lg 1 ja VTMS § 108 p 9 alusel karistada O.M-i toimepandud väärtegude eest raskeimat karistust sisaldava seadusesätte alusel, see on liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi arestiga 7 (seitse) päeva. Tunnistada O.M süüdi 25.09.2018 kehtestatud korras ümberregistreerimata mootorsõiduki juhtimise eest, so liiklusseaduse § 203 ettenähtud väärteo toimepanemises. Tunnistada O.M süüdi 25.09. 2018 mootorsõiduki lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kilomeetrit tunnis, s.o liiklusseaduse § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemises. Tunnistada O.M süüdi 25.09.2018 liiklusseaduse § 88 lg 1 nõuete rikkumises (juhil puudub esitamiseks mootorsõiduki juhtimisõigust tõendav dokument), so liiklusseaduse § 242 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemises.
lg 1 ja VTMS § 108 p 9 alusel karistada O.M-i toimepandud väärtegude eest raskeimat karistust sisaldava seadusesätte alusel, see on liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi arestiga 7 (seitse) päeva. Kokku tuleb O.M kanda 14 (neliteist) päeva aresti. Karistuse kandmise alguseks lugeda 25.09.2018 kell 16.
) § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. O.M-i poolt liiklusseaduse (edaspidi LS) § 203 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine 08.08.2018 Kohus, vahetult uurinud asjas kogutud tõendeid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud neid kogumis, on seisukohal, et O.M pani toime väärteoprotokollis toodud ajal ja kohas väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 203 järgi. O.M tunnistas ennast süüdi talle ette heidetava väärteo toimepanemises. Tema ütluste kohaselt rikkumine toimus 08.08.
Mootorsõiduki omanikul on kohustus enne sõitma asumist kontrollida, kas kõik seaduses ette nähtud nõuded on täidetud, s.h kas mootorsõiduk on nõuetekohaselt registreeritud. 4 Menetlusalune isik enda ütluste kohaselt teadis seda ja plaanis seda teha, kuid ei jõudnud. Seega möönis O.M , et kasutab registreerimata mootorratast ning arvestades seda, et mootorsõiduki tõi ta Eesti Vabariiki juba 2017.a märtsis, siis pole kohtu hinnangul eluliselt usutav, et ta ei jõudnud enda mootorratast nõuetekohaselt registreerida. Seega O.M on oma tegevusega täitnud talle ette heidetava väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 203 järgi, objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub
§-le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. O.M-i poolt LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine 08.08.2018 Kohus, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud neid kogumis, on seisukohal, et O.M-i süü talle ette heidetava väärteo toimepanemises on tõendamist leidnud ning tema poolt toimepandu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 järgi. Liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivne koosseis seisneb mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamises 41–60 kilomeetrit tunnis. O.M-ile heidetakse ette, et ta 08.08.2018 kella 22:26 paiku Ida-Viru maakonnas, XXX ristmiku juures juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 93 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 43 km/h. O.M tunnistas ennast süüdi talle ette heidetava väärteo toimepanemises. Tema ütluste kohaselt 08.08.2018 juhtis ta mootorrattast ja sõidukiiruse ületamise põhjuseks oli tema poolt see, et see oli toimumas väljaspool linna enne liiklusmärki kiiruse piirang mõned meetrid ja ta oli siis kahe sõiduki kõrval, otsustas natuke suurendada sõidukiirust, et neist eemalduda ja seega politsei tuvastaski tema poolt kiiruse ületamise. LS § 50 lg 5 p 3 kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. O.M-i poolt talle ette heidetava väärteo toimepanemine on tõendatud ka kiirusmõõturi kasutamise protokolliga (tl 16), mille kohaselt 08.08.2018 kell 22:26 toimus liikumiskiiruse mõõtmine Ida-Virumaal, XXX, kus suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 50 km/h. Kasutati liiklusjärelevalve kiirusmõõturit Stalker Dual nr DC
Tema ütluste kohaselt oli ta teadlik, et tegemist on asulasisese teega, kus lubatud sõidukiiruseks on 50 km/h ning ta tahtis kiirust ületada möödumaks liikluses olnud mootorsõidukitest. Seega O.M on oma tegevusega täitnud talle ette heidetava väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 3 järgi, objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub
§-le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. O.M-i poolt liikluskindlustuse seaduse (edaspidi LKindlS) § 81 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine 08.08.2018 Kohus, vahetult uurinud asjas kogutud tõendeid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud tõendeid nende kogumis, on seisukohal, et O.M pani toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LKindlS § 81 järgi. O.M tunnistas ennast süüdi talle ette heidetava väärteo toimepanemises. Tema ütluste kohaselt tema transpordivahend ei olnud kindlustatud. LKindlS § 81 sätestab vastutuse liikluskindlustuseta sõiduki juhtimise eest või välisriigis põhiasukohta omava sõiduki juhi poolt riiklikku järelevalvet teostavale politseiametnikule või abipolitseinikule liikluskindlustuse olemasolu tõendava dokumendi esitamata jätmise eest. LKindlS § 3 lg 1 kohaselt kindlustuskohustus käesoleva seaduse tähenduses on kohustus sõlmida kohustusliku liikluskindlustuse leping kolmandale isikule sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks käesolevas seaduses sätestatud korras ja ulatuses. LKindlS § 3 lg 2 kohaselt liikluses ei tohi kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust. LKindlS § 4 p 1 alusel tuleb kohustusliku liikluskindlustuse leping sõlmida sõiduki suhtes, mis on registreeritud või tuleb registreerida liiklusseaduse alusel loodud liiklusregistris, välja arvatud vanasõiduk ja võistlusauto, mida ei kasutata liikluses. Käesoleval juhul on menetlusalune isiku kohtuistungil antud ütlustega ja EUCARIS andmebaasi väljavõttega (tl 14) tõendatud see, et mootorrattas YAMAHA (reg nr XXX) puhul pole tegemist ei vanasõiduki ega võistlusautoga, mida ei kasutata liikluses. Menetlusalune isik peeti selle sõiduki juhtimiselt kinni just nimelt liikluses. Seega on tegemist sõidukiga, mida tuleb registreerida liiklusregistris ja sellise sõiduki suhtes laieneb kohustuslik liikluskindlustus. Seda, et O.M juhtis mootorratast Yamaha YZF-R1 (reg nr XXX) 08.08.2018 tõendab ka 6 sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (tl 18), mille kohaselt otsustati menetlusalune isik kõrvaldada juhtimiselt LS § 91 lg 2 alusel, kuna on alust arvata, et ta on tarvitanud narkootilisi või psühhotroopseid aineid alates 08.08.2018 kell 23:08 kuni kõrvaldamise aluse äralangemiseni. Samuti tõendab sõiduki hoiukohta teisaldamise akt (tl 19), et O.M juhtis 08.08.2018 mootorrattast YAMAHA (reg nr XXX). Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik O.M juhtis 08.08.2018 kell 22.26 kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel puudus kohustuslik liikluskindlustus. O.M täitis enda tegevusega LKindlS §-s 81 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu, rikkudes LKindlS § 3 lg 2. Kohus leiab, et O.M pani talle ette heidetava väärteo toime otsese tahtlusega
Asudes juhtima mootorratast peab juht veenduma, et tal on kehtiv liikluskindlustus. Arvestades seda, et O.M töötab tema ütluste kohaselt autojuhina, milles tegelikkusele vastavuses pole kohtul alust kahelda, siis ta teadis ka, et mootorrattal, mida ta juhib peab olema kehtiv liikluskindlustus ja ta möönis, et ilma selleta paneb ta toime õigusrikkumise. Arvestades ka O.M-i varasemate väärteokaristuste olemasolu LKindlS § 81 järgi oli O.M kindlasti teadlik, et tal puudub kehtiv liikluskindlustus, kuid asus vaatamata sellele mootorsõidukit juhtima. Seega on O.M oma tegevusega täitnud talle ette heidetava väärteo, mis on kvalifitseeritav LKindlS § 81 järgi, objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub
§-le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. O.M-i poolt narkootilise ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (edaspidi NPALS) § 151 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid, analüüsinud neid kogumis, jõudis järeldusele, et O.M-i süü ei ole talle ette heidetava väärteo toimepanemises tõsikindlalt tõendamist leidnud. NPALS § 151 lg 1 kohaselt on narkootilise või psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamine või väikeses koguses ebaseaduslik valmistamine, omandamine või valdamine füüsilise isiku puhul väärteona karistatav. Käesolevas väärteoasjas on asjassepuutuv NPALS §-s 151 sätestatud koosseisupärane tegu narkootilise aine tarvitamine arsti ettekirjutuseta. Tarvitamise all tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis narkootilise aine piisava koguse korral tekitab manustajal narkojoobe. Seega tuleb narkootilise aine tarvitamist eristada narkojoobes viibimisest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
lg 1 kohaselt Eesti karistusseadus kehtib teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil. Karistusseaduse isikulise kehtivuse põhimõttest tulenevalt saab isikut karistada küll ka väljaspool Eesti territooriumi toimepandud kuriteo, mitte aga väärteo eest (
). Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole usaldusväärselt ümberlükatud menetlusaluse isiku väide, et ta tarvitas narkootilisi aineid väljaspool Eestit, nimelt Venemaal. PPA andmebaasist KAIRI (tl 30) nähtub, et O.M on perioodil 01.01.2018-31.08.2018 viimati käinud Vene Föderatsioonis 30.07.2018. Seda kinnitavad ka tema kohta tehtud piiriületuse andmed (tl 31), mille kohaselt 30.07.2018 lahkus ta Vene Föderatsiooni. Kohtule annab aluse asuda seisukohale, et käesoleval juhul pole võimalik välistada seda, et O.M tarvitas narkootilist ainet Vene Föderatsioonis ka EKEI kohtutoksikoloogiaekspert Mailis Tõnissoni vastus (tl 47), mille kohaselt organismis muutub/metaboliseerub kanepis olev tetrahüdrokannabinool (THC) karboksütetrahüdrokannabinooliks (THC-COOH), mida saab uriinist määrata. Peale ühekordset kanepisigareti suitsetamist võib THC-COOH olla määratav uriini sõeltestiga (ehk kiirtestiga) kuni 5 päeva, kuid üksikutel juhtudel võib erandlikult leida ka pikema aja jooksul. Seejuures, Eesti Kohtuekspertiisi Instituut kasutab THC-COOH avastamiseks ja 8 kinnitamiseks tõenduslikke meetoteid gaasikromatograafia-massispektromeetriaga, mistõttu võib uriinist THC-COOH väga väikeseid kontsentratsioone leida ka pikema aja kui 5 päeva jooksul. Seda, et käesoleval juhul pole tõsikindlalt tõendatud see, et O.M tarvitas narkootilist ainet Eesti Vabariigis kinnitavad ka veebientsüklopeedia (Vikipeedia) andmed (tl 48), mille kohaselt sõltub kanepi leidmise võimalus organismist selles, kui palju kanepit suitsetatakse ja ka kanepi tugevusest. Ameerika Ühendriikide Rahvusvaheline Narko Kohtu Instituut (US National Drug Court Institute) on välja toonud, et sagedastel kasutajatel tõenäoliselt on võimalik uriini prooviga saada positiivne tulemus kuni 10 päeva pärast viimast kasutamist ning väga sagedaste kasutajate puhul võib test olla positiivne kuni 2 kuud pärast viimast kasutamist. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-23-17 punktis 18.3 välja toonud, et kolleegiumi hinnangul ei ole süüteomenetluses võimalik tugineda ka kohtuvälise menetleja otsuses viidatud Internetis avaldatud veebientsüklopeedia (Vikipeedia) andmetele ja seda põhjusel, et selles allikas avaldatud andmete tõepära ei ole verifitseeritav (ei ole võimalik üheselt kindlaks teha autorit ja andmete päritolu). Kohus leiab, et käesoleval juhul on aga võimalik tugineda ka Vikipeedia andmetele, kuna selles veebientsüklopeedias on olemas info ka andmete algallika kohta ning eeltoodud instituut tegutseb siiani (https://www.ndci.org/) ja seda juba alates 1997.a ning arvestades üldteada olevana eeltoodud veebientsüklopeedia populaarsust, siis kohus leiab, et väga ebatõenäoline on see, et tegutsev instituut andmete ebaõigsuse korral ei sekku ja palu andmeid viia vastavusse tegelikkusega. Seega, kuna ümberlükkamatult ei ole tuvastatud, et O.M tarvitas keelatud ainet ilma arsti ettekirjutuseta Eesti Vabariigi territooriumil, tuleb NPALS § 151 lg 1 järgi esitatud väärteos menetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 ja
Kohus leiab, et väärteomenetluse lõpetamine on põhjendatud, kuna käesoleval juhul ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid selle kohta, millises riigis O.M tarvitas narkootilist ainet. O.M-i poolt liiklusseaduse (edaspidi LS) § 203 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine 25.09.2018 Kohus, vahetult uurinud asjas kogutud tõendeid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud tõendeid nende kogumis, on seisukohal, et O.M pani toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 203 järgi. O.M tunnistas ennast süüdi talle ette heidetava väärteo toimepanemises. Tema ütluste kohaselt 25. septembril juhtis ta mootorratast Kadastiku tänaval. Mootorratas ei olnud registreeritud ja ta ületas kiirust. Seda, et O.M juhtis 25.09.2018 mootorratast Yamaha (reg nr XXX) väärteoprotokollis toodud ajal ja kohas tõendab ka sõiduki hoiukohta teisaldamise akt (tl 8), mille kohaselt O.M-ile kuuluv sõiduk Yamaha (reg nr XXX), mis asus XXX teisaldatakse hoiukohta XXX. LS § 76 lg 1 kohaselt mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema kehtestatud korras registreeritud ning neil peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Järelveetavale lisaseadmele võib paigaldada käesoleva seaduse § 73 lõikes 11 nimetatud nõuete kohaselt lisaseadet vedava mootorsõiduki registreerimismärgi. Liikluses kasutatav mootorsõiduk või selle haagis tuleb registreerida viie tööpäeva jooksul pärast sõiduki Eestis kasutusele võtmist. EUCARIS andmebaasi kohaselt on mootorrattas YAMAHA (reg nr XXX ) esmaselt registreeritud 01.08.1998 Inglismaal. 9 Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 76 lg 1 sätestatud nõuet ning juhtis mootorsõidukit, mis ei olnud nõuetekohaselt registreeritud. Kohus leiab, et O.M pani toime talle ette heidetava väärteo otsese tahtlusega
Mootorsõiduki omanikul on kohustus enne sõitma asumist kontrollida, kas kõik seaduses ettenähtud nõuded on täidetud, s.h kas mootorsõiduk on nõuetekohaselt registreeritud. Menetlusalune isik enda ütluste kohaselt teadis seda ja plaanis seda teha, kuid ei jõudnud. Seega möönis O.M , et kasutab registreerimata mootorratast ning arvestades seda, et mootorsõiduki tõi ta Eesti Vabariiki juba 2017.a märtsis, siis pole kohtu hinnangul eluliselt usutav, et ta ei jõudnud enda mootorratast nõuetekohaselt registreerida. Arvestamata ei saa jätta subjektiivse koosseisu täidetusele hinnangu andmisel seda, et 08.08.2018 pani ta toime analoogse väärteo. Seega O.M on oma tegevusega täitnud talle etteheidetava väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 203 järgi, objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub
§-le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. O.M-i poolt liiklusseaduse (edaspidi LS) § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine 25.09.2018 Kohus, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud tõendeid nende kogumis, on seisukohal, et O.M-i süü talle ette heidetava väärteo toimepanemises on tõendamist leidnud ning tema poolt toimepandu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 järgi. Liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi süüteokoosseisu objektiivne koosseis seisneb mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamises 41–60 kilomeetrit tunnis. O.M-ile heidetakse ette, et ta 25.09.2018 kella 16:30 paiku Ida-Viru maakonnas, XXX juhtis mootorsõidukit liiklusmärgi nr 351 (70 km/h) mõjupiirkonnas kiirusega 116 +/- 5 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 41 km/h võrra. O.M tunnistas ennast süüdi talle ette heidetava väärteo toimepanemises. Tema ütluste kohaselt
Tema ütluste kohaselt oli ta teadlik, et ületab kiirust ning ta tahtis seda teha, kuna seal oli kurv, mille tõttu pidi ta pisut kiirust ületama. Seega O.M on oma tegevusega täitnud talle etteheidetava väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 3 järgi, objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub
§-le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. O.M-i poolt liiklusseaduse (edaspidi LS) § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine 25.09.2018 Kohus, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud tõendeid nende kogumis, on seisukohal, et O.M-i süü talle ette heidetava väärteo toimepanemises on tõendamist leidnud ning tema poolt toimepandu on õigesti kvalifitseeritud LS § 242 lg 1 järgi. LS § 38 lg 2 kohaselt mootorsõidukijuhil peavad olema kaasas ning ta peab esitama liiklusjärelevalve teostaja nõudel LS §-s 88 ja § 145 lõikes 2 loetletud dokumendid. LS § 88 lg 1 kohaselt juhil peavad mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki registreerimistunnistus ja selle haagise registreerimistunnistus või haagise registreerimistunnistuse koopia, mille on tõendanud selle väljastanud asutus, ja muud dokumendid, mida nõuab seadus. Eestis registreeritud mootorsõiduki või selle haagise puhul võib registreerimistunnistuse asendada koopiaga. O.M tunnistas ennast süüdi talle ette heidetava väärteo toimepanemises. Tema ütluste kohaselt 25. septembril juhtis ta mootorrattast XXX. Tal ei olnud kaasas ei dokumente, juhiluba ega isikutunnistust. Seda, et 25.09.2018 pani O.M toime talle ette heidetava väärteo tõendab ka isikusamasuse tuvastamise protokoll (tl 7), mille kohaselt sellele kuupäeval tuvastati Ida Prefektuuris süüteomenetluse raames, et kontrollitavaks isikuks on O.M. Kohus leiab, et O.M pani talle ette heidetava väärteo teo toime otsese tahtlusega
Ta teadis, et juhtimisõigust tõendava dokumendi liiklusjärelevalve teostajale esitamata jätmine on LS § 242 lg 1 kohaselt karistatav ja möönis seda. Seega O.M on oma tegevusega täitnud talle ette heidetava väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 242 lg 1 järgi, objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub
§-le 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. O.M-ile mõistetav karistus ja lisakaristuse kohaldamise põhjendatus Karistuse mõistmisel lähtub kohus
lg-st 1, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-7711, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb
kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). LS § 203 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LKindlS § 81 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 20 trahviühikut.
lg 1 järgi kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kohtu hinnangul pani O.M nii 08.08.2018 kui ka 25.09.2018 toime kolm väärtegu ühe teoga, kuna kõik rikkumised sooritas ta mootorrattast juhtides. Karistuse mõistmisel kohaldab kohus
lg 1 ning mõistab ühe karistuse seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, st LS § 227 lg 3 järgi. Kohus hindab O.M-i süüd keskmisest suuremaks, kuna ühe teoga on toime pandud mitu erinevat rikkumist. Kergendava asjaoluna võib arvestada nii 08.08.2018 kui ka 25.09.2018 toime pandud väärtegude puhul kohtuistungil avaldatud süü tunnistamist ja kahetsust. Karistuse eripreventiivse mõju prognoos on halb – kohtuistungil tajutu pinnal järeldab kohus, et isiku üldine õiguskuulekus on väga madal arvestades tema poolt toime pandud õigusrikkumiste vahele jäävat ajavahemikku. Seni määratud karistused ei ole tema mõtteviisi muutnud. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt (tl 38-39) on ta varasemalt toime pannud samalaadseid väärtegusid (LS § 242 lg,1, § 207, § 239 lg 1 p 1 ja LKindlS § 81) ning tema poolt toime pandud liiklusseaduse rikkumised pole seega juhuslikku laadi. Kohus leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud menetlusalust isikut karistada ainult raskemaliigilise karistuse, s.o arestiga saavutamaks karistuse eripreventiivset eesmärki. Konkreetse süüdlase puhul on tõendamist leidnud fakt, et rahaline karistus ei ole olnud tulemuslik ehk isik ei ole rahalise karistuse suhtes olnud karistustundlik ning kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole võimalik saavutada karistuse eripreventiivset eesmärki ka aresti asendamisega üldkasuliku tööga. Seega tuleb O.M-i
lg 1 ja VTMS § 108 p 9 alusel karistada 08.08.2018 toimepandud väärtegude eest raskeimat karistust sisaldava seadusesätte alusel, see on liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi arestiga alla keskmäära, s.o 7 päeva ja 25.09.2018 toimepandud väärtegude eest 12 raskeimat karistust sisaldava seadusesätte alusel, see on liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi arestiga alla keskmäära, s.o 7 päeva. Kokku tuleb O.M kanda 14 päeva aresti. Vastavalt isiku kinnipidamise protokollile (tl 5) tuleb menetlusaluse isiku karistuse kandmise alguseks lugeda 25.09.2018 kell 16.30, mil ta peeti selles väärteoasjas kinni. LS § 227 lg 5 p 2 alusel on kohtu hinnangul käesoleval juhul põhjendatud kohaldada ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist minimaalses määras, s.o kolmeks kuuks. Kohus peab põhjendatuks kohaldada O.M-ile lisakaristust saavutamaks karistuse eripreventiivset eesmärki. Nähtuvalt karistusregistri andmetest on O.M 6 kehtivat väärteokaristust. Samas kohus leiab, et karistusregistri seaduse § 24 kohaselt peaks neist neli olema kustutatud ning kohus ei arvesta neid menetlusalusele isikule karistuse mõistmisel. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et O.M on ka 12.03.2018 toime pannud samalaadsed väärteod, v.a kiiruse ületamine ja 23.05.2018 on teda karistatud ka turvavarustuse nõuetekohaselt kinnitamata jätmisega seoses. Nimetatu annab kohtule aluse asuda seisukohale, et käesoleval juhul ei saavuta ainult põhikaristusega soovitud eesmärki, s.o seda, et menetlusalune isik teeks mõistetud karistusest vajalikud järeldused ning käituks edaspidi õiguskuulekalt. Seega peab kohus põhjendatuks ka lisakaristuse kohaldamist, sest ilma selle kohaldamiseta pole kohtu hinnangul võimalik teha positiivset tulevikuprognoosi selle kohta, et O.M ei pane enam toime uusi samalaadseid väärtegusid. Kohtule annab aluse selliseks järelduseks menetlusaluse isiku selgitused õigusrikkumiste toimepanemise kohta ja ka samalaadsete väärtegude toimepanemise ajavahemik, mis näitab, et tegemist oli harjumussüütegudega. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-18-17 p-s 13 välja toonud, et kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista
Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-122-13, p 9 ja nr 3-1-159-15, p 12). Kohus on arvamusel, et isik, kes eirab vaatamata varasematele väärteokaristustele jätkuvalt ja korduvalt tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada ning põhikaristus pole piisav tagamaks tema seaduskuulekust. Seega LS § 227 lg 5 p 2 alusel tuleb võtta O.M-ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus minimaalmääras, s.o 3 kuuks.
lg 2 näeb ette ainult ühe erandi, mil pole võimalik võtta ära mootorsõiduki juhtimise õigust. Nimelt mootorsõiduki juhtimise õigust ei või võeta ära isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Ka Riigikohus on kohtuasjas nr 3-1-1-26-10 p-s 7.3 märkinud, et kuigi üldiselt võib nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest
50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Väärteoasjas nr 3-1-1-6-17 on Riigikohus nõustunud, et isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. Märgitakse, et liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel, kuigi tegelikult see nii ei ole, sest 13
lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta vaid mootorsõidukit liikumispuude tõttu kasutavalt isikult. Käesoleval juhul on O.M välja toonud, et juhtimisõiguse olemasolu annab talle võimaluse täita enda töökohustusi, kuna ta töötab autojuhina. Kohus leiab, et karistuse eesmärgiks ei ole see, et isik kaotaks enda töökoha ning sellega kaasneva seadusliku sissetuleku äraelamiseks. Samas kohus ei saa ignoreerida seda, et käesoleval juhul on O.M süsteemselt rikkunud liiklusseaduse nõudeid, mille tõttu on ta seadnud sellega ohtu nii enda kui ka teiste inimeste elu ja tervise. Autojuhina töötav isik, kes igapäevaselt osaleb liikluses juhtides suurema ohu allikat, peab olema eriti tähelepanelik kõikide liiklusreeglite ja liikluskorralduste järgimisel ning kohus leiab, et minimaalseks ajaks, s.o 3 kuuks juhtimisõiguse äravõtmine on just selliseks ajaks, kus O.M on võimalik meelde tuletada kõik kehtivad liiklusreeglid ning võtta ka vastu otsus, kas ta on võimeline parandama enda liikluskuulekust ning seoses sellega, kas ta on sobiv isik osalemaks aktiivselt suurema ohu allika juhina liikluses. Menetluskulude hüvitamine Käesolevas väärteoasjas on menetluskuludeks O.M-i joobe tuvastamise kulu kokku summas 119,19 eurot (tl 21, 24). Kuivõrd väärteomenetlus NPALS § 151 lg 1 järgi menetlusalase isiku suhtes lõpetatakse, tuleb eeltoodud menetluskulud jätta riigi kanda KrMS § 181 lg 1 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Mari-Liis Avikson Kohtunik 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.