1-16-8972/28

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2017, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-16-8972 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kriminaalasi P.V süüdistuses KarS § 169 järgi, üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. mai 2017 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava P.V Mõttus Süüdistatav P.V (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Brigitta Mõttus Prokurör Eve Soostar RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus
3. mai 2017 P.V suhtes jätta muutmata. kaitsja adv. Brigitta Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Määrata Advokaadibüroole Mõttus seoses vandeadvokaat Brigitta Mõttuse poolt P.Vapellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot (sh käibemaks). Välja mõista P.V-lt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot, mis tuleb tasuda kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude 1 tasumiseks edastatakse P.V-le dokumendina. Edasikaebamise kord eraldi Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikul 30 päeva jooksul alates päevast, mi kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaad vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu
4. mai 2017 otsusega mõisteti P.V süüdi KarS § 169 järgi ja teda karistati vangistusega 6 kuud. KarS § 74 lg-te 1, 3 alusel jäeti mõistetud karistus täitmisele pööramata, tingimusel, et P.V ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab talle KarS § 75 lg 1 pdes 1-6 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 6 alusel kohustati P.V temale määratud käitumiskontrolli ajal täitma ülalpidamiskohustust. Katseaja algust arvestatakse kohtuotsuse kuulutamise päevast, s.o
5. maist
6. P.V mõisteti süüdi selles, et tema, olles Pärnu Maakohtu
7. aprilli 2010 maksekäsu alusel tsiviilasjas 2-09-59625 kohustatud maksma alates
8. novembrist 2009 igakuise elatisena alaealise poja MAG (sündinud XXX) ülalpidamiseks 2175 krooni (139,01 eurot) lapse ema HS-G kontole kuni lapse täisealiseks saamiseni, s.o
9. detsembrini 2026, pole seda teinud alates detsembrist
10. Seisuga
11. september 2016 oli P.V elatisraha võlgnevus 10 425,75 eurot. Seega P.V , olles töövõimeline, pikema aja jooksul, s.o. alates detsembrist 2014 kuni käesoleva ajani, mitte makstes elatist, on teadvalt rikkunud ülalpidamiskohustust. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Brigitta Mõttus taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega P.V õigeksmõistmist. Apellandi põhjendused on järgmised. P.V tegevus ei kvalifitseeru KarS § 169 järgi, puudub nii objektiivne kui subjektiivne külg. Apellant esitab apellatsioonis maakohtu põhjendused ning märgib, et ta ei nõustu nendega ega maakohtu järeldustega süüdistatava süü osas. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega, et süüdistatav ei ole teinud mõistlikke pingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal elatist maksta. Kohus on tuvastanud kõik asjaolud, mis tõendavad, et süüdistatav ei ole teadlikult (tahtlikult) elatise maksmisest kõrvale hoidunud, s.o. pikaajaline halb tervislik seisund, vara puudumine, pere majanduslikud raskused. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ei vasta otsuse resolutiivosa järeldustele. 2 KarS § 169 subjektiivne koosseis eeldab alates 01.01.2015 toimepanijalt elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise suhtes vähemalt otsest tahtlust kõigi koosseisu asjaolude suhtes. Apellant on veendumusel, et ei ole tõendatud süüdistatava tahtlust. Maakohtu vastavad seisukohad on tuletatud, ei põhine tõenditel, vaid on subjektiivsed. Osaliselt on mõjutanud kohtu seisukohta süüdistatava eelnevad karistused § 169 järgi, mida ei saa arvestada antud asjas tõenditena ega tuvastada nende põhjal isiku tahtlust konkreetses süüdistuses. Süüdistatav ei ole eitanud, et ta ei ole süüdistuses märgitud perioodil elatist tasunud. Kuid ta pole hoidunud elatise tasumisest kõrvale, vaid kuna tal on puudunud võimalused ja vahendid seda teha. Maakohtu vastupidised väited ei tugine tõenditel ega reaalsel elul. Süüdistatav ei ole kodus istunud ega käitunud hooletult, vaid tegelenud enda raviga (erinevate arstide juurde pöördumine, ravil käimine on tõendatud). Asjaolu, et süüdistataval on olnud vahepeal tänu Rootsist saadud ravile tervis parem, ei tähenda, et ta oleks saanud koheselt tööle minna, kuna tal ei olnud töökohta. Ajal, kui süüdistataval on olnud tervis parem ja ta oli selleks võimeline, on ta otsinud aktiivselt tööd. Kuni november 2016 ei õnnestunud tal ametlikku töökohta leida, seda nii tervise, kui karistatuse tõttu. Üldteada on asjaolu, et kriminaalkorras karistatud inimesi ei soovita tööle võtta. Seega ei saa süüdistatavale ette heita, et ta ei ole teinud piisavalt pingutusi tööle saamiseks. Juhutöödest saadud raha on kulunud ravile ja praeguse pere igakuistele vajadustele. Arvestamata on, et süüdistataval on veel teine alaealine laps ning ka temal on õigus ülalpidamisele. Tuvastatud on, et süüdistatava praegusel perel on suured majanduslikud raskused. Tegevuse lõpetanud ettevõttest pole tulu saadud. Mis puudutab vastuolu üüripinna rendi osas tunnistaja NO ja süüdistatava ütluste vahel, siis on süüdistatav selgitanud, et ta elukaaslane on valesti a ru saanud – igakuuliselt ning mainitud summas renti ei maksta. Vastuolu ei ole sisuline ning on ebaoluline süüdistatava tahtluse tuvastamisel. Nüüdseks süüdistatav töötab ning igakuuliselt läheb tema töötasust maha elatisraha. Kui süüdistatav sooviks tahtlikult elatist mitte maksta, ei oleks ta asunud ametlikult tööle, kus enamus tema töötasu peetakse kinni ja elamiseks endiselt peaaegu mitte midagi kätte ei jää. Kõiki tõendeid ja asjaolusid kogumis hinnates ning kaaludes elulist usutavust ei ole tõendatud isiku tahtlus elatise tasumisest kõrvale hoiduda. Tallinna Ringkonnakohtu
12. juuni 2017 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega
13. juunini
14. Määratud tähtajaks esitasid kirjalikud seisukohad kannatanu ja süüdistatav. Kannatanu hinnangul on maakohus tõendeid hinnanud õigesti ja mõistnud süüdistatava süüdi KarS § 169 järgi. Väited, et süüdistataval ei ole õnnestunud karistatuse tõttu tööd leida on paljasõnalised. Nii sai süüdistatav tööle Töötukassa kaudu poole aasta jooksul. P.V lõpetas vabatahtlikult viimase töölepingu 2009.a-l. Töötukassas võttis ta end arvele ning töö leidis siis, kui kannatanu pöördus politseisse. Süüdistatav ja tema perekond näitavad oma majanduslikku olukorda tegelikkusest raskemana. Isiklikul pangakontol süüdistatav vara ei hoia. Süüdistatava 3 perel on kolm sõidukit, mis on elukaaslase nimel, seejuures on süüdistatav tegelenud sõidukite müügiga. Süüdistatava perekonnal on olnud võimalik tööl käia. Ametlikku tulu ei ole süüdistatav deklareerinud. Süüdistatava töövõimetus ei ole olnud suur ega piisav põhjus elatise maksmata jätmiseks. Lisaks peab vanem oma alaealisi lapsi üleval pidama ühetaoliselt. Süüdistatav jääb oma seisukoha juurde, et haiguse ja majanduslikult raske olukorra tõttu on ta olnud võimetu maksma elatist – selline tegevusetus ei ole kriminaalne ega tahtlik. Süüdistatav on seisukohal, et tema puhul ei arvestata tema olukorda tervikuna, nii tema elus toimuvat kui tema pere vajadusi. Süüdistataval on osaline töövõimetus, ta on varasemalt karistatud, võetud on juhtimisõigus, järjekordselt mõistetakse ta kriminaalkorras süüdi ning nõutakse elatise summa suurendamist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega ning kannatanu, süüdistatava ja prokuröri kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kaitsja loetleb apellatsioonis tõendeid ning teeb nende põhjal omapoolseid järeldusi, mille järgi tulnuks tema arvates süüdistatav esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates teistsugusele järeldusele, on kaitsja arvates mh tegemist kriminaalmenetluse olulise rikkumisega KrMS prg 339 lg 1 p 8 mõttes. Ühelegi sellekohasele seadusesättele apellatsioonis küll ei viidata, kuid samas sisaldab apellatsioon ka kaitseväidet, et kohtu poolt tuvastatud asjaolud ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa järeldustele. Kaitsja arusaam sellest, mida tähendab olukord, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on väär. Riigikohus on korduvalt selgitanud, mida kujutab endast sisuliselt KrMS prg 339 lg 1 p 8 rikkumine. Kõnealusest rikkumisest saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad, seda olenemata sellest, kas apellant/kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (RKKKo 3-1-1-23-11; 3-1-1-100-12; 3-1-1-1513). Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks otsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud või vastupidi. Ka nimetatud rikkumine ei too kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist vaid vältimatult kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise maakohtule. Maakohtu otsuses ei ole tuvastatav KrMS prg 339 lg 1 p-s 8 sätestatud rikkumine. Kaitsja väidab, et vastuolud põhiosa ja resolutiivosa vahel seisnevad selles, et ühelt poolt on maakohus tuvastanud ja lugenud asjas esitatud tõenditega tõendatuks asjaolud, mida on kaitsja menetluses välja toonud, s.o. süüdistataval on tervislik seisund halb, kogu süüdistatava perekond on majanduslikes raskustes, puudub vara, mida realiseerida. Samas aga on resolutiivosa süüdimõistev. Kohtukolleegium märgib, et maakohus ei saanud mitte arvestada neid asjaolusid süüdistatava süü tuvastamisel. Nii ei saa mööda minna sellest, et süüdistatav oli osaliselt töövõimetu ja selle kohta on olemas vastavad dokumendid. See asjaolu oli teada ka süüdistuse poolele süüdistuse esitamisel. Töövõimetuse protsenti ei määrata tervele inimesele. 4 Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust, et P.V objektiivselt puudusid elatise tasumiseks vahendid. Asjas ei ole kogutud usaldusväärseid tõendeid vastupidise kohta. Samas on maakohus oma otsuses põhjalikult selgitanud oma seisukohta, miks kaitsja poolt esitatud asjaolud ei välista süüdistatava süüd ning detailselt välja toonud ka omapoolsed põhjendused, milles seisnes süüdistatava tegevusetus. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada selliselt, et saaks rääkida vastuolust motiveeriva otsuse osa ja resolutiivosa vahel. Maakohtu otsuse motiveeriv osa vastab süüdimõistvale kohtuotsusele kuna selles põhjendatakse süüdistatava süüd ja ka resolutiivosa on süüdimõistev. Ka on maakohus arvestanud teiste kaitseväidetega, millistega püütakse õigustada süüdistatava tegevusetust oma alaealise lapse ülalpidamiskohustuse täitmisel ning veenvalt põhjendanud, miks need asjaolud ei saa õigustada süüdistatava poolt lapse ülalpidamiskohustusest kõrvalehoidumist. Sisuliselt korratakse apellatsioonis kõiki väiteid, mis olid teada maakohtule ning mis on maakohtu otsuses juba ümber lükatud. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid põhjendusi üle korrata kuna nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega. Tuvastatud on, et P.V maksis elatist siis, kui kriminaalhooldaja tegi kohtule ettekirjutuse eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramiseks ja nüüd viimasel kolmel kuul kohtutäituri vahendusel: esimene kord u. 41 eurot, teine kord u. 150 eurot ja kolmas kord u. 200 eurot. KIS-s on registreeritud menetlus 1– 13-8613, mis alustati seoses sellega, et kriminaalhooldaja esitas 03.01.2014.a Harju Maakohtule erakorralise ettekande, milles ta taotles P.V-le 14.10.2013 karistuse täitmisele pööramist KarS § 69 lg 6 alusel. Taotluse kohaselt kriminaalhooldusalune P.V hoidus kõrvale temale KarS § 75 lõige 2 punkt 7 alusel määratud ülalpidamiskohustuse täitmisest. Kriminaalhooldaja loobus kohtuistungil esialgsest taotlusest P.V karistuse täitmisele pööramiseks, kuna P.V hüvitas elatise võlgnevuse. Ajal, mil käesolev kriminaalasi oli maakohtu menetluses, leidis süüdistatav endale sobiva töö ja asus tööle. Ei saa jätta märkimata, et 24.10.2013 otsusega oli süüdistatavale mõistetud karistus, mis võimaldas vältida reaalset vangiminekut ja sisuliselt tähendas tema enda nõusolekul töö tegemist aasta jooksul 240 tunni ulatuses. Eeltoodud asjaolud kinnitatavad kohtukolleegiumi hinnangul selgelt seda, et süüdistatav täidab oma poja MAG ülalpidamiskohustust ainult vangimineku hirmus ning on teadvalt hoidunud kõrvale lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Tervislik seisund ega varasem karistatus ei ole need põhjused, mis on takistanud süüdistataval täita lapse ülalpidamiskohustust. Tegemist on ilmselgelt väärates mõttemallides, milliste muutmiseks vajanuks ta kriminaalhoolduse ajal vastava sotsiaalprogrammi läbimist, mille käigus otsitakse isiku elust, mõtlemisest ja hoiakutest seoseid õigusrikkumistega, et motiveerida teda seaduskuulekale käitumisele. Kui enamus meestele saabub teadmine lapsevanemate võrdsest vastutusest ja kohustustest koos isadusega, siis ilmselgelt ei ole P.V aru saanud, et eelduslikult on lapse vanematel võrdne kohustus last ülal pidada ja seda ka juhul, kui faktiliselt elab laps ühe vanema juures. Mõlemad vanemad peavad mh osalema ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel. Asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluruumi ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Vanemate võrdne osalemine ülalpidamiskohustuse täitmisel tähendab võrdseid pingutusi lapse ülalpidamiseks vajalike materiaalsete vahendite teenimiseks. Kui aga ei taheta tööd teha, siis on lapse ülalpidamiseks vajalike 5 materiaalsete vahendite saamiseks võimalik kasutada ka teisi seaduslikke vahendeid kindlustamaks ülalpidamiskohustuse täitmine. Lapse ema ei saa olukorras, kus laps tahab süüa iga päev ja veel mitu korda päevas, kus lapsele on vaja selga osta riided ja hea oleks kui võimaldada ka huvialane tegevus, jääda ootama paremaid aegu e aegu, kui lapse isa leiab endale meelepärase töö. Kasvõi seetõttu, et lapse isa lapse ülalpidamise vastu huvi ei tunne, on iga vähegi normaalne ema nõus võtma endale lisatööd ja seda ka uneajast; äärmisel juhul vahetama elamistingimused vähem kulusid nõudvate vastu või võtma endale laenukohustusi, et laps ära toita ja riidesse panna. Samasuguseid pingutusi on alus nõuda ka teiselt lapsevanemalt. Süüdistatava väited selle kohta, et tema töö otsingud takerdusid tema varasema karistatuse olemasolu taha on paljasõnalised. Mingeid tõendeid jõupingutuste kohta töö leidmisel süüdistatav esitanud ei ole. Kohtukolleegium rõhutab, et enda aktiivsete kaitseväidete korral peab nende aluseks olevaid faktilisi asjaolusid tõendama just väidete esitaja ise. Näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas otsuses 3-1-1-58-16 (muuhulgas viidetega ka varasemale sellesisulisele kohtupraktikale), et negatiivsete asjaolude tõendamist ei saa üldjuhul kohtumenetluse poolelt nõuda. Süüdistataval ja kaitsjal lasub kohustus tõendada neid jõupingutusi, mis puuduliku maksevõime tõttu ülalpidamiskohustust rikkunud süüdistatav oma varalise seisundi parandamiseks tegi, nt et ta otsis tõemeeli, ehkki edutult tööd. P.V poolt alaealise poja ülalpidamiskohustuse mittetäitmist kinnitab juba asjaolu, et elatis lapse ülalpidamiseks on temalt kohtu kaudu välja mõistetud. See on fakt, mida ei tule eraldi tõendada. Nimelt on elatise väljamõistmise hetkel kehtinud Perekonnaseaduse (PKS) prg. 61 lg 1 aga ka käesoleval ajal kehtiva PKS prg 75 lg 1 kohaselt kohtu poolt elatise väljamõistmise eelduseks vanemalt tema poolt lapse ülalpidamiskohustuse mittetäitmine. Riigikohtu tsiviilkolleegium on otsuses nr 3-2-1108-07 selgitanud, et nii PKS § 61 lg 1 kui PKS § 70 lg 2 järgi on elatise nõude rahuldamise eelduseks kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Kui elatis on juba kohtuotsusega välja mõistetud, siis on kohtuotsuse täitmine kohustatud poolele kohustuslikuks täitmiseks. Süüdistatava poolt esitatud ennastõigustavate väidete paljasõnalisust kinnitab fakt, et ta ei ole kasutanud TsMS § 459 lg 1 antud võimalust, mille järgi on võimalik esitada kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks hagi, kui pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Seadusega on kriminaliseeritud elatisraha väljamõistmise kohta tehtud kohtuotsuse mittetäitmine, kui see on teadlik. On tõendatud P.V poolt teadvalt lapse ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ka peale elatisraha väljamõistmist kohtu poolt. Maakohus on tuvastanud, et elatise maksmisest teadlik kõrvalehoidmine on tõendatud käesolevas asjas sellega, et süüdistatav ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal elatise maksmise kohustust täita. Lisaks eelnevale tuvastas maakohus, et P.V kui kohustatud isik rikkus elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt ja pikema aja vältel. Maakohtu 6 sellekohased põhjendused on kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega ning kohtukolleegium ei pea oma otsuses neid vajalikuks korrata. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatud asjaolud ei ole sellised, millised vabastaksid P.V elatise maksmisest. Kaitsja etteheide, nagu oleks oletuslik maakohtu järeldus selle kohta, et P.V ei teinud piisavalt mõistlikke jõupingutusi enda maksevõime parandamiseks, on ainetu. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p -st 1 jätab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse P.V suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks kümne pooltunni eest 240 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal pool tundi maakohtu otsusega tutvumiseks, 2 pooltundi kliendiga kohtumiseks ja 9 pooltundi apellatsiooni koostamiseks. Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane, kuid põhjendatud üksnes osaliselt. Kolleegiumi hinnangul on ilmselgelt liigne lugeda apellatsiooni koostamiseks märgitud ajakuluks 9 pooltundi. Apellatsioon on kokku ca 4 lk pikkune ning sellest pool sisaldab maakohtu resolutiivosa, süüdistuse sisu ja maakohtu seisukohti. Apellatsiooni väited kattuvad sisuliselt maakohtus esitatud kaitseväidetega. Esitatud argumendid ei võimalda pidada apellatsiooni koostamisel ajakulu põhjendatuks enam kui nelja pooltunni ulatuses. Seetõttu tuleb taotlus rahuldada apellatsiooni koostamise osas nelja pooltunni ulatuses. Seega tuleb kaitsjale riigi õigusabi osutamise eest makstav tasu määrata 7 pooltunni eest, s.o 140 eurot, millele lisandub 28 eurot käibemaksu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb määratud kaitsjatasu süüdistatava enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 7