alusel on B.V kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Edasikaebamise kord. Otsuse peale võib esitada Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja kaudu kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtu Jõhvi kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kättesaadav Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja kantseleis alates
kohaselt võimalik määrata konkreetselt siis rahatrahvi maksimaalselt 300 trahviühiku ulatuses. Lisakaristuse määramise võimalus on küll ettenähtud, kuid seda peaks karistusõiguse põhimõtete kohaselt põhjendama. Antud juhul on minu karistamist (s.h. lisakaristuse määramist) põhjendatud minu eelneva karistatusega - minu andmetel mul puuduvad käesoleval ajal kehtivad karistused, mistõttu pole võimalik minu praegust karistamist selliselt põhjendada. 2 Otsuse ülejäänud osa sisaldab aga üldistavaid ning statistilise iseloomuga andmeid, milliseid ei saa kasutada põhjendustena konkreetse isiku suhtes (antud juhul siis minu suhtes). Määratletusnõude (nullum crimen nulla poena sine lege certa) kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Olen oma rikkumisi tunnistanud ja avaldanud sügavat kahetsust toimepandu üle. Sain koheselt oma teo tõsidusest aru ning kahetsen seda tänaseni. Leian, et arvestades minu isikut, kahetsust ja rikkumise suurust, pole põhjendatud lisakaristuse kohaldamine ja antud juhul oleks ainuõige keskmisest suurema rahatrahvi määramine. Kinnitan siinjuures veelkord, et tunnistan ennast täielikult süüdi ning tulevikus ma enam kindlasti selliselt ei käitu. Leian, et minu puhul pole tegemist isikuga, keda ilmtingimata juhtimisõiguse äravõtmisega karistama peaks ja olen seisukohal, et antud juhul on võimalik ja suurem mõju rahatrahvi määramisel, milline võiks olla kuni 800 eurot. Palun veel arvestada, et juhtimisõiguse äravõtmine seab ohtu minu töökohustuste täitmise. Tulenevalt karistusseadustiku § 56 lõikest 1, on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja pole minu arvates kõiki neid asjaolusid analüüsinud ja seetõttu on jõutud ebaõigete järeldusteni. Mulle on seega materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega mõistetud liiga range karistus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja leidis, et otsus tuleb jätta jõusse ning kaebus rahuldamata. KOHTUISTUNGIL UURITUD TÕENDID Menetlusalune isik B.V andis ütlusi, xxx oli sõbra sünnipäev. Helistas vanaema, et vanaisal on halb ja ta xxx poole sõitma. Ta ei arvanud, et on joobes. Nii alkoholi näigu kui ka kiirusemõõteseadme tulemiga on nõus. Juhiload on tal vajalikud töötamiseks ja vanavanemate eest hoolitsemiseks. Kahetseb tegu. Kohtuistungil avaldati kiirusemõõturi kasutamise protokoll (lk 9), mille kohaselt mõõdeti xxx kell xxx tn ristmikul B.V juhitud sõiduki xxx kiiruseks 50 km/h alas 79 km/h+/- 3 km/h, lõplik mõõtetulemus 76 km/h. Kasutati kiirusmõõturit Stalker DSR2X nr.DP021146 antennid KR021387; KC068289; tabloo D
lg 1 p 1 kohaselt suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 km/h.
lg 2 sätestab: 4 Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.
on koosseisutüübilt tegu spetsiifilise teokirjeldusega, erilise isikutunnusega ja blanketse väärteokoosseisuga.
objektiivsed tunnused seisnevad mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamises. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli tegu asulasisese teega. Seadme lugem näitas 79 km/h. Kiiruse mõõtmisel laiendmääramatus +/- 3 km/h. Sõiduk ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 26 km/h. Eelmärgitud sätetest tulenevalt saab järeldada, et B.V juhtis mootorsõidukit, ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h, mis on keelatud vastavalt LS § 15 lg 1 p 2 ja kvalifitseeritud
lg 2 järgi.
lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.
lg 2 sätestab: Sama teo eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.
on koosseisutüübilt tegu spetsiifilise teokirjeldusega, erilise isikutunnusega ja blanketse väärteokoosseisuga.
objektiivsed tunnused seisnevad mootorsõiduki juhi poolt lubatud alkoholi piirmäära ületamises. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli jätgi lugem näitas 0,73 mg/l. Laiendmääramatus +/0,05 mg/l. B.V oli alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem, kui 0,68 mg/l. Eelmärgitud sätetest tulenevalt saab järeldada, et B.V juhtis mootorsõidukit, kui alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli mitte vähem kui 0,68 mg/l, mis on keelatud vastavalt LS § 69 lg 3 ja kvalifitseeritud
S § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus leiab, et B.V täitis objektiivse koosseisu
S § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. B.V sõiduki juhina sõites asulasisesel teel, ületas kiirust. Tema ütluste kohaselt kiirustas ta vanaisa juurde, kellel hakkas paha, sellega eiras ta
Kohus leiab, et B.V täitis objektiivse koosseisu
S § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. B.V tarvitas alkoholi, millest oli hästi teadlik, ning hakates sõiduautot juhtima, ei kontrollinud ta oma seisundit, kuid pidi oletama, et ta ei ole veel kaine. Kohus ei pea asjakohaseks B.V väidet selle kohta, et ta pani nimetaud teo toime, sest teist võimalust aidada vanaisa ei olnud. 5 KaeS § 29 kohaselt tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. B.V püüdis oma ütluste kohaselt aidata vanaisa, kellel on suhkruhaigus, kuid kohus leiab, et tema poolt valitud vahend – peale alkoholi tarbimist istuda rooli – ei olnud vajalik ning kaitstava huvi ei olnud kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt, elavad vanaisa ja vanaema Kiviõli linnas, seega oli võimalus kutsuda kiirabi, leida kainet autojuhti, tellida taksot, vanaemal/vanaisal pöörduda naabrite poole või muud. Kuid B.V , olles alkoholi joobes, istus rooli ning hakkas hakkas autot juhtima, asetades nii enda kui ka teisi liiklejaid ohtu. Kontrollides B.V tegevust KarS § 31 lg 1 mõttes, ei leia kohus, et ta kujutas endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse, st et B.V ekslikult arvas, et viibis hädaseisundis. Siinjuures arvestab kohus, et suhkruhaigus on krooniline haigus ning B.V jaoks ei pea see olukord olema ebatavaliseks või erakordseks. Seega B.V ei saanud olukorras eksida lähtudes nii isikliku kui ka tavalise isiku elukogemusest, sest igale on arusaadav, et tervisega probleemi ilmnimisel tuleb pöörduda meditsiinilise abi saamiseks – kõigepealt kutsuda kiirabi. Seega ei viibinud B.V hädaseisundis ega eksinud, et viibis hädaseisundis. Antud kaitseversiooni abil püüab B.V enda õigustada ja väärteo toimepanemisega kaasnevast vastutusest vabaneda. Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud
Seega on menetlusalune isik oma tegevusega täitnud talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus on seisukohal, et B.V pani talle inkrimineeritava väärteo toime süüvõimelisena, kuna vastavalt KarS § 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistus on määratud politseiametniku poolt, kes on pädev kohtuväline menetleja väärtegudes. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust. KARISTUS KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kehtiv kohtupraktika, väljendatuna Riigikohtu senistes otsustes, rõhutab, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ja analüüsida tegu, mille süüdistatav toime pani, selle tehiolusid ja raskust, alles seejärel lähtuda süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest. 6 Kuna B.V pani ühe teoga toime kahele süüteokoosseisule vastava teo, siis tuleb mõista talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. LS § 227 lg 2 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut ehk summas 400 eurot, aresti või sõidukijuhtimise õiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. LS § 224 lg 2 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut ehk summas 1200 eurot, aresti või sõidukijuhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sellest tulenevalt mõistetakse B.V-le karistus LS § 224 lg 2 järgi. LS § 224 lg 3 p 1 alusel võib lisakaristusena kohaldada juhtimisõigus äravõtmist 3 kuust kuni 9 kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Menetlusalune isik on karistatud rahatrahviga 250 trahviühikut s.o 1000 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, mis on minimaalne tähtaeg. Karistus on teopõhine ehk kõigepealt võetakse arvesse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Riigikohus rõhutas (tsitaat lahendist 3-1-1-43-06): „13.1 Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“ Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja karistuse kohaldamisel on õigesti osutanud KarS § 56 lg-le, st karistuse kohaldamise alusele - isiku süüle, samuti on võetud arvesse kergendava asjaoluna kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist, ning süüdlase isiksust – isikul oli karistuse määramise ajal 2 kehtivat väärteokaristust, millest 1 on analoogse teo eest. Karistused on täidetud, kuid pole tulemust andnud. Kohus selgitab, et karistuse määra valimisel on kohtupraktika välja kujunenud. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (p 13) (vt RKKKo asjades nr 3-1-1-122-13, p 9 ja nr 3-1-1-59-15, p 12). Analüüsides süüdlase tegu, kuuluvad süü juures arvesse võtmisele asjaolud, et süüdlane pani toime liiklusalase rikkumise ettevaatamatusest, kergendavaks asjaoluks on kahetsus, puuduvad 7 raskendavad asjaolud. Kohtu hinnangul B.V süü tase on keskmisest suurem ning kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on vastavuses süü suurusega, toimepandud süüteo laadi ja raskusastmega ja arvestab teo toimepanija isikut. Kohus leiab, et lisakaristuse määramine on põhjendatud, kuna isikut on varem juba karistatud LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 230 trahviühkut, mis on täidetud mais 2016, kuid vaatamata sellele pani B.V märtsis 2017 taas toime analoogse väärteo ning lisaks sellele ka kiiruse üeltamise. Kohus leiab, et paljalt rahatrahv ei mõjuta piisaval määral isikut ning temalt tuleb lisakaristusena ära võtta juhtimisõigus minimaalses määras. Kohus, võttes arvesse eeltoodut, on seisukohal, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on õiglane ja põhjendatud, rahatrahv 1000 eurot ning juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks on piisav motiveerima menetlusalust isikut edaspidi hoiduma õigusrikkumisest ning määratud karistus arvestab õiguskorra kaitsmise huvisid. KOHTU MEETMED Menetlusaluse isiku esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata, kohtuvälise menetleja 20.04.2017 otsus väärteoasjas 2440,17,001974 muutmata. Kohtunik Larissa Prokopenko 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.