4-18-4681 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtukoosseis Sekretär Tõlk Kohtuasi Vaidlustatud lahend Menetlusalune isik Kaebuse esitaja Kohtuvä

) § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 90 trahviühikut, s.o 360 eurot U.O (XXX; elukoht: xxxx; Vene Föderatsiooni kodanik; e-mail: xxxx; telefon: xxxx) Menetlusaluse isiku lepinguline kaitsja Ivo Kaurit Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur, esindaja Jaak Paju RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 1 , §-st 133 ja §-st 134 maakohus otsustas:

1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse
2. augusti
3. a otsus nr 230218007288 U.O karistamises liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi muutmata.
4. Jätta menetlusaluse isiku kaitsja kaebus rahuldamata.
5. Jätta rahuldamata menetlusaluse isiku kaitsja taotlus hüvitada U.O-le valitud kaitsjale makstud tasu. 1 4-18-4681 EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult kolmekümne

) § 223 lg 1 järgi

§ 50lg 3 p 1 rikkumise eest rahatrahviga 90 trahviühikut, s.o 360 eurot.

Väärteoprotokolli teokirjelduse kohaselt juhtis menetlusalune isik

1. juulil 2018 kell 17.59 Harju maakonnas Jõelähtme vallas Tallinn-Narva mnt
2. kilomeetril mootorsõidukit xxxx (reg. nr xxxx), ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavaks liiklusoludele, et suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teeloleva takistuse ees, mida juht pidi nägema ning sõitis otsa eespool, kolmandal real ohutuledega seisnud sõiduautole xxxx (reg. nr xxxx). Selle tegevusega põhjustas menetlusalune isik liiklusõnnetuse ja varalise kahju Xxxx OÜ- le, Maanteeametile ja E H Kele ning tervisekahjustuse K Rile.
3. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse menetlusaluse isiku kaitsja Ivo Kaurit, kes taotleb otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist ning menetluskulude jätmist riigi kanda. Kaebuse kohaselt ei rikkunud U.O liiklusseaduse nõudeid ning tal ei olnud võimalik liiklusõnnetuse toimumist vältida. Kaebuse seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 2.
4. Mõned minutid enne praeguses väärteoasjas kirjeldatud liiklusõnnetuse toimumist toimus teine liiklusõnnetus, milles osales ka sõiduk xxxx, mis jäi selle tagajärjel teele seisma. Väärteoasja materjalist nähtub, et xxxx olid sisse lülitatud ohutuled, aga Xxxx juht ei asetanud teele ohukolmnurka.

§ 39

lg 8 p 3 kohaselt peab mootorsõiduki juht kasutama ohukolmnurka sõltumata ohutulede olemasolust, kui hädapeatatud või liiklusõnnetuses osalenud sõiduk asub sõiduteel halva või piiratud nähtavusega kohas.

§ 39

lg 9 kohaselt tuleb ohukolmnurk teele panna sõidukile mitte lähemale kui 25 meetrit asulas ja 50 meetrit väljaspool asulat, aga sellisele kaugusele, et ohukolmnurk oleks hajutatud päevavalguse tingimustes nähtav asulas vähemalt 50 meetr i kauguselt ja väljaspool asulat vähemalt 100 meetri kauguselt. Väärteoprotokolli kohaselt toimus liiklusõnnetus kell 17.59 27. juulil 2018, seega kesksuvisel ajal, mil päike asus kõrgel ja paistis menetlusalusele isikule selja tagant, mistõttu ei pruukinud sisselülitatud ohutuled olla liiklusõnnetuse ajal nähtavad. Seega pidanuks Xxxx juht juhinduma

§-st 39 ja asetama teele ohukolmnurga, mida ka teised sõidukid saanuks kaugelt näha, et asulavälisel teel lubatud kiirusega (90 km/h või 110 km/h) sõitev sõiduk suudaks pidurdada enne teel olevat takistust. 2.

1. Liiklusõnnetus toimus tipptunni ajal kohas, kus on tihe liiklus. Menetlusaluse isiku sõiduk oli autodest ümbritsetud ja sõidukiirus oli suur, kuid lubatu piires. Tegemist oli rutiinse sõidukite ühisliikumisega ja kaugemale paarist eessõitvast sõidukist nähtavus puudus. Kui menetlusaluse isiku ees sõitvad sõidukid hakkasid sõidurada vahetama, ilmus menetlusaluse isiku vaatevälja järsku liiklusõnnetuse läbi teinud Xxxx, mille ees ei olnud ohukolmnurka. Menetlusalune isik ei saanud takistust nähes sõidurada vahetada, sest kõrvalradadel sõitsid samal ajal teised sõidukid. Arvestades inimese normaalset reaktsioonikiirust ei jätkunud 2 4-18-4681 pidurdamiseks enam aega ja kokkupõrge Xxxxga oli vältimatu. Menetlusalune isik leiab, et ta on järginud liiklusreegleid ega ole toimunud liiklusõnnetuses süüdi. Xxxx juht rikkus jämedalt liiklusseaduse nõudeid, millega põhjustaski liiklusõnnetuse.
2. Kohtuistungil jäid menetlusalune isik ja tema kaitsja kaebuse juurde, paludes tühistada kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetada väärteomenetlu s VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Samuti palus kaitsja hüvitada menetlusalusele isikule valitud kaitsjale osutatud õigusabi eest makstud tasu 300 eurot. Kohtuväline menetleja palus jätta otsus muutmata ja menetlusaluse isiku kaebus rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3. VTMS § 123 lg 2 k ohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Maakohus leiab, et kohtuväline menetleja ei ole väärteoasja menetlemisel ega otsuse tegemisel rikkunud väärteomenetluse õigust ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, ja põhjendab seda järgmiselt.
4. U.O karistati

§ 223

lg 1 järgi, mis näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. Seega eeldab sätte objektiivne koosseis esmalt seda, et teo toimepanija on mootorsõiduki juht (eriline isikutunnus KarS § 24 lg 1 tähenduses). Praeguses asjas on tuvastatud, et U.O juhtis mootorsõidukit xxxx, mida kinnitavad nii tunnistaja P Ri kui ka menetlusaluse isiku enda ütlused ja sündmus koha vaatluse käigus koostatud liiklusõnnetuse akt. 6. Põhivaidlus on väärteoasjas selles üle, kas U.O rikkus mootorsõiduki juhtimisel liiklusnõudeid. Väärteoprotokollist ja kohtuvälise menetleja otsusest nähtub, et menetlusalusele isikuel heidetakse ette

§ 50lg 3 p 1 rikkumist.

Selle sätte kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. 6.

1. Väärteoasjas on tuvastatud tunnistajate K K, A L, P. S, S L ja menetlusaluse isiku ütlustega, et pärast esimest liiklusõnnetust ja enne kokkupõrget xxxx asetses Xxxx sõidutee (paremalt) kolmandal rajal. Xxxxst umbes 10 meetrit tagapool, kolmanda ja neljanda raja vahel oli tunnistaja S. L ütluste kohaselt tema enda sõiduk xxxx, mis osales esimeses liiklusõnnetuses, neljandas reas oli sõiduk xxxx, mis samuti osales esimeses liiklusõnnetuses. Seda kinnitavad ka tunnistajate K. K ja A L ütlused, millest on nende koostoimes võimalik aru saada, et K. K juhitud sõiduk, milles viibis kõrvalistujana A. L, möödus alguses paremalt esimeses liiklusõnnetuses osalenud sõidukitest (xxxx ja xxxx) ja seejärel reastus enne Xxxxni jõudmist äärmisesse vasakusse ritta. Vahetult pärast seda nägid nad kõrvalrajal Xxxx ja xxxx kokkupõrget, mille tulemusena Xxxx lendas nende ette neljandale rajale teepiirdesse. Seda kinnitab ka sündmuskoha vaatlusprotokoll, millest nähtub Xxxx asukoht pärast õnnetust. Menetlusalune isik kinnitas, et enne liiklusõnnetuse toimumist ta liikus kolmandal rajal, keerates vaid viimasel 3 4-18-4681 hetkel enne õnnetust rooli paremale. Kohtu hinnangul ei lükka seda väidet ümber teised väärteoasjas kogutud tõendid. Tunnistajate K. K ja A. L ütluste kohaselt ei näinud nad xxxx enne kokkupõrget, auto tuli teiste autode tagant. Tunnistajad ei suutnud kinnitada, et xxxx liikus eelnevalt kindlasti mingil teisel rajal. Ka tunnistaja S. L kinnitas, et pildistas kokkupõrke toimumise ajal enda autot, mis asus kolmanda ja neljanda raja vahel ja tajus, et xxxx möödus sel hetkel temast lähedal. Seega loeb kohus tuvastatuks, et Xxxx asus kolmandal rajal ja enne kokkupõrke toimumist liikus ka xxxx kolmandal rajal. 6.
2. Kaebuses leitakse esmalt, et menetlusalune isik ei rikkunud seaduse nõudeid, kuna ei ületanud teo toimepanemise kohas kehtinud suurimat lubatud sõidukiirust. Kohus nõustub, et sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus sündmuskohal 110 km/h ja menetlusalusele isikule ei heideta ette suurima lubatud sõidukiiruse ületamist

§ 15ja 227 tähenduses.

Menetlusaluse isiku kohtus antud ütluste kohaselt võis tema kiirus olla 90- 100 km/h ja seda ei lükka ümber ka teised väärteoasjas kogutud tõendid. Kuigi tunnistaja K. K hinnangul oli xxxx kiirus suurem tema juhitud sõiduki kiirusest (umbes 100 km/h), ei pea kohus võimalikuks lähtuda sellest hinnangulisest seisukohast. Kohtu hinnangul ei ole see ka määrav.

§ 50

lg 3 p - st 1 tulenev nõue kohandada oma sõiduki kiirus olukorrale vastavaks ei ammendu suurima lubatud kiiruse järgimise nõudes. Vastasel juhul ei olekski

§ 50lg 3 p-s 1 sisalduv regulatsioon vajalik.

Sätte kohaselt peab mootorsõiduki juht valima lubatud sõidukiirust ületamata sellise sõidukiiruse, mis arvestab liiklusolusid ja võimaldab vältida liiklusõnnetusi. 6.3. Kaebaja väitel ei suutnud ta peatada oma sõidukit takistuse (teel seisva sõiduki Xxxx) ees seetõttu, et takistuse tekkimine või ilmnemine oli tema jaoks ootamatu ehk Xxxx ei olnud tema nähtavusulatuses ajani, mil sõiduki õigeaegne peatamine ei olnud enam füüsiliselt võimalik. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt liikus tema ees kaks sõidukit, mis jõudsid ümber reastuda enne teel olevat takistust, ja alles seejärel nägi ta teel seisvat Xxxxt, mil peatumine enne takistust ei osutunud enam võimalikuks liiga väikse vahemaa tõttu – 20-25 meetrit. Menetlusalune isik kinnitab seejuures, et tem a ja eessõitva sõiduki pikivahe oli 15-20 meetrit. Kaudselt kinnitavad menetlusaluse isiku ütlusi tunnistajate K. K ja A. L ütlused, mille kohaselt xxxx tuli kiiresti (n-ö süstis) teiste autode tagant, misjärel toimus kohe kokkupõrge Xxxxga. Tunnistajad viibisid sel hetkel oma sõidukiga neljandas reas ja Xxxx lendas kokkupõrke tagajärjel nende ette. Kohus märgib, et eeltoodust tulene valt on juba U.O enda ütlustega tõendatud, et ta rikkus liiklusnõudeid, s.o tema kiirus oli liiklusolusid arvestades liiga suur. Nimelt peab mootorsõiduki juht sobiv a kiiruse valikul

§ 50

lg 3 p 1 tähenduses arvestama ka pikivahe hoidmise nõuet

§ 46

lg 1 tähenduses.

§ 46

lg 2 kohaselt peab asulavälisel teel aeg, mis kulub üksteise järel liikuvate sõidukite vahelise pikivahe läbimiseks, olema normaaltingimustel vähemalt kolm sekundit. Olukorras, kus U.O enda ütluste kohaselt oli tegemist tiheda liiklusega asulavälise teega, oli tema pikivahe eessõitva autoga 15-20 meetrit ja ta ei näinud lii kluses toimuvat kaugemale tema ees sõitva test paarist autost. Kohus märgib, et füüsikaseadusi arvestades läbib sõiduk, mis liigub kiirusel 90 km/h 20 meetrit umbes 0,8 sekundiga, mis on oluliselt vähem kui 3 sekundit. Seega ei vastanud menetlusaluse isiku sõiduki kiirus ilmselgelt nendes liiklusoludes pikivahe hoidmise nõudele – lihtsustatult öeldes, kas pikivahe eessõitva sõidukiga pidanuks olema suurem või kiirus väiksem. Samuti pidi U.O arvestama, et sellise pikivahega ja kiirusega liikudes ning nägemata liiklusolukorda ühest või 4 4-18-4681 kahest eessõitvast sõidukist kaugemale , on tema nähtavusulatus ja reageerimisvõimalused oluliselt piiratud, mis kiirusel 90-100 km/h on ilmselgelt ohtlik. Lisaks pidanuks eessõitvate autode käitumine – U.O sõnutsi järjestikune ümberreastumine – andma menetlusalusele isikule aimu sellest, et teel on mingisugune takistus. Seega oli menetlusaluse isiku kui mootorsõiduki juhi nägemisulatus ja reageerimisvõimalused piiratud tema enda tegevuse ehk vale kiiruse valimise tõttu. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tõendatud, et menetlusaluse isiku kiirus ei vastanud liiklusoludele, millega U.O rikkus

§ 50lg 3 p 1 nõudeid.

7.

§ 223

lg 1 kohaselt on liiklusnõuete rikkumine karistatav juhul, kui sellega põhjustatakse varaline kahju või tervisekahjustus. Kohus leiab, et praeguses väärteoasjas on P Ri ütluste, sündmuskoha vaatlusprotokolliga ja sõiduauto Xxxx vaatlusprotokolliga tõendatud varalise kahju tekkimine OÜ-le Xxxx (Xxxx omanik). Sündmuskoha vaatlusprotokolliga koos sellele lisatud fototabeliga on tõendatud varalise kahju tekkimine Maanteeametile (sõidutee piirded, mida Xxxx riivas kokkupõrke tagajärjel). P Ri ja menetlusaluse isiku ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolli koos fototabeliga ja sõiduauto xxxx vaatlusprotokolliga on tõendatud xxxx pärast liiklusõnnetust ulatuslike kahjustuste olemasolu ehk varalise kahju tekkimine E H Kele (xxxx omanik). K Ril tervisekahjustuse tekkimine on tõendatud P. R ja menetlusaluse isiku ütlustega ning SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatisega, mille kohaselt on K. R tuvastatud vasakul reiel kriimustushaav ja parema tuhara kontusioon (kerge tervisekahjustus). Kohtu hinnangul on tuvastatud, et kirjeldatud kahju varale ja K. R tervisekahjustus tekkisid xxxx ja Xxxx kokkupõrke tagajärjel. S. L ja P. R ütluste kohaselt pärast esimest liiklusõnnetust piirdusid Xxxx vigastused selle tagaosa vasaku tagumise nurga kahjustamisega ja K. R ei esinenud tervisekahjustusi. Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelist ja Xxxx vaatlusprotokollist nähtub, et sõidukil on ulatuslikud vigastused just paremal pool (tagumine parempoolne nurk, tagaluuk, poritiivad, tuled, parempoolne aknaklaas, parempoolne tagumine ratas jne), samuti on kahjustuste raskus selline, mis ei vasta väikesel kiirusel toimunud kokkupõrke raskusele – nagu tunnistajad kirjeldasid esimest liiklusõnnetust. Samuti nähtub tunnistaja P. R ütlustest K. R abi osutamiseks ei kutsutud pärast esimest liiklusõnnetust kiirabi. 8. Liiklusõnnetuse põhjustest tervikpildi loomiseks ehk tagajärje objektiivse omistamise küsimuse lahendamiseks hindab kohus ka teise liiklusõnnetuses osalenud mootorsõiduk i juhi ehk P Ri tegevust. Selleks peab kohus vajalikuks selgitada välja, kas pärast (esimest) liiklusõnnetust mootorsõiduki teele jätmine ja selle tähistamine vastas liiklusseaduse nõuetele. Mootorsõiduki juhi tegevust liiklusõnnetuse korral reguleerib

§ 169

, mille esimese lõike kohaselt peab juht liiklusõnnetuse toimumise järel võimalikult kiiresti seisma jääma, põhjustamata sellega lisaohtu, ja lülitama sisse ohutuled. Kui sõidukil puuduvad ohutuled või kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduk asub kohas, kus nähtavus on halb või piiratud, tuleb teele panna ohukolmnurk vastavalt

§ 39

lg-le 9; tegema kõik võimaliku, et liiklus liiklusõnnetuse kohal oleks ohutu; esitama liiklusõnnetuses osalenud teise juhi soovil isikut tõendava dokumendi. 8.

1. Kohus leiab esmalt, et P. R ei põhjustanud seismajäämisega lisaohtu. Säte reguleerib peatumist vahetult pärast liiklusõnnetust ja väärteoasjast ei nähtu, et P. R tegevus pärast esimest liiklusõnnetust seismajäämisel oli iseenesest ohtlik. P. R ja tunnistaja S. L kinnitavad, et esimene liiklusõnnetus toimus nii, et Xxxx juht pidurdas järsult ja S. L juhitud sõiduk sõitis 5 4-18-4681 Xxxxle tagant sisse, liigutades Xxxx t mõned meetrid edasi. Seega oligi P. R sõiduk peatunud sisuliselt esimese liiklusõnnetuse käigus. 8.
2. Liiklusõnnetuse tõttu peatunud sõiduki juhil lasub peatumise järel esmalt kohustus lülitada sisse ohutuled (

§ 39lg 6 p 2).

Tunnistajate ütlused selles osas lahknevad. Muu hulgas kinnitas tunnistaja K. K, et Xxxx ohutuled e i põlenud, kuid tunnistajad S. L ja P. R kinnitasid, et ohutuled olid sisse lülitatud. Menetlusalune isik möönis, et ohutuled võisid põleda. Eeltoodust tulenevalt peab kohus tõendatuks, et Xxxx ohutuled olid sisse lülitatud. Tunnistaja K. K enda selgituste kohaselt ei ole ta väga kogenud juht ja Xxxx ilmus ka tema vaatevälja ootamatult, misjärel kohe toimus kokkupõrge xxxx ja Xxxx vahel. See tõttu ei pruukinud ta meenutada sündmust väga täpselt. Lisaks leiab kohus, et Xxxx ohutulede seis ei saanud tegelikult mõjutada menetlusaluse isiku tegevust kokkupõrke vältimisel, sest U.O enda kinnitusel nägi ta Xxxxt alles siis, kui sõiduk oli nii lähedal, et kokkupõrke vältimine oli sisuliselt võimatu. 8.3. Kaebaja leiab, et tunnistaja P. R pidanuks paigaldama maanteele teiste mootorsõidukite juhtide liiklusõnnetusest teavitamiseks ka ohukolmnurka. Kohus leiab, et sellist nõuet seadusest ei tulene.

§ 169

lg 1 p 1 ja

§ 39

lg 8 p 3 kohaselt peab ohukolmnurka kasutama sõltumata ohutulede olemasolust, kui hädapeatatud või liiklusõnnetuses osalenud sõiduk asub sõiduteel halva või piiratud nähtavusega kohas või kui veos on niisuguses kohas sõiduteele kukkunud või sinna voolanud.

§ 2

p 10 kohaselt on halb nähtavus ilmast või muudest nähtustest (udu, vihm, lumesadu, tuisk, hämarus, suits, tolm, vee - ja poripritsmed, vastupäike) tingitud ajutine olukord, kui teel vaadeldavat objekti ei ole võimalik taustast eristada kaugemalt kui 300 meetrit.

§ 2

p 53 kohaselt on piiratud nähtavus olukord, kui tee kurvid, tõusuharjad, teeäärsed rajatised, haljastus või teel olevad takistused vähendavad nähtavust teel niivõrd, et sellel teelõigul lubatud suurima kiirusega sõitmine võib muutuda ohtlikuks. Kohus leiab, et väärteoajas kogutud tõendid, sealhulgas tunnistajate ütlused ja sündmuskoha vaatluse protokoll ei kinnita vastavalt ei halva ega piiratud nähtavuse esinemist. Tegemist oli päevase ajaga ja päikesepaistelise ilmaga, kusjuures ka menetlusaluse isiku enda ütluste kohaselt paistis päike selja tagant. Võttes arvesse, et isik liikus kell 17.59 Tallinn-Narva maanteel Narva (ehk idakaare) suunas, peab kohus vastavat päikese asukohta ka üldteadaolevaks. Samuti oli tegemist neljarealise sõiduteega, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 110 km/h, sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt ei ole teel kurve, tõusuharju ega muid piiratud nähtavust põhjustada võivaid takistusi. Kohtu hinnangul kinnitab säte sõnastus, et seadusandja ei ole halva ega piiratud nähtavuse all silmas pidanud tihedat liiklust, vaid loodusolusid ja looduslikke või kunstlikke takistusi teel. Liikluse tihedus on mootorsõidukite juhtide tegevusest tingitud ajas pidevalt muutuv nähtus, mis ei ole hinnatav objektiivse nähtavust piirava takistusena. Eeltoodust tulenevalt ei lasunud P. R kohustust asetada teele ohukolmnurk. Samuti nõustub kohus kohtuistungil tunnistaja P. R ja S. L ütlustes väljendatud seisukohaga, et ohukolmnurga asetamine eeldanuks jalakäijana liikumist tiheda liiklusega sõiduteel, kus sõidukid liiguvad kiirusega kuni 110 km/h, ja võinuks seega ohustada tunnistaja elu ja tervist. 8.4. Viimaks heidab kaebaja tunnistaja P. R ette ka seda, et viimane jättis oma sõiduki sõiduteele (paremalt kolmandale rajale) ega liigutanud seda ära, mistõttu ei olnud tagatud liikluse ohutus. Kohus märgib, et

§ 169

lg 6 kohaselt tohib sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui transporditakse kannatanut 6 4-18-4681 haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Politsei liiklusõnnetusest teavitamine ei ole siiski kohustuslik, kuid seda juhul, kui on täidetud sama paragrahvi lõikes 4 esitatud nõuded, sealhulgas kui liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on liiklusõnnetust puudutavaid asjaolu sid kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud. Nende sätete tõlgendamisel koostoimes saab järeldada, et liiklusõnnetuses osalenud sõidukeid ei tohi igal juhul liigutada vähemalt enne seda, kui liiklusõnnetust puudutav on kirjalikult vormistatud. Praeguses väärteoasjas kinnitavad tunnistajad P. R ja S. L, et pärast esimest liiklusõnnetust möödus vaid mõni minut ja nad ei jõudnud veel liiklusõnnetuse akti vormistada, mistõttu ei olnud sõidukite liigutamine põhjendatud. Kohus leiab, et sõiduki liigutamise hädavajalikkus ei saa iseenesest tuleneda ka sellest, et tegemist on tiheda liiklusega asulavälisega teega. Nagu juba tuvastatud, ei olnud tegemist halva ega piiratud nähtavusega ja liiklusõnnetuses osalenud sõidukitest möödumine oli teiste sõiduradade kaudu põhimõtteliselt võimalik ehk liiklus ei olnud blokeeritud. Võttes arvesse esimese liiklusõnnetuse toimumisest möödunud aega ja liiklusolukorda ei pea kohus seega Xxxx sõiduteele jätmist liiklusnõuete rikkumiseks. Kokkuvõttes leiab kohus, et liiklusõnnetus ja sellega seoses tekkinud kahju on menetlusalusele isikule ka objektiivselt omistatav. 9. Kohtu hinnangul rikkus U.O liiklusnõudeid vähemalt kergemeelsusest. Kohtu hinnangul pidas isik võimalikuks, et tema kiirus ei ole liiklusolukorrale sobiv, millele viitavad ka tema enda ütlused liikluse tiheduse ja piiratud nähtavusulatuse osas, kuid kohusetundetuse tõttu lootis, et see ei põhjusta probleeme. Samuti leiab kohus, et väärteoprotokollis kirjeldatud tagajärgi põhjustas isik vähemalt hooletusest. Jättes kohandamata oma sõiduki kiirust liiklusoludega, pidanuks U.O arvestama võimalusega, et selle tagajärjena võib toimuda liiklusõnnetus ja tekkida varaline kahju või tervisekahjustused kaasliiklejatel. Kohtu hinnangul puuduvad ka isiku teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. 10.

§ 223

lg 1 näeb võimalike karistustena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kuue kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati menetlusalust isikut rahatrahviga 90 trahviühikut, s.o 360 eurot. Karistuse mõistmise alus on KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süü . Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtu hinnangul vastab praegusel juhul isikule mõistetud karistus tema teo raskusele. Mõistetud rahatrahv jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Arvesse tuleb võtta, et liiklusõnnetuse tagajärjel tekitati kahju mitmele isikule, sh ka tervisekahjustuse K. R, kuid kohtu hinnangul põhjustas U.O tagajärje ettevaatamatusest, samuti ei ole tal kehtivaid väärteokaristusi. Seega jääb muutmata ka isikule mõistetud karistus. 11. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 132 lg- st 1 jätab maakohus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 28. augusti 2018. a otsuse U .O karistamises

§ 223lg 1 järgi muutmata ja menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse rahuldamata.

Menetlusaluse isiku kaitsja esitas kohtule taotluse hüvitada U.O-le valitud kaitsjale osutatud õigusabi eest makstud tasu, s.o 300 eurot. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktide s 1– 3 ja 5–6 sätestatud alustel. Kuna kohus ei lõpeta väärteomenetlust, 7 4-18-4681 jääb kaitsja taotlus rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Elina Elkind Kohtunik 8