4-18-5452 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. detsember 2018. a Tallinn Väärteoasja number 4-18-5452 (940018000904) Kohtunik Märt Toming M.D (M.D) kae

§ 74lg 1 ettenähtud väärte gude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja LKS § 71 lg 1 alusel rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, s.o 60 eurot. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Keskkonnainspektsioon, registrikood 70003106 (Tallinn, Kopli 76). Menetlusalune isik: M.D, ik: XXX, elukoht xxx Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta M.D kaebus Keskkonnainspektsiooni Tartumaa büroo keskkonnakaitse juhtivinspektor A K 05.10.2018 otsusele nr 940018000904 M.D karistamises LKS

§ 74lg 1 ettenähtud väärte gude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja LKS § 71 lg 1 alusel rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, s.o 60 eurot rahuldamata. 2. Jätta Keskkonnainspektsiooni Tartumaa büroo keskkonnakaitse juhtivinspektor A K 05.10.2018 otsus nr 940018000904 M.D karistamises LKS

§ 74lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja LKS § 71 lg 1 alusel rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, s.o 60 eurot muutmata ja tühistamata.

1. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 60 ( kuuskümmend) eurot tuleb 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011, märkides ära kohustusliku viitenumbri
3. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 07.12.
4. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 07.01.
5. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 08.01.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Keskkonnainspektsiooni Tartumaa büroo keskkonnakaitse juhtivinspektor A K 05.10.2018 otsusega nr 940018000904 karistati M.D LKS

§ 74lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LKS § 71 lg 1 sanktsiooni järgi rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, s.o 60 eurot , selles, et 14.07.2018 sõitis M.D enda kasutuses oleva sõiduautoga Volvo (riiklik registreerimisnumber xxx) Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis Läänemere põhikaardile kantud veepiirist mitte kaugemale kui 100 m väljaspoole selleks määratud teid ja radu ning parkis sõiduki asukohale koordinaatidega E: 595908 N: 6615609, millega rikkus LKS § 31 lg 2 p 10 ja § 37 lg 3 p 6 sätestatud nõudeid ja pani toime LKS §

§ 74lg 1 ettenähtud väärteo d.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Käesolevaga esitab Harju Maakohtule kaebuse Keskkonnainspektsiooni poolt koostatud kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr

1. Väärteo lühikirjeldus: 14.07.2018 sõitis enda kasutuses oleva sõiduautoga Volvo (reg nr xxx) Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis. Tema suhtes viis Keskkonnainspektsioon läbi väärteomenetluse. Oli kogu menetluse vältel koostööaldis ning aitas omalt poolt kaasa menetluse läbiviimisele ning avaldas juhtunu suhtes puhtsüdamlikku kahetsust. Nõustub, et rikkus Looduskaitseseadust, sõites sõidukiga väljaspool selleks määratud teid rahvuspargi sihtkaitsevööndis. Siiski soovib kohtuvälise menetleja otsuse peale esitada kaebuse, kuna ta ei nõustu kohtuvälise menetleja otsuses toodud väitega, et ta panin teo toime otsese tahtlusega. Ta on väga loodusest hooliv kodanik ja ei kahjustaks kunagi tahtlikult loodust. Seetõttu oli juhtunust ka ise väga ehmunud ja selgi tas menetluse käigus, et piiranguvööndis sõitmine leidis aset ekslikult ning ta avaldas juhtunu suhtes puhtsüdamlikku kahetsust. Kiirmenetluse otsuse lk 2 on kirjas tema ütlused. Ta on öelnud menetluse käigus kohtuvälisele menetlejale, et „sõitis puhkamise eesmärgil Kuusalu vallas Pärispea külas Riigimetsa Majandamise Keskuse Purekkari telkimisalale puhkama, mille käi gus parkis sõiduki ekslikult alale, kuhu mootorsõidukiga sõita ei tohtinud.“ Sõitis loodusesse puhkama seetõttu, et on loodust austav ja looduses puhkamise või malusest lugupidav kodanik. On nõus, et piiranguvööndisse sõites esines tema tegevuses hooletus. Kui ta oleks olnud piisavalt hoolas ja tähelepanelik, oleks tal tõepoolest olnud võimalik märgata piiranguvööndisse sõitmist keelavaid tähistusi ning nendega tutvuda. Kahjuks jäid need tema poolt märkamata. Kuna piiranguvööndis oli sel hetkel palju autosid, kes olid keelatud alale 2 sõitnud, ei tulnud tal tõesti õigel hetkel pähe kinni pidada ning paigaldatud silte põhjalik umalt uurida. Ta on nõus, et oleks pidanud olema tähelepanelikum ja kohusetundlikum ning pidama kinni ja veenduma, kas soovitud suunas tohib sõita. Kui ta oleks olnud sel hetkel piisavalt hoolas ja kohusetundlik, oleks ta teada saanud, et tegemist on piiranguvööndiga ning sellisel juhul oleks tal olnud võimalus juhtunut ära hoida. Ta ei ole aga nõus kohtuvälise menetleja väitega, et pani teo toime otsest tahtlusest tulenevalt. Kui ta oleks kinni pidanud ja siltidega tutvunud ning oleks olnud teadlik, et on sisenemas piiranguvööndisse, poleks ta mitte mingil juhul edasi sõitnud. Tal poleks vähimatki tahtlust ega soovi loodust kahjustada. Püüab alati olla loodust kaitsev ja säästev isik. Tema arusaamist mööda oleks otsest tahtlusest toimepandav tegu selline, kus isik teab, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja sellest hoolimata paneb teadlikult teo toime. Tema niimoodi ei käitunud. Kiirmenetluse otsuse lk 2 on kirjas, et isik on teo toime pannud otsese tahtlusega. Ta on seisukohal, et väärteoasja raames ei ole menetleja poolt kogutud selliseid tõendeid, mis tõendaksid, et ta oleks pannud teo toime otsesest tahtlusest. Ma selgitasin menetluse käigus korduvalt, et tegu juhtus ekslikult hooletusest, andis vastava sisulised ütlused ning avaldas puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtuvälisel menetlejal oli võimalus menetluse käigus tajuda tema siirast juhtunusse suhtumist. Sai alles otsust kätte saades teada, et menetleja paneb talle süüks hoopis otsesest tahtlusest toimepandud tegu. Leiab, et kohtuvälisele menetlejale pidi tema suhtumisest, koostöövalmidusest ja ütlustest tulenevalt olema igati arusaadav, et tegu oli toimepandud tahtmatust eksimusest ehk hooletusest. Kohtuväline menetleja võttis küll arvesse tema kahetsust, kuid tahtluse olemasolu tõlgendas täiesti ebaõigelt. Vaidlustab kiirmenetluse otsuse, kuna ei soovi, et tema suhtes jõustuks otsus, justkui oleks ta tahtlikult keskkonnavaenulikult käitunud isik, kuna ta ei teeks kunagi tahtlikult midagi sellist. Kohtuväline menetleja on trahvi suuruse määramisel lähtunud veendumusest, et ta pani teo toime otsesest tahtlusest tulenevalt. Seetõttu pole ka trahvi suurus juhtunuga vastavuses. Tulenevalt eeltoodust palun kohtul tutvuda väärteoasja materjalidega ning tühistada ebaõiglane otsus tema poolt kirjeldatud põhjusel. Palub kaebust menetleda kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht
2. Menetluse käik 1.1 05.10.2018 koostas Keskkonnainspektsioon väärteoasjas 940018000904 kiirmenetluse otsuse, millega karistas M. D LKS § 71 lg 1 järgi rahatrahviga 15 trahviühikut (60 eurot) selle eest, et M.D sõitis ja parkis sõiduautoga Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis väljaspool teid ja radu.19.10.2018 esitas M.D Harju Maakohtule kaebuse.
3. Keskkonnainspektsiooni seisukoht 2.
4. Esitatud kaebuses leiab M.D , et Keskkonnainspektsioon on subjektiivse külje valesti määranud, et ta ei pannud etteheidetavat tegu toime otsese tahtlusega. 2.
5. Keskkonnainspektsioon sellega ei nõustu. Sündmuskoha vaatluse protokolliga on tõendatud, et tee äärde, mida mööda M.D telkimiskohta sõitis, jäävad tähistatud parklad, ning kõik muud teed ja rajad, mis suunduvad põhja suunas, on kas tõkestatud või tähistatud mootorsõidukiga sõitmist keelavate tähistustega. Seega, sõites läbi keelava tähistuse alt, pani M.D talle etteheidetava teo toime otsese tahtlusega. 2.
6. Isegi juhul, kui M.D ei teadnud, et kaitseala piiranguvööndis ei tohi sõidukiga sõita, ei välista see tahtlust, kuna KarS § 17 lg 3 kohaselt seaduse mittetundmine ei välista tahtlust. 3 2.
7. Väljaspool kaebuse piire selgitame, et LKS § 71 lg 1 näeb maksimaalse karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. M.D-le määratud 15 trahviühiku suurune karistus on miinimumilähedane (1/20 maksimaalsest) ja selle määramisel arvestati nii toime pandud teo iseloomu ja keskkonnaohtlikkust (ranna piiranguvööndis kasvav taimestik on eriti õrn ja vigastuste osas tundlik), samuti menetlusaluse isiku käitumist ning puhtsüdamlikku kahetsust. Väärtegude, millega kaasneb reaalne pinnase või taimestiku kahjustus, eest määratavad karistused on Keskkonnainspektsiooni menetluspraktika kohaselt vahemikus 100 200 trahviühikut. Seetõttu on Keskkonnainspektsioon seisukohal, et M. D-le määratud karistus on proportsionaalne toime pandud teoga ning vastavuses süü suurusega.
8. Taotlused ja menetluslikud küsimused 3.
9. Arvestades eeltoodut ning juhindudes VTMS § 132 p -st 1, palume M.D kaebus jätta rahuldamata ning Keskkonnainspektsiooni kiirmenetluse otsus nr 940018000904 muutmata; 3.
10. Keskkonnainspektsioon on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et soovib asja lahendamist kirjalikus menetluses. Ka kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohtadega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku § -s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva sündmuskoha vaatluse protokollist nähtub, et 14.07.2018 on vaadeldud Harjumaa, Kuusalu vald, Pärispea küla, katastriüksus „Loksa metskond 24“ (katastriüksus 42301:003:0200), asukoht koordinaatidega X: 6615611 Y:
11. Tegemist on Pärispea poolsaare tipus asuva Riigimetsa Majandamise Keskuse poolt hallatava Purekkari puhkealaga, kuhu on võimalik tulla mööda lõunas asuvat ja Pärispea küla poolt tulevat katteta teed. Enne puhkeala pöörab tee lääne suunas ning teest põhjakaarde jäävad telkimis - ja lõkkekohad. Kõnealuse tee äärde jäävad vastavalt tähistatud parklad ning kõik muud teed ja rajad, mis suunduvad põhja suunas on tõkestatud või varustatud mootorsõidukitega sõitmist keelavate tähistustega (foto 1). Puhkeala piirnev ja ida-lääne suunaline tee asub täielikult Läänemere ranna piiranguvööndis (skeem 1). 4 Kell 22:00 tuvastati, et puhkealaga piirneva tee ning läänemere vahelisele alale on sõitnud valget värvi sõiduauto Volvo riikliku registreerimismärgiga xxx. Sõiduk oli pargitud metsamaale teedevälisele alale asukohale koordinaatidega X: 6615609 Y: 595908 (skeem 1). Sõiduki juhina esitles end sündmuskohal M.D. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt sõitis ta 14.07.2018 Purekkari telkimisalale puhkama, mille käigus parkis sõiduauto registreerimismärgiga xxx telkimisalale kohta, kuhu sõita ei tohtinud. Enda sõnul ta ei teadnud, et tegemist on kaitsevööndiga ning samuti ei pööranud ta tähelepanu sõidukitega liiklemist piiravatele tähistustele. Kahetseb siiralt enda tegu. Looduskaitseseaduse sätete kohaselt kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on LKS § 31 lg 2 p 10 kohaselt kaitseala piiranguvööndis keelat ud sõidukiga, maastikusõidukiga või ujuvvahendiga sõitmine, välja arvatud liinirajatiste hooldamiseks vajalikeks töödeks ja maatulundusmaal metsamajandustöödeks või põllumajandustöödeks. Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määrusega nr 18 on kehtestatud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri (eeskiri). Eeskirja § 6 lg 3 p 1 ja 2 kohaselt kaitsealal on lubatud sõidukiga sõitmine teedel ning sõitmine väljaspool teid ning maastikusõidukiga sõitmine lubatud üksnes järelevalve - ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel ning kaitse-eeskirjaga lubatud, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval tegevusel. Eeskirja § 17 kohaselt on piiranguvöönd kaitseala osa, mis ei kuulu loodusreservaati ega sihtkaitsevööndisse ning sama paragrahvi lg 2 p 4 kohaselt Lahemaa rahvuspargi kaitsealasse kuulub Lahemaa sihtkaitsevöönd. Eeskirja § 18 lg 2 kohaselt Lahemaa piiranguvööndi kaitse -eesmärk on pärandkultuurmaastiku, sealhulgas pärandmaastiku, asustusstruktuuri, taluarhitektuuri, miljööväärtuste, ajaloolis-kultuurilise väärtusega hoonete ning loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. Looduskaitseseaduse § 37 lg 1 p 1 kohaselt on Läänemere ranna piiranguvööndi laius 200 meetrit. M. D parkis enda sõiduki mitte rohkem kui 100 meetri kaugusele põhikaardile kantud veepiirist (skeem 1). Samuti sätestab LKS § 37 lg 3 p 6, et ranna või kalda piiranguvööndis on keelatud mootorsõidukiga sõitmine väljaspool määratud teid ning maastikusõidukiga sõitmine, välja arvatud tiheasustusalal haljasala hooldustööde tegemiseks, kutselise või harrastusliku kalapüügiõigusega isikul kalapüügiks vajaliku veesõiduki veekogusse viimiseks, pilliroo varumiseks ja adru kogumiseks ning maatulundusmaal metsamajandustöödeks ka põllumajandustöödeks. LKS § 71 lg 1 sätestab, et kaitstava loodusobjekti kasutamis - või kaitsenõuete rikkumine on väärteokorras karistatav. Käesoleval juhul moodustab LKS § 71 lg 1 sätestatud rikkumise objektiivse koosseisu LKS § 31 lg 2 p 10 keelu rikkumine, kuivõrd nimetatud sätte kohaselt on piiranguvööndis sõidukiga sõitmine keelatud, välja arvatud liinirajatiste hooldamiseks vajalikeks töödeks ja maatulundusmaal metsamajandustöödeks või põllumajandustöödeks. Lisaks sellele on LKS § 74 lg 1 kohaselt väärteokorras karistatav ranna või kalda kasutamise või kaitse nõuete rikkumine. Käesoleval juhul oli ranna piiranguvööndiks 200 meetrit, kuid kaebuse esitaja parkis sõiduki mitte rohkem kui 100 meetri kaugusele veepiirist, rikkudes sellega LKS § 37 lg 3 p 6 sätestatud keeldu, mille kohaselt on ranna või kalda piiranguvööndis mootorsõidukiga sõitmine väljaspool selleks määratud teid keelatud, välja arvatud seaduses sätestatud erandid. Väärteoasja materjalidest nähtuvatest objektiivsetest asjaoludest nagu ka menetlusaluse isiku selgitustest nähtuvalt ei sõitnud menetlusalune isik vaidlusalusesse kohta ühegi eelmärgitud sätetes kirjeldatud lubatavusklausli alusel. Seega ei olnud vaidlusalusesse kohta sõitmise eesmärgiks liinirajatiste hooldamine, metsamajandustööd, põllumajandustööd või siis järelevalve- ja päästetööd, kaitseala valitsemine või kaitse ning tal puudus sinna sellisel eesmärgil sõitmiseks ka kaitseala valitseja nõusolek. Pooled ei vaidle selle üle, et väärteo objektiivne koosseis on täidetud, kuna puuduvad objektiivse koosseisu realiseerimist välistavad ülaltoodud faktilised asjaolud ning on tuvastatud karistatav tegu (mootorsõidukiga sõitmine ja parkimine). M.D puudus looduspargis mootorsõidukiga sõitmiseks kaitseala valitseja nõusolek, ta ei tegelenud kaitseala valitsemise 5 ja kaitse korraldamisega. Samuti ei teostanud M. D mingisuguseid järelevalve- ja päästetöid, vaid enda ütluste kohaselt sõitis Purekkari telkimisalale puhkama, mille käigus parkis enda sõiduauto telkimisalale kohta, kuhu sõita ei tohtinud. Kohus leiab, et eelnimetatud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. M. D sõitis mootorsõidukiga Volvo reg. märgiga xxx Harjumaa, Kuusalu vald Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndisse ja Läänemere ranna piiranguvööndisse metsamaale väljaspool selleks ettenähtud teid, millega rikkus LKS § 31 lg 2 p 10 ja § 37 lg 3 p 6 sätestatud keeldusid ja pani toime LKS §

§ 74lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud sündmuskoha vaatluse protokolliga on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õ igesti kvalifitseeritud LKS § 71 lg -s 1 ja § 74 lg -s 1 ettenähtud väärte gudena. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik sõitis mootorsõidukiga Harjumaa, Kuusalu vald Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndisse ja Läänemere ranna piiranguvööndisse metsamaale väljaspool selleks ettenähtud teid, siis rikkus menetlusalune isik LK S § 31 lg 2 p 10 ja § 37 lg 3 p 6 nõudeid ja tegemist on väärteoga LK S §

§ 74lg 1 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Keskkonnainspektsiooni Tartumaa büroo keskkonnakaitse juhtivinspektor A K, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LK S § § 71 lg-s 1 ja § 74 lg- s 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LKS § 71 lg 1 järgi põhikaristusena rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, s.o 60 eurot. LKS § 71 lg 1 kohaselt karistatakse isikut kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 3 00 trahviühikut või arestiga. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummäära lähedases määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Esitatud kaebuses leiab M.D , et Keskkonnainspektsioon on subjektiivse külje valesti määranud ning ta ei pannud etteheidetavat tegu toime otsese tahtlusega. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. M.D pidi keskmise mõistliku inimesena aru saama, et viibib Lahemaa rahvuspargi alas, mis on kaitseala ning kus tuleb üles näidata erilist hoolsust sealse loodusväärtuse üle. Kui isik esimest korda satub kuhugi, lasub tal veelgi kõrgem kohustus veenduda selles, kas seal viibimine on lubatud. Samuti ei ole usutav, et isikule jäid keelavad märgid hooletusest märkamata. Sündmuskoha fotodest on näha metsatee, millel sõitmine sõiduki terveksjäämise huvides on ilmselgelt väga aeglane. Lisaks sellele tuleb tundmatus kohas ka kuidagi orienteeruda ja seetõttu aeglaselt sõites ka ringi vaadata. Selliselt käitudes ei ole aga võimalik fotol fikseeritud tähisest, millel on sõidukiga edasiliikumist keelav kujutis üheselt nähtav ja arusaadav, seda märkamata mööda sõita. Arvestades süüteo asjaolusid, s.h 6 seda, et tee, mida mööda M.D telkimiskohta sõitis, o li tähistatud mootorsõidukiga sõitmist keelava märgiga, mis ei saanud ei menetlusalusele isikule ega kellelegi teisele kuidagi märkamata jääda. Seega saades aru sõidukiga edasiliikumise keelust ja ignoreerides seda, sai kaebuse esitaja aru, et ta eirab üheselt arusaadavat keeldu, teostades süüteokoosseisule vastavat asjaolu ja soovis seda, mida näitab ka keelualasse sissesõitmine ja seal parkimine. Vaidlusalusesse kohta ei olegi võimalik sattuda ilma, et ei näeks piiranguvööndit tähistavat informatsiooni. Seejuures ei peagi süüdlane teadma seaduses sätestatud keelu täpset sisu ja selle eiramise eest ette nähtud karistust. Tahtluse realiseerimiseks piisab keelu eiramisest ja soovist seda keeldu eirata, kusjuures kaebuse esitaja käitumisest saab järeldada, et ta suhtus loodusele tekitatava kahju, ehk teo tagajärgedesse ükskõikselt, mistõttu on kohtu arvates kohtuväline menetleja põhjendatult asunud seisukohale, et süütegu on toime pandud otsese tahtlusega. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik sõites mootorsõidukiga Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndisse ja Läänemere ranna piiranguvööndisse väljaspool selleks määratud teid rikkus LKS § 31 lg 2 p 10 ja § 37 lg 3 p 6 nõudeid ja pani toime LK S §

§ 74lg 1 ettenähtud väärteod.

Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusalusele isikule on inkrimineeritud LKS §

§ 74lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemist.

Kuivõrd menetlusalune isik pani toime ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse talle KarS § 63 lg 1 alusel üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Käesoleval juhul näevad LKS §

§ 74lg 1 ette ühesugused karistused ning kohus arvab, et valides Kar

S § 63 lg 1 alusel karistuse määramisel kohaldatavaks normiks esimese süüteokoosseisu eest karistust ette nägeva sätte, s.o LKS § 71 lg 1, on kohtuväline menetleja käitunud õigesti. Seadusandja on LK S § 71 lg 1 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 3 00 trahviühikut või aresti. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LKS § 71 lg 1 ettenähtud teo toimepanemise eest leiab kohus, et süü suurus sõltub teost endast. Samuti võetakse arvesse süüdlase isik, tagades karistamise eripreventiivseid eesmärke. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati M. D LKS § 71 lg 1 sätte alusel rahatrahviga 15 trahviühiku ulatuses, s.o 60 eurot. Eeltoodust nähtub, et menetleja on määranud põhikaristuse oluliselt alla LKS § 71 lg 1 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja seda olukorras, kus kaebuse esitaja on ühe teoga toime pannud kaks tegu. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik on kohtuvälisel menetlusel avaldanud kahetsust ning kahetsust on kergendava asjaoluna arvestanud ka kohtuväline menetleja oma otsuses. Lähtudes M.D süü ulatusest mootorsõiduki juhtimisel Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis ja Läänemere põhikaardile kantud veepiirist mitte kaugemal kui 100 meetrit, ei ole kohtul põhjendatud alust M.D kohtuvälise menetleja 05.10.2018 kiirmenetluse otsusega mõistetud rahatrahvi 15 trahviühiku ulatuses, s.o 60 euro, vähendamiseks, kuna karistus on juba niigi miinimumilähedane. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Karistust kergendava 7 asjaoluna kohtuvälise menetleja otsuses on välja toodud kahetsus, mida karistuse leebust arvestades on kohtuväline menetleja ka ilmselgelt arvestanud. Kaebemenetluses ei saa kohus sama kergendavat asjaolu enam uuesti arvestama hakata. Raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse määramisel tuleb lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub selle alla ka loodusressursside säilitamine. Seega looduskaitseseadusega kaitstud looduskeskkonna kahjustamise eest karistamine peab andma ka teistele isikutele signaali sellest, et kaitstava looduskeskkonna kahjustamine on karistatav ning sellisest kahjustamisest tuleb hoiduda ja looduskeskkonda suhtuda säästvalt. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse kohaselt ei ole isik samalaadseid rikkumisi varasemalt toime pannud. Seega on käesolevas väärteoasjas karistuseks mõistetud rahatrahv 15 trahviühiku ulatuses ehk 60 eurot piisav ja proportsionaalne rahaline mõjutusvahend, mõjutamaks isikut edasiselt õiguskuulekalt käituma ning hoidumaks uute analoogsete süütegude toimepanemisest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8