← Eesti

1-18-6117/34

1-18-6117 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai
  2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-18-6117 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi Koik Kriminaalasi J.J süüdistus KarS § 263 lg 1 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Kaitsja Süüdistatav J.J kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu Natalja Vester J.J, isikukood XXX; elukoht XXX; Eesti kodakondsus; XXX; emakeel eesti keel; töökoht XXX; varasemalt kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 24.11.2014 otsusega KarS § 424 järgi tingimisi vangistusega 4 kuud 18kuulise katseajaga (24.11.2014 – 23.05.2016); tõkend puudub (kahtlustatavana kinni peetud 01.04.2017 – 02.04.2017 s.o 2 päeva) Vandeadvokaat Madis Mahlapuu Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus Prokurör Süüdistatav RESOLUTSIOON
  5. Harju Maakohtu
  6. jaanuari
  7. a kohtuotsus J.J ’u suhtes jätta muutmata ja tema kaitsja apellatsioon rahuldamata.
  8. Määrata Advokaadibüroole Mahlapuu & Partnerid (reg. number 12051528) seoses vandeadvokaat Madis Mahlapuu poolt J.J-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 240 (kakssada nelikümmend) eurot.
  9. Välja mõista J.J-ilt Eesti Vabariigi kasuks 240 (kakssada nelikümmend) eurot määratud kaitsjale vandeadvokaat Madis Mahlapuu makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004) või Luminor Bank AS-is (a/a EE401700017002872300, a/a EE873300333499990003). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. J.J on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema 01.04.2017 kella 14.00 paiku Tallinnas aadressil XXX asuva maja juures, s.o avalikus kohas korrakaitseseaduse (KorS) § 54 mõttes kasutas vägivalda VJ suhtes. J.J lõi VJ korduvalt rusikaga vastu nägu, mille tagajärjel kannatanu tundis füüsilist valu. Seejärel jooksis J.J sõiduauto Renault, reg-nr XXXXXX, juurde ning võttis autost õhupüstoli P23 Gamo 04-4c-672456-15, läks tagasi kannatanu juurde ning ähvardas püstolitaolise esemega kannatanut, sihtides kannatanut rinna piirkonda ja seejärel näkku. Peale seda tõukasid J.J ja HR kannatanut, haarasid tema jopest kinni ning kumbki neist lõi kannatanut korduvalt rusikaga näo piirkonda. J.J-i tegevuse tõttu sai kannatanu tervisekahjustusi (näo piirkonnas ülemisel huulel vasakul verijälg – isiku läbivaatuse protokoll 01.04.2017). Selliselt seadis süüdistatav ohtu kannatanu elu ja tervise ning häiris sündmuskoha läheduses viibinud kõrvaliste isikute RL, SS ja SJ rahu. Eelkirjeldatud tegevusega rikkus J.J avalikus kohas käitumise üldnõudeid, mis tulenevad KorS § 55 lg 1 p 1 ja
  11. Seega pani J.J toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise, mis on toime pandud vägivallaga, s.o KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
  12. Harju Maakohtu
  13. jaanuari
  14. a otsusega tunnistati J.J süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja karistati 1 aastase vangistusega. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvatati eelvangistuses viibitud aeg 01.04.-02.04.2017, s.o 2 päeva, karistusaja hulka, ärakandmisele kuulus vangistus 11 kuud 28 päeva. KarS 73 lg 1 kohaselt ei pöörata karistust täielikult täitmisele, kui J.J 2-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 kohaselt on katseaja alguseks 31.01.
  15. a. Maakohus mõistis KrMS § 175 lg 1 p 4, 9 ning § 180 lg 1 alusel J.J-ilt välja riigieelarve tuludesse menetluskulud: kaitsjatasu summas 960 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha 810 eurot. Maakohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et süüdistusaktis näidatud sündmus leidis aset avalikus kohas KorS § 54 mõttes. Vaidlust ei ole ka selles, et aset leidnud sündmuse käigus sai kannatanu VJ tervisekahjustuse (kannatanu näo piirkonnas ülemisel huulel vasakul on tuvastatud verijälg) ning et J.J sihtis kannatanut püstolitaolise esemega ja kannatanul oli käes kumminuia taoline ese. Hinnates kogutud tõendite pinnalt sündmust kui tervikut, asus maakohus seisukohale, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas ei olnud J.J hädakaitse seisundis. Vastupidi, J.J-i agressiivsest 2

(8)käitumisest sai alguse sündmuste jada, milles sai kannatada VJ ning kes pidi enda kaitseks ning temale suunatud rünnaku lõpetamiseks võtma autost välja kumminuia taolise eseme. Maakohus asus asjas kogutud tõendite hindamise tulemusel seisukohale, et on täidetud KarS § 263 lg 1 p 1 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et J.J on isik, keda on varem kriminaalkorras karistatud. Uue kuriteo toimepanemisega on J.J näidanud, et ta ei ole enda varasemast käitumisest vajalikke järeldusi teinud ning kohtul puudub usk, et J.J-i õiguskuulekust oleks võimalik tagada kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistusega. Siinjuures arvestas maakohus ka J.J-i poolt toimepandud kuriteo asjaolusid, s.o avalikus kohas vägivalla tarvitamist eaka isiku suhtes ja seda tahtlikult. Oma tegevusega häiris J.J asjasse mittepuutuvaid isikuid, kelle ütluste kohaselt toime pandud tegu häiris neid ning nad tundsid hirmu. Enda jõupositsiooni kindlustamiseks ja kannatanu hirmutamiseks kasutas J.J ka relvataolist eset, mis samuti ilmestab J.J-i kuritegelikke hoiakuid ja üleolevat suhtumist õiguskorda. Karistust kergendava asjaoluna arvestas maakohus küll J.J-i poolt kohtuistungil avaldatud kahetsust, kuid leidis siiski, et J.J-i süüd ei saa hinnata väikseks ning vangistuse mõistmine on vajalik nii üld- kui eripreventiivsetel kaalutlustel. Vangistuse mõistmine J.J-ile on vajalik, et välistada edasised õigusrikkumised ning mõjutada J.J enda käitumist tõsiselt analüüsima ning seda muutma. Küll aga arvestas maakohus, et kannatanu suhtes kasutatud vägivalla tagajärjed ei olnud rasked, tegemist on ühe episoodiga ning J.J on avaldanud kohtuistungil kahetsust, mistõttu on võimalik mõista karistus alla sanktsiooni keskmist määra, s.o 1 aasta vangistus, millest KarS 68 lg 1 alusel tuleb arvata maha eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva (01.04.-02.04.2017), kandmisele jääks seega vangistus 11 kuud ja 28 päeva. Maakohus asus seisukohale, et J.J on võimalik KarS § 73 lg 1 alusel karistusest tingimisi vabastada ning mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui J.J ei pane 2-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Siinjuures arvestas maakohus juba eelnimetatud asjaolusid (vägivalla tagajärjed ei olnud rasked, tegemist on ühe episoodiga ning kohtuistungil avaldatud kahetsus), samuti seda, et karistusregistri andmetel pani J.J varasema kuriteo toime 22.11.2014 ning 24.11.2014 otsusega karistati isikut tingimisi vangistusega, katseaja läbis J.J edukalt. ESITATUD APELLATSIOON 3. Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu, kes palub tühistada maakohtu otsus osas, millega J.J KarS § 263 lg 1 p 1 alusel süüdi tunnistati ning taotleb süüdistatava õigeks mõistmist. Alternatiivselt juhul, kui J.J ei mõisteta õigeks, vaidlustab apellant 31.01.2019. a kohtuotsuse selle ebaõige kvalifitseerimise pärast KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ning taotleb J.Jegu ümberkvalifitseerida KarS § 120 lg 1 või siis § 121 lg 1 järgi, kuivõrd tegemist ei olnud avaliku korra rikkumisega, vaid tüliga isiklike suhete pinnalt, millega ei häiritud objektiivselt kolmandate isikute rahu ega julgeolekut. Apellant leiab, et Harju Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ning oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis on viinud valele otsustamisele ning isiku alusetule süüdimõistmisele. Apellant leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud valikuliselt ja vääralt, rikkudes seeläbi menetlusõiguse norme. Maakohus on kohtuotsuse resolutiivosas teinud objektiivselt ebaõiged järeldused, mis ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kaebuses leitakse, et Harju Maakohus ei ole järginud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Kohus on otsuse põhistamisel eksinud tõendite hindamisel süüdimõistetu kahjuks. Maakohus ei ole andnud hinnangut tõenditele, mis kinnitavad kannatanu ütluste ebausaldusväärsust. 3
(8)Esmalt märgib apellant, et juba süüdistusakti kirjeldav osa ja resolutiivosa on omavahel ilmselges vastuolus. Vastavalt KrMS § 268 lg 1 arutatakse kriminaalasja süüdistusakti piirides. Süüdistusakti sissejuhatavas osas, kus on juttu asjaoludest ehk süüdistusakti punktis 2 on süüdistus vastavuses tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega. Nimelt on märgitud, et ennast kaitsta, võttis kannatanu oma autost kumminuia ja näitas seda. Süüdistuse resolutiivosas ei ole enam kumminuiast sõnagi juttu ja ka prokuröri poolt esitatud tõendites on piirdutud ainult kaitsealuse poolt kasutatud õhkrelva nimetamisega. Seega süüdistusakti resolutiivosa ei ole vastavuses tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega, millega on ilmselgelt rikutud süüditstava kaitseõigust. Maakohus oma kohtuotsuses aga aluseks võtnud vaid süüdistusakti resolutiivosas J.J-ile esitatud süüdistuse. Süüdistatav J.J ei ole ennast esitatud süüdistuses täies osas süüdi tunnistanud ei kohtueelses menetluses ega ka kohtulikus menetluses. Kaitsealune on andnud kogu menetluse kestel üheseid ja kattuvaid ütlusi, mistõttu süüdistatava J.J-i ütluste usaldusväärsuses vastupidiselt kannatanu ütlustele ei ole alust kahelda. Siinjuures rõhutab apellant, et ka maakohus tuvastas oma kohtuotsuses kannatanu VJ ütluste vastuolulisuse. Süüdistatav J.J on ennast esitatud süüdistuses süüdi tunnistanud osaliselt. Sisuliselt tegutses J.J hädakaitseseisundis. J.J-i sõnul tekkis tal konflikt kannatanuga ainuüksi kannatanu ebaõige käitumise tulemusena ning seetõttu, et kannatanu hakkas ilma igasuguse põhjuseta teda rängalt solvama, kätega ning kumminuiaga vehkima, mille tulemusena sai J.J ka kannatanu käega ja kumminuiaga pihta, mille tõttu ta tundis valu. Õhupüstoli võttis J.J seetõttu, et nägi kannatanut vehkimas ja ähvardamas kumminuiaga ning tal tekkis seetõttu hirm oma julgeoleku pärast. Kaebaja viitab seejuures KarS §-le 28. Maakohus leidis, et kannatanu ütlused kumminuia kasutamises osas ei ole usaldusväärsed. Maakohus selgitas, et tõendikogumist välja saab jätta üksnes sellise osa ristküsitlusel antud ütlustest, mis on kohtueelsel uurimisel antud ütlustega diametraalses vastuolus ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada. Maakohus märkis, et kannatanu ütlused sündmuse ajalise järjestuse kui ka tema löömise osas J.J-i poolt toetavad asjas kogutud teised tõendid, nagu näiteks tunnistaja TT ütlused. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega tunnistaja TT ütluste osas. Nimelt on tunnistaja TT küsitluse lõpus prokuröri täiendavatele küsimustele vastanud: „kas see muudab midagi, mis enne võeti” (14.01.2019 kohtuistungi protokolli lk 13). Nimetatud vastus kinnitab, et tunnistaja TT ei ole ise sugugi kindel, millises järjekorras võeti kumminui ja õhkrelv. Maakohus ei ole oma otsuses nimetatud asjaolule aga objektiivset hinnangut andnud, mistõttu on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega. Maakohus on ebaseaduslikult kannatanu ütluste hindamisel võtnud arvesse prokuröri väidet, et kannatanut on eeluurimisel üle kuulatud rohkem kui üks kord. Kuivõrd kohus saab kohtuotsuse tegemisel hinnata vaid tõendeid, mida on kohtus vahetult uuritud ja avaldatud, siis kohtu järeldus mingite kolmandate ja kohtus uurimata ülekuulamiste nimetamine, on ebaseaduslik. Tegemist on ilmselgelt olulise menetlusõigusliku minetusega. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega selle kohta, et tunnistajate HR ja EE ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseks, kuivõrd nad olid koos J.J-iga. Apellant märgib, et tunnistaja EE oli kohtu poolt hoiatatud valeütluste andmise eest. Seetõttu puudub igasugune alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses erinevalt kannatanu ütlustest, kes on oma ütlusi olulises mahus muutnud ega suuda seda selgitada. Apellandile üllatuslikult on asunud aga maakohus vastupidisele seisukohale. Nimelt rajab maakohus oma süüdimõistva kohtuotsuse suuresti just kannatanu ütlustele vaatamata nende vastuolulisusele ning peab ebausaldusväärseteks tunnistajate HR ja EE ütlusi. Kaebuse esitaja leiab, et maakohus on kohtuotsuses ebaõigesti märkinud, et „P uuduvad mistahes viited sellele, et J.J oleks olnud kannatanu poolt ohustatud (kannatanu ei ajanud teda kumminuiaga taga, ei ilmunud agressiivse hoiakuga tema auto juurde vms). On eluliselt usutav, et isik, kes tunneb ohtu enda elule või tervisele, püüab ohust eemalduda ning selle õnnestumisel jääb 4
(8)ohutusse kaugusesse ja helistab politseisse. J.J küll eemaldus kannatanust, aga mitte selleks, et kaitsta enda elu ja tervist või helistada õiguskaitseorganitele, vaid selleks, et võtta relvataoline ese, minna tagasi kannatanu juurde ja demonstreerida sellega ähvardades enda üleolekut ja võimu.” Apellant viitab KarS §-le 28 lg 3, mille kohaselt võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele. Maakohus on kohtuotsuses ebaõigesti järeldanud, et „Kvalifitseerimiseks J.J-i käitumine KarS § 263 lg 1 p 1 järgi on vajalik ka juhuslike asjasse mittepuutuvate isikute rahu häirimine. Süüdistuse kohaselt häiris J.J sündmuskoha lähedases viibinud kõrvaliste isikute RL, SS ja SJ rahu.” Kaitsja arvates ei vasta siin maakohtu järeldus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seejuures viitab kaitsja RL 21.01.2019 kohtuistungil prokurörile antud vastustele (protokolli lk 6), mille kohaselt ei tundnud tunnistaja enda pärast hirmu, talle lihtsalt ei meeldinud see situatsioon ning ta tundis, et vanamehele tehakse liiga. Tunnistaja SS 21.01.2019 kohtuistungil prokurörile antud vastuste kohaselt (protokolli lk 2) ei tundnud ka tunnistaja SS hirmu ning helistas politseisse kuna isikute vahel oli konflikt tekkinud. Apellant leiab, et eeltoodud tõenditest nähtub, et asjasse mittepuutuvaid isikuid ei olnud antud konflikti käigus objektiivselt häiritud ega ohustatud sellisel viisil, et tegu tuleks kvalifitseerida avaliku korra raske rikkumisena. Kaitsja leiab, et süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena tuleb tuvastada, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Riigikohtu praktika kohaselt on jätkuvalt vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Eelnevast tulenevalt eeldab KarS § 263 objektiivsete tunnuste täitmine ka
  1. juulil 2014 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt teo toimepanemist avalikus kohas, selle tuvastamist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist. Kuivõrd apellandi arvates ei ole tuvastatud avaliku korra rasket rikkumist, mille käigus häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid, siis juhul kui kohus siiski tuvastab J.J-i käitumises vägivallateod ning leiab, et J.J ei tegutsenud hädakaitseseisundis, siis tuleb J.J-i käitumine ümber kvalifitseerida KarS § 120 lg 1 või siis § 121 lg 1 järgi. Sellega on maakohus rikkunud KrMS §-s 339 lg 1 p 8 sätestatut, et kohtuotsuse resolutiivosa objektiivsed järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Seega on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine on aga KrMS § 338 p 3 kohaselt kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks. Kuivõrd maakohus on vääralt kohaldanud ka materiaalõigust, siis KrMS § 338 p 2 kohaselt on materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et esitatud apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  3. Vastuseks kaitsja apellatsiooni õiguslikule põhiargumendile sellest, et maakohus on rikkunud KrMS §-s 339 lg 1 p 8 sätestatut, kuna kohtuotsuse resolutiivosa objektiivsed järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, peab ringkonnakohus kõigepealt vajalikuks korrata kohtupraktikas kujunenud seisukohta, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui 5
(8)kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte (vt nt RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 15; 3-1-1-13-12, p 12). Praeguses kohtuasjas pole maakohtu otsuse põhi- ja resolutiivosa vahel sellised vastuolud tuvastatavad, seega kaitsja apellatsioonis toodud õiguslik põhjendus ainetu.
  1. Esitatud apellatsioonis palub süüdistatava kaitsja sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 263 lg 1 p 1 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis es itatud väited süüdistatava tegevuses esinenud hädakaitsest ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja kordab oma apellatsioonis valdavas osas samu väiteid ja seisukohti, milliseid on ta varem esitanud maakohtus. Esitatud apellatsioonis ei too kaitsja välja, et maakohus oleks mõne tõendi tähelepanuta või kogumis teis te tõenditega hindamata jätnud. Apellatsioonist järeldub, et kaitsja ei nõustu üksnes maakohtu poolt uuritud tõenditele antud hinnanguga. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning tulnud õigele järeldusele, et süüdistusversioon kaalub veenvalt üles kaitseversiooni toimunust. Maakohus on veatult ümber lükanud kaitseverisooni süüdistatava tegevuses esinenud hädakaitsest ning põhjendanud kriminaalasjas uuritud tõendite kogumi hindamise põhjal oma siseveendumuse kujunemist ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanu VJ ja tunnistajate SS ja RL (koos nende kõnesalvestustega Häirekeskusele), TT, SJ ütlusi, dokumentaalseid tõendeid, sündmuse videosalvestust, süüdistatava J.J-i ja temaga ühes autos olnud tunnistajate HR ja EE ütlustele. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel väga põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonile järgmist.
  2. Maakohus on õigesti tuvastanud sündmuste jada, mis välistab hädakaitse esinemist süüdistataval. Vastupidiselt, uuritud tõendikogumist tuleneb üheselt, et enesekaitses tegutses kannatanu VJ , kui temale lähenes agressiivselt meelestatud J.J , sõimas teda ning vastuseks kannatanu võimalikule vastusõimule võttis koheselt autost Renault välja tulirelvataolise eseme (tegelikult õhkpüstoli) ja suunas kannatanule. Alles pärast seda väljus kannatanu autost ning võttis enesekaitseks autost kumminuia, millele järgnes tema läbipeksmine süüdistatava poolt. Ringkonnakohus on vahetult uurinud kriminaalasja materjalides olevat videosalvestust XXX, Tallinn asuvale maja parklale ning lisaks maakohtu poolt tuvastatule tegi kindlaks järgmist. Videosalvestusest nähtub, et konflikti põhjuseks on asjaolu, et sõiduauto Reanault on pargitud keset sõiduteed ning selles olnud tunnistajad HR ja EE ootavad, millal J.J lõpetab jutuajamise tundmatu naisterahvaga. Sel hetkel ilmub kaamera vaatevälja kannatanu juhitud sõiduauto Nissan ning keset sõiduteed pargitud Renault takistab kannatanu juhitud sõiduautol edasi liikumist. Kui J.J pöördub autosse, siis ei saa juba Renault juht (EE) soovitud suunas (ehk otse) liikuda. Renault juhil on võimalus vaid paremale pöörata või tagurdada. See asjaolu viib J.J-i endast välja ning J.J läheneb kannatanu juhipoolsele uksele ning tema edasine tegevus juhipoolse 6
(8)ukse juures jääb kaamera vaatevälja ulatusest välja. Mõned sekundid hiljem jookseb J.J Renault juurde, haarab sellest püstoli ning jookseb tagasi kannatanu auto juurde koos püstoliga, vinnastab selle ning suunab/sihib nurga all just Nissani juhi kohale. Sellele kulub süüdistataval 6 sekundit. See asjaolu tõendab üheselt, et kannatanu viibis juhi kohal oma autos, kui süüdistatav teda püstoliga sihtima hakkas. Seega ei saanud kannatanu veel sel hetkel süüdistatavat kumminuiaga ähvardada. Lisaks märgib kohtukolleegium, et arvestades kannatanu vanust, kehaehitust ja töövõimekaotust, ei ole usutav ega objektiivselt võimalik, et kannatanu oleks selle aja jooksul jõudnud autost koos kumminuiaga väljuda. See juhtus hiljem ning jäi kaamera vaateulatusest välja, kuid oli maakohtu poolt õigesti hinnatud tunnistajate TT, SS ja RL ütluste alusel kui enesekaitse vastuseks G. Penningu rünnakule. Videosalvestusest nähtub üheselt, et konflikti algatajaks oli J.J ning just tema haaras esimesena välja süüdistuses nimetatud õhkrelva kannatanu ründamiseks ja hirmutamiseks. Kohtukolleegium märgib, et ainuüksi uuritud videosalvestus on sellise kvaliteediga tõend, mis lükkab objektiivselt ümber kaitseverisooni sellest, et süüdistatav võis tegutseda hädakaitses. Süüdistatav tegutses provotseerivalt, läks ise kannatanuga konflikti otsima ning sisuliselt viivitamata hakkas teda esimesena relvaga ähvardama, millele järgnes ka füüsiline vägivald kannatanu suhtes.
  1. Maakohus on õigesti jätnud tõendikogumist välja kannatanu ütlused kumminuia väljavõtmise ajalise järjestuse osas, kuna selles osas olid kannatanu ütlused diametraalses vastuolus eeluurimisel antud ütlustega. Nagu märgitud eespool, võttis kannatanu kumminuia välja alles peale seda, kui teda oli püstoliga rünnatud. See asjaolu on tõendatud lisaks ka SS ja RL ütlustega ning nende kõnede salvestusega Häirekeskusele, milles mõlemad väidavad, et kumminui oli kannatanu poolt väljavõetud enesekaitseks, kuid kannatanul ei olnud sellest kasu – ta oli läbi pekstud, püksid alla tõmmatud ja kumminui temalt ära võetud. Hiljem avastati ja võeti kõnealune kumminui ära süüdistatava kasutuses olnud sõiduautost Renault (reg-nr XXXXXX). (t lk 67-70) Kohtukolleegium märgib sedagi, et isegi kui kannatanu ütlused tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta, jääb kriminaalasjas alles selline tõendikogum, mille alusel tuleb süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos ikkagi süüdi mõista. Nähtuvalt kannatanu kõnesalvestusest Häirekeskusele, viibis kanntanu helistamise ajal sellises šokiseisundis, et nimetas süüdistatava kasutuses olnud musta värvi Renaultd valgeks Honda-ks.
  2. Kohtukolleegiumi veendumusel on maakohus õigustatult jätnud arvestamata tunnistajate HR ja EE ütlused, kuna need ei riimu ülejäänud veenva tõendikogumiga. Maakohus järeldas õigesti, et süüdistatavaga ühes seltskonnas viibinud tunnistajate ütlused, kellest HR oli samas asjas ka kaassüüdistatav, ei saa olla sama kaaluga tõendid, kui ülejäänud tõendikogum, mille usaldusväärsuses puudub igasugune alus kahelda.
  3. Põhjendamatud on kaitsja apellatsiooni argumendid sellest, et käesolevas asjas ei ole tuvastatud avaliku korra rasket rikkumist, mille käigus häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Just tunnistajate SS ja RL tehtud kõned Häirekeskusele on ilmekaks tõendiks sellest, et nende rahu oli süüdistatava poolt tõsiselt häiritud, mõlemad tunnistajad tajusid üheselt, et kannatanu elu ja tervis on ohus ning mõlemad pidasid vajalikuks ühel ajal ja üksteisest sõltumata teatada sellest Häirekeskusele. RL kõne audiosalvestuses on fikseeritud ka Häirekeskuse soovitus RL-le oma elu ja tervis ohtu mitte seada, kui viimane teatas, et süüdistatav ähvardab kannatanut püstoliga.
  4. Õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 360 eurot. Menetlustoiminguks on taotluses märgitud maakohtu otsuse terviktekstiga tutvumine ja apellatsiooni koostamine ning ajakuluks on näidatud kokku 6 tundi. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kriminaalasja ja apellatsiooni ulatust ja mahtu, ei ole nimetatud ajakulu põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et kahele A4 formaadis leheküljele mahtuva apellatsiooni koostamine 7
(8)lihtsakoelises ja üheepisoodilises kriminaalasjas võis nõuda maksimaalselt 3 tundi. Seega kaitsja tasutaotlus on põhjendatud 4 tunni ulatuses maksumusega 240 € (sh käibemaks). KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluses esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava kanda.
  1. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 31.01.
  2. a otsuse J.J-i suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.