Obsah (7)

§ 118§ 121§ 68§ 28§ 64§ 31§ 119

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 25. aprill 2013 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-3633 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sarja

§ 118

lg 1 ja § 121 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja)

1. veebruari 2013 otsus Apellatsiooni esitaja ringkonnaprokurör Ülle Hõrak Prokurör ringkonnaprokurör Ülle Hõrak Süüdistatav J.I, isikukood: XXX ; elukoht XXX ; Kriminaalkorras karistatud kaks korda. Kaitsja Vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu
2. veebruari 2013 kohtuotsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. J.I anti kohtu alla ja teda süüdistati

§ 118

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o selles, et ta 30.09.2011 kella 19.45 paiku XXX lõi noaga rindkeresse T.N. , tekitades talle tahtlikult rinnaõõnde ulatuva IV roiet ja kopsu vigastava torkehaava. 1 2. J.I anti kohtu alla ja teda süüdistati lisaks

§ 121

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o selles, et tema 11.02.2012 kella 02-02:30 paiku lõi Võru maakonnas Otsa vallas Lasva valla sotsiaalmajas tahtlikult noaga selga T.N. , tekitades kannatanule selja abaluu piirkonda 1 cm pikkuse torkehaava ning hematoomi. 3. Tartu Maakohtu 05.02.2013 otsusega mõisteti J.I õigeks

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Süüdistuses

§ 121

järgi mõisteti J.I süüdi ning karistati vangistusega 5 kuud, mida suurendati Tartu Maakohtu 14.10.2010 mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes vangistuseks 1 aasta.

§ 68

lg 1 alusel loeti karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise aeg 01-03.10.2011 ja 14.-16.02.2012. J.I kandmisele jäävaks karistuseks jäi 11 kuud ja 24 päeva vangistust. J.I süüdimõistmises ja karistamises

§ 121järgi apellatsioonimenetlust ei toimu.

ESIMESE ASTME KOHTU APELLEERITAVA OSA SISU 4. Kohus leidis, et J.I on toime pannud süüdistuses esitatud

§ 118lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo.

J.I teo õigusvastasust välistab aga tegutsemine hädakaitses ületamata seejuures hädakaitsepiire. Kohus põhistas oma otsust järgmiselt. 4.1 Süüdistatava ja kannatanu kohtuistungil antud ütlused, samuti tunnistajate J.V. ja T.L. ütlused kogumis tõendavad asjaolu, et 30.09.2011 õhtul XXX kohtusid J.I ning T.N. . Kohus luges tõendatuks, et juba 30.09.2011 õhtul oli J.V. pool külas olles kannatanu ja süüdistatava vahel märkimisväärne tüli. Süüdistava väitel toimus tüli käigus ka vastastikust kriipimist. Kohus hindas süüdistatava eelneva väite usaldusväärseks osundades patsiendikaardile ja eksperdiarvamusele kannatanu terviseseisundi kohta, mis kinnitavad kummagi isiku kaelal marrastuste olemasolu. 4.2 Süüdistatava ja kannatanu kohtuistungil antud ütlused sündmuste edasise arengu osas kattuvad selles, et J.V. poolt lahkudes hakati koos minema Otsa külla. Süüdistatava kinnitusel hakkas kannatanu teda sõimama. Ka kannatanu on istungil kinnitanud, et võis midagi J.I-le halvasti öelda. 4.3 Kattuvad tõendid ka selles, et mõnesaja meetri kaugusel J.V. majapidamisest lõi J.I äkki T.N. t taskus olnud noaga. 4.4 Eksperdiarvamus tõendab asjaolu, et rinnaõõnde ulatuv ning IV roiet ja kopsu vigastanud torkehaav põhjustab eluohtliku tervisekahjustuse. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt leiti 30.09.2011 Jantra bussipeatuse lähedalt taskunuga. Süüdistatava kinnitusel on tegemist sama noaga, mis tal 30.09.2011 taskus oli ja millega ta kannatanut lõi. 4.5 Teisele inimesele noaga rindu löömise näol on tegemist otsese tahtlusega toimepandud teoga. Tagajärje suhtes on süüdistatav tegutsenud vähemalt kaudse tahtlusega. Noaga löömisel rindkeresse, s.o elutähtsate organite piirkonda, möönis süüdistatav mistahes tagajärje saabumist. 4.6 Kohtupsühhiaatriaekspertiisi tulemusena antud eksperdiarvamus tõendab J.I süüvõimelisust. 5. Antud asjas on aga vaidlus selle üle, kas J.I teos esineb hädakaitse (

§ 28lg 1).

Kohus märkis, et süüdistatava ja kannatanu kohtus antud ütlused vahetult noaga 2 löömisele eelnenu kohta on vastuolulised. Kohus arvestas, et kannatanu ise alkoholijoobe tõttu täpselt 30.09.2011 õhtul toimunut ei mäleta, mistõttu ei saa tema ütlustele tuginedes välistada, et sündmus toimus süüdistatava kohtus antud ütluste kohaselt, s.o veidi aega enne noaga löömist oli ka kannatanu kasutanud süüdistatava suhtes füüsilist vägivalda võttes süüdistataval kaelast kinni nii, et viimasel hakkas hing kinni jääma. 5.1 Ka süüdistatav on kriminaalasja menetlemise erinevatel ettappidel andnud vahetult enne noaga löömist juhtunu kohta erinevaid ütlusi. Nii kinnitas süüdistatav kohtuistungil, et ühel korral on ta kohtueelse uurimise käigus andnud kohtus antud ütlustega kattuvaid ütlusi ja ühel korral erinevaid. Viimased on KrMS § 293 lg 1 ja § 289 lg 1 alusel ka kohtus avaldatud. J.I on põhjendanud ütluste erinevust asjaoluga, et ta soovis kohtueelse uurimise käigus kaitsta kannatanut pahanduste eest. Kohus nentis, et sellist selgitust ei saa reeglina pidada eriti veenvaks, J.I puhul tuleb aga arvestada, et eksperdiarvamuse kohaselt on tegu kerge vaimse alaarenguga isikuga. J.I on kohtueelses menetluses andnud ütlusi kaitsja osalemiseta. Nimetatud asjaolu ei pidanud kohus aga menetlusnormide rikkumiseks, sest ülekuulamise hetkel ei olnud menetlejale J.I vaimne seisund teada ning tegemist on üksnes kerge vaimse alaarenguga. Eeltoodust tulenevalt saab ka J.I ütlusi kasutada tõendina kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Kohus luges J.I selgitused erinevate ütluste andmise kohta põhjendatuks ja pidas eluliselt usutavaks J.I soovi vähendada kannatanu rolli juhtunus. 5.2 Kohus asus süüdistatava vaimse seisundi ja tema ning kannatanu suhete eripära tõttu seisukohale, et süüdistutav on ütlustes erinevaid asjaolusid veenvalt selgitanud ja arvestas tõendina kohtus antud ütlusi. Seda, et ka süüdistataval endal oli 30.09.2011 õhtul silmnähtavaid vigastusi, kinnitab ka patsiendikaart – m.h sellel kirjeldatud muljumisjäljed, mis kinnitavad süüdistatava väidet selle kohta, et kannatanu teda kaelast pigistas. Patsiendikaardiga on ümber lükatud kannatanud väide, et tema süüdistatavat tol õhtul üldse ei puudutanud. 5.3 Arvestades samal õhtul J.V. pool ja veidi enne noalööki toimunut, oli J.I alust arvata, et kannatanu rünne tema suhtes on kestev – kohtuistungil kinnitas süüdistatav, et lõi noaga kannatanut, kuna kartis, et viimane teeb talle jälle haiget, lööb, võtab kõrist kinni – seega tuleneb ütlustest, et J.I pidas rünnet enda suhtes jätkuvaks. 5.4 J.I väited luges kohus, arvestades tema sugu, iga ja väiksemat kehaehitust, eluliselt usutavaks. Tegemist oli suhteliselt kõrvalise maakohaga. Süüdistatav kinnitas, et tema suhted kannatanuga on muidu sõbralikud, kuid konfliktid tekkisid ajal, mil viimane oli alkoholijoobes. Kohus tuvastas, et 30.09.2011 oli kannatanu märkimisväärses alkoholijoobes, mistõttu võis ta süüdistatava jaoks tunduda ähvardavana. 5.5 Olukorras, kus kannatanu ise eelnevalt süüdistatava suhtes füüsilist vägivalda kasutas ning kannatanul oli alus karta vägivalla kordumist, luges kohus süüdistatava tegevust kannatanu noaga löömisel toimunuks hädakaitseseisundis ja kaitsetahtega. Süüdistataval puudunuks ilmselgelt vajadus ja soov kannatanut noaga lüüa, kui ei oleks olnud kannatanu enda eelnevat tegevust. 5.6 Nii süüdistatava kui ka kannatanu ütlustest nähtub, et kohe peale noalööki lõppes igasugune tüli. Seega oli nuga sobiv kaitsevahend, kuna lõpetas kannatanu ründe süüdistatava suhtes. Süüdistataval ei olnud muid märkimisväärseid vahendeid, kui taskusse varasemast ajast jäänud nuga. Seega arvestades asjaolu, et naissoost süüdistatav on kannatanust noorem ja väiksema kehaehitusega, jäänuks mistahes muu abivahend (nagu näiteks löömine ja hammustamine) ebakindlaks kaitsevahendiks. Eelnevalt asetleidnud vastastikune kriipimine, 3 vahetult eelnenud lahtirabelemine kannatanu haardest ja eemalejooksmine ei olnud soovitud tulemust andnud, sest kannatanu süüdistatava jälitamist ei lõpetanud. 5.7 Noaga löömine tekitas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse ja kohus möönis, et ründe tõrjumiseks piisanuks ehk ka noalöögist mõnda muusse kehapiirkonda. Arvestades

§ 28

lg-s 2 sätestatut, leidis kohus, et lähtudes süüdistatava vaimse seisundi eripärast ja antud olukorrast, ei saa asuda seisukohale, et süüdistatav teostas hädakaitset kavatsetult või otsese tahtlusega ründe ohtlikkusele ilmselt mittevastava vahediga või kavatsetult või otsese tahtlusega tekitas ründajale liigset kahju. Seisukohale, et noaga rindkeresse löömine võib olla kohane kaitsevahend (just mehe ja naise vahelise perevägivalla korral), on asutud ka kohtupraktikas (vt 3-1-1-38-04). Olukorras, kus alkoholijoobes kannatanu kõrvalises maakohas süüdistataval järel käis ja ühel korral süüdistatavat juba kaelast kägistanud ja süüdistatav tundis kannatanu ees hirmu, on kaheldav, kas süüdistataval oli üldse võimalust kaalutleda ja otsustada, millega ja kuhu kannatanut lüüa. Eriti arvestades asjaolu, et J.I on eksperdiarvamuse kohaselt kerge vaimse alaarenguga. APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU 6. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri esitatud apellatsioonis taotletakse tühistada Tartu Maakohtu otsus osaliselt ja teha uus otsus, millega mõista J.I süüdi

§118lg 1 p 1 järgi ning karistada teda 5-aastase vangistusega.

Mõista

§ 64

lg 1 alusel liitkaristus, lugedes kergem,

§ 121järgi mõistetud karistus, kaetuks raskemaga.

Mõistetud karistust suurendada

§-de 65 lg 2 ja 74 lg 5 alusel, mõistes liitkaristuse Tartu Maakohtu 14.10.2010 otsusega mõistetud karistuse võrra, mõistes liitkaristuseks 5 aastat 7 kuud vangistust, mille hulka arvestada eelvangistuses viibitud aeg, mõistes lõplikuks karistuseks 5 aastat 6 kuud ja 24 päeva vangistust. Alternatiivselt taotleb prokurör tühistada J.I otsus õigeksmõistmise osas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kuna esimese astme kohtus toimus kriminaalmenetluse normide oluline rikkumine, kui seda ei ole võimalik kõrvaldada ringkonnakohtus. Prokuröri apellatsioonis esitatud väited on kokkuvõtvalt alljärgmised. 6.1 Kohtuotsuse tühistamise aluseks on kriminaalmenetlusnormide oluline rikkumine, kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, rikutud on tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid. 6.1.1 Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusnorme, kui ei jätnud J.I ütlusi tõendite kogumist välja. Kohtus uuritud tõendid kinnitavad J.I süüd

§ 118lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

J.I on kohtus oluliselt muutnud oma ütlusi ega ole usutavalt ütluste muutmist põhjendanud, mistõttu tuleb tema ütlused tervikuna tõendite kogumist välja jätta (vt ka RKKK 3-1-1-3-07). Süüdistatav on põhjendanud ütluste muutmist asjaoluga, et ei soovinud kannatanule politseis pahandusi tekitada. Ebausutavaks tuleb aga pidada olukorda, kus ülekuulamisel mõtleb J.I eelkõige kannatanu olukorrale, mitte talle endale esitatud kahtlustusele I astme kuriteos ja väites samas, et kannatanu ei ole mõjutanud teda ütluste andmise osas. Tähtsust ei oma ka asjaolu, et J.I ülekuulamisel kohtueelses menetluses ei osalenud kaitsja. J.I-le tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiisi kohaselt on J.I tuvastatud kerge astme nõrgamõistuslikkus, mis ei eelda aga kaitsja kohustuslikkust eeluurimisel KrMS § 45 lg 2 p-st 2 tulenevalt. Ka kohtu hinnangul ei ole süüdistatava vaimne või füüsiline seisund selline, mis oleks andnud aluse keelata ristküsitlus KrMS § 288 lg-st 7 4 tulenevalt. Lisaks väitis süüdistatav kohtus, et ei soovinud kahtlustatavana eeluurimisel kaitsjat. J.I ütlused kohtus on vastuolulised ning eluliselt ebausutavad – ütluste kohaselt haaras T.N. teda selja tagant kõrist, pani käe õlale. Eeluurimisel antud ütluste kohaselt aga, mis avaldati prokuröri taotlusel kohtus, T.N. J.I kaelast ei kägistanud ega löönud ja ta ei oskagi seletada, miks ta kannatanut noaga lõi. Kohtu järeldused J.I ütluste osas on vastuolulised – kord on neid loetud veenvateks, siis jälle vastupidi. 6.1.2 Kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata kannatanu T.N. e ütlused. Kohus on arvestanud asjaoluga, et kannatanu oli tarvitanud alkoholi, jätnud aga tähelepanuta, et ka süüdistatav kuriteo toimepanemise päeval alkoholi tarvitas. Kohtuistungi protokollist ei tulene kohtu järeldus, et T.N. ei ole rääkinud midagi J.I suhtes vägivalla tarvitamisest. Kannatanu on väitnud, et varem on olnud kaklemisi J.I-ga . 6.1.3 Kohtulik uurimine oli ühekülgne või puudulik (KrMS § 338 p 1). Prokurör taotles kohtus T.N. e täiendavat küsitlemist J.I patsiendikaardil märgitud vigastuste ja T.N. el esineva vigastuse kohta. Kohus seda taotlust ei rahuldanud. Kuna kannatanu ristküsitlemine toimus enne süüdistatava ristküsitlemist, kes muutis kohtus ütlusi oluliselt, tekkis vajadus T.N. t täiendavalt ristküsitleda. Kohus leidis, et prokuröril selline õigus puudub, kuna ristküsitlemine on lõppenud ja vastavalt KrMS § 288 lg-le 6 on kohtul õigus kannatanut pärast ristküsitlust küsitleda. Prokuröri taotluse rahuldamata jätmine ei olnud põhjendatud, kuna kohtulik uurimine ei olnud lõpule viidud. Märkimist väärib, et KrMS ei reguleeri, millistel alustel ja kas on võimalik taotleda pooltel nn korduvat ristküsitlemist esimese astme kohtus, mistõttu on vajadus normi kohaldamise ja kohtupraktika kujundamiseks kõrgema astme kohtu poolt (näiteks on Tartu Ringkonnakohus pidanud lubatavaks prokuröri taotlusel tunnistaja korduvat ristküsitlemist, vt 1-12-2409). Antud juhul oli vajadus täiendavaks ristküsitlemiseks ka uute asjaolude kohta, mida süüdistatav kohtuistungil esitas. Kannatanu väitel ei rünnanud ta J.I vahetult enne seda, kui viimane teda noaga lõi. Samuti ei kasutanud ta vägivalda Vagode pool (mis on kooskõlas J.V. ütlustega) – prokuröril puudus aga võimalus kannatanut küsitleda varasema füüsilise kontakti esinemise kohta, millest rääkis kohtus J.I . Seetõttu ei saa välistada, et J.I kaelal tuvastatud vigastused ongi põhjustatud nn esimese füüsilise kontakti käigus, mis toimus oluliselt varem, kui noaga löömine. Ei saa väita, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ta ei ole varasematest füüsilistest kontaktidest rääkinud. 6.1.4 Tõendatud ei ole, et J.I patsiendikaardil tuvastatud vigastused sai ta vahetult enne noaga T.N. e löömist. Vahetu rünne ei tulene T.N. e ütlustest. J.I patsiendikaardil tuvastatud vigastused võis ta saada tunduvalt varem, s.o T.N. ega toimunud füüsilise kontakti käigus enne T. V. poole minekut. Kohtuarstliku ekspertiisi kohaselt tuvastati T.N. e kaelal nahamarrastused. Ka J.I ütluste kohaselt, mida kohus usaldusväärseks luges, toimus noaga löömisest oluliselt varem vastastikune tõuklemine ja küüntega kraapimine – s.o tegemist oli olukorraga, kus ründaja ja kaitsja rollid vahetusid ja kummalgi hädakaitseseisundit ei tekkinud. J.I 5 patsiendikaardiga tuvastatud vigastused ei ole tema ütlustega, mille kohaselt seisnes T.N. e vahetu rünne käe õlale panekus ja kaelast kägistamises, kooskõlas. 6.1.5 Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, kui leidis, et J.I ei ületanud hädakaitsepiire. J.I ütluste kohaselt tundis ta kaelast pigistamise ajal ebamugavustunnet, kuna oli raske hingata, ta sai lahti rabeleda ja eemale kõndida. Ütlustest ei tulene, et J.I kartis ohtu elule. Kohtu järeldus, mille kohaselt tegutses J.I kaitsetahtest ajendatuna ei ole õige – kohtus antud ütluste kohaselt võttis ta taskust noa ja lõi ta automaatselt millelegi mõtlemata ja kui aru sai, mida tegi, hakkas nutma. Väär on kohtu viide kriminaalasjale nr 3-1-1-38-04, kuna J.I ja T.N. e näol on tegemist tuttavatega ja nendevahelist suhet ei saa lugeda perevägivallaks. Kui aga lugeda tõendatuks kannatanu vahetu rünne enne noaga löömist J.I poolt, on tegemist hädakaitsepiiride ületamisega, kuna tõrjudes rünnet noaga, teostas süüdistatav otsese tahtlusega hädakaitset vahendiga, mis ei vastanud ründe ohtlikkusele ja tekitas ilmselt liigset kahju. Rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav viitab tugevajõulisele noalöögile rindkere piirkonda. Ebasobiva vahendi tõttu kahjustati ründajat liigselt. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-108-10 on sarnaselt süüteokoosseisu subjektiivse külje tuvastamisega ka hädakaitse piiride ületamise tahtluse kindlaks tegemisel võimalik eeskätt tugineda hädakaitse toimumise objektiivsetele asjaoludele. Antud juhul ei olnud nuga J.I käsutuses olnud kaitsevahenditest säästvaim ning ta ületas hädakaitse piire otsese tahtlusega, millele viitab kannatanule tekitatud rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav, mis viitab tugevajõulisele löögile. Ei ole eluliselt usutav, miks pidi kannatanu äkki hakkama J.I kaelast kägistama. Märkimist väärib asjaolu, et J.I on iseloomustuse kohaselt ettearvamatu käitumisega, teda on varem karistatud vägivallateo eest ja tal oli kaasas taskunuga. Prokuröri hinnangul piisanuks nimetatud ründe, J.I kaelast pigistamise (mille kohus luges tõendatuks), tõrjumiseks lahti rabelemisest ning minema kõndimisest. Seega ei olnud löök rindkeresse vajalik ründe tõrjumiseks ja noalööki ei saa pidada kaitsetahtest tingituks. Rünne (kaelast pigistamine), oli selleks ajaks lõppenud ning J.I T.N. est eemaldunud. J.I ütlustest lähtudes, kujutas süüdistatav endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse, ent sellisel juhul tulnuks lähtuda

§ 31

lg-s 1 sätestatust ning J.I vastutab ettevaatamatusest toemapandud süüteo eest (

§ 119lg 1).

Kokkuvõtvalt on prokurör seisukohal, et kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt, tuginenud süüdistatava vastuolulistele ütlustele. Maakohtu otsus ei vasta Riigikohtu lahendites nr 3-1-1127-06, 3-1-1-15-103-1-1-21-10 ja 3-1-1-92-11 otsuse põhistamise nõuetele. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED 6

1. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et prokuröri apellatsioon jääb rahuldamata. Sissejuhatavalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonimenetlus ei ole sama kriminaalasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige I astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-115-04). Samuti tuleneb kohtupraktikast, et kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKm 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Eeltoodust tulenevalt ning tuginedes KrMS § 342 lg 3 p-le 1 ei korda ringkonnakohus kõiki maakohtu poolt toodud põhjendusi ning alljärgnevalt vastab apellatsioonis tõstatatud argumentidele.
2. Apellatsioonis tehakse etteheiteid maakohtu otsusele selles, et kohtuotsust põhjendades on tuginetud ebaselgetele, mitteammendavatele ja vastuolulistele seisukohtadele, tõendeid on hinnatud valikuliselt ja osaliselt, millega on rikutud kohtuotsuse põhistamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
3. 1 Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud menetlusõiguslik etteheide maakohtule alusetu. Kohus on uurinud vahetult kõiki J.I-le

§ 118

lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistusse puutuvaid tõendeid, hinnanud neid kogumis ning teinud põhjendatud järeldused (kohtuotsuse lk 3-10). Apellandi seisukoht kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumisest ja tõendite valikulisest hindamisest tuleneb kohtukolleegiumi arvates sellest, et prokurör ilmselgelt (tulenevalt apellatsiooni sisust) kohtu seisukohtadega ei nõustu. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et kohtu põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduste puudumist. 8.2 Apellant on viidanud veel mitmetele riigikohtu lahenditele, milles käsitletakse kohtu siseveendumuse kujunemise jälgitavust ning et kohtuotsuses tuleb näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks seejuures tugines. Samuti ei ole lubatav ühtede tõendite eelistamine teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millistele tõenditele tugineda (vt apellatsiooni lk 7- 8). Kriminaalkolleegium leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus ei ole kohtupraktikas väljakujunenud ning Riigikohtu lahendites toodud seisukohtadega vastuolus. Vastupidi, kolleegiumi hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid nende kogumis, käsitlenud muuhulgas isikulistes tõendites tuvastatud vastuolusid, andnud hinnangu tõendite usaldusväärsusele ning otsustanud, millistele tõenditele on otsustuse tegemisel võimalik tugineda. Seega on maakohtu otsus süüteo asjaolude tuvastamise, tõendite kogumis hindamise ning järeldusteni jõudmise aspektist loogiline, jälgitav ning vastavuses menetlusõigusega.

1. Prokurör leiab, et kuna süüdistatav J.I oluliselt muutis kohtus oma ütlusi ja ta ei ole usutavalt põhjendanud ütluste muutmist, tuleb tema ütlused tervikuna tõendite kogumist välja jätta. Maakohus ei ole jätnud J.I ütlused tõendite kogumist välja, millega on oluliselt eiranud kriminaalmenetlusenorme. 9.1 Ringkonnakohus leiab, et maakohus kriminaalmenetluse norme rikkunud. ei ole süüdistatava ütluste hindamisel 7 Kohtuotsuse kohaselt on maakohus põhjalikult käsitlenud J.I nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus antud ütlusi (kohtuotsuse lk 7-8) ning tuvastanud, et süüdistatav on kriminaalasja menetlemise erinevatel etappidel andnud vahetult enne noaga löömist juhtunu kohta erinevaid ütlusi. Nii on süüdistatav kahtlustatavana ülekuulamisel 27.02.2012 rääkinud, et tema liikus kannatanust eespool ja kannatanu kõndis järel. Kannatanu haaras tal paaril korral küünarvarrest, kannatanu ei löönud ega kägistanud teda. Pärast V majapidamisest lahkumist T.N. teda ei rünnanud ega vägivalda ei tarvitanud. Miks ta haaras noa, seletada ei oska. Maakohtus aga rääkis süüdistatav, et kannatanu kõndis tal järel ja sõimas. T.N. võttis tal selja tagant kõrist kinni nii, et J.I oli raske hingata. Ta rabeles lahti ja jooksis ette. Kannatanu tuli paari –kolme minuti pärast uuesti selja tagant ja pani käe õlale. Süüdistatav ehmus, võttis taskust noa ja lõi kannatanut. Süüdistatav kartis, et kannatanu võib talle uuesti haiget teha. Maakohus, tuvastades süüdistatava ütlustes lahknevused, viitas asjakohaselt RKKKo -tes 3-11-1-07 ja 3-1-1-3-07 märgitule, mille kohaselt tuvastades diametraalsed lahknevused kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erinevatel ajaperioodidel antud ütluste erisuse põhjust, tuleb tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Samas tuleb tähele panna, et kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab n.ö usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlusi. Apellatsioonist võib mõista, et prokuröri ei veennud J.I selgitus ütluste erinevuse kohta, mida maakohus hindas aga usutavaks. J.I selgitas, et ei soovinud kannatanule politseis pahandusi tekitada. Prokuröri arvates on ebausutav, et kahtlustatavana ülekuulamisel mõtles süüdistatav eelkõige kannatanu olukorrale, mitte aga talle endale esitatud kahtlustusele esimese astme kuriteos. Ringkonnakohus ei jaga apellandi kahtlusi selles, et süüdistatavale ei võinud kujunenud olukorras olla oluline kannatanule liigsete probleemide tekitamise vältimine. 9.2 Prokurör märgib, et kohtu seisukohad on vastuolulised, kuna ühest küljest ei pea kohus J.I selgitust soovist kaitsta kannatanut pahanduste eest, eriti veenvaks, samas aga asub seisukohale, et süüdistatav on oma ütlustes esinevaid vastuolusid veenvalt selgitanud. Ringkonnakohus maakohtu seisukohtades vastuolusid ei näe. Siinkohal tuleb pöörduda maakohtu otsuses märgitu poole (lk 7), kus kohus on leidnud, et reeglina ei saa süüdistatava selgitust soovi kohta kohtueelse uurimise käigus kaitsta kannatanut pahanduste eest, pidada eriti veenvaks. Järgnevalt maakohus põhjendas, miks ta leiab, et J.I selgitused ütluste erinevuse kohta on käesoleval juhul usutavad. Siinkohal lähtus kohus esmalt sellest, süüdistatava näol on tegemist ekspertarvamusega tuvastatud kerge vaimse alaarenguga isikuga. Maakohtu hinnangul on põhjendatud arvestada J.I vaimse seisundi eripära nende asjaolude hindamisel, millega ta on selgitanud erinevate ütluste andmist. Lisaks on oluline silmas pidada seda, et nii süüdistatav kui ka kannatanu kinnitasid nendevahelise sõprussuhte olemasolu, süüdistatav pidas kannatanut ka enda abistajaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas joonistuvad välja küllaltki tihedad süüdistatava ja kannatanu vahelised suhted, mis ka loogiliselt ja inimlikult mõistetavalt põhjendavad J.I selgitust vajaduse kohta kannatanut probleemide eest kaitsta. 9.3 Seonduvalt prokuröri kahtlusega selle kohta, et on ebausutav, et kahtlustatavana ülekuulamisel mõtles J.I eelkõige kannatanu olukorrale, mitte aga talle esitatud raskele kahtlustusele, peab ringkonnakohus oluliseks märkida, et ka kannatanu T.N. ei soovinud teda noaga löömises koheselt süüdistada J.I . Nimelt 10.10.2011 asitõendi vaatlusprotokollist, milles kajastatakse politsei juhtimiskeskuse töötaja ning T.N. e vahelist 8 vestlust, nähtub, et vaatamata politsei juhtimiskeskuse töötaja korduvatele küsimustele selle kohta, kes teda noaga lõi, T.N. J.I ei nimetanud, kuigi lööja isik oli talle vaieldamatult teada (tl 38-39). Kriminaalkolleegium nii nagu maakohuski peab eluliselt usutavaks J.I selgitusi ütluste erinevuste põhjendamisel soovi vähendada T.N. e rolli juhtunus. Seega on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et J.I on ütlustes esinevaid vastuolusid kohtu jaoks veenvalt selgitanud, mistõttu kooskõlas kohtupraktikaga on arvestatud tõendina süüdistatava kohtus antud ütlusi. Rõhutada tuleb veel ka asjaolu, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu jaoks lisab J.I kohtus antud ütlustele usaldusväärsust ka süüdistataval tuvastatud vigastused, mida kinnitab patsiendikaart. Nimelt süüdistatava väidet selle kohta, et teda pigistati kaelast, kinnitab patsiendikaardil märgitu muljumisjälgede olemasolu kohta J.I kaelal. 9.4 Ringkonnakohtu hinnangul on prokuröri seisukoht J.I kahtlustatavana ülekuulamisel kaitsja puudumisest (apellatsiooni lk 3) ebaoluline, kuna ka maakohus on leidnud, et kohtueelses menetluses ei ole J.I ilma kaitsjata kahtlustatavana ülekuulamisel kriminaalmenetlusõigust rikutud.
2. Prokuröri arvates on maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata lubatud ja usaldusväärsed kannatanu T.N. e ütlused. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtu poolt kannatanu ütlustele antud hinnanguga ning leiab, et neile kohtuotsust rajada ei ole õiguspärane. Õige on maakohtu järeldus, et süüdistatava ja kannatanu kohtus antud ütlused vahetult noaga löömisele eelnenu kohta on vastuolulised. Kannatanu kinnitas kohtus, et tema mäletamist mööda vahetult enne J.I noalööki ta J.I ei puutunud. Maakohus tegi kannatanu ütlustest tuleneva alusel järelduse, et kannatanu oli 30.09.2011 märkimisväärses alkoholijoobes. Siinkohal juhib prokurör tähelepanu sellele, et ka süüdistatav tarvitas kuriteo toimepanemise päeval alkoholi. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on kannatanu enda ütluste alusel tuvastanud, et ta oli enne 30.09.2011 umbes seitse päeva joonud ning ka sel päeval oli ta joonud nii õlut kui ka viina ning oli väga purjus. Seega tegi maakohus põhjendatud järelduse, et kuna kannatanu ise alkoholijoobe tõttu kõike 30.09.2011 õhtul toimunut täpselt ei mäleta, ei saa välistada, et sündmus toimus süüdistatava kohtus antud ütluste kohaselt. 10.1 Prokurör märgib, et kohtu järeldus sellest, et kannatanu T.N. ei ole kohtus midagi rääkinud J.I suhtes vägivalla tarvitamisest, ei ole kooskõlas kohtuistungi protokolliga. Nimelt väitis kannatanu, et varem on olnud J.I-ga kaklemisi. Ringkonnakohus leiab, et prokurör ei ole eeltoodud kohtu seisukohta kritiseerides täpne. Maakohtu otsusest tuleneb üheselt, et kohtu järelduste kohaselt ei ole kannatanu midagi rääkinud sellel (s.t 30.09.2011) õhtul J.I suhtes vägivalla tarvitamisest ning süüdistatav kohtus antud ütluste, J.I patsiendikaardil märgitu (näo põrutus, kaelal muljumisjäljed ja marrastused) ning kannatanu T.N. e suhtes koostatud ekspertiisiaktis antud ekspertarvamuse (lisaks torkehaavale kaela nahamarrastus) alusel lükkas täielikult ümber kannatanu väite, et tema süüdistatavat sel õhtul üldse ei puutunud. Seega luges kohus põhjendatult tõendatuks, et juba enne noaga löömist oli kannatanu süüdistatava suhtes kasutanud füüsilist vägivalda (J.V. pool). 9
3. Prokurör leiab, et kohtulik uurimine maakohtus oli ühekülgne ja puudulik, mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata prokuröri taotluse täiendavalt ristküsitleda kannatanut T.N. t. Kuna kohtulik uurimine ei olnud veel lõppenud, ei olnud ka põhjendatud prokuröri taotluse rahuldamata jätmine kannatanu ristküsitlemiseks. Prokurör selgitab, et kuna süüdistatav muutis oluliselt kohtus ütlusi, tekkiski vajadus täiendavalt teostada T.N. e ristküsitlust. Seonduvalt ristküsitlusega märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohtu istungiprotokolli kohaselt kuulati esmalt ristküsitluse käigus üle kannatanu ning tema ülekuulamise käigus esitas prokurör kannatanule ka terve rea asitõendeid, mis võeti asja juurde. Samuti avaldati vastavate menetlusõiguse sätete alusel ristküsitluse käigus kannatanu eeluurimisel antud ütlusi (tl 100-102). Seejärel kuulati üle tunnistajad (tl 102-105). Järgnevalt esitas prokurör kohtule kirjalikke tõendeid, mille vastuvõtmist ta taotles ning mille kohus ka rahuldas (tl 105 pöördel-107). Muuhulgas esitati ja võeti vastu tõendid, mis tõendasid kannatanul tuvastatud vigastusi. Kohtuistungi käigus tõstatas kaitsja küsimuse sellest, kas prokurör esitab ka süüdistusaktis loetelus nr 12 all märgitud tõendi (süüdistatava patsiendikaart). Prokurör oli seisukohal, et kuna J.I on veel üle kuulamata, ei ole tal võimalik seda tõendit millegagi seostada (kuna kannatanu ei ole nimetanud asjaolusid, mida see tõend märgib) ning ei välista, et esitab selle hiljem süüdistatava ülekuulamise käigus (tl 107). 01.02.2013 kohtuistung jätkus tunnistaja küsitlemisega, millele järgnevalt võeti prokuröri taotlusel asja juurde uurija määrus ekspertiisi kulude hüvitamise kohta. Seejärel esitas prokurör taotluse esitada täiendavad küsimused kannatanule T.N. ele, kuna eelmisel istungipäeval sai esitatud ja kohtu poolt vastu võetud kohtuarstlik ekspertiisiakt T.N. e kohta ning seoses kaitsja küsimusega kas prokurör ei esita veel ka tõendina patsiendikaarti. Kaitsja vaidles kannatanu täiendavale ristküsitlemisele vastu (tl 107 pöördel-108). Kohus jättis prokuröri taotluse rahuldamata märkides, et kannatanu ristküsitlemine on lõppenud. Samas leidis kohus, et iseenesest ei ole välistatud tunnistaja hilisem täiendav ülekuulamine ja kohtupraktikas on seda ka tehtud. Kuid seda juhul, kui asja kohtuliku uurimise käigus on pooltele teatavaks saanud asjaolu, mis varem ei olnud teada. Olukorras, kus prokuröri käsutuses on olnud nii ekspertarvamus kui ka patsiendikaart, ei saa nimetatud tõendites sisalduvad asjaolud olla uued ja üllatuslikud, mis ei olnud prokurörile teada ja annaksid aluse lubada kannatanu täiendavat ristküsitlemist. Samas ei välistanud kohus, et samasugune probleem võib tõusetuda ka peale süüdistatava ärakuulamist, seda tulenevalt ütluste sisust, kui süüdistatav avaldab mingeid uusi asjaolusid (tl 108 jj). Ringkonnakohus nõustub täielikult kohtu eeltoodud seisukohaga. Käesoleval juhul prokurör, küsitledes kannatanut ja saades teada kannatanu seisukoha, ei pidanud vajalikuks tema käsutuses olevate tõendite pinnalt (ekspertiisiakt T.N. e kohta, patsiendikaardid) esitada kannatanule nendest tõenditest lähtuvalt ka vastavaid küsimusi. Samas, eeltoodud maakohtu seisukohast võib muuhulgas järeldada, et kohus pidas tulenevalt seni veel ära kuulamata süüdistatava ütlustest võimalikuks, et vajadus esitada kannatanule täiendavaid küsimusi võib edaspidi tõusetuda, kui viimane avaldab mingeid uusi asjaolusid. Nagu nähtub maakohtuprotokollist, pärast süüdistatava poolt antud ütlusi prokurör taotlust kannatanut täiendavalt küsitleda ei esitanud (108-112). Ringkonnakohtu hinnangul on antud juhul prokurör kui võistleva kohtumenetluse pool (mis eeldab kohtumenetluse poole aktiivset tegevust) sellise võimaluse jätnud ise kasutamata ja seda olukorras, kus süüdistatav andis kohtus võrreldes kohtueelses menetluses antutega oluliselt erinevaid ütlusi (s.t ilmnesid uued asjaolud). 10 Seega on apellandi etteheited maakohtule selles, et kohus ei kasutanud KrMS § 288 lg-s 6 antud õigust kannatanut ise küsitleda, mitteasjakohaseks, kuna nimetatud sätte mõtte kohaselt kohtul kohustust kasutada küsitlemise võimalust pärast ristküsitlust ei ole. Eeltoodust tulenevalt on kriminaalkolleegiumi hinnangul apellandi etteheited maakohtule kohtuliku uurimise puudulikkusest ja ühekülgsusest põhjendamatud.
4. Prokurör leiab, et kohtu järeldus sellest, et eelnes T.N. e poolt vahetu rünne J.I-le, ei tulene kannatanu ütlustest. Kannatanu ütluste kohaselt ta ei rünnanud J.I ja löök noaga tuli talle ootamatult. Siinkohal tuleb märkida, et tõepoolest ei tulene kannatanu ütlustest, et ta oleks J.I rünnanud. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et maakohtu otsuses tuvastatud asjaolud ei põhinegi kannatanu T.N. e ütlustel, kuna maakohus hindas need ebausaldusväärseteks, vaid süüdistatava ütlustel 30.09.2011 toimunud sündmuse asjaolude kohta. Siinkohal puudub vajadus veelkord korrata juba maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid, millega kriminaalkolleegium nõustub. 12.1 Prokurör märgib, et J.I patsiendikaardiga tuvastatud vigastused võis J.I saada tunduvalt varem, s.o J.I ja T.N. e vahelise füüsilise kontakti käigus enne J.V. poole minekut. J.I patsiendikaardiga tuvastatud vigastused-vasakul põsel valulikkus, kaela marrastused ja näo põrutus, ei ole kooskõlas J.I ütlustega, kuna T.N. e rünne J.I-le seisnes käe õlale panekus ja kaelast kägistamises. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei olegi J.I tuvastatud kõiki vigastusi seostanud kannatanu ründega J.I suhtes pärast J.V. poolt lahkumist. Kohtuotsuse lk 8 nähtub, et kohus luges tõendatuks, et juba enne noaga löömist oli kannatanu süüdistatava suhtes kasutanud füüsilist vägivalda, s.h kriipinud süüdistatava kaela J.V. pool ja veidi aega enne noaga löömist võttis kannatanu süüdistataval kaelast kinni nii, et viimasel hakkas hing kinni jääma. Eelviidatud kohtuotsuse leheküljel toodud kohtu seisukohtadest tervikuna nähtub üheselt, et süüdistataval patsiendikaardil fikseeritud just nimelt muljumisjäljed kaelal on põhjendatult seostatud kannatanu ründega J.I suhtes kaelast pigistamisel. Teisi süüdistatava patsiendikaardil märgitud vigastusi (näo põrutus, marrastused kaelal) seega ei olegi maakohus seostanud hiljem kannatanu käitumisest tingitud hädakaitseseisundiga.
5. Prokurör ei nõustu kohtu järeldusega selle kohta, et J.I ei ületanud hädakaitse piire ning kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. J.I ei tegutsenud kaitsetahtega ning nuga ei olnud tema käsutuses olnud kaitsevahenditest säästvaim. Nagu eelpool märgitud, ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega ning nende alusel tehtud järeldustega selles, et 30.09.2011 õhtul tülitsesid süüdistatav ja kannatanu korduvalt ning selle käigus kasutati teineteise suhtes ka füüsilist vägivalda – vastastikune tõukamine ja kriipimine. Pärast J.V. poolt lahkumist soovis süüdistatav minna koju ning talle järgnes ka kannatanu. Kannatanu lähenes J.I-le selja tagant ning haaras tal kaelast pigistades nii, et J.I hakkas hing kinni jääma. Pärast kaelast haaramist süüdistatav rabeles lahti, jooksis eest ära, kuid kannatanu tuli talle uuesti järgi ning pani käe süüdistatava õlale. J.I on öelnud, et kartuses, et T.N. võib talle uuesti haiget teha, võttis taskust noa, keeras end ning lõi kannatanut noaga. Maakohus on asjakohaselt osundanud Riigikohtu lahenditele (3-1-1-124-01, 3-1-1-17-04), mille kohaselt hädakaitsesituatsiooni hindamisel tuleb arvesse võtta ka sellele eelnenud sündmuste käiku. Sellest lähtudes on põhjendatud osundada samal õhtul süüdistatava ja kannatanu vahel toimunule (füüsiline konflikt) ning samuti enne noalööki toimunule 11 (kannatanu poolt J.I kaelast pigistamine), millest tulenevalt oli J.I alust arvata, et T.N. e rünne tema suhtes on kestev. J.I ütluste kohaselt ta kartis, et olukorras kus pärast kaelast pigistamist ning J.I lahtirabelemist kannatanu uuesti lähenes ning jõudis juba panna käes süüdistatava õlale, võib kannatanu talle uuesti haiget teha. Seega tuleneb süüdistatava ütlustest, et ta pidas T.N. e rünnet tema suhtes jätkuvaks ning selleks oli tal ka alust (eelnev rünne kaelast pigistamise näol, uuesti füüsiline kontakt käe õlale paneku näol). 13.1 Prokurör on seisukohal, et kui lugeda tõendatuks T.N. e poolt vahetu rünne J.I-le enne noaga löömist, siis on tegemist hädakaitsepiiride ületamisega, kuna tõrjudes rünnet noaga teostas süüdistatav otsese tahtlusega hädakaitset vahendiga, mis ilmselt ei vastanud ründe ohtlikkusele ja tekitas ilmselt liigset kahju. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et olukorras, kus kannatanu ise oli eelnevalt süüdistatava suhtes kasutanud füüsilist vägivalda ning kannatanul oli alus karta vägivalla kordumist, luges süüdistatava tegevuse kannatanu noaga löömisel toimunuks hädakaitseseisundis ja kantud kaitsetahtest. Samuti on kohus analüüsinud ka kaitsevahendi sobivust (kohtuotsuse lk 8-10). Kordamata maakohtu asjakohaseid ja põhjendatud seisukohti märgib ringkonnakohus järgmist. Vastavalt

§ 28

lg-le 2 ületab isik hädakaitse piire, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahendiga, mis ilmselgelt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselgelt liigset kahju tekitab. Riigikohtu praktikas on märgitud, et eeltoodud sättest tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitse piiride ületamine muudab ründaja õigushüvede kahjustamise õigusvastaseks üksnes siis, kui see toimub kavatsetult või otsese tahtlusega. Mõistetavalt tõrjub kaitsja rünnet tahtlikult ja kuivõrd kaitsja tegevus on kantud tema või kolmanda isiku vastu suunatud ründe lõpetamise eesmärgist, siis üldjuhul toimubki see kavatsetult.

§ 28

lg 2 kohaldamise aspektist ei ole seega määrav mitte kaitsetegevuse subjektiivne külg, vaid nimelt hädakaitse piiride ületamise – s.o ilmselt ebasobiva vahendi valiku ja ründaja ilmselt liigse kahjustamise – subjektiivne külg. Pidas kaitsja kaudse tahtluse tasemel üksnes võimalikuks, et valitud vahend on ebasobiv või tema tegevus viib ründaja liigse kahjustamiseni, mis tegelikkuses leiabki aset, pole kaitsja hädakaitsepiire ületanud. Ka hädakaitse piiride ületamise tahtluse kindlaks tegemisel on võimalik tugineda eeskätt hädakaitse toimumise objektiivsetele asjaoludele (ründele eelnenud ja järgnenud sündmuste käik, ründe toimumise aeg ja koht, ründaja isik jms) (vt RKKKo 3-11-108-10). Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud kannatanu T.N. e rünne J.I suhtes (vt ringkonnakohtu eeltoodud punktides esitatud seisukohad ning maakohtu otsuse lk 5-8). Kannatanu näol on tegemist noore mehega, kes ilmselgelt oli noorest naisterahvast füüsiliselt üle. Sündmus leidis aset kõrvalises kohas. Kuigi on tuvastatud, et T.N. e ja J.I vahel olid üldjuhul sõbralikud suhted, tekkisid nendevahelised konfliktid siis kui kannatanu oli alkoholijoobes. Ka 30.09.2011 oli kannatanu tugevas joobes. Võttes arvesse nii noaga löömisele eelnenud füüsilist konflikti ning asjaolusid, et kannatanu nii J.V. poole kui ka sealt Otsale mineku initsiatiiv tuli kannatanult endalt (soov järgneda J.I-le igale poole), on igati alust järeldada, et tavaolukorras sõbraliku kannatanu alkoholijoobes käitumine tekitas süüdistatavas hirmu. Maakohus on tuvastanud, et kohe pärast J.I poolt kannatanu noaga löömist igasugune nendevaheline tüli lõppes. Kannatanu istus teeservale ja süüdistatav asus abi kutsuma. Ründe lõpliku tõrjumise aspektist oli seega nuga sobiv vahend. 12 Kaitsevahendi säästvuse osas tuleb märkida, et säästvaima vahendi tuvastamine eeldab, et kaitsjal pidi olema mingi valik. Maakohus on õigesti tuvastanud, et nuga oli süüdistatava taskusse jäänud juhuslikult ning mingeid teisi abivahendeid tema käsutuses ei olnud. Kuna tegemist oli naissoost süüdistatavaga, kes ilmselgelt jäi kannatanule füüsilistelt eeldustelt alla, jäänuksid muud kaitsevahendid (nt. löömine, hammustamine) ebakindlaks ründe lõpliku tõrjumise seisukohalt. Seega on maakohus põhjendatult tuvastanud, et mingeid muid kaitsevahendeid J.I ei olnud, seega tal puudus valikuvõimalus. Isiku ekspertiisiaktis toodud ekspertarvamusega kooskõlas olevalt tuvastas kohus, et J.I tekitas T.N. ele eluohtliku tervisekahjustuse. Maakohus märkis, et arvestades J.I vaimse seisundi eripära ja antud olukorda, ei saa kohtu arvates asuda seisukohale, et süüdistatav kavatsetult või otsese tahtlusega teostas hädakaitset ründe ohtlikkusele ilmselt mittevastava vahendiga või kavatsetult või otsese tahtlusega tekitas ründajale liigset kahju. Ka kohtupraktikas on leitud, et noaga rindkeresse löömine võib olla kohane kaitsevahend, eriti olukordades, kus tegemist on mehe-naise vahelise konfliktiga (vt maakohtu otsuses toodud viited, lk 10). Eeltoodut kokku võttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et olukorras, kus alkoholijoobes kannatanu kõrvalises maakohas süüdistataval järgi käis ja oli süüdistatavat eelnevalt kaelast kägistanud, tundis viimane kannatanu ees hirmu, on kaheldav, kas süüdistataval (kellel on tuvastatud kerge vaimne alaareng olulise käitumishäirega) oli üldse võimalust kaalutleda ja otsustada, millega ja kuhu kannatanut lüüa. Seega ei ole võimalik väita, et J.I oleks ründe tõrjumise vahendi – noa võtmisega ja kannatanut just rindkeresse sellega löömisega tegutsenud otsese tahtlusega või kavatsetult. 14. Prokurör märgib, et rünne (kaelast pigistamine) oli selleks ajamomendiks, mil J.I kannatanut noaga lõi, juba lõppenud ja süüdistatav kannatanust eemaldunud. Kui lähtuda J.I ütlustest (arvas, et kannatanu hakkab teda kägistama), siis antud juhul kujutas süüdistatav endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Sel juhul tuleb lähtuda

§ 31

lg-st 1 ning J.I peab vastutava ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest (

§ 119lg 1).

Ringkonnakohus märgib, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et J.I oli eelnenud kaelast kägistamise tõttu põhjendatud alus arvata, et mõne minuti möödudes kannatanu uuesti talle selja tagant lähenemise ja käe talle õlale paneku tõttu, T.N. e rünne jätkub, mistõttu alust rääkida eksimusest

§ 31lg 1 mõttes ei ole.

Kuna maakohus luges ründe kestvaks, puudus vajadus sellest tulenevalt rääkida ka eksimusest ning võimalikust J.I teo kvalifikatsioonist

§ 119lg 1 järgi.

1. Seoses prokuröri taotlusega J.I süüdi mõista nende tõendite alusel, mida on maakohtus uuritud, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Prokurör on maakohtule ette heitnud kohtuliku uurimise ühekülgsust ja puudulikkust (eelkõige kannatanu korduva ristküsitlemise mittevõimaldamine), taotledes apellatsioonikohtult sellises olukorras uue süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Siinkohal jääb ringkonnakohtu jaoks prokuröri positsioon arusaamatuks, kuna apellatsioonist ei ole aru saadav, millisel viisil on II astme kohtul võimalik väidetavalt puuduliku kohtuliku uurimisega saadud tõendite alusel teha süüdimõistev kohtuotsus. Samuti jääb selgusetuks prokuröri alternatiivse taotluse (saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kuna maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust) alus, kuna apellatsioonist ei nähtu, miks ei 13 oleks võimalik maakohtu poolt väidetavalt puudulikult läbi viidud kohtulikku uurimist teise astme kohtus kõrvaldada.
2. Eeltoodud põhjendustest lähtuvalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuses J.I süüdistusasjas muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata. Maarika Kuusk Mati Kartau Aarne Sarjas 14