Obsah (6)

§ 120§ 121§ 199§ 64§ 65§ 58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. september 2007. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-06-12034 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed

§ 120

ja § 121 järgi ning Kaja T.F-i süüdistuses

§ 121ja § 199 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 6.

juuni

1. a otsus Apellatsiooni esitaja G.T kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson Prokurör Andrei Voronin Süüdistatav Kaitsja G.T isikukood XXX, elukoht: x, kodakondsuseta, ülalpeetavaid ei ole, keskharidus, töötab OÜ N, tõkend – elukohast lahkumise keeld, varem kohtulikult karistatud seitsmel korral Vandeadvokaat Alla Jakobson RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. juuni
4. a otsus G.T süüditunnistamises ja karistamises

§-de 120 ja 121 järgi jätta muutmata.

1. Apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. T.F-ile ja G.T-le esitati süüdistus järgnevas.
3. mail
4. a kutsus M. K Tallinnas x asuva maja juurde enda tuttava N.R. Seejuures oli ta teadlik, et peale temaga soovivad N. R rääkida ka koos temaga sinna saabunud T.F ja G.T . Kui N. R väljus majast ning kohtus M. Kiga, ründasid teda T.F ja G.T. T.F lõi ootamatult N.R käest maha telefoni, millega kannatanu kõneles, ning seejärel hakkas teda peksma jalgade ja rusikatega. Samuti hakkas N.Rt peksma G.T. Peksmine toimus umbes kaks minutit. Mõlemad nõudsid, et N. R läheks nendega kaasa ning näitaks, kus elab tema vend, kuid kannatanu keeldus minemast ning heitis pikali maha. N. R vastupanu mahasurumiseks lõi G.T teda jalgadega kehasse ning näkku, samuti võttis jope alt välja ning näitas kannatanule püstolitaolist eset, tehes sellega seejuures metallhäälega klõpsu. Peale püstolitaolise eseme näitamist ja klõpsu tegemist ähvardas G.T kannatanut vene keeles sõnadega „Будешь кричать- пристpелю “ ehk „hakkad karjuma – lasen maha“. Samal ajal T.F lohistas N. Rt bussipeatuse suunas, võttes kinni tema kapuutsist. Kartes oma elu pärast, tuli N.R maja tagant välja maja juures asuvasse bussipeatusesse, kus heitis jälle pikali, keeldudes edasi minemast. Peale seda süüdistatavad lahkusid. Peksmise tulemusena tekitati N. Rle nahaalused verevalumid näol, parema reie ja parema sääre piirkonnas marrastused, ninaluude murd, mõlema huuleverevalumid marrastuste ja haavadega ning füüsilist valu. Nimetatud episoodis esitati G.T-le süüdistus

§-de 120 ja 121 järgi, T.F-ile

§ 121järgi.

T.F süüdistati antud kriminaalasjas veel

§ 199lg 2 p 4 järgi.

1. Harju Maakohtu
2. juuni
3. a otsusega tunnistati G.T süüdi

§ 121järgi ja mõisteti talle karistuseks vangistus 9 /üheksa/ kuud.

G.T unnistati süüdi ka

§ 120

järgi ja mõisteti talle karistuseks vangistus 6 /kuus/ kuud.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti G.T-le kuritegude kogumi eest liitkaristuseks vangistus 9 /üheksa/ kuud, lugedes kergem karistus kaetuks raskemaga.

§ 65

lg 2 ja § 74 lg 5 alusel suurendati mõistetud karistust 29.04.2004.a Tallinna Linnakohtu otsuse järgi ärakandmata karistuse - 8 kuud vangistust – võrra, mõistes liitkaristuseks vangistus 1 /üks/ aasta ja 5 /viis/ kuud. Kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati ka T.F

§ 121ja § 199 lg 2 p 4 järgi, tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

2 Maakohus leidis, et täielikult on leidnud tõendamist kannatanu N. R peksmine süüdistatavate poolt (

§ 121

), samuti kannatanu ähvardamine G.T poolt (

§ 120

). Kohtulikul uurimisel tuvastati, et 16.05.2005.a õhtul kella 21.30 paiku tekitati N. Rle x maja juures tervisekahjustused: verevalumid, näol parema reie ja parema sääre piirkonnasmarrastused, ninaluude murd ja huuleverevalumid marrastustega. Nende tervisekahjustuste paiknemine ja tekkemehhanism langes kokku nii kannatanu ütlustega selle kohta, kes süüdistatavatest teda kuhu lõi, kui ka tunnistaja M. Ki ütlustega, et T.F andis N. Rle kõrvakiilu, siis tuli G.T, kes samuti lõi N.Rt, et naisi lahutada. Hiljem nägi vaid, kui G.T egi jalaliigustuse kannatanu suunas. N. R ise kinnitas üheselt, et T.F lõi teda käega näkku nii, et ta kukkus, siis lõi G.T teda jalaga kehasse. Kui ta juba maja ette oli tulnud, siis lõi T.F teda vastu jalga. Kannatanu on koheselt peale peksmist pöördunud meditsiiniasutusse ja seal on fikseeritud vigastused näos. Kohtuarstlikus ekspertiisis tuvastati tal ninaluude murd, verevalumid ja marrastused näol, huultel reiel ja säärel.. Kõik need vigastused võisid olla tekitatud 16.05.2005.a korduvatest löökidest käte ja jalgadega vastu nägu ja jäsemeid. Seega langevad nii kannatanu, tunnistaja kui ka T.F-i ütlused kokku kohtuarstlikus ekspertiisi tuvastatuga. Asjaolu, et N. R pöördus ekspertiisi hiljem, ei anna alust välistada nende tervisekahjustuste põhjuslikkuses just 16.05.2005.a aset leidnud peksmist, sest kiirabisse pöördus ta vahetult peale tervisekahjustuste saamist. Samuti pöördus ta samal päeval politseisse. Seetõttu puudub igasugune alus kahelda kannatanu N. R ütlustes tema kehalises väärkohtlemises, mis seisnes korduvas löömises T.F-i ja G.T poolt just nimetatud ajal. Kohus leidis, et T.F-i ja G.T tegude – käte ja jalaga löömise tagajärjel näkku ja jalgadesse tekitati N. Rle tahtlikult tervisekahjustused. Kuivõrd teise inimese tahtlik korduv löömine on suunatud alati tervise kahjustamisele., mis omakorda kinnitab süüdistatavate tegevuses subjektiivse koosseisu – tahtluse olemasolu. Asjaolu, et tunnistaja M. K küll väidab, et naised läksid omavahel kaklema ja G.T läks neid ainult lahutama, mistõttu eemale tõukamiseks pidi ta lööma N. Rt, on vaid tema katse pehmendada G.T osa toimunus. Kohtu hinnangul leidis tõendamist ka see, et G.T ähvardas kannatanu maha lasta, kui ta ei kuuletu neile ja näitas talle jope hõlma vahelt püstolisarnast eset. Ka tunnistaja M. K kinnitab, et G.T avas jope hõlma ja lubas N. R maha lasta. Et T.F ja G.T nõudsid N. Rlt, et ta näitaks ette oma venna elukoha, on samuti asjaolu, mis on nii kannatanu kui ka süüdistatavate endi ütlustega kinnitust leidnud. Ka J. R ise tunnistab, et tal on korduvalt olnud konflikte M. Kiga. T.F ise kinnitab, et läkski selleks M. Ki kaudu N. R kohtuma, et saada teada J. Ri elukoht. Kuid N. R polnud nõus nendega kaasa tulema ja näitama venna asukohta. Asjaolu, et G.T elukohast leiti asitõend – püstolisarnane välgumihkel (Beretta) pikkusega 220 mm alles mitu kuud peale sündmust, ei välistanud kohtu arvates asjaolu, et G.T ei oleks see ese 16.05.2005.a kaasas olnud. Ülekuulamise käigus algul G.T väitis, et mäletab kindlalt, et seda välgumihklit tal tol korral kaasas ei olnud. Alles hiljem asus ta seisukohale, et tegelikult tal tol ajal polnudki seda välgumihklit. G.T elukohast aga võeti ära veel kaks sarnase välimusega mitte töökorras õhupüstolit. Seega hoidis ta enda juures sarnaseid esemeid, mistõttu kohus on leiab, et tegelikult oli tal 16.05.2005.a x maja juures püstolisarnane välgumihkel kaasas – seejuures arvestades, et N. R ütlused ja osaliselt ka tunnistaja M. Ki ütlused kinnitavad selle näitamise fakti. Ähvardamise tingiski see, et N. R keeldus neile ette näitamast oma venna elukohta, kellega taheti arveid klaarida T.F-i ema häirimise pärast. 3

1. Harju Maakohtu otsuse peale esitas G.T kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson apellatsiooni, milles palutakse alternatiivselt kas G.T talle esitatud süüdistustes täielikult õigeks mõista või süüdijätmise korral mõista talle karistuseks rahaline karistus. 3.1 Apellatsioonis kinnitatakse, et G.T ei ole kannatanut löönud ning süüdistus põhineb vaid kannatanu vastuolulistel ütlustel. G.T on kogu aeg seletanud, et tema püüdis vaid kaklevaid naisi lahutada, tõugates seejuures kannatanut eemale. Selles puudub aga tahtlus kehaliseks väärkohtlemiseks. Samuti ei kinnitata kohtu poolt viidatud tunnistaja M. Ki ütlused kuidagi, et G.T oleks kannatanut löönud. 3.2 Samuti ei ole G.T kannatanut püstolisarnase esemega ähvardanud. Asjaolu, et mitu kuud hiljem leiti G.T korterist püstolisarnane ese, ei kinnita seda kuidagi ning on oletuslik. Samuti on kannatanu ütlused selles osas vasturääkivad, mingit ähvardamist ei kinnita ka tunnistaja M. K. 3.3 Viimasena märgib apellant, et kohus ei ole motiveerinud G.T-le reaalse vangistuse mõistmist – mõlemad süüteokoosseisud näevad sanktsioonina ette ka rahalise karistuse mõistmise võimalust. Kohus on küll motiveerinud, et varasemalt mõistetud karistus ei ole omanud G.T-le parandavat mõju, kuid jätnud seejuures tähelepanuta, et viimati karistati G.T kolm aastat tagasi ja käesoleva ajani pole ta õigusrikkumisi toime pannud.
2. Ringkonnakohtu istungil toetas apellant jätkuvalt apellatsiooni ja palus maakohtu otsus kas tühistada ja G.T õigeks mõista, või mõista talle toimepandu eest rahaline karistus. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks apellatsioonis esitaud motiividel puudub alus. Esmalt annab kriminaalkolleegium hinnangu apellatsioonis vaidlustatud faktilistele asjaoludele (I) ning seejärel väljendab enda seisukoha mõistetud karistuse suhtes (II). I
3. Ringkonnakohus nõustub täiel määral maakohtu otsuses kajastatud tõendite analüüsi, põhistuste motiivide ja järeldustega faktiliste asjaolude osas. Seonduvalt apellatsiooni väidetega, kus vastustatakse kriminaalasja tõenduslikku külge, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
4. G.T peamiseks kaitseversiooniks käesolevas kriminaalasjas on, ta sattus lihtsalt valel ajal valesse kohta (kd 3, tlk 155). Ühtlasi tunnistab G.T , et ta oli füüsilises kontaktis ka kannatanuga, kuid see oli seotud üksnes kannatanu ja T.F-i vahelise tüli lahutamisega ning kui kannatanu selle käigus ka viga sai, siis ei olnud see tema poolt tahtlik (kd 3, tlk 152). Kriminaalkolleegium ei nõustu vastavasisuliste väidetega. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks sarnaselt maakohtuga osundada neile asjaoludele, mis põhjustasid kõnelause konflikti tervikuna. Kokkusaamise kannatanuga tingis esmajoones asjaolu, et kannatanu vend J. R oli rünnanud M. Ki ja tema elukaaslast, kes oli süüdistatava T.F-i ema. Kohtumise eesmärgiks oli saada teada kannatanu venna J. Ri asukoht. 4 Süüdistatav T.F on kinnitanud, et kohtumise kannatanuga võimaldas tunnistaja M. K, kes oli väidetavalt kannatanu lapse isaks ning kes omavaheliste lahkhelide arutamiseks kutsus kannatanu vestlema. Saanud sellest teada ning teades ühtlasi, et temaga kannatanu kohtuma ei tuleks, võttis ta kaasa ka G.T ning kolmekesi sõideti M. Ki poolt kokkulepitud kokkusaamispaika (kd 3, tlk 150 pöördel). Seejuures oli ka G.T teadlik sellest eesmärgist, miks T.F kannatanuga kohtuda soovis (kd 3, tlk 152 pöördel, kus kirjeldab vestlust sõiduautos). Et G.T ei olnud kohtumise sisu osas neutraalne, nähtub ka tema enda antud ütlustest, kus ta kinnitab, et kui T.F oli kannatanut rünnanud, küsis tema kannatanult, kus on tema vend (vennad), et saada teada nende asukoht, et siis nendega rääkida – kuna vend (vennad) olid pidanud end tema elukaaslase T.F-i ema suhtes halvasti ülal. Kuna kannatanu antud vastus teda ei rahuldanud, siis tegi ta ka ettepaneku, et kannatanu sõidaks nendega kaasa ja näitaks, kus tema vend elab (kd 3, tlk 153). Eeltoodu kinnitab üheselt, et G.T viibimine sündmuskohal ei olnud sedavõrd juhuslik, nagu ta püüab enda kaitseversioonis väita, st nagu olnuks ta lihtsalt autojuhiks, kes viis teised kokkusaamiskohta. Kohtu hinnangul tõendab see üheselt, et sündmuskohale mindi eesmärgiga saada teada kannatanu venna asukoht, ja nagu näitab sündmuste käik, seda ka füüsilise vägivalla ning ähvardamise abil.
5. Vastuvaidlematult on tõendatud, et kohtumine päädis füüsilise vägivalla kasutamisega, kusjuures kannatanu esimeseks lööjaks oli T.F. Kannatanu on kogu kriminaalmenetluse vältel ja ka kohtus (kd 3, tlk 85 pöördel -86) kinnitanud, et lisaks T.F-ile lõi teda ka viimasega kaasas olnud meesterahvas, kelleks oli tuvastatult G.T , kusjuures poiss lõi teda esimest korda siis, kui ta oli juba maha kukkunud. Kriminaalkolleegium soostub täiel määral maakohtuga ka selles, et kuigi tunnistaja M. K püüab vähendada G.T rolli toimunus, siis tuleneb tema kohtus antud ütlustest üheselt, et kannatanut lõi – ja seda mitte ainult kannatanu ja T.F-i vahelise kakluse lahutamise eesmärgil – ka G.T . Kuigi tunnistaja püüab seda osaliselt sisustada kakluse lahutamisega („sest kui inimest eemale tõugata siis tuleb teda lüüa“ – kd 3, tlk 113), siis ütleb M. K ka otseselt, et „algul tõukas Oleg R eemale ja siis lõi. R oli istuli ja nuttis“ (samas). Samuti kinnitab tunnistaja enda eeluurimisel antud ütluste õigsust, mille kohaselt noormees (G.T) „hakkas kättpidi Natašat tirima, kuid too hakkas vastu ning keeldus nendega kaasa minemast ning siis lõi noormees teda, nägin tema jala liikumist Nataša suunas“ (kd 3, tlk 114). Et G.T-st lähtus agressiivsus kannatanu suhtes, nähtub ka ütlustest, mille kohaselt „Oleg läks R juurde ja Kaja hakkas Olegi eemale tirima R juurest“ (samas). Seega ei olnud G.T mitte kakluse lahutajaks, nagu väidetakse apellatsioonis, vaid toimepandud rünnaku üheks osapooleks, nagu seda on tuvastanud ka maakohus. Seega on tõendatud, et G.T pani toime kannatanu tahtliku kehalise väärkohtlemise

§ 121mõttes ning tegemist ei olnud pelgalt tüli lahutamisega.

8. Kriminaalkolleegium leiab, et täiel määral on tõendatud ka kannatanu ähvardamine süüdistatava poolt relvataolise esemega. Kriminaalasjas on tuvastatud, et peale esimest rünnakut kannatanu kukkus, seejuures nõuti temalt enda venna elukoha avaldamist. Kui ta sellest keeldus, hakati teda jõuga tirima maja tagant bussipeatuse suunas, kus asetses G.T auto. Kannatanu kinnitab, et kuna ta ei olnud sellega nõus, siis G.T ähvardas teda ning näitas jope alt püstoli käepidet (kd 3, tlk 86). Ka pärast, kui ründajad olid lahkunud, takistas ta enda venda neile järgnemast just motiivil, et ründajatel võib olla relv (kd 3, tlk 86 pöördel). Vastuvaidlematult on tõendatud, et kannatanu veeti esialgsest sündmuskohast maja ette bussipeatusesse, kus ta maha jäeti. Samal ajal väidab G.T, et kuna kannatanu keeldus nendega kaasa tulemas, siis ütles tema T.F-ile, et „lähme minema ja me sõitsime ära. Kannatanust 5 läksime lahku maja taga“ (tlk 153 pöördel). Seega ei vasta G.T vastavasisulised ütlused tõele ning need tuleb jätta tähelepanuta. Et G.T ähvardas kannatanut ning et sündmus arenes just nii, nagu see nähtub kannatanu ütlustest, tuleneb ka tunnistaja M. Ki poolt kohtus öeldust: „R ei tahtnud edasi minna ja kukkus maha, keeldus edasi minemast. Mina ütlesin Rle, et parem on ikka näidata, kus ta vend on, siis vist tegi G.T tegi hõlmad lahti või tegi nii, nagu oleks hõlmad lahti teinud“ (kd 3, tlk 115). Seejuures kinnitab tunnistaja enda eeluurimisel antud ütluste õigust: „Ma nägin, kuidas noormees lükkas jope hõlma lahti ja näitas N midagi, mida ta täpselt näitas, ma ei näinud, kuid kuulsin, kuidas ta temale ütles, et kui ta neile ei allu, siis laseb ta tema maha“ (kd 3, tlk 114). Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-105-06 märkinud, et juhtudel, mil tunnistaja ei mäleta ristküsitlemisel tõendamiseseme olulisi asjaolusid, mille kohta ta on varem ütlusi andnud, võib neid talle meelde tuletada tuginedes tema kohtueelses menetluses antud ütluste protokollile. Seejuures tuleb niisugusel meenutamisel lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, et oleks võimalik tema ristküsitlemine. Kirjeldatud eesmärgil ütluste avaldamine ei tohi aga kujuneda ülekuulamisprotokolli täies mahus ettelugemiseks. Eelöeldu tähendab, et avaldades tunnistaja mälu värskendamiseks tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, tuleb ristküsitlust jätkates välja selgitada, mis talle meenub ning ristküsitlusel antud ütlusi hinnata kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega. Kui vaatamata püüdlustele tunnistaja mälu ei taastu ja teda ei ole võimalik ristküsitleda, on tema eeluurimisel antud ütluste tõendina kasutamine välistatud (otsuse p 7.3). Seega isegi kui asuda seisukohale, et tunnistaja ei kuulnud täpselt, mida G.T kannatanule ütles („ma ei kuulnud, mida Oleg Rle ütles, kuid mulle kuuldus, et ta ütles midagi“ - kd 3, tlk 114) ning selles osas lugeda tema ütlused mittearvestatavaks, siis nn mälu värskendamise tagajärjel on tunnistaja suutnud anda tõsikindlaid ütlusi selle kohta, et G.T egi kannatanu suunas jope hõlmasid avava liigutuse, öeldes seejuures midagi. Võttes seejuures arvesse kannatanu poolt kinnitatut, et tõendamist leidnud liigutuse ajal ähvardas G.T teda mahalaskmisega, leiab kriminaalkolleegium, et täiel määral on tõendeid kogumis hinnates leidnud tõendamist ka

§ 120realiseeritus G.T käitumises.

Karistusseadustiku § 120 realiseerimiseks piisab, kui ähvardus tekitab objektiivselt tõsiseltvõetava mulje ja näib ka ähvardatule tõsiseltmõelduna (ähvardamisega on tegemist ka siis, kui täideviija teab, et kannatanu tajub tema käitumist ähvardusena ning ta kasutab seda ära). Nende eelduste alusel on ühtlasi ka selge, et tähendust ei oma asjaolu, kas tegelikkuses on ähvardus täideviidav või mitte. Ähvardaja ei pea ise uskuma enda ähvarduse realiseeritavusse; piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Kannatanul peab tekkima arusaam, et öeldud ähvardust tuleb võtta tõsiselt („on alust karta ähvarduse täideviimist“). Kriminaalkolleegium usub täiel määral sarnaselt maakohtuga kannatanu ütlusi selle kohta, et ta võttis öeldud ähvardust tõsiselt – seda kinnitab muuhulgas ka tema poolt hilisemalt venna takistamine süüdistatavale järgnemast, kuna tema ründajatel võis olla relv. Samuti oli kannatanul täielik alus võtta ähvardust tõsiselt põhjusel, et vahetult enne seda oli tema suhtes kasutatud isikuvastast vägivalda peksmise näol. II

1. Apellatsioonis on vaidlustatud ka G.T-le mõistetud karistus, kaitsja palub mõista G.T-le rahaline karistus. Kriminaalkolleegium ei nõustu sellise taotlusega. Karistusseadustiku § 56 lg 2 nõuab tõepoolest, nagu seda osutab ka apellant, et juhul, kui inkrimineeritava sätte sanktsioon näeb vangistuse kõrval ette ka kergemaliigilisi karistusi, tuleb kohtul vangistuse mõistmist põhistama. 6 Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seda nõuet ka järginud. Kohus on märkinud, et G.T pani süüteo toime katseajal, st ajal, mil vabadusekaotuslik karistus oli jäetud tingimuslikult kohaldamata. See näitab üheselt, nagu seda maakohtu otsuses märgitakse ning millega kriminaalkolleegium ka täiel määral soostub, et G.T-le ei ole mõistetud karistus omanud positiivset mõju eripreventiivses tähenduses – ühtlasi muudab see ainetuks apellandi väite, et peale Tallinna Linnakohtu
2. aprilli
3. a otsust ei ole G.T õigusrikkumisi toime pannud. Samuti tuleb karistust raskendava asjaoluna arvestada süüteo toimepanemist grupis (

§ 58

p 10), kergendavaid asjaolusid sarnaselt maakohtuga kriminaalkolleegium ei tuvastanud. Seega puuduvad asjaolud, mis tingiksid G.T-le

§ 121ja § 120 järgi mõistetud karistuse vähendamise.

Selles osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning mõistetud karistuse revideerimiseks puudub alus.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
2. juuni
3. a otsuse G.T süüditunnistamises ja karistamises

§-de 121 ja 120 järgi muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Meelika Aava Ene Randmäe 7