1-16-3033/33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2016 Kriminaalasja number 1-16-3033 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Kohtuistungi toimumise aeg
2. oktoober 2016 Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus S.I süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Harju Maakohtu
3. juuli 2016 otsus Apellant Kaitsja Aleksei Smelov Prokurör Natalja Vester S.I Süüdistatav Isikukood XXX; XXX; emakeel: vene keel; XXX; elukoht: XXX; töökoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend – elukohast lahkumise keeld Kaitsja Aleksei Smelov RESOLUTSIOON
4. Jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu
5. juuli 2016 otsus muutmata.
6. Jätta S.I kaitsja taotlus S.I-le apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi kulude hüvitamiseks rahuldamata. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik 1 tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu
8. juuli 2016 otsusega tunnistati S.I süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus kuud vangistust. KarS § 73 alusel jättis maakohus mõistetud vangistuse täitmisele pööramata üheaastase katseajaga. 1.1 S.I mõisteti süüdi selles, et ta kahel korral tarvitas vägivalda oma naabri IG suhtes.
9. mail 2015 kell 17.30 Tallinnas XXX elumaja trepikojas lõi ta IG-le kaks korda rusikaga näkku, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse (kriimustuse suu piirkonnas).
10. augustil 2015 kell 18.00 Tallinnas lõi ta XXX elumaja trepikoja esimesel korrusel IG ühe korra rusikaga näkku, vastu näo vasakut poolt, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse (ülahuule vasaku poole kriimustuse ja paistetuse). 1.2 Maakohtu otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. Teo toimepanemine on tõendatud eelkõige kannatanu ütlustega. Kummalgi korral ei olnud löömisel pealtnägijaid, kuid kannatanu ütlustes ei ole alust kahelda. Kannatanu ütluste õigsust kinnitavad isiku läbivaatuse protokollid, patsiendikaart, kõnesalvestised ja tunnistajate EN ning NN ütlused. EN ja NN ei näinud sündmusi vahetult pealt, kuid nad kinnitasid, et süüdistatava ja kannatanu vahel on olnud pingelised suhted. EN kinnitas, et nägi IG näol süüdistuses kirjeldatud vigastusi. Süüdistatava ja kannatanu halbu suhteid kinnitasid teisedki tõendid. Süüdistatava ütluste kohaselt käitusid kannatanu vanemad pidevalt viisil, mis häiris tema rahu: nad rääkisid ja karjusid valjuhäälselt, lärmasid tahtlikult, koputasid vastu põrandat ja radiaatoreid, kukutasid maha raskeid asju, kasutasid ebasobival ajal akutrelli. S.I suhtes alustati
11. juunil 2012 kriminaalmenetlust KarS § 121 tunnustel selle kohta, et ta tungis kallale kannatanu isale. Kriminaalmenetlus lõpetati
12. oktoobril 2012 KrMS § 202 alusel.
13. a kevadel toimus püstakus, kus elasid nii süüdistatav kui ka kannatanu, veeavarii ja uputus. Kuigi uputuse põhjust ja allikat ei suudetud kindlaks teha, pidas S.I uputuse põhjustajaks kannatanut ja tema vanemaid. Kindlustus hüvitas S.I-le uputusest tekitatud kahju, välja arvatud omavastutus 90 eurot, mida süüdistatav pidi ise maksma.
14. mail 2015 nõudiski S.I, et IG hüvitaks talle 90 eurot. Süüdistatava ja tema kaitseversiooni toetavate tunnistajate ütlusi pidas kohus ebausaldusväärseteks. S.I andis kohtus ja kohtueelses menetluses vastuolulisi ütlusi ega ole osanud vastuolusid selgitada. Kahtlustatavana ütlusi andes kinnitas S.I, et oli mais 2015 trepikoja juures IG-ga kahekesi, rohkem seal kedagi ei olnud. Kohtuistungil väitis süüdistatav, et oli sel päeval koos oma hea sõbra AB-ga ja nad viisid koos alla keldrisse tööriistu ja laminaati. AB ütlused on ebausaldusväärsed, sest tunnistaja oskas kuupäeva ja kellaaja täpsusega meenutada tühist seika (keldris käimist), oskamata samas vastata ühelegi teisele 2 küsimusele, mis seotud konkreetse ajaga, näiteks uputuse ja remondi toimumise aja kohta. Sellest tulenevalt on ilmne, et AB lihtsalt nõustus andma sõbrale soodsaid ütlusi. Ka
15. augusti 2015 sündmuste osas on S.I andnud vastuolulisi ütlusi. Kohtueelses menetluses väitis ta vaid seda, et kannatanuga ta sel päeva ei kohtunud ja teda ei puutunud. Kohtuistungil väitis S.I lisaks, et sõitis süüdistuses näidatud ajal koos tuttava TG-ga Stroomi rannas ega saanud kannatanule vigastusi tekitada. Tunnistaja TG kinnitas kohtuistungil antud ütlustes S.I alibit. Ta väitis, et
16. augustil 2015 õhtul pärast kella 17.00 kohtus ta juhuslikult jalgrattaga Stroomi rannas ringi sõites S.I-ga . Koos sõitsid nad seal ringi paar tundi. Kuigi TG teadis täpset kuupäeva ja kellaaega, ei osanud ta öelda, mis nädalapäeval see juhuslik kohtumine ja sõitmine toimus, kuid teab kindlalt, et see oli tal vaba päev. Prokuröri poolt kohtule esitatud tõend aga kinnitab, et tunnistaja on selle päeva osas andnud valeütlusi. Vastuseks prokuröri päringule on TG tööandja (AS S) teatanud, et TG oli
17. augustil 2015 tööl ajavahemikul 07.00 kuni 19.
19. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S.I kaitsja Aleksei Smelov, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Samuti palub kaitsja jätta menetluskulud riigi kanda. 2.
20. Apellant leiab, et kriminaalasjas ei ole kogutud objektiivseid tõendeid selle kohta, et S.I lõi kahel korral IG. Seda tõendavad üksnes kannatanu ütlused, mis on vastuolus süüdistatava ütlustega. Ei ole tuvastatud sedagi, kas isiku läbivaatuse protokollis ja patsiendikaardil jäädvustatud vigastused tekkisid süüdistuses nimetatud kuupäevadel ja viisil. Eluliselt ebausutav on kannatanu selgitus selle kohta, et ühe löögiga põhjustas süüdistatav kannatanule nii sinika silma all kui ka lõhkise huule. Samuti ei ole usutav väide, et süüdistatav, kes on kannatanust peaaegu kaks korda vanem, julgeb kakelda noorema mehega. Kohtulik uurimine maakohtus oli puudulik ka seetõttu, et keegi pole uurinud, kuidas (mis käega jne) süüdistatav kannatanut lõi. Kaitsja hinnangul ei ole 90 eurot selline summa, mis tingiks vägivalla kasutamist. Samas kannatanu motiiv valekaebuse esitamiseks on tuletatav tema enda ütlustest, mille kohaselt andestanuks ta süüdistatavale, kui S.I oleks vabandanud tema isa ees. 2.
21. Ükski kohtuistungil ülekuulatud tunnistajatest ei ole süüdistuses kirjeldatud sündmusi pealt näinud ega saa seetõttu ka kinnitada, et S.I lõi kannatanut. Samas andis süüdistatav ütlusi selle kohta, et ta ei ole kannatanut löönud. Ei ole alust kahelda süüdistatava ütluste tõepärasuses. Maakohtu otsuses väljatoodud vastuolud süüdistatava ning tunnistaja TG ütluste vahel on formaalset laadi ja võivad olla kantud isikute taju ja mälu eripäradest. 2.
22. Eeltoodust lähtudes ja tuginedes KrMS § 7 lg-st 3 tulenevale süütuse presumptsiooni põhimõttele, tuleb S.I õigeks mõista, sest kohtumenetluse käigus ei esitatud kohtule veenvaid ja vaieldamatuid tõendeid S.I süü kohta. 3
23. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde. Samuti esitas ta taotluse hüvitada S.I õigeksmõistmisel talle õigusabikulud 540 eurot. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsiooni rahuldamiseks alust ei ole. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud seisukohad ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja S.I õigeksmõistmiseks. 4.
25. Seda, et S.I teda lõi, tõendavad tõesti üksnes IG enda ütlused. Ka tuleb nõustuda, et S.I ise andis ütlusi, milles eitas IG löömist. Seega on kannatanu ja süüdistatava ütluste puhul tegemist nn sõna sõna vastu olukorraga. See ei tähenda aga, et S.I süü ei oleks tõendatud. Süüdimõistva otsuse tegemine on lubatud ka ainult ühe süüstava tõendi alusel. Tõsi küll, sellisel juhul peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Samuti peab kohus olema igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26. mai
27. a otsus asjas nr 3-1-1-21-09, p 11). Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus seda teinud. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta peab kannatanu ütlusi usaldusväärseks, süüdistatava ütlusi aga mitte. 4.
28. Apellatsioonis esitatud väited selle kohta, miks ebausaldusväärseks, ei lükka maakohtu järeldusi ümber. tuleks IG ütlusi pidada Esiteks on eksitav apellatsioonis esitatud väide, mille kohaselt on kannatanu süüdistatavast oluliselt noorem. Süüdistatava ja kannatanu isikukoodidest nähtuvalt on mõlemad peaaegu ühevanused: S.I on sündinud 1956., IG
29. aastal. Väide, et 90 eurot ei ole rahasumma, mis annaks põhjust löömiseks, ei tugine ühelegi tõendile ning ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda pidada ka üldtuntud asjaoluks KrMS § 60 lg 3 tähenduses. Kohtupraktika näitab, et vägivallaks võib anda alust ka näiliselt tähtsusetu rahasumma (vt nt Riigikohtu 09.01.1996 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-96: selles tarvitati vägivalda kannatanu suhtes, kellelt nõuti ühte krooni). Pealegi ei pidanud maakohus IG löömise motiiviks üksnes S.I soovi saada IG-lt 90 eurot, vaid kohus viitas ka S.I vaenule IG ja tema vanemate vastu. Lõpuks annab alust pidada kannatanu ütlusi usaldusväärseks tõik, et tal esinesid vigastused, mida on võimalik löömisega tekitada. 15.05.2015 patsiendi EMO kaardi (tl. 15) kohaselt fikseeriti IG-l 15.05.2015 huulte ja alalõua turse, ülahuulel marrastushaav ning plommide puudumine ülemistel hammastel (D11, S21). IG-l suu ümbruses esinevad marrastused on fikseeritud ka 15.05.2015 toimunud isiku läbivaatuse protokollis (tl 13). 16.08.2015 tuvastati tal patsiendi EMO kaardi andmetel ülahuulel pindmine haavake (tl. 24). Apellandi väitel ei ole tuvastatud, kas need vigastused, mis on fikseeritud isiku läbivaatuse protokollis ja patsiendikaartidel, on tõesti tekkinud 15.05.2015 ja 16.08.
30. Samuti ei ole tuvastatud, kas need vigastused on tekkinud selle tulemisel, et kannatanut löödi rusikaga näkku. 4 Ringkonnakohus kaitsja seisukohtadega ei nõustu. Tõendiks selle kohta, millal ja kuidas vigastused tekkisid, on kannatanu ütlused, milles kannatanu on kirjeldanud, millal ja kuidas ta vigastused sai. Vastavalt KrMS § 61 lg-le 2 hindab kohus tõendeid kogumis. Seega peab kohus vaatama kannatanu ütlusi, patsiendikaarte ja isiku läbivaatuse protokolli kogumis. See tähendab, et kohus peab hindama, kas nendest tõenditest nähtuv info haakub omavahel. Kui see nii on, annab see alust lugeda neist ilmnevad asjaolud tõendatuks. Seda, et näkku tabanud rusikalöök võib tekitada marrastuse, kerge paistetuse või hematoomi, peab ringkonnakohus üldtuntud asjaoluks, mis eraldi tõendamist ei vaja. Kuna mingeid tõendeid selle kohta, et IG oleks saanud vigastused mingil muul moel, ei ole, on kohtul põhjust arvata, et patsiendikaartidel ja isiku läbivaatuse protokollis kirjeldatud vigastused tekkisid just sellisel moel, nagu seda on kirjeldanud kannatanu. Selle vastu, et vigastused tekkisid mingil muul ajal või moel, räägivad ka 15.05.2015 ja 18.06.2015 päästekeskusele tehtud kõnede helisalvestiste vaatlusprotokollid (tl. 18-22; 2531). Neist nähtub, et IG kirjeldas vigastusi ja nende saamist samal moel nagu hiljem antud ütlustes. Seega ei ole tegemist hiljem välja mõeldud looga. Kutsudes politsei, lõi IG ka võimaluse koheselt kontrollida, et tal on värskelt tekitatud vigastused. Seejuures ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et kuigi kannatanu sõnul lõi süüdistatav teda 16.08.2015 ühe korra, olid kannatanu kirjeldatud vigastused sellised, mida ei ole võimalik ühe löögiga põhjustada. Kannatanu sõnul oli tal „sinikas“ silma all ja huul lõhki löödud. Kaitsja arvates ei ole silma ja huule omavahelise kauguse tõttu füüsiliselt võimalik, et ühe löögiga vigastatakse silma ja huult. Selline väide on paljasõnaline ja põhineb ekslikel järeldustel. Kaitsja väidab, et rusikas ei ulatu vigastama üheaegselt silma ja huult. Kannatanu aga ei ole väitnud, et tal vigastati silma, vaid kannatanu ütluste kohaselt oli tal „sinikas“ silma all. 17.08.2015 toimunud isiku läbivaatuse protokolli kohaselt oli vigastus just IG ülahuulel (tl. 3335). Seega ei saa rääkida sellest, et IG näol oleksid vigastused paiknenud teineteisest nii kaugel, et neid ei oleks saanud tekitada ühe löögiga. 4.
31. Kaitsja märgib, et süüdistatava väitel ta kannatanut ei löönud, ning kaitsja hinnangul ei ole ühtki põhjendatud alust kahelda süüdistatava ütluste tõesuses. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta peab S.I ütlusi ebausaldusväärseks. Kohus on toonud välja S.I ütlustes leiduvad vastuolud kohtueelses menetluses antud ütlustega. Samuti on kohus viidanud süüdistatava alibit kinnitavate tunnistajate AB ja TG ütlustes sisalduvatele olulistele vasturääkivustele. Kaitsja väitel on vastuolud süüdistatava ja tunnistaja TG ütlustes pigem formaalsed. Ringkonnakohus peab aga sarnaselt maakohtule tähelepanuväärseks seda, et S.I esitas maakohtus mõlema episoodi kohta versiooni, et neil aegadel, mil ta süüdistuse kohaselt IG lõi, oli ta koos kolmandate isikutega, kes saavad kinnitada, et S.I kedagi löönud ei ole. Erinevusi ütlustes, mis puudutavad seda, kellega koos või kus süüdistatav süüdistuses kirjeldatud ajal oli, ei saa pidada kõrvalisteks, sest sellega muutub oluliselt sündmuste käigu kirjeldus tervikuna. Nii S.I kui TG ütlused S.I 16.08.2015 alibi kohta lükkab selgelt ümber TG tööandja tõend. Nii S.I kui TG väitsid maakohtus antud ütlustes, et said 16.08.2015 õhtupoolikul juhuslikult kokku ja sõitsid koos ratastega (TG ütluste kohaselt 5 vähemalt kella seitsmeni). TG kinnitusel pidi see juhtuma just 16.08.2015, kuna ta õnnitles sel päeval oma sõbrannat sünnipäeva puhul, kusjuures tegelik sünnipäev pidi olema 17.08, kuid siis pidi sõbranna suvilasse ära sõitma. TG sõnul oli ta sel päeval töölt vaba. Tööandja vastusest prokuröri päringule ilmneb aga, et TG oli graafiku kohaselt 16.08.2015 tööl ajavahemikul 07:00-19:00 (tl. 70). Seega ei saa olla õiged TG ega S.I ütlused ühise jalgrattasõidu kohta 16.08.2015 õhtupoolikul. Järelikult on ebausaldusväärne kogu S.I esitatud versioon 16.08.2015 sündmuste kohta, mis seab omakorda kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsuse tervikuna.
32. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 leiab ringkonnakohus, et Harju Maakohtu
33. juuli
34. a otsus tuleb jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Kui ringkonnakohus jätab apellatsiooni rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jätab ringkonnakohus rahuldamata kaitsja taotluse hüvitada S.I-le apellatsioonimenetluse õigusabi kulud. / Sten Lind / Ivi Kesküla Urmas Reinola 6