KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja 20.12.2018 Tallinnas koht Väärteoasja number 4-18-4935 (2316,18,003819) Kohtukoosseis Kohtunik Janika Ka

§ 180lg 1 kohus o t s u s t a s: 1.

Jätta T.V kaebus rahuldamata.

1. Jätta kohtuvälise menetleja 04.09.2018 otsus väärteoasjas nr 2316,18,003819 muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale saab kaevata. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitada, et VtMS § 155 lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Asjaolud: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna poolt koostati 13.08.2018 väärteoasjas nr 2316,18,003819 väärteoprotokoll nr
2. Protokolli järgi juhtis T.V 13.08.2018 kell 04.19 Harju Maakonnas Tallinnas xxx ja xxx tn vahel liikudes suunaga xxx tn poole mootorsõidukit xxx r/n xxx kiirusega 114 km/h, +/- 4 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 60 km/h. T.V rikkus LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohtuväline menetleja leidis 04.09.2018 otsuses, et T.V väärtegu on tõendatud ning see tuleb kvalifitseerida LS § 227 lg 3 järgi. Menetleja märkis, et T.V sõiduki kiirus mõõdeti seadmega, mis mõõdab ainult konkreetse sõiduki kiirust, mõõtmisel ja mõõtetulemuse fikseerimisel järgiti kehtivaid nõudeid. Karistuse määramisel võttis kohtuväline menetleja arvesse seda, et T.V pani noore ja algaja juhina asulasisesel teel nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades toime enamohtliku väärteo, seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Kohtuvälise menetleja leidis, et karistust kergendavaks asjaoluks on T.V kahetsus. Otsuse alusel karistati T.V mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 4 kuuks. Kaebaja seisukoht: T.V esitas kohtule kaebuse ja märkis selles, et ei vaidlusta väärteoprotokollis ja –otsuses esitatud faktilisi asjaolusid. Kaebaja sõnul ei olnud kiiruse ületamine tahtlik vaid see oli toime pandud tugeva hingelise erutuse mõjul. Viimane omakorda oli tingitud tema tuttava U. U elukaaslase A. R ähvardustest ja õigusvastasest käitumisest. Kaebuse kohaselt palus U. U kaebajal end koju viia, A. R hakkas neid taga ajama ning proovis oma autoga kaebaja sõidukit nö rammida. Kaebaja sõnul oli ta hirmunud, roolis ta politseisse helistada ei saanud, U. Ule helistas kogu aeg A. R. Kiiruse ületamine oli tingitud vajadusest A. R eest ära sõita, samuti kiirendas ta patrulli nähes selleks, et abi saada. Kaebaja hinnangul ei olnud ta kaasliiklejatele ohtlik, ta pani rikkumise toime öösel. Kaebaja märkis, et ta on käitunud õiguskuulekalt, juhilube vajab ta lapse tõttu – lasteaed asub K kaugel, L. Kaebaja palus kohtul mõista talle karistuseks rahatrahv kui üks LS § 227 lg 3 sanktsioonialternatiividest. Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse juurde ja palus see rahuldada. Kohtuvälise menetleja seisukoht: Kohtuväline menetleja T.V kaebusega nõus ei olnud. Menetleja märkis, et kaebaja on algaja juht ja tal ei ole seega piisavat sõidukogemust. Menetleja hinnangul oli kaebajal võimalik käituda teisiti, T.V võinuks helistada politseisse ja paluda abi. Kohtule esitatud ja istungil uuritud videosalvestiselt on näha, et kaebaja juhitud sõiduk liigub teel üksi. Sündmuskohal viibinud patrull kontrollis teisi sõidukeid, kuid rikkumist õigustavat ohtu kaebaja elule ja tervisele ei olnud. Kohtuväline menetleja palus kohtul jätta kaebus rahuldamata ning 04.09.2018 otsus muutmata. Kohtu seisukoht: VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VtMS § 2 järgi kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi.

§ 60

lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks.

§ 61lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt. Kohus on Vt

MS § 87 tulenevalt rangelt seotud väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega. Viimase all mõistetakse faktiliste asjaolude, s.o tegelikkuses aset leidnud sündmuse kirjeldamist mis on protokollis kajastatud menetleja väidetena. Käesoleval juhul heidetakse T.V-le ette asulasisesel teel lubatud sõidukiiruse ületamist mitte vähem, kui 60 km/h võrra. Kohtu hinnangul on väärteoprotokolli teokirjelduses esitatud faktilised asjaolud tõendatud kohtule esitatud ja istungil uuritud tõenditega. Kohtule esitati 13.08.2018 kiirusmõõturi kasutamise protokoll, mille järgi mõõdeti 13.08.2018 kell 04.19 Tallinnas xxx ja xxx tn vahel T.V poolt juhitud sõiduki xxx r/n xxx liikumiskiirust mõõteseadmega LaserCam4 nr LE0265. Seade oli taadeldud ja testitud. Kiirusmõõturi lugem oli 114 km/h, võimalik mõõteviga +/- 4 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus mõõdetaval lõigul oli 50 km/h. Protokolli kohaselt kasutati mõõtmise ajal videotehnikat. Kohtule esitati seadme väljatrükk ja vaadati videosalvestust. Tunnistaja T. H selgitas kohtus, et ta ei mäleta, kas kaebaja sõiduk kiirendas, kuid juba silmaga oli näha, et kiirus on suurem kui lubatud 50 km/h. Mõõtetulemuse õigsuse üle vaidlus puudub, kaebaja T.V on läbivalt, nii kohtueelses- kui kohtumenetluses tunnistanud kiiruse ületamist protokollis märgitud ulatuses. Kohus nõustub menetlejaga selles, et T.V väärtegu tuleb kvalifitseerida LS § 227 lg 3 järgi. Norm näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41– 60 kilomeetrit tunnis. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et ta pani väärteo toime hädaseisundis. KarS § 28 järgi ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. Kaebaja ütluste järgi oli ta sunnitud põgenema sõidukis kaasreisijana viibinud U. U agressiivse elukaaslase eest. U. U kohtusse ei ilmunud, tunnistaja esitas kohtule kahel korral tõendi selle kohta, et viibib istungi ajal Vene Föderatsioonis. Kohus ei pidanud tunnistaja ilmumist vajalikuks – väärteoasjas üle kuulatud tunnistaja T. H kinnitas, et peatatud sõidukis viibinud inimeste sõnul põgenesid nad tagaajaja eest ning ajal kui ta rikkujaga tegeles, üritas väidetav tagaajaja rikkuja kaasreisijaga suhelda. Kohtule esitati väljavõte politsei andmebaasist, mille järgi on U. U teinud alates 2018.aasta algusest korduvalt hädaabinumbrile pöördumisi seoses sellega, et tema elukaaslane A. R ähvardab, väärkohtleb ja jälitab teda. Kohtu hinnangul on seega tõendatud, et A. R ajas 13.08.2018 varahommikul kaebaja juhitud sõidukit taga. Kohtule arusaadavalt kartsid kaebaja ja U. U oma elu ja tervise pärast ning kaebaja kartis oma vara (sõiduki) pärast (vt kaebaja ütlused selle kohta, et A. R proovis teda teelt nö välja rammida. U. U on 2018 aasta jooksul teinud oma elukaaslase agressiivsuse tõttu korduvalt teateid ning seda silmas pidades võisid kaebaja ning U. U tõepoolest hirmu tunda. Vaatamata eeltoodule ei nõustu kohus kaebajaga selles, et A. R tegevus tema rikkumist mingilgi moel õigustaks. Tunnistaja T. H selgitas, et juhi sõnul kestis tagaajamine 2h, T.V ütluste järgi võis see kesta ca 40 minutit. Kohtu hinnangul ei oma vastuolu tähtsust – isegi 40 minutit on abi leidmiseks piisavalt pikk aeg. Esmalt ei ole usutav, et U. Ul ei avanenud kordagi võimalust häirekeskusesse helistamiseks. Kaebaja sõnul helistas A. R pidevalt U. U telefoninumbrile ning selle pärast oli välja helistamine võimatu. Kohus märgib, et kõne saab katkestada ning vähemalt üritada 112 valida. Kohus ei usu, et see 40 minuti jooksul kordagi ei õnnestuks. Teiseks kihutas kaebaja kohtule arusaadavalt linna vahel ringi, üritades A. R eest ära sõita ja otsis patrulli. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et kaebaja edumaa oli tagaajaja ees piisav – videosalvestiselt ei nähtu, et kaebaja sõidukile järgneks veel keegi. Tunnistaja T. H kinnitas, et mõõdetav lõik oli ca 400-500m ulatuses sirge. Kohus märgib, et kaebajal oli eest ära kihutamise asemel võimalik sõita politseijaoskonda, bensiinijaama, kiirtoidurestorani vms avatud kohta ning paluda abi. Hiline kellaaeg ei tähenda seda, et elu Tallinnas oleks täiesti välja surnud ning kõik asutused on kinni. Kaebaja märkis, et A. R blokeeris pidevalt pöördeid ja tegi selle võimatuks. Kaebaja ütluste kohaselt sai tagaajamine alguse xx, kaebaja peatati L xxx teel. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et 40 minuti jooksul oli A. R eest ära sõitmine ainumõeldav ning kordagi ei tekkinud võimalust kusagile sisse keeramiseks ja abi palumiseks. Kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja otsuse alusel kaebajale mõistetud karistus kohane. Karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Kirjeldatud põhimõtet on kohtupraktikas korduvalt rõhutatud (vt nt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-52-13). Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks on RKKKo oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Kaebaja viitas oma kaebuses, et LS § 227 lg 3 näeb ette mitu erinevat sanktsioonialternatiivi. Kooskõlas LS § 227 lg 3 karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtu hinnangul on kaebaja süü suur, T.V juhitud sõiduki kiirus ületas lubatut mitte vähem kui 60 km/h, so LS § 227 lg 3 objektiivses teokoosseisus märgitud vahemiku mõistes suurim võimalik kiirus. Maanteeameti Liiklusregistri väljavõtte järgi omistati T.V-le mootorsõiduki juhtimisõigus 18.10.2017, so tegemist on algaja juhiga. Kohus nõustub menetlejaga selles, et ületades algaja juhina lubatud suurimat sõidukiirust sedavõrd suurel määral, pani kaebaja ohtu nii iseenda, kaasreisija kui kaasliiklejad. Kaebaja viitas, et ta pani rikkumise toime ajal, mil liiklust oli vähe, kuid jättis kohtu arvates tähelepanuta iseenda ja oma kaasreisija ohutuse. Juhul kui auto juhitavus suurel kiirusel kaob, ei oska algaja ja tõenäoliselt paljud kogenudki juhid kohaselt reageerida. Algaja juhi puhul on inadekvaatsed reaktsioonid rohkem tõenäolisemad. Kaebaja selgitas, et ta oli nö afektiseisundis ja hirmunud ning see omakorda suurendab võimalust, et tema tähelepanu ei olnud täiel määral suunatud sõiduki juhtimisele. Kaebaja on varem väärteokorras karistamata, kuid kohtu arvates ei oma see tähtsust. Kaebaja varasem õiguskuulekus ei ole selline erakorraline asjaolu, mida peaks karistust kergendava asjaoluna arvesse võtma. Kohtule jääb täielikult arusaamatuks menetleja seisukoht selles, et kaebaja karistust kergendava asjaoluna tuleb arvestada kahetsust. Kaebaja ei avaldanud kordagi, et ta kahetseb, samuti ei viidanud kahetsusele kaebaja hoiak. T.V selgitas kohtuvaidluses, et ta tegeleb ekstreemsõiduga ning mingit ohtu ei olnud. Kaebaja selgitas, et vajab juhtimisõigust lasteaias käiva lapse tõttu. Kahtlemata peab kaebaja oma elu mõneks ajaks ümber korraldama ning juhtimisõiguse äravõtmisega ei ole olmeküsimuste ja –vajaduste rahuldamine enam mugav, kuid Tallinna ja K vaheline ühendus ei ole kohtule teadaolevalt nii drastiline kui seda kirjeldab kaebaja, samuti pidi kaebaja kuidagi oma elu ja lapsega seonduvat korraldama ca aasta tagasi, so ajal mil tal juhtimisõigust ei olnud. Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja 04.09.2018 otsuse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/