Obsah (6)
§ 80§ 81§ 84§ 10§ 19§ 89KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Väärteoasja number Kohtunik Kohtuistungi sekretär Tõlk Väärteoasi Menetlusalune isik Lepinguline kaitsja Kohtuväline menetleja Istung
) § 80 lg 1 ja § 81 lg 1 järgi. Antud väärteoprotokolli sai K.D isiklikult kätte 13.02.2019, mille kohta on olemas ka tema allkiri. Väärteoprotokollis on märge, et kohtuvälise menetleja lahend on kättesaadav alates 15.03.2019 (tl 39-41). 28.02.2019 esitas K.D’i kaitsja vastulause, milles märgib, et K.D ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud väärtegusid toime pannud. Mõrra püügile panekul on ta täitnud kõikide õigusaktide nõudeid ning kontrollis püügile pandud mõrda vastavalt võimalustele ja ilmastikuoludele. Väärteoprotokollis välja toodud ajavahemikku ei saa kindlasti pidada pikaks ja/või ebamõistlikuks. K.D ei saa vastutada tähistuse võimaliku kadumise eest ilmastikutingimustest või kolmandate isikute tegevusest sõltuvalt. K.D’it saaks vastutusele võtta, kui ta ei oleks tähistusi paigaldanud. Antud juhul aga ei sea menetleja kahtluse alla fakti, et püügile pannes olid tähistused olemas (vastupidine pole tõendatud, selleks puudus K.D’il ka igasugune motiiv). Mõrra tähistused said kaduma minna tänu ilmastikuoludele. Füüsiliselt ei ole võimalik igapäevaselt kõiki mõrdasid kontrollimas käia. Kuskil pole reguleeritud, millisse ajavahemiku möödudes on vaja mõrda kontrollida. Seda tehakse vastavalt võimalustele ning eelkõige vastavalt ilmastikutingimustele, millised väärteoprotokollis märgitud ajal tormilised olid. Kui kohtuväline menetleja leiab, et K.D on väärteod toime pannud, siis esinevad alused, et lõpetada menetlus väärteomenetluse seadustiku (VtMS) § 30 lg 1 p 1 alusel. Kaitsja taotleski lõpetada menetlus kas VtMS § 29 lg 1 p 1 või § 30 lg 1 p 1 alusel (tl 43-44). 25.03.2019 koostati uus väärteoprotokoll, millega K.D’i teod kvalifitseeriti
§ 80lg 1 ja § 84 lg 1 järgi.
28.02.2019 tegi kohtuväline menetleja väärteomenetluse lahendi kättesaadavaks tegemise aja tühistamise määruse, mille põhjenduste kohaselt menetluse käigus on ilmnenud asjaolud, mistõttu on vaja muuta väärteo kvalifikatsiooni, samuti on vajalik täiendada tõendusteavet, mistõttu on vajalik täiendada väärteoprotokolli ning seega ei ole võimalik teha lahendit 13.02.2019 koostatud väärteoprotokollis märgitud ajaks. Sel alusel määras kohtuvälise menetleja ametnik tühistada lahendi kättesaadavaks tegemise aeg (tl 42). 25.04.2019 otsusega väärteoasjas nr 940018000933 määrati K.D ’ile karistuseks karistusseadustiku (KarS) § 63 lg 1 alusel
84 lg1 järgi (
§ 80
lg 1 ja 84 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegude eest) rahatrahv 125 trahviühikut, s.o 500 eurot. 10.05.2019 menetlusaluse isiku K.D ’i lepinguline kaitsja advokaat Allan Valk esitas Tartu Maakohtule kaebuse Keskkonnainspektsiooni 25.04.2019 otsusele (KoTo tl 2-3). Tartu Maakohtu 23.05.2019 määrusega saadeti kaebus menetlemiseks menetlusaluse isiku elukoha järgi Viru Maakohtule (KoTo lk 15). Viru Maakohtu 18.06.2019 määrusega võeti kaebus menetlusse (KoTo lk 18). 2
(13)Kaebus Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus kohtuväline menetleja oluliselt menetlusõiguse norme. Peale vastulause esitamist sai K.D kätte 28.02.2019 määruse, millega tühistati varasemas väärteoprotokollis märgitud otsuse tegemise aeg, muudeti väärteo kvalifikatsioon, tuvastati, et on vaja täiendada tõendusteavet ja väärteoprotokolli. Sellest tulenevalt tekkis K.D’il seadusest tulenev ootus, et teda kutsutakse menetlusaluse isikuna ütlusi andma, võimalik, et koostatakse uus väärteoprotokoll. Igal juhul ei oodanud K.D, et talle saadetakse e-postiga uus otsus. Sellega rikuti tema ärakuulamisõigus. Menetlusõiguse normide niivõrd tõsine rikkumine annab aluse kavatava otsuse tühistamiseks. Kohtuväline menetleja ei nõustunud vastulauses tooduga, et ilmastikuolud olid halvad, leides, et mõrda ei kontrollitud piisava sagedusega. Vastulausega taotleti ka menetluse lõpetamist VtMS § 30 lg 1 alusel (otstarbekuse kaalutlustel), kuid sellele kohtuväline menetleja ei vastanud. Jääb mõistmatuks, miks kohtuväline menetleja ei kaalunud menetluse lõpetamist VtMS § 30 lg 1 alusel. Kaevatav otsus tuleb tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning menetlusaluse isiku õigusabi kulud jätta kohtuvälise menetleja kanda. Kaevatava otsuse tühistamise alternatiivne alus on, et K.D ei ole väärtegusid toime pannud. Ta on mõrra püügile panekul täitnud kõikide õigusaktide nõudeid ning kontrollis püügile pandud mõrda vastavalt võimalustele ja ilmastikuoludele. Ajavahemikku, milline on väärteoprotokollis välja toodud, ei saa pidada pikaks ja/või ebamõistlikuks mõrra kontrollimise kohapealt. K.D ei saa vastutada tähistuste võimaliku kadumise eest ilmastikutingimustest või kolmandate isikute tegevusest sõltuvalt. Kalapüügiseaduse § 80 lg 1 järgi saaks teda vastutusele võtta üksnes siis, kui ta ei oleks tähistusi paigaldanud või siis uute tähistuste mittepaigaldamise puhul, kui ta oleks olnud teadlik tähistuste kadumisest. Antud juhul püügile pannes olid tähistused olemas. Pole tõendatud, et mõrda püügile pannes ei paigaldanud K.D tähistusi. Selleks puudus tal igasugune motiiv. K.D’i arvates said mõrra tähistused kaduma minna tänu ilmastikuoludele. Füüsiliselt ei ole võimalik igapäevaselt kõiki mõrdasid kontrollimas käia. Seda juhtumit ei peaks tõlgendama rikkumisena, kuna K.D’ile ei saa ette heita, et ta jättis mõrra n.ö maha. Pole reguleeritud, millise ajavahemiku möödudes on vaja mõrda kontrollida. Seda tehakse vastavalt võimalustele ja eelkõige vastavalt ilmastikutingimustele, millised väärteoprotokollis märgitud ajal olid tormilised. Kui kohus leiab, et K.D pani väärteod toime, tuleb kaaluda menetluse lõpetamist VtMS § 30 lg 1 p 1 järgi. Alternatiivselt – tühistada kaevatav otsus karistuse suuruse osas ning mõista K.D’ile kergem karistus või lõpetada menetlus VtMS § 30 alusel. Kohtuistungil 23.07.2019 K.D ja tema kaitsja jäid esitatud kaebuse juurde. Kaitsja A.Valk leidis, et
§ 81rikkumise ei saa K.D’ile ette heita.
Puudub vaidlus selles, et K.D mõrra vastava tähistusega püügile pani, miks need on kaduma läinud, ei ole teada.
§ 84lg 1 rikkumise suhtes leidis kaitsja, et mõrra kontrollimise sageduse osas nii tunnistaja V kui 3
(13)K.D ise ütlesid, et tegemist on hinnangulise küsimusega. Miinimum- ega maksimumnõudeid kehtestatud ei ole. Kaitsja nõustub tunnistaja poolt antud selgitustega. Selle õigusnormi mõte on kaitsta kalavarusid nende võimaliku hu kkumise eest. Selleks peab kalur enda äranägemisel, olenemata ilmastikuoludest, õhu-, veetemperatuurist, püügivahendist tegema kõike, et seda minimaliseerida. Ei saa öelda, et K.D seda normi on rikkunud. See kala kogus, eelkõige hukkunud kala kogus, ei ole nii suur. K.D ise selgitas ja on eluliselt usutav, et mõrras, nagu teiseski püügivahendis, tahes tahtmata on, või sinna satub, surnud kalu. Antud juhul avastatud protsent ei ole suur (nagu mõrras olnud kalakogus üldse), kalakogus oli väike. Sagedus – paari päeva peale mõrra juures mitte käimine oli õigustatud, seda enam, et mõrras saab kala vabalt liikuda, teiseks oli sügisene ilm. Ei saa nõustuda, et nädalaga kala seal hukkub või seda enam roiskub. See roiskunud kala võib olla seal varasemast ajast. Peale vastulause esitamist tehtud menetlustoimingud näitavad, et tegemist oli sügisese ilmaga, tuulekiirus oli kohati üle 10 m/s, arvestades, et tegemist on järvega, oli tormiline ilm ja seetõttu võis märgistus lainetuse tõttu ära kaduda. Väita, et K.D pidi tagama, et märgistus pidi igal ajal küljes olema, siis iga tuulepuhangu ajal pidi K.D järvele sõitma. Perioodilisuse nõue on kehtestatud eelkõige kalavarude huvides ja antud juhul mõrrast leitud kalakogus ei olnud suur. Hinnates asjaolusid, sh et K.D oli ka teisi püügivahendeid jagas ta oma töökoormust kõiki nende tingimusi arvestades. Inspektorite tegevusega järvel ei saa nõustuda. Leides mõrra võtta see välja ja omanik mitte kindlaks teha – ei ole õige. Omaniku kindlaks tegemine ei võta palju aega. Kui oleks leitud ebaseaduslik püügivahend, kui selle järvele panemine ei oleks registreeritud, siis võis võtta aega. Aga K.D pani mõrda järvele juba kevadel. Ametnik oleks võinud saada kiire vastus, et selle mõrda pani K.D, millest ta on inspektsiooni ka teavitanud. Siis K.D oleks kiiresti kohale kutsutud ja märgistuse puudumise kõrvaldanud. Menetlusõiguse rikkumistest rääkides, palusid kohtuvälisel menetlejal saata kõik materjalid epostile ja eeldasid, et materjalid on ammendavad. Enne otsuse tegemist võiks kaaluda menetluse lõpetamist oportuniteedil või põhjendada, mis seda ei või teha ja miks vastulauset ei arvestata. Esimene taotlus kohtule oleks rahuldada kaebus, kuna K.D’i tegudes puuduvad väärteokoosseisu tunnused. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et K.D pani toime rikkumise, siis, arvestades tekitatud kahju – tegemist on hinnangulise küsimusega, kus kohas on piir, mida ja millal kalur peab tegema. Tegemist ei ole tahtliku rikkumisega. Otstarbekas on oportuniteedi kohaldamine. Kui ka sellega kohus ei nõustu, siis K.D’it karistada 500 euroga on liiga range ja karistuse määr tuleb vähendada. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles kaebusele vastu. 25.03.2019 koostas inspektsioon väärteoprotokolli, et K.D püüdis nõuetekohaselt tähistamata ja märgistamata mõrraga kala. Selle teoga rikkus K.D
§ 10lg 1, § 13 lg 2 ja § 20 lg 1 p 2.
Püügivahend pidi olema tähistatud kahe lipuga ja teises otsas ühe lipuga, pidi olema märgistatud ka kalapüügiloa numbrile viitava märgistusega. Peale seda K.D ei ole mõrda piisava sagedusega kontrollinud, mis viis saagi osalisele hukkumisele. Sellega rikkus
§ 19
lg 1, mille järgi kontrollimissagedus peab olema selline, et vältida kala hukkumist. Rikkus
§ 80lg 2 ja 84 lg 2.
Rikkumised leidsid tõendamist kohtuliku uurimise käigus. Pidi tuvastama, kas K.D püüdis sel ajal tähistamata ja märgistamata mõrraga ja kas ei kontrollinud piisava sagedusega mõrda. Tunnistaja ja K.D’i enda ütlused tõendavad, et 24.09 kuni 11.10.2018 Peipsi järvel kasutatud 4
(13)mõrral puudus märgistus, teisel poolel tähistus ja märgistus. Vastuväide, et ei saa vastutata markeeringu kadumise eest ilmaolude tõttu ja et kontrollis mõrda vastavalt võimalustele – tõendid lükkavad seda ümber. Vaatlusprotokollist nr 1 on näha, et teostas kalapüüki 13 korral. Vaatlusprotokollist nr 2 näha, et sel ajal ei olnud torme ega äärmuslikke ilmastikuolusid. Keskmine tuule kiirus ei ületanud 7 m tunnis. Alusetu on väide, et ilmastikuolustikud takistasid tal mõrda kontrollima. Nii ilmaolud kui kolmandate isikute ligipääsu tuleb kutselisel kaluril arvesse võtta juba seda tähistust ja märgistust paigaldades. K.D on teadlik tähistuse ja märgistuse nõuetest ja peab tagama selle igal ajal. Antud hoolsusstandardid tähelepanelikult ja hoolsalt täites peab kalur arvestades ilmaolusid ja teisi faktoreid tagama püügivahendi kontrolli piisava sagedusega. Tuvastatud on, et ligi kolme nädala jooksul ei käinud K.D mõrra juures ega kontrollinud markeeringute olemasolu, st ei kontrollinud mõrra piisava sagedusega, millega põhjustas kala hukkumist selles mõrras.
§ 19
lg 1 seob mõrra kontrollimise sageduse just kala hukkumise vältimise vajadusega, ei ole piiranguid seoses kala kogusega, see nõue tuleb täita, et kala ei hukkuks. Vaatlusprotokollist on näha, et enamus surnud kalu oli roiskumise tunnustega ja seda ei olnud paar, vaid mitukümmend. Seega ei ole K.D seda nõuet eesmärgipäraselt täitnud. Väärteoprotokollile esitatud vastulausega seoses – kaitsja loobus nendest etteheidetest. K.D menetlusõigusi ei olnud rikutud. Miks kohapeal omanikku ei olnud tuvastatud – tähistamata mõrd on ohuks laevaliiklusele, mistõttu selle välja võtmine oli vajalik meede. Puuduvad ka alused menetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlustel. K.D’i süü ei ole väike, ta tegutses vähemalt kaudse tahtlusega, kolm nädalat ei kontrollinud mõrra märgistuse vastavust. Pikaajalise kutselise kalurina oli ta kehtivatest nõuetest teadlik, kuid pika aja jooksul ei taganud püügivahendit nõuete järgmisega. On olemas ka avalik menetlushuvi, sest märgistus on oluline laevade liikluse ohutuse tagamiseks, kalavarade asjatu hukkumise vältimiseks. Karistusest – 150 trahviühikut, s.o 500 eurot, arvestati isiku süüd, kergendavaid, raskendavaid asjaolusid, süüd raskendava asjaoluna käsitleti, et K.D tekitas kahju kalavarudele ega asunud seda vabatahtlikult hüvitama. Samuti peeti süüd suurendava asjaoluna, et tal on juba olemas kehtiv karistus kalapüügieeskirjade rikkumise eest, mis näitab, et varasem karistus ei mõjutanud teda õiguskuulekale käitumisele. Keskkonnainspektsioon palub jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata, menetluskulud jätta K.D’i kanda. KOHTU SEISUKOHT Kohus uurib esmalt, millised on tuvastatud faktilised asjaolud ja asjaolud, mis ei ole vaidluse all (I), edasi uurib kohus, millised on väärteokoosseisude tunnused ja kas menetlusaluse isiku teod vastavad neile (II), jaatava vastuse korral, kas K.D’ile määratud karistus vastab karistuse mõistmise alustele ja kas esinevad alused menetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlustel (III) ning kuna (vähemalt kohtuliku menetluse algstaadiumil) kaitsja on tuginenud kohtuvälise menetleja poolt menetlusõiguse normide olulisele rikkumisele peatub kohus eraldi ka sel küsimusel (IV). 5
(13)I. Uuritud tõendid ja tuvastatud asjaolud Antud asjas ei olnud vaidlust selle üle, et 25.03.2019 (nagu ka 13.02.2019) väärteoprotokollis, aga samamoodi ka kaevatavas otsuses märgitud ajal ja kohas, s.o ajavahemikul 24.09.2018 kuni 11.10.2018 Peipsi järvel, väärteoprotokollis ja kaevatavas otsuses märgitud koordinaatidel, asus menetlusaluse isiku K.D’i poolt pandud püügivahend - mõrd. 24.09.2018 püügivahendi püügile panekut kinnitab ka väljavõte K.D’i kalateadetest, mille järgi 24.09.2018 püüdis ta kala (tl 33). 15.10.2018 sündmuskoha vaatluse protokoll tõendab 11.10.2018 Peipsi järvel Ninasi küla piirkonnas ca 4-5 kaldast ida suunas (täpsed koordinaadid on protokolli üles märgitud) Keskkonnainspektsiooni inspektorite A A, I K, I V, S V ja P J poolt mõrra avastamist (tl 1-4). Selle mõrra püügile panekut tunnistab ka K.D ise oma ütlustes. Nimelt K.D’i ütluste järgi Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et väärteoprotokollis ja kaevatavas otsuses märgitud ajal (24.09.2018) ja kohas (Peipsi järvel, otsuses ja väärteoprotokollis märgitud koordinaatidel) pani K.D püügile kalapüügivahendi – mõrra ning pole käinud seda kontrollimas kuni Keskkonnainspektsiooni inspektorite poolt välja võtmiseni 11.10.2018. Vaidlust ei ole ka selles, et 11.10.2018 Keskkonnainspektsiooni inspektorite poolt kontrollimisel K.D poolt püügile pandud mõrd ei omanud nõuetekohaseid tähistusi ja märgistusi. 15.10.2018 sündmuskoha vaatluse protokoll tõendab, et inspektorite poolt avastamise hetkel (11.10.2018 kell 15.03) oli näha üksikut püügivahendi tähistust (foto nr 1), kahese lipuga, milles ülemise lipukese värvus on oranž ning alumise lipukese värvus on roheline. Lipul puudub märgistus (foto nr 2) (tl 1). Tunnistaja S V ütluste järgi Sündmuskoha vaatluse protokoll ja tunnistaja V ütlused tõendavad, et 11.10.2018 inspektorite poolt K.D’i mõrra välja võtmisel ei olnud selle juures märgistusi ja oli vaid üksik tähistus. K.D’i ütluste järgi aga Kaebuses ja kohtuistungil antud seletustes viitas menetlusalune isik ja tema kaitsja, et märgistus võis kaduma minna kolmandate isikute pahatahtliku tegevuse või tormiliste ilmaolude tõttu. 6
(13)K.D’i ütluste järgi Samas tunnistas K.D ise, et . Hinnates menetlusaluse isiku versiooni jõuab kohus järeldusele, et tegemist on K.D’i enda oletustega ning konkreetsetele asjaoludele ei osanud menetlusalune isik ega tema kaitsja tugineda. Tegemist on millegagi kinnitamata oletustega, millele K.D ise ei leia mingit faktilist kinnitust ning kohus ei tuvasta ka tema versiooni kinnitavaid asjaolusid. Nii, eluliselt usutav ei ole K.D’i versioon, et märgistused ja tähistused võisid olla kõrvaldatud kolmandate isikute pahatahtliku tegevuse tulemusena. Arusaamatuks jääb (ning K.D ise ei toonud välja), milline võis olla sellise tegevuse motiiv või eesmärk. Teine versioon tormilistest ilmaoludest nõuab aga põhjalikumat käsitlemist. Selle kontrollimiseks tuleb esmalt tuvastada, millised olid antud ajavahemikul Kohus märgib esmalt, et K.D’i väide, et märgistused ja tähistused võisid kaduma minna tänu tormilistele ilmaoludele, ei kannata kriitikat juba selles mõttes, et kui tegemist on vabas looduses, keset järve, püügile pandud püügivahendiga, siis pidi K.D, kui elukutseline kalur, arvestama ilmaolude muutmisega. Üldiselt teada on, et Eesti kliimas, sh sügisel, saab ilm olla muutlik, tuuline, sademetega jne ning K.D ei saanud sellega mitte arvestada ja pidi tagama tähistuse ja märgistuse püsivust ka tuulise ilma korral, kui järvel võis tekkida lainetus. Tõenäoline ja vabandatav oleks tähistuse ja märgistuse kaduma minek ekstreemsete ilmaolude korral, mida kohus antud juhul aga ei tuvasta. 12.03.2019 vaatlusprotokoll nr 2 tõendab, et ajavahemikul 24.09.2018 kuni 14.10.2018 tunni keskmine tuule kiirus Mustvee/Triikoja piirkonnas (mõõtmiskoht on maksimaalselt lähedane sündmuskohale) on olnud 1,2 ms (11.10.2018) kuni 5,7 m/s (25.09.2018) ja maksimaalne tuule kiirus oli nimetatud ajavahemikul 11,7 m/s (26.09.2018) (tl 45-47). Tormiks on aga tuul, mille tugevus on 9-11 palli ehk kiirusega 20,8-32,6 m/s („Väike entsüklopeedia“, Eesti Entsüklopeedia Kirjastus, 2006, lk 1003). Seega nimetatud ajavahemikul Peipsi järve käsitletud piirkonnas ei olnud tegemist tormiliste ega äärmuslike ilmastikuoludega. Sellega menetlusaluse isiku versioon tähistuse ja märgistuse kaduma minekust tormiliste ilmaolude tõttu on ümber lükatud. Sellel, kas K.D jättis märgistuse ja tähistuse üldse panemata või tegi seda ebapiisava hoolsusega, ei ole põhimõttelist vahet, sest mõlemal juhul jättis K.D oma kohustuse püügivahendi nõuetekohaseks tähistamiseks ja märgistamiseks lõppkokkuvõttes täitmata. See omab tähtsust vaid tema enda teosse subjektiivse suhtumise tuvastamisel. Nii esimesel juhul oleks ta tegutsenud vastava kohustuse täitmata jätmise suhtes otsese tahtlusega, teisel juhul aga kaudse tahtlusega. Selle asjaolu suhtes leiab kohus, et kui 11.10.2018 inspektorite poolt mõrra kontrollimisel märgistusi mõrra juures ei olnud, oli vaid üksik tähistus (nagu kohus on seda eelpool tuvastanud) ning vahepeal, alates 24.09.2018 ilmaolud ei olnud äärmuslikud ega tormilised, siis kohus järeldab sellest, et samasugune olukord valitses ka 24.09.2018 ehk ka siis vastavad märgistused ja tähistused puudusid, st K.D jättis need panemata. Sellega ümber lükatud on 7
(13)K.D’i versioon, et kõik tähistused ja märgistused olid tema poolt 24.09.2018 mõrra püügile pannes üles pandud. Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et 24.09.2018 mõrra püügile pan emisel ei olnud kõik vajalikud tähistused ja märgistused K.D’i poolt paigaldatud, märgistused üldse puudusid ning paigas oli vaid üksik tähistus kahese lipuga. Pooled ei vaielnud selle üle, et Keskkonnainspektsiooni inspektorite poolt 11.10.2018 K.D’i mõrra välja võtmisel oli selles nii elusat kui surnud, sh roiskunud kala. 15.10.2018 sündmuskoha vaatluse protokollist on näha, et mõrras on hulga elusaid kalu (foto nr 10, 11), kalakoti tagumise otsa juures on mõned surnud kalad (foto nr 7). Mõrras oleva kala loendamise fikseerimiseks koostati ka kalade loendamise akti (lisa 1). Surnud kalad jäeti laeva pardale, enamus neist on selgelt roiskumistunnustega (fotod nr 12-14). Elusaid kalu on kokku 310 tk, surnuid on 73 tk (tl 5-9). Viimast kinnitab ka kalade loendamise akt (tl 13-20). Tunnistaja V’u ütluste järgi Roiskunud kala viidi 19.10.2018 määruse (tl 26) alusel prügilale, mida kinnitab ka 19.10.2018 üleandmise akt koos kaalumisega ja jäätmete deklaratsiooniga (tl 27-29). Et mõrras võis olla ka surnu id kalu ei välista ka K.D ise oma ütlustes. Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et 11.10.2018 inspektorite poolt mõrra välja võtmisel oli mõrra kotis 310 tk elusaid ja 73 tk surnuid kalu. II. Süüteokoosseisud
§ 80
lg 1 kohaselt nõuetekohaselt tähistamata või märgistamata püügivahendiga kalapüügi eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Tegemist on blanketse süüteokooseisuga, mille sisustamisel tuleb juhinduda kalapüügieeskirjade § 10 lg-st 1, mille kohaselt sise- ja piiriveekogudes peavad seisevpüünised olema tähistatud avaveepoolses otsas kahe ühele vardale ülestikku kinnitatud lipuga, teises otsas ühe vardale kinnitatud lipuga. (Kalapüügieeskirjade § 2 lg 13 kohaselt seisevpüünis on veekogu põhja kinnitatud § 4 lõike 2 punktis 10 nimetatud õngejada ning §-des 6 ja 7 nimetatud nakke- ja lõkspüünis. Samade eeskirjade § 7 lg 2 p 1 kohaselt mõrd on lubatud lõkspüünis.) Järelikult mõrd peab olema tähistatud avaveepoolses otsas kahe ühele vardale ülestikku kinnitatud lipuga, teises otsas ühe vardale kinnitatud lipuga. 8
(13)Kohus on eelnevalt tuvastanud, et K.D’i poolt oli paigaldatud vaid üksik tähistus kahese lipuga. Seega ei täitnud ta kalapüügieeskirjade § 10 lg 1 kõiki nõuded. Kalapüügieeskirjade § 13 lg-te 2 ja 3 kohaselt püügivahendid peavad olema märgistatud identselt kalapüügiloale kantud märgistuse numbriga. Märgistus peab võimaldama kalapüügiloa omanikku kindlaks teha veekogul või loa andja juures. Püügivahendi märgistus peab olema kantud püügivahendi või püügivahendite jada mõlemat otsa tähistavale lipule või kinnitatud varda külge lipu alumise serva juurde eraldi märgisena. Samade eeskirjade § 20 lg 1 p 2 kohaselt kõikidel veekogudel on keelatud kasutada nõuetekohaselt tähistamata ja märgistamata seisevpüüniseid. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et märgistused jättis K.D mõrra juurde panemata. Seega rikkus K.D kalapüügieeskirjade § 10 lg 1, § 13 lg 2 ja 3, § 20 lg 1 p 2 nõuded ning tema teod vastavad
§ 80lg 1 sätestatud väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele. Kar
S § 16 lg 3 kohaselt isik pane teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohtuvälise menetleja arvates pani K.D selle väärteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus läheb selles osas mõnevõrra konkreetsemaks. Kohtu arvates pani K.D antud väärteo toime otsese tahtlusega ehk ta teadis, et vastavad nõuetekohased märgistused ja tähistused tema püügivahendil puuduvad ja möönis seda. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Seega K.D’i tegudega on täidetud
§ 80
lg 1 sätestatud väärteokoosseisu tunnused.
§ 84
lg 1 kohaselt kalapüünise kontrollimise sageduse nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Tegemist on blanketse süüteokooseisuga, mille sisustamsel tuleb juhinduda kalapüügieeskirjade § 19 lg-st 1, mille järgi kalapüügil peab püüniste kontrollimise sagedus vältima saagi hukkumist püünises. Selle süüteokoosseisu osas taandus vaidlus poolte vahel sellele, millise sagedusega peab püünist (antud juhul mõrda) kontrollima. K.D ja tema kaitsja leidsid, et ei ole sellist perioodi, millal peab käima mõrda kontrollima. K.D’i ütluste kohaselt Kohtu arvates ekslik on menetlusaluse isiku seisukoht, et kui õigusaktidega mõrra kontrollimise sagedust pole ette kirjutatud, siis kalur saab seda otsustada oma äranägemise järgi. KPE § 19 lg 1 nõue on, et püünise, sh mõrra, kontrollimine peab toimuma sellise sagedusega, et vältida saagi hukkumist püünises. Kontrollimise intervallid ja perioodilisus tuleb aga igal konkreetsel juhul 9
(13)määratleda vastavalt objektiivsetele asjaoludele, eelkõige ilmaoludele (üldiselt teada on, et kõrgete temperatuuride juures bioloogilised protsessid kiirenevad ning vastupidi madalamate temperatuuride juures säilivad bioloogilised ained paremini). Samas ilmselge on, et konkreetseid tähtaegu või perioodilisust ei ole siin võimalik normatiivsete aktidega ette kirjutada, sest arvesse läheb liiga suur hulk faktoreid – veetemperatuur, selle stabiilsus, kõikumine, muutmise kiirus, hapniku sisaldus vees jne. Seadusandja panebki selles osas täielikku vastutust kalurile, et tema arvestaks kõigi nende asjaoludega ja teeks kõik endast oleneva, et vältida saagi hukkumine. Kaluri hõivatus teiste ülesannetega (nagu K.D on seda põhjendanud) ei puutu siin asjasse ning ei õigusta mingil määral püünise kontrollimata jätmist. Antud juhul mõrra kontrollimise ebapiisavale sagedusele otseselt osutavad tuvastatud objektiivsed tagajärjed, s.o 73 surnud kala (s.o ligi 19% kogu saagist – 73 + 310 = 383; 73 * 100 / 383 = 19,06…), mida ei saa kuidagi nimetada väikeseks koguseks, vähemalt loodus-, kalavara kaitsmise seisukohalt. Mõne üksiku kala hukkumise korral võib olla saaks rääkida, et need asjaolud on väljapool kaluri kontrolli (kuigi ka seda peab vältima). Kuid umbes viiendiku kogu saagist hukkumine viitab ühemõtteliselt, et mõrra kontrollimise sagedus K.D’i poolt oli ilmselgelt ebapiisav, et vältida saagi hukkumine mõrras. Tõendid ei kinnita ka K.D’i versiooni, et ebasoodsad ilmaolud on takistanud tal käia mõrra tihedamini kontrollima. Kohus on eelpool juba tuvastanud, et ilmaolud Peipsi järve selles piirkonnas ei olnud nimetatud ajavahemikul tormilised. Samuti tõendatud on, sh K.D’i enda ütlustega, et nimetatud ajaperioodil samal järvel on K.D jätkuvalt püüdnud kala (teiste püügivahenditega). Väljatrükk K.D’i kalateadetega kinnitab, et ajavahemikul 24.09.2018 kuni 24.10.2018 K.D on korduvalt käinud järvel kala püüdmas, nimelt 25.09, 26.09, 28.09, 29.09, 1.10, 3.10, 4.10, 6.10, 8.10, 10.10.2018 (tl 33). 22.03.2019 vaatlusprotokollist nr 1 nähtuvalt ajavahemikul 24.09.2018 kuni 14.10.2018 tegeles kutseline kalur K.D Peipsi järve põhjaosas kalapüügiga 13 korral (tl 48-49, lisad tl 50-82). See osutab selgelt, et ilmaolud ei takistanud tal kontrollida mõrda sagedamini, mida ta ometi pole teinud. Seega rikkus K.D KPE § 19 lg 1 nõuded ning tema teod vastavad
§ 84lg 1 sätestatud väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele.
Selle rikkumise puhul pidi K.D võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda ehk pani selle toime kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses. Alates 24.09.2018 ja kuni 11.10.2018 ehk ligi 17 päeva jooksul püügivahendit kontrollimata jättes pidi K.D aru saama, et mõrda sattunud kala võib hukkuda ja seejärel ka roiskuda ning möönis sellise tagajärje saabumist. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Seega K.D’i tegudega on täidetud
§ 84lg 1 sätestatud väärteokoosseisu tunnused. III. Karistus ja menetluse lõpetamine otstarbekusel Kar
S § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, 10
(13)võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtu arvates K.D’i süü suurus on üle keskmist määra. Ennast süüdi ta ei tunnistanud. Ei näe, et oleks teinud midagi valesti ehk ei anna endale toime pandud tegude tõsidusest aru. Karistust raskendavad või kergendavad asjaolud KarS § 57-58 mõistes puuduvad. Väärteod on toime pandud tahtlikult (üks on otsese ja teine kaudse tahtlusega). Süü suuruse hindamisel tuleb arvestada, et K.D ei hüvitanud kalavarudele tekitatud kahju summas 228,30 eurot (kahju arvutamise akt - tl 38), milline nõue oli tema vastu esitatud 13.02.2019 (tl 36-37). Järgnevalt vaagib kohus, kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VtMS §-s 30 sätestatud alustel. VtMS § 30 lg 1 p -de 1 ja 2 kohaselt menetleja võib väärteomenetluse lõpetada, kui: menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi või menetlusalune isik on väärteoga tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitanud või heastanud. Kohtu arvates VtMS § 30 kohaldamise alused K.D’i puhul puuduvad. Tema süü on üle keskmist määra, ta pani toime kahte väärtegu, pole tekitatud kahju hüvitanud ning varem teda on juba karistatud kalapüüginõuete rikkumise eest Keskkonnainspektsiooni 18.10.2018 otsusega (tl 83). Seetõttu puuduvad alused K.D’i suhtes menetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlustel (nagu ka VtMS § 29 alusel, sest väärteomenetlust välistavad asjaolud puuduvad). Karistuse mõistmisel realiseeruvad mõistetava karistuse liigis ja määras nii üld- kui ka eripreventiivsed eesmärgid. KarS § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07).
§ 80
lg 1 järgi süüteo toimepanemise eest näeb seadus karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut,
§ 84lg 1 järgi kuni 200 trahviühikut. Kar
S § 63 lg 1 kohaselt kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuna K.D pani ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis tuleb talle mõista üks karistus rangema sanktsiooniga paragrahvi järgi, s.o
§ 84lg 1 järgi.
Eripreventsiooni seisukohalt tuleb arvesse võtta, et K.D on varem ühel korral karistatud kalapüügieeskirjade rikkumise eest Keskkonnainspektsiooni 18.10.2018 otsusega
§ 81lg 1 järgi rahatrahviga 1200 eurot. Karistus on täidetud 27.03.2019 (Ko
To tl 27). Üldpreventsiooni poolest oluline on arvestada, et K.D tekitas oma teoga kahju kalavarudele. Loodusvarad ja loodusressursid on aga rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult (põhiseaduse § 5). Samuti 11
(13)jättis K.D püügivahendit nõuetekohaselt märgistamata ja tähistamata. Õige on kohtuvälise menetleja esindaja tähelepanek, et see peaks näitama teistele veekogul liiklejatele suuna, mis poolt oleks püügivahendist ohutu mööduda ja peaks tagama kalavarude kaitse, et püügivahendeid ei paigaldataks rohkem ning tihedamalt kui seadus seda võimaldab. Eeltoodu arvesse võttes asub kohus seisukohale, et K.D’i süü raskus on üle keskmist määra ning sellele vastab sanktsiooni määr 125 trahviühikut ehk 500 eurot, mis oligi valitud kohtuvälise menetleja poolt. Järelikult ka karistuse osas puudub alus kaebuse rahuldamiseks, kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning K.D’ile kergema karistuse mõistmiseks. IV. Menetlusõiguse oluline rikkumine Kohtuistungil loobus kaitsja sisuliselt kaebuses esitatud etteheidetest seoses sellega, et peale esimese väärteoprotokolli koostamist ei kuulatud K.D’it täiendavalt üle ning tema üllatuseks tuli temale hoopis kohtuvälise menetleja otsus. Kohus ikkagi annab sellele oma hinnangu. Kohus ei tuvasta menetlusõiguse rikkumisi seoses uue väärteoprotokolli koostamisega. Esimese, s.o 13.02.2019 väärteoprotokolliga kindlaks määratud otsuse teatavaks tegemise aega muudeti 28.02.2019 määrusega (tl 42). 25.03.2019 koostatud teisest väärteoprotokollist on näha, et väärteoprotokolli koopia anti K.D’ile kätte 26.03.2019, selle kohta on tema enda allkiri protokollis olemas. Samas protokollis on viide, et kohtuvälise menetleja lahend on tutvumiseks kättesaadav alates 25.04.2019. Sama väärteoprotokolliga anti K.D’ile ja tema kaitsjale ka võimalus uue vastulause esitamiseks. Kuni 25.04.2019 otsuse tegemiseni oli selleks reaalselt võimalusi olemas. Selles, et pärast 13.02.2019 väärteoprotokolli koostamist kohtuväline menetleja otsustas teha uue väärteoprotokolli, ei ole midagi lubamatut. VtMS § 68 lg 2 kohaselt kui protokolli koostades tuleb tõendusteavet täiendada või muuta väärteo kvalifikatsiooni, täiendatakse protokolli. Ka kohtupraktika tunnistab, et kui pärast väärteoprotokolli koostamist ilmneb, et teokirjeldust on vaja korrigeerida, tuleb VtMs § 68 lg 2 alusel väärteoprotokolli muuta või koostada uus väärteoprotokoll ja teha see isikule teatavaks (RKKK 3-1-1-84-07). Kui enne väärteoasjas otsuse koostamist leiab menetleja, et süüdistuse sisu vajab täiendamist või muutmist, koostab ta uue väärteoprotokolli (RKKK 3-1-1-23-17). Seega seaduse nõuded on antud juhul täidetud. Kaitsja osutas kohtuistungil veel inspektorite käitumisele kohapeal. Kaitsja arvates ei olnud õige käitumine, kui inspektorid, leides mõrra võtsid seda välja ja ei teinud kohapeal kindlaks selle omanikku. K.D pani mõrda järvele juba kevadel. Ametnik oleks võinud saada kiire vastus, et selle mõrda pani K.D, millest ta on inspektsiooni ka teavitanud, siis K.D oleks kiiresti kohale kutsutud ja märgistuse puudumise kõrvaldanud. Kohtuväline menetleja aga osutas sellele, et tähistamata mõrd on ohuks laevaliiklusele, mistõttu selle välja võtmine oli vajalik meede. Kohus leiab, et sellises olukorras mõrra viivitamatu eemaldamine inspektorite poolt oli põhjendatud, et tagada püügivahendist ohutu möödasõit ja tagada kalavarude kaitse, et püügivahendeid ei paigaldataks rohkem ning tihedamalt kui seadus seda võimaldab. Rikkumise kiire likvideerimine K.D’i poolt aga ei teeks rikkumised olematuks. 12
(13)
§ 89
lg 1 kohaselt
-s sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Keskkonnainspektsioon. 25.04.2019 otsuse tegi Keskkonnainspektsiooni nimel keskkonnakaitseinspektor Raimo Selgis. Seega kohtuvälise menetleja otsus on tehtud pädeva ametniku poolt. Eeltoodu alusel ei tuvasta kohus menetlusõiguse rikkumisi antud asja menetlemisel. MENETLUSKULUD VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses järgitakse menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 1 menetluskuludeks on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kaitsja on esitanud taotluse K.D’ile õigusabikulude hüvitamiseks kogusummas 1224 eurot, millele on lisatud arved ja maksekorraldused arvete tasumise kohta (KoTo lk 28-32). KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kuna kaebus jäetakse rahuldamata, jäävad kõik menetluskulud, sh K.D’i enda õigusabikulud, tema enda kanda. Deniss Minzatov Kohtunik 13
(13)