4-18-5462 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus ( Tallinna Kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 26.11.2018.a, Tallinnas Väärteoasja number 4-18-5462 (2302,18,009407) Kohtunik Violetta Kõvask Väärteoasi I.N 22.10.2018.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja xxxx K P 26.09.2018.a otsusele väärteoasjas 2302,18,
- Kaebuse esitaja I.N , isikukood: XXX; elukoht: xxxx; e-mail: xxxx. Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta I.N kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja xxxx K P 26.09.2018.a otsusele väärteoasjas 2302,18,009407 kohtuvälise menetleja otsusele rahuldamata. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja xxxx K P 26.09.2018.a otsus väärteoasjas 2302,18,009407 muutmata. Vastavalt LS § 127 on I.N kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Kui süüdistatav jätab juhiloa loovutamata, on tema suhtes võimalik rakendada liiklusseaduse § 128 alusel kuni 640 euro suurust sunniraha. Kohtuotsuse ärakiri saata I.N ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupile. 1 Edasikaebamise kord 4-18-5462 Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 (kolmekümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitse) päeva jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 (viieteistkümne) päeva möödumisel alates kassatsiooniteate esitamisest. VAIDLUSTATAVA OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati I.N ’t Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 (kolmeks) kuuks. Otsusega tehti kindlaks, et I.N 07.09.2018 kell 08.12 Tallinnas, Laagna teel suunaga Gonsiori tn poole, juhtis mootorsõidukit kiirusega 109 km/h +/- 4 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus sellel teelõigul oli 70 km/h. Seega ületas I.N suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 35 km/h. Oma sellise tegevusega rikkus I.N LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud nõudeid ja pani toime väärteo mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi. LS § 50 lg 5 p 3 kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. LS § 227 lg 2 järgi mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Karistust kergendavaks asjaoluks loeti süü ülestunnistust. Raskendavad asjaolud puudusid. Kohtuväline menetleja karistas I.N ’t LS § 227 lg 2 järgi sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 (kolmeks) kuuks. KAEBUSE SISU 22.10.2018.a esitas I.N kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja xxxx K P 26.09.2018.a otsusele väärteoasjas 2302,18,009407 kergema karistuse määramiseks. Kaebuse kohaselt isik tunnistas oma süüd ja kahetses toime pandud rikkumist. Kaebaja lisab, et tal on alates 07.12.2005 mootorsõiduki juhtimisõigus ning ta on tänaseni toime pannud ainult kaks liikluseeskirjade rikkumist. Kaebaja ei nõustu määratud karistusega ja palub karistuse asendamist rahatrahviga, kuna juhtimisõigus on vajalik igapäevaseks toimetulekuks. Samuti palub kaebaja võimaldada tal määratud rahatrahv tasuda ositi. Kaebaja teavitas 23.10.2018 saadetud kirjas, et soovib asja arutamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht saabus Harju Maakohtusse 12.11.2018.a. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et I.N’le määratud karistus on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süüga. Kohtuvälise menetleja hinnangul alused karistuse asendamiseks rahatrahviga või otsuse muutmiseks 2 4-18-5462 kaebuses toodud põhjendustel puuduvad ning palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. KOHTU SEISUKOHT Kohus leiab, et I.N kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja xxxx K P 26.09.2018.a otsusele väärteoasjas 2302,18,009407 kergema karistuse määramiseks, tuleb jätta rahuldamata ning seda järgnevatel põhjustel. VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs.
- Objektiivne koosseis Liiklusseaduse § 227 lg 2 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 21–40 kilomeetrit tunnis. Koosseisupärase teo moodustab sõiduki juhtimise käigus lubatud suurima sõidukiiruse ületamises. Juhtimisena on käsitatav isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub. Mootorsõiduk on Liiklusseaduse § 2 p 20 kohaselt mootori jõul liikuv sõiduk. Süüteo subjektiks saab olla sõiduki juht, s.o isik, kes faktiliselt juhib sõidukit. Kohus loeb süüdistatava LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse süüteokoosseisu esinemise süüdistatava tegevuses tõendatuks eelkõige väärteotoimikule lisatud DVD-plaadil oleva salvestusega, väärteoprotokolliga nr 20180907187101, menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolliga ning taatlustunnistusega nr TTRS-18/
- DVD-plaadil olevalt salvestuselt nähtub, et 07.09.2018 kell 08.12 Tallinna linnas Laagna teel sõitis mootorsõiduk xxxx (registreerimismärgiga xxxx) 109 km/h (+/- 4km/h) teel, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 70 km/h. Mõõtmine toimus asulasisesel teel, nähtavus oli hea, sademeteta ning teeolud olid kuivad. Taatlustunnistuse nr TTRS-18/00181 kohaselt vastab mootorsõiduki xxxx (registreerimismärgiga xxxx) sõidukiiruse mõõtmisel kasutatud kiirusmõõtur LaserCam 4 (LE0205) Majandus- ja taristuministri 20.09.2016 määruse nr 57 lisa p.8.1 nõuetele ning on läbinud kordustaatluse. Väärteoprotokollist nr 20180907187101 nähtub, et mootorsõidukit xxxx (registreerimismärgiga xxxx) juhtis lubatud sõidukiiruse ületamise ajal I.N . Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli kohaselt tunnistas I.N oma süüd ja kahetses toimepandud tegu. Seega on väärteoasja materjalidega täielikult tõendatud, et I.N juhtis mootorsõidukit kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas ning ületas suurimat lubatud kiirust mitte vähem kui 35 km/h. Väärteo toimepanemist ei eitanud ka kaebaja. Seega vastab I.N poolt toimepandud tegu LS § 227 lg 2 sätestatud objektiivsetele tunnustele. Kuivõrd selles asjas puudub vaidlus asjaolu üle, et kaebaja on rikkunud liiklusseadust juhtides mootorsõidukit ületades suurimat lubatud sõidukiirust, ei hakka kohus üksikasjalikult väärteotoimikus olevaid tõendeid lahti kirjutama, kuivõrd see ei ole käsitletav tõendite analüüsina. 3 4-18-5462 Antud seisukohta kinnitab ka Riigikohus 26.05.2010.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10, mille kohaselt kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite sisu üksikasjaliku kordamise järele kohtuotsuses puudub vajadus, sest see ei ole käsitletav tõendite analüüsina.
- Subjektiivne koosseis KarS §15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on LS § 227 lg 2 sätestatud süüteokoosseis täidetud, kui isik on teo toime pannud tahtlikult või ettevaatamatusest. Kohus leiab, et I.N rikkus seadust teadlikult ja kavatsetult. Isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli kohaselt ületas kaebaja lubatud sõidukiirust põhjusel, et tema laps oli kooli hilinemas. Kaebaja kinnitas ka kaebuses, et tema lubatud sõidukiiruse ületamine oli tingitud vajadusest laps õigeaegselt kooli viia. Kaebaja nägi seega kiiruseületamist ainukese viisina õigeaegselt sihtpunkti jõuda. Kujutades ette, et kiiruse ületamine on hädavajalik tingimus õigeaegselt sihtpunkti jõuda, juhtis kaebaja eesmärgist lähtuvalt, s.o teadlikult ja kavatsetult mootorsõidukit lubatud piirkiirusest kiiremini. Kohtu hinnangul pani kaebaja teo toime seega kavatsetult.
- Õigusvastasus ja süü I.N teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. I.N oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane, sest kriminaalasja materjalidest ei nähtu KarS §s 34 sätestatud asjaolusid ning kaebaja on sündinud
- aastal. Samuti puuduvad I.N puhul süüd välistavad asjaolud. Seega on I.N tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et I.N on pannud toime talle etteheidetava väärteo LS § 227 lg 2 järgi, st mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise kuni 21-40 kilomeetrit tunnis. KARISTUS LS § 227 lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Samas tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka teiste asjaoludega, s.h võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb seega arvestada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Kellegi karistusõiguslik mõjutamine saab toimuda ainult inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Sellepärast peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.03.2017.a otsuses nr 3-1-1-617 on sedastatud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Süüdistatava süü suurust mõjutavad eelkõige tagajärje raskus, samuti rikutud normide maht ja teo subjektiivne koosseis. Kaebaja poolt juhitud mootorsõiduk ületas suurimat lubatud sõidukiirust 35 kilomeetrit tunnis, ületades seega LS § 227 lõikes 2 sätestatud sõidukiiruste keskmist piirmäära. Arvesse tuleb võtta ka 4 4-18-5462 asjaolu, et kaebaja ületas kiirust asulasisesel teel, kus liiklustihedus on suurem ning kiiruseületamine pandi toime kavatsetult. Eeltoodut arvesse võttes tuleb kaebaja süüd hinnata suureks. I.N kahetses tegu puhtsüdamlikult ja tunnistas süüd ning see on käsitatav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 ja § 57 lg 2 mõttes. Kohtuväline menetleja on kohtule saadetud kirjalikus seisukohas leidnud, et Harju Maakohtule esitatud kaebuses avaldatud kahetsus ei ole puhtsüdamlikuks hinnatav, sest väärteoasja materjalidest ei nähtu, et I.N oleks oma teo ohtlikkusest ning sellega kaasneda võivatest tagajärgedest aru saanud. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga. Vastuvaidlematu on fakt, et I.N on läbivalt väärteomenetluses oma süüd tunnistanud. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli kohaselt on kaebaja aru saanud enda teo ohtlikkusest, lubades, et edaspidi ta hoidub liiklusrikkumistest. Asjaolu, et kaebaja on kaebuses asunud kirjeldama väärteo toimepanemise asjaolusid ning subjektiivset teopilti, ei välista isiku puhtsüdamliku kahetsust. Kaebaja ei püüa enda teosüüd vähendada, vaid korduvalt kinnitab, et ta on rikkumises süüdi. Kohtu hinnangul on kaebaja jõudnud arusaamisele, et lubatud sõidukiiruse ületamisega kaasnevad tagajärjed. Samuti ei välista puhtsüdamlikku kahetsust süüteo samaliigiline korduvus (Riigikohtu lahend 3-1-1-33-07). Seega leiab kohus, et kaebaja kahetus on siiras, ning seda tuleb karistuse määramisel arvestada karistust kergendava asjaoluna. Karistust raskendavad asjaolud I.N teos puuduvad. Karistus peab sundima isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohtuväline menetleja karistas I.N juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, põhjendades karistusliigi valikut peamiselt üldpreventiivsete kaalutlustega, lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohtu hinnangul vastab selline karistus karistusliigi poolest menetlusaluse isiku süü suurusele, teda iseloomustavatele andmetele ja karistuse eesmärkidele. Karistusregistrist nähtuvalt I.N on üks kehtiv karistus, nimelt pani kaebaja 11.06.2018.a toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo, mille eest teda karistati rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses. Karistus on ka tänaseks kaebaja poolt täidetud, rahatrahv tasutud. Juba 07.09.2018.a pani kaebaja toime uue samaliigilise rikkumise. Samuti tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et rikkumise toimepanemise ajal oli kaebaja autos laps ning sõidetaval teelõigul oli sellel kellaajal tihe liiklus, seega lisaks endale pani kaebaja ohtu ka oma lapse ja kaasliiklejad. I.N on kaebuses leidnud, et juhtimisõigus on talle hädavajalik pere ülalpidamiseks. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et eelnevaga ei saa põhjendada liiklusnõuete rikkumist ja see ei välista juhtimisõiguse äravõtmist. Ka Riigikohus on otsuses nr 3-11-58-13 väljendanud seisukohta, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemist. Kohus leiab, et seega on põhjendatud kohtuvälise menetleja poolt raskema karistusliigi kohaldamine. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. Kohus juhindus VTMS § 120, § 132 p 1, § 133, § 134, § 135, §
- Violetta Kõvask Kohtunik /Digitaalselt allkirjastatud/ 5