KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus

) ja TMS-s sätestatud võimalikud alused rahatrahvi maksmise tähtaja pikendamiseks puuduvad ja pikendamist ei ole ka taotletud. Aresti kohaldamist välistavaid asjaolusid ei ole. Ka ei ole kohtuvälise menetleja otsuse täitmine aegunud. Karistusseadustiku (KarS) § 82 lg 4 sätestab, et täitmisele pööratud rahatrahvi sissenõue aegub, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud nelja aasta jooksul väärteoasjas tehtud otsuse jõustumisest. Täitmise aegumine peatub võlgniku vangistuses viibimise või aresti kandmise ajaks. Põhja prefektuuri

1. veebruari
2. a otsus jõustus
3. märtsil
4. Praegu kannab H.U Harju Maakohtu
5. aprilli
6. a otsusega mõistetud 3 aasta 11 kuu 24 päeva pikkust vangistust. Eeldatav vabanemise aeg on
7. aprill
8. Kinnipeetavate registri andmetel on H.U kinnipidamisasutuses
9. aprillist
10. Sellest tulenevalt sai reaalne täitmine toimuda ühe kuu. Seega peatus rahatrahvi täitmise aegumine alates H.U vahistamisest
11. aprillil
12. Kuna H.U karistusaja lõpuni on jäänud 5 kuud, siis on võimalik määrata talle asenduskaristus. Seega H.U-le Põhja prefektuuri
13. veebruari
14. a otsusega määratud tasumata rahatrahv summas 80 eurot ehk 20 trahviühikut tuleb asendada KarS § 72 lg-te 1 ja 2 alusel arestiga 2 päeva. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
15. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse H.U, kes palub lahendi tühistada, kuna rahatrahvi sissenõue aegus
16. jaanuaril
17. Täitmise aegumise peatumist ei ole toimunud, kuna nõue oli kogu aeg täitmisel. KarS § 82 lg 4 kohaselt täitmisele pööratud rahatrahvi sissenõue aegub, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud nelja aasta jooksul väärteoasjas tehtud otsuse jõustumisest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18. Tartu Ringkonnakohus leiab, et seaduslik ja õige on Viru Maakohtu
19. novembri
20. a määruse resolutsioonist selguv kohtu otsustus, mille kohaselt tuleb Põhja prefektuuri
21. detsembri
22. a otsusega väärteoasjas nr 2315,13,009850 H.U-le määratud rahatrahv 105 trahviühikut summas 420 eurot asendada 10 päeva pikkuse arestiga.
23. Vaatamata sellele, et kohtumääruse resolutsiooni jõudnud otsustus on veatu, on määruse põhiosa oluliste puudustega. Kohus on lahendi leheküljel 3 eel-eelviimases ja viimases lõigus käsitlenud mitte väärteoasjaga nr 2315,13,00850 seotud asjaolusid, vaid hoopis väärteoasja nr 2316,14,000527 asjaolusid. Kohtute infosüsteemist saadud andmete kohaselt karistas Põhja prefektuur
24. veebruaril 2014 väärteoasjas nr 2316,14,000527 tehtud otsusega H.U narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151 lg 1 järgi rahatrahviga 20 trahviühikut summas 80 eurot. See otsus jõustus
25. märtsil
27. novembril 2018 koostas Viru Maakohus ka selles väärteoasjas määruse (kohtuasi nr 4-18-5613), rahuldades Põhja prefektuuri taotluse asendada rahatrahv 20 trahviühikut arestiga. Võrreldes maakohtu poolt väärteoasjades nr 4-18-5613 ja nr 4-18-5614 tehtud määrusi selgub, et asjas nr 4-18-5613 tehtud lahendi kolmanda lehekülje eelviimases ja viimases lõigus toodud põhjendus kattub täielikult asjas 2

§ 211

lg-st 1 tuleneb, et maakohus teeb sissenõudja avalduse alusel määruse rahatrahvi asendamise kohta arestiga või üldkasuliku tööga vastavalt KarS §-le 72, kui süüdlane ei ole rahatrahvi tervikuna määratud tähtajaks tasunud või osastatud rahatrahvi maksmise tähtaega ei järgita, rahatrahvi täitmise tähtaega ei ole pikendatud ja süüdlasel ei ole vara, millele sissenõuet pöörata. KarS § 72 lg 1 kohaselt, kui süüdlane ei tasu talle määratud või mõistetud rahatrahvi, asendab kohus selle tasumata osas arestiga või süüdlase nõusolekul üldkasuliku tööga KarS §-s 69 sätestatud korras. Ringkonnakohus leiab, et Põhja prefektuuri

1. detsembri
2. a otsusega väärteoasjas nr 2315,13,009850 H.U-le mõistetud rahatrahv 105 trahviühikut summas 420 eurot tuleb asendada arestiga. H.U on rahatrahv täies ulatuses tasumata. Sissenõude pööramine tema varale ei ole olnud võimalik. Praeguseks on kohtutäitur täitemenetluse lõpetanud TMS § 51 lg 1 alusel, kuna
3. aprillil 2018 kuulutati välja H.U pankrot. Kuivõrd H.U ei ole rohkem kui nelja aasta jooksul (sellest kolm kuud olid ta ka vabaduses) rahatrahvi tasunud ega isegi mitte tasuma asunud, on selge, et ta hoiab kohtuvälise menetleja otsuse täitmisest kõrvale. Vangistuses viibimine ei ole asjaolu, mis kohustuse täielikku eiramist vabandaks.
4. H.U leiab, et temale ei ole enam võimalik asenduskaristust kohaldada, kuna talle määratud rahatrahvi täitmine aegus
5. jaanuaril
6. Ringkonnakohus H.U-ga ei nõustu. H.U jätab tähelepanuta, et kuigi KarS § 82 lg 4 esimene lause näeb otsuse täitmise aegumise tähtajaks tõesti ette 4 aastat, peatub täitmise aegumine sama paragrahvi neljanda lõike teise lause kohaselt süüdlase vangistuses viibimise või aresti kandmise ajaks. Ehk siis vabadusekaotuses olemise aega aegumistähtaja hulka ei arvata. Seejuures ei ole oluline, kas täitemenetlus samal ajal toimub või mitte: rahatrahvi kohaldamise kohta tehtud otsuse täitmise aegumine peatub KarS § 82 lg 4 teise lause kohaselt võlgniku vangistuses viibimise või aresti kandmise ajaks ka siis, kui samal ajal toimub rahatrahvi sissenõudmiseks täitemenetlus. S. Kostin on kinnipidamisasutuses olnud katkematult alates
7. aprillist
8. Viimati karistati teda Harju Maakohtu
9. aprilli
10. a otsusega 3 aasta 11 kuu ja 24 päeva pikkuse vangistusega. Karistusaeg lõpeb
11. aprillil
12. Seega peatus otsuse täitmise aegumine
13. aprillil
14. Selleks ajaks oli täitemenetlus H.U suhtes kestnud vaid natuke rohkem kui kolm kuud. Takistusi H.U-le mõistetud rahatrahvi asendamiseks arestiga seega ei ole.
15. Seda, kas H.U tasumata rahatrahvi oleks võimalik lõppastmes asendada KarS §-s 69 toodud korras üldkasuliku tööga, nagu selle võimaluse näeb ette KarS § 72 lg 1, maakohus kaalunud ei ole. Kuna üldkasuliku töö määramine on võimalik vaid süüdlase nõusolekul, ringkonnakohus ise olemasolevate materjalide põhjal vastavat otsustust teha ei saa, s.o puudub teadmine sellest, kas H.U oleks valmis töötunde tegema. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks hakata välja selgitama, kas H.U nõustub üldkasulikku tööd sooritama. Seda põhjusel, et kohtu hinnangul ei oleks üldkasuliku töö rakendamine H.U puhul põhjendatud. H.U ei ole tasunud väärteoasjades nr 2316,14,000527 ja nr 2315,13,009850 määratud rahatrahve, s.t ta ei ole üles näidanud mingitki soovi täita kohtuvälise menetleja otsuseid. Seega puuduks ka H.U nõusoleku korral veendumus, et ta määratavad töötunnid ära teeks. 3

§ 194lg 3 ja § 147 lg 1 p 3 alusel muudab ringkonnakohus Viru Maakohtu 14.

novembri

1. a määruse (asi nr 4-18-5613) põhiosa, asendades selle leheküljel 3 eel-eelviimases ja viimases lõigus toodud põhjendused käesoleva määruse punktides 10–13 toodud põhjendustega; vaidlustatud määruse resolutiivosa jääb muutmata. H.U määruskaebus jääb rahuldamata. Maakohtu vigadele H.U kaebuses tähelepanu ei juhtinud.
2. Vaidlustamisviites märgitut, mille kohaselt saab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse, selgitab ringkonnakohus järgmiselt.

§ 198

sätestab, et määruskaebuse läbi vaadanud kohtu tehtud kohtu määrus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Osutatud norm kehtib

1. septembrist
3. jaanuaril 2011 vastu võetud ja
4. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 23.02.2011, 1) § 10 p-ga 23 muudeti aga

§ 196

lg 4 ja see sõnastati järgmiselt: “Riigikohus otsustab ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmise käesoleva seadustiku §-s 160 sätestatut järgides. Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt.” Osundatud sättest järeldub, et määruskaebuse saab esitada mh ka „määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse“ peale ehk teisisõnu ringkonnakohtu sellise määruse peale, millega vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus. Kui maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisel tehtud ringkonnakohtu määrust ei oleks võimalik vaidlustada (nagu

§ 198

sätestab), poleks Riigikohtul võimalik sellise määruse peale esitatud määruskaebust menetleda (nagu

§ 196lg 4 ls 2 seda teatud olukordades nõuab).

Seega on

§ 198ja § 196 lg 4 teine lause omavahel vastuolus.

Tulenevalt põhimõttest on

§ 196

lg 4 teisel lausel kui hilisemal seadusel prioriteet

§ 198kui varasema seaduse ees.

Järelikult ei ole ringkonnakohtu määrus, millega vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus, lõplik ja selle peale on võimalik määruskaebe korras edasi kaevata. Seega on ka käesolev määrus vaidlustatav.

§ 192lg 11 kohaselt tuleb määruskaebus esitada Riigikohtule.

Tulenevalt

§-st 190 ja § 17 lg-st 2, ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada menetlusalune isik ise, vaid üksnes tema advokaadist kaitsja. Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt) 4