alusel on M.T kohustatud kohtuotsuse jõustumisest arvates 5(viie) tööpäeva jooksul oma juhiluba loovutama Maanteeametile. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalituse liikluspolitseinik S S koostas 25.05.2019.a. väärteoprotokolli selle kohta, et 25.05.2019.a. kell 03.14 ajal Harjumaal, Tallinnas Pärnu maanteel, Pärnu mnt.232/2A.H.Tammsaare tee vahel, liikudes Pärnu mnt. 232/2 suunas, juhtis M.T mootorsõidukit xxxx reg.nr.-ga xxxx kiirusega 76 km/h, +- 3 km/h, lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Kirjeldatud tegevusega rikkus M.T liiklusseaduse § 15 lg.1 p.2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg.2 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 17.06.2019.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2317, 19,004636 määrati M.T-le ( M.T) karistuseks liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. Kaebuse sisu. Kaebaja ei nõustu väärteootsusega ja vaidleb sellele vastu, kuna leiab, et kohtuväline menetleja on rikkunud väärteo menetlusõigust ja menetlusalusele isikule inkrimineeritud liiklusseaduse nõuete rikkumise valesti kvalifitseerinud, mis kokkuvõttes viis vale otsuse tegemisele. Karistusseadustiku (KarS) § 2 lg 2 alusel karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Vaidlus puudub selles, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit 25.05.2019 kell 03:14, kuid väärteootsuses ja väärteoprotokollis puudub teo toimepanemise koht, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine, kuna VTMS § 69 lg 2 kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht. Konkreetsel juhul nii väärteoprotokollis kui ka väärteootsuses puudub teo toimepanemise koht, vaid üldsõnaliselt on märgitud „ toimepanemise koht: Pärnu mnt, Nõmme linnaosa, Tallinn, Harju maakond ”. Menetleja on väärteootsuses märkinud, et on karistuse määramisel lähtunud KarS § 56 lõikest 1, mis sätestab, et „ [Karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid ” ning sama seaduse § 48'1, mis sätestab, et „Kohus või kohtuväline menetleja võib mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud väärteo eest kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheks aastaks. Juhtimisõiguse äravõtmist ei või kohaldada üheaegselt põhi- ja lisakaristusena. ” Kohtuväline menetleja on jätnud tähelepanuta sama paragrahvi lõike 2, mis sätestab, et „Mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. ” Kuna menetleja on kvalifitseerinud teo, mis antud konkreetsel juhul ei ole käsitletav rikkumisena, siis on tegu menetlusõiguse rikkumisena ja menetlus väärteoasjas tuleb lõpetada süüteokoosseisu puudumiste tõttu. Teo objektiivne külg tuleneb liiklusseaduse § 227 lõikest 2, mille kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kuna kaebajale ei saa määrata
lg 2 sätestatud karistust juhtimisõiguse äravõtmiseks, siis süüteokoosseis ei ole täidetud ja menetleja tehtud väärteootsus tuleb tühistada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. VTMS § 72 lg 1 kohaselt teeb kohtuväline menetleja käesoleva seadustiku §-s 73 märgitud lahendi menetlusaluse isiku ütlustest, asjas kogutud tõenditest, esitatud vastulausest ja sellele lisatud materjalist lähtudes kirjalikus menetluses menetlusosalisi välja kutsumata, § 74 lg 1 p 10 kohaselt kohtuvälise menetleja otsuses märgitakse karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt on kergendav asjaolu puhtsüdamlik kahetsus. Kohtuväline menetleja on väärteootsuses märkinud kergendava asjaoluna kahetsust ja määranud karistuse 4 kuu juhtimisõiguse äravõtmiseks. Kui kohus leiab, et kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse läbiviimisel ja karistuse määramisel VTMS § 133 p-des 4, 6 ja 7 sätestatud nõudeid, siis palub karistust vähendada, kuna kohtuvälise menetleja määratud karistus on ebaproportsionaalne kaebaja isikut arvesse võttes, sest tegemist on liikumispuudega isikuga, kellele sõiduki kasutamine on eluks igapäevaselt vajalik, sest sellest sõltub otseselt tema hakkamasaamine ja toimetulek. Kaebaja igapäevatöö on seotud sõiduki kasutamisega, mistõttu sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine neljaks kuuks paneb kaebaja majanduslikult raskesse olukorda. Sõidukiks oli rendiauto xxxx. Ainukeseks sissetulekuks on xxxx summas 300 eurot. Kui on Tallinnas ravil, siis elab ajutiselt õe juures. Kui on Tartus ravi, siis viibib ema juures xxxx. Diagnoosiks on määratud: xxxx (xxxx). Sõltuvalt xxxx ei tööta labajalad üldse ning sõitmiseks kasutab tugiortoose, mis hoiavad labajalad jäigalt üleval ja seetõttu vajutab pedaale puusast täisjalaga. Senine ravi ja töö on aidanud iseseisvalt hakkama saada kõrvalise abita. Kui juhtimisõigus peatada 4 kuuks, siis iseseisvalt hakkama saamine on raskendatud ja samuti puuduks ratastoolis oleval sõbral taastusravidesse transpordi võimalus, mis halvendaks oluliselt tema tervislikku seisundit, kuna on olnud ainuke, kes transpordib teda taastusravisse ja arsti juurde. Ei ole olnud plaanis karistusest kõrvale hiilida ,kuna rikkumine on toime pandud. Soovib, et karistust vähendatakse 4 kuu pealt 1 kuu peale, mis ei piiraks tema ja sõbra liikumist liiga pikalt ning ei raskendaks iseseisvalt hakkama saamist. Kohtuistungil osaleda ei soovi. Kohtuvälise menetleja seisukoht. Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kohtuväline menetleja, tutvunud M.T kaebusega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kaebaja poolt juhitud sõiduki kiirus mõõdeti mõõteseadmega UltraLyte nr UX020598. Kiiruse mõõtmine toimus lasertüüpi seadmega, mis fikseerib konkreetselt ainult just selle sõiduki kiiruse, millele on seadme optiline lasersihik suunatud (fikseerides nii mõõdetava sõiduki kiiruse kui ka kauguse mõõtjast).Kiirusemõõteseadme näidu kohaselt oli kaebaja poolt juhitud sõiduki sõidukiiruseks 76 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel maha laiendmääramatus +/- 3 km/h, lõplikuks mõõtetulemuseks saadi 73 km/h. Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Samuti nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et menetlusaluse isiku auto möödus kõrval sõidurajal liikuvatest sõidukitest. Kiirusmõõtur oli mõõtmise hetkel politseiametniku käes. Mõõtmine toimus asulasisesel teel tehisvalgusega teel, nähtavus oli hea, sademeteta, teeolud olid kuivad. Eelmärgitust tulenevalt saab mõõtetulemuse jälgitavuse lugeda tõendatuks (MõõteS § 5 lg 1). Kaebaja on oma kaebuses selgitanud, et väärteoprotokollis ja väärteootsuses puudub teo toimepanemise koht. Kohtuväline menetleja sellise väitega ei nõustu. Väärteoprotokollist nähtub selgelt, et rikkumine toimus Harjumaal, Tallinnas, Pärnu maanteel, Pärnu mnt 232/2 ja A.H.Tammsaare tee vahel, liikus Pärnu mnt 232/2 suunas. Seega ei esine VTMS § 69 lg 2 p 1 rikkumist, rikkumise koht on üheselt tuvastatav. Samuti nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et mõõtmise kohaks on Harjumaa, Tallinn, Pärnu maanteel, Pärnu mnt 232/2A.H.Tammsaare tee vahel. Kaebaja poolt toimepandud tegu vastab
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 17.06.2019.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2317, 19,004636 määrati M.T-le ( M.T) karistuseks liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks Mis puudutab subjektiivse koosseisu täidetust, siis kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebaja pani talle inkrimineeritava väärteo toime tahtlikult, kuna tema poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli sedavõrd suur, et see pidi olema kaebaja poolt tajutav ning ei saanud talle märkamatuks jääda.
lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.
lg 5 p 1 kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Karistamise alused on sätestatud KarS § 56 lõikes 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Omaks võetud menetluspraktika kohaselt võetakse karistuse määramisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusregistri andmete kohaselt oli kaebajal käesoleva õigusrikkumise toimepanemise ajal üks kehtiv kriminaalkaristus raske liiklusõnnetuse põhjustamise eest ning neli väärteokaristust lubatud kiiruse ületamise eest. Vaatamata teadmisele, et õigusrikkumise toimepanemisele võib järgneda karistus, mis mõjutab tema majanduslikku olukorda, ei näinud M.T takistust rikkuda
Varasemalt määratud rahatrahvid soovitud mõju ei avaldanud ning on jäetud seadusega ettenähtud aja jooksul tasumata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebaja on liikluses ohtlik nii toimepandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Kuna menetlusalune isik ei ole eelnevatest karistustest vajalikke järeldusi teinud, siis õiguskorra kaitsmise huvides on vajalik juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Liiklusalaste väärtegude toimepanek on muutunud menetlusalusele isikule elustiiliks. Karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks on põhjendatud tema karistamine karistusega, mis eemaldaks ta mõneks ajaks juhina liiklusest, s.t juhtimisõiguse äravõtmisega kui rahatrahvi kohaldamine on perspektiivitu (Riigikohtu lahend 3-1-1-6-17). Kui selline rikkumine (juhtimine lubatud sõidukiirust ületades) pannakse toime asulasisesel tiheda liiklusega teel, siis sellise rikkumise toimepanemine näitab juhi äärmiselt üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja liikluskorraldusse üldse. Juhtimisõiguse omandamise eelduseks on asjaolu, et juhtimisõiguse saab isik, kes tunneb liiklusseaduses kehtestatud reegleid ja nõudeid, seega peaks menetlusalune isik teadma ka seda, et nende nõuete rikkumise eest võidakse teda karistada liiklusseaduse sätete kohaselt, mis juhtimisõiguse äravõtmise näol võib halvendada tema majanduslikku olukorda. Isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra, kui ta oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaebaja väitis, et ta on xxxx isik, kellele sõiduki kasutamine on eluks igapäevaselt vajalik, sest sellest sõltub tema hakkamasaamine ja toimetulek. KarS § 481 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit xxxx tõttu. Sellise sätte kohaldamise eelduseks on, et isikul on xxxx tuvastatud kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega. PISTS § 23 lg 1 kohaselt puude raskusastme tuvastab Sotsiaalkindlustusamet, kaasates vajaduse korral arstiõppe läbinud isikuid. Käesoleva ajani ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal on tuvastatud xxxx ning tal puudub taastusravidesse transpordi võimalus. Kuivõrd kaebaja on väärteo toimepanemist kahetsenud, arvestas kohtuväline menetleja seda karistust kergendava asjaoluna, kuid arvestab ka asjaoluga, et mootorsõiduki juhtimine lubatud suurimat sõidukiirust ületades on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, seega nõuab selle juhtimine juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus liiklusohutust tagavate õigusaktide täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Üldpreventsiooni arvestades leiab kohtuväline menetleja, et teadmine, et ohtlikud juhid võetakse vastutusele ja neid karistatakse sellise iseloomuga väärtegude toimepanemise eest täie rangusega, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Tuginedes ülaltoodule asub menetleja seisukohale, et kohtuvälise menetluse käigus ei ole rikutud väärteomenetlusõigust, menetlusalusele isikule määratud karistus (mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks) vastab üleastumise raskusele ja on põhjendatud ning palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et M.T kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Liiklusseaduse § 15 lg.1 p. 2 sätete kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. Vastavalt liiklusseaduse § 227 lg. 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 21-40 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Sama paragrahvi lg.5 p.1 alusel võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Vaidlust ei ole selles, et et 25.05.2019.a. kell 03.14 ajal Harjumaal, Tallinnas, Pärnu maanteel, Pärnu mnt.232/2-A.H.Tammsaare tee vahel, liikudes Pärnu mnt. 232/2 suunas, juhtis M.T mootorsõidukit xxxx reg.nr.-ga xxxx kiirusega 76 km/h, +- 3 km/h, lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Kirjeldatud tegevusega rikkus M.T liiklusseaduse § 15 lg.1 p.2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg.2 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 17.06.2019.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2317, 19,004636 määrati M.T-le ( M.T) karistuseks liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. M.T poolt toime pandud väärtegu on tõendatud mh kiirusemõõturi kasutamise protokolli, tunnistaja ülekuulamise protokolliga. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt isik oma õiguserikkumist tunnistas, kuid väitis, et ületas kiirust mitte tahtlikult. Tegemist oli võõra autoga ja kuna on invaliid, ei tunneta kiirust nii palju kui vaja . Tavaliselt sõidab püsikiiruse hoidjaga, kuid sellel autol ei olnud seda võimalik kasutada. Samuti oli natuke väsinud. Kahetseb tehtut südamest. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Oma tegevusega on M.T täitnud
lg.2 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, sest kõnealust väärtegu saab toime panna ka kaudse tahtlusega, sest sõites 50 km/h alas kiirusega 76+- 3 km/h, pidi sõidukijuht sellist kiiruse ületamist tajuma . Oma ütlustes menetlusalune isik selgitab, et auto oli võõras, ta oli veidi väsinud, siis seda enam peab juht järgima liiklusseadust ning mitte esitama ebamõistlikke põhjendusi rikkumisele Tulenevalt
lg 2 peab iga liikleja järgima kõrvalekaldumatult liiklusalaste õigusaktide nõudeid . Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et M.T poolt toime pandud väärtegu on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 4-ks kuuks , seega on karistus määratud
S § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib öelda, et lubatud sõidukiiruse ületamist arvestades on menetlusaluse isiku süü
See aga omakorda tingiks karistuse määramise samuti sanktsiooni keskmises määras või selle lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on menetluse jooksul tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse. Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt oli kaebajal käesoleva õigusrikkumise toimepanemise ajal üks kehtiv kriminaalkaristus raske liiklusõnnetuse põhjustamise eest ning neli väärteokaristust lubatud kiiruse ületamise eest. Vaatamata teadmisele, et õigusrikkumise toimepanemisele võib järgneda karistus, mis mõjutab isiku majanduslikku olukorda, ei näinud M.T takistust rikkuda
Varasemalt määratud rahatrahvid soovitud mõju ei avaldanud ning on jäetud seadusega ettenähtud aja jooksul tasumata. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et kaebaja on liikluses ohtlik nii toimepandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Kaebaja väitis, et ta on liikumispuudega isik, kellele sõiduki kasutamine on eluks igapäevaselt vajalik, sest sellest sõltub tema hakkamasaamine ja toimetulek. KarS § 481 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Sellise sätte kohaldamise eelduseks on, et isikul on liikumispuue tuvastatud kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega. PISTS § 23 lg 1 kohaselt puude raskusastme tuvastab Sotsiaalkindlustusamet, kaasates vajaduse korral arstiõppe läbinud isikuid. Kaebusele ei ole lisatud ühtegi tõendit selle kohta, et tal on tuvastatud liikumispuue ning tal puudub taastusravidesse transpordi võimalus. Arvestades eeltooduga, ei kuulu kohaldamisele KarS § 48 1 lg.2, kuivõrd kaebaja ei ole esitanud kirjalikke tõendeid, et tal on liikumispuue tuvastatud kooskõlas kehtestatud õigusaktidega. Kuivõrd kaebaja on väärteo toimepanemist kahetsenud, arvestas kohtuväline menetleja seda karistust kergendava asjaoluna, kuid tuleb arvestada ka asjaoluga, et mootorsõiduki juhtimine lubatud suurimat sõidukiirust ületades on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga. Süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg-s 1 märgitud kergendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtul õigus lugeda kergendavaks asjaoluks ka esimeses lõikes loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Kuid asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema väärteotoimiku materjalidest. Nagu kohus juba märkis, on M.T varem väärteokorras korduvalt karistatud ning seda põhiliselt kiiruse ületamise eest (
Menetlusalusele isikule on varasemalt mõistetud põhikaristusena rahatrahvid, kuid nende täitmise kohta info puudub. Isik on oma ütlustes väitnud, et tavaliselt ta sõidab püsikiiruse hoidjaga, kuid karistusregistri andmetel on just suurima lubatud kiiruse ületamise eest M.T varasemalt korduvalt karistatud. Kohtuväline menetleja leidis, et karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning õiguskorra alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurema ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Kui juht ei soovi kohandada enda liiklusalast käitumist vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, on kohtuvälisel menetlejal õigus määrata rikkujale selline karistus, mis on vastavuses tema poolt toimepandud teo raskusega. Kohus leiab ,et kuigi kohtuväline menetleja tuvastas karistust kergendava asjaoluna kahetsuse, kuid kohtule esitatud kaebusest ei nähtu, et menetlusalune isik M.T on aru saanud oma käitumise seadusevastasusest , samuti ei ole menetlusalune isik oma teo ohtlikkusest ega sellega kaasneda võivatest tagajärgedest aru saanud. Mootorsõiduki juhtimisõiguse vajadus arsti juures käimiseks ja elatise teenimiseks ei mõjuta isiku süü suurust määral, mis annaks aluse mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmiseks. Kohtuväline menetleja on mõistnud M.T-le põhikaristuseks juhtimisõiguse äravõtmise sanktsiooni keskmisest määrast veidi kõrgemana. Kohtule esitatud kaebuses ei ole M.T avaldanud kahetsust, ei ole põhjendanud, miks ta jätkuvalt liiklusalaseid rikkumisi toime paneb, samas sisuliselt rikkumist tunnistab ja selgitab, miks raskendab juhtimisõiguse äravõtmine pikemaks ajaks tema elukorraldust ja tööd. Kõike eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et M.T on võimalik mõjutada uute väärtegude toimepanemisest hoiduma, jätta talle määratud karistuse liigi, s.o. mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine muutmata, kuid võttes arvesse kõiki asjaolusid, kergendada talle mõistetud karistust ning vähendada 2 kuu võrra juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega. /allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.