4-19-6387 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2020. a Tallinn Väärteoasja number 4-19-6387 (2302,19,018338) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungis

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Silvia Kuller, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: S.P, ik: XXX, elukoht: x RESOLUTSIOON 1. Rahuldada S.P kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirs 05.12.2019 otsusele nr 2302,19,018338 S.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt. 2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirs 05.12.2019 otsus nr 2302,19,018338 S.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt, s.o määratud karistuse määra osas.

1. Teha tühistatud osas uus otsus, kergendades kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistust ning mõista S.P-le LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2 (kaks) kuuks. Muus osas jätta vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.
2. Käesoleva kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 2-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 2-kuulise tähtaja möödumisel. 1
3. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 24.01.
4. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 25.02.
5. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 26.02.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirs 05.12.2019 otsusega nr 2302,19,018338 karistati S.P LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, selles, et S.P juhtis 15.11.2019 kella 13:13 paiku Järvevana teel (Filtri tee ja Veerenni tn vahel) suunaga Veerenni tn poole mootorsõidukit kiirusega 101 +/-4 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 70 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Taotluse põhjendus Kaebuse esitaja palub tühistada kohtuvälise menetleja otsus juhtimisõiguse äravõtmises. Oma taotlust põhjendab Kaebuse esitaja alljärgnevalt. Kaebuse esitaja on puhtsüdamlikult kahetsenud tehtut Kaevatava otsuse sisust nähtub, et Kaebuse esitaja pole tehtut kunagi eitanud ning on algusest alates tunnistanud oma eksimust ning oma 19.11.2019 kirjas kahetsenud tehtut. Samas aga kaevatav otsus sellist puhtsüdamlikku kahetsust otsuse tegemisel arvesse ei võtnud. Kaebuse esitaja vajab juhtimisõigust ka oma ema hooldamiseks Kaebaja selgitas oma 19.11.2019 kirjas, et oli pikalt töötu ning ametikoha, millise kaudu ta auto sai, oli sisuliselt õnnistus. Kaebuse esitaja elab oma eaka emaga (Lisa 2 väljavõte ID kaartidest) kahekesi koos Kiisal (Lisa 3 ja 4 väljavõtted rahvastikuregistrist). Kaebuse esitaja 84 aastane ema vajab ülalpidamist ning east tingitud iseärasusest ka tihti transporti arstide juurde. Kuna elukoht asub Kiisal ja seetõttu Tallinnast eemal, on auto olemasolu just selle tõttu asendamatu. Varasemad karistused Kaevatav otsus sedastab küll varasemate karistuste olemasolu, kuid jätab mainimata, et need karistused on reaalses elus tasutud, seega kantud (Lisa 5 maksekorraldused). Ka need rahalised karistused andsid tegelikult kuu eelarves tunda, mistõttu ei ole lõpuni õige otsuses olev väide nagu varasemalt määratud rahatrahvid ei oleks endas kandnud oodatud mõju. See mõju on selgelt olemas. Kohe kindlasti ei olnud kiiruse seekordsel ületamisel tegemist mingi üleoleva suhtumisega olemasolevasse õiguskorda või mingi adrenaliiniotsinguga, Kaebuse esitaja 2 lihtsalt „unustas“ end liiklusolukorda ega märganud õigel ajal kiirust vähendada. Samas tundub üleminek 300 euroselt rahatrahvilt 3 kuu juhtimisõiguse äravõtmiseni kuidagi väga karm, selgelt ebaproportsionaalne. Kaebuse esitaja saab aru põhimõttest, et iga järgmine karistus peab olema põhimõtteliselt karmim kui eelmine, kuid kas tõesti 300 eurosele karistusele on loogiline järg 3 kuuks juhtimisõiguse äravõtmine? Kaebuse esitaja hinnangul on selline järsk karmus põhjendamatu ning seetõttu on selles olukorras veel ruumi karistustele, millised ei sisalda endas juhtimisõiguse ära võtmist, kuid millistel on veel mõju Kaebuse esitaja käitumisele. Tuletame meelde, et antud olukorras on nüüdseks Kaebuse esitajal ju sisuliselt teada, et järgmine kiiruse ületamine võrdub kindlalt juhtimisõiguse ära võtmisega. See teadmine ise paneb Kaebuse esitajat normikuulekalt käituma. Seega on täna karistusel, milline ei sisalda veel juhtimisõiguse ära võtmist, selget mõju Kaebuse esitajale. Otsusel on karistamisest kaugeleulatuvam mõju Minnes nüüd oma reaalsest liiklusolukorrast edasi, on oluline asja ka fakt, et Kaebuse esitaja on ametilt autojuht, kelle tööülesanne on kauba laialivedu. Kontor asub Jüris. Tööandja on Kaebuse esitajat toetav ning väljastas kohtule esitamiseks iseloomustuse (Lisa 6), kuigi ei pidanud seda tegema. Kaebuse esitaja palub tööandja poolt antud iseloomustusega arvestada, ta ei saaks kuidagi selle tööandja juures uue rikkumise puhul enam kellelegi „silma vaadata“, mistõttu on selgelt ka selle praegusel toetusel edaspidiselt ühelt poolt suur kasvatuslik -, teiselt poolt aga selgelt teatavat järelevalvet sisaldav mõju. On ju arusaadav, et kui edaspidiselt Kaebuse esitaja rikuks liikluseeskirja, ei oleks see rikkumine vaid seadusandja ees vaid ka tööandja usalduse rikkumine, kes tema eest täna välja astus ja oma usaldust avaldas. Seega toob see kaasa Kaebuse esitaja osas teatava suurema vastutuse ning võimalus, et uusi liiklusalasid rikkumisi ei toimu, on sedavõrd suurem. Kaebuse esitaja on tänaseks kordi ja kordi seda kiiruse ületamise olukorda oma peas läbi elanud ja üritanud oma elu ette kujutada töökohata ning juhtimisõiguseta ning see pilt on hirmutav. Juba ainuüksi selle korduv üleelamine ning hirm tuleviku ees tunduvad Kaebuse esitajale iseenesest suhteliselt karmi karistusena, kus oma elu tuleb tervikuna ühe vea tõttu ümber korraldada. See tooks kaasa selgelt töökoha kaotuse juba ainuüks elukorralduse tõttu, kus kaebuse esitaja elab ise Kiisal ning töökoht asub Jüris. Lisaks sellele on tööülesannete iseloom (autojuht) selline, milline eeldab pidevalt erinevate klientide vahel sõitmist, milline on seotud suhteliselt suurte vahemaade läbimisega, milliseks talle täna tööandja on tööauto kasutada andnud. Kaebuse esitaja palub kohtul kaaluda võimalust karistada Kaebuse esitajat karistusega, milline ei sisalda juhtimisõiguse äravõtmist, veelgi enam, oleks tegelikult üldkasvatuslikult suurem mõju mingil koolitusel või seminaril. Ka ei kannaks juhtimisõiguse äravõtmine tänases liiklusohutusalases uue praktika suunitluses ehk seda mõju, mida sellega saavutada tahetakse. Teadupärast täna otsitakse ja katsetatakse erinevaid muid lahedusi, kui juhtimisõiguse äravõtmine s.h. nö „peatuspausid“ ja kavandatav nn „punktisüsteem“, mistõttu on liiklusalaste rikkumist osas karistamise praktika eesmärgipärasus praktikute endi poolt juba kahtluse alla seatud. Kokkuvõtvalt muudaks selline muutus mitte ainult hetkeliselt Kaebus esitaja sissetulekuid, elukorraldust ja töösuhteid, vaid mõju oleks pereülene ja pikaajaline. Kaebuse esitaja perekond aga Kaebuse esitaja tegemiste tõttu karistada ei tohiks saada, mistõttu on Kaebus esitajal veelgi enam toimunu ja selle võimalike tagajärgede osas piinlik. Seaduslik külg Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada karistusena rahatrahviga 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist Kaebuse esitaja poolt toimepandud teo eest kuni kuue kuuni. 3 Kuna vastav seadusesäte sisaldab sõna „või“ saab sellest Kaebuse esitaja aru, et tegemist ei ole absoluutselt kindlalt vaid juhtimisõiguse äravõtmist võimaldava sättega, vaid kohtuväline menetleja ja kohus saavad selle kohaldamise üle otsustamisel kaaluda süüteo raskust toimepannud isikud ja muid asjaolusid, millised võivad mõjutada karistuse kohaldamise üle otsustamist. Just see kaalutlusõigus on ka moment, millele Kaebuse esitaja siinkohal apelleerib ja palub anda võimalus kohtule end tõestada, et ta on isik, kes ka juhtimisõiguse ära võtmiseta oma veast õpib, et edaspidi hoiduda süütegude toimepanemisest. Tegemist oli piisava ehmatuse ja shokiga, et raputada välja end mugavustsoonist ja meelde tuletada, millise õiguskorraga riigis me elame. Kokkuvõtvalt Kokkuvõtvalt palub Kaebuse esitaja kohtul ja menetlusvälisel isikul eneses leida see armulikkus ja usk inimese paranemisvõimesse ning uskuda Kaebuse esitaja lubadust mitte kunagi enam sellisel moel seadust rikkuda, pidades võimalikuks muud karistust kui juhtimisõiguse äravõtmine, piisavaks karistuseks toimepandud teo eest. Menetluslikud küsimused Kaebuse esitaja soovib oma asja arutamisest osa võtta Kaebuse esitajal ei ole kaitsjat ega soovi asja arutamist kaitsja juuresolekul Taotluse sisu Eelnevast tulenevalt ning tuginedes Liiklusseaduse § 227 lg 2
7. Rahuldada kaebus
8. Tühistada väärteoasjas nr 2302,19,018338 Politsei- ja Piirivalveameti (reg kood 70008747, Pärnu mnt 139, Tallinn) Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs poolt tehtud otsus juhtimisõiguse äravõtmise kohta. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning märkis, et sooviks seda, et see otsus oleks ikkagi selline, et lubasid ära ei võetaks. S aab aru oma rikkumisest, ei õigusta seda aga seal oli öeldud, oli enne pikalt töötu, lihtsalt, et see töö nõuab palju sõitmist linna vahel ja siis tahad nagu ennast õigustada ja sellest tingitud olid ka need seaduserikkumised. Sõitis Järvevana teel teises reas, kus lõpuks see rida jookseb esimese reaga kokku ja kuna liiklusvoog vägagi tihe, ei saanud nagu esimesse ritta vahele pressida ja siis mõtles, et natuke kiirendab, saab sinna ette, kuid ei vaadanud spidomeetrit, see kiirus läks tahtmatult suureks ja omast arust mõtles, et saab liiklusohtlikku olukorda vältida, kuid tuli välja vastupidine olukord, vahele saada oli raske, sellest selline olukord tekkis. Lubatud kiirus on seal 70 km/h. Sai aru, et teistest möödudes ületab kiirust, ega ei õigusta seda, aga läks nagu üldise liiklusvooga kaasa. Ei olnud teisel rajal üksinda, selja taga oli tropp ja, hea küll, ei õigusta seda värki, see oli tema viga, oleks pidanud varem kas liiklust aeglustama ja proovida ikkagi vahele saada esimesse ritta. Emaga elab kahekesi, on ainus hooldaja. Lapsi emal rohkem ei ole, kes aitaks. Peab teda transportima arsti juurde Tallinnasse ja Sakku ja tal on kõrvakuulmisega, pea susiseb juba 10 aastat, ta ei saa magada, praktiliselt iga nädal käib, kas viib teda linna kuhugi, üks inimene, kes tal kaela masseerib, et natukenegi leevendada seda pea susinat. Sellel töökohal töötamist juulis saab aasta täis. Varasemad karistused olid ka paraku seotud selle tööga, see on nagu pingeline, sa pead iga kliendi juurde jõudma õigel ajal, õigel ajal kauba üle andma, võib olla kogemust ka ei olnud nii intensiivse linnaliiklusega, nüüd on peale seda, kui see asi juhtus, üritab kasutada teisi teid, et jõuda õigeaegselt kohale, et ei peaks enam rikkuma liiklusnõudeid. On seda päeva tükk aega oma peas seedinud, arvab, et oleks võinud alguses, kus on tunnelist väljatulek, kõige õigem oleks seal ümber reastuda esimesse ritta ja siis kogu seda situatsiooni vältida, see oleks ära hoidnud kõik need intsidendid. Kuidagi ei õigusta oma kiiruse ületamisi, soov oleks selline, et 4 see karistus, tegelikult kogu peale seda viimast kiiruse ületamist on pannud sügavalt mõtlema ja ka üksjagu on aru saanud, et see liigne kiirustamine ei ole õige, ta ei vääri ka seda, peale seda neid läbielamisi, täna kohtusse tulek ei ole kerge. Sooviks, et see karistus oleks selleine, et lubasid ära ei võetaks. Kui load ära võetakse siis see märgatavalt korrigeerib elutegevust. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et väärtegu on toime pandud, see on tõendatud menetluses kogutud tõenditega, kiirust mõõtis vastava pädevuse omandanud politseinik taadeldud, kontrollitud seadmega. Otsuse tegemisel arvestati kahetsusega sellepärast, et kui vaadata varasemaid karistusi, siis mõisteti viimase eest 304 eurot trahvi, mis on juba üle keskmise ehk siis iga järgnev karistus peaks olema eelmisest raskem, siiski otsustas kohtuväline menetleja määrata juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks, mis on sanktsiooni keskmises määras. Seega on kahetsust arvestatud. Kuigi menetlusalune isik ütleb, et antud asi on talle juba mõju avaldanud, siis see on mõju avaldanud sellepärast, et talle tehti otsus juhtimisõigus ära võtta ja alles siis hakkas see eripreventiivset mõju avaldama. Seetõttu palub kaebus rahuldamata jätta, karistus on proportsionaalne ja arvestab süü suurust ning süüdlase isikut. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, vaadanud kohtuistungil videosalvestist, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise heli- ja videosalvestuselt, samuti salvestuse andmete väljatrükist nähtub, et kaebuse esitaja S.P juhitud sõiduki Renault Kangoo reg. märk x sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 15.11.2019 kella 13:13 ajal lasertüüpi mõõteseadet LaserCam 4 nr LE
9. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 101 km/h teelõigul, kus vastavalt liikluskorraldusvahendile oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 70 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 4 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 97 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 27 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Margus Hunt, kasutades taadeldud mõõtevahendit (TTRS-19/00089), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 2 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu. 5 Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (70 km/h) mitte vähem kui 27 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 27 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi arvesse võttes, et kuna sõidurada, millel ta sõitis, hakkas otsa lõppema, kiirendas ta, et mööduda kõrval sõidurajal sõitvatest sõidukitest ning võimalusel sinna ümber reastuda, on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega eesmärgipäraselt ja kavatsetult. Seda asjaolu kinnitab ka kohtuistungil vaadatud videosalvestis, millest on näha, kuidas kaebuse esitaja juhitud sõiduk möödub esimesel sõidurajal liikuvatest sõidukitest ning vaatamata sellele, et sõidukite vahel oli piisavalt ruumi ümberreastumiseks, liikus kaebuse esitaja edasi kuni teise sõiduraja lõpuni, et saaks mööduda võimalikult paljudest sõidukitest. Salvestuse andmete väljatrükist nähtuvalt on kiirusemõõteseadmega fikseeritud algseks sõiduki kiiruseks 98 km/h, seejärel on see tõusnud 101ni ja seejärel langenud 99le, kusjuures sellise kiirusega läbis sõiduk 200 meetrit. Selline asjaolu viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja eesmärgiks on mööduda võimalikult paljudest esimesel sõidurajal liikuvatest sõidukitest ja seda teadmises, et see on saavutatav vaid lubatud sõidukiirust ületades. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 27 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõuet ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine 6 Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigiga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 2 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus mõõtevahenditega mõõdetavate suuruste puhul sõltub mõõteseadme numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra, LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h, ületanud mõningal määral alla keskmise määra, so 27 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik on kohtuvälisel menetlusel avaldanud kahetsust ning kahetsust on kergendava asjaoluna arvestanud ka kohtuväline menetleja oma otsuses. Ka kohtuistungil avaldas menetlusalune isik kahetsust ja kohtule ei tekkinud kahtlust kahetsuse siiruses. Kaebuses välja toodud süüd vähendavaid asjaolusid aga kohus arvesse võtta ei saa. Väide, et isik „unustas“ end liiklusolukorda ega märganud kiirust vähendada, ei ole ei süüd vähendav ega asjakohane. Kohtu hinnangul ei ole isik, kes pikemat aega sõidab teisel sõidurajal teistest oluliselt kiiremini selleks, et teistest sõidukitest mööduda ja seejärel ümber reastuda, kuna on „unustanud“ ümbritsevat liiklust jälgida, sobiv mootorsõidukit juhtima. Kui juht ületab sõiduki kiirust olulisel määral lubatust, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja –ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning tagada kõigi kaasliiklejate turvalisus, vaid seab esikohale oma ajagraafikust kinnipidamise ja klientidele kauba õigeaegse kohale toimetamise. Selline käitumine seab ohtu nii liiklusnõudeid teadvalt eirava juhi enese kui ka kõik samal teelõigul liikuvad kaasliiklejad, samuti kõrvaliste isikute vara. Kohtu hinnangul saab sellises ulatuses piirkiiruse ületamist toime panna ainult teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult, millisele järeldusele saab tulla ka kiirusmõõturi videosalvestiselt nähtuvast, millest nähtuvalt möödub kaebuse esitaja juhitud sõiduk esimesel rajal liikuvatest sõidukitest ja teise raja lõppedes reastub ümber esimesele rajale. Seega sõitis kaebuse esitaja mööda võimalikult paljudest esimesel rajal liikuvatest sõidukitest, tehes seda pikaajaliselt lubatud suurimat sõidukiirust ületades. Selline käitumine oli teadlik ja eesmärgipärane. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja liiklusnõudeid teadlikult, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine asulasisesel teel. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et lisaks eripreventiivsetele eesmärkidele ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et liikluses liiklusnõudeid järgivate liiklejate teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt 7 kohaldatud karistuse liik, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Karistuse määramisel tuleb eelmärgitule lisaks arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal on karistusregistri andmete kohaselt kaks kehtivat väärteokaristust suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest. 07.06.2019 karistati S.P LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest rahatrahviga 32 trahviühiku ulatuses, s.o 128 eurot, mille isik on tasunud. Kõigest kuu aega hiljem eelmise väärteo toimepanemiselt kinnipidamisest ja rahatrahvi tasumisest pani S.P uuesti toime liiklusalase rikkumise ning ületas taaskord suurimat lubatud sõidukiirust, pannes taas toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Ka teise samasuguse väärteo eest määratud karistuse, mis ulatus 3/4ni rahatrahvi ülemmäärast, on kaebuse esitaja tasunud. Nelja kuu möödudes teise rahatrahvi tasumisest pani kaebuse esitaja toime menetlusesemeks oleva väärteo, mis on taas kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi. See on ilmekas näide sellest, et eelmistest karistustest samalaadsete liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole ja ta on jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist ja liikluse ohustamist. Kaebuse esitajale määratud rahatrahvid on küll tasutud, kuid sellegipoolest viitavat taolised karistusandmed sellele, et eelnenud karistuste rangus ega liik oma eesmärki ei täida ja kaebuse esitajat õiguskuulekusele ei sunni. Seega on rahatrahv kui karistusliik ennast juba ammendanud ning kohaldada tuleb liiklusseaduses ettenähtud teiseliigilist karistust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. Kaebuse esitaja saab kohtule esitatud kaebuses väidetavalt aru, et iga järgnev karistus peab olema eelmisest karmim, kuid tema hinnangul on üleminek 300 euroselt rahatrahvilt juhtimisõiguse äravõtmiseni kolmeks kuuks väga karm. Kohus leiab, et kaebuse esitaja on õigesti aru saanud, et iga järgnev karistus peab olema eelmisest karmim, sest vastasel korral ei täidaks see oodatud eesmärki ning ei paneks isikut seadusekuulekalt käituma. Lisaks tuleb karistuse mõistmisel lähtuda seadusandja poolt ette antud karistuse piiridest. LS § 227 lg 2 puhul võimaldab seadus määrata teiste alternatiivsete karistuste kõrval karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut. Kui võtta arvesse, et viimase samalaadse väärteo toimepanemise eest karistati isikut 76 trahviühiku ulatuses, siis kohtu hinnangul arvestades kõiki käesoleva väärteoasja asjaolusid ei vastaks ka maksimaalne karistus 100 trahviühiku ulatuses isiku toimepandud teo raskusele ja karistuse kohaldamise põhimõtetele. Samuti puudub kohtul veendumus, et rahatrahv kui karistusliik sunniks isikut seadusekuulekusele, kuna kaebuse esitaja on näidanud üles hoopis vastupidist käitumist. Lisaks võib omaksvõetud karistuspraktika kohaselt ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on üheselt tuvastatud kaebuse esitaja keskmine süü ning ilmselge eripreventiivne vajadus karistuse kohaldamiseks vähemalt keskmises määras. Samas on aga tegemist olukorraga, kus kaebuse esitajat on juba korduva samalaadse väärteo eest karistatud karistusega oluliselt keskmist määra ületavas määras, kuid ka see ei ole tulemust andnud. Kuigi varasema kehtiva karistuse iseloom peab ilmselgelt tingima karistuse liigi valiku korrigeerimise, s.t kui kergemaliigiline karistus oodatud eesmärki ei ole täitnud, tuleb kohaldada teist liiki karistust, pidanuks menetlusaluse isiku kahetsus siiski mõjutama karistuse määra kergendamise suunas, kuivõrd teiseliigiline karistus on isiku õigusi enam piirav kui tulemusta jäänud rahatrahv. Käesoleval juhul on vaatamata menetlusaluse isiku keskmisele süüle ja kergendava asjaolu esinemisele siiski määratud karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohus leiab, et kui karistuse kohaldaja otsustab valida rangema karistusliigi, ei saa enam lähtuda põhimõttest, et korduvalt karistatud isiku puhul tuleks kohaldada karistust keskmist määra ületavas määras, vaid peaks lähtuma ennekõike keskmisest määrast ja seejärel lahendama küsimuse kergendavate ja raskendavate asjaolude arvestamisest. Seetõttu leiab 8 kohus, et rangemat karistusliiki kohaldades ei ole antud juhul määratud karistus proportsionaalne süü suuruse ja isiku karistusandmetega olukorras, kus varasemad kehtivad karistused saavad eelkõige olla põhjuseks karistuse liigi valikule, kuid ei saa samaaegselt olla ka karistuse määra mõjutavaks teguriks. Seetõttu leiab kohus, et arvestades kohtuvälise menetleja tuvastatud kergendava asjaolu olemasolu, tuleks menetlusalusele isikule määratud karistust kergendada. Puutuvalt kohaldatud karistuse liiki ja kaebuse põhjendusi ning kaebusele lisatud tööandja tõendit peab kohus vajalikuks märkida, et juhul, kui isikule on juhtimisõigus ülimalt oluline nii töö tegemiseks, tööl käimiseks kui ka hoolitsuskohustuse täitmiseks, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et tal juhtimisõigus oleks ja säiliks. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt oli tegemist mitte kaebuse esitaja enda sõiduki, vaid tööandja sõidukiga. Seega väärtegu toime pannes seadis kaebuse esitaja ohtu peale enda ja kaasliiklejate ka tööandja ja kaasliiklejate vara. Kui isik ei suuda liikluses olla õiguskuulekas ega tähelepanelik, siis riskib ta sellega, et ta kõigepealt seab ohtu oma senise elukorralduse ja võib jääda ilma ka senist elu mugavaks teinud juhtimisõigusest. Puutuvalt aga juhtimisõiguse vajalikkusesse seoses tehtava tööga, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud ja eelnevalt samalaadsete liiklusnõuete rikkumise eest karistatud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on endiselt karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Ei ole usutav, et juhtimisõiguse saanud ja autojuhina töötav ning seetõttu eeldatavalt ka liiklusseaduse sätteid teadev kaebuse esitaja ei olnud teadlik, et iga järgnev suurima lubatud sõidukiiruse ületamine võib kaasa tuua juhtimisõigusest ilmajäämise. Kaebuse esitajale pidi see olema teada juba pärast esimest kiiruse ületamist ning kaebuse esitaja oleks võinud omad järeldused teha pärast esimest karistamisotsust, mitte alles nüüd kui kolmas karistus samalaadse õiguserikkumise eest muudab oluliselt tema elukvaliteeti. Selline teadmine ei ole aga kaebuse esitanud isikule olnud takistuseks ning ta on vaatamata varasematele karistustele samalaadsete väärtegude eest jätkanud liikluse ohustamist. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja ta lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad ja töökoht ning töötamise võimalus säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Samuti juhib kohus tähelepanu kaebuse esitaja taotlusele suunata ta vastavasisulisele koolitusele või seminarile. Kohus peab õigusemõistmisel peale siseveendumuse lähtuma ka kehtivast seadusest ja siinkohal pöörab kohus kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et LS § 227 lg 2 ei võimalda karistusena koolitusprogrammi määramist, veel vähem võimaldab väärteomenetluse seadustik kaebemenetluses n.n peatumispausi kohaldamist või tulevikus kavandatava punktisüsteemi kohaldamist, mida saab kohaldada vaid kohtuväline menetleja liiklusjärelevalve käigus. Kohus ei teosta liiklusjärelevalvet, vaid vaatab läbi kaebuse esitaja kaebust vastavalt VTMS
10. peatüki sätetele. Seetõttu jääb kaebuse esitaja taotlus selles osas tähelepanuta ning tagajärjetuks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine või tühistamine. Küll peab kohus võimalikuks kaebuse rahuldada osaliselt ning tühistada kohtuvälise menetleja otsuse karistuse määra osas, kergendades uue otsusega määratud karistust. Samas ei pea kohus võimalikuks tühistada otsust karistusliigi osas ega kohaldada karistusena rahatrahvi kui tulemuseta jäänud karistusliiki. 9 Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10