslik, kui kuulatakse üle nooremat, kui neljateistaastast kannatanut seoses perevägivallaga ja kui menetlejal endal puudub vastav spetsiaalne väljaõpe. Ohvriabitöötajal on olemas KrMS § 70 lg-s 2 ettenähtud vastav väljaõpe ning pädevus. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul alust kahelda alaealise kannatanu küsitlemise professionaalsuses. Ülekuulamise salvestamisest on ülekuulatavat KrMS § 64 lg 3 ja § 150 lg 1 kohaselt informeeritud. Tunnistajale on arusaadavalt ja näitlikult selgitatud, et rääkida tuleb tõtt, millest tunnistaja on aru saanud ning ta on seda ka menetlejale arusaadavalt kinnitanud. Samuti on tunnistajale selgitatud, et enda lähedaste kohata ei pea ta midagi halba rääkima kui ei taha. Ehk siis tunnistajale on selgitatud, et tal on õigus keelduda ütluste andmisest oma lähedaste suhtes. Tunnistaja on ülekuulamisel selgitanud (t.l 88-97), et ta ema ja isa vahest tülitsevad. Tunnistaja on iseseisvalt rääkinud, et ükskord lõi x x. Seejärel on uurija täpsustavatele küsimustele tunnistaja selgitanud, et x lõi x jalaga. Löömine toimus nende kodus (x,
2. x)siis, kui ema tahtis teda maale viia. Löömine toimus talvel, sest tunnistaja on selgitanud, et siis oli veel lumi maas. Nimetatu kattub süüdistusaktis märgitud kuriteosündmuse toimumise ajaga, s.o 07.02.2014.a. Lisaks selgitas tunnistaja, et ta nägi, kuidas süüdistatav kannatanut lükkas ja teda jalaga igasse kohta lõi. Tunnistaja selgitas, et süüdistatav lõi kannatanut keskele, kõhtu, osutades samal ajal parema käega enda keha keskosale. Tunnistaja selgituste kohaselt nägi ta ühte lööki. Samuti selgitas tunnistaja, et ta on näinud kannatanu sinikaid. Lisaks selgitas tunnistaja, et süüdistatav on ühe korra olnud vägivaldne ka K. A. suhtes, kui püüdis viimast kägistada. Kaitsja leidis kohtuistungil, et H. A. ütlusi ei tohiks tõendina arvestada, sest ütlusi ei ole kohtumenetluses uuritud. KrMS § 296 lg 3 teisest lausest tuleneb, et tõendi võib jätta avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus kohtuistungi avalikkuse põhimõttega. Kohtuistungi protokollist (t.l 149-150) nähtub, et kohus on tõendina vastu võtnud kohtule esitatud H. A. ütlused ning lugenud need avaldatuks täies mahus. Samuti on prokurör kohtuistungil küsinud, kas H. A. ütluste videosalvestust kohtusaalis vaadatakse. Kaitsja on selgitanud, et ei ole vaja. Seega on pooled kokku leppinud, et tõendi avaldamist ei ole vaja. Kohtu hinnangul tõendi avaldamata jätmine ei olnud vastuolus kohtuistungi avalikkuse põhimõttega. Eelnev on aga kooskõlas KrMS § 296 lg-ga 3. Kaitsja väide tõendi mittearvestamiseks on üksnes tagantjärele meeleheitlik püüe proovida kohust veenda jätta H.G süüstavad ütluseid tõendikogumist välja. Patsiendikaardist nr 14/05237 (t.l 80) nähtub, et 11.02.2014.a on J . A. pöördunud erakorralise meditsiiniosakonda. Pöördumise põhjuseks on asjaolu, et 07.02 kodus toimunud kakluses löödi teda kubemepiirkonda. Patsient kaebas hematoomi ja valulikkust. J. A. on tuvastatud kubeme/alakõhu piirkonnas nähtav verevalum u 2x2 cm. SA Pärnu Haigla arst M . F. teatisest (t.l 81) nähtub, et J . A. viibis 11.02.2014.a ambulatoorsel vastuvõtul ning tal tuvastati alakõhu põrutus Eelnevast tõendite analüüsist tuleneb, et käesoleval juhul on löömist kinnitanud kannatanu, kelle ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka H. T. ütlused. Samuti on kohtueelses menetluses ülekuulatud tunnistaja H. A. kinnitanud, et ta nägi pealt vähemalt ühe korra, kuidas H.G lõi J. A.. Lisaks on K. A. kinnitanud, et ta nägi pealt rüselust ning seda kuidas H.G lükkas kätega J. A.. Ka kuulis tunnistaja mütsusid. Nimetatud mütsud on ilmselt heli, mida põhjustasid jalalöögid. Iga löök tekitab mingit heli. Kohtu hinnangul on tõenäoline, et jalaga löök kubemesse võib tekitada mütsuva heli. Samuti võis K. A . vähemalt ühte mütsu kuulda ka seetõttu, et pärast esimest lööki H. A. toas kukkus kannatanu oma sõnade kohaselt voodile. Lisaks on meditsiinitöötajate poolt fikseeritud J. A. esinenud vigastused. Käesoleval juhul on nii J. A. kui ka H.G rääkinud sellest, et H.G hoidis radiaatorist kinni. Kinnihoidmist aga põhjendavad kannatanu ja süüdistatav erinevalt. J. A. räägib, et H.G hoidis radiaatorist kinni n.-ö. jalaga löömiseks hoo võtmiseks ja toetamiseks. Samas H.G väidab, et ta hoidis radiaatorist kinni seetõttu, et J. A. ei saaks teda majast välja visata. Ka siinkohal ei ole 5 1-14-9863 kohtul alust kahelda kannatanu selgitustes. Antud juhul ei ole kohtul alust kahelda selles, et 07.02.2014.a H.G lõi J. A.. Samuti on igale keskmisele inimesele mõistetav, et jalaga on parem lüüa ning saab ka hoogu võtta, kui on toetuspind, nt käega on võimalik kuskilt kinni hoida. Toetuspinnata võib löök ebaõnnestuda ning lööja näiteks kaotada tasakaalu. Seega kannatanu selgitused, miks süüdistatav hoidis radiaatorist kinni, lähevad kokku ja on loogilises seoses ülejäänud sündmuste kirjeldustega. Kohus ei pea kannatanu ütlusi selle kohta, et hoopis J . A. oli vägivaldne, eluliselt usutavaks. Nimelt väite, et J. A. on aastaid olnud vägivaldne, sh ka 07.02.2014.a, esitas süüdistatav alles kohtumenetluses. Ei ole eluliselt usutav, et kui mees on olnud aastaid vägivaldne, siis naine räägib sellest alles tema enda suhtes toimuvas kriminaalmenetlus kohtuistungil. Oleks loogiline, et juhul, kui H.G väidetu vastaks tõele, siis hetk, mil talle endale esitati kahtlustus J. A. kehalises väärkohtlemises ja ta kuulati üle, siis see on n.-ö- viimane aeg, mil naine räägiks mehe vägivaldsusest, selgitamaks tegelikku olukorda. Juhul, kui mees on olnud vägivaldne, siis ilmselgelt ei rakendataks sellist väidet enda kaitseks alles kohtumenetluses, vaid oluliselt varem. H.G väide J. A. väivalduse kohta on ilmselgelt tagantjärele otsitud, õigustamaks toime pandud tegu. Samuti on ebausutavad H.G väited enesekaitseks jala tõstmise kohta. Nimelt, esimest jalaga lööki nägi pealt ka H. A.. Tunnistaja ei ole andnud ütlusi selle kohta, et H.G löömisele oleks eelnenud mingisugune J. A. rünne, mis oleks kuidagi H.G ohustanud. Sellega on ümberlükatud igasugused võimalused selle kohta, et H.G oleks võinud tegutseda enesekaitseks. Samuti ei ole H. A. ega K. A. andnud mitte ühtegi selgitust selle kohta, et J. A. oleks üldse kunagi H.G suhtes vägivaldne olnud, sh 07.02.2014.a. Kaitsja leidis, et ei ole tõendatud, et kannatanul 11.02.2014.a fikseeritud vigastused tekitas 07.02.2014.a süüdistatav. Kohus märgib, et kannatanu ei ole kohustatud vigastusi fikseerima ning kehalist väärkohtlemist on võimalik tõendada ka teiste tõenditega, nt tunnistajate ütlused. Arvestades kannatanul esinenud vigastusi, ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav, et kannatanu võis need saada teisiti kui süüdistusaktis kirjeldatud viisil. Ilmselgelt meesterahvas ei tekita omale ka ise tahtlikult kubemepiirkonda vigastust. Eelnevale tuginedes leiab kohus, et antud juhul on leidnud vastuvaidlematut tõendamist, et 07.02.2014.a lõi süüdistatav jalaga kannatanut. Samuti leiab kohus, et antud juhul ei ole alust kahelda selles, et löömise tagajärjel tundis kannatanu valu. Riigikohus on oma lahendi 3-1-1-5013 p-s 12 märkinud, et

§ 121

piirsituatsioonides tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Rääkides konkreetselt löömise koosseisualternatiivist, saab see tähendada üksnes valu tekitamist ja järelikult on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Antud juhul lõi süüdistatav kannatanut jalaga, milles oli kontsaga talvesaabas, kubeme piirkonda. Iga keskmine mõistlik inimene saab aru, et jalaga löögi korral kubemesse on valuaistingu tekkimine ilmselge ning tüüpiline tagajärg. Seega on asjakohatud ka kaitsja väited selle kohta, et kannatanul valu tekkimine H.G tegevuse tagajärjel ei ole tõendatud. Kohus leiab, et eeltooduga on täidetud

§ 121sätestatud kuriteo objektiivne koosseis.

Kohus on seisukohal, et H.G pani teo toime otsese tahtlusega. H.G pidi teadma või vähemalt möönma, et kannatanut jalaga kubemepiirkonda lüües põhjustab ta talle valu. Seega H.G teadis ja tahtis või vähemalt möönas süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Hinnates tõendeid kogumis, on käesolevas kriminaalasjas leidnud 6 1-14-9863 täielikku tõendamist süüdistatava poolt talle

§ 121järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemine.

Süü ja karistus

§ 121(kehtiv kuni 31.12.2014.a) nägi karistusena ette kuni kolmeaastase vangistuse.

01.01.2015.a jõustunud

§ 121

lg 2 p 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Lähtudes

§ 5

lg-st 2, tuleb karistuse määramisel lähtuda kuni 31.12.2014.a kehtinud

§ 121

, st karistusena on võimalik määrata rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Kohus ei tuvastanud kriminaalasja menetlusega teo õigusvastasut ega süüd välistavaid asjaolusid. Seega on süüvõimeline süüdistatav H.G pannud toime seaduses sätestatud süüteokoosseisule vastava teo.

§ 56lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemiset ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 56

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohus ei tuvastanud H.G puhul karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. H.G süüd antud kuriteos tuleb pidada suureks. Süüdistatav lõi endaga lähisuhtes olnud kannatanut korduvalt meesterahva jaoks õrna keha piirkonda. Sealjuures vähemalt ühe korra x nähes. Samas ei kaasnenud vägivalla kasutamisega kannatanule püsivaid või meditsiinilist sekkumist vajavaid vigastusi, kuid vägivalla kasutamine oli täiesti põhjendamatu. Lähisuhte vägivald on kuriteoliik millesse tuleb suhtuda mittetolereerivalt. Igasugune vägivald lähisuhtes tuleb hukka mõista. Seega leiab kohus, et antud kuriteo eest tuleb karistusena kõne alla üksnes vangistus. Kohtu hinnangul ei ole rahaline karistus antud kuriteo eest piisav. Rahaline karistus ei oleks antud tegu arvates õiglane ega kohane. Arvestades isiku süü suurust ja seda, et teol ei olnud õnneks raskeid tagajärgi, leiab kohus, et H.G-le on võimalik mõista karistus sanktsiooni alumises kolmandikus. Kohus leiab, et antud juhul on kohaseks karistuseks üheksa kuud vangistust. Samuti leiab kohus, et kuna süüdistatava suhtes ei ole varasemalt vabadusekaotusliku karistust kohaldatud, siis on põhjendatud mõista vangistus tingimisi käitumiskontrollita. Võttes arvesse mõistetava vangistuse pikkust, leiab kohus, et antud juhul on kohaseks katseajaks üks aasta ja kuus kuud. Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et H.G tuleb süüdi tunnistada

§ 121

järgi ning mõista talle karistuseks üheksa kuud vangistust.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui H.G ei pane ühe aasta ja kuue kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78p 1 alusel katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 12.05.2016.a. Menetluskulud Kr

MS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. H.G-lt tuleb KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 645 eurot. Tõkendit ei ole kohaldatud. Tsiviilhagist kannatanu 02.05.2016.a istungil loobus. Loobumise võttis kohus vastu 10.05.2016.a määrusega ning lõpetas tsiviilhagi menetlemise. Asitõend – CD-plaat – KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde. (allkirjastatud digitaalselt) Teet Olvik 7 1-14-9863 kohtunik 8